1-18-4473/96 - Isikuvastased süüteod - Eluvastased süüteod - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4.7.A. Golovanovi kohtuistungil avaldatu kohaselt tekkis tal V.K. ga erimeelsus/konflikt/tüli V.K. elutingimuste ja eluoluga seonduvalt. Mitmed isikulised tõendiallikad, sh nii süüdistatavad, korteris viibinud M.M. , kuid ka V.K. naabrid kirjeldasid viimase korterit kui koristamata ja musta. Seejuures on need väited kooskõlas ka vaatlusprotokollis kajastatuga, milles on otsesõnu märgitud, et vaatluse objektiks olnud korter aadressil XXX , Sillamäe on pikka aega (ammu) koristamata. A. Golovanovi sõnutsi tehti V.K. le märkus selle kohta, kuidas ta sellises korteris elab. A. Golovanovi väite kohaselt muutus V.K. selle väljaütlemise peale pahuraks ja agressiivseks, kasutas A. Golovanovi aadressil ebatsensuurseid sõnu ja viskas laual klaasis olnud viina või vee talle näkku. Peale viimast kannatanu-poolset liigutust tõusis A. Golovanov püsti ja püsti tõusis ka V.K. . Pärast püsti tõusmist lõi ta V.K. ühel korral rusikaga paremalt poolt oimu või lõua piirkonda, tehes seda kiiresti, et V.K. teda lüüa ei jõuaks. Selle löögi järgselt V.K. kukkus. V.K. hakkas püsti tõusma ning ta lõi veel ühel korral V.K. oimu piirkonda. V.K. kukkus ka selle löögi järgselt ja V.K. l tekkis verejooks ninast ja huulest. Üritades uuesti tõusta, lõi ta V.K. 2 kuni 3 korda jalaga keha või kõhu piirkonda. Löögid olid erinevatesse kohtadesse ning jalalöögid kannatanu suhted olid otse, suunaga ülevalt alla. Teise jalalöögi järgselt oli kannatanu pikali ning A. Golovanov ei eita, et oli ka kolmas jalalöök. Jalalöökide järgselt kukkus V.K. selili või külili, kuid tema vannituppa lahkudes oli V.K. selili. Maakohtu küsimustele vastates täpsustas A. Golovanov, et jalalöögid võisid olla rinna, kõhu ja kubeme piirkonda ning vähemalt üks jalalöökidest võis V.K. tabada rinnapiirkonda. Löögid, mida oli 2-3, olid ühetaolised, suunaga ülevalt alla. Pärast lööke pani ta tähele, et tema käsi on veremäärdumisega ja ta suundus seda vannituppa maha pesema. Kannatanu jäi tema jalalöökidest põrandale maha, lamades diivani kõrval peaga akna suunas. Vannitoas viibimise ajal kuulis ta toast liikumist, ent mis seal täpsemalt toimus, ta ei tea. Umbes 5-10 minuti pärast vannitoast naastes nägi ta aga põrandal lebava V.K. juures V. Ivanovi, kes seisis V.K. ülal või tema kõrval või lihtsalt tema poole kummardudes. Tema vannituppa mineku järgselt oli V.K. asend muutunud. Samuti olid määrdunud V. Ivanovil seljas olnud riided – jope, teksapüksid ning jalanõud. A. Golovanovi vannitoast väljumise järgselt V. Ivanov midagi ei öelnud, vaid tema tuppa sisenedes keeras end näoga A. Golovanovi poole. A. Golovanov kinnitas ka, et ta pole näinud, et V. Ivanov oleks V.K. löönud või viimasele muul viisil tervisekahjustusi tekitanud. Kujundades seisukohta eelkajastatu osas A. Golovanovi ütluste usaldusväärsuse kohta, leiab maakohus, et kajastatud osas on A. Golovanovi ütlused usaldusväärsed ja neile ütlustele on kohtul võimalik süüdistatavate süüküsimuse üle otsustades ka tugineda – ühtegi asjaolu, mis võiks tingida kajastatud osas A. Golovanovi ütluste kahtluse alla seadmise, maakohus ei sedastanud. Eelnevaga loeb kohus tõendatuks, et A. Golovanov lõi V.K. kahel korral rusikaga näo/pea piirkonda ja niisamuti lõi ta V.K. le keha piirkonda 2-3 korda jalaga.

4.8.Menetluse käigus on tõendamist leidnud, et 26.11.2017 õhtul viibisid teiste seas A. Golovanov ja V. Ivanov V.K. korteris, kus ühiselt alkoholi tarbiti. A. Golovanovi sõnade kohaselt tekkis tal V.K. ga konflikt, mille käigus lõi A. Golovanov V.K. . Surnu ekspertiisiakti kohaselt tuvastas ekspert V.K. surma põhjusena elupuhuselt tekitatud rindkere tömbi trauma koos rinnaku ja mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega, mille tüsistusena tekkis äge kopsusüdame puudulikkus. Sellised vigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Kohtuistungil avaldas A. Golovanov kuhu ja mil viisil ta V.K. lõi. Kohtuistungil selgitas kohtuekspert ekspertiisiga seoses (13.08.2018 kohtuistungi protokoll), et surnukehal tuvastatud vigastused ei saanud usutavasti tekkida ühekordse löögi tagajärjel, kuna surnukehal tuvastati mõlemapoolsed roiete murrud mitmel anatoomilisel joonel. On aga võimalik, et vigastused tekkisid koostoimes rindkere peal hüppamise ja löökidega rindkere piirkonda, samuti on võimalik ja pole välistatud, et kannatanule löödi otseseid lööke rindkere pihta. Kaitsja küsimusele vastates täpsustas ekspert, et kannatanu vigastused võisid olla tekitatud nii hüppamisega rindkere peale või otsese löögiga rindkere piirkonda või alternatiivselt nii hüppamise kui ka otsese löögiga. Lisaks selgitas ekspert, et ta ei tuvastanud V.K. l näopiirkonna vigastusi (verevalumeid), ent see ei tähenda, et verevalumeid seal polnud ning välistatud oleks löömine näo piirkonda. Eksperdi selgituste kohaselt, tavapäraselt selleks, et tuvastada nahaaluseid verevalumeid, tuleb nahka prepareerida. Selline tegevus on näopiirkonnas haruldane, kuna kahjustab nägu. Konkreetsel juhul ei saanud näonahka prepareerida ka põhjusel, et surnukeha nägu oli söestunud, mistõttu selle eraldamisel nahk pudeneks. Kokkuvõtvalt märkis ekspert, et näopiirkonna verevalumid polnud nähtavad. Mis puudutab vigastuste tekkemehhanismi, siis selgitas ekspert, et vigastus tekkemehhanismiga kompressiooniga eest-taha tähendab seda, et rinnakumurd tekitati kannatanu selili asendis viibides, ent roietemurrud on võimalik tekitada nii kannatanu külili või selili asendis olles. Maakohus leiab, et A. Golovanovi kohtuistungil kirjeldatu puutuvalt V.K. löömisesse on põhijoontes haakuv ja vastavuses V.K. l ekspertiisi käigus tuvastatud ning eksperdi poolt kohtuistungil avaldatud vigastuste ja nende tekkemehhanismiga. Maakohus möönas, et ekspertiisakt ei kajasta A. Golovanovi kirjeldatud näo/peapiirkonda tehtud rusikalöökide olemasolu, ent tegemist pole ka asjaoluga, mis võiks kahtluse alla seada A. Golovanovi ütlused. Nimelt märkis ekspert, et ta ei tuvastanud surnukehal näopiirkonna verevalumeid, ent tõi välja ka põhjused, miks ta näopiirkonna verevalumite kohta kohaselt vastata ei saanud. Samas tuvastati V.K. l elupuhuselt tekkinud nahaalune ja lihasesisene verevalum paremal pool oimu-otsmiku-kuklapiirkonnas, millede osas täpsustas ekspert, et viidatud verevalumid on tekitatud välise mõju toimel tõenäoliselt löökidest tömbi piiratud esemega ja tulenevalt sellest, et verevalumid on ühesuurused, väga sarnased ehk paranemistunnused nii pea piirkonna verevalumitel kui rindkere piirkonnas asetsenud verevalumitel puudusid, siis on alust järelduseks, et need tekkisid ühel või samal ajal või lühikese aja jooksul. Võttes arvesse, et A. Golovanovi avaldatu kohaselt lõi ta V.K. kahel korral rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel V.K. kukkus kahel korral enda kehapikkuse kõrguselt vastu põrandat, st et rusikalöökidega kaasnenud hoog mõjus kukkumiskohale küllaldaselt intensiivse jõuga ning seejärel lõi ta uuesti püsti tõusta soovinud V.K. 2-3 korda jalaga - kohtuistungil näidatu kohaselt jalanõudes jalgadega täistallaga suunaga ülevalt alla erinevatesse keha piirkondadesse ning seejuures ei välistanud A. Golovanov, et need löögid tabasid V.K. rindkere piirkonda, siis on maakohus seisukohal, et kannatanul ekspertiisi käigus tuvastatud vigastused tekkisid A. Golovanovi kirjeldatud viisil - kahel korral V.K. näo piirkonda löömisest ning seejärel 2-3 korral V.K. keha, täpsemalt tema rindkere/ülakeha piirkonda suunatud jõulistest, suunaga ülevalt alla, välisjalanõudes tehtud jalalöökidest.

