Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

osa käitlemisele sama kord, mis RelvS-ga on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele – s t nõue, et relva ja laskemoona võib käidelda ja hoida isik, kellel on relvaluba. RelvS § 19 lg 3 kohaselt võib piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid soetada RelvS §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisloa või relvaloa alusel. RelvaS § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit ning sellest suurema koguse puhul on laskemoona hoidmine vaadeldav suure kogusena. Seega, Alexander Yakimenko, käideldes ebaseaduslikult tulirelva, selle olulist osa ja laskemoona ning laskemoona suures koguses, pani toime tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise, s o KarS § 418 lg1, lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

Kaitsja esitab maakohtu põhjenduse Alexander Yakimenko ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamise osas ja leiab, et kohtu poolt välja toodud argumendid kannatanute ütluste loogilisuse ja asjas uuritud faktidega kinnitamise kohta ei tähenda automaatselt, et Alexander Yakimenko antud ütlused on ebausaldusväärsed. Ka Alexander Yakimenko ütlused on kooskõlas asjas uuritud tõendite- ja faktidega. Seega jääb arusaamatuks, milles esinevad Alexander Yakimenko antud ütlustes vastuolud peale kannatanute antud ütlustega võrdlemisel. Kahe kannatanu versioonid juhtunust ei välista Alexander Yakimenko versiooni. Leiab, et maakohus ei põhjendanud Alexander Yakimenko ütluste ebausaldusväärsust, täpsemalt ei põhjendanud ega toonud välja millises osas Alexander Yakimenko ütlused on kasutatavad ja millises ei ole. Kohus on jätnud tähelepanuta, et Alexander Yakimenko tulistas iseennast. Olles professionaal, kes suudab tulirelvaga kärbest 10 m kauguselt maha lasta, tulistas ta iseennast vigastades vasakut kätt, mis on kinnitatud ka uuritud tõenditega. Sellest teeb kaitsja järelduse, et Alexander Yakimenko ja turvameeste vahel tekkis rüselus, mille käigus Alexander Yakimenko tegi mitu lasku, millest üks tabas ka teda ennast. Kui tulirelva hoidev inimene osaleb rüseluses, siis sihtimise võimalus kaob absoluutselt. Kui lisada ka Alexander Yakimenko ehmatust ja tõsimeeli arvamust, et turvamehed võivad teda tappa või kõvasti vigastada, siis tulebki välja olukord, kus isegi professionaal ei suuda teda ründavate inimeste jalgadesse sihtida ja üks kuul tabab Alexander Yakimenkot iseennast. Rüseluse olemasolu kinnitab ka seda, et kannatanute ütlused ei vasta tõele ning kohtu argument, et „Seega on kohtul jätkuvalt alust pidada Yakimneko ütlusi selle kohta, et kannatanutel oli aega teda hirmutada ja ähvardada tappa ning temaga sõneleda, teda koos kuhugi tirida, ebausaldusväärseks,“ ei vasta tõele ning ei ole argumenteeritud. Leiab, et Alexander Yakimenko ütlused on usaldusväärsed ning vastavad eluliselt usutavale olukorrale. Leiab,et Alexander Yakimenkol puudus kaudne tahtlus tappa mõlemad turvamehed. Alexander Yakimenko oli keldris kui kuulis turvemehi. Ta sai aru, et keegi tuleb keldrisse ja mõistis, et ta saadakse kätte. Ta proovis ronida välja aknast ja siis kuulis selle turvemehe kisa kes jäi tänavale. Turvamees tänavalt sööstis Alexander Yakimenko poole ja mõlemad koos liikusid aknast eemale mitte rohkem kui 10 sammu. Esimene lask tulistati siis, kui turvemehe käed juba hoidsid Alexander Yakimenkot kinni. Ta ei sihtinud keha, vaid sihtis jalgu. Ta tahtis kahjustada turvemeest aga ainult selleks, et vabaneda oma kinni hoidmisest. On vaja mõista erinevust tapmise soovi ja vabanemise soovi vahel lasu hinnaga. Fakt, et Alexander Yakimenko tulistas iseennast vaieldamatult näitab, et turvameeste ja Alexander Yakimenko vahel tekkis rüselus, mis võis vabalt mahtuda kohtu poolt mainitud 50 sekundisse. Nagu oli juba mainitud, rüseluse käigus sihtimise võimalus kaob absoluutselt, seda eriti olukorras, kus inimest tiritakse ja liigutatakse ootamatutes suundades. Samas kumbki turvameestest ei üritanud rüseluse käigus relvi endast eemale suunata ja ei vaadanud relva üldse. Rüseluse käigus Alexander Yakimenko ei suutnud oma kätt juhtida ja lasud olid sihitult suunatud jalgadesse, kuid turvamehed ise suunasid relva kõhu piirkonda. Alexander Yakimenko on süüdi selles, et ta vajutas päästikule, aga samas ta ei sihtinud turvameestele rinda ja kõhtu või muusse eluohtlikku piirkonda. Võttes aluseks süüdistatava teadmisi ja oskusi tulirelva kasutada on ilmselge, et kui Alexander Yakimenko sooviks tappa, siis isegi rüseluse käigus ta võiks sihtida pähe või rindkeresse. Isegi kui Alexander Yakimenko ei saaks pihta, (mis on omakorda vaieldav), siis kuuldes kuidas CC helistab abi saamiseks, Alexander Yakimenko võis vabalt tagasi tulla ja tulistada pähe, millega viia oma „plaanid“ täide. Seega liikudes sündmuskohalt ära ning jättes kontrollimata kas turvamehed on surnud (isegi kuuldes CC telefonikõnet) Alexander Yakimenko ei teinud endast

