1-17-2359/93 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani süüdistatakse ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja kasutamises, mis pandi toime järgnevalt: Andres-Julius Endrekson-Hendriksman oli ajavahemikul XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX T. P. O. (asukoht XXX, reg kood XXX) juhatuse liige, s.o äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut ning kes ÄS § 180 lg 4 ja § 181 lg 2 kohaselt on tehingute tegemisel kohustatud kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest, kohustatud osaühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või osanike, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX sõlmiti Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani ja O. T. P. esindaja J. N. vahel juhatuse liikme leping, mille kohaselt on juhatuse liige kohustatud olema äriühingule täielikult lojaalne. Ajavahemikul 15.03.2011 kuni 02.10.2015 on Andres-Julius Endrekson-Hendriksman avaldanud ja kasutanud ilma ettevõtja loata O. T. P. ärisaladusi, mis said talle teatavaks seoses oma tööülesannete täitmisega O. T. P. juhatuse liikmena. Nimelt ajavahemikul 15.03.2011 kuni 02.10.2015 edastas Endrekson-Hendriksman korduvalt 04.03.2011 asutatud O. D. T. (asukoht XXX, äriregistri kood XXX) esindajatele, sh enda lähikondlasele V. E. (endise nimega V. V.) O. T. P. majandustegevust puudutavat informatsiooni, mis on sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt O. T. P. ameti- ja ärisaladus: andmed koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, O. T. P. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. Seejuures on O. D. T. O. T. P. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute tegevus hõlmab samu tegevusalasid – mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüük ning vahendus ning O. T. P. ei olnud andnud luba ei anda O. D. T. mingit majandustegevust puudutavat informatsiooni ega teha O. D. T. kui konkurendiga mingeid tehinguid. A.-J. Endrekson-Hendriksman tegutses ärilisel eesmärgil, kuivõrd tegi O. D. T. majandustegevust otseselt mõjutavaid otsuseid – kalkuleeris tulu ja kulu ning otsustega kaasnevaid väärtusi ja kasu O. D. T. jaoks. Ärisaladuse avaldamise ja ilma ettevõtja loata kasutamise eesmärk oli suunatud O. D. T. tegevuse parendamisele ja rakendusvõimaluste avardamisele. Lisaks tegutses A.-J. Endrekson-Hendriksman ka O. T. P. kahju tekitamise eesmärgil. Nimelt avaldas ta O. D. T. andmed O. T. P. koostööpartnerite kohta, kes hakkasid mööbli tootmiseks vajalikke tooteid (kangad, liim, puitplaat) O. T. P. tarnima O. D. T. vahendusel. Seeläbi ei saanud O. T. P. otse koostööpartneritelt tooteid tellida, vaid pidi kasutama selleks O. D. T. ning maksma materjali eest oluliselt rohkem kui juhul, kui T. P. O. juhatuse liige A.-J. EndreksonHendriksman oleks järginud juhatuse liikme lojaalsuskohustust ja käitunud juhitava O. T. P. O. (3) 48

suhtes tehinguid tehes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning materjal oleks tarnitud otse koostööpartneritelt. Lisaks on A.-J. Endrekson-Hendriksman tegutsenud O. T. P. kahju tekitamise eesmärgil ka valmistoodangu müügil. Nimelt on ta korraldanud O. T. P. valmistoodangu (mööbli sisepatjade) müüki konkurendi, O. D. T. vahendusel ja O. D. T. ärilisi huve eelistades, mis väljendus selles, et teades ise O. T. P. toodetud mööbli sisepatjade omahinda ja lõppostjaid, müüs O. T. P. A.-J. Endrekson-Hendriksmani otsustusel sisepadjad soodsa hinnaga O. D. T., kes vaheltkasuga müüs sisepadjad lõpptarbijale. Sellise Endrekson-Hendriksmani tegevuse tulemusena on O. T. P. saanud varalise kahju, mis väljendub O. D. T. müüdud soodushinna ja O. T. P. kliendile mõeldud müügihinna vahes. Seega kokku on O. T. P. jäänud Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani poolt ärisaladuse avaldamise tõttu D. T. O. saamata tulu vähemalt summas 260 530,51 eurot. Sellise tegevusega pani Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ärilisel eesmärgil toime ärisaladuse, mis sai süüdistatavale teatavaks seoses tööülesannetega, avaldamise ja kasutamise ilma ettevõtja loata, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 377 lg 1 järgi. Samuti süüdistatakse Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani usalduse kuritarvitamises, mis pandi toime järgnevalt: Andres-Julius Endrekson-Hendriksman oli ajavahemikul XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX T. P. O. (asukoht XXX, reg kood XXX) juhatuse liige, kelle kohuseks oli äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt oma kohustuse täitmine korraliku ettevõtja hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 35 sätestatu kohaselt oli A.-J. Endrekson- Hendriksman kohustatud juriidilise isiku juhtorgani liikmena täitma oma kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. Endrekson- Hendriksman omas T. P. O. põhikirja punkti 4.2 kohaselt õigust juhatuse liikmena osaühingu esindamiseks kõigis õigustoimingutes. 01.09.2010 ja 01.09.2013 sõlmitud ning kuni 02.10.2015 kehtinud juhatuse liikme lepingu punkti 2.1 kohaselt oli A.-J. Endrekson- Hendriksman kohustatud täitma korrektselt kõiki seadusest ja põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu poolt antud otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning kasutama heauskselt ning heaperemehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle tulenevaid õigusi. Lepingu punkti 2.2 järgi oli A.-J. Endrekson-Hendriksman kohustatud oma töökohustusi täites tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning lepingu 5. peatüki kohaselt täitma juhataja lojaalsuskohustust. Lisaks oli A.-J. Endrekson-Hendriksman kohustatud juhatuse liikme lepingu punkti 5.1.5 kohaselt teavitama T. P. O. konkurentide poolt tehtud ettepanekutest informatsiooni edastamiseks. Punktid 5.1.6. ja 5.1.7. ning 5.2 keelasid juhatuse liikmel kasutada tööga seoses teatavaks saanud andmeid iseenda või lähikondsete huvides ning teha tehinguid endaga või tehinguid, millest juhatuse liige ise või tema lähedased on otseselt või kaudselt huvitatud ilma nõukogu teavitamata. Olles kõigist eelnimetatud õigustest ja kohustustest teadlik, kuritarvitas A.-J. Endrekson-Hendriksman oma seadusest tulenevat õigust teise isiku, s.o T. P. O. vara käsutamise kohta ja kasutas ebaseaduslikult ära O. T. P. kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka O. T. P. varaliste huvide järgimise kohustust. Nimelt sõlmis A.-J. Endrekson-Hendriksman O. T. P. esindajana tehinguid V. E. (endise nimega V. V.) T. P. O. konkurentettevõtte O. D. T. huvides, tekitades O. T. P. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot järgmiselt: - ajavahemikul 15.03.2011 kuni 30.05.2015 sõlmis Endrekson-Hendriksman T. P. O. suhtes majanduslikult mitteotstarbekad tehingud kõrgema hinnaga HDF plaadi ostmiseks O. D. T., s.o hinnaga XXX eurot/m2 . Kusjuures 2011. a kevadeni tarnis T. P. O. mööbli tootmiseks HDF puitplaati keskmise hinnaga XXX eurot/m2 ning 2016. a tarnitakse HDF plaati hinnaga XXX (4) 48

eurot/m2. Selle tulemusena on T. P. O. põhjustatud varaline kahju kokku 21 686,58 eurot, s.o HDF plaadi eest rohkem makstud summa; - ajavahemikul 30.09.2011 kuni 31.05.2015 A.-J. Endrekson-Hendriksman, teades T. P. O. poolt toodetavate mööbli sisupatjade omahinda, s.o XXX eurot tükk, korraldas O. T. P. toodetud sisupatjade müügiprotsessi T. P. O. suhtes majanduslikult ebaotstarbekalt ning ettevõtte usaldust kuritarvitades. Nimelt müüs padjad hindadega XXX eurot tükk O. D. T., kes omakorda müüs samad sisupadjad omavahelise kokkuleppe kohaselt EndreksonHendriksmaniga kõrgemate hindadega, s.o XXX eurot tükk lõppostjatele. Kirjeldatud vahendusmüügi tulemusena teenis O. D. T. kasu vähemalt 113 760,64 eurot. T. P. O. on Endrekson-Hendriksmani juhitud müügiprotsessi tulemusena põhjustatutud varaline kahju 113 760,64 eurot, s.o sisupatjade müügist saamata jäänud tulu; - 12.12.2011 edastas Endrekson-Hendriksman, omades kangaid müüva XXX ettevõtte B. kontakte, e-maili teel kanga kohta päringu tegemiseks aadressi XXX V. A.-J. E. (endise nimega V. V.), misjärel 2012. a jaanuaris hakkas T. P. O. asemel XXX ettevõttest „B. T. S. v. T. A.S.“ kangaid tarnima O. D. T., kes seejärel enda ärilisi huve järgides kokkuleppel EndreksonHendriksmaniga hakkas tarnitud kangaid vaheltkasuga müüma T. P. O. Selle tulemusena on T. P. O. kangaste sisseostmisega ajavahemikul 31.02.2012 kuni 01.10.2015 põhjustatud varaline kahju kokku 108 276,33 eurot, s.o kanga eest rohkem makstud summa; - ajavahemikul 30.04.2012 kuni 10.08.2015 sõlmis A.-J. Endrekson-Hendriksman T. P. O. suhtes majanduslikult mitteotstarbekad tehingud O. D. T. liimi kõrgema hinnaga ostmiseks, s.o hinnaga XXX eurot liiter. 2012.a. aprillini tarnis T. P. O. mööbli valmistamiseks liimi hinnaga XXX eurot liiter ning ka 2015.a. septembrist tarnitakse liimi hinnaga XXX eurot liiter. Selle tulemusena on T. P. O. põhjustatud varaline kahju kokku 15 069,46 eurot, s.o liimi eest rohkem makstud summa; - 2014. a kevadel, mil T. P. O. vajas põlvituspingi valmistamiseks XXX ettevõttest J. B. T. L. 30 meetrit kangast Dales DA/684/1 Black, jättis A.-J. Endrekson-Hendriksman teadlikult kirjeldatud kanga majanduslikult otstarbekama ostutehingu T. P. O. ja J. B. T. L. vahel sõlmimata. Selle asemel, et kirjeldatud kangas nimetatud ettevõttest otse hinnaga XXX eurot/m osta, kuritarvitas A.-J. Endrekson-Hendriksman ettevõtte usaldust ja edastas 20. mail 2014.a. e-maili teel ettevõtte nime „J. B. T.“ ja kanga täpse nimetuse O. D. T., kes ise 28.07.2014 müüs 30 meetrit kangast Dales DA/684/1 must, hinnaga XXX eurot/m T. P. O. 29.07.2014.a. tasus T. P. O. arve nr XXX alusel D. T. O. 30 meetri kanga eest kokku 5760 eurot, s.o 1737,50 eurot rohkem, saades nimetatud summas varalise kahju. Kokku tekitas süüdistatav sellise tegevusega varalise kahju summas 260 530,51 eurot, s.o suurele kahjule vastavas summas. Sellise tegevusega pani Andres-Julius Endrekson-Hendriksman toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, millega on tekitatud ka suur varaline kahju, s.o kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi. Samuti süüdistatakse Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani vara omastamises, mis pandi toime järgnevalt: XX.XX.XXXX lõpetas O. T. P. erakorraliselt töösuhte Andres-Julius EndreksonHendriksmaniga. 02.10.2015 lõppes tema juhatuse liikme staatus T. P. O. ning XX.XX.XXXX sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 6.6 kohaselt oli ta kohustatud tagastama kõik temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused. A.-J. Endrekson-Hendriksman jättis tagastamata tema poolt T. P. O. rahaliste vahendite arvel ettevõttele soetatud ja tema kasutuses ja valduses olnud järgmised esemed: (5) 48

Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ei rikkunud T. P. O. ees lojaalsus- ja majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust. Vastupidi – süüdistatav hoolitses maksimaalse võimaliku lojaalsuse ja kohusetundega T. P. O. kõrgete majandusnäitajate (käibe kasv ja kasum) eest. Nii teenis T. P. O. 2012 süüdistatava juhtimisel 616 000 eurot brutokasumit, 2013 teenis süüdistatava juhtimisel 846 500 eurot brutokasumit, 2014 teenis 836 000 eurot brutokasumit ning 2015 teenis 557 000 eurot brutokasumit. Brutokasumi oluline langus 2015. aastal on seletatav Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani kui T. P. O. juhataja tegevuse sunnitud ja ebaseadusliku lõpetamisega T. P. O. nõukogu poolt septembris 2015. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ei tekitanud T. P. O. varalist kahju. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ei tunnistanud ennast süüdi üheski temale esitatud süüdistuses. Prokurör on seisukohal, et süüdistus on tõendatud ja taotleb Andres-Julius EndreksonHendriksmani karistamist KarS § 377 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 8-kuulise vangistusega ning KarS § 201 lg 1 alusel 4-kuuline vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja KarS § 64 lg 1 alusel taotleb prokurör kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 8 kuud vangistust. KarS § 73 alusel mitte pöörata mõistetavat karistust täielikult täitmisele, kui süüdistatav ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Kannatanu esindaja taotleb süüdistatava süüdi tunnistamist kuritegudes, milles teda süüdistatakse ja nõustub prokuröri poolt tehtud karistuse ettepanekuga. Kaitsja, tuginedes KrMS § 309 lg 2 esimesele alternatiivile, palub mõista Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja on seisukohal, et süüdistus ei ole tõendatud. Kohtule on esitatud tõendeid, mis on saadud menetlusnorme rikkudes. Nimelt on süüdistusakti dokumentaalsete tõendite nimekirjas kaitsealuse elektronposti e-mailide väljatrükid ebaseaduslikult saadud, mistõttu neid ei saa kriminaalmenetluses tõenditena kasutada. T. P. O. ja D. T. O. vahel oli sõlmitud koostööleping. Ettevõtted ei olnud omavahel konkurendid ega kahjustanud koostöös teineteise huve. III.

Andres-Julius Endrekson-Hendriksman kasutas töökohustuste täitmisel T. P. O. poolt kaitsealuse kasutusse antud sülearvutit MacBook Air (mudeli nr XX EMC 2632, seerianumber XXX). Andres-Julius Endrekson-Hendriksman oli loonud enda kasutuses olevale sulearvutile MacBook Air salajase ligipääsuparooli „XXX“. Parooliga oli kaitstud ka Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani elektronpost XXX. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman pöördus pärast eelkirjeldatud ebaseaduslikku läbiotsimist kaebusega PPA poole. PPA, hiljem Riigiprokuratuur ja Tartu Ringkonnakohus leidsid, et kuivõrd T. P. O. nõukogu liige J. N. ei ole uurimisasutuse ametnik ega kohtutäitur, ei saa ta olla KarS § 314 sätestatud kuriteo subjektiks. Nii riigiprokurör kui ringkonnakohus leidsid, et antud juhul võiks teoreetiliselt kõne alla tulla endise KarS § 257 omavoli kuriteokoosseisu analüüs, kuid nimetatud kuriteokoosseis on dekriminaliseeritud, mistõttu kriminaalmenetlust alustada ei saa. Vaidlus sellest, mil viisil võttis kannatanu esindaja süüdistatava valdusest tagasi kannatanule kuuluva sülearvuti, milles olid kriminaalmenetluses tähtsust omavaid asjaolusid tõendavad tõendid, ja kas kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel oli alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, lahendati kohtueelses menetluses. Kaitsjate taotlused kohtueelse menetluse lõpule viimisel (X kd, tl 45 – 50) lahendati ringkonnaprokuröri 10.02.2017. a määrusega (X kd, tl 51 - 52) taotluste rahuldamata jätmisega. 04.09.2015. a esitas Andres-Julius Endrekson-Hendriksman kuriteoavalduse kannatanu kahe nõukogu liikme ja kahe töötaja teos ebaseadusliku läbiotsimise, s.o KarS § 314 tunnustega kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks. Teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta anti avaldajale teada kriminaalmenetluse alustamata jätmisest (X kd, tl 58, 59). Kriminaalmenetluse alustamata jätmine vaidlustati KrMS § 207 sätestatud korras. Ringkonnaprokuröri 21.09.2015. a määrusega ja Riigiprokuröri 07.10.2015. a määrusega (X kd, tl 60 - 63) jäeti kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 20.11.2015. a määrusega jäeti Riigiprokuratuuri 07.10.2015. a määrus muutmata ja Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani kaebus rahuldamata (X kd, tl 64 – 68). Kriminaalasja arutaval kohtul ei ole kaalukaid argumente kohtueelses menetluses tehtud menetleja ja ringkonnakohtu otsustustes tehtud järelduste ümberhindamiseks ja põhjusi asuda teisele seisukohale. Süüdistatava valduses ja kasutuses oli kannatanule kuuluv sülearvuti, mida süüdistatav kasutas tööülesannete täitmiseks ja milles olid kriminaalasja lahendamiseks tähtsust omavad tõendid. Ei ole alust järeldada, et kannatanu käitus õigusvastaselt, kui võttis oma sülearvuti süüdistatava valdusest tagasi, kui kannatanule said teatavaks oma ettevõtte juhatuse liikme mitteõiguspärased teod. Õigusvastast tegevust arvuti tagasivõtmise käigus ei ole tuvastatud. Seda kinnitasid ka kohtus uuritud suuline tõend: tunnistaja T. S. ütlused. Tunnistaja T. S. ütluste järgi palus J. N. tunnistajal vaadata arvutisse, kas see töötab ja on ligipääsetav. Tunnistaja tegi seda ja veendus, et arvuti töötas ja parooli ei olnud peal (XI kd, tl 81). Kriminaalmenetluses on seoses töötamisega O. T. P. Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani valduses olnud sülearvutit asitõendina vaadeldud, mida tõendab dokumentaalne tõend (I kd, tl 194 – 198). Menetlustoimingud on tehtud KrMS §-des 86 ja 87 sätestatud korras. Vaatlusprotokollis on märgitud asjaolud, kuidas asitõend menetleja valdusse sai. Asitõendiks olev sülearvuti on politseile üle antud 27.01.2016. a J. N. poolt ja üleandmine on fikseeritud J. N. tunnistajana ülekuulamise protokollis. ÄS § 189 sätestab osaühingu nõukogu pädevuse. ÄS § 189 lg 1 järgi osaühingul peab olema nõukogu, kui see on ette nähtud osaühingu põhikirjas. T. P. O. põhikirja VI osas nähakse ette nõukogu olemasolu. Põhikirja p 6.1 järgi nõukogu planeerib juhatuse tegevust, korraldab (8) 48

osaühingu juhtimise, teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle ning esindab osaühingut tehingutes ja vaidlustes juhatuse liikmetega (I kd, tl 86). ÄS § 189 lg 2 järgi nõukogu pädevusele ja tegevusele kohaldatakse vastavalt käesolevas seadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. ÄS § 317 lg 6 järgi oma ülesannete täitmiseks on nõukogul õigus tutvuda kõikide dokumentidega, samuti kontrollida raamatupidamise õigsust, vara olemasolu, aktsiaseltsi tegevuse vastavust seadusele, põhikirjale ja üldkoosoleku otsustele. ÄS § 317 lg 7 järgi nõukogul on õigus saada juhatuselt teavet tegevuse kohta ning nõuda juhatuselt tegevusaruannet ning bilansi koostamist. Aruannete ja teabe esitamist nõukogule võib nõuda nõukogu iga liige. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on T. P. O. nõukogul kolm liiget, nende hulgas A. N. ja J. N. (I kd, tl 91). Tunnistaja T. S. ütlused kinnitavad, et nõukogu liige J. N. võttis süüdistatavalt arvuti valduse üle. Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et nõukogu liige J. N. andis arvuti asitõendina üle menetleja valdusse. Eelpoolnimetatud õiguskaitse organite otsustustes on jõutud järeldusele, et arvuti valduse ülevõtmisel ei olnud süüteokoosseisu tunnuseid. Kriminaalasja lahendav kohtu koosseis ei tuvastanud arvuti valduse õigusvastast ülevõtmist. Kohus leiab, et nõukogu liikmed tegutsesid juhatuse liikmelt arvuti valduse ülevõtmisel ÄS §-de 189 lg 2 ja 317 lg 6, 7 koosmõjust tuleneval õiguslikul alusel. Arvutis olevast andmekandjast tehti menetleja poolt andmekoopia kasutades kopeerimistarkvara XXX. Arvutist leitud dokumentaalsed tõendid koguti menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud ühtegi seaduslikku alust jätta kõrvale dokumentaalsed tõendid, mis on saadud O. T. P. omandis olevast arvutist, mis oli Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani valduses seoses tema tööülesannetega O. T. P. Suuliste tõendite usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda. Seega kohtu hinnangul on kriminaalasjas esitatud tõendid saadud kriminaalmenetlusseadust järgides ning kogutud vastavalt seadusele, seega on need tõendid lubatavad ja võib võtta aluseks kohtuotsuse tegemisel. IV.

