Liiklussüüteod

Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-19-5399 Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et tunnistajad võivad sündmuse asjaolud segamini ajada mõne teise sarnase juhtumiga. Maakohtu hinnangul on tunnistajad usutavalt põhjendanud, miks neil on E. Perlega seonduvad asjaolud hästi meeles. Nimelt oli JH ütluste kohaselt sõiduautos ainult E. Perle, kes oli ka auto roolis. Nii JH kui MS ütluste põhjal jäi süüdistatav neile hästi meelde, kuna E. Perle käitus agressiivselt ega allunud korraldustele. Asjaolu, et JH ja MS ei mäleta E. Perle kinnipidamise kellaaega, ei pidanud kohus asjaoluks, mis muudaks tunnistajate ütlused ebausaldusväärseks. Tunnistajad kinnitavad, et sündmus leidis aset öisel ajal. Kohus selgitas, et kuivõrd ristküsitluse ajaks oli juhtumist möödunud ligikaudu seitse kuud, ei saa eeldada, et tunnistaja teaks täpselt, kas sündmus leidis aset enne või pärast südaööd ning selline ebatäpsus ei kahjusta nende tõenduslikku väärtust. Erinevalt kaitsjast ei leidnud kohus, nagu oleks kõrvaldamata kahtlus, et süüdistatav E. Perle ei juhtinud sõidukit. Kaitsja taotlusel üle kuulatud tunnistajate RP ja AS ütlused tõendavad asjaolu, et E. Perle tarbis 9. veebruaril 2019 koos nendega RP juures alkoholi Mingil hetkel lahkus E. Perle korterist autovõtmetega, et auto sooja panna. RP ega AS ise läksid E. Perlele järele ca 30 minutit hiljem. Seega ei teadnud tunnistajad, mida E. Perle tegi vahepealse ca 30 minuti jooksul. Sündmuste edasist käiku tõendavad omavahel haakuvad tunnistajate JH ja MS ütlused. Tunnistajate ütlused kattuvad nii E. Perle sõidustiili osas kui detailides, mis kirjeldavad ülekäigurajal tekkinud ohtlikku olukorda. Kohtu hinnangul ei olnud seega põhjust tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda. Süüdistatava E. Perle ütlused jättis maakohus kõrvale, kuna need ei haakunud auto juhtimist puudutavas osas teiste tõenditega. Nimelt väitis E. Perle, et pärast RP korterist lahkumist istus ta töötava mootoriga autos, kust politseinikud ta ootamatult välja tirisid. Kohus leidis, et E. Perle andis ennast õigustavaid ja ebatõeseid ütluseid. Kohus leidis, et järeldust, et E. Perle autot juhtis, ei väära tõik, et RP, AS ja E. Perle ütluste kohaselt oli auto pärast süüdistatava kinnipidamist samas kohas, kuhu see oli enne jäetud. Kaitsja leidis, et see tõendab asjaolu, et auto ei olnud liikunud. Tunnistajate JH ja MS selgitasid, et nemad viisid E. Perle Paide politseijaoskonda ning sõiduauto teisaldamisega pidi edasi tegelema teine patrull. Tunnistajad JH ja MS ei teadnud, kas auto ka tegelikult ära viidi. Kohus leidis, et auto paiknemisest samal teeäärel, kuhu see enne korterisse minekut jäeti, ei saa teha kaugeleulatuvaid tagajärgi. E. Perle peeti politseiametnike poolt kinni autoroolis, temalt võeti JH ütluste järgi autovõtmed ära, hiljem ei ole autot teisaldatud. Seega osutavad maakohtu hinnangul asjaolud tõigale, et selle ca 30 minuti jooksul, kui tunnistajad RP ja AS olid korteris, sõitis süüdistatav E. Perle Paide linnas ringi ning tema kinnipidamine leidis tõendikogumi kohaselt aset siis, kui ta tuli sõprade auto peale võtmiseks tagasi. Kuna seltskond oli juba varem otsustanud koos sõitma minna, on loogiline, et E. Perle sõitis samale kohale tagasi ning alust pole väitel, et kui E. Perle oleks autoga sõitnud, ei oleks see saanud hiljem sama koha peal olla. Maakohtu hinnangul pani E. Perle mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toime vähemalt otsese tahtlusega. E. Perle teadis, et ta oli tarvitanud alkoholi, mistõttu ei võinud ta sõidukit juhtida. Seega soovis ta sõiduki juhtimisega õigusvastase tagajärje saabumist. Kohus märkis, et ühtegi õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu ei ole.