kõike olenevat turvameeste surma saabumiseks. Vastasel juhul peaks ta neid vähemalt kontrollima või viimased lasud pähe tegema. Kuid Yakimenko ei teinud seda, vaid nii kiiresti kui võimalik põgenes sündmuskohalt. Kogu maakohtu loogika põhineb asjaolul, et Alexander Yakimenko ütlused on ebausaldusväärsed ning väitel, et rüseluse jaoks ei piisanud sündmuskohal aega. Maakohus jättis kaitsja poolt püstitatud küsimused vastuseta ning jättis üleüldse tähelepanuta Alexander Yakimenko iseenda tulistamise, mille tõttu jõuab ka valede järeldusteni. Alexander Yakimenko möönis tervisekahjustuse tekkimist. Alexander Yakimenko enesetunde osas mõtleb maakohus asjaolusid juurde ning ei analüüsi tema ütlusi, vaid kohe lähtub asjaolust, et isik ei saa ennast nii halvasti tunda. Tegemist on vana mehega, kes on väga hea laskur ning kelle arusaamise läbi teda ähvardasid kaks turvameest. Ennast kaitstes ta tulistas turvameestele jalgadesse, vähemalt nii ta mõtles, mis aga tähendab, et ta tekitas nendele vigastusi. Isegi kui tegemist ei ole Alexander Yakimenko mõttekäigu järgi eluohtlike vigastustega, siis vanuse ja hirmu pärast enda elu eest võib vabalt tekkida tunne, et parem oleks ise surnud, kui selline halb olukord juhtuks. Tavaline häbi tekkinud olukorra pärast tekitas Alexander Yakimenkos nii suuri emotsionaalseid üleelamisi, et vana inimene suundus koju, jõi alkoholi ja koheselt hakkas Eestist Ukrainasse põgenema. Vaid oletus on maakohtu järeldus, et „Kohus lubab endale oletada, et Alexander Yakimenko väga täpselt teadvustas endale, et kui kannatanud peavad ta kinni koos tulirelvaga, siis tuleb tal sellest sekeldusi.“ Asjaolude juurde mõtlemine või Alexander Yakimenko ütluste tõlgendamine oletuste abil on in duboio pro reo printsiibi oluline rikkumine. Maakohtu järeldused on suuremas osas juurde mõeldud ning ei lähtu Alexander Yakimenko ütluste analüüsist, vaid subjektiivsest hinnangust. Jäävad vahele ka paljud olulised momendid, nagu iseenda tulistamine professionaalse laskuri poolt. Seega kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja rikkus in duboio pro reo printsiipi, mis on oluliseks rikkumiseks KrMS 339 lg 2 järgi. Kaitsja leiab, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust KrMS § 338 p 2 järgi ning tegemist on hoopis KarS § 118 lg 1 p 1 või 2. Ehk Alexander Yakimenko möönis, et tulistades ta võib tekitada turvameestele olulist kahju. Tehes kolm lasku oli ta kindel, et sai jalgadesse pihta ja turvameeste elu ei ole ohus, millega jäi tagajärgede suhtes kergemeelseks.

