Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number
1-20-8464
Kohtukoosseis
Heili Sepp, Julia Katškovskaja ja Urmas Reinola
Kriminaalasi
L.P süüdistus KarS § 424 lg 2 järgi lühimenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 17.12.2020 otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
Merike Lugna
Süüdistatav
L.P, XXX, isikuandmed maakohtu otsuses
Kaitsja
Lembit Nirgi
RESOLUTSIOON
Jätta Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2020 otsus L.P süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohtu otsus
1.Pärnu Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 17.12.2020, tunnistades L.P KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ning mõistes KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 1 aasta 10 kuu pikkuse vangistuse. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 11.01.2021, süüdistatav sai emakeelse tõlke 26.01.2021.
Kohus oli seisukohal, et L.P pani teo toime otsese tahtlusega, pidades ebausaldusväärseks L.P ütlusi, et jõi 06.08.2020 hommikul klaasi viina ja õhtul enne auto juhtimist rohkem alkoholi ei joonud. Kohus leidis, et asjaolu, et L.P oli alkoholisisaldus hiljem võetud proovis mitte väiksem kui indikaatorvahendiga mõõtes, näitabki, et L.P oli vahetult enne juhtima hakkamist alkoholi tarvitanud. Indikaatorvahendi kasutamise (kell 19.29) ja vereproovi võtmise (kell 20.20) vahe oli pea tund aega. Selle aja jooksul inimese organism põletab alkoholi ja
tõepoolest on tavapärane, et indikaatorvahendi näit on suurem kui hilisem tõendusliku alkomeetri näit või vereproovist saadud näit. Kui aga L.P vahetult enne rooli istumist tarvitas alkoholi, siis toimus veel alkoholi organismi imendumine ja seetõttu alkoholisisaldus organismis just selline oli. Kohus leiab, et tunnistaja QQ kirjeldus sellest, kuidas L.P autot juhtis, lükkab ümber L.P hinnangu enda seisundile. Tunnistaja kirjelduse kohaselt kaldus L.P juhitud auto vastassuunavööndisse, sõitis aeglaselt ja ebakindlalt. L.P seisundit iseloomustab ka asjaolu, et ta ei tulnud väikesel kiirusel auto juhtimisega toime ja põhjustas avarii. L.P teadis, et tal ei ole juhtimisõigust, aga ka see asjaolu ei takistanud tal rooli istumast.
3.Karistust mõistes põhistas kohus seda muuhulgas järgmiselt. Kohus leidis, et L.P süü on keskmine: ta pani teo toime otsese tahtlusega, rikkus mitut liiklusseaduse normi – juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis ning tal ei olnud juhtimisõigust. Samuti ei tulnud L.P mootorsõiduki juhtimisega toime, mistõttu kaotas auto juhitavuse ning auto rullus katusele. L.P joove oli kriminaalse joobe miinimummääras. L.P tunnistas end kohtus kuriteo toimepanemises süüdi, mis on karistust kergendav asjaolu. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. L.P on kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 16.12.2019. a otsusega KarS § 424 lg 1 järgi. Kohus karistas L.P vangistusega 10 kuud, mille kandmiselt vabastas L.P KarS § 74 alusel tingimuslikult 15-kuulise katseajaga, määrates L.P kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. L.P-le oli katseajaks pandud kohustus mitte tarvitada alkoholi. Arutusel oleva kuriteo pani L.P toime alkoholijoobes katseajal. L.P kohta on kriminaalhooldaja koostanud kohtueelse ettekande, mille kohaselt on L.P katseajal korduvalt rikkunud kohustust mitte tarvitada alkoholi, tunnistanud, et esineb mitme päevaseid joomasööste, alkoholi tarvitab 3-4 päeval nädalas. L.P suhtub alkoholiravile minekusse keelduvalt, saavat ise hakkama. Karistus katseaja näol ei ole oma eesmärki täitnud, isik kujutab endast ühiskonnale suurt ohtu. Kriminaalhooldusametnik peab sobivaks karistusliigiks vangistust. Kriminaalhooldaja on kohtule saadetud arvamuses leidnud, et L.P senine käitumine katseajal (alkoholi tarvitamine, millega seoses on tehtud kirjalik hoiatus ja esitatud kohtule kaks erakorralist ettekannet) viitab L.P raskustele järgida kohtu poolt määratud nõudeid. Eelkirjeldatu näitab, et eelmine kriminaalkaristus ei ole avaldanud L.P-le mõju. L.P puhul on suurim uute kuritegude toimepanemise risk alkoholi tarvitamine. Eelmise kohtuotsusega pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi L.P ei täitnud, vaid jätkas alkoholi tarvitamist ja pani alkoholijoobes toime uue liikluskuriteo. L.P ei ole olnud nõus katseajal pöörduma alkoholiravile. Seega on jätkuvalt olemas suurim riskitegur – alkoholi tarvitamine ja seetõttu on olemas reaalne oht, et vabaduses viibides jätkab L.P kuritegude toimepanemist. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et L.P oleks oma tegudest ja talle mõistetud karistusest mingeid järeldusi teinud. Kohtule ei esitatud tõendeid, et L.P diagnoositud haigus välistaks alkoholi tarvitamise või takistaks tal vangistuse kandmist. Kinnipeetavale on tagatud arstiabi. Kohus arvestas ka karistuse üldpreventiivset eesmärki: L.P on kuriteo toimepanemisega rünnanud teiste liiklejate turvatunnet, karistus peab andma selge signaali, et selline käitumine on lubamatu, kuritegudele järgneb karistus, selline teadmine tugevdab inimeste usaldust õiguskorra vastu. Kuna joobe määr oli kriminaalse joobe alammäära lähedane ja L.P tunnistas oma süüd, karistab kohus L.P vangistusega alla keskmise määra. Kohus leidis, et L.P poolt eelmise karistuse kandmise käik on näidanud, et talle mõistetavat vangistust ei ole võimalik asendada ei ÜKT-ga ega elektroonilise valvega (milleks ei ole L.P elukoha omaniku nõusolekut). Ükski muu karistus peale reaalse vangistuse ei taga seda, et L.P alkoholi ei tarvita. L.P vabaduses viibides püsiks suur oht, et ta paneb toime uusi kuritegusid. Apellatsioon ja prokuröri vastus
4.25.01.2021 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni kaitsja, paludes tühistada otsus, kergendada L.P karistust ja asendada vangistus elektroonilise valvega. Kaitsja tugineb seejuures KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 340 lg 2 p-le 3, kuid ühtlasi ka KrMS § 339 lg 1 p-dele 7 ja 8.
5.Kaitsja arvates ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine otsese L.P poolt tahtlusega, nii et ta tarvitas alkoholi vahetult enne sõitma minekut. L.P kinnitas, et ta jõi hommikul klaasi viina ja sõitis õhtul sigarette ostma peale tülitsemist abikaasaga. Ei tulnud selle peale, et osta ja kasutada alkomeetrit. Süüdistatav on oma käitumist väga kahetsenud. Vaatamata mõningatele raskustele on süüdistatava senine katseaeg, kontrollnõuete täitmine ja osavõtt mitmetest programmidest olnud süüdistatava arvates võimalikud. Tõendid selle kohta esitatakse vastavalt toimunud osavõtule ja tulemustele juba kriminaalhooldajale. Kaitsja arvates on süüdistatava käitumine oluliselt paranenud ja tema vangistus, mis kunagi võis olla põhjendatud, seda ilmselt enam ei ole. Süüdistatav on pensioniealine ja viimasel ajal raskesti haigestunud, mistõttu tema vangistuses viibimine oleks temale liialt raske. Abikaasa suri kohtumenetluse ajal. Süüdistatava toimetulek üksinduses on küsitav, kuid tema hoolekande lahendamine vangistusega ei ole samuti põhjendatud. Järeldus elektroonilise valve kohaldamise võimaluse puudumisest ei ole põhjendatud. Sisuliselt on elamu abikaasade ühisvara, mis oli süüdistatava pikaajaline elukoht. Selle kasutusõiguse piiramine ei või kaasa tuua vangistuse kohaldamist.
6.Kaitsja arvates ei hakkaks süüdistatav rikkuma kontrollnõudeid, kui on teada, et kontroll on pidev ja täielik ning ei ole mitte mingit võimalust kontrolli vältida. Vastavalt KarS §-dele 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9 ja 10 on võimalik süüdistatava suhtes kohaldada elektroonilist valvet. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest ainult negatiivsed järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele, mis on - KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine. Kui kohus ei nõustunud kaitsja väidetega, siis on võimalik asja uuel läbivaatamisel uurida täiendavaid tõendeid. Kuna asjas oleks võimalik vastavalt kohtus kontrollitud asjaoludele ja tõenditele jõuda süüdistatava karistuse osas kergendamisele, on põhjuseks ka KrMS § 338 p 1 rikkumine: kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Lõpetuseks märgib kaitsja, et asja läbivaatamisel on vajalik kontrollida kõiki tõendeid.