1-19-5399

1-19-5399

1-19-5399 istmel joobes, oli põhjendatud E. Perle eemaldamine sõidukist. Selline versioon juhtunust mahub ka 30 minuti ajaraami ning selgitab, miks auto ei olnud liikunud ja miks sõidukit minema ei pukseeritud. Samuti on see täielikult kooskõlas E. Perle enda ütlustega. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistatava ning tunnistajate RP ja AS ütlustega on esitatud süüdistusele vastanduv versioon. Sellest tulenevalt on sündmuste tegelikus käigus tõsine kahtlus, mida tuleb KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastandlikku versiooni ning uuritud tõendite kogum ei kinnita tõsikindlalt ja kahtlusteta isiku süüd, tõlgendada kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka vaidlusaluses asjas, kuna kohtule ei ole esitatud sellisel hulgal ja kvaliteediga tõendeid, mis võimaldaks kohtul teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude kohta. Kohtule ei ole edastatud pardakaamera väljavõtet, liikluskaamera väljavõtet ega ühtegi pilti, mis tõendaks, et E. Perle oli autoroolis.

Alternatiivselt vaidlustab kaitsja E. Perlele mõistetud lisakaristust.

Kaitsja leiab, et E. Perlele mõistetud lisakaristus on ebaproportsionaalselt karm. Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke võimalik saavutada E. Perlele lisakaristust kohaldamata. Kaitsja märgib, et E. Perle joove ei olnud suur. Kuivõrd LS § 69 lg 2 p-i 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning E. Perlel tuvastatud joove oli 0,77 mg/l, oli süüdistatava joove karistatava alkoholijoobe piiril. Kaitsja hinnangul näitab see asjaolu, et süüdistatava süü KarS § 424 lg 1 järgi on miinimumilähedane. Riigikohtu praktika kohaselt aktualiseerub lisakohustuse kohaldamine, kui põhikaristus ei ole preventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kaitsja hinnangul pole alust väita, et E. Perle ei tee põhikaristusest enda jaoks õigeid järeldusi või tal tekiks karistamatuse tunnet. Süüteo asjaolud ei ole sellised, mis õigustaksid lisakaristuse kohaldamist. Seda näitab tõik, et põhikaristuseks mõisteti E. Perlele rahatrahv. Maakohus on ise tõdenud, et süüdistatav ei kujuta endast ühiskonnale erilist ohtu. Kaitsja märgib Tartu Ringkonnakohtu lahendile viidates, et kohtupraktikas on põhjendatud suurema karistuse määramist rikkumise toimepanemisega suure liiklustihedusega kellaajal. Kaitsja märgib, et praegusel juhul on tegu toime pandud öisel ajal, mil liiklustihedus on väiksem ning E. Perle ei kujutanud endast kaasliiklejatele suurt ohtu ega näidanud seega üles erilist hoolimatust nende suhtes. Veel tõi kaitsja välja, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole alati kohustuslik ja tegemist on kohtu kaalutlusõigusega. Kaebuses viidatud Riigikohtu praktika kohaselt on juhtimisõiguse äravõtmine asjakohane, kui isik ei tasu talle määratud trahve ja paneb korduvalt toime liiklusalaseid rikkumisi, st lähtuda tuleb süüdistatava isikust. Kaitsja juhib tähelepanu, et E. Perle ei ole varem kriminaalkorras karistatud, mis tähendab, et tema edasist ohtu ei saa tuletada tema rikkumiste korduvusest.