Kaitsja ei pane kahtluse alla, et turvamehed tegutsesid parimatest soovidest lähtuvalt. Samas igas olukorras on oluline kuidas tekkinud olukorda tajub isik ise, kelle vastu turvameeste tegevus on suunatud. Alexander Yakimenko puhul on tegemist on vana inimese- ja hea laskjaga, seega tegemist on väga ohtliku kooslusega. Relva olemasolul selline kooslus muutub väga ohtlikuks. Alexander Yakimenko arusaamise järgi asus rünnatava isiku seisundisse, kelle vastu mõne hetke pärast hakatakse kasutama füüsilist jõudu. Ta ei jõudnud kogu olukorda põhjalikult hinnata, sest sündmused arenesid väga kiiresti. Alexander Yakimenko ekslik hädakaitseseisund tekkis turvameeste tegevuse väära hindamise tagajärjel. Ta arvas, et teda hakatakse lööma. Kui arvestada tema vanust, siis selline reaktsioon ei ole ootamatu vana isiku jaoks. Alexander Yakimenko ütlused relva kaasa võtmise osas ei ole fantastika. Ei ole oluline kas ta nägi koeri päev enne või sündmuskohal. Maha jäetud majade juures on linnades suur oht hulkuvaid koeri kohata, seega tegemist ei ole väljamõeldisega, nagu arvas maakohus, vaid tegelikkuses oleva ohuga, mille eest Alexander Yakimenko oli valmis ennast kaitsma relvaga. Iga normaalne isik saab aru, et turvamehed ei hakka teda rikkumise eest kohe peksma. Kuid kiiresti arenevas olukorras, kus puudub aeg olukorra põhjalikuks analüüsiks, jõudis Alexander Yakimenko ekslikult järeldusele, et turvamehed ohustava oma käitumisega tema elu ning seega sattus ta eksliku hädakaitse seisundisse. Seega tegemist on KarS §-ga 117 lg 1 läbi § 25 koosmõjus § 31 lg-ga 1. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-108-13 KarS § 31 lg 1 kohta märgitule ja leiab, et isegi tuvastades, et Alexander Yakimenko jaoks eksimus võis olla välditav, siis KarS § 31 lg 1 järgi tuleb Alexander Yakimenko vastutusest vabastada eksimuse tõttu. Kuna Alexander Yakimenkol puudus objektiivne võimalus olukorda hinnata, siis ei saa vältida eksliku hädakaitseseisundi tekkimist, seda enam olukorra kiire ja argessiivse arenemise puhul. Maakohus jättis hädakaitseseisundi analüüsimata leides, et hädakaitseseisundist rääkida ei saa. Seega maakohus jättis olulise argumendi analüüsimata ning analüüsi puudumise põhjendamata, millega rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.

Samuti maakohus rõhutas, et Alexander Yakimenko ei ole oma kahetsust avaldanud. Kaitsja märgib, et Alexander Yakimenko avaldas oma kahetsuse CC-le ning oleks teinud seda ka teise kannatanu suhtes, kuid ei teadnud tema telefoni numbrit. Isegi kui kohus ei nõustu kaitsja argumentidega ning ei kvalifitseeri Alexander Yakimenko tegevusi ümber, palub karistust kergendada, kuna vangistus kui selline tähendab Alexander Yakimenko jaoks eluaegset vangistust. Kaitsja leiab, et ka maakohtu poolt määratud kvalifikatsioonide osas selline karistus on liiga karm ja ei vasta Alexander Yakimenko süüle.

SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:

KANNATANU XX SEISUKOHT:

Diskretsiooni teostamisel on maakohus arvesse võtnud Alexander Yakimenko poolt kannatanu suhtes toime pandud teo iseloomu, raskust ja ulatust, Alexander Yakimenko tausta relvameistri ja laskurina ning kannatanu kui turvatöötaja töö iseloomu. Samuti kannatanule tekkinud raskeid elupõhiseid tervisekahjustusi, kannatanu elukvaliteedi ja meeleolu olulist langust ning kannatanule tekkinud töövõimetust. Esindaja toob ära asjaolud, millistega tuleb mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestada. Kannatanu on esitanud hagi mittevaralise kahju 50 000 euro väljamõistmiseks. Tegemist on põhjendatud kahjuhüvitisega, mis ei ole, arvestades kohtupraktikat, ebamõistlikult suur. Varasemalt on näiteks Tartu Ringkonnakohus otsuses nr 1.15-5273 mõistnud kannatanu kasuks välja 50 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Kohus peab käesoleval juhul arvestama ka kahju hüvitamise nö preventiivse iseloomuga. Kahjuhüvitise välja mõistmata jätmine või väljamõistmine väiksemas ulatuses loob ohtliku pretsedendi, vähendades turvatöötajate ja vabatahtlike esmareageerijate õiguslikku kaitset ning tekitades rikkujates nö karistamatuse tunnet. Süüdistatav Alexander Yakimenko on ise loonud olukorra, kus tal poleks justkui võimalik hüvitada kannatanutele nendele tekitatud mittevaralist kahju. Neli päeva peale tulistamist, 06.07.2017 kinkis Alexander Yakimenko temale kuulunud korteri mõttelise osa asukohaga XXX, oma tütrele NN-le ning temale kuulunud korteriomandi asukohaga VVV, Tallinn oma abikaasale AA-le. Sama päeva õhtul, 06.07.2017 kell 21:30 sisenes süüdistatav Tallinna bussijaamas Eurolines bussi marsruudil Tallinn-Warsavi eesmärgiga põgeneda Leedu kaudu Ukrainasse. 07.07.2017 peeti süüdistatav kinni Läti Vabariigis Euroopa vahistamismääruse alusel. Seega, isegi, kui vastab tõele kaitsja väide selle kohta, et süüdistataval ei ole objektiivselt võimalik temale pandud rahalisi kohustusi täita, on nimetatud olukord tekitatud süüdistatava enda poolt. Seetõttu ei oleks nimetatud kaalutlusel isikult kahju välja mõistmata jätmine põhjendatud, kuivõrd tekitaks olukorra, kus isikutel on võimalik end pärast kuriteo toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju ilmemist, varatuks muuta ning seega kahju hüvitamise kohustusest pääseda. Eeltoodust tulenevalt leiab kannatanu esindaja, et maakohus on korrektselt rahuldanud kannatanu tsiviilhagi ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Kannatanu lepinguline esindaja peab obicter dictum korras vajalikuks märkida, et apellatsioonkaebuses esitatud väited on asjakohatud ega vääri tähelepanu. Harju Maakohus ei ole Alexander Yakimenkole karistuse määramisel kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohus on kvalifitseerinud Alexander Yakimenko kuriteo korrektselt ning temale mõistetud karistus vastab teo raskusele ja iseloomule ning Alexander Yakimenko süüle. Maakohtu argumendid on korrektselt põhistatud ning kohtu järeldused tuginevad asjas kogutud tõenditele. Seega tuleb jätta kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Harju Maakohtu 07.12.2018 otsus muutmata.