Neidsamu riideid ja jalanõusid kandis V. Ivanov ka järgmisel hommikul, kui ühiselt tööle mindi. Seda kinnitas kohtuistungil V. Ivanov ise ja see on kooskõlas ka 04.05.2018 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga, milles vaadeldi videosalvestusega CD plaati, mis kajastab 27.11.2017 ajavahemikus kella 06.35st kuni 06.37ni Olerex Sillamäe tanklas toimunut. Sellelt nähtub muuhulgas, kuidas kolm meesterahvast suunduvad üle veoautode ja busside parkla tankla väljasõidu poole ning kolmas kõige lühem meesterahvas, kaadrist kõige viimane, kannab seljas musta lühikest jopet, pähe tõmmatud kapuutsi, jalas tumedaid pükse ning heledaid spordijalatseid. Ühist Rakveresse tööle sõitu 27.11.2017 varahommikul kinnitasid kohtuistungil kõrvuti V. Ivanovi ja A. Golovanoviga ka D. P ja K. G. Maakohus näitas A. Golovanovile kohtumenetluse käigus 11.12.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokollide lisaks olevaid fototabeleid, milles A. Golovanov tundis ära V. Ivanovil jalas olnud jalanõud, kuid niisamuti jope ja teksapüksid. V. Ivanovile kuuluvaid spordijalanõusid Nike on menetluse käigus vaadeldud ning vaatluse käigus tuvastati spordijalanõudelt veremäärdumised, mis leidsid kinnitust „Tetrabase“ testiga. Uurimisasutus vaatles ka V. Ivanovil seljas olnud jopet ning sellelgi tuvastati veremäärdumisi. Samuti vaatles uurimisasutus teksapükse, mis võeti ära 05.12.2017 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt X, Rakvere asunud korteris olnud pesukausist. Neiltki leiti veremäärdumisi. Ekspertiisiakti nr 17E-GE1303 kohaselt võeti V. Ivanovi spordijalanõudelt kolm puuteproovi (B170681 - spordijalanõude välispinnalt; B170682 – spordijalanõude sisepinnalt ja B174556 – spordijalanõude sisepinnalt); V. Ivanovi nahkjope välispinnalt võeti kaks proovi – B170679 ja B170680 ning V. Ivanovi teksapükstelt, mis võeti ära pesukausist võeti kaks proovi – B170683 ja B170684. Ekspertarvamuse kohaselt saadi V. Ivanovi jope välispinnalt võetud proovist B170680 ning spordijalanõude väispinnalt võetud proovist B170681 DNA-analüüsid täisprofiilid, mis on kokku langevad V.K. DNA-profiiliga, kuid mitte V. Ivanovi või A. Golovanovi DNA-profiiliga. Samuti arvutati välja püstitatud hüpoteeside tõepärasuhe, saades suhteks 1019. St, et antud DNAprofiili saamine on 1019 korda tõenäolisem, kui bioloogiline materjal pärineb V.K. lt võrreldes sellega, kui bioloogiline materjal pärineb juhuslikult valitud tundmatult isikult. V. Ivanovi nahkjopelt võetud teisest proovist nr-ga B170679 saadi DNAanalüüsil enam kui ühelt isikult pärinev täisprofiil. Selles segaproovis on eristatav peamine DNAprofiil, mis on kokku langev V.K. DNA-profiiliga ning mille tõepärasuse suhe on juba varasemalt kajastatud 1019. Mis puudutab teisi proove, siis nähtub ekspertarvamusest, et proovidest on DNA analüüsil saadud küll täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult, ent need pole seostatavad mh V.K. ga või on alleelide arv olnud sedavõrd suur, mis ei võimalda teha usaldusväärseid järeldusi. Märgitust järeldub ühetaoliselt, et V. Ivanov on olnud V.K. ga kontaktis viisil, mis tegi võimalikuks V.K. bioloogilise materjali - vere - sattumise V. Ivanovi jalanõudele ning jopele.

4.6.Maakohus ei lugenud ka tõendatuks, et peksmise käigus astusid V. Ivanov ja A. Golovanov kannatanu rindkerele, millel hüppasid. Ekspertiisiaktis on tõepoolest peetud roidemurdude suhtelisest sümmeetrilisusest ja rinnaku ristmurrust tulenevalt võimalikuks, et vigastuste traumamehhanismiks võis olla rindkere kompressioon eest-taha suunas (näiteks selili lamavas asendis kannatanu rindkere peale hüppamisest), ent kohtuistungil selgitas ekspert, et see on vaid üks võimalik versioon juhtunust. Maakohtu veendumusel baseerub süüdistuse hüpotees kannatanu rindkerele astumise ja seal hüppamise osas ekspertiisiaktis toodul, sest ühtegi muud tõendit, mille alusel prokuratuur sai järelduse rindkerele astumise ja seal hüppamise kohta teha, vähemalt kohtule esitatud ei ole. V. Ivanov ja A. Golovanov välistasid kannatanu rindkerele astumise ja seal hüppamise. Tõendeid, mis nende väited ümber lükkaksid, maakohtule esitatud ja maakohtus uuritud pole. Maakohus märgib ka, et ei pea eluliselt usutavaks, et kahe täiskasvanud isiku poolt nende mõlema keharaskusega kannatanu rindkerele astumise ja seal hüppamisega oleksid tekkinud just sellised vigastused, mida ekspertiisiga V.K. l tuvastati. Süüdistuses tooduga nõustumise korral pidanuks kohtu veendumusel V.K. l tuvastatud vigastused olema eelduslikult veelgi raskemad. Kuna ühtegi tõendit, mis A. Golovanovi ütlused ümber lükkaks, ei ole, samuti ei ole täiendavaid tõendeid, mis osutaks A. Golovanovi kirjeldatust erinevale ja/või täiendavale V.K. löömisele ja/või peksmisele ning seejuures on maakohus seisukohal, et A. Golovanovi kirjeldus V.K. le vigastuste tekitamise üksikasjade kohta on kooskõlas ekspertiisiaktis ja eksperdi poolt kohtuistungil avaldatuga ehk et A. Golovanovi kirjeldatud viisil võisid V.K. le tekkida just need vigastused, mida ekspertiisiakt kajastab, siis luges maakohus tõendatuks, et füüsilise vägivalla kannatanu suhtes pani toime A. Golovanov ja tema teo tagajärjel kannatanu tekkinud vigastused/tervisekahjustused on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ehk V.K. surmaga.

aga ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise selliseks, mille puhul tuleks rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes. Samuti on praktikas asutud seisukohale, et subjektiivse külje avamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk välised tehiolud. Tuvastatu ja tõendatu kohaselt lõi A. Golovanov kannatanut kahel korral rusikaga näo piirkonda. Mõlema löögi järgselt kukkus kannatanu oma keha kõrguselt vastu põrandat. Peale lööke näopiirkonda, lõi A. Golovanov kannatanut täiendavalt 2-3 korda jalgadega keha, s.o ülakeha/rindkere piirkonda - ekspertiis ei tuvastanud, et mujal keha piirkonnas oleks olnud kehalisele väärkohtlemisele viitavaid tunnuseid, mistõttu järeldub, et kõik A. Golovanovi tehtud jalalöögid tehti ülakeha/rindkere piirkonda. Analüüsides tehtud jalalööke, leiab maakohus, et A. Golovanovi tehtud jalalöögid olid tugevad ja jõulised. A. Golovanovi avaldatu kohaselt oli tal löökide andmise ajal jalas välisjalanõud – selliselt antavad jalalöögid põhjustavad juba iseenesest suuremat kahju, sest ühelt poolt annab jalanõu raskus juurde löögijõudu ja teiseks jaotub/ulatub otsene löögijõud kogu jalanõu pinna ulatusele (st löögijõuga on hõlmatud kogu jalanõu ulatus). Löögid andis ta viisil, kus löögi jalg oli kõverdatud puusast 90 kraadise nurga alla ja löögi andis ta suunaga ülevalt alla. Samuti evib vaadeldaval juhul tähtsust asjaolu, et A. Golovanov on pikaaegselt tegelenud poksiga. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib poksi spordialana, kus sama kaalukategooria sportlast sooritavad kinnastatud rusikatega teineteise pihta lööke. Seega järeldub, et A. Golovanovil on vastav sportlik ettevalmistus ja spetsiifiline teadlikkus löökidest, löögimõjudest, n-ö keha „õrnadest“ piirkondadest ja ka löökidega kaasuda võivatest tagajärgedest. Kõike seda arvestades leiab maakohus, et A. Golovanovi tugevad ja jõulised löögid kannatanu näopiirkonda ning hilisemad jalalöögid kannatanu rindkere piirkonda on välise vaatluse tulemusel hinnatavad ohuna inimese tervisele. Lisaks märgib kohus, et välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida olukorras, kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-102-06, p 17). Vaadeldaval juhul muutus V.K. akontaktseks koheselt pärast löömist, ta ei reageerinud pärast lööke enam millelegi, eksperdi hinnangul saabus V.K. surm minutid/kümned minutid pärast tervisekahjustuse (rindkere tömbi trauma) saamist ja lisaks olid saadud vigastused nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Seega oli V.K. löömine sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib ette näha nii kannatanu surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka selle möönmist KarS § 16 lg 4 tähenduses.