1-19-5399 Samuti tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt ära näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on ohu olemasolu tuvastatuks loetud. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas rikkumisi toime panema, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kaitsja hinnangul ei ole lisakaristuse mõistmiseks piisav maakohtu argumentatsioon, et E. Perle väidetavalt peaaegu põhjustas liiklusõnnetuse. Kaebuses leitakse, et igasugune liiklusnõuete rikkumine kätkeb endas paratamatut ohtu kaasliiklejate vigastamiseks. Praegusel juhul valis süüdistatav ka väidetavalt joobes peaga sellise sõidustiili, et ta jõudis toimuvale reageerida ning isegi politseiametnike kinnituse kohaselt peatas sõiduki õigeaegselt ega vigastanud jalakäijaid. Kaitsja nõustub küll maakohtuga, et E. Perle vajadus transportida sõidukiga oma pereliikmeid ei välista lisakaristuse kohaldamist, kuid kaitsja hinnangul tuleb sellist vajadust karistuse mõistmisel arvesse võtta. Lisakaristuse määramine on kaitsja hinnangul liiga karm ka kehtiva kohtupraktika kontekstis. Apellatsioonis viidatakse väärteoasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu lahendile, milles kohus ei pidanud juhtimisõiguse äravõtmist asjakohaseks vähemalt 89 km/h sõidukiirust ületanud isikult. Seejuures pani väärteos süüdistatav isik toime veel teisi rikkumisi. Lisaks oli teda kuu varem karistatud LS § 227 lg 3 rikkumise eest. Kaitsja viitab veel kolmele väärteoasjale, milles jäeti erinevatel põhjustel süüdlastele lisakaristus kohaldamata. Muuhulgas põhjendasid kohtud otsust rikkumise esmakordse toimepanemisega ja sellega, et tegemist on ainsa rikkumisega pika juhistaaži jooksul. Apellant leiab, et viidatud lahendid on asjakohased ja olulised, kuivõrd kõikides neis on isikud toime pannud rikkumise, mis kujutab endast suurt ohtu kaasliiklejatele ja mille potentsiaalne tagajärg võib olla raskemgi kui E. Perle süüasja puhul. Kuivõrd E. Perle valis joobest hoolimata korrektse sõidukiiruse, oleks tema õigusrikkumine kaasa toonud kergemaid tagajärgi kui olukorras, kus kokkupõrge toimub tugevalt kiirust ületades.

1-19-5399 Apellant on pidanud ebausutavaks, et süüdistatav suutis sõiduki peatada täpselt samas kohas, kui sõitu alustades. Tunnistajate MS ja JH ütlustest tuleneb, et sõiduk peale ristmikku liikus edasi väga aeglaselt tee äärde, nad jäid ühel ajal seisma. Süüdistatav peatus mitte seetõttu, et politseiametnikud teda peatasid, vaid seetõttu, et tal oligi plaanis selles kohas peatuda, kust algselt sõitma hakkas. Ei ole tuvastatud, kas E. Perle üldse tähelegi pani, et talle peatumismärguanne anti. Süüdistatava sõidustiili osas ei ole politseiametnike ütlustes olulisi vastuolusid, mõlemad on kirjeldanud, kuidas süüdistatava poolt juhitud sõiduk peatus järsult ülekäigurajal jalakäijate ees. Prokurör nõustub maakohtuga, et JH ja MS on usutavalt selgitanud, miks neil konkreetne sündmus meeles on. Lisakaristuse kohta märgib prokurör, et Pärnu Maakohus on õigustatult leidnud, et E. Perle juhtis sõidukit linnas, kus on suurem oht kahjuga lõppevate õnnetuste tekkeks. E. Perle joobeseisund oli selline, et ta oleks sõitnud jalakäijatele otsa, süüdistatava käitumises sisalduv ohtlikkus tingib ka sanktsiooni keskmisest kõrgema määra. Prokuröri hinnangul ei tingi asjaolu, et kohus on otsustanud E. Perlet karistada rahalise karistusega, tema suhtes lisakaristuse kohaldamise põhjendamatust. Arvestada tuleb, et E. Perle ei ole oma süüd tunnistanud. E. Perle joove ei olnud küll kriminaalõiguslikus mõttes suur, kuid kuna E. Perle asus sõiduautot juhtima kohe peale alkoholi tarbimist, näitab see tema hoolimatut suhtumist õiguskorda. Kuna E. Perle rekitas liiklusohtliku olukorra, ei ole pelgalt põhikaristus E. Perle mõjutamiseks piisav. Arvestades karistusseadustikus sätestatud lisakaristuse määrasid, on kuue kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6.1 Apellatsiooni kohaselt seisnes vastuolu JH ja MS ütluste vahel selles, et JH sõnul oli E. Perle sõidustiil enne kontrollimist rahulik, kuid ebakindel, MS sõnul aga tõmbas sõiduk tähelepanu tugeva kiirendamise tõttu.