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Prokurör teeb viite Riigikohtu otsuses 3-1-1-6-15 märgitule ja leiab, et käesoleval juhul Harju Maakohus ei ole tõendite hindamisel vigu teinud. Apellant heidab kohtule sisuliselt ette asjaolu, et tõendite hindamisel on kohtul kujunenud siseveendumus, et süüdistatav pani toime temale süüksarvatud teo. Selline etteheide ei saa aga olla aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning teeb selle hindamise tulemusel kohtuotsuse, mida Harju Maakohus on ka käesoleval juhul teinud. Kohus on väga põhjalikult selgitanud millisel põhjusel ta leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning prokurör ei pea vajalikuks kohtu seisukohti selles osas üle korrata. Nõustub sellega, et esinevad selged vastuolud süüdistatava ütluste ja teiste kogutud tõenditega, eelkõige kannatanute ütlustega ning kaitsja erinev hinnang nendele ütlustele ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Samuti on kohus välja toonud millisel põhjusel ei pea ta süüdistatava ütlusi eluliselt usutavaks. Prokurör, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-25-15 leiab, et kohus on toonud välja erinevad põhjused miks ta leiab, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ja prokurör nõustub nendega. Kaitsja hinnangul süüdistatava ütluste usaldusväärsust rüseluse toimumise kohta turvameeste ja süüdistatava vahel kinnitab asjaolu, et Alexander Yakimenko lasi endale kätte. Versioon rüseluse toimumisest on teiste kogutud tõenditega välistatud, mida kohus on oma otsuses ka põhjalikult analüüsinud. Asjaolu, et Alexander Yakimenko lasi endale kätte, ei tõenda kuidagi rüseluse toimumist ning on selgitatav sellega, et CC kukkus süüdistatavale otsa ja kuna relv oli vastu kannatanu kõhtu, siis süüdistatav tulistas talle kõhtu, kuul läbis kannatanu keha ja lendas süüdistatava kätte, mis oli teisel poole kannatanu keha. Kaitsja põhjendused tahtluse puudumisest kirjeldavad seda, miks Alexander Yakimenkol ei olnud soovi kedagi tappa ning sisuliselt on kaitsja välja toonud põhjuseid miks on välistatud, et Alexander Yakimenko ei seadnud tapmist endale eesmärgiks. Seega nähtub kaitsja põhjendustest miks Alexander Yakimenko ei pannud tegu toime kavatsetult. Kohus on aga leidnud, et Alexander Yakimenko teos esines vähemalt kaudne tahtlus ning seda seisukohta ka pikalt põhjendanud. Samuti tugineb kaitseversioon Alexander Yakimenko ütlustele, mida kohus on aga pidanud ebausaldusväärseks. Kuivõrd kohus on pidanud Alexander Yakimenko versiooni juhtunust ebausaldusväärseks ning seda pikalt põhjendanud, ei ole ta ka analüüsinud kaitseversioonina esitatud ekslikku hädakaitseseisundit. Kuna kohus on leidnud, et Alexander Yakimenko ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed, ei ole ta ka sellest johtuvalt pidanud tõendatuks ekslikku hädakaitseseisundi võimalikkust ning seega ei pidanudki oma otsuses nimetatud tõendamata asjaolu analüüsima. Puutuvalt mõistetud karistusse ja välja mõistetud tsiviilhagi summadesse prokurör märgib, et kohus on mõlemat seisukohta põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud ja prokurör nõustub kohtu seisukohtadega täielikult. Kokkuvõtlikult leiab, et süüdistatava Alexander Yakimenko kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