O. T. P. andmete väljatrükk äriregistri teabesüsteemist (I kd, tl 88 – 95) tõendab, et kannatanu O. T. P. õiguslik vorm on osaühing ning kinnitab, et kannatanu on äriseadustiku tähenduses ettevõtja. XX.XX.XXXX. a, XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX. a sõlmiti Andres-Julius EndreksonHendriksmani ja O. T. P. esindaja J. N. vahel juhatuse liikme leping (I kd, tl 9 – 26). Tunnistajad A. R., T. S., G. H., J. N., K. S., V. V. ja A. N. kinnitasid, et Andres-Julius EndreksonHendriksman töötas O. T. P.. O. T. P. nõukogu XX.XX.XXXX. a otsusega (I kd, tl 27 – 28) kutsuti O. T. P. juhatusest tagasi juhataja Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ning poolte vahel sõlmitud juhatuse liikme leping öeldi erakorraliselt üles. O. T. P. nõukogu XX.XX.XXXX. a otsuse punkti 2 kohaselt öeldi erakorraliselt üles O. T. P. ja Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani vahel XX.XX.XXXX sõlmitud juhatuse liikme leping arvates otsuse kätte toimetamises hetkest Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile. ÄS § 184 lg 3 kohaselt lõppevad juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused vastavalt lepingule. A-J. Endrekson-Hendriksmani ütluste kohaselt 03.09.2015. a nõudis J. N. temalt arvutit. Vastust ei tulnud, miks tööleping on lõpetatud. See tuli alles 3 nädalat hiljem, saadeti talle meilile (X kd, tl 146 pöördel). Andres-Julius Endrekson-Hendriksman on registrikaardile kantud O. T. P. juhatuse liikmena perioodil XX.XX.XXXX. a – XX.XX.XXXX. a (I kd, tl 88 – 95). Juhatuse liikme registrikande näol ei ole ÄS § 34 järgi tegemist õigust loova kandega. XX.XX.XXXX. a lepingu p 1.2. järgi hakkas leping kehtima XX.XX.XXXX. a (I kd, tl 9). Seega tuleb Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani juhatuse liikme volitusi lugeda alates XX.XX.XXXX. Juhatuse liikme tagasikutsumisega lõppesid tema suhted äriühinguga ning juhatuse liikme volitused lõppesid tema tagasikutsumise hetkest (st otsuse vastuvõtmise kuupäevast) juhul, kui vastava otsuse vastu võtnud organ ei otsusta teisiti. Käesoleval juhul on O. T. P. nõukogu XX.XX.XXXX. a otsuses ette nähtud, et leping öeldakse erakorraliselt üles arvates otsuse kätte toimetamise hetkest Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile. Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta lepingu lõpetamisest teada kolm nädalat pärast 03.09.2015 toimunud kohtumist, kui talle saadeti nõukogu otsus meilile. Meili saamise kuupäeva kohta ei ole tõendeid esitatud. Süüdistatava väiteid nõukogu otsuse meili teel kättesaamise kohta ei ole ümber lükatud. Kohtul pole ka alust eeldada, et nõukogu XX.XX.XXXX. a otsuse kätte toimetamisega viivitati. Seega teeb kohus järelduse, et A-J. Endrekson-Hendriksmani juhatuse liikme volitused kehtisid kuni XX.XX.XXXX. a, mil Andres-Julius Endrekson-Hendriksman nõukogu XX.XX.XXXX. a otsuse meili teel kätte sai. Süüdistatav oli O. T. P. juhatuse liige ajavahemikul XX.XX.XXXX. a kuni XX.XX.XXXX. a. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt seisneb KarS § 377 objektiivne süüteokoosseis ärisaladuse avaldamises või kasutamises. Ärisaladuse avaldamine tähendab selle teatavakstegemist konkreetsele isikule või määratlemata isikute ringile. Seega ei ole kohtu hinnangul ärisaladuse õigustamata avaldamise või kasutamise objektiivse koosseisu hindamisel oluline, kas O. D. T. on käsitletav O. T. P. konkurendina või mitte. Süütegu on lõpule viidud saladuse avaldamisega (kui ärisaladus on jõudnud teise isikuni) või kasutamisega (toimepanija on ise rakendanud ärisaladust). Seega piisab koosseisu täitmiseks sellest, kui ärisaladus on avaldatud ehk jõudnud konkreetse isikuni või määratlemata isikute ringini või kui süüdistatav on ise ärisaladust rakendanud. Süüdistuse kohaselt avaldas ja kasutas Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ajavahemikul 15.03.2011. a kuni 02.10.2015. a ilma ettevõtja loata O. D. T. esindajatele O. T. P. majandustegevust puudutavat informatsiooni, mis on sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt O. T. P. ameti- ja ärisaladus: andmed koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, O. T. P. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. (10) 48

Tunnistaja J. N. ütluste (IX kd, tl 149 pöördel) kohaselt on ärisaladuse kohta kõige täpsemini juhatuse liikme lepingus kirjas. Grupisiseselt eraldi dokumendiga ärisaladust määratletud ei ole, aga iga juhatuse liikme lepingus on see sees. O. T. P. ja A-J. Endrekson-Hendriksmani vahel XX.XX.XXXX a ja XX.XX.XXXX. a sõlmitud juhatuse liikme lepingu (I kd, tl 18, 19, 24, 25) punktis 5 on kindlaks määratud ettevõtte ärisaladus. Lepingute kohaselt on O. T. P. ameti- ja ärisaladuseks informatsioon äriühingu poolt teistes äriühingutes ja nende loomise projektides osalemise kohta, äriühingu poolt peetav raamatupidamisarvestus, andmed koostööpartnerite kohta, äriühingu valduses olev tehniline, intellektuaalne ja muu äriline teave, andmed tehingute, turu-uuringute ja muude asjaolude kohta, äriühingu poolt toodetavate toodete ja osutatavate teenuste omahinna kohta, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste kohta ning konfidentsiaalsete lepingute olemasolu ja sisu kohta. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on ärisaladus kehtivas õiguses üheselt määratlemata. Riigikohus on märkinud 08.06.2009. a otsuse 3-1-1-46-09 p 10.2, et ärisaladuse mõiste kasutamisel on võimalik lähtuda TRIPS-lepingu art-st 39, millest tulenevalt peab see vastama kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Ärisaladuse objektiks on kõigile kolmele tingimusele vastav teave. Teabe salajasus on objektiivselt tuvastatav asjaolu, mis näitab, et teave ei ole üldiselt teada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.05.2018. a otsuse nr 1-16-9717 p 17 on kriminaalkolleegium korranud, et blanketset kuriteokoosseisu tuleb sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-36-12, p 16.1). Kohtu hinnangul on süüdistuses jäetud ärisaladuse avaldamine faktiliste asjaoludega sisustamata. Süüdistuses on jäetud määratlemata süüdistatava poolt avaldatud ja kasutatud teabe sisu ja maht ning milles seisnes tema poolt avaldatud ärisaladus. Süüdistatava tegevust on süüdistuses sisutatud selle kaudu, et A.-J. Endrekson-Hendriksman avaldas ja kasutas andmeid koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, O. T. P. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. Seega ei selgu süüdistusest, millist teavet, milliste hindade, milliste koostööpartnerite ja milliste lepingute kohta on süüdistatav O. D. T. esindajatele avaldanud. Prokurör ei ole kirjeldanud, mil viisil vastab süüdistatava poolt avaldatud teave TRIPS-lepingu art-st 39 toodud kolmele tingimusele. Süüdistuses on jäetud faktiliste asjaoludega sisustamata, kas teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad, kas sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu ning kas selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Muuhulgas ei selgu süüdistusest ka täpsemalt asjaolud, mil viisil, mis kuupäevadel ning mis andmeid konkreetselt igal korral süüdistatav O. D. T. esindajatele avaldas. Süüdistuses on üksnes toodud ajavahemik 15.03.2011. a kuni 02.10.2015. a, mis on väga üldine ning konkretiseerimata, seega ei selgu süüdistusest igal konkreetsel juhul andmete avaldamise täpne aeg, sisu, maht ega edastamise viis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.11.2014. a otsuse nr 3-1-1-40-14 p 70 on selgitatud, et olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on (11) 48

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas ei too selline menetlusõiguse rikkumine kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust ning see on võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. Lahendatavas kriminaalasjas uuendas kohus 11.09.2018. a määrusega (XI kd, tl 117 – 118) kohtuliku arutamise, alustas uuendatud menetlust kirjalikus vormis ning andis kohtumenetluse pooltele tähtaja 01.10.2018. a kohtu küsimustele vastamiseks. KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele. Prokurör oma kirjalikus vastuses (XI kd, tl 119 – 121) leidis, et asjas ei ole vaja süüdistuse lahendamiseks täiendavaid tõendeid koguda, samuti ei taotlenud prokurör ekspertiisi määramist. Enne kohtuliku uurimise lõpetamist ei soovinud prokurör muuta ega täiendada süüdistust. Alles uuendatud menetluses peetud kohtuvaidluste käigus avas prokurör süüdistuse sisu ning tõi välja erinevad süüdistatava poolt saadetud e-kirjad, mis sisaldasid kannatanu majandustegevust puudutavat teavet, mis prokuröri hinnangul on käsitletav ärisaladusena, samuti kirjeldas prokurör, kuidas vastas süüdistatava tegevus TRIPS-lepingu art 39 nõuetele, so kuidas teave ei ole kergesti kättesaadav, kuidas omab kaubanduslikku väärtust ja kuidas seda on püütud salajas hoida, ehk prokurör kirjeldas faktilisi asjaolusid, mida süüdistus ise ei sisalda. Seega esitas prokurör faktilised asjaolud pärast kohtuliku uurimise lõpetamist kohtuvaidluste käigus süüdistuskõnes. Kohtu hinnangul ei saa esitatud süüdistuse pinnalt selgitada kuriteosündmust ega tuvastada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.10.2015. a määruse nr 3-1-1-70-15 p 11.1 kohaselt on Riigikohus KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Kohtu hinnangul on süüdistus ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kuriteosündmuses koostatud puudulikult. Süüdistatava poolt väidetavalt avaldatud teabe sisu, maht, edastamise viis ja aeg ei ole süüdistuses piisava selguse ega täpsusega kirjeldatud. Kohus ei saa asuda süüdistaja rolli ega ise süüdistust sisustada. Kuna A-J. Endrekson-Hendriksmanile esitatud süüdistusest ei selgu ärisaladusena avaldatud andmete sisu, maht ega nende andmete avaldamise täpne aeg ja viis, puudub kohtul võimalus selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada. Nimetatud asjaolude tuvastamisel väljuks kohus aga süüdistuse piiridest ning rikuks oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Tulenevalt eeltoodust tuleb Andres-Julius Endrekson-Hendriksman õigeks mõista süüdistuses KarS § 377 lg 1 järgi ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja kasutamises.

KarS § 121 p 2 järgi on varaline kahju suur, kui kahju ületab 40 000 eurot. Süüdistuses heidetakse A.-J. Endrekson-Hendriksmanile ette, et tema sõlmis O. T. P. esindajana tehinguid V. E. (endise nimega V. V.) T. P. O. konkurentettevõtte O. D. T. huvides, tekitades O. T. P. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot. Edasi järgnevad süüdistuses tehingud, mis on süüdistatav sõlminud O. T. P. esindajana O. D. T., T. P. O. suhtes majanduslikult mitteotstarbekalt. Süüdistatavale etteheidetavad tehingud liigituvad viieks: 1) HDF-plaadi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 21 686,58 eurot; 2) sisupatjade müügitehingud, millega põhjustati varaline kahju 113 760,64 eurot; 3) XXX äriühingust B. pärinevate kangaste ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 108 276,33 eurot; 4) liimi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 15 069,46 eurot ning 5) XXX äriühingust J. B. T. pärineva kanga ostutehing, millega põhjustati varaline kahju 1737,50 eurot. Kohtuvaidlustes vähendas prokurör HDF plaatide tehingutega põhjustatud varaline kahju summat 19 477,71 euroni ning sisepatjade müügiprotsessi tulemusena põhjustatutud varaline kahju summat 112 343,57 euroni. Kahju kogusumma jäi 256 904,57 eurot. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 148 pöördel) ei ole V. E. füüsilise isikuga teinud tehinguid O. T. P. Süüdistatava sellekohaseid ütlusi ei ole kohtus uuritud suuliste ja dokumentaalsete tõenditega ümber lükatud. Uuritud tõendid kinnitavad aga asjaolu, et V. E. (endise nimega V. V.) on töötanud mitmetes äriühingutes, kellega O. T. P. on olnud lepingulised suhted ja tehingud on olnud äriühingute vahel. V. E. on esindanud T. P. O. lepingute teiseks pooleks olevat äriühingut. Kriminaalasjas omavad tähtsust tehingud T. P. O. ja O. D. T. vahel. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud liiki tehingud süüdistuses märgitud perioodil on O. T. P. ja O. D. T. vahel toimunud. Tehingute toimumist tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistuses nimetatud viit liiki tehingud on teinud O. D. T. süüdistatav Andres-Julius Endrekson-Hendriksman T. P. O. esindajana. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 148 pöördel) olid O. T. P. lepingulised suhted O. D. T., kes oli T. pikaajaline tarnija. O. T. P. ja O. D. T. vahelisi lepingulisi suhteid kinnitavad ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja V. E. ütluste järgi (IX kd, tl 170 pöördel, 171) müüs D. T. enamasti kangaid, aga ka muid tarvikuid – liimid, plaadid. Tunnistaja M. T. ütluste järgi (IX kd, tl 85) oli O. D. T. neli aastat koostöö O. T. P.. D. tegeles kangaste müümisega. Esimene tehing oli HDF plaadid. D. tahtis saada sisepatjade müügi vahendajaks. T. oli võimalik pakkuda seda teenust ja nad sõlmisid koostöölepingu. Süüdistuse kohaselt rikkus süüdistatav eelnimetatud tehingute tegemisega O. T. P. juhatuse liikme kohustusi, kuritarvitas seadusest tulenevat õigust O. T. P. vara käsutada ja kasutas ebaseaduslikult ära O. T. P. kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka O. T. P. varaliste huvide järgimise kohustust. Süüdistatava pädevus kannatanule kuuluva vara suhtes ja selle tekkimise alus on tõendatud dokumentaalsete tõenditega. O. T. P. andmete väljatrükk äriregistri teabesüsteemist (I kd, tl 88 – 95) tõendab, et kannatanu O. T. P. õiguslik vorm on osaühing ning kinnitab, et kannatanu on äriseadustiku tähenduses (13) 48

ettevõtja. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman oli juhatuse liige XX.XX.XXXX. a kuni XX.XX.XXXX. a. Juriidilise isiku juhatuse liikme õiguspädevus juriidilise isiku asjade ajamisel tuleneb konkreetsel juhul lepingust. O. T. P. ja Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani vahel sõlmitud lepingud (I kd, tl 9 – 26) tõendavad, et süüdistatava õiguspädevus T. P. O. asjade ajamisel tulenes juhatuse liikme lepingutest. XX.XX.XXXX. a sõlmitud lepinguga võeti Andres-Julius EndreksonHendriksman tööle T. P. O. juhatuse liikmena kolmeks aastaks. XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX a sõlmitud lepingutega pikendati juhatuse liikmena töötamise tähtaega mõlemal korral kolme aasta võrra. Juhatuse liikmena oli süüdistataval kohutus tegutseda lähtuvalt lepingust. KarS § 2172 lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat süüteokoosseisu. Seda rõhutab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 31.03.2008. a otsuse nr 3-1-1-4-08 p 25. Kolleegium märgib, et KarS § 2172 lg 1 alt 1 (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) on oma olemuselt nn ärakasutamiskoosseis. Koosseisu selle alternatiivi aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse (näiteks ametisse nimetamine, eestkoste seadmine) või tehingu (näiteks tööleping või käsundusleping) alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat omakorda alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Koosseisupärane tegu on esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. KarS § 2172 lg 1 teine alternatiiv (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine) on nn usalduse murdmise koosseis. Riigikohus on 08.10.2008. a otsuses nr 3-2-1-65-08 p 33 selgitanud, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Süüdistatava pädevus kannatanule kuuluva vara suhtes, selle tekkimise alus ja konkreetne sisu on tõendatud juhatuse liikme lepingutega. Tegemist on KarS § 2172 lg 1 esimese alternatiiviga, ärakasutamiskoosseisuga. O. T. P. ja süüdistatava vahel oli tehingu, konkreetsel juhul käsunduslepingule sarnane suhe. Koosseis eeldab erisubjekti ning see eeldus on tuvastatud. Juhatuse liikme lepingud (I kd, tl 9 – 26) tõendavad, et süüdistatav omas õigust käsutada O. T. P. vara ja võtta äriühingule kohustusi. Karistusseadustiku kommentaarides väljendatu kohaselt on KarS § 2172 lg 1 koosseisupärane tegu esmajoones sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine. Juhatuse liikme lepingutes (I kd, tl 12, 13, 18, 19, 24, 25) punktis 5 on kindlaks määratud juhatuse liikme lojaalsuskohustus. Lepingutes on märgitud, et juhatuse liige peab olema O. T. P. täielikult lojaalne. Lepingutes on loetletud kohustused, mida juhatuse liikmelt lojaalsuskohustuse täitmisel nõutakse. Punkti 5.1.5. järgi juhatuse liige on kohustatud teatama äriühingule koheselt kõikidest konkurentide poolt temale tehtud ettepanekutest koostööks või informatsiooni väljastamiseks. Punkti 5.1.6. järgi juhatuse liikmel on keelatud kasutada seoses tööga temale äriühingu kohta teatavaks saanud igasuguste andmete kasutamist iseenda või oma lähikondsete isiklikes huvides ja nende juriidilistes toimingutes, mis mingil viisil konkureerivad äriühinguga. Punkti 5.1.7. järgi ei ole juhatuse liikmel õigust äriühingu esindajana teha tehinguid iseendaga ega tehinguid, mille teise poole esindajaks ta samaaegselt on. Punkti 5.2. järgi kui juhatuse liige on äriühingu nimel tehtavast tehingust otseselt või kaudselt huvitatud või kui ta näib olevat sellisest tehingust otseselt või kaudselt huvitatud, peab ta sellest enne tehingu tegemist äriühingu nõukogule teatama. Pooled leppisid kokku, et kahtluse korral (14) 48