1-19-5399 Ringkonnakohus erinevalt kaitsjast politseiametnike ütluste vahel vastuolu ei näe. Mõlemad politseiametnikud on nimetanud nende tähelepanu pälvinud sündmusena seda, et Saab peatus ülekäiguraja ees viimasel hetkel ja oleks peaaegu teed ületada soovinud jalakäijatele otsa sõitnud. MS ütluse kohaselt tõmbas auto enne seda, kui ta ülekäiguraja ees peatumisega hilines, tähelepanu ka järsu kiirendamisega. Seejuures nähtub MS vastustest kaitsja küsimustele, et see, mida ta kirjeldab kui kiirendamist, väljendus eelkõige mootori helis, auto kiirust nad ei mõõtnud ega pidanud seda kiirendamist iseenesest liiklusnõuete rikkumiseks (tl. 32). Seega see, mis MS tähelepanu pälvis, oli auto mootoripöörete järsule tõusule iseloomulik heli. JH kiirendamist maininud ei ole, kuid ei ole andnud ka ütlusi, et seda ei toimunud. Maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et JH oleks väitnud, et enne ülekäigurajal juhtunut oleks olnud Saabi sõidustiil rahulik. Tema ütluste kohaselt liikus auto väga aeglaselt pärast ülekäigurada üle ristmiku sõites: „Ta liikus üle ristmiku. Väga vaikne sõidukiirus oli. Kulges üle ristmiku.“ (tl. 26). Seega ei ole JH ja MS ütlustes peatatud auto sõidustiili kohta selliseid vastuolusid, mis ärataks kahtlusi nende ütluste usaldusväärsuses. Sündmuste kulu olulises osas JH ja MS ütlused kattuvad: mõlemad on sarnaselt kirjeldanud seda, kuidas Saab pidurdas ülekäiguraja ees viimasel hetkel, mis ärritas üle minna soovinud jalakäijaid. Samuti on mõlemad kirjeldanud, et peatumismärguande andmise ajal hakkas Saab juba seisma jääma (tl. 26, 30). See, et MS on maininud ka asjaolu, mida JH oma ütlustes kirjeldanud ei ole, ei sea kohtu jaoks nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. On tavapärane, et inimeste ütlused mingi sündmuse kohta ei kattu täies ulatuses; ei ole mingit alust eeldada, et sama sündmusega kokku puutunud inimesed märkasid ja mäletavad kõiki selle asjaolusid ühetaoliselt.

6.2 Kaitsja väitel eksisid mõlemad politseiametnikud suurelt auto peatamise ajaga. Apellatsiooni kohaselt andsid mõlemad tunnistajad ütlusi, et sündmus leidis tõenäoliselt aset pärast keskööd, kusjuures ligemal kella kolmele öösel kui 11 õhtul. Kohtukolleegium tõdeb, et kaitsja viimane väide on pehmelt öeldes eksitav: kumbki tunnistaja ei ole väitnud, et E. Perle auto peatamise aeg oleks olnud lähemal kella kolmele öösel kui kella üheteistkümnele õhtul. Maakohtu istungi protokolli kohaselt pakkus öösel kella kolme välja kaitsja ise MS-lt nende Paidesse jõudmise aja kohta küsides. Maakohtu istungi protokolli kohaselt surus kaitsja tunnistajale peale versiooni, et sündmus võis toimuda sügavatel öötundidel. Selle tulemusel avaldas MS arvamust, et nad võisid jõuda Paidesse pärast keskööd, väitmata aga, et see oleks juhtunud kella kolme paiku öösel või selle lähedasel ajal. Kaitsja küsimused ja MS vastused olid järgmised: „Te täpsustasite seda, et jõudsite Järvamaale, Paidesse öösel? Ma ei arva, et see oli öösel. Kas mäletate ligikaudu, mis hetkel see öösel oli? Kas tegemist oli kell 3 öösel, kell 10 õhtul? Ma ei tea, pigem peale keskööd. Peale keskööd? Jah.