Kohtukolleegium osutab kohtupraktikas omaksvõetule ja Riigikohtu poolt korduvalt sedastatule, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (Vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-11-15). Kuna praegusel juhul pole juba apellatsioonis esitatus võimalik sedastada kohtuotsuse põhjenduse kui terviku puudumist, pole KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine tuvastatav ja ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata.

Samuti ei kummuta maakohtu põhjendatud järeldust kannatanute ütlustega kui usaldusväärsete tõenditega arvestamisest apellatsioonis esitatud maakohtu otsuse katked ning kaitsja poolt vaid nendega mittenõustumine. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigu, millised viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ja annaksid aluse tõendeid hinnata maakohtust erinevalt.

sellest, miks ta kodus olevat arsenali, mille käitlemises ta sama otsusega on süüdi tunnistatud, vabatahtlikult politseile ei andnud. Tegemist pole kaitsja poolt viidatud in dubio pro reopõhimõtte rikkumisega kuna pole käsitatav isiku süüküsimust puudutava kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes. Kaitsja on apellatsioonis läbivalt viidanud asjaolule, et süüdistataval oli endal laskevigastus, kuul käes ning kaitsja esitab küsimuse, et milleks ennast tulistada kui soovid teisi tappa, põhjendades seeläbi tapmistahtluse puudumist. Kolleegium juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et kannatanute ütluste kohaselt toimus 3 lasku ja kõik kolm lasku vigastasid kannatanuid. Seejuures oli üks CC tabanud lask toimunud 0-5 cm kauguselt( ekspertiisiakt nr 17E-TB0083, 1 kd. t.lk. 167-171). CC tabanud kuulid on kehast väljunud, üks kuul leiti tema riietest. XX tabanud kuul leiti tema kehast. Sellised asjaolud on kinnitust leidnud kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokollidega ja meditsiiniliste dokumentidega, milliseid maakohus otsuses esitas ja analüüsis. Sündmuskoha täiendava vaatluse käigus ( vaatlusprotokoll 1 kd. t.lk. 108-123) leiti sündmuskoha lähedal asuvalt krundilt padrunisalv koos 8 padruniga ja tulirelv Makarov PM. Relv on kaitseriivistamata, kukk oli vinnastatud, padrunipesas oli padrun ja relvas olnud padrunisalves oli 4 padrunit, kokku 5 padrunit. Siinkohal kolleegium ka märgib, et süüdistatava selgituses märgitud 4 padruni leidmine on eeltoodud tõendite pinnalt ekslik. Seega kokku leiti kaks padrunisalve ja 13 padrunit. Nii avalikest teabeallikatest vabalt kättesaadavatest andmetest kui ka sündmuskohalt leitud padrunisalve vaatlusprotokollist nähtuvalt on Makarov süsteemi püstoli PM salves maksimaalset 8 padrunit ning arvestades, et üks oli padrunipesas ja 4 salves siis on püstolist tulistatud 3 lasku. Tulirelvaekspertiisi aktist ( 2 kd. t.lk. 1-7), nähtub, et sündmuskohalt leitud kaks padrunikesta ja kannatanu CC riietest leitud kuul on lastud sündmuskohalt leitud Makarov süsteemi püstolist. Ekspertiisiakti nr 17ETB0097 kohaselt XX kehast eemaldatud püstolipadruni kaliiber 9x18 kuul on lastud sündmuskohalt leitud ja ekspertiisi nr 17E-TB0093 objektina käsitatud Makarov süsteemi püstolist PM ( 2 kd. t.lk. 97-98). Samuti on süüdistatava patsiendikaardi ( 3 kd. t.lk. 7-9) alusel tuvastatav, et Alexander Yakimenko vasakus labakäest eemaldati kuul. Seega on eeltoodud tõendite alusel võimalik järeldada, et leitud, ekspertiisiobjektiks olnud ja asitõendiks tunnistatud Makarov süsteemi püstolist PM tulistatud 3 kuuli olid kõik lastud kannatanute suunas. Kõik vigastasid kannatanuid ning üks neist kuulidest on vigastanud ka süüdistatavat. Tuvastamist on leidnud, et kuul leiti Alexander Yakimenko käest ja see ei läbistanud labakätt, mistõttu saab järeldada, et süüdistatavat on vigastanud kannatanu CC läbinud kuul, võimalik, et ajal, mil kannatanu esimese tabamuse järgselt süüdistatava peale langes ja süüdistatav teda uuesti lasi. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüdistatav oleks endale vahetult kätte tulistanud, mistõttu on kaitsja sellekohased väited ekslikud ega anna alust tuvastada tapmistahtluse puudumist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-128-06 sedastanud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis. Olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast

teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. (vt ka riigikohtu otsust nr 3-1-1-142-05). Kolleegiumi veendumuse kohaselt laskmisel kõhtu, millest kannatanu koheselt kukub või veelgi enam kaks lasku kannatanule kehasse nii et üks kontaktlask vigastab põrna ja kopsu, annab juba välise teopildi alusel tuvastada vahetut inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes. Tuvastamist on leidnud, et kannatanud jäid pärast laskmist pikali ning kaitsja poolt korduvalt toonitatu, et süüdistatav lahkus ega teinud nn kontrollasku kannatanutele pähe, ei ole selliseks asjaoluks, mis annaks aluse tõdemuseks, et süüdistataval oli adekvaatne ja mõislik alus uskuda, et kannatanute surm ei saabu. Selliseks tõsimeelseks lootuseks ei anna alust ka asjaolu, et ta kuulis ühte kannatanut helistamas. Kas kannatanu suudab midagi selgelt rääkida, kas suudab teada anda olukorrast, nende asukohast ning kas abi saabub koheselt ja kas kiirabi tulekul on mõlemad kannatanud veel elus, on asjaolud, millised olid süüdistatavale teadmata ning tema kontrolli alt väljas, olid sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Ta jättis liikumatult lamavad laskevigastustega inimesed sündmuskohale maha ja lahkus. Kaitsja etteheited maakohtu järeldustele Alexander Yakimenko enesetunde osas ning tema surma mõtetele viitamine, ei anna alust tapmistahtlust eitada. Kaitsja on ise apellatsioonis väitnud, et pärast toimunud tulistamist läks süüdistatav koju ja hakkas Eestist Ukrainasse põgenemist teoks tegema. Selline käitumine kuidagiviisi ei viita raskele üleelamisele ja surma mõtetele vaid kiirelt planeeritud põgenemisele, et toimepandu eest vastutusest kõrvale hoiduda. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad alused Alexander Yakimenko poolt toimepandu kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 1,2 järgi ja sellekohane taotlus jääb rahuldamata.