5.1.Hinnates V. Ivanovi ja A. Golovanovi omavahelisi ütlusi pärast seda, kui A. Golovanov oli väljunud vannitoast, leiab maakohus, et nende omavahelised ütlused ei ole täielikult haakuvad. Maakohus luges tõendatuks, et V. Ivanov suundus pärast A. Golovanovi vannituppa minekut V.K. juurde ja selle käigus määrdusid tema riided ka kannatanu verega. Ent põhjused, miks V. Ivanov V.K. juurde suundus, luges maakohus ebausutavaks, ega pea võimalikuks neile tuginemist sündmustiku tuvastamisel. Ebausutavuse põhjusena märgib maakohus, et vaid mõni hetk enne, kui V. Ivanov põrandal liikumatult lebanud V.K. juurde läks, oli V.K. saanud A. Golovanovilt mitmed jõulised löögid näo/pea, kuid ka rindkere piirkonda. V. Ivanovi enda ütlused osutavad sellele, et nende löökide suhtes jäi ta täielikult ükskõikseks ning sellele vähimatki tähelepanu ei pööranud. Samas avaldas A. Golovanov, et tundes V. Ivanovi pikka aega, siis V. Ivanovi näol pole tegemist isikuga, kes hakkaks esmaabi või mistahes muud abi kellelegi osutama. Selle kontekstis muutuvad V. Ivanovi väited, et ta püüdis V.K. põrandalt diivanile saada põhjusel, et võimalik tõmbetuul ei põhjustaks V.K. le neerude haigestumist või et V.K. l oleks hommikul pehmem ning küljevaludeta ärgata, ebausaldusväärseks. Seega ei pea kohus võimalikuks arvestada V. Ivanovi ütlusega osas, milles ta avaldas, et maas lamanud akontaktse V.K. juurde minemise põhjuseks oli V.K. (hilisema) heaolu tagamine. Märgitu tähendab, et V. Ivanovil pidid olema mingid muud põhjused, miks maas lamavale akontaktsele V.K. le läheneda ja tema asendit hakata muutma. Maakohtu veendumusel on need põhjused objektiivselt ka sedastatavad. Surnu ekspertiisiakti kohaselt polnud eksperdil võimalik tuvastada V.K. täpset surmaaega, ent võttes arvesse rinnakelmealuste ja pehmekoe siseste verevalumite ulatust, oli eksperdil põhjust arvata, et rindkere tömp trauma tekitati lühikest aega enne surma saabumist, mis ei ole täpselt tuvastatav, kuid võib olla määratav minutites või kümnetes minutites. Samuti, kuna V.K. l tuvastati roidemurrud sh mitmel anatoomilisel joonel, siis selgitas ekspert täiendavalt, et roidemurdude tekkimine mitmel anatoomilisel joonel raskendab tugevalt kannatanu seisundit, kuna sellega kaasub nn paradoksaalne segment. St, et kui roie on murtud kahest kohast, näiteks rangluu keskjoonel ja eesmisel kaelajoonel, siis sisse- ja väljahingamisel liigub murtud tükk paradoksaalselt ehk kui sisse hingamisel tervel inimesel rindkere maht suureneb ja väljahingamisel vastupidi – laieneb, siis paradoksaalne segment liigub vastupidi – sisse hingamisel liigub ta sissepoole, välja hingamisel väljapoole. Esiteks raskendab see oluliselt hingamist ning teiseks tekib suur risk rindkere lahtiseks traumaks ehk rinnakelme rebenemiseks. Samuti märkis ekspert valuga seoses, et mingis piirkonnas valu tekkimise korral püüab inimene selle kehaosa rahule jätta; hingamist aga inimene lõpetada ei saa. Kuna V. Ivanov kinnitas istungil, et tema hinnangul, vaatamata A. Golovanovi väljendatule, et V.K. võib olla surnud, oli V.K. elus, sest hingas – ta tundis ja tajus seda, siis järeldas maakohus neist asjaoludest, et hingamine, mis muidu valdavalt mitte-midagi teadvale/mäletavale V. Ivanovile meelde ei jäänud, pidi meelde jääma põhjusel, et see oli tavapäratu. Seega oli just V.K. tavapäratu hingamine põhjuseks, miks läks V. Ivanov maas lamava ja akontaktse V.K. juurde viimase asendi muutmiseks. Ehk teisisõnu, kuna hingamine on maakohtu veendumuse kohaselt üldjuhul sedavõrd tavapärane, et sellele tähelepanu pööramine ilma konkreetse põhjuseta on pigem kummaline ja mõistmatu, siis olukorras, kus V. Ivanov keskendus oma ütlustes just hingamise olemasolule, osutab sellele, et hetkel, mil ta otsustas minna maas lamava ja akontaktse V.K. juurde, teadvustas ta V.K. hingamise tavapäratust ja ebaloomulikkust. Kui siia juurde lisada ka see, et pärast lööke saabus V.K. surm eksperdi hinnangul minutite/kümnete minutite jooksul ning A. Golovanov viibis vannitoas peale V.K. löömist ca 5-10 minutit; sealt edasi elutuppa tulles nägi ta V. Ivanovi V.K. juures viibivat ca 2 minuti jooksul, peale mida järgis ise V.K. ca poole minuti jooksul ja avaldas seejärel V. Ivanovile kahtlust, et V.K. võib

5.3.Analüüsides tuvastavat ajajoont, nähtub, et A. Golovanov, V. Ivanov ja M.M. saabusid V.K. korterisse ca kella 16 paiku. M.M. lahkus V.K. korterist orienteeruvalt 18-18.30 paiku ning V.K. saabus tagasi korterisse A. Golovanovi ütlustele tuginedes ca 18.30-18.40 paiku. Peale seda jätkati kolmekesi alkoholi tarvitamist. A. Golovanovi ütluste kohaselt tekkis tal mingi hetk soov minna koju ja selleks kontakteerus ta oma isaga, et isa talle järgi tuleks. Seda, et A. Golovanov palus oma isal talle Gagarini tänava poe juurde järgi tulla, on kinnitanud ka A.G. . Nimelt avaldas ta, et 26.11.2017 õhtusel ajal umbes kella 20 paiku suhtles ta oma poja A. Golovanoviga telefoni teel ning viimane palus tal end koju toimetada. Tunnistaja kinnitas, et on tema poolt avaldatud kellaajas kindel, kuna kohale jõudes ootas ta oma poega. Ta vaatas kellaaega, sest poeg ei tulnud pika aja jooksul. Ta helistas veel ka üle, ent poeg vastas, et tuleb kohe. Poeg, s.o A. Golovanov aga ei tulnudki; ta ootas poega ca 20 minutit. Poeg helistas umbes kella 20 paiku ja ta sõitis ära kell 20.20. Enne ära sõitmist kontakteerus ta uuesti pojaga, et teavitada, et tal pole võimalik kauem oodata. Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt kontakteerus A. Golovanov oma isa, s.o A.G. kolmel korral, helistades talle kell 18.16; 18.45 ja 18.49. A. Golovanov avaldas, et isale helistas ta enne konflikti toimumist, märkides täiendavalt, et kui isa kohale jõudis, helistas isa talle; tema vastas isale, et tuleb kohe välja, ent kuna sel ajavahemikul toimuski konflikt, siis ta välja ei läinudki. Analüüsides kajastatud ajamääratlusi, tuleb nentida, et A.G. märgitud kellaaeg – kell 20 – ei ühti sideettevõtjalt saadud andmete protokollis kajastatud kellaajaga ehk et tunnistaja avaldatud kellaaeg erineb ca 1 tunni võrra. Muus osas ehk ütluste sisulises osas on A. Golovanovi ja A.G. ütlused ühetaolised – sh põhimõttelises kooskõlas ka sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga. Nimelt nähtub, et A.G. helistas A. Golovanovile kell 18.50, 18.54, 18.58, 18.59 ja 19.03. Seejärel on olnud mõne-minutiline paus ning uus kõne on olnud 19.11. Seejärel on olnud ca 15 minutiline paus ning uus kõne on olnud kell 19.27. Ühtlasi on mõlemad isikulised tõendiallikad osutanud telefoniühendusele ka kella 22 paiku. Viide täiendavale kontakteerumisele ka kella 22 paiku on kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, millest nähtub, et A. Golovanov helistas kahel korral, s.o 22.09 ja 22.12 oma isa A.G. telefoninumbrile. Tõusetunud olukorras asub maakohus seisukohale, et kellaaja määratluse osas, mis päädis A.G. sõitmisega Gagarini tänava poe juurde, et sealt A. Golovanov peale võtta ja koju viia, pole võimalik A.G. ütlustele tugineda. Maakohus ei pea kuivõrd võimalikuks, et sidettevõtjalt saadud andmete protokollis esineks ebatäpsusi helistamiste kellaaegades. Seda esmalt põhjusel,

5.8.Maakohus leidis, et arvestades A. Golovanovi ütlusi ning vältimaks isiklikku vastutust teise isiku surmaga lõppenud kehalise väärkohtlemise või eluvastase kuriteo toimepanemise eest, asus A. Golovanov otsima n-ö väljapääsu ning selle üheks võimalikuks variandiks oli luua/tekitada olukord, kus mitte just kõige säravamate elukommetega, asotsiaalsele eluviisile kalduv, sagedasti alkoholi tarvitav ja ka tol õhtul alkoholi tarvitanud ning suitsetav V.K. hukkus hooletu suitsetamise tagajärjel. Sellise versiooni esinemist kinnitavad maakohtu hinnangul ka süüdistatavate maakohtus istungil antud ütlused ja seda iseäranis just V. Ivanovi ütlusted. Mõlemad süüdistatavad on nende poolt antud teistest ütlustest erinevalt kirjeldanud põhjalikult suitsetamisega seotud asjaolusid. Nii kirjeldas A. Golovanov, et laual asetses tuhatoos, mis maha kukkus ja mis üles võeti; korteri omanik viskas korduvalt maha suitsukoni, mida jalaga kustutas ja mille kohta A. Golovanov märkuse tegi. Lisaks on A. Golovanov andnud küllaldaselt detailseid ütlusi selle kohta, milliseid sigarette kannatanu suitsetas ja palju sigarette M.M. st pärast tema lahkumist korterisse jäi. Samuti kinnitas ta, et suitsetas tol õhtul ka ise ja süütas sigareti välgumihkliga. A. Golovanov kirjeldas sedagi, et pärast V.K. seisundi mõistmist süütas ta tuletikuga sigareti, viskas tuletiku põrandale, see kukkus maha ja olles ära suitsetanud pool sigaretti, vaatas ta maha ja nägi, et põlemist polnud. V. Ivanov aga avaldas, et korteris viibinud isikud suitsetasid kõik, ise kustutas ta sigaretid võimalusel tuhatoosi, vahel kustutas jalaga põrandale, visates suitsukoni põrandale - tema mäletamised kõnealusest õhtust on aga ähmased alkoholi tarvitamise tõttu. Täiendavalt tugines V. Ivanov kohtumenetluses ütluste andmisel ka eksperdi väljendatule, milles ekspert möönis, et V.K. l tuvastatud vigastustega oli viimane võimeline end teoreetiliselt liigutama ehk tegema spontaansetest liigututest erinevaid teadlikke liigutusi - V.K. oli võimeline teoreetiliselt liikuma ja ka sigaretti süütama. Samuti selgitas V. Ivanov, et sai V.K. surmast teada järgmisel päeval, mõeldes, et V.K. jäi joobes, sigarett käes, magama. Maakohtu hinnangul on V. Ivanovi selgitused ja tehtud järeldused V.K. surma põhjuste kohta selgelt väärad, hälbides talle tegelikkuses teada olnud asjaoludest. Maakohtu tuvastatud asjaoludest olid nii V. Ivanov kui A. Golovanov teadlikud hiljemalt kella 19.27st, et V.K. tervislik seisund ühes tema elus olemisega on kaheldav. Kuna nad väljusid V.K. korterist veidi enne kella 22 ja nad kumbki pole avaldanud, et 19.27st kuni kella 22 oleks V.K. näidanud mingeidki elumärke või teadvusele tulnud ning nende korterist väljumise järgselt saabus samasse korterisse koheselt ka tuletõrje, siis ei saanud ei V. Ivanov ega A. Golovanov teha järeldusi, et V.K. surma põhjuseks võis olla hooletu suitsetamine. Maakohus möönab, et asjaga puutumises mitteoleva isiku ehk kõrvaltvaataja jaoks, võis neil taoline teoreetiline teadmine küll eksisteerida, end kohtu hilisemalt käsitatavad asjaolud välistavad sellegi. Seega hooletust suitsetamisest tulesurma põhjuse avaldamine V. Ivanovi poolt osutab vähemalt kaudselt asjaolule, et A. Golovanovi ja V. Ivanovi idee võis olla sellise mulje loomine.