7.Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.
8.Prokurör saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ka sisuliste argumentidega, märkides muuhulgas järgmist. L.P on juba varasemast kogemus alkoholijoobes sõiduki juhtimises, mille eest kohus teda 16.12.2019 ka karistas, samuti põhjustas ta ka eelmisel korral avarii. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis lähtudes KrMS § 233 lg 1, § 237 lg 4 toimub kohtulik arutamine toimiku materjalide põhjal. Seega puudub seaduslik alus asja uuel läbivaatamisel uurida täiendavaid tõendeid nagu apellant taotleb. Apellatsioonist ei selgu, millised tõendid on kohus apellandi hinnangul kogumist välja jätnud ehk neid siis mitte arvestanud. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et elektroonilise valve paigaldamiseks puudub elukoha omaniku nõusolek. Samas ei täida prokuröri hinnangul ka omaniku nõusoleku olemasolul elektroonilise valve kohaldamine L.P puhul karistuse mõistmise eesmärke. Kohus on niigi L.P-le kohaldanud karistusena vangistust alla keskmise määra.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
9.Apellatsioon ei anna alust L.P-le maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergema karistuse mõistmiseks ega selle asendamiseks. Nagu riigikohus on märkinud, saab maakohtu otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt ka RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26 3-1-1-70-16, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel
kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea, mis võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 119-4150, p-d 27-28). Riigikohus loetleb viimatinimetatud lahendis ka võimaliku kaalutlusvea eri variante. Ühtegi sellist viga ringkonnakohus ei tuvasta ja seega puudub ka alus maakohtu otsuse tühistamiseks. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jälgitavalt ja piisavalt põhjendanud, miks leiab, et A. L.P pani 06.08.2020 korduva mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ehk KarS § 424 lg 2 teo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg-test 3 ja 4 nähtuvalt seisneb otsese ja kaudse tahtluse erinevus formaalse (so tagajärjeta) kuriteo puhul eeskätt intellektuaalse elemendi erinevuses: kas isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, või peab seda võimalikuks. Maakohus on analüüsinud põhjalikult tõendid ja leidnud arusaadava mõttekäigu tulemusena (otsuse lk 3-4), miks ta on veendunud, et L.P teadis juhtima asudes, et ta oli joobes. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Maakohus viitas õigesti tunnistaja QQ ütlustele selle kohta, kuidas L.P sõidukit juhtis, ning kahele joobeseisundi kontrollile, mille puhul ei ilmnenud, et hilisem proovivõtmine (1 h 16 min pärast L.P liiklusõnnestust) oleks näidanud märke alkoholisisalduse kahanemisest organismis. Viimase kontrolli kohaselt, mis väljendub ekspertiisiaktis, oli tema veres 1,57 +/- 0.06 mg/g etanooli (kd 2, lk 20). Kohtu põhjendused, miks ta loeb L.P ütlused selle kohta, millal ta tarvitas alkoholi, ebausaldusväärseks, on jälgitavad ja selles osas ei ole võimalik vigu sedastada. Ka kaitsja pole osundanud ühelegi konkreetsele veale, mida maakohus oleks siin tõendite hindamisel teinud.
11.Samas märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui L.P tarvitas viina hommikul, mitte vahetult enne rooli asumist, ei muudaks see maakohtu järelduse õigsust L.P tahtluse osas. Nagu kinnitas tunnistaja QQ (II kd, tl 14-15) ja nagu saab järeldada faktist, et süüdistatav tegi süüdistuses kirjeldatud ajal joobes järjekordse autoavarii, oli L.P sõidustiil äärmiselt ebakindel. Lisaks nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist (II kd, tl 17), et paarkümmend minutit pärast õnnetust tundis politseiametnik veel tema suust alkoholilõhna. L.P oli kahtluseta tarvitanud alkoholi ning ta pidi aru saama, et tarvitatud alkoholi mõju oli selline, et ta poleks pidanud rooli asuma, seda enam, et tal polnudki üldse juhtimisõigust. See, et ta pidi sellest selgelt aru saama ja oleks pidanud rooli minekut seetõttu vältima, on seda ilmsem, et tal oli 2. septembrist 2019 täpselt samasugune kogemus, kui ta juhtis alkoholijoobe mõju all mootorsõidukit, kaotas juhitavuse ja sõitis teelt välja. Selle eest karistati teda kriminaalkorras Pärnu Maakohtu 16.12.2019 kohtuotsusega, millega mõisteti talle tingimuslik karistus 1 aasta ja kolme kuu pikkuse katseajaga, mille ajal tal pidi muuhulgas alluma alkoholi tarvitamise keelule (II kd, tl 31-33). Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga veendumusel, et L.P , kes oli samal päeval joonud oma sõnul ka viina, teadis, et ta oli autorooli asudes alkoholijoobes, ja teadis ka seda, et ta tegi seda aasta jooksul juba korduvalt – ning ta vähemalt möönis seda.