eeldatakse, et juhatuse liige oli huvitatud äriühinguga tehtavast tehingust ning tal oli kohustus sellest nõukogu informeerida. Eelnimetatud lepingute teises punktis on sätestatud juhatuse liikme üldised töökohustused ja nende täitmine. Lepingu punkti 2.1. järgi peab juhatuse liige täitma korrektselt kõiki seadusest ja põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu poolt antud otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning kasutama heauskselt, peremehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle tulenevaid õigusi. Punkti 2.2. järgi peab juhatuse liige oma töökohustusi täites tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Riigikohtu 06.05.2015. a otsuse nr 3-2-1-38-15 p 14 on tsiviilkolleegium öelnud, et lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. Süüdistataval oli O. T. P. juhatuse liikmena lepinguline kohustus täita oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ning olla lojaalne T. ÄS § 187 lg 1 järgi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu juhatuse liikmel on kohustus järgida äriühingu nimel tehingute tegemisel äriühingu huve. Sama põhimõtteline kohustus on sätestatud ka TsÜS § 35. Juhatuse liikme lepingud on seadustega kooskõlas. Kohus tuvastas, et süüdistataval oli äriühingu juhatuse liikmena õigus O. T. P. vara käsutada ja viimase nimel tehinguid teha. Küsimus on selles, kas süüdistatav tegi süüdistuses talle etteheidetud viit liiki tehinguid äriühingu teadmisel või tema teadmata ja kas süüdistatav järgis äriühingus kehtestatud teavitamis- ja kooskõlastuskorda. Süüdistatava ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et O. T. P. ostis kaupa ettevõttelt, kus töötasid V. E. (endise nimega V.) ja M. T. Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani T. P. töötamise asumise lõi M. T. O. D. T. ja siis hakkas süüdistatav loodud äriühingu kaudu T. kaupa ostma. Süüdistatava ütluste järgi ostis ta varem kaupa P. P., kus töötas tema XXX (siis ei olnud veel XXX) ja M. T. V. müüs juba enne kaupa T., kui süüdistatav sinna tööle läks. Süüdistatav kuulis V. V. käest, et M. tegi oma firma ja pakub mööblitarvikuid. M. T. tegi pakkumise, hinnad olid mõistlikud ja koostöö hea, kerge tellida. Tellimine toimus telefoni teel ja kaup oli järgmisel päeval kohal (X kd, tl 148 pöördel, 149). Tunnistaja V. E. ütluste järgi sai ta süüdistatavat tundma ajal, kui tunnistaja töötas E. E. O., mis oli O. T. P. varustaja. Tunnistaja müüs T. peamiselt porolooni. T. oli kontaktisikuks tootmisjuht P. M. Kui viimane töölt lahkus, läks T. tööle süüdistatav ja hakkas vormistama T. nimel samu tellimusi, mida varem tegi P. M. Kui tunnistaja asus 2008. a tööle A. P. P., mis müüs siis ja veel praegugi müüb XXX tarvikuid, jätkus tunnistajal T. kliendisuhe. Töökoha vahetamisel käiakse ikka kliendid läbi. A. hakkas lihtsalt tellima, enne teda tellisid P. M. ja V. V. Alates 2015. a märtsist töötas tunnistaja täiskohaga O. D. T., mille lõi M. T. Viimasega oli tunnistaja kohtunud ülikoolis, kus õppisid koos XXX. Tunnistaja kutsus M. T. enda juurde tööle P. P. M. otsustas, et teeb oma firma. Neil jäi hea kontakt ja tunnistaja aitas M. D. raamatupidamisega (X kd, tl 170). Tunnistaja M. T. ütlused kinnitavad, et ta lõi O. D. T. 2011. a, ajal kui töötas O. P. P. 2015. a tuli D. tööle V. E., kellega nad kahekesi töötavadki D. Enne seda abistas V. D. raamatupidamises (X kd, 85). Süüdistatava ja tunnistajate eelkirjeldatud ütlustega on tõendatud, et O. D. T. loomisest teatas süüdistatavale tema tulevane XXX V. E. Viimasel ja äriühingu loonud M. T. olid omavahel head suhted ja nad tegutsesid ühiselt loodud ettevõttes. V. E. ütluste järgi tuli M. T. P. P. tööle tema kutsumisel, mis kinnitab V. E. algatust alustada ühist tegevust. Süüdistatav hakkas kohe peale ettevõtte loomist D. O. T. P. kaupa ostma.

Suulised ja dokumentaalsed tõendid tõendavad süüdistatava häid ja usalduslikke suhteid O. D. T. ja selle esindajaga. Tunnistaja M. T. ütluste järgi (IX kd, tl 86) ajal, kui tunnistaja tegi T. P. tehinguid, abistas V. E. teda D. raamatupidamises. Tunnistaja pidas mentoriks V., kes on tunnistajast varem samal alal olnud ja küsis temalt nõu. Süüdistatavaga oli tunnistajal suhtlemine e-kirjade teel – tellimused, hinnapakkumised. Süüdistataval oli O. D. T. internetipanga kasutusõigus. Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani õigusi kasutada O. D. T. internetipanga arveldusarvet kinnitab SEB Panga lisa liitumislepingule XXX (I kd, tl 177 – 179, 188 - 190). Lepingu järgi oli D. arvelduskonto kasutamisel võrdsed õigused lisaks juhatuse liikmele M. T. ka süüdistataval ja V. V. Õigused tekkisid 09.03.2011. a. Äriregistri andmetel kanti O. D. T. äriregistrisse 07.03.2011. a (I kd, tl 98, 99). Eelnimetatud dokumentaalsed tõendid tõendavad, et süüdistatav oli O. D. T. asutamisel äriühinguga seotud, mida kinnitab tema juurdepääs loodud äriühingu arvelduskontole. Tunnistaja M. T. ütluste järgi (IX kd, tl 86) samamoodi nagu V. E. aitas teda raamatupidamises, andis ta volitused Andres Juliusele tolliprotseduuride ja kiirete maksete tegemiseks ajal, kui tema ise oli tööreisidel välismaal. Tema enda otsustada oli, kellele volitus anda. Kliendisuhted T. olid tol ajal head. Kohtul ei ole mingit põhjust teha etteheiteid O. D. T. juhatuse liikmele volituste andmise kohta. Volituste andmine kinnitab häid ja usalduslikke suhteid volitatutega ja kinnitab, et süüdistataval olid O. D. T. ja sellega seotud isikutega head ja usalduslikud suhted. Süüdistatav ei keeldunud volitusi vastu võtmast ja näitas sellega valmisolekut täita temale volitusega antud ülesandeid ja tegutseda D. T. nimel ja huvides. Tunnistaja M. T. ütlused ja tema tegevus volituste andmisel kinnitavad, et tunnistaja lõi küll ettevõtte, kuid ise selle tegevuse korraldamisel aktiivselt ei osalenud. Ta volitas tegutsema süüdistatavat ja tema elukaaslast V. V., praeguse nimega Endrekson-Hendriksmani. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et D. äriregistrisse kandmise eel 21.02.2011. a saatis V. V. e-posti aadressilt XXX süüdistatavale e-posti aadressile XXX M. T. isikuandmed. See asjaolu kinnitab, et süüdistatav tegelikult M. T. ei teadnud ega tundnud ja talle teavitati uue ettevõtte juhatuse liikmest. Ka tunnistaja M. T. kinnitab, et neil oli süüdistatavaga suhtlus meili teel. Tõendid kinnitavad, et V. E. oli D. tegeliku töö korraldaja. D. T. O. juhataja liikme poolt V. E. ja Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile antud võrdses mahus volitused kinnitavad, et nemad korraldasid tegelikult D. tööd ja jagasid ülesanded omavahel. Tegelik juhatuse liige oli nö variisik. Tunnistaja V. E. ütlused oma tööstiili kohta ei ole iseloomulikud M. T. tööstiilile. M. T. ütlused ei kinnita Tunnistaja Endrekson-Hendriksmani V. E. ütlusi, et töökoha vahetamisel või ettevõtte loomisel käiakse kliendid isiklikult läbi ja hoitakse isiklikke suhteid. M. T. andis volitused ja suhtles meilide teel. Eeltoodu kinnitab, et faktiliselt sõlmis V. E. D. T. O. nimel lepingud süüdistatavaga. Pärast D. loomist asusid D. volitatud isikud ettevõtte majandustegevuse korraldamiseks vahetama omavahel vajalikku teavet ja otsima loodud ettevõttele kliente. Süüdistatav saatis teavet plaatide varasema hankija ja tema pakutava hinna kohta. Koos kujundati esimene tehing, HDF-plaatide ostmine D. kaudu T. P. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 151 pöördel) võis ta saata XXX edasi teavet, mis tuli tema tööarvutisse. Väga võimalik, et see teave kattus D. T. tegevusega. Tahtis nendele head, saatis edasi kolmandatelt isikutelt saadetud hinnateavet, et nad materjalide müüjatena oleksid kursis nende asjadega.

Süüdistatava ütlusi temale P. 02.05.2011. a tulnud teabe edasisaatmise kohta e-posti aadressilt XXX kinnitab dokumentaalne tõend I (kd, tl 201 – 203). P. teates on teavet HDF ja MDF mööbliplaatide kohta. Tõendid ei kinnita, et D. juhatuse liige M. T. suhtles T. teiste töötajatega. Tunnistaja M. T. ütluste järgi oli T. raamatupidaja A. R., kellega ta suhtles nii kangaste müümise kui sisepatjade ostmise teemal igakuiselt kuu lõpus, kui tegid tasaarveldust (IX kd, tl 87). Tunnistaja A. R. ei kinnita M. T. ütlusi. Tunnistaja, kes töötas T. K. vanemraamatupidajana, andis kohtus ütlusi, et tema ei tea M. T. (IX kd, tl 79). Tunnistaja V. E. ütlused (IX kd, tl 170 pöördel) kinnitavad, et tema oli 2011. a süüdistatavaga XXX XXX suhetes. Tunnistaja ütluste järgi olid nad süüdistatavaga XXX, kui käisid koos T. nõukogu liikmete A. ja J. N. ühisel juubelil. Kohus tuvastas kohtuistungitel J. ja A. N. isikud (IX kd, tl 58, X kd, tl 142). Mõlemad on sündinud XXX ja sünniaasta järgi said mõlemad XXX. a pidada juubelit. Arvestades D. T. registrisse kandmise aega 07.03.2011. a ja tunnistaja V. E. ütlusi, siis saab kindlalt järeldada, et süüdistatav ja tunnistaja olid D. loomise ajal XXX isikud, XXX. Süüdistatava ütluste järgi sõlmiti XXX XXX. a XXX (X kd, tl 148). Seda kinnitab XXX, mille andmetel XXX Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ja V. V. XX.XX.XXXX ja XXX võttis XXX perekonnanimeks XXX (X kd, tl 94). XXX kinnitab isikute püsivaid XXX, mis süüdistatava ja tunnistaja ütluste järgi said alguse süüdistatava T. tööle asumise järel XXX. a. Tõendid kinnitavad, et süüdistatav ja tema XXX, hiljem XXX tegutsesid koos ühiste huvidega D. majandustegevust korraldades. Järgmisena kaalub kohus põhjendatud vajadust vahetada T. HDF-plaatide, liimi ja kangaste tarnijaid ning hakata oste tegema ühe vahendaja D. T. O. vahendusel ning milline on nende tehingute majanduslik otstarbekus. Tehingud HDF plaatidega. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 149) ostis ta T. HDF-plaati mitmetelt: V., R.-E., P. P. Põhjus, miks vahetas tarnijat oli selles, et hakkasid tulema reklamatsioonid, diivani tagaseinad hakkasid plõksuma toetamisel. Sai katsetatud erinevate firmade plaate ja D. T. oma tundus kõige parem sel ajal ja hakkas sealt ostma. Dokumentaalne tõend kinnitab süüdistatava ütlusi reklamatsioonide kohta (X kd, tl 53 – 57) 2010. a kevadel. Reklamatsioonist tuleneb, et defektiga diivanil umbes 2 dm pikkune ala seljatoel vetrub sellele toetudes ja kostub krõpsuv hääl. Vaatlusel selgus, et igal pool on tasane ja jäik puitkiudplaat, välja arvatud 2 dm pikkusel alal, kus plaat on natuke kõver ja sellele kergelt vajutades vetrub. Süüdistatava ütluste järgi T. P. ei ole kunagi P. HDF plaati ostnud, sealt ostsid ainult vineeri ja puitkiudplaati. P. asub XXX ja materjali hinnale lisandus transpordikulu. D. T. HDF plaadi ostmisel hind ei sisaldanud transpordikulu. Kriminaalmenetluse ajal sai süüdistatav teada, et D. ostis HDF plaati P. Süüdistatav kirjeldas, et HDF ja puitkiudplaat on kaks väga erinevat asja. Puitkiudplaati kasutatakse kõveratel pindadel, kus tagaseinad kõverad. HDF on vastupidavam, pannakse sirgetele pindadele, ei paindu. Reklamatsiooni sisu ja süüdistatava ütlused on omavahel vastuolus. Reklamatsiooni kohaselt häiriv hääl tuli just 2 dm pikkusel alal, kus plaat on natuke kõver ja sellele kergelt vajutades vetrus. Kuna süüdistatava ütluste järgi kasutatakse puitkiudplaati kõveratel pindadel ja HDF plaati sirgetel pindadel, siis HDF plaadi kasutamine - kõvera pinna asendamine sirge pinnaga (17) 48

võis muuta diivani kuju, disaini, aga sellele süüdistatava ütlused ega teised tõendid ei viita. Reklamatsioonist tulenevalt puudus vajadus sirge puitkiudplaadi asendamiseks sirge pinnaga HDF plaadiga. Süüdistatava ütlustes esineva vastuolu tõttu, mis ei ole kooskõlas dokumentaalse tõendiga, millele süüdistatav viitab (reklamatsioon) jätab kohus süüdistatav ütlused kõrvale selles osas, milles ta põhjendab HDF plaadi kasutusel võtmise vajadust toodangule esitatavate reklamatsioonide tõttu. Kohus teeb süüdistatava ütlustest ja dokumentaalsetest tõenditest järelduse, et kui süüdistatavale tuli 02.05.2011. a meilile P. teave HDF ja MDF mööbliplaatide kohta edastas ta selle teate kohe aadressile XXX, et teavitada äriühingut, O. D. T. T. P. sobivast uuest tootest, mida turul pakutakse ja selle hinnast (I kd, tl 201 – 203). Süüdistatav ise P. meilile ei vastanud ja seda põhjendab asjaolu, et ta oli alates 09.03.2011. a D. viimase arveldusarve kasutamisega seotud ja neil olid ühised majanduslikud huvid korraldada kaupade ostmist D. kaudu. Kohus ei tuvastanud põhjendatud vajadust HDF plaadi tootmises kasutamisele üleminekuks. Dokumentaalne tõend, arve nr XXX 15.03.2011. a (III kd, tl 92), kinnitab et HDF plaadid oli T. P. ja D. T. esimene tehing. HDF plaadi ostmisega D. toetas süüdistatav viimase tegevust. Seda asjaolu kinnitab ka eelpool tuvastatud asjaolu – P. tulnud HDF plaatide teabe suunamine süüdistatava poolt V. V. Süüdistataval oli võimalik tootmiseks vajalikke plaate osta T. seniselt koostööpartnerilt otse P. P. hinnad on nii Tartu kui Tallinna lao hinnad. Seega Tartu laost ostmisel kaasnev transpordikulu oli kas väga väike või ei kaasnenud seda üldse. Tõendeid selle kohta, milline transpordikulu võinuks P. ostmisel kaasneda, ei ole, nagu pole ka tõendeid, palju hoiti D. plaatide ostmisega kokku transpordi arvelt. Kohus ei saa arvestada oletuslikke transpordihindu ja võtab aluseks P. pakutud hinnad ja D. müügihinnad. P. pakkumine kauba ostmiseks Tartu lao hinnakirja järgi lükkab ümber süüdistatava ütlused selle kohta, et P. plaatide ostmisega kaasnesid transpordikulud Tallinnast kauba toomisele. D. T. O. arved T. P. (III kd, tl 91-188) tõendavad, et 2011. a ostis T. D. HDF plaate mõõtudes 2650x2070x2,5 hinnaga XXX eurot tükk, mõõtudes 2850x2070x2,5 hinnaga XXX eurot tükk ja mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga XXX eurot tükk. 2012. a ostis T. HDF plaate mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga ja XXX eurot tükk. 2013. a ja 2014. a jäi hind samaks. 2014. a viimane tehing on olnud MDF plaadiga sama hinnaga XXX eurot tükk. 2015. a on sama hinnaga müüdud nii HDF kui ka MDF plaati. Plaatide mõõdud on samad. P. O. arved (IV kd, tl 158 - 232) tõendavad, et 2012. – 2015. a ostis D. T. O. HDF plaati P. mõõtudes 2800x2070x3. 2012. a oli plaadi hind XXX eurot tükk, 2013. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. 2014. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. 2015. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. Arvetel märgitud kogused näitavad, et ostetav kogus oli põhiliselt 200 plaati. Kahel korral korraga 500 plaadi ostmisel on hind olnud XXX eurot tükk. 100 või 300 plaadi korraga ostmisel ei ole hind muutunud, säilinud XXX eurot tükk 2012. aastal ja XXX eurot tükk 2015. aastal. P. D. esitatud arvetel ei ole transpordikulusid. See asjaolu lükkab veelkord ümber süüdistatava ütlused selles, et mujalt kui D. HDF plaate ostes kaasnenuks transpordikulud. 2011. a ostis T. D. 3089 plaati hinnaga XXX eurot tükk. Arvete järgi on 3089 HDF plaadist ostetud 900 plaati hinnaga XXX eurot tükk, 200 plaati XXX eurot tükk, 200 plaati XXX eurot tükk, 1589 plaati XXX eurot tükk ja 200 plaati XX eurot tükk. Seega on T. maksnud 2011. a HDF plaatide eest D. 23 636,27 eurot. (18) 48

P. hinnakiri (II kd, tl 1) tõendab, et alates 01.05.2011. a müüs P. HDF plaati mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga XXX eurot plaat või XXX kui osteti paki kaupa. Pakis oli 152 plaati. Arvestades D. T. müüdud HDF plaatide ühekordset kogust (enamasti 200 tükki) tuleb hinnaks võtta XXX eurot tükk. Ostmise korral 5 paki kaupa alanes hind XXX euroni tükk. Arvete järgi ei ole korraga 5 paki kogust ostetud. Seega 2011. aastal oli T. võimalik HDF plaati osta XXX eurot tükk. Hinnad on P. Tartu ja Tallinna lao hinnad. P. oli HDF plaate võimalik osta hinnaga XXX eurot plaat, seega sama kogus 20 696,30 euro eest (3089 x XXX). D. plaadite ostmisel maksis T. 2011. aastal HDF plaatide eest 2939,97 eurot rohkem (23 636,27 – 20 696,30). 2012. – 2015. aasta HDF plaatide D. ostmise kohta on T. finantsdirektor T. S. koostanud arvete alusel koondtabeli (III kd, tl 109 – 189). Kokku on ostetud D. 17 124 plaati, s.h 2012. a 3560 plaati, 2013. a 4848 plaati, 2014. a 6306 plaati ja 2015. a 2410 plaati. Plaadid osteti hinnaga XXX eurot tükk ja maksti kokku 129 628, 68 eurot (17 124 x 7,57). P. plaati ostes tulnuks maksta 114 730,80 eurot (17 124 x XXX). D. ostes maksti HDF plaatide eest aastatel 2012 – 2015 14 897,88 eurot enam, lisades sellele 2011. a enam makstud 2939,97 eurot, on plaadid D. kaudu ostetud 17 837,85 euro eest kallimalt. Kuna HDF plaatide ostmiseks puudus objektiivselt põhjendatud vajadus ja ostud tehti süüdistatavaga seotud D. kaudu, hindab kohus T. P. O. tekitatud kahjuks 17 837,85 eurot. Arved näitavad, et D. ostis P. HDF plaate 2012 ja 2013 odavamalt ning 2014 ja 2015 kallimalt kui XXX eurot tk. Kohus ei tee arvestust arvetel näidatud ostuhinna alusel, sest tõsikindlalt ei ole tõendatud, et T. saanuks P. osta sama hinnaga nagu ostis D. Tehingu kahe poole vahel kokkulepitud hinda ei ole alust võtta aluseks turuhinnana. Kuna aga süüdistatav suunas temale P. tulnud hinnateabe edasi D., jättis ta kasutamata võimaluse osta plaate odavama hinnaga ja teenis seega D. huve. Kohtul ei ole alust järeldada, et turuhind süüdistuses märgitud perioodil oli HDF plaatidel odavam kui P. hind. Tunnistaja T. S. ütluste järgi osteti 2015. a teisel poolel HDF plaati odavamalt ja selle kinnituseks on esitatud ostuarved C. P. O. ja B. O. (IX kd, tl 108 – 110). Võrdluseks toodud hinnad on hilisemast perioodist ja ei kinnita süüdistuse perioodi hindasid. Hindade muutust ei ole kohtul võimalik oletada. Tunnistaja T. S. ütluste järgi on plaadid T. arvel ruutmeetriga ja selle alusel on ta arvestanud võrreldava hinna. Ta koostas ostetud HDF plaatide kohta tabeli 1 ja tegi kokkuvõtted. Tabeli nr 1 järgi on D. HDF plaatide ostmisega arvutatud enam makstud summaks 6988,92 eurot, võttes aluseks tegeliku turu ostuhinna XXX (IX kd, tl 104 – 106). HDF plaadid on ostetud ja müüdud tükkides ja kohtule on teada võrreldavad tükihinnad. Seetõttu ei tee kohus ümberarvestusi ruutmeetri hinnale, nagu seda on teinud T., kuna neil peeti arvestust ruutmeetrites. Tehingud liimiga. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 150) kasutati tema juhatuse liikme tegevuse ajal T. P. O. alguses K. liimi - XXX ja pärast läksid üle R. XXX liimidele. Teistele liimidele ülemineku põhjustena nimetas süüdistatav kolme põhjust (põleng, saasteloa peagi saabuv tähtaeg ja varasemalt kasutatud liimi suur kulukus), mille tõttu oli vaja vahetada tootmises kasutatud liimi. Süüdistatava ütlustes nimetatud põhjusi ei kinnita tunnistaja K. S. ütlused. (19) 48