1-19-5399 Kui te ütlete üle kesköö, siis mõtlete peale 00.00 Jah.“ (tl 32). Hiljem vastas MS prokuröri täpsustavale küsimusele, kas ta saab kindlalt väita, et menetluse esemeks olev sündmus toimus öösel kell kolm: „Ei saa. See oli pime. Me tulime Pärnust tagasi. See võis ka kell 11 õhtul olla, samamoodi oli pime. Ma ei saa kindlalt öelda seda kellaaega.“ (tl. 33). Esmasküsitluses oli ta prokuröri küsimusele Paidesse jõudmise aja kohta vastanud, et see oli öine pime aeg (tl. 29). JH tunnistas samuti ütlustes, et ta ei oska kellaajaliselt öelda, millal nad Paidesse jõudsid. Prokuröri sellekohasele küsimusele vastas ta: „Täpset kellaaega ei tea. Peale südaööd. Pime oli.“ (tl. 25). Seda, et ta ei ole kellaajas kindel, kinnitas ta ka kaitsja küsimustele vastates: „Te jõudsite Järvamaale peale südaööd? See võis olla nii. Pime oli. Kui te mõtlete pärast südaööd, kas te mõtlete siis teie hinnangul, suure tõenäosusega jõudsite Järvamaale peale 00.00-i. Pime oli, ei tea, mis kell oli.“ (tl. 28). Seega ei ole kumbki tunnistajatest paigutanud E. Perle juhitud auto peatamist tegelikuga võrreldes oluliselt hilisemasse aega, mistõttu ei pea paika kaitsja väide, et politseiametnikud eksisid sõiduki peatamise aja kohta vastates suurelt. Mõlemad tunnistajad on küll pakkunud, et sündmused võisid olla pärast keskööd (seega paigutanud need tegelikuga võrreldes pisut hilisemaks), kuid on samas selgitanud, et täpset kellaaega nad öelda ei oska. See, et tunnistaja ei suuda seitse kuud hiljem toimunut kellaajaliselt täpselt kirjeldada, on mõistetav ega sea nende ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Sellisel juhul aitab tunnistaja ütluste usaldusväärsusele hinnangut anda see, kas ta oskab sündmuse mingil muul moel ajalisse konteksti asetada. Praegusel juhul on mõlemad tunnistajad kirjeldanud auto kinnipidamise aega iseloomustavaid asjaolusid, ning neisse asjaoludesse puutuvalt on tunnistajate ütlused ühetaolised ning sobivad teiste tõenditega. Mõlemad tunnistajad on toonud välja, et väljas oli pime, Paidesse jõudsid nad pärast seda, kui olid olnud Lääne prefektuuri kiirreageerijatel päeval Pärnus abiks ning nende hinnangul oli tegemist oli pigem öise kui õhtuse ajaga. E. Perle tegelik kinnipidamise aeg vastab sellele kirjeldusele – sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud ajast tulenevalt juhtis E. Perle autot 9. veebruaril 2019 kella 23.13 paiku (tl. 8). Seega ei anna tunnistajate ütlused alust ka arvamuseks, et nad kirjeldaksid E. Perle auto peatamise asemel mõnda teist juhtumit. Siinkohal väärib tähelepanu, et JH kinnitusel oli E. Perle auto kinnipidamine tema jaoks Paides ainus selline juhtum (tl. 28).

1-19-5399 hakkasid, on politseinikud ajanud E. Perle juhtumi segamini mingi muu juhtumiga ja kirjeldanud teist juhtumit. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja ei ole kuidagi ära näidanud, millele tema väide mälestuste sellise segunemise võimaluse kohta tugineb. Apellatsioonis esitatud TB tsitaat räägib üksnes sellest, milliseid sündmusi inimesed paremini mäletavad ega ei ütle midagi valemälestuse kujunemise kohta. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et küsimus, kas mitmest mälestusest uue kujunemine apellatsioonis kirjeldatud moel on võimalik, on niivõrd spetsiifiline, et selle kohta ei ole võimalik saada usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. See tähendab, et mälestuste segunemise võimalikkus selle konkreetse situatsiooni puhul (kusjuures kahel tunnistajal on tekkinud ühetaoline valemälestus) vajab tõendamist. Kui JH ja MS oleks kirjeldanud tegelikult mõne teise auto peatamist, tekib küsimus, kuidas selle asjaolud sobituvad praeguse juhtumi olustikku. Politseiametnikud on ristküsitlusel esitatud küsimustele vastates kirjeldanud paljusid sündmuse detaile alates sellest, kui palju liikus sündmuse ajal tänaval inimesi, kuni sel ajal olnud ilmani. Lisaks muule on politseiametnikud on kirjeldanud E. Perle auto liikumisteekonda selle märkamisest kuni peatamiseni auto teekonna rekonstrueerimist võimaldava detailsusega. Tunnistajad on kirjeldanud, kuidas E. Perle juhitud Saab sai vaevalt pidama ülekäiguraja ees, ületas seejärel ristmiku ning pärast ristmikku sõitis auto paremale tee äärde ja peatus. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit näitamaks, et politseiametnike kirjeldatud asjaolud (ülekäigurada ja sellele järgnev ristmik) ei lähe Aiavilja tänavaga kokku.