12.Küsimusel, kas L.P pani KarS § 424 tunnustele vastava teo toime kaudse või otsese tahtlusega, ei ole kõiki muid karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid arvestades ka määravat tähtsust. Maakohtu põhjalikest põhjendustest on üheselt näha, et tahtluse liik pole olnud märkimisväärselt kaalukas asjaolu ei karistuse määra ega selle elektroonilise valvega asendamata jätmise puhul – neid kaht asjaolu puudutab kaitsja apellatsioon. Maakohus on toonud põhjendatult esile, et L.P rikkus mitut liiklusseaduse normi (seejuures polnud tal ka sõidukijuhtimise õigust). Sellega ning juhitavuse kaotamisega ja auto rullumisega katusele kinnitas ta, et ta kujutab
endast liikluses tõepoolest tõsist ohtu. Kohus arvestas samas ka asjaoludega, mida oli võimalik L.P kasuks hinnata – sellega, et joove polnud kuigi suur ning süüdistatav kahetses tegu.
13.Maakohus on põhjendanud kõiki karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid põhjalikult ja asjakohaselt otsuse lehekülgedel 4 ja 5 ning ringkonnakohus nõustub nendega. Eraldi ja väga põhjalikult on maakohus käsitlenud põhistustes L.P-ga seotud eripreventiivseid asjaolusid ehk seda, kuidas teda on võimalik mõjutada uusi kuritegusid vältima; samuti on kohus vaadanud asja üldpreventiivse nurga alt.
14.Üks kaitsja taotlusi on L.P karistuse kergendamine. Kuna kaitsja pole seda taotlust vähimalgi määral põhjendanud ega osundanud ühelegi veale, mida maakohus väidetavalt karistusmäära otsustamisel tegi, siis pole ka ringkonnakohtul põhjust siin pikemalt peatuda. Maakohtu otsus on selles osas veatu. KarS § 424 lg 2 näeb ette sanktsioonina kuni nelja-aastase vangistuse. Kui maakohus karistas L.P vangistusega 1 aasta 6 kuud (mida omakorda vähendati kolmandiku võrra, nagu lühimenetlusele kohane, ja millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel varasem kandmata vangistus 10 kuud), siis mõistis maakohus L.P-le keskmäärast silmnähtavalt allapoole jääva karistuse. Kaitsja pole esitanud ühtegi tegu ega ka muud karistuse kujunemist puudutavat argumenti, miks peaks L.P-le mõistma niigi madalast karistusest veelgi madalama karistuse. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (RKKKo nr 1-171629/44 jpt). Maakohus hindas L.P süü keskmiseks, kuid mõistis talle sellest hoolimata keskmäärast tuntavalt madalama karistuse. L.P on koheldud piisavalt leebelt. Kokkuvõttes ei ole kaitsja taotlus kergendada L.P karistust ehk kahandada vangistusaega põhjendatud.
15.Apellatsiooni teine taotlus seisneb selles, et kaitsja soovib L.P vabastamist elektroonilise valve alla kooskõlas KarS § 74 lg-ga 5 ja § 75 lg 2 p-dega 9 ja 10. Seega leiab kaitsja, et kohaldada tuleks järgmist võimalust: kui varasema kuriteo eest mõistetud katseajal pandi uus kuritegu toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele. Maakohus on käsitlenud otsuses senise katseaja kulgu, viidates kriminaalhooldaja ettekandele, ning leidnud, et L.P eelmise karistuse kandmise käik on näidanud, et talle mõistetavat karistust ei ole võimalik asendada ei ÜKT-ga ega elektroonilise valvega. Lisaks on maakohus märkinud, et otsuse tegemise ajal puudusid ka elektroonilise valve kohaldamise objektiivsed eeldused ehk elukoha omaniku nõusolek (I kd, 13). Sellise nõusoleku olemasolule ei viidanud kaitsja ka oma apellatsioonis. Otsusest on aga ühemõtteliselt aru saada, et sõltumata elektroonilise valve formaalsete eelduste olemasolust või puudumisest ei pidanud kohus võimalikuks L.P karistuse kandmist muul viisil kui vangistuse täitmisele pööramisega. Maakohus seostas seda prognoosiga, et L.P uued kuriteod saaksid ilmselt olema tingitud alkoholitarvitamisest ning pole vähimatki alust arvata, et ta suudaks sellest vabaduses hoiduda. Ringkonnakohus jagab kõiki maakohtu kaalutlusi.