Kuna isiku põhiõigusi saab piirata vaid mahus, mis on vajalik legitiimse eesmärgi saavutamiseks, tähendab isiku kinnipidamine turvaseaduse mõttes tema vabaduspõhiõiguse piiramist sellisel viisil ja ulatuses, mis on minimaalselt vajalik valvataval objektil toimepandava õigusrikkumise ärahoidmiseks või tõkestamiseks. Antud juhul on tuvastatav, et süüdistatav oli tunginud võõrasse ja valve all olevasse majja ja territooriumile. Süüdistatav oli sellest teadlik. Samuti sai ta aru ja kuulis, et väljas on kaks turvameest, kes arutasid kuidas toimida. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et turvamehed käsivad ebaseaduslikult valvatavale territooriumile tunginud isikul seisma jääda ja turvamees teda õlast kinni võtab, ei ole hinnatav õigusvastase ründena ega ka näi sellena. Samuti pole alust jaatada turvatöötajate poolt sellist rünnet, mis annaks süüdistatavale aluse arvamuseks, et teda hakatakse peksma või isegi tapma. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kui apellant ühelt poolt väidab, et süüdistataval oli alust arvata, et teda hakatakse tapma, on samas märkinud, et iga normaalne isik saab aru, et turvamehed ei hakka teda rikkumise eest kohe peksma, kuid kuna süüdistataval aega ei olnud, siis ekslikult arvas, et turvamehed ohustavad oma käitumisega tema elu. Kriminaalasja materjalides puudub igasugune viide sellele, mis annaks aluse süüdistatava arusaamisvõimes või adekvaatsuses kahelda ehk siis on tegemist normaalse inimesega, mistõttu pole põhjendust miks siis tal oli alust arvamuseks, et turvamehed ohustavad tema elu. Süüdistataval, kes sai majas sees olles juba aru, et tegemist on turvameestega, oli piisavalt aega ja võimalust olukorda hinnata ning nii nagu kaitsja ka kirjutab, normaalne inimene saab aru, et turvamehed ei hakka teda peksma ega mingilgi viisil ohustama tema elu ja tervist. Seega puudus tal selliseks arvamuseks igasugune põhjus. Olukord, kus süüdistatav vinnastas relva ja väljudes majast ning kokku puutudes seal seisva turvamehega, koheselt talle kuuli kõhtu laseb, pole käsitatav juhuga, kus tal puudus võimalus aru saada, et rünne puudub või et tal oli alust ekslikult arvata, et selline rünne on olemas. CC-l lasi süüdistatav kuuli kõhtu ajal, mil viimane aknast välja hüppas. CC ütluste kohaselt ei saanud ta isegi sammu astuda ega suutnud arugi saada mis toimub kui juba süüdistatav teda tulistas. Teine lask toimus, kui ta juba esimesest laskevigastusest tingituna süüdistatavale otsa langes, mistõttu mingit arvatavat rünnet ja ohtu süüdistatava elule ja tervisele jaatada võimalik ei ole. Seega kolleegium leiab, et vaidlustatud juhul puudub alus hädakaitse kontekstis KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks kuivõrd süüdistataval puudus alus arvamuseks ja ettekujutuseks vahetu õigusvastase ründe olemasolust. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavat asjaolu, nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, et süüdistatava tegu tuleb lugeda õigusvastaseks. Kaitsja taotlus kvalifitseerida süüdistatava tegevus KarS § 117 lg 1- § 25 järgi koostoimes KarS § 31 lg-ga 1 jääb rahuldamata.