Tunnistaja K. S. ütluste järgi (IX kd, tl 162 pöördel, 164) jälgis ta T. P. O. tööohutust, keskkonnakaitset, tuleohutust. T. P. O. kasutas enne 2012. a aprilli tootmises V. liimi ja siis tuli R. Kõik kemikaalid, 3 liimi, mida kasutati, on tervistkahjustavad. V. on rohkem lahustil põhinevaid kemikaale sees, lendub paremini. Pärast V. mingil perioodil hakati kasutama liimi R. Siis leiti S. liim. Tunnistaja ütluste järgi oleks võinud siiani V. kasutada kuni 10 tonni, probleemi ei olnud. Alates 2011 ei oleks olnud vaja uut liimi võtta, kui siis hinna pärast. Keskkonnakaitse seisukohalt liimidel vahet ei ole. Mõlemad tuleohtlikud, ühel lenduvus 95%, teisel 50%. Liim peaks olema hästi lenduv, et hästi kuivaks. Kemikaalid, mida liimid sisaldavad, on sama kahjulikud tervisele. Tunnistaja mäletab, et 2012. a või 2011. a, läks põlema riidetolm ja tekkis väike tulekahju. Muid tulekahjusid ei mäleta. Liimi ohutuskaardil on kirjas, et liimil plahvatusoht, et staatilisest elektrist võib tekitada tulekahju ohtu. Oht on olemas, aga seni on viimase 25 aasta jooksul ei ole sellest kahju tekkinud. Dokumentaalne tõend näitab, et süüdistatav on 2011. a detsembris saatnud K. S. pärimise küsimusega, kas pakutav liim on ohutum V. liimist. K. S. on vastanud ja selgitanud, et töötervishoiu mõttes on paras mürk nagu V.. K. S. on selgitanud ka kasutusloa mahtusid ja hinnanud pakutavat uut liimi paremaks (X kd, tl 87, 88). Pakutav liim, millele süüdistatav arvamust küsis, oli T. lahustipõhine polstriliim art. Super-Wellu 1136 200-liitristes tünnides hinnaga XXX/200 liitrit tooduna T. P. õuele. Tunnistaja K. S. kinnitas kohtus, et süüdistatav pöördus tema poole super liimi pärast, mis oli ajutine liim. Ohutus on väga lai mõiste. Mõlemad suhteliselt ühesugused liimid- tuleohtlikud, sama kemikaalisisaldus. Dokumentaalse tõendi, Päästeameti vastuse (X kd, tl 137, 138) andmetel on päästeametis registreeritud T. P. tootmishoones järgmised sündmused: XX.XX.XXXX. a kell 08.59 teate järel tuvastati süttinud madrats; XX.XX.XXXX kell 13.36 teate järel tuvastati mööblitsehhis porolooni liimimise pingil tekkinud arvatavalt staatiline elekter, mis süütas liimiaurud ja porolooni. Mõlemad põlengud olid töötajate poolt pulberkustutiga kustutatud enne päästemeeskonna saabumist. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et D. T. O. ostetud R. liim sobis kõige paremini, hindab kohus süüdistatava subjektiivseks hinnanguks, sest teised tõendid seda asjaolu ei kinnita. Tunnistaja K. S. ütluste järgi ei olnud V. liimi kasutamine õhusaasteloa uuendamise või täiendava saastemahu taotlemise põhjuseks. T. K. O. on olemas õhusaasteluba 10 tonni aastas. Mis puudutab V., siis seda võib kasutada isegi 12-13 tonni, tihedus on 0,8. Reservi on. 2011 läks liimikogus 11 tuhandele liitrile, see on 9 tonni. Tekkis hirm, et äkki vaja keskkonnaluba muuta, aga probleem lahenes, kui hakkas liimi kogus vähenema. Vähenemise põhjust ei oska tunnistaja öelda. Liimi kasutamine ja tellimused on seotud, muud varianti olla ei saa. Õhusaasteluba oli T. K. O. ja hõlmas kogu T. tootmisprotsessi. Sellest teeb kohus järelduse, et õhusaaste ja sellega seotud lubadega seotud küsimused olid T. nõukogu pädevuses. Süüdistatava ütlustest, tunnistaja J. N. ütlustest ega ühestki teisest tõendist ei tulene asjaolu, et õhusaaste küsimusi arutati nõukoguga esmaspäeviti korraldatud nõupidamistel. Õhusaaste loaga seotud küsimused ei olnud 2011. a aktuaalsed. K. E. O. andmetel ostis T. P. K. liimi 2011. a XXX/liiter; 2012. a ja 2013. a XXX/liiter ning 2015. a XXX/liiter. Kõrgem hind tulenes väikeses, 20-liitrises taaras ostmisest. 2014. a oste ei olnud (V kd, tl 3-10). K. ostetud V. K810 liimi hinda XXX eurot/liiter kinnitavad ka arved (IX kd, tl 116, 117).

D. T. arved T. P. näitavad, et 2012. a aprillist ostis T. liimi D. T. hinnaga XXX eurot/kg (III kd, tl 67 – 69). 2013. a osteti liimi D. 170 kg taaras hinnaga XXX eurot/tk (III kd, tl 71 – 73) ning hinnaga XXX eurot/tk (III kd, tl 74 – 90). Liimi kaalu mahu suhtes on väljendanud K. S. süüdistatavale antud vastuses (X kd, tl 87). 10 tonni liimi on 12 658 liitrit. Arvel nr XXX on kaalu ja mahu suhte arvestamisel R. K/8 Ars liimi puhul võetud koefitsiendiks 1,176, mis teeb 170 kg liimi mahuks 200 liitrit (III kd, tl 74, 79). Seega 200-liitrises taaras liimi ostes on olnud kilo hind ümardatult XXX eurot/kg. Võrreldes K. liimi hinna kujundamisega, kus väiksemas taaras väiksemas koguses liimi ostes on ühiku hind kõrgem, on D. hinda kujundatud vastupidiselt. Suuremas taaras suuremas koguses ostes oli ühiku hind XXX eurot kõrgem. Kohus võrdles D. 2012. a ostetud liimi hinda (III kd, tl 68, 69) 2013. a ostetud sama liimi hinnaga (III kd, tl 74-90). Kordub sama põhimõte, väiksem kogus, madalam hind (tl 78). Ühel korral on väikses koguses müüdud liimi suure koguse hinnaga XXX eurot/kg (tl 86). Süüdistuses on märgitud O. D. T. liimi ostmine kõrgema hinnaga XXX eurot. Arvete andmeid võrreldes leidis kohus, et segamini on liitri ja kilogrammi hinnad. Arvete nr XXX ja XXXX järgi osteti 2012. a D. liimi hinnaga XXX eurot/kg (III kd, tl 68, 69). Arvete XXX, XXX, XXX järgi osteti 2013. a liimi 170 kiloses taaras mahtuvusega 200 liitrit hinnaga XXX eurot 170 kg eest. See teeb ühe kg hinnaks XXX eurot, nagu see oli 2012. a. Edaspidi alates arvest XXX (tl 74) on 170 kg hinnaks olnud XXX eurot. Arvel on tehtud arvestused liitritesse. Kogus 4,5 tk on võrdne 900 liitriga, mis tähendab, et liimi on ostetud 200liitrises taaras. Ühe kilo hinnaks on XXX eurot. Viimasel arvel nr XXX (tl 90) on kg hind ka arvele märgitud (4,517). 170 kg liimi müüdi 200-liitrises taaras. Seega on 200 liitri liimi hind XXX eurot ja üks liiter maksab XXX eurot. Valdavalt müüski D. T. liimi XXX eurot /kg ehk XXX eurot/l. Kui liimi kilogrammi hind oli XXX eurot, siis liitri hind oli XXX, ümardatult XXX eurot. Seega O.t D. T. liimi ostmine on tõendatud hinnaga vahemikus XXX eurot liiter. Kuna süüdistus on esitatud liitri hinda arvestades ja K. on andnud liimi liitri hinna, siis kohus teeb D. ostetud liimi koguses ümberarvestuse liitriteks ja teeb arvestused liitri hinda arvestades. Arvete järgi osteti liimi D. aastatel 2012 – 2015 järgmiselt: 2012. a osteti 1530 kg ehk 1800 liitrit hinnaga XXX eurot/l (III kd, tl 68, 69); 2013. a osteti 20,5 200-liitrist vaati, sellest 8 vaati hinnaga XXX eurot vaat ehk XXX eurot/l ja 12,5 vaati hinnaga 768 eurot vaat ehk XXX eurot/l (III kd, tl 71 – 76); 2014. a osteti 25 200-liitrist vaati hinnaga XXX eurot vaat ehk XXX eurot/l (III kd, tl 79 – 85). Osteti veel 60 kg liimi, mis koefitsiendiga 1,176 ümberarvestatuna teeb 70 liitrit hinnaga XXX eurot/l (III kd, tl 78, 86); 2015. a osteti 14 200-liitrist vaati hinnaga XXX eurot vaat ehk XXX eurot/l (III kd, tl 88 -90). Kokku osteti 13 770 liitrit liimi. Võrreldes hindasid K. ostetud liimi hindadega, võtab kohus aluseks hinna XXX eurot/l. See hind oli püsiv aastate 2012 – 2015 lõikes. Kuna 2015. a ei ole D. väikestes kogustes liimi ostetud, ei ole põhjust arvestada ka kõrgema liitri hinnaga. 2012 – 2015. a D. ostetud liimikoguse ostmisel K. tulnuks maksta 37 179 eurot (13 770xXXX). D. maksti sama koguse liimi eest 52 264,80 eurot, s.h 2012. a 6588 eurot (1800x3,66); 2013. a 15 456 eurot (1600xXXX + 2500xXXX); 2014. a 19 468,80 eurot (5070xXXX) ja 2015. a 10 752 eurot (2800xXXX). D. liimi ostes maksis T. P. 15 085,80 eurot rohkem.

Kohtus uuritud tõendid kinnitasid, et 2011. aastani kasutati tootmises V. K810 liimi ja seda osteti K. Liimi ostmine ja seega kasutamine jätkus ka hiljem, kuid K. osteti seda väiksemates kogustes. V. K810 liimi vahetamiseks R. K/8 Ars liimi vastu ei olnud objektiivset ja majanduslikult põhjendatud vajadust. 2011. a detsembris lükkas süüdistatav tagasi T. lahustipõhise polstriliimi art. Super-Wellu 1136, mida müüdi 200-liitristes tünnides hinnaga XXX eurot/200 liitrit. Liimi ühe liitri hind oli seega XXX eurot/l. Liimi Super-Wellu 1136 hindas ohutusspetsialist K. S. sobivaks liimiks, kuid seda kasutati ajutiselt. Majanduslikult põhjendatud oli osta liim hinnaga XXX eurot/200 liitrit ehk XXX eurot/l, mille süüdistatav tagasi lükkas D. huve arvestades. Süüdistatav, lükanud tagasi majanduslikult ja keskkonnaohutuselt sobivama liimi ning otsustades kallimat liimi osta endaga seotud D. tekitas liimi ostmisega T. P. O. kahju vähemalt süüdistuses märgitud 15 069,46 euro ulatuses. Tehingud kangastega (kaks episoodi). Esimene episood. Süüdistuse kohaselt heidetakse süüdistatavale ette XXX ettevõttest B. pärit kangaste ostmist O. D. T. kaudu, mitte otse tootjalt. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 149 pöördel, 150) ostis T. P. väga erinevaid kangaid N., S. F., A., T., L., mis kõik hulgimüügifirmad. Lihtsalt klientidele sobis B. kangas. Diivani pakkumisel on kanganäidised väljas poodides ja klient ise valib. B. kangale tuli hea tagasiside, neid kangaid osteti rohkem. D. kangad on soodsamad kui N. Viimasel olid kangad alati oma laos ja pidi oma transpordiga järele minema. T. P. ei olnud nii suur ettevõte, et osta kangaid otse tootjalt. Otse tootjalt pidi ostma väga suurtes kogustes. Oleks olnud vaja kangaladu juurde ehitada. Tunnistaja J. N. ütluste järgi tuvastas ta 2015. a augustis T. P. kangalaos väga palju ühe firma kangaid, millel olid D. sildid peal. Tunnistaja T. nõukogu liikmena ei teadnud ta D. midagi. Nende pikaajaline tarnija oli N., kust ostetud kangaid laos silma ei jäänud (IX kd, tl 147). T. oli süüdistatavat korduvalt saatnud kanga ja mööbli messidele eesmärgiga luua tarnijatega sidemed. Otse ostes saab soodsama hinna. Süüdistatavaga käis kaasas ka XXX. Messidel pakutud kangaid hakati T. tarnima läbi D. Pärast süüdistatavaga töölepingu lõpetamist soovis T. kangaid osta otse XXX ettevõttest. Kangaid neile ei müüdud põhjusel, et edasimüüja ainuõigus Eestis on D. XXX on maailma suuremaid kangatootjaid. T. leidis teise tehase, kust ostab tänaseni kangaid otse (IX kd, tl 149). Tunnistaja V. E. ütlused (IX kd, tl 170 pöördel) kinnitavad süüdistatava messidel käimisi. Tunnistaja ja süüdistatav käisid messidel koos. Tunnistajate ütlused tõendavad, et süüdistatavale oli T. loodud võimalused luua messidel suhteid ja osta kaupa otse tootjatelt. Tunnistajate ütlused ei kinnita süüdistatava ütlusi selles, et otse tootjalt kangaste ostmist piirasid kogused. Tunnistaja J. N. ütlused kinnitavad, et just D. ostetud ühe XXX ettevõtte kangad täitsid ladu. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et T. P. O. D. kaudu XXX ettevõtte B. kanga tellimise algatus tuli süüdistatavalt. 12.12.2011. a e-kiri süüdistatava töömeili aadressilt aadressile XXX kinnitab XXXX ettevõtte kohta teabe, kodulehe aadressi XXX edastamist ja taotlust päringu tegemiseks (II kd, tl 87-91). Selle asemel, et tellida kangast XXX ettevõttest otse, edastas süüdistatav teabe D. ja ostis XXX kangaid läbi D., teenides viimase majanduslikke huve. O. F. kaudu saadud tõendid, B. arved D. T. O. tõendavad (VI kd, tl 186-200, VII kd, tl 2-13), et arve maksja oli O. D. T., aga kauba saaja P. P. Tööraamatu väljavõtte andmetel töötas V. E. (22) 48

perioodil 14.04.2008. a kuni 24.07.2013. a P. P. Süüdistatava poolt B. andmete saatmine P. P. ning B. kanga suunamine P. P., kus V. E. töötas, kinnitab süüdistatava ja temale XXX isiku seotust kangahankega läbi D. Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmed (VI kd, tl 178 – 184) tõendavad, et perioodil 2012. a jaanuarist kuni 2015. a septembrini importis D. T. O. kangaid XXX. MTA infosüsteemi XXX andmed näitavad, et imporditud kaup on pärit ühest ja samast lähteriigist, XXX. Kauba kood on aastate lõikes sama. Kauba kirjeldusest ei teki kahtlusi, et tegemist on kangastega. Alates 2014. a on kaupa kirjeldatud täpsemalt, näidates lisaks kanga koostise ja koelisuse omadustele ka kanga mõõte (laius, pikkus). Dokumentaalsete tõenditega, arvetega on tõendatud D. poolt B. ostetud kangaste kogused ja ostuhinnad (VI kd, tl 186-200, VII kd, tl 2-41, 45-75). Arved on esitanud tolliteenuseid osutavad ettevõtted O. F. ja O. C. E. (VI kd, tl 185, VII kd, tl 42). T. P. O. arvetega on tõendatud D. poolt B. ostetud kangaste edasimüümine T. ja müügihinnad (VII kd, tl 76-200, VIII kd, tl 1125). Ostu- ja müügiarvetel olevad andmed on kantud tabelisse (VIII kd, tl 140-150). Tabel on koostatud arvete esitamise ajalises järjestuses. Arvete järgi on märgitud arvel olevate kauba artiklite arv ja nimetused, kanga kogused ja iga kanga hind ja maksumus eurodes. Arvetelt on tabelisse kantud ka, veo hind, kindlustuse summa ja soodustused. Eelnimetatud andmed on tabelis ostu ja müügiarvetena kõrvutatud. Tabelisse kantud ostu- ja müügiarvete andmete kõrvutamisega on arvete andmed selgesti võrreldavad ja võrdlustulemused jälgitavad. Arvetel olevate andmete võrdlemisel tabelisse kantud andmetega ei tuvastanud kohus erisusi tabeli ja arvete andmete vahel. Ostu- ja müügiarvete analüüsimisega tegi kohus kindlaks, et T. tekitatud kahju D. kaudu B. kangaid ostes oli 108 276,33 eurot. Arvestuse tegemisel on võetud analüüsimise aluseks 30.01.2012. a kuni 07.08.2015. a koostatud ostuarved ning 30.01.2012. a kuni 19.08.2015. a koostatud müügiarved. Arvestuse tegemisel on arvesse võetud kreeditarved. Samuti on kahjust maha arvatud negatiivne tulem, mis on tekkinud hinnavahest, kus kallimalt sisseostetud kangas on müüdud odavamalt. Viimane selline arvestus on tehtud 28.08.2015. a arvetega (VII kd, tl 72, VIII kd, tl 125). Seega on B. kangaste müügiga kahju tekitud perioodil 30.01.2012. a kuni 28.08.2015. a toimunud tehingutega. Tõendatud on, et süüdistatav oli eelnimetatud perioodil juhatuse liige. Kaitsja väitel müüs D. XXX päritolu B. T. kangast T. P. odavamalt kui teistele ostjatele, nende hulgas B. M. O., S. O., S. O., S. A., W. B. O. Väited põhinevad arvete võrdlemisel ja ei tekita kahtlusi, et hinnavahe kanga müümisel T. ja teistele eelnimetatud äriühingutele on olemas T. kasuks või on hinnad olnud samaväärsed (XII kd, tl 133 pöördel – 135). Eelpool toodud asjaolu ei kinnita T. huvidega arvestamist. Kohus on tuvastanud süüdistatava tegutsemise T. sõlmitud lepinguid rikkudes ja D. huvides. Konkreetse XXX päritolu kanga tarnimise algatus tuli süüdistatavalt. Lühikese aja möödudes pärast 12.12.2011. a kirjaga B. andmete edastamist D. seotud V. E. alustas T. P. kangaste ostmist. Esimene partii B. kangaid osteti D. 2012. a jaanuaris ja edaspidi osteti kangast pidevalt. Arvetelt on näha, et alles 2013. juulis müüdi kangast ka teistele mööblitootjatele. Pooleteise aasta jooksul oli XXX kanga ostja ainult T. Arvetelt nähtub, et teistele mööblitootjatele müüdud kanga kogused on väiksed. Arve summa ulatub 500 euroni ja jääb alla selle (X kd, tl 98–111, 115). Tavapäraselt ongi väiksemates kogustes ostmisel kõrgemad hinnad.