16.Kaitsja argumendid ei väära maakohtu seisukoha õigsust. Esiteks, nagu öeldud, puudub elektroonilise valve kohaldamiseks elukoha omaniku ehk Aleksandra Peldo nõusolek. KrMS § 4191 lg 5 kohaselt kehtestab elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra vastutav minister määrusega. Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra § 51 lg 2 (justiitsministri määrus, RT I, 12.01.2011, 7) loetleb tingimused, mis peavad elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks olema täidetud ning esimene neist on: „kahtlustataval, süüdistataval või süüdimõistetul peab olema seaduslik alus elukoha kasutamiseks või elukoha omaniku kirjalik nõusolek selleks“. Praegusel juhul pole täidetud elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra § 51 lg 2 p 1 teine alternatiiv, kuna elukoht, kuhu L.P soovib elektroonilise valve kohaldamist, kuulub BB-le, kelle nõusolekut ei ole saadud, kuigi seda kontrolliti kohtumenetluse ajal (detsembris 2020). Seega puudub elektroonilise valve eelduseks olev elukoha omaniku nõusolek.
17.Kaitsja on öelnud üldsõnaliselt, et järeldus elektroonilise valve kohaldamise võimaluse puudumisest ei ole põhjendatud ning sisuliselt on elamu abikaasade ühisvara, mis oli süüdistatava pikaajaline elukoht. Kõige selle juures pole kaitsja oma vastuväiteid millegagi tõendanud. Ringkonnakohus osundab, et kaitsjal oleks olnud võimalus esitada vastuväited elukoha osas maakohtu kohtumenetluses. Selle asemel aga nähtub toimikust, et kriminaalhooldusametniku kiri elukoha omaniku nõusoleku puudumisest (mille kohaselt omanik on BB) lisati toimikusse 08.12.2020, pärast seda tegi süüdistatav taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ja 17.12.2020 mindi üle lühimenetlusse. Teadupoolest toimub lühimenetluses asja arutamine vaid toimikumaterjalide põhjal. Jääb arusaamatuks, miks nõustuti lühimenetlusele üleminekuga, kui kaitsja ja süüdistatav ei nõustunud menetluses olevate andmetega elukoha omaniku kohta. Lühimenetluse reeglid (KrMS § 237) näevad ette, et toimikust väljapoole kalduda ei või, seega on kaitsja ja süüdistatav teinud elukoha omaniku määratlemise küsimuses valiku juba kohtumenetluse ajal ja seda omal soovil.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et L.P vabastamine elektroonilisele valvele oleks praegu igal juhul põhjendamatu. Maakohus on osundanud õigesti kriminaalhooldaja ettekandele (II kd, tl 38-42), millest nähtub, et käesolev kuriteosündmus pole olnud ainus kord, kui L.P rikkus katseajal talle kohtuotsusega pandud alkoholitarvitamise keeldu. Ametniku ettepanekule pöörduda ravile vastas ta keelduvalt, see oleks liiga tihe kohustus ja L.P saavat ise hakkama. Samas on L.P võtnud omaks, et tarvitab 3-4 korda nädalas alkoholi; seda, et isa on olnud läbi elu alkoholisõltlane ja joobes juhtimise lubamatusest on temaga vesteldud korduvalt, kaotades juba lootust, kinnitasid kriminaalhooldajale ka L.P pojad. Kriminaalhooldaja nägi reaalsel vangistusel positiivset taasühiskonnastavat mõju, sest see võimaldaks hoida L.P alkoholist eemal.