1-19-5399 pidanud olema pikk ega kestma kaua. Ka ei ole andmeid selle kohta, et E. Perle, JH ja MS oleks pärast E. Perle auto peatamist olnud sündmuskohal veel kaua. Apellatsioonis viidatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli märgitud politseijaoskonnas tehtud menetlustoimingu aeg (23.59) seda ei tõenda. Enne tõenduslikku alkomeetri kasutamist kontrolliti E. Perlet ka indikaatorvahendiga. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt toimus see kell 23.46. Seega oli E. Perle juba sel ajal politseijaoskonnas. Selle kohta, kas indikaatorvahendiga kontrolliti E. Perle joovet vahetult pärast tema jaoskonda toimetamist, ei ole kohtumenetluse pooled kohtule tõendeid esitanud ning seda ei ole menetluses välja selgitatud. Seetõttu ei näita tehtud toimingute ajad E. Perle jaoskonda toimetamise aega ega näita seega ka seda, millal politseiametnikud E. Perlega Aiavilja 7 juurest lahkusid. 9.2 Ka see, et RP ja AS leidsid auto eest samast kohast, kuhu nad selle eelnevalt jätnud olid, ei lükka ümber JH ja MS ütlusi selle kohta, et E. Perle juhtis autot. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna E. Perle, RP ja AS pidid veel koos sõitma minema, on loogiline, et E. Perle sõitis tagasi samale kohale, kuhu auto oli eelnevalt pargitud. Ringkonnakohus nendib, et E. Perle enda ütluse kohaselt ei olnudki RP maja ees auto parkimiseks muud vaba kohta kui see, kuhu AS auto parkis (tl. 38). Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik E. Perle sellele ütlusele tugineda, kuivõrd maakohus on E. Perle ütlused jätnud kõrvale osas, mis puudutab küsimust, kas E. Perle ise autot juhtis. Küsimuses, kuhu auto oli pargitud, ei ole alust E. Perle ütlusi ebausaldusväärseks pidada, sest need langevad kokku tunnistajate RP ja AS ütlustega. Nende kõigi ütluste kohaselt oli auto pargitud Aiavilja 7 maja ette tee paremasse serva (tl. 34, 36, 38). Ka siis, kui politseiametnikud andsid autole peatumismärguande, peatus see JH ütluste kohaselt tee paremas servas (tl. 26). Seega parkiski E. Perle auto samasse kohta, kus see oli enne seisnud. JH ütlusi selle kohta, kus Saab peatus, ei väära tema ja MS ütlused, mille kohaselt arutati peatatud auto jaoks puksiiri tellimist. See näitab küll, et politseiametnikel oli kahtlus, kas auto parkimine ses kohas on lubatav, kuid see ei tähenda, et politseiametnike väitel oleks auto olnud pargitud teise kohta kui RP, AS ja E. Perle väitel (märkimist väärib, et E. Perle enda sõnul oli auto pargitud muru peale, LS § 21 lg 2 p 12 kohaselt on parkimine haljasalal lubatud vaid omaniku või valdaja loal). Käsitletud ütluste valguses jääb arusaamatuks apellatsioonis märgitu, et JH ja MS ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla see, et nende sõnul toimus sõiduki peatamine „tee ääres, mitte parklas“ (apellatsiooni lk 3) ning väide, et puksiiri tellimata jätmist selgitab see, et auto oli pargitud parklasse (apellatsiooni lk 5). Seda, et auto oleks seisnud parklas, pole väitnud E. Perle ise ega ükski tunnistaja.

1-19-5399

1-19-5399 väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli kriminaalkorras karistatava alkoholijoobe piiril (0,77 mg/l vs 0,75 mg/l). Lisaks on maakohus märkinud, et E. Perlet ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Neid asjaolusid arvestades peab ringkonnakohus kohaseks lisakaristuse kohaldamist KarS § 424 lg-s 3 sätestatud minimaalmääras.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.