5.12.Maakohtu hinnangul ei ole võimalik ka see, et V.K. võis end ise süüteainet sisaldava vedelikuga üle valada. Maakohus ei pea kuigi tõenäoliseks, et üks või teine isik end mingitel asjaoludel süüteainet sisaldava vedelikuga üle kallab. Teiseks pole V.K. ga üheaegselt korteris viibinud A. Golovanov ja V. Ivanov viidanud, et V.K. midagi taolist tegi. Kolmandaks pole A. Golovanov ja V. Ivanov avaldanud ka mõnda muud versiooni, mil viisil keemilist lõhna eritanud põlevvedelik V.K. kehale, tema riietele ja tema kodu elutoa põrandale sattus. Maakohus osutab ka, et tugeva keemilise lõhna olemasolu on kriminalistid kirjeldanud olukorras, kus korterit oli eelnevalt seoses tulekahjuga päästjate poolt tuulutatud ja niisamuti kasutati korteris tule kustutamiseks vett. Tugevat keemilist lõhna on kriminalistid jaatanud ka järgmisel päeval ehk olukorras, kus korterit oli veega kustutatud, korteris oli viidud läbi tuulutamist, sh oli korter seisnud mõnda aega n-ö loomulikus tuulutuses (korteri aknad olid katki). St, et korteris olnud keemiline lõhn pidi olema tugev, korteris viibinud isikule kahtlusteta tajutav/tuntav. Seega jääb ainuvõimalikuks variandiks, et süüteainet sisaldav vedelik sattus V.K. kehale, tema riietele ja tema korteri elutuppa ajal ja põhjustel, mille osas A. Golovanov ja V. Ivanov on otsustanud vaikida – n-ö vaikimise periood hõlmab aga ajavahemikku, mil A. Golovanov ja V. Ivanovi pidasid võimalikuks, et V.K. võib olla surnud, sellest teadlikkusest oli vähemalt A. Golovanovil tekkinud šokk ning nad kiirustades V.K. korterist kella 22 paiku lahkusid. Lisaks arvestades V.K. lahangu välisvaatlusel tuvastatut pidi V. K olema otseses tulekoldes mõnevõrra pikema ajal vältel, sest valdavalt IV järgu põletused ehk söestumine ja III järgu põletused, s.o põletuskolded kogupindalaga 50-60 % ei saa tekkida lühikesest kokkupuutest lahtise tulega. Selline seisukoht lükkab aga täielikult ümber A. Golovanovi ja V. Ivanovi versiooni toimunu kohta, sh selle, et nende korterist väljumise hetkel korteris mingit põlemist ei olnud. Tuvastatu kohaselt väljusid nad korterist mõni aeg enne kella 22, esimene teavitus päästeametile tulekahju kohta, sh musta suitsu olemasolu kohta väliskoridoris tehti kell 21.52, esimene päästeauto saabus sündmuskohale 21.57 ja juba kell 22.07 leidsid päästjad korterist laiba. Söestumiseni termilised kahjustused ei saanud maakohtu hinnangul tekkida kajastatud lühikese ajavahemiku vältel ja seda enam olukorras, kus päästjate saabudes hukkunu tules polnudki.

5.14.Maakohtu hinnangul on põhjendatud süüdistuse hüpotees, et V.K. kallasid süüteainet sisaldava vedelikuga üle ja süütasid A. Golovanov ja V. Ivanov. Maakohtus uuritud tõenditest ei nähtu ka, et pärast M.M. lahkumist korterist oleks seal viibinud V.K. st, A. Golovanovist ja V. Ivanovist erinevaid isikuid. Samas nendib maakohus, et A. Golovanovi ja V. Ivanovi ütluste kohaselt jäi korteri uks pärast nende lahkumist lukustamata, mistõttu ei saa välistada, et peale nende lahkumist võis keegi menetluses tuvastamata isik viibida V.K. korteris, pannes toime süütamise. Tõstatatud versiooni võimalikkust toetab ka Päästeameti vastusest nähtuv, et päästjate korterisse sisenedes oli korteri uks suletud, ent mitte lukustatud. Seega oli tuvastamata isiku(tel) juurdepääs V.K. korterile. Paraku toetab tõstatatud versiooni võimalikkust vaid süüdistatavate hüpoteetiline selgitus ühes asjaoluga, et päästetöötajate saabudes oli V.K. korteri uks lukustamata. Kaitse-poole hüpoteetiline väide ühes lukustamata uksega on ümber lükatav aga järgmiste aspektidega, s.o süüdistatavate korterist lahkumise aeg, kiirustatud lahkumine, tulekahjust teavitamise esmane aeg, esimese päästeauto saabumine sündmuskohale. Kirjeldatud ajamääratlusi võrreldes esineb alus järelduseks, et sisuliselt juba A. Golovanovi ja V. Ivanovi korterist väljumisel pidi korteris olema ulatuslikult lahtist tuld, millega kaasus paks must suits trepikotta. Seda kinnitab sisuliselt ka A. Golovanovi ja V. Ivanovi käitumine korterist väljumisel. Nagu nad ise avaldasid, väljusid nad korterist kiirustades, trepist alla mindi 2-3 trepiastme kaupa. Tuleb aga arvesse võtta, et V. Ivanov on kohtuistungil kestvalt märkinud, et ta oli tugevas alkoholijoobes ja V.K. mitmel korral istuma panna üritades kukkus ta ise korduvalt – seda tema enda väidetu kohaselt tugeva alkoholijoobe tõttu. Sellest tuleneb, et V. Ivanovil olid mõningased alkoholi tarvitamisest tingitud tasakaaluhäired (lisaks ei mäleta ta väidetavailt mingeid aspekte kuidas ta pärast koju jõudis), mistõttu korterist kiirustades lahkumiseks, treppidest sisuliselt joostes alla minekuks pidid olema mingid põhjused. Kuna päästeametile tehti kutsung tulekahju kohta kell 21.52 ning teavituse kohaselt oli selleks hetkeks musta suitsu täis juba väliskoridor/trepikoda, siis on maakohus veendumusel, et juba A. Golovanovi ja V. Ivanovi korterist väljumise hetkeks oli korter leekides. Ühtlasi oli see ilmselgelt ka põhjuseks, miks A. Golovanov ja V. Ivanov pidid korterist kiirustades lahkuma. Teisisõnu jäi tulekahju korterisse just A. Golovanovist ja V. Ivanovist ja nad olid sellest ka teadlikud. Lisaks on isikuliste tõendiallikate ütlustest sedastatav, et võõrastel isikutel puudus korterimaja trepikotta vaba juurdepääs – kannatanu O.B. ütlused, tunnistajate P. A, M.M. ütlused. Maja trepikoda on varustatud fonolukuga ning eelduslikult 26.11.2017 sündmuste ajal fonolukk töötas ning sissepääs võõrastele oli takistatud.

5.16.Süütamine on inkrimineeritav nii A. Golovanovile kui V. Ivanovile. Kuna V.K. surma ja tulekahju vahel põhjuslik seos puudub, küll on V.K. surm põhjuslikus seoses A. Golovanovi käitumisaktiga ja viimasele ka objektiivselt omistatav ning kohus kirjeldas eelnevalt, et süütamise said toime panna vaid A. Golovanov ja/või V. Ivanov, siis on A. Golovanovi motiiv – teise kuriteo varjamine – juba iseenesest küllaldane inkrimineerimaks süütamist temale. Taolise veendumuse paikapidavust kinnitab kaudselt ka A. Golovanovi kohtuistungil antud väga detailne selgitus tuletikuga sigareti süütamise kohta. Maakohus luges selles osas A. Golovanovi ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist välja. Maakohtu seisukoha õigsust kinnitavad ka tunnistajana menetlusse kaasatud V.S. ütlused. Nimelt märkis A. Golovanov kohtuistungil, et pärast V.K. korterist lahkumist läks ta V.S. juurde, kelle korterisse oli eelnevalt oma asjad jätnud. Seda, et A. Golovanov V.S. juurde läks, kinnitavad V.S. kohtuistungil antud ütlused. Kuigi maakohtu hinnangul on V.S. ütlused vähemalt osaliselt kohtukõlbmatud nende ebausaldusväärsuse tõttu – ta on andud kohtueelsel menetlusel kohtuistungil avaldatust erineva sisuga ütlusi ega pole osanud mõistuspäraselt ja arusaadavalt põhjendata ütluste muutmist, mistõttu taolises õiguslikus olukorras pole isiku ütlused, s.o ei kohtumenetluses ega kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavad tõendid, siis tuleb nentida, et osaliselt on V.S. ütlused lubatavad – nendes puuduvad vastuolud ja tingivad menetlusõiguslikult ütluste osalise kohtukõlblikkuse. Nii märgibki maakohus, et V.S. kinnitas, et täpset kuupäeva mäletamata tuli A. Golovanov hilisemal ajal tema korterisse asjade järgi. A. Golovanovi riided olid mustad (sarnane porimäärdumisele) ja ta puhastas kaltsudega A. Golovanovi jope seljaosa. Väljas oli tol ajal lumine ja porine ilm. Samuti avaldas ta, et tema mäletamist mööda puhastas A. Golovanov ka oma pükse ning jope ja pükste puhastamine toimus lappidega. Lisaks märkis tunnistaja, et tema elukohast XXX majani on ligikaudu 200-300 meetrit. Analüüsides eelnevat järeldab kohus, et A. Golovanovi riided olid V.S. juurde jõudes ulatuslikult ja nähtavalt määrdunud. A. Golovanov ei avaldanud kohtuistungil, et V.K. korterist lahkumise järgselt oleks toimunud mingeid sündmusi, mille käigus tema riideid mustusega (pori-laadne) said määrduda. Kuna aga V.K. majanaabrite ütluste kohaselt oli koridor täitunud musta suitsu ja tahmaga, siis kinnitab ka A. Golovanovi riiete pori-laadne must määrdumine, et A. Golovanov oli otseses puutumused tulega kaasneva tolmu ja tahmaga. V. Ivanovi võimaliku puutumuse hindamisel osutab maakohus A. Golovanovi kohtumenetluses korduvalt avaldatule, et V. Ivanovi võttis osa kõigest korterist toimunust, v.a V.K. löömine. V. Ivanovi kaitsja küsimusele, mis korteris toimus, vastas A. Golovanov, et seda tuleb kaitsjal küsida oma kaitsealuse käest; kui tema kaitsealune oleks rääkinud selle kohta, mis korteris toimus; tema ehk A. Golovanovi kaudu kaitsja V. Ivanovini ei pääse. Analoogset seisukohta kordas A. Golovanov ka prokuröri küsimustele vastates. Nimelt palus prokurör A. Golovanovil täpsustada, mida viimane mõtles V. Ivanovi kaitsja küsimustele vastates, et V. Ivanov võttis vahetult osa kõigest. Vastuseks märkis A. Golovanov, et ta pidas selle all silmas kõike seda,