19.Kaitsja on esitanud siin järgmise vastuväite: „
.“ Toimikus pole vähimaidki andmeid selle kohta, et L.P käitumine oleks alkoholitarvitamise ja seejärel autorooli mineku valmiduse osas mingilgi määral muutunud. Elektrooniline valve tagaks teatud kontrolli isiku asukoha üle, aga see ei välista joobes autorooli istumist ega alkoholitarvitamist üldse. Teiseks on kaitsja esitanud sisuliselt arusaamatu vastuväite: „ .“ Jääb arusaamatuks, milliseid tõendeid ja millises menetluses kavatseb kaitsja esitada ja miks räägib ta ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni põhjendades sellest, et esitab (asjakohased?) tõendid hoopis kriminaalhooldajale. Samuti ei ole asjakohane väide, et katseaeg ja kõik sellega seonduv on olnud süüdistatava arvates võimalik. Küsimus pole selles, kas varasema otsusega mõistetud katseaeg oli võimalik: mõistagi oli see võimalik, sest see mõisteti jõustunud ja seadusliku otsusega. Paraku, hoolimata sellest, et katseaeg ja selle tingimused olid tõepoolest võimalikud, ei allunud süüdistatav neile tingimustele ning tarvitas keelust hoolimata alkoholi ja kordas katseajal samasugust kuritegu, mille eest teda oli juba karistatud. Seega, kuigi senine katseaeg oli võimalik, siis leidis maakohus õigesti, et edasine katseaeg enam võimalik ei ole. Kui kõike eelnevat arvestades jääks L.P nüüd karistamise korral vabadusse, tekiks tal karistamatuse tunne, mis oleks nii eri- kui ka üldpreventiivses tähenduses ebasoovitav tagajärg.
20.Viimaks märgib kaitsja järgmist: „ .“ Ringkonnakohus ei nõustu, et antud juhul lahendataks hoolekannet vangistusega. L.P pani toime korduva tahtliku kuriteo katseajal: vangistuse eesmärk pole praegu hoolekanne, vaid seaduslik karistamine toimepandud ohtliku kuriteo eest. Mis puudutab L.P terviseseisundit, siis miski toimikus ega apellatsioonis ei
pane kahtlema, kas tal on võimalik saada kinnipidamisasutuses arstiabi. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud kinnipidamisasutuses pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajadusel suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Tõendeid selle kohta, et süüdimõistetu tervislik seisund oleks selline, et välistab igal juhul tema vangistuse, kohtule esitatud ei ole. Arvestades otsuses ja apellatsioonis nimetatud asjaolusid, pole kohtul põhjust arvata, et L.P oma tervisega ise paremini vabaduses toime tuleks.
21.Abikaasa surm võib olla kahtlemata kurb asjaolu. Paraku ei tee see toimepandud kuritegu olematuks ega vähenda ka uute kuritegude ohtu. Kaitsja ei ole toonud esile mingeid erilisi emotsionaalseid tagajärgi, mis abikaasa surmaga just L.P-le kaasnesid ja mis annaks põhjust seda küsimust pikemalt käsitleda.
22.Kaitsja on teinud apellatsioonis ka osundusi menetlusõiguse rikkumisele maakohtus. Need jäävad aga arusaamatuks. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest ainult negatiivsed järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele, mis on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine. Jääb arusaamatuks, millistest „ainult negatiivsetest asjaoludest“ on jutt ja millistele tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele need ei vasta. Nagu kohus ülal ka viitas, on maakohus võtnud näiteks karistust mõistes arvesse muuhulgas pehmendavaid asjaolusid ja on sellest johtuvalt mõistnud karistuse alla keskmäära. Seejuures jääb arusaamatuks, miks taotleb kaitsja sel juhul ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, kui KrMS § 341 lg 2 näeb selgelt ette, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise tuvastamisel tuleks tagastada kriminaalasi maakohtusse. Kaitsja märgib ka, et „ d.“ Seegi väide jääb sisutühjaks, aga ühtlasi ka kummastavaks, arvestades, et kriminaalasja arutati lühimenetluses süüdistatava ja kaitsja nõusolekul, kus tuleb jääda toimikumaterjalide piiresse. On arusaamatu, millist uut läbivaatamist täiendavate tõenditega silmas peetakse, seda enam, et kaitsja pole taotlenud apellatsioonis kriminaalasja tagastamist uueks menetluseks. Viimaks ei nõustu ringkonnakohus juba kõigil ülal käsitletud argumentidel ka kaitsja väitega, et kohtulik uurimine oli ühekülgne või puudulik.
23.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas. Seetõttu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
24.L.P kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ei ole esitanud taotlust osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Seega puudub apellatsioonmenetluses KrMS § 175 lg 1 p 4 kohane menetluskulu, mida oleks vaja kaitsjale hüvitada ja KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda jätta.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.