Teatis 23.01.2017. a (X kd, tl 95-97) tõendab, et B. T. S. V. T. A., kust süüdistuses tähtsust omavad kangad pärinevad, oli D. T. O. andnud alates 01.11.2011. a ainuõiguse müüa ja edendada nende kaupa Eestis. Ometi saatis süüdistatav 12.12.2011. a e-kirja oma töömeili aadressilt aadressile XXX, mis kinnitab süüdistataval XXX ettevõtte kohta teabe olemasolu. Kuna süüdistatav suunas XXX kodulehele aadressil XXX eesmärgiga teha päring (II kd, tl 87-91), suunas ta teda sealt kangaid ostma. Süüdistataval oli täielik teadmine kangatootjast, kes on andnud D. ainuõiguse oma kangaid Eestis müüa. See asjaolu kinnitab ka süüdistatava ja tema XXX ühist tegutsemist D. tegevuse korraldamisel. Kohtu hinnangul ei õigusta seetõttu D. T. O. ainuõigus kanga müüjana süüdistatava tegevust osta kangaid ainuõigust omavalt müüjalt. Süüdistatav ise D. tegevuse korraldajana oli sellise olukorra loonud, jätnud T. P. O. huvides B. T. lepingu sõlmimata. Eelpool on kohus tuvastanud süüdistatava teadmise ja seotuse D. loomisega (arvelduskonto kasutamise õigus D., mis oli antud lähedastest isikutest mõlemale). Süüdistatava lähetused messidele on toimunud enne D. loomist. D. loomise aeg ja asjaolud ei tekita kahtlust, et süüdistatav sai messidel teavet kangatootjast, kellega jättis T. nimel ärisuhted loomata ja toetas D. ärihuve. Kohtu hinnangul ei pole juhus, et süüdistatava ja D. esindajatega koos tegutsedes taotleti B. D. kangaste müümise ainuõigust Eestis ja selle saamisel tegi süüdistatav kohe pöördumise XXX hinnapakkumise saamiseks B. kangastele. Süüdistatav rikkus eelkirjeldatud tegevusega juhatuse liikme lepingut ja jättis arvestamata T. P. huvid. Süüdistatava vajadus siduda ennast ühe XXX kangatootjaga põhjendab vaid tema seotust D. Ühe XXX kangatootja kangaste ostmist D. ei mõjutanud mitte T. toodangu ostjate maitse ja sellest tingitud nõudlus, nagu väidab süüdistatav, vaid D. huvid. Teine episood. Kanga ostmine põlvituspingi tellimuse täitmiseks. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 149 pöördel, 150) J. B. tekstiilkangast oli vaja osta ühe projekti tarbeks, XXX kiriku põlvituspingi jaoks. Projektis oli märgitud kanga nimetus ja edasimüüja XXX firma V. Süüdistatav laskis teha päringu sinna ja tuli vastus, et neil ei ole seda kangast sellises koguses nagu taheti ja tarneaeg oli suhteliselt pikk. Süüdistatav pöördus D. T. poole. Nad tegid oma pakkumise ja tuli välja, et hind soodsam ja tarne oli kiirem, seepärast valik sealt. Küsimusele, miks süüdistatav otse tehasesse ei pöördunud, kui tekstiilitootja andmed olid hankes ette kirjutatud, vastas süüdistatav, et see oli nii väike kogus kangast. Talle ei ole juhatuse liikme lepingus ette kirjutatud, et peab kõike otse tehasest tellima. Ei olnud aega iga väikse asja peale hakata mööda internetti tehast taga otsima. See oli ühekordne projekt, XXX kõrgem hind, D. odavam, seepärast valis D. Oleks XXX olnud odavam, oleks valinud selle. Eelarves arvestati XXX ettevõtte V. pakutud hinnaga. D. kanga ostmisega ei läinud etteantud eelarve lõhki. Süüdistatava ütlused on omavahel vastuolus. Algul süüdistatav rääkis, et J. B. tekstiilkanga saamiseks pöördus XXX vahendaja poole, kes vastas, et ei ole sellises koguses kangast ja tarneaeg on pikk. Kuigi V. hinnast ei olnud juttu, oli eelarves arvestatud XXX ettevõtte V. pakutud hinnaga. Süüdistatava ütlusi aja puudusest tootjatehasesse pöördumiseks hindab kohus otsitud põhjuseks, et anda tellimine D. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et soodsamat hinda T. D. ei saanud. Kohus jätab süüdistatava vastuolulised ütlused tellimuse D. suunamise põhjuste kohta kõrvale. Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et T. P. O. sai 2014. a kevadel tellimuse XXX kiriku põlvituspingi polsterdamiseks. Tellimuses viidati konkreetsele kangale XXX ettevõttest J. B. T. L. Vaja oli 30 meetrit musta kangast Dales DA/684/1 Black. Seda kinnitab 24.04.2014. a e(24) 48

kiri Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile. Juulis sai süüdistatav kinnituse tellimuse täitmiseks vajalikule kangale ja paluti see ära tellida. Augusti keskel vastas süüdistatav, et kanga tellimisega läheb aega XXX tarnija venitamise tõttu (I kd, tl 53, 54). Dokumentaalsed tõendid tõendavad süüdistatava tegevust tellimuse täitmisel. 20.05.2014. a e-kirjaga saatis süüdistatav D. T. O. taotluse hinnapakkumiseks J. B. T., Dales DA/684/1 Black (I kd, tl 51). 28.07.2014. a esitas D. T. P. arve nr XXX kangale Dales DA/684/1, kogus 30 m, hind XXX, summa 4800, millele lisandus käibemaks 960 eurot, kokku 5760 eurot (I kd, tl 55). Hinnates süüdistatava ja tellija kirjavahetust põlvituspingi polsterdamise tellimuse täitmisel väärib tähelepanu, et süüdistatav viitab vahendaja venitamisele vajaliku kanga saamisel. Süüdistatav räägib XXX tarnija venitamisest pärast seda, kui ta oli teinud D. ettepaneku kanga hinnapakkumiseks ja saanud vajalikule kangale arve. Alternatiivset tarnijat, D. süüdistatav tellijale ei nimeta. T. esindaja pöördumisele kanga tootja poole e-posti teel tuli vastus järgneval päeval. J. B. T. L. teatas T. esindajale 17.09.2015. a, et neid huvitav DA/684/1 kanga müügihind on XXX eurot/m. Kangas on laos olemas. (I kd, tl 59, 60). Tõendid ei kinnita süüdistatava ütlusi, mille järgi vajaliku kanga saamise venis ja mujalt ostmisel tulnuks maksta suuremat hinda. Süüdistatava tegevusetust jätta kangas otse tehasest tellimata ja tegevust küsida kangale hinnapakkumist D., samuti süüdistatava põhjendust selle kohta, miks ta ei pöördunud kanga saamiseks otse tellija poole, hindab kohus D. huve teenivaks käitumiseks. Süüdistataval ei olnud aega iga väikse asja peale hakata mööda internetti tehast taga otsima. Oma tegelike huvide varjamiseks andis süüdistatav XXX tarnija kohta teavet venitamisest. Kohtule ei ole esitatud tõendit, millise hinnaga V. kanga oleks saanud. Võrreldavad on tootjatehase ja D. pakutud hinnad konkreetsele kangale. 30 meetri kanga hind otse tehasest ostes oli XXX eurot (30x99,95). 30 meetrit kangast D. osteti XXX euroga (30x160). Võrreldav on kanga hind, mille tõttu jätab kohus D. tehinguga seotud käibemaksu kõrvale. D. põlvituspingile vajaliku kanga ostmisega tekitas süüdistatav T. P. kahju 1801,50 eurot (48002998,50). Ostes kangast XXX eurot/m võrra kallimalt, maksis süüdistatav D. 1801,50 eurot (30x60,05) rohkem kui otse tootjatehasele makstes, mis on T. P. tekitatud kahju. Süüdistuses märgitud kahju ulatus konkreetse tehingu osas on tõendatud. Tehingud sisepatjadega. T. P. O. majandustegevust iseloomustab selle püsivus ja omanike eesmärk on tulu teenimine. Tunnistaja J. N. ütluste järgi (IX kd, tl 147, 148) toimuvad T. peakontoris igal nädalal esmaspäeviti koosolekud, kus põhiteema on müük. Müük on paraku kõige võti. Koosolekutel ettevõtete juhid annavad aru, kuidas on läinud. Milline on müügiolukord. Kas on mingeid tähtsamaid otsuseid vaja teha, omavahel läbi arutada. Üks kord nädalas on kõigil tütarettevõtete juhtidel võimalik emaettevõtte juhtide ja omanikega otse suhelda. Andres-Julius EndreksonHendriksman osales nendel koosolekutel. Ta koosolekutel rääkis, et on plaan hakata patjade müügiga tegelema. Kogu teema on selles, et juhatuse liige teadlikult müüs neid läbi ühe vahendaja, teades ise tegelikult, kes on tegelikud ostjad. Põhiline kasum sisepatjade müügist jäi vahendaja kätte.

Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 150 pöördel) oli 2011. aastal padjatootmisliini käivitamise põhjuseks see, et D. otsis tootjat, kes toodaks sisupatju neile, kel oli selleks kraasija olemas. D. oli masin ja kliendid ning T. P. oli pind ja inimesed. Seepärast sai selline koostöö alguse. Dokumentaalne tõend, koostööleping 02.08.2011. a (X kd, tl 70) tõendab, et D. andis T. tasuta kasutada padjatootmisseadme, fiiberkiu avamise masina ning T. kohustus tegema D. patju, mida müüakse D. vastavalt T. hinnakirjale. Masin anti üle määramata ajaks. D. jäi õigus omal äranägemisel seadme T. valdusest tagasi nõuda. Eelkõige on D. selleks õigus juhul, kui T. keeldub tellimusi täitmast, patju tarnimast või kasutab seadet sihtotstarbele mittevastavalt. 15.12.2011. a on sõlmitud teine koostööleping samade isikute vahel, millega D. andis T. tasuta kasutamiseks porolooni purustamise masina (X kd, tl 69). Lepingu tingimused on samad, mis 02.08.2011. a koostöölepingus. Süüdistatav andis ütlusi, et hinnad D. T. O. kehtestas T. P. O. poolt süüdistatav koos ökonomistiga, tegid kalkulatsioonid, määrasid kulud ja nii see hind kujunes. O. T. P. padjatoomine oli sel hetkel suhteliselt kesine ja avanes võimalus seda arendama hakata. Hinna kujundamist süüdistatava poolt kinnitavad ka tunnistaja T. S. ütlused (IX kd, tl 82). Tunnistaja ütluste järgi oli hinnakujundus ettevõtte müügimeeste ja juhataja pädevuses. Tunnistajale teadaolevalt peale A.-J. Endrekson-Hendriksmani keegi patjade müügiga ei tegelenud. Tunnistaja J. N. ütluste järgi patjade hinnad ja üldised hinnad P. olid süüdistatava otsustada. Ta ei pidanud kooskõlastama. Ökonomist töötas tema alluvuses. Ka tunnistaja G. H. ütlused kinnitavad, et süüdistatav korraldas sisepatjade müüki. Tunnistaja ütluste järgi võttis Andres-Julius Endrekson-Hendriksman teda tööle otseselt müügijuhiks. Tema ülesanne oli müüa valmistooteid – diivanid, sohvad. Sisepatjade müügiga tegeles AndresJulius (IX kd, tl 84 pöördel – 85). Eelnimetatud tõendid kinnitavad, et toodetele hinna kujundamine oli juhatuse liikme, süüdistatava pädevuses ja tema otsustada. Kuigi T. P. O. oli tööl müügijuht, ei andnud juhatuse liige, süüdistatav sisepatjade müügi korraldamist müügijuhile. Süüdistatav korraldas sisepatjde müüki ise, hoides sellega kontrolli all D. huve. Süüdistatavale oli teada, kes on sisepatjade tegelikud ostjad. T. P. O. ei müünud sisupatju D. turuhinnaga ja selle otsuse tegi süüdistatav. Turuhinna said kujundada patjade D. ostjad, keda süüdistatav teadis, kuna ostjad käisid patjadel T. ise järel. Süüdistatava ütluste järgi kujundas ta ise hinna, millega müüs sisupatju O. D. T. Olles seotud D., teadis ta patjade tegelikku turuhinda. Süüdistatav kinnitas enda teadmist sisepatjade tegelikest ostjatest. Süüdistatava ütluste järgi ta teadis, kellele D. T. O. patju edasi müüb. Ostjad käisid süüdistatava juures T. hoovil. Süüdistatav kinnitas ka oma ütlustes, et D. T. patjade ostjad olid kindlasti konkurendid T. P. Nõukogu koosolekutel on alati olnud see teema, et konkurentidega, pehmemööbli valmistajatega koostööd ei tee. Sisepatjade D. müümisel ei järginud süüdistatav T. kehtestatud sisesuhteid ja sõlmis T. P. O. kahjuliku koostöölepingu D. T. O. Süüdistataval oli teadmine nõukogu hoiakust konkurentidega, pehmemööbli valmistajatega koostööd mitte teha ja teadmine, et on teiste pehmemööbli valmistajate poolt on nõudlus sisepatjadele. Selle asemel, et seda nõudlust ja

sisepatjade tegeliku turu olemasolu nõukogule teada anda, lõid süüdistatav ja tema XXX M. T. ära kasutades D. T. O., kuhu patju müüa ja sel viisil kannatanu arvel kasu teenida. Tunnistaja J. N. ütluste järgi pidi Andres-Julius Endrekson-Hendriksman kindlasti teavitama asjaolust, kes saab olema nende patjade põhiline ostja või äripartner. See tuleneb juba tema juhatuse liikme lepingust. Lepingus on öeldud, et tehingutele väärtusega alates 16 000 oleks pidanud ta saama nõukogu liikme loa. Paraku D. tehingud toimusid sadades tuhandetes. Need ületasid kindlasti juhatuse liikme lepingus sätestatud klauslit. On ka loogiline, et kui tahad tehinguid teha oma XXX või lähedasega, või tema juhitava ettevõttega, siis sellisel puhul peaks omanikke teavitama ja nõusolekult küsima. Põhimõtteliselt see ei oleks ju keelatud. Aga lihtsalt need asjad peavad toimuma turutingimustel ja ilma ettevõtet kahjustamata. Kohtuistungil antud ütlustes seadis süüdistatav D. huvid kõrgemale T. P. O. huvidest. Süüdistatava ütluste järgi ei saanud ta otse D. T. klientidele sisupatju müüa. Ta ei oleks saanud üle minna koostööpartnerist. See oli süüdistatavale väga kasulik. Kui ta oleks läinud üle, siis oleks jäänud seadmest ilma ja tootmine oleks seisma jäänud. Ta oleks pidanud jälle hakkama ostma kallist fiiberkiudu. Oli koostööleping sõlmitud, et niikaua kuni T. P. toodab patju D. T., saab ta kasutada oma toodangu jaoks D. T. seadet. Selle rikkumisega oleks T. P. saanud endale kahjunõude. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 151) T. P. O. ei omanud põhivara. Tootmiseks vajalikud seadmed renditi kõik T. K. See oli omanike kindel hoiak. Ka tunnistaja V. V. ütlused kinnitavad, et põhivahendid kuulusid T. K. ja T. P. O. rentis neid K-lt (IX kd, tl 166). Sisesuhteid rikkuv tegevus on ka süüdistatava poolt nõukogu teavitamata masina rentimine mujalt kui T. K. Sisepatjade müügi majanduslik põhjendatus Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 151) võis T. P. O. sisepatjade müügist aastatel 2011-2015 teenida 30-40 tuhat eurot, mis oli äriühingu tulu. Kaitsja nõustub süüdistuses märgituga selles, et süüdistatav müüs T. P. O. toodetud patju omahinnaga XXX eurot tükk D. T. O. hinnavahemikus XXX eurot tükk. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd sisepatjade müük D. ei toimunud alla omahinna, siis ei toonud patjade müük kahjumit. Patjade müük D. tõi T. kasumit 56 789,86 eurot. Eelpoolnimetatud hinnavahed on tõendatud dokumentaalsete tõenditega. Patjade omahind vahemikus XXX eurot tükk on tõendatud T. finantsdirektori aruannetega aastate lõikes (III kd, tl 2, 7-8, 21-22, 35-37, 51-53). Koondite vahel olevate T. müügiarvetega on tõendatud müügihind D. (III kd tl 1-65). Arvete alusel on T. finantsdirektor teinud koondarvestuse, mis kinnitab, et T. oli patjade müügist kasum 56 789,86 eurot (IX kd, tl 125). Vaidlust ei ole selles, et T. P. O. eelmärgitud hinnavahes olevate hindadega ostetud padjad müüs D. edasi hindadega XXX eurot tükk, mida tõendavad D. müügiarved M. S. O., P. M. O.. Mõne toote puhul, näiteks sisepadi P. 75x75 segu on hinnavahe olnud enam kui kahekordne. D. ostis T. 650 patja hinnaga XXX eurot tükk summas 812,50 eurot (III kd, tl 3) ja müüs sama koguse edasi P. M. O.e hinnaga XXX eurot tükk summas 1787,50 eurot (V kd, tl 25-26, 28-29). Kohtule on tõendina esitatud arved ja nende alusel T. koostatud koondtabelid. Arved tõendavad, et T. P. O. müüs D. T. O. sisupatju aastatel 2011 - 2015 summas 217 391,45 eurot (III kd, tl 1-66). Arvete koonditel aastate lõikes on märgitud arvete summa, kogusumma 224 466,69 eurot. Kohus võttis arvete järgi arvesse ainult müüdud sisepatjade summat, mis on (27) 48

217 391,45 eurot. Arvetel märgitud pehmendusmaterjalid kiud vaba ja suled arvestas kohus koondite summast maha, sest süüdistus puudutab vaid sisepatju. Teises tabelis on T. müügiarvete andmetele lisatud võrdluseks D. müügiarvete andmed (IX kd, tl 119-125). Tabelisse on kantud andmed T. D. müüdud sisepatjade ja D. edasi müüdud patjade kohta. Arvete alusel koostatud koondtabelid näitavad sisupatjade tootmisega seotud arvestust: koguseid, hinda, summat, laohinda ja -summat ning kasumit. Võrdlustabelis kajastatud andmed pärinevad arvetelt, mis on kohtule tõenditena esitatud (IV kd, tl 32-48, V kd, 25-210, VI kd, 1177). Kohtus tunnistajana ütlusi andnud finantsdirektor T. S. selgitas, et kahju tuvastati arvete alusel sisupatjade D. müügi ja edasimüügi hinnavahet arvestades. Tabelis on arvete järgi kronoloogilises järjekorras kirjeldatud tehinguid ja andmed on tabelisse kantud võrreldavalt. Tabel on arvete järgi kontrollitav ja andmed võrreldavad. Tabel on hästi jälgitav kahju kujunemise arvestamisel ja kohus võtab selle aluseks. Tabeli veerus „summa“ on T. müük viimases reas „kokku“ summas 230 108,68 eurot. Summas on nii sisepatjade, pehmendusmaterjali kui kangaste müügi summa. Kohus arvestab ainult neid arvete ridu, mis on seotud sisepatjade müügiga D. ja on toimunud edasimüük. Tabelisse kantud andmed, mis ei ole seotud sispatjade müügiga, arvestab kohus maha. Samuti ei võta kohus arvesse neid sisepatjade müügisummasid, kus sisepatju edasi müüdud ei ole. Veerus „kasum“ on näidatud, et ka nendel arvetel märgitud toodangu eest, mida ei ole D. edasi müünud, on T. saanud kasumit. Seetõttu kõiki asjaolusid arvestades teeb kohus arvestused süüdistatava kasuks. Mahaarvestusi tehes on T. müügi summa kokku 212 754,64 eurot (230 108,68 – 17 354,04). 17 354,04 on nende ridade summa kokku, kus ei ole näidatud D. müüki. Eelviimases veerus on „D. müügisumma“ real „kokku“ 321 900,95 eurot. D. müügisumma ja T. müügisumma vahe on kahju. Kohus loeb tõendatuks, et T. P. O. sai sisepatjade müügitehingutest kahju 109 145,41 eurot (321 900,05 – 212 754,64). Süüdistatava ütluste järgi koostöö D. arendas padjaosakonda märgatavalt. Ta kirjeldas masinate kasutusevõtmisega tekkinud patjade tootmise mahu suurendamist ja sellega seotud tööhõive suurenemist. Masinate kasutusele võtmisega vähenesid transpordikulud ja toormaterjali hinnad. Kulude kokkuhoiu tõendamiseks esitas kaitsja T. P. O. väljanõutud arved (XII kd, tl 33 – 54). Kohus jätab eelnimetatud arved tõendite hulgast kõrvale. Süüdistatava kui T. P. O. juhatuse liikme ülesanne lepingu p 2.2. järgi oligi oma töökohustusi täites tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Sisepatjade tootmise omahind ongi kujunenud süüdistatava ülesannetest tuleneva tegutsemise tulemusena. Seepärast ei tule teha arvestusi tingimisi selle järgi, kuidas oleks omahind kujunenud masinaid kasutusele võtmata. Masinate kasutuselevõtt on toimunud sisesuhteid järgimata. Masinate T. K. rentimise asemel renditi need D. nõukogu teavitamata. Subjektiivsest küljest on Andres-Julius Endrekson-Hendriksman süüteo toime pannud kavatsetult. KarS § 16 lg 2 järgi isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. A.-J. Endrekson-Hendriksman sõlmis T. P. O. kolm juhatuse liikme lepingut, milles ta iga kord kinnitas T. täielikku lojaalsust (lepingi p 5.1). D. T. O. loodi ja kanti äriregistrisse XX.XX.XXXX. a. Enne seda oli süüdistatav kahel korral, XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX. a, allkirjastanud juhatuse liikme lepingu.