võttes, tuvastada puhtsüdamlikku kahetsust tema poolt toimepandu suhtes. Süüd vähendavatele, obligatoorselt arvestamisele kuuluvatele, kuid maakohtu poolt ebaseaduslikult arvestamata jäetud, karistust kergendavatele asjaoludele pole kaitsja apellatsioonis viidanud. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süüdistatava kõrget vanust, mistõttu apellatsioonis märgitu, et mõistetud karistus tähendab süüdistatava jaoks eluaegset vangistust, karistuse korrigeerimist kaasa ei too. Kaitsja on palunud karistuse määramisel arvesse võtta, et süüdistatav sai käideldud esemed seaduslikul teel, ei taotlenud teost kasu, vaid soovis nendest vabaneda, suhtus neisse kui metalli. Kolleegium leiab, et kaitsja ei ole esitanud tõendeid sellest, et arsenal, millist süüdistatav käitles on saadud seaduslikul teel. Süüdistuse kohaselt on tegemist ebaseaduslikult omandatud keelatud esemetega. Väide, et süüdistatav suhtus relvadesse kui metalli on vastuolus tuvastatud tehioludega. Nimelt on ju süüdistatav laskekõlbuliku relva koos kahe täis padrunisalvega endaga kaasa võtnud ning relva ka inimeste tulistamiseks kasutanud. Samuti oli tal aastate jooksul võimalik keelatud esemed politseisse viia, kuid ta ei teinud seda, mistõttu jääb paljasõnaliseks kaitsja väide, et ta vaid soovis nendest vabaneda. Kolleegiumi veendumuse kohaselt vastab maakohtu otsus süü suurusele, mistõttu selles osas pole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Küll aga peab kolleegium osutama, et maakohus on ekslikult otsuses märkinud, et süüdistatav on varem ühe varguse eest kriminaalkorras karistatud. Kuigi toimikus olevast karistusregistrist selline kehtiv kriminaalkaristus nähtub ( 5 kd. t.lk. 174), siis seal kajastatud andmete alusel oli tegemist kustunud karistusega, milline karistuse mõistmisel arvestamisele ei kuulu( vt ka Riigikohtu lahendit 3-1-1-9-17). Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu millist mõju selline ekslik arvestamine karistuste raskusele on avaldanud, nähtub siiski otsusest, et karistuse mõistmisel on maakohus kõiki asjaolusid kogumis hinnanud (otsuse lk 32) ehk siis on karistusmäära valikul ebaõigesti arvestanud ka kustunud karistust. Selline rikkumine annab aluse maakohtu poolt mõistetud karistuste korrigeerimiseks. Samuti on maakohus küll otsuses viidanud kohtu poolt määratud süüdistatava tervislikku seisundit kajastavale ekspertiisiaktile ( 6. kd. t.lk. 1821) ja ekspertide selgitustele, kuid puudub arusaadav põhjendus kas kohus karistuse mõistmisel ka tema tervislikku olukorda arvestas. Siinkohal kolleegium osutab, et maakohtu poolt arvestatud süüdistatava kõrge iga ei hõlma tema tervislikku olukorda. Ekspertide arvamuse kohaselt seoses pärast kuritegude toimepanemist peaaju infarkti läbielamisega ja ühepoolse kerghalvatusega, vajab süüdistatav vanglas igapäevaste toimingute tegemisel abi. Kolleegium leiab, et sellist tervislikku olukorda, mis kindlasti muudab isiku jaoks vanglas viibimise oluliselt raskemaks ja toob kaasa lisakannatusi, tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Samas arvestades mõlema kuriteo puhul süü suurust ei ole seaduslik leevendada mõistetud karistusi oluliselt. Kolleegium leiab, et KarS § 114 lg 1 p 3- § 25 lg 2 järgi tuleb karistada süüdistatavat 12 aastase vangistusega ja KarS § 418 lg 2 p 2 järgi 2 aastase vangistusega. Arvestades maakohtu poolt liitkaristuse mõistmisel kohaldatud põhimõtet tuleb KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõista Alexander Yakimenkole liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Kaitsja on taotlenud süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist, kuid kohaldamisele kuuluvale seadusesättele pole kaitsja viidanud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja taotlus vabastada süüdistatav karistusest tingimisi, rahuldamisele ei kuulu. Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid. Kuigi

karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul siis KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kuriteo toimepanemise asjaolude osas mingeid erandlikke asjaolusid tuvastada pole võimalik. Juba süü suurus välistab Alexander Yakimenko tingimisi karistusest vabastamise. Samuti kolleegium osutab, et KarS § 73 lg 3, § 74 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-20-06, 1-17-689). Ringkonnakohtu poolt on süüdistatavat karistatud pikemaajalise vangistusega, mistõttu viidatud kohtupraktika ja Riigikohtu lahendites antud juhiste alusel ei kuulu Alexander Yakimenko karistusest tingimisi vabastamisele.

lg 1 järgi ja temale mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse osas. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.