mis korteris toimus. Analüüsides A. Golovanovi antud vastuste sisu, iseäranis seda, milles A. Golovanov vastas V. Ivanovi kaitsjale, et viimane ise küsiks oma kaitsealuse käest korteris juhtunu kohta ning ühtlasi on sellest välja loetav, et V. Ivanov pole oma kaitsjale kõiki detaile avaldanud, siis leiab maakohus, et need tõendavad kaudselt, et just süütamisega seonduvad asjaolud on need, millede käsitlemist kohtuistungil välditi ning mille osas A. Golovanov märgib, et V. Ivanov kõigest osa võttis. Nimelt tunnistas A. Golovanov kohtuistungil V.K. löömist, mööndes, et tema tehtud löögid võivad olla kausaalseoses V.K. surmaga. A. Golovanov kinnitas ka, et ei näinud, et V. Ivanov oleks V.K. löönud. Seega pole vähemalt objektiivselt võetuna süüdistatavatel midagi enamat varjata. Ehk teisisõnu - kui midagi enamat korteris toimunud poleks, puuduks A. Golovanovil objektiivne alus selliste vastuste andmiseks, nagu ta andis – ehk viidata sellele, et V. Ivanov võttis korteris osa kõigest ning kõike täpsemalt küsigu V. Ivanovi kaitsja oma kaitsealuse käest. Ometi väljendas A. Golovanov oma taolist seisukohta korduvalt ja tema väljendusviis osutab üheselt mingile V. Ivanovi osavõtuteole – tuvastatu kohaselt on välistatud, et selleks teoks on või võiks olla V.K. löömine. Tunnistajate D. P ja K. G ütlustest tuleneb, et järgmise päeva ehk 27.11.2017 varahommikul sõideti ühiselt – st A. Golovanovi ja V. Ivanoviga tööle Rakveresse. K. G selgitas aga kohtuistungil, et eelneval õhtul V. Ivanoviga tal ühendust võtta ei õnnestunud, ent järgmisel päeval V. Ivanoviga kohtudes, oli tema seisund tavapärane. Samas nähtub, et kui K. G teavitas V. Ivanovi V surmast, siis V. Ivanov vastas talle, et isegi ei mäleta mingit V. Seejärel selgitas ta V. Ivanovile, millisest V on jutt, ent V. Ivanov sellele mingit reaktsiooni ei ilmutanud. Samas mõne aja pärast sai V. Ivanov aru, millisest V jutt oli. Täiendavalt selgitas V. Ivanov talle esmaspäeval, et oli eelmisel päeval olnud ühiselamus joomas. V. Ivanov on koheselt asunud end distantseerima V.K. st ja V.K. korteris toimunud sündmustest. Seejuures on ta kolmandatele isikutele andnud mõista, et ei teagi millisest V.K. st on jutt, rääkimata sellest, et ta oleks avaldanud oma viibimisest eelneval õhtul V.K. korteris – vastupidi, ta on asunud otsesõnu väitma, et viibis eelmisel õhtul mujal – Sillamäe ühiselamus. Kui V. Ivanov andis kohtuistungil tõeseid ütlusi – et V.K. oli nende korterist lahkumise järgselt elus ning korterist midagi ei juhtunud, siis puudus V. Ivanovil vajadus anda tegelikkusele mittevastavaid vastuseid oma eelmise õhtu tegevuste ja viibimiskoha kohta aga ka selle kohta, et V.K. isikut ta justkui esialgu ei mäletagi. Taoline vastuoluline käitumine kinnitab veelgi, et V.K. korteris juhtus midagi oluliselt enamat, sh midagi sellist, mida oli vaja varjata. Kuna V. Ivanovil puudus põhjust varjata A. Golovanovi tegu ehk V.K. löömist, siis saab selle varjamise põhjusena vaadata süütamisega seotud asjaolusid. Kuna A. Golovanov märkis istungil korduvalt, et V. Ivanov võttis osa kõigest korterist toimunust ja vaieldamatult on see objektiivselt vaadatuna tegu, mida inimene võiks soovida varjata, end sellest distantseerida, siis leiab maakohus tuginedes A. Golovanovi ja K. G ütlustele ning V. Ivanovi enda avaldatule tuginedes, et tõendamist on leidnud, et V. Ivanov ja A. Golovanov kallasid ühiselt V.K. üle süüteainet sisaldava vedelikuga ja süütasid V.K. .

5.21.Maakohus jättis tõendikogumist välja A. Golovanovi suhtes koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokolli 30.11.2017 kuupäevaga. Kõnealune tõend tõendab, et A. Golovanovi suhtes kasutati 30.11.2017 kell 9.28 indikaatorvahendit, mis andis positiivse tulemi alkoholi tarvitamisele. See tõend ei seostu ega ole puutumuses vähimalgi määral vaatluse all olevate kuritegude toimepanemisega. Samuti jättis maakohus käsitlemata sihtasutuse Ahtme Haigla tõendi nr 128, milles on kajastatud V. Ivanovi pöördumisi meditsiiniasutusse. Maakohus ei käsitlenud kõnealust tõendit põhjusel, et toodud tõendis kajastatud asjaolusid on käsitletud juba tema suhtes koostatud kompleksekspertiisi aktis ehk tegemist on sisuliselt korduvtõendiga. Samuti jättis maakohus tõenditena käsitlemata V. Ivanovi kinnituse selle kohta, et ta on nõus läbima alkoholivastase ravi. Kohus möönab, et see küll viitab isiku valmisolekule tegeleda oma alkoholiprobleemiga, ent tema kinnitus ei saa kaasa aidata ega aita kaasa sündmustiku tuvastamisele. Ka ei pidanud maakohus võimalikuks tugineda sündmustiku tuvastamisel S. V ütlustele. Tutvudes kohtuotsuse tegemise faasis täiendavalt tema kohtumenetluses antud ütlustega, leiab maakohus, et tema kohtueelse menetluse ütluste vastuvõtmiseks alused puudusid. Ütluste vastuvõtmisel tugines kohtus asjaolule, et S. V ütlused kohtuistungil olid adekvaatsed, ent ta osutas, et ta ei mäleta vähimatki, et oleks kohtueelsel menetlusel mingeidki ütlusi andnud. Seejuures märkis ta, et on viimase aasta jooksul läbi teinud mitu operatsiooni, esitades kohtule ka vastava dokumentatsiooni. Analüüsides aga tema kohtumenetluses antud ütlusi, nähtub, et ta andis ütlusi 26.11.2017 õhtul toimunud asjaolude kohta valikuliselt. St, et ta on osaliselt sündmusi mäletanud ja mittemäletamine seondub asjaoludega, mida ka tema elukaaslane V.S. justkui ei mäletanud. Maakohtu veendumusel puudub siinkohal alus rääkida juhuslikkusest. Tunnistaja polnud mitte oma tervislikust seisundist võimetu ütlusi andma, vaid viitab selgelt, et tunnistaja ei soovinud ütlusi anda. Kuna S. V kohtueelse menetluse ütluste vastuvõtmiseks menetlusõiguslikud alused puudusid ja ei esine KrMS § 288 lg 10 teise lause kohast alust tema kohtumenetluses antud ütluste arvestamiseks, siis jättis maakohus S. V ütlused tõendikogumist täielikult välja.

Analüüsides 24.05.2016 ülekuulamisel T. K poolt avaldatut, 27.05.2016 koostatud äratundmist, SA Ida-Viru Keskhaigla patsiendikaarti, 12.05.2017 T. K kannatanuna ülekuulamisel avaldatut ja A. Golovanov maakohtu istungil avaldatut, leiab maakohus, et tõendamist on leidnud, et 21.05.2016 kella 16 paiku toimus Sillamäel, Mere pst kaupluse Desjatka juures A. Golovanovi ja T. K vahel konflikt, mille käigus lõi A. Golovanov T. K rusikaga näkku. Löögi tagajärjel T. K kukkus ja kaotas löögi tõttu esihambad. Esihammaste välja kukkumine annab aluse järelduseks, et T. K esines ka huule ja suuõõne vigastus. Küll leiab maakohus, et tõendikogum ei võimalda teha järeldusi, et kukkumisega oleks T.K. kaotanud teadvuse või et A. Golovanovi löögiga oleks põhjuslikus seoses süüdistuses nimetatud pindmine peavigastus ja pealaenaha pindmine vigastus. Maakohus möönab, et oma teisel ülekuulamisel on T.K. osutanud kukkumise järgsele teadvusekaole ja ilmselt baseerub süüdistuses toodud pindmise peavigastuse ja pealaenaha pindmise vigastuse kohta patsiendikaardist nähtuvale, ent maakohus ei pidanud võimalikuks nendega süütegu tõendatuks lugemist. Teadvusekadu pole kannatanu avaldanud esimesel ülekuulamisel ega ka meditsiiniasutuses, kuhu ta 23.05.2016 kiirabiga toimetati. Kõrvuti nende asjaoludega, on põhjust osutada ka A. Golovanovi ütlustele, et löögi järgselt tõusis kannatanu kohe püsti ja hakkas kusagile liikuma. Seega nähtub, et väidetav teadvusekadu on kannatanu ütlustesse ilmnenud alles kannatanu 12.05.2017 ehk ligikaudu aasta hiljem antud ütlustes. Maakohtu hinnangul puuduvad objektiivsed põhjused, millega õigustada kannatanu-poolset kohest täieliku teabe andmata jätmist löögiga kaasnenud terviseseisundi kohta. Kui ka möönda, et uurimisasutusele jäi vastav teave mingitel põhjustel andmata, ei pidanud maakohus võimalikuks, et patsiendi seisundi tuvastamiseks olulise informatsioonina jäi teadvusekadu fikseerimata patsiendikaardil. Kui siia juurde kõrvutada ka A. Golovanovi avaldatu, et löögi järgselt tõusis kannatanu koheselt püsti ja hakkas liikuma, siis leiab maakohus, et analüüsitud asjaolud nende kogumis välistavad löögijärgse teadvusekao. Ühtlasi tähendab see, et T.K. ütlused osas, milles ta kirjeldas löögijärgselt teadvusekadu, luges maakohus ebausaldusväärseks ja jätab need tõendina arvestamata.