Süüdistatav ja V. E. kinnitasid, et 2011. a märtsis, kui oli nõukogu liikmete ühine juubelipidu, olid nad peol koos XXX, XXX. D. andis mõlemale XXXX volituse äriühingu asju korraldada. Seega olid süüdistatav ja tema XXX D. asjaajamisega ja selle majandustegevusega seotud isikud ning käivitasid padjatootmisliini. 2011. aastal D. oli masin ja kliendid ning T. P. oli pind ja inimesed. Nagu süüdistatav kohtus ütles: „See oli mulle väga kasulik.“ (X kd, tl 150 pöördel). Süüdistatava ütluste järgi ei saanud ta üle minna koostööpartnerist. Ta ei oleks saanud otse D. T. klientidele sisupatju müüa. Kui ta oleks läinud üle, siis oleks jäänud seadmest ilma ja tootmine oleks seisma jäänud. Ta oleks pidanud jälle hakkama ostma kallist fiiberkiudu. Oli koostööleping sõlmitud, et niikaua kuni T. P. toodab patju D. T., saab ta kasutada oma toodangu jaoks D. T. seadet. Selle rikkumisega oleks T. P. saanud endale kahjunõude. Süüdistatav teadis kliente, kellele sisepatju müüdi ning seetõttu teadis ka, et kliendid olid T. konkurendid. Koostööpartneriga, D. arvestamine teenis süüdistatava majanduslikke huve. Süüdistatava ütluste järgi koostöö D. arendas padjaosakonda märgatavalt. Kui varem toodeti patju vaid oma toodangu tarbeks, siis D. koostööd alustades hakati patju tootma teistele mööblitootjatele. Tõendid kinnitavad, et patjade müügihinna määras T. P. O. süüdistatav, kes hoidis enda käes ka patjade müümise töölõiku. Andmata patjade müüki müügitöötaja pädevusse, kontrollis süüdistatav töölõiku ise. Süüdistatav olles seotud D., teadis ka patjade edasimüügi hinda. Ta omas teavet patjade tegelikust müügihinnast ja omahinnast. Müügi korraldamisega kujundas süüdistatav tulu D. kasuks. Patjade müügihinna ja omahinna vahest tekkinud tulust jäi T. 1/3. Suurem osa tulust jäi D. Tulu jaotamise proportsioonid kinnitavad süüdistatava huve – padjatootmine oli talle väga kasulik. Kui süüdistatava töösuhe T. P. O. lõppes, asus ta 2015. a sügisel tööle O. R.. R. on seotud D., teeb viimasele sisepatju. Nii padjatootmisliini käivitamisel sisesuhtete rikkumine kui ka padjatootmisest D. kasu teenimine on süüdistataval toime pandud kavatsetult. Käivitatud padjatootmisest tulev toodang ei läinud vabale turule, vaid seda müüdi ainult ühele ettevõttele, O. D. T. Teatamata T. nõukogule D. kui ainsast patju ostvast ettevõttest ning enda suhetest ja seotusest D. jättis süüdistatav kavatsetult täitmata juhatuse lepingu p 5.1. sätestatud kohustuse. Sellega süüdistatav rikkus sisesuhteid kavatsetult eesmärgiga hoida padjamüügi protsessi enda kontrolli all. Süüdistatav andis küll nõukogule teada oma kavatsusest sisepatju müügiks tootma hakata, kuid see fakt ei kinnita juhatuse liikme lepingu täitmist. Ta jättis teatamata asjaolu, et sisepatjade ostja on üks ettevõte D., kelle kaudu patju müüma hakatakse ja et süüdistatav on selle ettevõttega seotud enda huvide ning XXX tegevuse ja huvide kaudu. Kolmas kord sõlmis süüdistatav juhatuse liikme lepingu 01.09.2013. a. Selleks ajaks oli ta XXX sõlminud XXX. Lepingut sõlmides ei teatanud süüdistatav enda ja XXX seotusest D. ega selle kaudu toimuvast sisepatjade müügist. Lepingu allkirjastamisega kinnitas süüdistatav ikka lojaalsust lepingu teisele poolele, kannatanule. Kolmandat korda juhatuse liikme lepingu sõlmimisega kinnitas süüdistatav oma tahet, kavatsetust jätta T. ees lojaalsuskohustus täitmata ning tegutseda jätkuvalt kannatanu arvel kasu saamise eesmärgil. Patjade müügist saadava tulu jaotamise proportsioonid T. kahjuks kinnitavad süüdistatava kavatsetust teenida D. võimalikult palju tulu. Padjatootmisliini käivitamisega D. tekkinud tulu oli juba ületanud suure kahju ulatuse piirid. D. teenitud tulu on võrdsustatav T. P. O. tekitatud kahjuga. Süüdistatav põhjendas T. P. O. saadetud hinnapakkumiste edasisuunamist D. asjaoluga, et tahtis nendele head. Samasuguselt teenis süüdistatava huve kaupade ostmise suunamine D. kaudu. Ka selles osas on tegu toime pandud kavatsetult nii sisesuhte rikkumises kui kahju tekitamises. Kohus ei tuvastanud KarS § 2712 süüdistuses süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. (29) 48

Kokkuvõtvalt. Kuigi süüdistuses on märgitud, et süüdistatav tegi T. P. O. nimel tehinguid konkurentettevõtte D. T. O., olid kohtuistungil nii prokurör kui kaitsja ühel meelel, et D. T. O. ei ole T. P. O. konkurent. O. T. P. konkurentettevõtted on M. S. O., P. M. O. ja teised mööblit tootvad ettevõtted, kuhu D. T. P. O. toodetud sisepatju müüs. T. pikaajaline koostööpartner oli P. P., kus töötas süüdistatava XXX, hilisem XXX. V. E. müüs juba enne kaupa T., kui süüdistatav sinna tööle läks. Süüdistatava T. P. O. tööle asumise järel avanes neil võimalus luua ettevõte ja saada T. tootmisest tulu. Süüdistatav teadis T. nõukogu seisukohti selles, et tootmiseks vajalikud masinad renditakse T. K. Juhatuse liikme lepingutega kinnitas süüdistatav lojaalsuskohustust T. P. O.. D. T. O. koostöölepingute sõlmimisega rentis süüdistatav masinad endaga seotud D. ning müüs toodetud sisepadjad madala hinnaga D. kaudu konkurentidele, mille tulemusena jäi suur osa tulust süüdistatavaga seotud D. Masinate rentimine D. ja patjade müümine D. toimus T. sisesuhteid rikkudes. Patjade kõrgema hinnaga edasimüümisest D. jäänud tulu on T. P. O. kahju. Süüdistatav tegi D. T. O. kahte liiki tehinguid: sispatjade müügitehingud ja kaupade ostutehingud. Ostutehingute suunamisest endaga seotud D. ei teavitanud süüdistatav nõukogu ja rikkus sellega sisesuhteid. D. kaudu endiste koostööpartnerite pakutud kaupade ja uute pakkujate kaupade ostmine kõrgema hinnaga andis viimasele tulu, mis on T. kahju. Nii sisepatjade müügitehingutest kui ka ainuüksi B. kangaste ostutehingutest eraldivõetuna tekkis kannatanule kahju suures ulatuses. Sisesuhteid mittearvestavad ja kannatanule kahju tekitavad tehingud tehti perioodil 15.03.2011 (esimene tehing toimus HDF plaatidega) kuni 28.08.2015 (arve B. kangastega). Nimetatud perioodil toimunud ostu- ja müügitehingud on jätkuv süütegu. Kõik ostu- ja müügitehingud on kantud subjektiivselt ühtsest tahtlusest teenida tulu süüdistava endaga ja tema lähedasega seotud ettevõttele. Ühe kaubaartikli (HDF-plaadid, R. K/8 Ars liim, B. kangas) ostmine ja sisepatjade müümine toimus järjepidevalt sarnasel viisil. Ühte kaubaartiklit osteti ainult D. vältides teisi müüjaid. Sisepatju müüdi D. kaudu teadaolevale kitsale ostjate ringile. Riigikohtu 08.02.2011. a otsuse nr 3-1-1-1-11 p 10 on kriminaalkolleegium öelnud, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Nõue, et jätkuvaid tegusid peab hõlmama ühtne tahtlus, tähendab, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need üksikteod objektiivsele kõrvaltvaatajale mitteiseseisvate tegudena ühe teo tähenduses. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04, p-d 13.1-13.2 ja 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p 28.) Konkreetsel juhul on kahju tekitavate tehingute puhul tõendatud nii tegude objektiivne sarnasus kui ka subjektiivne tahtlus. Sisepatjade müümisel ja kaupade ostmisel ei teavitatud nõukogu ühegi tehingu puhul eraldi ega enne ühe või teise kaubaartikli ostu-müügi suunamist D. Seda ei tehtud ka XXX kiriku põlvituspingi projekti jaoks kanga ostmisel. Seepärast on nii ostu- kui müügitehingud läbi D. üks jätkuv tegu. Ühtegi tehingut ei ole alust käsitleda eraldivõetuna. Kohus tuvastas, et süüdistataval oli D. T. O. loomisest volikiri tegutseda ettevõtte nimel, mille tõttu ta oli samaaegselt nii kannatanu kui D. esindaja. D. volikiri oli ka temale XXX isikul, V. E. Samuti tuvastas kohus, et M. T. oli D. nn variisik. Eeltoodud põhjustel oli süüdistataval D. tehingute tegemisel kohustus teavitada nõukogu ja see kohustus tulenes juhatuse liikme lepingute punktist 5.1., eelkõige punktides 5.1.6. ja 5.1.7. nimetatust. Kahtluste korral kohaldub (30) 48

KarS § 201 lg 1 näeb ette vastutuse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Kuriteona on omastamine karistatav sellisel juhul, kui asja rahaline väärtus ületab kahtekümmend miinimumpäevamäära. Alates 01.01.2015.a on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot. Süüdistuses heidetakse A.-J. Endrekson-Hendriksmanile ette tema valduses olnud ja talle usaldatud O. T. P. nelja iPhone mobiiltelefoni ja ühe telefonilaadija omastamist. Süüdistuse kohaselt ei tagastanud A.-J. Endrekson-Hendriksman pärast tema tagasikutsumist O. T. P. juhatuse liikme ametikohalt 02.10.2015. a nelja mobiiltelefoni ja ühte telefonilaadijat kannatanule. Seega põhjustas Endrekson-Hendriksman tema valduses olevate ja temale usaldatud võõraste vallasasjade tagastamata jätmise ja nende enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega O. T. P. varalise kahju kokku 2 588,41 eurot. Prokurör palus kohtuvaidlustes peetud süüdistuskõnes jätta süüdistusest välja mobiiltelefoni iPhone 6 64 GB omastamine ning hindas teiste süüdistuses nimetatud mobiiltelefonide väärtuse väiksemaks. Seega jäi omastamise süüdistuse kohaselt O. T. P. tekitatud varalise kahju suuruseks kokku 392 eurot. Kohus hindab kohus esmalt, millistel asjaoludel mobiiltelefonid ja telefonilaadija süüdistatava käsutusse jõudsid, seejärel annab hinnangu, kas süüdistuses nimetatud telefonide ja laadija näol on tegemist võõra vallasasja või muu varaga, kas telefonid ja laadija olid süüdistatava valduses või talle usaldatud ning viimaseks, kas süüdistatav vastutab omastamise eest. Tunnistaja J. N. ütluste (IX kd, tl 150) kohaselt tuli sisejuurdluse käigus välja, et A.-J. Endrekson-Hendriksmani käes oli mitu töötelefoni. Süüdistatav saatis pärast kaks telefoni postiga tagasi, täpset arvu ei mäleta enam. Süüdistatav A.-J. Endrekson-Hendriksmani ütluste (X kd, tl 151) kohaselt oli O. T. P. juhatuse liikme perioodil XXX – XXX tema kasutuses umbes 10 telefoni. Pärast juhatuse liikme lepingu ülesütlemist jäi tema valdusesse 4 telefoni, millest ühe oli välja ostnud ja ühe saatis postiga J. N. Tunnistaja G. H. on andnud ütlusi (IX kd, tl 84, 84 pöördel), et on tööandjalt saanud kaks telefoni. Eelmine on ka tema valduses, aga see ei tööta. Avaldas telefoni saamiseks ise soovi, sest eelmine telefon oli eelmisest tööandjast järele jäänud, töötas, aga oli iganenud ja oli soov uuema vastu välja vahetada. Arvab, et esimese telefoni sai 2014. a, esimene telefon oli must iPhone 5. 2014. a sai selle telefoni Andreselt kasutatuna. Ei ole teadlik sellest, et kahel

mobiiltelefoniarvel on tema nimi. Tunnistaja ei tea, et O. T. P. oleks olnud lisaks temale veel mõni G.-nimeline inimene tööl. Tunnistaja A. R. andis ütlusi (IX kd, tl 78, 78 pöördel), mille kohaselt sai süüdistatavaga töösuhte lõpetamisel arvetel näidatud mobiiltelefonidest T. P. tagastatud viimane. Tunnistaja teab, et üks telefon on G. H. käes ja teiste kohta ei ole teada. A. R. poolt 12.04.2016. a koostatud tabelist (IX kd, tl 103) nähtuvad O. T. P. töötajatele ostetud mobiiltelefonid perioodil 01.01.2013. a – 31.08.2015. a. Aluseks on märgitud E. ostuarved (E. A., E. T. A.). O. T. P. töötajatele ostetud mobiiltelefonide loetelust nähtub, et perioodil 01.01.2013. a kuni 31.08.2015. a on ettevõtte töötajatele ostetud kokku 12 mobiiltelefoni, millest 4 puhul on arvele märgitud süüdistatava nimi ja 2 telefoni puhul G. H. nimi. Tabelist nähtub mh, et 30.04.2013. a on ostetud iPhone 5S 16GB, 24.03.2014. a on ostetud iPhone 5 32GB ja toalaadija ja 12.02.2015. a on ostetud iPhone 5 16GB. Kohus loeb tõendatuks, et 30.04.2013. a arve nr XXX alusel tasutud iPhone 5 16GB hinnaga 679 eurot ja 12.02.2015. a arve nr XXX alusel tasutud iPhone 5S hinnaga 589 eurot G. H. nimele soetatud mobiiltelefonid jäid süüdistatava valdusesse. G. H. kinnitas kohtus, et ta ei ole teadlik kahest eelnimetatud mobiiltelefoni arvest, millel on tema nimi ning ta sai süüdistatava käest 2014. a esimese mobiiltelefoni, kasutatud musta iPhone 5. A. E. arvelt nr XXX (IX kd, tl 89) nähtuvalt on A. E. 30.04.2013. a O. T. P. nimel soetatud iPhone 5 16GB hinnaga 679 eurot. Nordea Pank konto väljavõttelt (IX kd, tl 98) nähtub, et O. T. P. kontolt on 20.05.2013. a A. E. kontole tehtud ülekanne summas 679 eurot selgitusega „Arve nr XXX“. A. E. arvelt nr XXX (IX kd, tl 91) nähtuvalt on A. E. 24.03.2014. a O. T. P. nimel soetatud iPhone 5S 32GB ja Aye Lightning toalaadija kokku hinnaga 821,41 eurot. Arvele on märgitud viitenumbrina XXX. SEB Pank maksekorralduselt nr XXX (IX kd, tl 99) nähtub, et O. T. P. kontolt on 10.04.2014. a A. E. kontole tehtud ülekanne summas 821,41 eurot selgitusega „Arve XXX“ ja viitenumbriga XXX. A. E. T. arvelt nr XXX (IX kd, tl 92) nähtuvalt on A. E. T. 12.02.2015. a O. T. P. nimel soetatud iPhone 5S 16GB hinnaga 589 eurot. Arvele on märgitud viitenumbrina XXX. SEB Pank maksekorralduselt nr XXX (IX kd, tl 100) nähtub, et O. T. P. kontolt on 03.03.2015. a E. T. A. kontole tehtud ülekanne summas 589 eurot selgitusega „Arve XXX“ ja viitenumbriga XXX. Kohus loeb A. E. ja A. T. E. arvetega, maksekorraldustega ning tunnistajate ja süüdistatava ütlustega tõendatuks, et A.-J. Endrekson-Hendriksmani käsutuses oli tema juhatuse liikmena töötamise ajal vähemalt 6 O. T. P. soetatud iPhone mobiiltelefoni ja üks telefonilaadija. Süüdistatav on ühe mobiiltelefoni (iPhone 6 64GB (17.04.2015. a ostuarve nr XXX hinnaga 799 eurot, IX kd, tl 97) kannatanule tagastanud, ühe mobiiltelefoni (11.09.2013. a ostuarve nr XXX hinnaga 670,66 eurot, IX kd, tl 90) andnud G. H. kasutusse ning üks telefon müüdi edasi süüdistatavale (IX kd, tl 96, O. T. P. 12.02.2015. a arvelt nr XXX nähtuvalt on A-J. EndreksonHendriksmanile koostatud arve iPhone 6 64GB eest hinnaga 799 eurot). Seega on EndreksonHendriksmani valduses kolm iPhone mobiiltelefoni ja üks telefonilaadija. Telefonide müügikuulutustest (X kd, tl 127 – 132) nähtuvalt on kasutatud iPhone 5 16GB väärtus detsembris 2016. a – märtsis 2017. a 100-110 eurot, iPhone 5S 32 GB väärtus aprillis 2017. a 162-180 eurot ning iPhone 5S 16 GB väärtus aprillis 2017. a 130-150 eurot. Omastamise episoodi osas vähendas prokurör süüdistuse mahtu ja leidis, et tunnistaja A. R. ütlustest nähutvalt on süüdistatav ühe telefoni iPhone 6 64 GB eest osaliselt tasunud 300 eurot, tasumata on 499 eurot, süüdistatavale tehti telefoni osas edasimüügiarve. Selliselt telefoni müües läks omand üle ostjale Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile, mistõttu ei saa selle (32) 48

telefoni osas omastamist olla. Prokurör palus jätta süüdistusest välja mobiiltelefoni iPhone 6 64 GB omastamine. Lisaks asus prokurör seisukohale, et süüdistusest ei nähtu mobiiltelefonide väärtus kuriteo toimepanemise ajal, mistõttu tuleb lähtuda hindadest, mis nähtuvad kaitsjate poolt esitatud veebiportaali kuulutustest. Seega tuleb süüdistuses märgitud mobiiltelefoni iPhone 5 16 GB väärtuseks kuriteo toimepanemise ajal lugeda vähemalt 100 eurot, iPhone 5S 32 GB väärtuseks lugeda vähemalt 162 eurot ning iPhone 5S 16 GB väärtuseks lugeda vähemalt 130 eurot. iPhone 5 16 GB väärtuseks kuriteo toimepanemise ajal vähemalt 100 eurot, iPhone 5S 32 GB väärtuseks vähemalt 162 eurot ning iPhone 5S 16 GB väärtuseks vähemalt 130 eurot. Seega ületab telefonide väärtus kahtekümmend miinimumpäevamäära ehk 200 eurot. Kolm mobiiltelefoni ja telefonilaadija on A.-J. Endrekson-Hendriksmani jaoks võõras KarS § 201 tähenduses. Need ei ole tema omandis AÕS § 68 tähenduses. Telefonide ja laadija omanikuks on O. T. P., kuna telefonid ja laadija soetati O. T. P. rahaliste vahendite arvel ettevõttele ning A.-J. Endrekson-Hendriksman kasutas neid oma tööülesannete täitmiseks. Sellest tulenevalt oli kolm iPhone ja üks telefonilaadija, mis oli antud A.-J. EndreksonHendriksmani kasutusse, süüdistatava jaoks KarS § 201 tähenduses võõras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.04.2008. a otsuse nr 3-1-1-83-07 p 14 ja 15 kolleegium märgib, et omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Süüdistuses on A.-J. Endrekson-Hendriksmanile ette heidetud nii tema valduses olevate kui ka temale usaldatud võõraste vallasasjade tagastamata jätmist ning nende enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest nähtub, et isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine ei saa esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Kohtul tuleb isikut süüdi tunnistades ära näidata, millise nimetatud omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris. Kuna süüdistuses on A.-J. Endrekson-Hendriksmanile ette heidetud nii tema valduses oleva kui ka temale usaldatud võõra vara omastamist, kuid isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine ei saa esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes, siis tuleb kohtul tuvastada, kumma omastamise teoalternatiivi ta oma käitumisega realiseeris. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-46-08 p 20 märgitakse, et valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2008. a otsust asjas nr 3-1-1-93-07 - RT III 2008, 8, 53). Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi. Kuna A.-J. Endrekson-Hendriksman oli O. T. P. juhatuse liige, kelle käsutuses olid tööülesannete täitmiseks vajalikud telefonid ja laadija, siis sellest tulenevalt oli süüdistataval mobiiltelefonide ja telefonilaadija üle ametiseisundist tulenev tegelik võim, mis lasi tal otsustada telefonide kasutamise üle, kui ka valitsemissoov. Selline asjaolu annab aluse käsitleda süüdistatavat KarS § 201 mõttes telefonide ja laadija valdajana. Seega saab süüdistatavale ette heita tema valduses olnud võõraste vallasasjade omastamist. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Valduses oleva asja enda kasuks pööramine võib väljenduda valduses oleva asja endale jätmises, äratarvitamises, raiskamises, võõrandamises (müümises, vahetamises jms), pantimises. A.-J. EndreksonHendriksmanile heidetakse ette, et süüdistatav jättis tagastamata T. P. O. rahaliste vahendite arvel ettevõttele soetatud kolm iPhone mobiiltelefoni ja ühe telefonilaadija. (33) 48

O. T. P. nõukogu XX.XX.XXXX. a otsusega (I kd, tl 27 – 28) kutsuti juhataja A.-J. EndreksonHendriksman O. T. P. juhatusest tagasi ning poolte vahel sõlmitud juhatuse liikme leping öeldi erakorraliselt üles. Seega lõpetas O. T. P. XX.XX.XXXX. a erakorraliselt töösuhte A.-J. Endrekson-Hendriksmaniga ning lõppes tema juhatuse liikme staatus. XX.XX.XXXX. a ja XX.XX.XXXX. a sõlmitud juhatuse liikme lepingu (I kd, tl 20, 26) punkti 6.6 kohaselt oli A.J. Endrekson-Hendriksman kohustatud lepingu lõpetamisel hiljemalt viimasel lepingu kehtimise päeval tagastama kõik temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused. Seega on A.-J. Endrekson-Hendriksman jätnud T. P. O. tagastamata temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused – kolm iPhone ja ühe laadija. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 08.12.2015. a otsuse nr 3-1-1-99-15 p 26 selgitatakse, et kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (RKKK 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-1-92-13 p 14.) Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Sama lahendis Riigikohus on leidnud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9.) Samas otsuses on kolleegium sedastanud, et ainuüksi asjaolust, et liisinguvõtja kasutab pärast seda, kui liisinguandja on liisingulepingu üles öelnud, liisingueset edasi, ei saa objektiivselt järeldada teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava poolt omastamistahte manifesteerimine. Süüdistuses ei ole kirjeldatud, kuidas kujutab süüdistatava passiivseks jäämine endast omastamistahte manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda ka väliselt tajutavas teos. Objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule anda. Juhatuse liikme leping öeldi erakorraliselt üles XX.XX.XXXX. a ning süüdistatava juhatuse liikme staatus lõppes. Juhatuse liikme lepingu (34) 48

kohaselt oleks A.-J. Endrekson-Hendriksman pidanud tagastama mobiiltelefonid ja laadija hiljemalt viimasel lepingu kehtimise päeval. Seda süüdistatav aga ei teinud. Samas ei ole käesolevas asjas süüdistuses välja toodud faktilisi asjaolusid, mis annaksid objektiivsele kõrvalseisjale alust järeldada, et jätkates O. T. P. mobiiltelefonide ja laadija kasutamist ka pärast juhatuse liikme lepingu ülesütlemist, väljenduks süüdistatava tegevuses tahtlus käituda telefonide ja laadija omanikuna. Tõenditest ei nähtu, et A.-J. Endrekson-Hendriksman soovis telefonid ja laadija jätta enda kasutusse kestvalt ning mitte ajutiselt. Pigem näitab süüdistatava käitumine just vastupidist, A.-J. Endrekson-Hendriksman tagastas ühe mobiiltelefoni O. T. P. Kohtu hinnangul pole asjade õigeaegselt tagastamise kohustuse täitmata jätmine igal juhul käsitatav võõra vara enda kasuks pööramisena. Tõendistest ei nähtu seegi, et süüdistatav oleks teinud midagi telefonide või laadija asukoha varjamiseks, et ta oleks üritanud neid võõrandada, peita või kasutada viisil, mis võinuks nende väärtust ebamõistlikult vähendada. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et A.-J. Endrekson-Hendriksman oleks väitnud, et vara kuulub talle või et ta oleks eitanud telefonide ja laadija kuulumist O. T. P. Asja materjalidest nähtub, et pärast juhatuse liikme lepingu ülesütlemist toimus J. N. ja A.-J. Endrekson-Hendriksmani vahel kohtumine, kus räägiti muuhulgas telefonide tagastamisest. Läbirääkimiste käigus ei seadnud süüdistatav kordagi kahtluse alla O. T. P. omandiõigust ning selgus, et J. N. ei soovigi telefone tagasi saada. Süüdistatav A.-J. Endrekson-Hendriksmani ütluste (X kd, tl 151, 151 pöördel) kohaselt tuli tema jaoks telefonidega seotud süüdistus üllatusena, kuna J. N. ei soovinud telefone tagasi saada, vaid soovis telefonide eest raha saada. Süüdistatava ütluste kohaselt oli T. P. O. juhatuse liikme perioodil XXX. a – XXX. a tema kasutuses 10 telefoni. Pärast juhatuse liikme lepingu ülesütlemist jäi tema valdusesse 4 telefoni, millest ühe oli välja ostnud. Ühe saatis lepingu lõppemise järel postiga J. N.. J. N. ei tahtnud neid telefone, vaid tahtis raha. Kui tuli nõudeavaldus, siis seal oli kirjas, et tehti tasaarveldus telefonidega. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka tunnistaja J. N. ütlused ning O. T. P. 23.10.2015. a nõudeavaldus. Tunnistaja J. N. ütluste (IX kd, tl 150, 151, 152) kohaselt tuli sisejuurdluse käigus välja, et A.-J. Endrekson-Hendriksmani käes oli mitu töötelefoni ja paar tükki jäi süüdistatava kätte. Kui viimati juristi juuresolekul Andresega kohtusid, siis ütles A.-J. Endrekson-Hendriksmanile, et tal pole nende telefonidega midagi teha, neil ei ole vaja viit iPhone ettevõttesse, tahab saada telefonide hinna tagasi ja A.-J. Endrekson-Hendriksman hoidku need telefonid endale. J. N. kinnitas, et ta tõesti ütles, et ta neid telefone tagasi ei taha, tahab saada nende telefonide ostmiseks kulutatud raha. Siis mingil ajal saadeti pakiga 2 telefoni. O. T. P. 23.10.2015. a nõudeavalduse (IX kd, tl 137 – 140) punkti 4.8 kohaselt on A.-J. Endrekson-Hendriksman jätnud O. T. P. tagastamata 2 mobiiltelefoni iPhone, millega tekitati osaühingule kahju summas 1400 eurot. Nõudeavalduse punkti 13 kohaselt oleks O. T. P. pidanud A.-J. Endrekson-Hendriksmanile tasuma juhatuse liikme tasu XXX eurot ning haigushüvitise XXX eurot. Seega oli nõudeavalduse kohaselt A.-J. Endrekson-Hendriksmanil O. T. P. vastu nõue summas 2 837,63 eurot. Arvestades VÕS § 197 lõiget 1 tasaarvestas O. T. P. A.-J. Endrekson-Hendriksmani nõude summas XXX eurot A.-J. Endrekson-Hendriksmani vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudega summas 196 507,74 eurot. Eeltoodust nähtuvalt ei soovinud J. N. telefone tagasi saada, vaid soovis süüdistatavalt saada soetamismaksumuse hüvitamist, mis kohtu hinnangul viitab sellele, et O. T. P. andis A.-J. EndreksonHendriksmanile nõusoleku telefonid endale jätta. Eelnevat arvestades ei ole A.-J. Endrekson-Hendriksmani tegevuses objektiivselt avaldunud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et A.-J. Endrekson-Hendriksman soovis saada telefonide ja laadija faktiliseks omavaldajaks. Omastamistahte manifesteerimine peab nähtuma süüdistusest või vähemalt selles kirjeldatud faktilistest asjaoludest, kuid kohtu hinnangul käesoleval juhul neid asjaolusid süüdistusest ei nähtu. Muuhulgas tuleb tähelepanu pöörata ka (35) 48

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Kohus tuvastas Andres-Julius EndreksonHendriksmani süü KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, mille eest karistusseadustiku vastavate paragrahvi sanktsioon näeb ette alternatiivsed karistused: rahalise karistuse ja vangistuse. KarS § 2172 lg 1 järgi karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 lg 1 järgi süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 järgi vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistusregistri andmetel on Andres-Julius Endrekson-Hendriksman karistamata isik. KarS § 57 lg 1 nimetatud või loetlemata karistust kergendavaid asjaolusid ning KarS § 58 lg 1 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman, töötades O. T. P. juhatuse liikmena, tegutses enam kui nelja ja poole aasta kestel lojaalsuskohustust rikkudes kannatanule kahju tekitaval viisil. Olles töötanud juhatuse liikmena samas äriühingus alates XX.XX.XXXX. a ligi kolm ja pool aastat kuni sisesuhetega määratud korra rikkumiseni, sai ta igakülgse ettekujutuse äriühingu tegevusest. Töötamise algusest kolme ja poole aastase tegevusega näitas süüdistatav ennast pädeva ja asjatundliku juhatuse liikmena ning pälvis sellega äriühingu nõukogu usalduse. Pälvinud usalduse ja olles põhjalikult tuttav ettevõtte majandustegevusega, asus süüdistatav õigustamatult tegutsema endaga ja oma XXX isikuga seotud äriühingus. Süüdistatav eelistas T. senistele koostööpartneritele D., kellelt ostis tootmiseks vajalikku materjali, mida ta seni oli ostnud pikaajalistelt koostööpartneritele jättes nemad kõrvale. Kohus tuvastas, et objektiivselt mõjuvat põhjust seniste koostööpartnerite vahetamiseks või senistelt koostööpartneritelt ostetud kauba (liimi ja kangaste) asendamiseks D. kaudu ostetud kaubaga ei olnud. Kaubatarnijate vahetamine D. vastu ning viimasega koostöölepingute sõlmimine võimaldasid D. teenida kasumit ja mille tulemusena tekitas suures ulatuses kahju kannatanule. KarS § 2172 koosseisuga kaitstav õigushüve on vara. Usalduse kuritarvitamise kuriteokoosseis on karistusseadustiku varavastaste süütegude peatüki teise jao – süüteod vara vastu tervikuna – kolmandas peatükis: ebaseaduslik kasutamine. Sisesuhteid eirava õigustamatu tegevusega enda ja oma lähedasega seotud ettevõtte huvides kasutas süüdistatav ära kannatanu usaldust, käsutas (36) 48

kannatanu vara ja võttis kohustusi, millega tekitas kannatanule suure varalise kahju. Süüdistatava kuritegeliku tegevusega tekitatud tõendatud varalise kahju summa on suure kahju miinimummäära enam kui kuuekordne ja ulatub KarS § 121 p 3 sätestatud eriti suure kahju ja KarS § 121 p 2 sätestatud suure kahju piiride vahemikus keskmisest kõrgemale. Süüdistatava tegevus usalduse kuritarvitamisega kannatanule tekkiva kahju suurendamine peatati kannatanu poolt. Süüdistatav ei teinud oma alustatud tegevuse lõpetamiseks midagi, kuigi tal tekkis selleks süüdistuses märgitud ajaperioodil korduvalt otsene vajadus. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman ja V. E. olid D. T. O. majanduslikult seotud äriühingu loomisest peale, mida kinnitasid nende volitused ja arveldusarve kasutamine. Nemad kui majandustegevusega otseselt seotud isik XXX XXX. a. See fakt oli süüdistatavale veelkordseks põhjuseks anda T. nõukogu liikmetele teada, et XXX töötab D., kuhu T. P. sisepatju müüb. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et V. E. tegi D. raamatupidamist. Ta töötas seal enne, kui vormistati töösuhe. Tähtsust omavad faktilised asjaolud. Süüdistuse arutamisel kohtus süüdistatav õigustas enda tegevust. Arvestades tahtluse astet, kavatsetust, tekitatud kahju ulatust, kahju tekitava tegevuse kestust on süüdistatava süü suur. Arvestades süüdistatava suhtumist enda õigusvastasesse tegevusse täidab KarS § 56 lg 1 sätestatud eesmärki vaid KarS § 2172 lg 1 sanktsioonis ettenähtud raskemaliigiline karistus, vangistus. Kohus ei ole veendunud, et kergemaliigiline karistus mõjutab süüdistatavat edaspidi hoiduma samasuguste süütegude toimepanemisest ja arvestab piisavalt õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist ning rõhutanud viimati nimetatud karistamise eesmärke. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017. a otsuse nr 3-1-16-17 punktis 9 märgib kriminaalkolleegium, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus arvestab süüdistatavale karistust mõistes eelkõige eripreventiivseid kaalutlusi ja leiab, et varem karistamata süüdistatava isiku puhul on raskemaliigilise karistusega karistamine oluliselt alla keskmise määra piisav mõjutusvahend teda edaspidi hoidmaks uutest samasugustest kuritegudest. Kõiki eelnimetatud asjaolusid arvestades mõistab kohus süüdistatavale karistuse KarS § 2172 lg 1 järgi oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, 8 kuud vangistust. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman on varem karistamata isik. Varasematest eluviisidest ei ole tema õiguskuulekusele midagi ette heita. Nendel asjaoludel leiab kohus, et Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani on võimalik KarS § 73 lg 1 alusel karistusest tingimisi vabastada. Mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt ei ole otstarbekas. Süüdlasel lasub kahju hüvitamise kohustus ja lepingust tulenev kohustus tasuda kannatule leppetrahvi. Arvestades VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki, on otstarbekas anda süüdlasele võimalused kahjude hüvitamiseks. Nendel asjaoludel määrab kohus, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult tingimisi kohaldamata. Karistusseadustiku eriosast ei tulene teisiti ja seetõttu võib karistuse täielikult jätta tingimisi kohaldamata. Kohus määrab katseajaks kaks aastat, mis on alla KarS § 73 lg 3 sätestatud keskmise määra. KarS § 78 p 1 alusel arvestatakse katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest. (37) 48

Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja nõude juurde ja palus tsiviilhagi rahuldada. Süüdistatav ei tunnistanud tsiviilhagi ja vaidles sellele vastu. Kaitsja taotles jätta tsiviilhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanile oli esitatud süüdistus KarS § 201 lg 1 järgi telefonide ja laadijate omastamises, millega tekkis kannatanule kahju koguväärtusega 2588,41 eurot. Tsiviilnõue telefonide osas on 2588,41 eurot. Kohus mõistis süüdistatava KarS § 201 lg 1 järgi õigeks ning seetõttu tuleb tsiviilhagi eelnimetatud ulatuses jätta läbi vaatamata KrMS § 310 lg 2 alusel. I. Ülejäänud osas on kannatanu varalise kahju nõue esitatud juhatuse liikme poolt usalduse kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus leidis, et süüdistatava süü KarS § 2172 lg 1 järgi on tõendatud. Kuriteo koosseisuliseks tunnuseks on kahju ulatus, mille hüvitamist tsiviilhagis taotletakse. Kahju hüvitamist saab võlaõigusseaduse järgi nõuda eelkõige kahel alusel: VÕS § 115 lg 1 järgi mõne olemasoleva (lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva) kohustuse rikkumisele tuginedes või kahju õigusvastasele tekitamisele (deliktile) tuginedes VÕS § 1043 jj alusel. Riigikohus on 19.12.2016. a otsuse nr 3-2-1-113-16 p 28 selgitanud, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 33). Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 19). Seega tuleb kahju hüvitamise nõue lepingust ja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel. Arvestades äriühingu juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub antud juhul kannatanu kahju hüvitamise nõudele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 1044 lg 2 järgi lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, on äriühinguga lepingusarnases suhtes ja juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata võlasuhtest (käsunduslepingust tulenevate kohustuste rikkumisena. VÕS § 620 lg 1 järgi käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. VÕS § 620 lg 2 järgi käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära

1.P. plaati ostes tulnuks maksta 114 730,80 eurot (17 124 x XXX). D. ostes maksti HDF plaatide eest aastatel 2012 – 2015 14 897,88 eurot enam, lisades sellele 2011. a enam makstud 2939,97 eurot, on plaadid D. kaudu ostetud 17 837,85 euro eest kallimalt. Kuna HDF plaatide ostmiseks puudus objektiivselt põhjendatud vajadus ja ostud tehti süüdistatavaga seotud D. kaudu, hindab kohus T. P. O. tekitatud kahjuks 17 837,85 eurot. D. T. O. arved T. P. (III kd, tl 91-188) tõendavad, et 2011. a ostis T. D. HDF plaate mõõtudes 2650x2070x2,5 hinnaga XXX eurot tükk, mõõtudes 2850x2070x2,5 hinnaga XXX eurot tükk ja mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga XXX eurot tükk. 2012. a ostis T. HDF plaate mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga ja XXX eurot tükk. 2013. a ja 2014. a jäi hind samaks. 2014. a viimane tehing on olnud MDF plaadiga sama hinnaga XXX eurot tükk. 2015. a on sama hinnaga müüdud nii HDF kui ka MDF plaati. Plaatide mõõdud on samad. P. O. arved (IV kd, tl 158 - 232) tõendavad, et 2012 – 2015. a ostis D. T. O. HDF plaati P. mõõtudes 2800x2070x3. 2012. a oli plaadi hind XXX eurot tükk, 2013. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. 2014. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. 2015. a oli plaadi hind XXX eurot tükk. Arvetel märgitud kogused näitavad, et ostetav kogus oli põhiliselt 200 plaati. Kahel korral korraga 500 plaadi ostmisel on hind olnud XXX eurot tükk. 100 või 300 plaadi korraga ostmisel ei ole hind muutunud, säilinud XXX eurot tükk 2012. aastal ja XXX eurot tükk 2015. aastal. 2011. a ostis T. D. 3089 plaati hinnaga XXX eurot tükk. Arvete järgi on XXX HDF plaadist ostetud 900 plaati hinnaga XXX eurot tükk, 200 plaati XXX eurot tükk, 200 plaati XXX eurot tükk, 1589 plaati XXX eurot tükk ja 200 plaati XXX eurot tükk. Seega on T. maksnud 2011. a HDF plaatide eest D. 23 636,27 eurot. P. hinnakiri (II kd, tl 1) tõendab, et alates 01.05.2011. a müüs P. HDF plaati mõõtudes 2800x2070x3 hinnaga XXX eurot plaat või XXX eurot/m2 kui osteti paki kaupa. Pakis oli 152 plaati. Arvestades D. T. müüdud HDF plaatide ühekordset kogust (enamasti 200 tükki) tuleb hinnaks võtta XXX eurot tükk. Otsmise korral 5 paki kaupa alanes hind XXX euroni tükk. Arvete järgi ei ole korraga 5 paki kogust ostetud. Seega 2011. aastal oli T. võimalik HDF plaati osta XXX eurot tükk. Hinnad on P. Tartu ja Tallinna lao hinnad. P. oli HDF plaate võimalik osta hinnaga XXX eurot plaat, seega sama kogus 20 696,30 euro eest (3089 x XXX). D. plaadite ostmisel maksis T. 2011. aastal HDF plaatide eest 2939,97 eurot rohkem (23 636,27 – 20 696,30). 2012. – 2015. aasta HDF plaatide D. ostmise kohta on T. finantsdirektor T. S. koostanud arvete alusel koondtabeli (III kd, tl 109 – 189). Kokku on ostetud D. 17 124 plaati, s.h 2012. a 3560 plaati, 2013. a 4848 plaati, 2014. a 6306 plaati ja 2015. a 2410 plaati. Plaadid osteti hinnaga XXX eurot tükk ja maksti kokku 129 628, 68 eurot (17 124 x 7,57). HDF plaatide osas on hagi põhjendatud osaliselt, 17 837,85 euro ulatuses.