8.1.1.Kohtuistungil taotles riiklik süüdistaja A. Golovanovile eluvastase kuriteo (KarS § 113 süüdistus) toimepanemise eest karistuseks 12-aasta pikkust vangistust ehk sanktsioonimäära keskmisest määrast rangema karistuse mõistmist. Maakohtu hinnangul ei vasta prokuratuuri taotletud karistuse määr A. Golovanovi teosüüle. Prokuratuuri taotletud karistuse määr lähtub eeldusest, et eluvastane kuritegu pandi toime grupis ning see väljendus kannatanu valimatus üle keha rusikate ja jalgadega peksmises, mis päädis kannatanu rindkerele astumises ning seal hüppamises. Maakohtus ei leidnud aga süüdistuses püsitatud hüpotees täiel määral tõendamist – nii pole tõendatud, et eluvastane süütegu pandi toime grupis või et kannatanut oleks valimatult pekstud või et asututud või hüpatud oleks tema rindkerele. Tuvastamist leidis see, et A. Golovanov lõi kahel korral näo/pea piirkonda ja seejärel 2-3 korral jalaga ülakeha/rindkere piirkonda. Sellest surmaga on põhjuslikus seoses vaid jalalöögid. Seega järeldub, et süüdistuse maht selle tõendatuse aspektist vaadatuna on oluliselt vähenenud ning taoline muutus peab kajastuma ka isikule mõistetavas karistuses. Hinnates A. Golovanovi süü suurust eluvastase kuriteo toimepanemisel, leiab maakohus, et A. Golovanovi teosüüd ei saa tuvastatud asjaolude kontekstis hinnata kuigi suureks. Seda põhjusel, et 2-3 jalalööki, mis olid põhjuslikus seoses kannatanu surmaga, ei anna alust rääkida suurest (teo)ebaõigluse määrast. Maakohtu veendumusel evib kaalu seegi, et eluvastase kuriteo pani A. Golovanov toime tahtluse madalaimas vormis, s.o kaudse tahtlusega ehk teisisõnu ta üksnes möönis oma teoga kahjulikku tagajärge. Vaadeldaval juhul on alust jaatada ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ehk süü tunnistamist. Nii kinnitas A. Golovanov maakohtus kannatanu löömist, mööndes sedagi, et löögid võisid olla põhjuslikus seoses kannatanu surmaga. Karistust raskendavad asjaolud maakohtu hinnangul puuduvad. A. Golovanovile tuleb eluvastase kuriteo toimepanemise eest mõista karistus, mis jääb sanktsioonimäära keskmisest määrast allapoole, olles võrdeline 8 aasta pikkuse vangistusega.

Maakohtu hinnangul on V. Ivanovi teosüü võrdne A. Golovanovi teosüüga. Siingi arvestas maakohus, et kuigi tuvastatu kohaselt panid A. Golovanov ja V. Ivanov süütamise toime koos ja ühiselt ning maakohtu hinnangul osutavad teo tehiolud süüdistatava erilisele hoolimatusele, pole antud juhul olnud võimalik tuvastada V. Ivanovi konkreetset osakaalu. Seega, tuginedes in dubio pro reo põhimõttele, esineb alus rääkida karistuse määrast, mis jääb keskmisest sanktsioonimäärast allapoole. Samas nendib maakohus, et KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist on V. Ivanov eitanud. Vaieldamatult on see tema õigus, ent näitab ka, et ta pole mõistnud oma teo hukkamõistetavust ega selle teoga kaasunud tagajärgi. Erinevalt A. Golovanovist jaatab maakohus V. Ivanovi puhul ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ja selleks on kahetsus. V. Ivanov on küll eitanud süütamise toimepanemist, kuid ta on kohtuistungil kestvalt märkinud, et tal on kahju, mis V.K. ga juhtus. Maakohtu veendumusel on see kahetsus siiras ja maakohus käsitles seda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Lisaks sellele on antud kuriteoga sedastavad karistust raskendavad asjaolud – süüteo toimepanemine grupis (KarS § 58 p 10); teise süüteo varjamiseks (KarS § 58 p 9). Märgitut arvestades leiab maakohus, et V. Ivanovi tuleb KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistada 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Kuna V. Ivanov pani KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime Viru Maakohtu 17.08.2016 otsusega määratud katseajal ja selle kohtuotsuse alusel mõistetud 8 kuu pikkune vangistus on kandmata, siis tuleb V. Ivanovi mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel, st et maakohus mõistab V. Ivanovile kohtuotsuste kogumis 3 aasta 2 kuu pikkuse vangistuse. V. Ivanovi karistusaja alguseks tuleb lugeda 30.11.2017, kui ta kahtlustatavana kinni peeti ning millele järgnes põhiõigusi enam riivava tõkendiliigi kohaldamine Viru Maakohtu 01.12.2017, 24.01.2018 ja 27.03.2018 kohtumääruste alusel.

süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.3; Riigikohtu otsus nr 3-1-1-15-17, p 30) A. Golovanovile KarS § 263 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse sisus on välja toodud, et inimesed evakueeriti kauplusest, ruumid otsiti läbi leidmaks võimalikku lõhkeseadet ning toimunud otsingute ajal katkestati töö kaupluses. Seega on süüdistuses määratletud isikute ring, kelle õigusrahu rikuti ning kelle tavapärane elurütm oli 14.06.2017 häiritud ning ohustatud – need on inimesed, kes kauplusest evakueeriti. Lisaks kuna süüdistuses on märgitud, et kaupluse töö katkestati, siis on objektiivselt tuvastatav seegi, et häiritud kõrvalisteks isikuteks olid ka need isikud, kes ei saanud sooritada oma tavapäraseid sisseoste kauplusest. Kellaaeg 17.07st kuni kella 17.42ni, kui A. Golovanov tegi pommiähvarduse, on aeg, mil inimesed tavapäraselt lõpetavad töö ning teevad õhtuseid sisseoste kaupluses. Maakohus oleks pidanud lähtuvalt teokirjeldusest kontrollima, kas selline häiritud või ohustatud isikute ring oli olemas. Lisaks oleks pidanud maakohus arvestama Riigikohtu praktikat nn näiliku pommiähvarduse puhul. Riigikohus on asunud seisukohale, et teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu. (Riigikohtu otsus 3-1-17-07, p 14) Tunnistaja S. P ütlused tõendavad, et 14.06.2017 täites oma tööülesandeid patrullteenistuse välijuhina, sai ta kõrgema kategooria väljakutse sisuga, Viru pst 2a Sillamäel asuvas kaupluses on pomm, mis pidi 5 minuti pärast lõhkema. Sellele informatsioonile reageerisid kõik ekipaažid, sh tema ning sündmuskohal teostati evakuatsioon, kehtestati liikumiskeeld ning jäädi ootama demineerijaid. Nende saabudes kontrollisid nad hoone üle – see oli puhas. Seejärel üritasid nad kindlaks teha helistaja isikut, ent telefon oli välja lülitatud ning positsioneerimist polnud võimalik läbi viia. Evakueerimisel pandi kauplus kinni, see tehti hiljem lahti, kuid kauplusest otsiti lõhkekeha. See võis kesta tunni. Hiljem tuli uurimise käigus välja, et kõne tegi A. Golovanov. Kannatanu Järva TÜ esindaja oma ütlustega kinnitab, et 14.06.2017 tehtud pommiähvaruse tõttu oli kauplus poolteist tundi suletud. Praegusel juhul on avaliku korda ning teiste isikute rahu objektiivselt rikutud, mida tõendab asjaolu, et A. Golovanovi poolt tehtud pommiähvardusele reageerisid kõik ekipaažid, sündmuskohal teostati evakuatsioon, kehtestati liikumiskeeld, oodati demineerijaid ning katkestatud oli kaupluse töö. A. Golovanovi 14.06.2017 teos on tuvastatud avaliku korra raske rikkumine, millega häiriti asjasse mittepuutuvaid isikuid ning prokurör taotleb A. Golovanovi süüdi mõistmist KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, mõistes karistuseks 2 aastat vangistust, lähtuvalt tema süüst ning sellest, et ta on oma süüd tunnistanud. Süüdimõistva otsuse tegemisel kuulub rahuldamisele ning A. Golovanovilt väljamõistmisele ka Järva TÜ poolt esitatud tsiviilhagi, kuna süüdistatav A. Golovanov võttis kohtuistungil kannatanu Järva TÜ esitatud tsiviilhaginõude õigeks.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtus uuritud tõendikogum ei võimalda V. Ivanovi siduda vähimalgi määral V.K. vigastuste ja tervisekahjustamisega ning leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, seejuures tuginedes otsuse tegemisel põhjendamatult süüdistatava V. Ivanovi ütlustele. Prokurör on seisukohal, et arvestades V. Ivanovi ütlusi tulnuks maakohtul need täiel määral kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. Seega asjaolu, et maakohus tugines V. Ivanovi ütlustele, on tinginud ebaõigele järeldusele jõudmise V. Ivanovi kuriteosündmuses osalemise osas. Maakohus on tuginenud V. Ivanovi ütlustele, mille kohaselt ta ei löönud V.K. ning korteris olles proovis ainult V.K. liigutada. Prokurör rõhutab, et maakohus on lugenud ebausaldusväärseks V. Ivanovi ütlused selles osas, mis puudutab põhjust, miks V. Ivanov asus V.K. ümber paigutama. Samas luges maakohus ütlused osas, mis puudutab ümberpaigutamist usaldusväärseteks, ning maakohtu hinnangul oli V.K. tavapäratu hingamine põhjuseks, miks läks V. Ivanov maas lamava ja akontaktse V.K. juurde viimase asendi muutmiseks. V. Ivanov on küll oma ütlustes kinnitanud, et pani tähele V.K. hingamist, kuid ei ole väitnud, et see oli põhjuseks, miks ta asus V.K. liigutama. Seega on selline maakohtu väide oletuslik ning ei tugine asjas kogutud tõenditele. Lisaks on mõistetamatu, et juhul kui V. Ivanovi põhjus V.K. liigutamiseks oli tingitud V.K. ebatavalisest hingamisest, miks pidanuks V. Ivanov seda põhjust varjama. V. Ivanovi ütlused, et ta ainult soovis V.K. liigutada, ei ole muude tõenditega kinnitust leidnud. A. Golovanovi ütlustega on tõendatud, et ajal kui ta oli vannitoas, kuulis ta küll mingit liikumist, kuid ei midagi muud. V. Ivanov oma ütlustes on selgitanud, et V.K. liigutamise ajal ta kukkus mitu korda ning müra, mida kuulis allkorruse naaber võis olla tingitud muuhulgas ka tema kukkumistest. Sellise müra olemasolu A. Golovanov ei kinnita, nagu ei kinnita A. Golovanov ka seda, et V. Ivanovi puhul võiks olla tegemist inimesega, kes asuks esmaabi osutama. V. Ivanov ei selgitanud A. Golovanovile oma tegevust ega palunud abi A. Golovanovilt, et viia lõpule tema soovitud V.K. ümber paigutamine. A. Golovanov ei kinnita oma ütlustes, et ta nägi, kuidas V. Ivanov V.K. lõi. Samas kinnitab A. Golovanov, et V. Ivanov jäi 5-10 minutiks V.K. ga üksi ning vannitoast väljudes nägi A. Golovanov, et V. Ivanov on kummargil V.K. juures ning tema jope, püksid ning jalanõud on verised. Seejuures on A. Golovanov kirjeldanud verd V. Ivanovi riietel kui vereklompe. Lisaks on A. Golovanov kinnitanud vastuseks kaitsja V. Denikini küsimusele, konflikti nägemise kohta V. Ivanovi ning V.K. vahel, et V. Ivanov võttis vahetult osa kõigest, mis seal toimus. Prokuröri täpsustavale küsimusele, mida A. Golovanov selle all täpselt mõtles, kinnitas A. Golovanov uuesti, et kõike, mis toimus korteris. Maakohus on hinnanud, et seda saab vaadelda, et V. Ivanov osales süütamises, kuid prokuröri hinnangul arvestades, et küsimus oli esitatud seoses konfliktiga, siis tõendavad A. Golovanovi ütlused seda, et V. Ivanov osales ka peksmises. See on kooskõlas ka maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et V. Ivanov on olnud V.K. ga kontaktis viisil, mis tegi võimalikuks V.K. bioloogilise materjali - vere - sattumise V. Ivanovi jalanõudele ning jopele. Ning prokurör on jätkuvalt seisukohal, et kui välja arvata V. Ivanov`i ütlused, et ta V.K. ei löönud ning veri tekkis tema riietele V.K. liigutamisest, siis teised tõendid kinnitavad, et veremäärdumised said tekkida teistsugusest kontaktist V.K. ga, nimelt tema suhtes vägivalla kasutamisest. Seda toetab eksperdiarvamus, mille kohaselt oli tegemist hulgimurdudega, nii paremal asuvatel roietel kui ka vasakul asuvatel roietel, mitmel anatoomilisel joonel, tuvastati ka rinnaku ristmurd ning roidemurdude sümmeetrilisus. Seega löögid oli sooritatud erinevatesse kohtadesse, seejuures nii paremale kui ka vasakule poole. A. Golovanovi ütluste kohaselt olid tema jalalöögid ühetaolised. Ta sooritas need ühest kohast üksteise järel, mistõttu pidanuks need