koondtabeli (III kd, tl 2, 7-8, 21-22, 35-37, 51-53). Tabelis on välja arvutatud T. kasum 56 789,86 eurot sisepatjade müügist D. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd ei toimunud alla omahinna, siis ei toonud patjade müük kahjumit. Patjade müük D. tõi T. kasumit. Eelpoolnimetatud hinnavahed on tõendatud. Patjade omahind oli vahemikus XXX eurot tükk. T. müügiarvetega on tõendatud müügihind D. (III kd tl 1-65). Arvete alusel on T. finantsdirektor teinud koondarvestuse, mis kinnitab, et T. oli patjade müügist kasum 56 789,86 eurot (IX kd, tl 125). Vaidlust ei ole selles, et T. P. O. eelmärgitud hinnavahes olevate hindadega ostetud padjad müüs D. edasi hindadega, mida tõendavad D. müügiarved M. S. O., P. M. O. Mõne toote puhul, näiteks sisepadi P. 75x75 segu on hinnavahe olnud enam kui kahekordne. D. ostis T. 650 patja hinnaga XXX eurot tükk summas XXX eurot (III kd, tl 3) ja müüs sama koguse edasi P. M. O. hinnaga XXX eurot tükk summas XXX eurot (V kd, tl 25-26, 28-29). Arved tõendavad, et T. P. O. müüs D. T. O. sisepatju aastatel 2011 - 2015 summas 217 391,45 eurot (III kd, tl 1-66). Arvete koonditel aastate lõikes on märgitud arvete summa, kogusumma 224 466,69 eurot. Kohus võttis arvete järgi arvesse ainult müüdud sisepatjade summat, mis on 217 391,45 eurot. Arvetel märgitud pehmendusmaterjalid kiud vaba ja suled arvestas kohus koondite summast maha, sest süüdistus puudutab vaid sisepatju. Teises tabelis on T. müügiarvete andmetele lisatud võrdluseks D. müügiarvete andmed (IX kd, tl 119-125). Tabelisse on kantud andmed T. D. müüdud sisepatjade ja D. edasi müüdud patjade kohta. Arvete alusel koostatud koondtabelid näitavad sisupatjade tootmisega seotud arvestust: koguseid, hinda, summat, laohinda ja -summat ning kasumit. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud finantsdirektor T. S. selgitas, et kahju tuvastati arvete alusel sisupatjade D. müügi ja edasimüügi hinnavahet arvestades. Tabeli veerus „summa“ on T. müük viimases reas „kokku“ summas 230 108,68 eurot. Summas on nii sisepatjade, pehmendusmaterjali kui kangaste müügi summa. Kohus arvestab ainult neid arvete ridu, mis on seotud sisepatjade müügiga D. ja on toimunud edasimüük. Tabelisse kantud andmed, mis ei ole seotud sispatjade müügiga, arvestab kohus maha. Samuti ei võta kohus arvesse neid sisepatjade müügisummasid, kus sisepatju edasi müüdud ei ole. Veerus „kasum“ on näidatud, et ka nendel arvetel märgitud toodangu eest, mida ei ole D. edasi müünud, on T. saanud kasumit. Seetõttu kõiki asjaolusid arvestades teeb kohus arvestused süüdistatava kasuks. Mahaarvestusi tehes on T. müügi summa kokku 212 754,64 eurot (230 108,68 – 17 354,04). 17 354,04 on nende ridade summa kokku, kus ei ole näidatud D. müüki. Eelviimases veerus on „D. müügisumma“ real „kokku“ 321 900,95 eurot. D. müügisumma ja T. müügisumma vahe on kahju. Eelmärgituga on tõendatud, et T. P. O. müügiks toodetud sisepatjade läbi D. müügi tehingutest tekkinud kahju on 109 145,41 eurot (321 900,05 – 212 754,64). Kaitsja väitel puudus T. P. O. kavatsus sisepatjade müügist tulu saada. T. lõpetas sisepatjade müügi peatselt peale Andres-Julius Endrekson-Hendriksmaniga juhatuse liikme lepingu lõpetamist. T. ei tee koostööd nende ettevõtetega, kellele D. patju müüs (W. B. O., M. S. O. ja P. M. O.), mille tõttu kohaldamisele kuulub VÕS § 128 lg 4. VÕS § 128 lg 4 järgi saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Juhatuse liikme lepingutes oli juhatuse liikme lojaalsuskohustusena keeld mitte teha koostööd konkurentidega, teiste mööblitootjatega. Juhatuse liikme vastav lojaalsuskohustus kohustaski teatama ja küsima nõusolekut nõukogult koostööks konkurentidega. Juhatuse liikmele lojaalsuskohustuse panemisega jättis nõukogu endale õiguse otsustada kellega ja millises ulatuses koostööd teha. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman teadis nõukogu kindlat hoiakut nii tootmisseadmete kasutamisest T. K. rentimisega kui ka konkurentidega koostöö osas, tegi ise otsused nõukogu teavitamata ning tegi tehingud läbi endaga seotud ettevõtte D.. D. kui mittekonkurendist vahelüli kaudu tegi ta koostööd konkurentidega ja jättis suure osa kasumist endaga seotud D. Tõenditega on tuvastatud patjade lõpptarbijale müügist saadud tegelik kasum. Kuna AndresJulius Endrekson-Hendriksman teadis tegelikke ostjaid, kes käisid T. ise toodangul järel, sai ta korraldada patjade müüki otse tarbijatele, mis eeldas aga nõukogu nõusolekut. T. nõukogule teavitamise kohustus oli Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanil juhatuse liikme lepingu järgi nii endaga ja XXX seotud ettevõtte huvides tegutsemisel kui ka konkurentidega koostööks. Ta rikkus teavitamise kohustust. Seetõttu tulebki kahju puhul arvesse võtta tulu, mida saadi tegelikult patjade müügist lõpptarbijale. Tulu, mis sai D, oli seotud Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani majanduslike huvidega. D. jäänud tulu osa oli T. P. saamatajäänud tulu, mis moodustab kahju. Patjade müügiga tekitatud kahju hulka ei ole arvestatud tulu osa, mis jäi T. P. Hageja ei ole nõudnud saamatajäänud tulu, mida ta võinuks saada pärast AndresJulius Endrekson-Hendriksmani juhatuse liikme kohalt lahkumist. Hageja on nõudnud müügitehingutega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist, mille kohus rahuldab osaliselt 109 145,41 euro ulatuses. Seega on süüdistatav erinevate kaupade ostmise ja müümisega D. T. O. kaudu põhjustanud kannatanule kahju kokku summas 252 066,55 eurot (17 837,85 + 15 069,46 + 108 276,33 + 1737,50 + 109 145,41). II. Viivise nõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus nõustub kannatanu seisukohaga, et võlausaldaja ei pea võlgnikule teatama, et kohustuse täitmisega viivitamise korral tekib võlgnikul viivise maksmise kohustus ning viivisenõude eelduseks ei ole see, et võlausaldaja teataks võlgnikule täpse nõude suuruse. Kannatanu saatis süüdistatavale 23.10.2015 nõudeavalduse, milles nõudis süüdistatavalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist hiljemalt 30.10.2015. a. Süüdistatav nõuet ei täitnud ja sellest tulenevalt on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt viivist alates 30.10.2015 kuni põhinõude täitmiseni. (44) 48

Eeltoodud asjaoludel ja seaduslikul alusel on põhjendatud kannatanu viivise nõue. Süüdistatavalt tuleb välja mõista kannatanu kasuks viivis varalise kahju põhinõudelt 252 066,55 eurot VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 30.10.2015 kuni hagi esitamise ajani (06.03.2017), s.o 27 321,43 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 07.03.2017 kuni kohustuse täitmiseni. Kuna süüdistatav ega tema kaitsjad ei ole taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata süüdlase majanduslikku olukorda. Kohus saab sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. Seetõttu rahuldab kohus kannatanu viivise nõude kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Alates 30.10.2015 kuni hagi esitamiseni 06.03.2017 on sissenõutavaks muutunud viivis summas 27 321,43 eurot järgmiselt: perioodil 30.10.2015 kuni 31.12.2015 oli viivisemäär 8,05% ning viivituses päevi 63, summa päevas 55,59276 eurot, viivis 3502,34 eurot; perioodil 01.01.2016 kuni 30.06.2016 oli viivisemäär 8,05% ning viivituses päevi 182, summa päevas 55,440867 eurot, viivis 10 090,24 eurot; perioodil 01.07.2016 kuni 31.12.2016 oli viivisemäär 8,00% ning viivituses päevi 184, summa päevas 55,096514 eurot, viivis 10 137,76 eurot; perioodil 01.07.2017 kuni 06.03.2017 oli viivisemäär 8,00% ning viivituses päevi 65, summa päevas 55,247463 eurot, viivis 3591,09 eurot. Süüdistataval tuleb VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras tasuda edasiulatuv viivis põhinõudelt (summas 252 066,55 eurot) alates 07.03.2017 kuni põhinõude täitmiseni. III. Lepptrahvi nõue. VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 158 lg 2 järgi leppetrahvi kohta sätestatut kohaldatakse ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. VÕS § 158 lg 3 järgi käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Kaitsja vaidleb leppetrahvi nõudele vastu VÕS § 161 lg 2 alusel. VÕS § 160 järgi kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 161 lg 1 järgi lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. 01.09.2013. a sõlmitud juhatuse liikme lepingu p 5.4. leppisid pooled kokku, et kui juhatuse liige rikub lepinguga kokku lepitud lojaalsuskohustust, s.o lepingu punkte 5.1., 5.2., 5.3., kohustub ta tasuma äriühingule leppetrahvi summas 32 000 eurot. Vastav punkt 5.4. on ka varem sõlmitud juhatuse liikme lepingutes, leppetrahv on kindlaks määratud lepingu sõlmimise ajal kehtinud vääringus. Leppetrahvi summa ei ole muutunud. Kohus on süüdistuse arutamisel uuritud tõenditega tuvastanud, et Andres-Julius EndreksonHendriksman rikkus lojaalsuskohustust. Sõlmides T. P. O. juhatuse liikme lepingu, võttis ta vabal tahtel endale lepingus sätestatud kohustused, s.h lojaalsuskohustuse. Juhatuse liikme lojaalsuskohustuse sätestavad ka seadused (TsÜS § 35, ÄS § 187 ja VÕS § 620) ning seetõttu on juhatuse liikme leping seadusega kooskõlas. Juhatuse liikme lojaalsuskohustus on kindlaks

määratud poolte vaba tahteavalduse alusel sõlmitud juhatuse liikme lepingutes punktis 5 (I kd, tl 12, 13, 18, 19, 24, 25). Juhatuse liikme lepingute p 5.2. nägi ette juhatuse liikme kohustuse eelnevalt teatada nõukogule tehingutest, millest juhatuse liige on või näib olevat otseselt või kaudselt huvitatud. Pooled leppisid kokku, et kahtluse korral eeldatakse juhatuse liikme huvitatust äriühinguga tehtavast tehingust ning kohustusest sellest nõukogu informeerida. Kui loodi D. T. O. ja Andres-Julius Endrekson-Hendriksman sai volitused loodud ettevõtte tegevust korraldada, tekkis põhjendatud kahtlus süüdistatava huvidest D. majandustegevuse suhtes. Kui süüdistatavalt võisid kaudsed huvid toetada uut ettevõtet selle kaudu HDF-plaatide, liimi ja põlvituspingi kanga ostude suunamisega läbi D., siis kahtlematult XXX ettevõtte kanga ostmine läbi D. oli süüdistatava otsene huvi. Kanga ostmine ühest ettevõttest lihtsustas vahendaja, D. tegevust, võimaldas kanga müümist suures koguses ja selle tõttu hinna kujundamist D. kasulikult. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman sõlmis D. T. O. T. P. O. kahjuliku koostöölepingu. Koostöölepinguga võttis ta T. kohustuse täita patjade tellimust hoiatusega, et kui patjade tellimust ei täida, tuleb masin tagastada. Süüdistatava ütluste järgi (X kd, tl 150 pöördel) kaasnenuks tellimuse täitmata jätmisega lisaks masina tagastamisele ka kahjunõuete esitamine. Juhatuse liikmena süüdistatav teadis omanike tahet hoida põhivahendid T. K. ja rentida neid sealt. Selle tahtega ta ei arvestanud. Sõlmides koostöölepingu nõukogu sellest teavitamata läks ta vastuollu omanike tahtega tootmise põhivahendite kasutamisel ja käsutamisel. D. seotud isikuna teadis süüdistatav ka T. vastu kahjunõuete esitamise võimalikkust, mida koostöölepingud ette ei näe. Lepingutega on kokku lepitud leppetrahv lojaalsuskohustuse rikkumise eest. Kohus leiab, et juhatuse liikme lepingu p 5.4. kokkulepitud leppetrahvi eesmärk ei ole sama kahju hüvitamise eesmärgiga. Lepingu punktid 5.1., 5.2., 5.3. ei seo loojalsuskohustust materiaalse kahju tekitamisega. Tegemist ei ole nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata. Seetõttu süüdistatava poolt sisesuhte rikkumisega põhjustatud lojaalsuskohustuse rikkumisega kaasneb mittevaraline kahjunõue, leppetrahv lepingu p 5.4. alusel. Lepingu rikkumise korral tuleb leppetrahv VÕS § 161 lg 1 järgi välja mõista tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi ei tule antud juhul leppetrahvi arvata kahju katteks.

KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 182 g 3 järgi tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. KrMS § 182 g 5 järgi tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Riigikohtu 22.06.2011. a otsuse nr 3-1-1-40-11 p 30 on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et KrMS § 181 lg 1 sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.12.2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsja on menetluskulude hüvitamise taotlusele lisanud arved, millest aga ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles Andres-Julius Endrekson-Hendriksman tuleb õigeks mõista. Seetõttu tuleb kohtul see asjaolu määrata hinnanguliselt. Kohus mõistab süüdistatava õigeks temale kolme karistusseadustiku paragrahvi järgi esitatud süüdistusest kahes. Kohus arvestab asjaolu, et KarS § 377 järgi esitatud süüdistuse dokumentaalsed tõendid on ühes köites, millest järeldub tõendite proportsionaalselt väike maht. Ka KarS § 201 järgi esitatud süüdistuse tõendite maht ei ole suur. Suure osa dokumentaalsetest tõenditest on esitatud KarS § 2172 süüdistuse tõendamiseks. Seega süüdistuse osas, milles kohus teeb õigeksmõistva otsuse, ei ole tõendite osa märkimisväärne. Arvestades esitatud süüdistuse nii tõendite mahus kui süüdistuse osakaalus õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kohus, et kaitsja taotletud 28 109,38 euro suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid tasu summas 10 000 eurot, mille hüvitamise peab kohus lahendama. Järgnevalt hindab kohus, kas 10 000 eurot on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasu eelnimetatud tegude menetlemisel osutatud õigusabi eest. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Pidades silmas õigeksmõistmisest hõlmatud tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust, loeb kohus mõistliku suurusega kaitsjatasuks 8000 eurot. Kohtu hinnangul on kaitsja taotletud tasu ainuüksi kohtuvaidlusteks kaitsekõne koostamise ja selle redigeerimise peale ülemäära suur, mis tuleneb tööle kulunud suurest ajast. Kaitsja on koostanud kaks kaitsekõnet, kusjuures teine kaitsekõne sisaldab esimese teksti. Teisele kaitsekõnele lisatud teabe ja teksti ulatus ei eelda suuremahulist ja aega nõudvat tööd. Tasutaotlusele lisatud aruannete järgi on kaitsja 16.09.2017 koostanud kohtukõne seisukohad ja kulutanud selleks 3 tundi. 22.09.2017 on 2 tunni vältel kohtukõnet täiendatud (X kd, tl 185 pöördel). 06. – 10.11.2017 on kaitsja kohtukõne teese täiendanud ja kulutanud selleks 24 tundi (47) 48

(X kd, tl 187 pöördel). Kriminaalasja uuendatud menetluses on 01. – 07.03.2019 on kaitsja kulutanud kaitsekõne teksti koostamisele ja redigeerimisele 24,25 tundi (XII kd, tl 8 pöördel). Seega ei saa lugeda põhjendatuks ainuüksi teise kaitsekõne ettevalmistamisele kulunud aega. Proportsionaalselt on suurendatud ka muudele menetlustoimingutele, v. a kohtuistungitele kulunud aega. Kohus leiab, et vähemalt 2000 euro ulatuses on tasu ületanud mõistlikkuse piire. 8000 eurot (10 000 – 2000) tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 kohaselt Andres-Julius EndreksonHendriksmanile hüvitada. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale makstud tasust tuleb jätta KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatava kanda 18 109,38 eurot (28109,38 – 10 000). Tasu on kaitsjale makstud ja selles osas kohus ei hinda tasu suuruse mõistlikkust. Riigikohtu 25.05.2017. a otsuse nr 3-1-1-22-17 p 59 on märgitud, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohtu 02.12.2011. a otsuse nr 3-1-1-99-11 p 9 on kriminaalkolleegium selgitanud, et kohtuparktika kohaselt tuleb kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaaludes kannatanu esindaja tunnihinda (140 eurot), mida kohtupraktika kohaselt peetakse mõistlikuks ja osutatud õigusabi mahtu, hindab kohus kannatanu valitud esindajale makstud õigusabi kulusid summas 15 728,07 eurot, mõistliku suurusega tasuks. Kannatanu esindaja töö mahtu tuleb hinnata tõendite mahu järgi tsiviilnõude tõendamiseks. Hagi põhiosas on tegemist varavastase süüteoga tekitatud materiaalse kahju nõudega, mille dokumentaalsete tõendite mahu (kuus köidet) järgi saab asja hinnata keskmiselt mahukaks. Kriminaalasja kohtulikule arutamisele kulunud aeg ja kohtuistungil täiendavalt kogutud tõendite maht (kolm köidet) suurendas asja mahtu. Kohus leiab, et kannatanu esindaja taotletud tasu on proportsionaalne asja mahukuse ja keerukusega. Kuna kohus jättis tsiviilhagi 2588,41 euro suuruses nõude osas läbi vaatamata KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu, tuleb eelnimetatud osas KrMS § 182 g 5 järgi tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud jätta riigi kanda. Kohus loeb riigi kanda jäävate menetluskulude osaks 2728,07 eurot, mis tuleb kannatanule hüvitada. Ülejäänud osas tuleb menetluskulud kannatanule hüvitada süüdistataval KrMS § 182 lg 3 alusel. Süüdistataval tuleb kannatanule hüvitada menetluskulud 13 000 euro ulatuses. Kuigi kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, leides, et kannatanule tekitatud kahju on haginõudes taotletust väiksem, on kohtu hinnangul põhjendatud tsiviilhagi lahendamisega seotud kohtukulud jätta süüdistatava kanda. Tsiviilhagi rahuldamata jäetud osa ei ole märkimisväärne. Kahju tekitamise eitamisega ei aidanud süüdistatav ja kaitsja kaasa kahju täpse suuruse kindlaksmääramisele. Menetluskuludest tuleb sundraha 810 eurot tasuda Maksu- ja Tolliameti arvele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud makseinfot kasutades. KrMS § 417 lg 2 järgi menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (23)

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

SÜÜDISTUS

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

T. O.

T. O.

KOHTU SEISUKOHT UURITUD TÕENDITE OSAS

KOHTU

SEISUKOHT

SÜÜDISTUSE

KVALIFIKATSIOONI

KASUTAMINE

USALDUSE KURITARVITAMINE

OMASTAMINE

KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS

ASITÕENDID

TSIVIILHAGI

VIII. MENETLUSKULUD