tabama pigem ühte kohta, mis ei haaku ekspertiisiga tuvastatud roidemurdude sümmeetrilisusega ning viitavad, et peale A. Golovanovi pidi olema ka teine lööja. Maakohus on asunud seisukohale, et valimatu peksmine kahe isiku poolt tähendab, et V.K. verd/verepritsmeid pidanuks leiduma ka muudes kohtades – seda nii korteris, kuid vaieldamatult eeldanuks see ka täiendavaid veremäärdumisi ka V. Ivanovi ja A. Golovanovi riietel. Maakohtu antud seisukoht on oletuslik ning ei tugine asjas kogutud tõenditele. Maakohus on jätnud tähelepanuta ekspert M. V ütlused, mille kohaselt roidemurdudega võib, aga ei pruugi tekkida palju verd. Seega ei pruukinud rindkere löömisel tekkida täiendavalt verepritsmeid ning arvestades, et kannatanu oli sel ajal lamavas asendis, siis ninaverejooksust tulenev veremäärdumine oli lokaalne. Seda kinnitavad A. Golovanovi ütlused, mille kohaselt tema rusikalöögist hakkas V.K. ninast verd jooksma ning V.K. kukkus. Verd nägi A. Golovanov V.K. näol ning põrandal V.K. näo juures. Veremäärdumised V. Ivanovi riietel on tuvastatud, sh on A. Golovanovi ütlustega tõendatud, et V. Ivanovi püksid eest olid verega määrdunud altpoolt ülesse. Mis puudutab korteris tuvastatud veremäärdumisi, siis arvestades asjaolu, et korter oli põlema süüdatud, siis saab jaatada vähemalt osade kuriteojälgede hävimist selle tagajärjel ning ei saa teha sündmuskoha vaatlusprotokollist tõsikindlaid järeldusi korteris esinenud veremäärdumiste ulatuse osas pärast V.K. suhtes eluvastase süüteo toimepanemist. V. Ivanov osales V.K. suhtes toime pandud eluvastases süüteos ning prokurör taotleb V. Ivanovi süüdi mõistmist KarS § 113 lg 1 järgi. Taotletava karistuse osas märgib prokurör, et kuigi prokurör taotles esimese astme kohtult Ivanovile karistuseks 12 aastat vangistust, siis lähtuvalt maakohtu esitatud põhjendustest A. Golovanovile KarS § 113 lg 1 järgi karistuse mõistmisel, vähendab prokurör taotletavat karistuse määra ning taotleb V. Ivanovile KarS § 113 lg 1 eest karistuseks 8 aastat vangistust.

10.3.Prokuröri seisukoht V. Ivanovi ning A. Golovanovi süüdimõistmises KarS § 404 lg 1 järgi. Prokurör nõustub maakohtu järeldustega osas, millega maakohus luges tuvastatuks, et V. Ivanov ning A. Golovanov panid toime KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Samas on maakohus asunud korteri tulekahjuga seoses süüdistuses toodust mõnevõrra erinevale seisukohale. Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt tekkis korteripõleng V.K. süütamise tagajärjena, kuid maakohtu hinnangul ei kinnita uuritud tõendid, et korteripõleng on põhjuslikus seoses V.K. põlema panemise/põlenguga ehk et korteripõleng sai alguse V.K. põlema panemisest. Prokurör leiab, et kui maakohus asus süüdistusest mõnevõrra erinevale seisukohale, leides, et V.K. süütamise ja sellest tekitatava tulekahju vahel korteris ei ole põhjuslikku seost, st V.K. süütamine ning korteri süütamine olid kaks erinevat tegu, oleks pidanud kohus omal algatusel kontrollima asjaolu, kas A. Golovanov ning V. Ivanov võisid V.K. süütamisel täita lisaks ka KarS § 148 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisu. Riigikohus on leidnud, et KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta.(Riigikohtu 11.06.2018 otsus nr 1-17-1629) Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et tulenevalt süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest, on etteheidetavaks teoks mh tulekahju tekitamine korteris aadressil XXX , Sillamäe. Süüdistusest tulenevalt on etteheidetavaks teoks ka V.K. süütamine ning kohus on otsuses lugenud tuvastatuks, et kõigepealt süütasid A. Golovanov ning V. Ivanov V.K. , kes

12.2.Asjaolu, et A. Golovanov ei ole võtnud vastutust KarS § 404 lg 1 toimepanemise osas on V. Ivanovi kaitsja välja toonud ka kohtuistungil esimese astme kohtumenetluses, viidates S.V ja V.S kohtueelses menetluses antud ütlustele taotledes isikud kohtulikul uurimisel üle kuulata. Kuna aga A. Golovanovil eelvangistuses olles piiranguid ei olnud (sh telefonikõnede piiranguid), siis on ilmselge, et A. Golovanov, pärast kaitsja poolt A. Golovanovile kohtueelse toimiku sisu tutvustamist, suutis hoiatada tunnistajaid, et just need S. V ja V.S. ütlused on põhjus, miks teda suure tõenäosusega mõistetakse süüdi nii KarS § 113 lg 1 järgi kui ka KarS § 404 lg 1 järgi. Kohtueelses menetluses on mõlemad tunnistajad (s.o elukaaslased S. V ja V.S. ) kinnitanud, et (vt ka S. V kohtueelse menetluse ülekuulamise protokoll) “„/.../ meie juurde tuli Artjom Golovanov, ta jättis meie juurde kotti asjadega ja läks ära. Tagasi tuli A. Golovanov meie juurde hilja õhtul, pärast 22.00. Ta oli üksinda, nagu alati ebakaines olekus. Seljas oli tal mingisugused musta värvi rõivad, kuid mis täpselt seljas oli, ma ei mäleta. Kuid mäletan, et jalas olid kõrged kollased saapad. Meie juures A. Golovanov nägi, et saapad on tal määrdunud verega, eriti verine oli ühe saapa otsaesine, milline täpselt saabas oli rohkem verine ma ei mäleta. A. Golovanov läks vannituppa ning pesi saapad puhtaks. Meie küsimuste peale A. Golovanov vastas, et tappis kellegi ära ning pani ta põlema, seda rääkides ta naeris./.../. „ Antud ütlused osas: „Meie küsimuste peale A. Golovanov vastas, et tappis kellegi ära ning pani ta põlema, seda rääkides ta naeris./.../.“ olid ette loetud tunnistajatele S.V ja V.S nii mälu värskendamiseks kui ka hilisemalt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärgil (vt 13.08.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 11.37:39 jj) „. Kuid isikud kavatsetult andsid kohtuistungil valeütlusi. S. V viitas, et ei mäleta ütluste andmist ning V.S. teatas, et ta kirjutas alla uurimisorganite survel!? Samuti ei ole kaitsjale teada tunnistajate võimalusest ütluste andmisest keelduda, olukorras kui ei esine seaduses toodud ütluste andmise keeldumise alused. V. Ivanovi kaitsja on kindlal arvamusel, et S. V ja V.S. on andnud kohtuistungil valeütlusi (isikud kavatsetult varjasid fakti, et A. Golovanov on nii tapmise kui

V. Ivanov oli sama rahulik ja suhtleja. Tunnistaja elas seejuures koos V. Ivanoviga samas korteris Rakveres. Ka K.G. ütlustest ei ole ühtlasi võimalik teha järeldused, et V. Ivanov on süütamise toime pannud. Mis puudutab K.G. ütlusi siis väärib mainimist, et isik oli kohtus agressiivne ning võimalik, et ka alkoholi tarvitatuna. Lisaks on A. Golovanov K.G. naise vend. Samas ei ole ka arvestades neid asjaolusid võimalik K.G. ütlustest jõuda maakohtu poolt tehtud järeldusele, et V. Ivanov on asunud end distantseeruma kuriteo varjamise eesmärgil. Enamgi ei ole V. Ivanov kunagi öelnud K.G. le, et viibis 26.11.2017 õhtul Sillamäe ühiselamus. Kaitsja on hinnangul, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud K.G. ütlusi. Seejuures vastab tõele, et V. Ivanov oli ühiselamus nädalavahetusel, mis eelnes ärasõidule Rakveresse tööle. K.G. selgitas V. Ivanovi kohta: Ta helistas, et on ühiselamus ja seal tarvitab alkoholi. Ja mina kõndides hakkasin sõimama ja siis ütlesin talle lõpeta joomine, et peaks tööle minema ju esmaspäeval ta ütles, et oli ühiselamus. Ütlesin olgu võtame ühendust telefonitsi hiljem, sest mina sel ajal just läksin poodi ja ütlesime teineteisele olgu helistame hiljem ja siis juba hiljem kell 9.40 paiku helistasin talle, tema korteris oli vaikus ja tahtsin talle öelda purkide kohta, pärast ta ütles, et oli purjus. Mina küsisin temalt miks sa ei võtnud toru, ta ütles, et mina magasin purjus olles. K.G. lisas: „oleme istunud kodus midagi siis tähistanud siis kõik lahkusime nagu seekord, päras helistas mulle V, et ta on kuskil ühiselamus ja hiljem ma ei suutnud temale helistada. Mina aina helistasin V too ei võtnud kõne vastu, sain aru et too magab välja ja tahtsin talle öelda, et too korjaks purgid toidu jaoks enne pühapäeva. Mina ei saanud teda kätte ja ma ei jõudnud nendeni kui sain nendega tänaval kokku see oli kell 6 paiku hommikul selle maja juures, kus me sõitsime välja. Tunnistaja K.G. on ka selgitanud, et helistas V. Ivanovile pühapäeval kell 10.00. K.G. ütles kohtuistungil: Algul ma ütlesin talle V kohta ta üles, et ei mäleta isegi mingit V, kui naine helistas mulle ja ütles, et keegi V põles korterisse ära, ütlesin talle kas sa mäletad seda V. Selgitasin V. Ivanovile mis V on tegemist, ei olnud tema poolt mingit reageeringut, sest kui inimene paneks kuriteo toime siis ma oleks tema juures näinud mingit reageeringut.

14.2.Maakohtul puudus ka võimalus tugineda V.S. kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis oli kohtuistungil avaldatud tulenevalt KrMS §-st 289. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. See tähendab, et ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotledes on võimalik demonstreerida seda, et kuna kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt lahknevad, siis on põhjust kohtus antud ütluste usaldusväärsust seada kahtluse alla. Kohtus antud ütluste usaldusväärsuse lõplik hindamine on aga mõistetavalt kohtu pädevuses. (3-1-1101-15) Seega omasid V.S. kohtueelses menetluses antud ning istungil avaldatud ütlused tähendust ainult tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli mõttes ning seda ongi maakohus teinud, põhjendades, millises osas ei ole V.S. ütlused usaldusväärsed ning millises osas on. KrMS § 312 p 2 kohaselt on kohtul kohustus otsuse põhiosas märkida tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ning põhjendus, miks kohus neid usaldusväärseks ei pea. Kohtul ei ole aga ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel pädevust tuvastada, kas on antud valeütlusi või mitte. Riigikohtu praktika jaatab seisukohta, et teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (3-1-1-100-07). Mingite ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. (3-1-1-81-100) Seega ei pidanud maakohus hindama, kas tegemist oli valeütluste andmisega ning süüdistatava kaitsja apellatsioonis toodud väide, et S. V ja V.S. andsid kavatsetult valeütlusi on puhtalt oletuslik.

Kaitsja on hinnangul, et kannatanu V.K. i puudumine kohtuistungitel ning mitte tutvumine kohtuasjas avaldatud asjaoludega ongi toonud kaasa kannatanu ebaõige hinnangu vaadeldavate sündmuste osas ning nende subsumeerimisele. Samuti on just need asjaolud toonud üldist rahulolematust Viru Maakohtu kohtuotsusega. Erinevalt kannatanu paljasõnalistest väidetest, ühtegi tõendit selle kohta, et tegemist oleks kavatsetud tapmisega ei ole kriminaalasjas kogutud. Seda ei kinnitanud ka tunnistaja M. M, kes parasjagu viibis V.K. l külas, millal isikud ühiselt alkoholi tarvitasid. Kuna kohtuotsusest on expressis verbis näha (ja tõendatud), et isikud M. M, A. Golovanov, V. Ivanov ja V.K. viibisid V.K. korteris ühise alkoholi tarvitamise eesmärgil, siis on kannatanu poolt apellatsioonkaebuses toodud väited väärad ning ei oma mistahes seost V.K. korteris faktiliselt toimunud asjaoludega. Tegemist on üksnes sugulase kättemaksu sooviga, vahendeid valimata. Kaitsja hinnangul kannatanu ei arvesta V. Ivanovi käitumist ning ei teadvusta asjaolu, et V. Ivanov ei ole kunagi soovinud V.K. le surma, kehavigastusi või tervisekahjustusi tekitada. Seega ei saa kõne all olla ka KarS § 113 lg 1 rakendamine. Kaitsja peab vajalikuks pöörata eraldiseisva tähelepanu kannatanu V.K. i poolt Viru Maakohtus antud ütlustele, mille kohaselt ta väitis, et V.K. elas tavapärast elu ning alkoholi tarvitas üksnes pidupäevadel?!. Kohtumenetluses leidis aga tõendamist, et V.K. tarvitas alkoholi põhimõtteliselt igapäevaselt ja suurtes kogustes, jäädes pidevalt magama ka kortermaja trepikojas, lisaks oli korteri seisukord äärmiselt "räpane". Seega ei saa nimetada V.K. elustiili kuidagi tavaliseks. Viimast kinnitasid ka tunnistajatena/kannatanutena üle kuulatud naabrid ja teised isikud (nt M. M). Kannatanut ei ole mitte kunagi huvitanud tõde käesolevas protsessis, vaid isik lähtus üksnes kättemaksu soovist. Oma ütlustes kannatanu üritas maksimaalselt ilustada V.K. isikut. Kannatanu ilustavad väited ei leidnud aga järgneva kohtumenetluse käigus kinnitust. Lisaks eeltoodule on kannatanu poolt taotletav karistuse määr äärmiselt suur, ehk maksimaalne antud normi piires. Kannatanu ei ole arvestanud V. Ivanovi poolt süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. V. Ivanov on korduvalt andnud kohtueelse menetluse raames ütlusi kõigile uurijat huvitanud asjaolude kohta. Jäädes samade ütluste juurde ka asja kohtulikul arutamisel. Kaitsja on arvamusel, et kannatanu V.K. ei arvesta, et tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid võimaldavad V. Ivanovi suhtes kohaldada vastutust kergendavaid asjaolusid. Lisaks ei ole kannatanud arvestanud alaealise lapse olemasolu ja seda, et V. Ivanov last rahaliselt toetab. Kannatanu ei arvesta ka V. Ivanovile pandud diagnoose, alkoholiprobleemi ning asjaolu, et isik on kindlalt väljendanud soovi eluviisi muutmiseks ning alkoholiprobleemidest vabanemiseks. Kannatanu ei teadvusta ka seda, et taoline situatsioon ja kaitsealuse sattumine antud olukorda tekkis eelkõige kaitsealuse alkoholi- ja terviseprobleemide tõttu. Kaitsja esitas kohtumenetluses tõendina V. Ivanovi käsikirjalise avalduse, kus V. Ivanov kinnitab, et on valmis läbima alkoholisõltuvuse vastast kuuri. V. Ivanovi poolt väljastatud kirjalik kinnitus (mis on eelnevalt võetud kaitsja taotluse alusel kriminaalasja materjalide juurde) tõendab, et V. Ivanov teadvustab alkoholiga seotud probleeme (mis on ka V. Ivanovi suhtes tehtud ekspertiisi aktis kajastamist leidnud ning soovib astuda samme selle situatsiooni parandamiseks). Samuti osundab kaitsja asjaolule, et V. Ivanovile oli määratud terviseprobleemide tõttu töövõimetuspension (muuhulgas käega seotud probleem). V. Ivanovi terviseprobleemid on kajastatud ka viimase suhtes 20.05.2018 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr.8/8.

16.3.Vastuses apellatsioonkaebusele süüdistuse KarS § 113 lg 1 osas märgib kaitsja, et kaitsealune on andnud puhtsüdamlikke ütlusi süüdistusega seotud asjaolude kohta nii kohtueelses menetluses (seda korduvalt) kui ka kohtumenetluses, vastates niivõrd paljudele kaitsja, prokuröri ja kohtu küsimustele. Üheks asjaoluks, mida enne kaitsja vahetust on kaitsealune välja toonud, et kohtueelse menetleja poolt oli valesti kirja pandud prokuratuuri poolt kohtule avaldatud 01.12.2017 protokollis 26.11.2017 V.K. ga toimunud kohtumise kirjeldus, mis tegelikkuses leidis aset V.K. maja ees. Antud osas on kaitsealune andnud selgituse ka kohtusaalis, et tegemist on ebaõigesti kirja pandud lausega. Ülejäänud osas ei olnud prokuratuur V. Ivanovi ütlusi kahtluse alla seadnud. Ka 26.11.2017 V.K. ga esmakohtumise osas on leidnud kinnitust fakt, et tegelikult kohtuti maja ees (muuhulgas M.M., Artjom Golovanovi ütlustega, et isikud kohtusid maja ees). V. Ivanov ei ole takistanud või raskendanud uurimise läbiviimist ja tõe tuvastamist ning on seeläbi kaasa aidanud menetluse seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamisele. Kaitsealune kinnitas, et ta hästi mäletab V.K. korteris aset leidnud asjaolud, seda vaatamata tarbitud alkoholi kogusele ja faktile, et alkoholi tarvitamine V. Ivanovi poolt kestis alates 24.11.2017 V. Ivanov selgitas, et ta ei ole tekitanud kehavigastusi või tervisekahjustusi V.K. le ega kunagi soovinud neid tekitada, samuti selgitas Vitaly Ivanov, et olukorras kus V.K. lamas põrandal oli V. Ivanovi sooviks ümber ümberpaigutada V. K diivanile, et välistada pärast põrandal alkoholijoobes magamist V.K. l tekkivaid ebameeldivusi (nt valud põrandal magamisest või organite külmetust, mis võis tekkida külmal põrandal magades). V. Ivanov selgitas, et tema on ise saanud vastavaid ebameeldivusi tunda, jäädes külmale põrandale magama ning teab seda oma kogemusest. V. Ivanov selgitas, et ta oli alkoholijoobes ja mõned korrad kukkus just tasakaalu kaotamise tõttu. Antud tegevus ei olnud kuidagi suunatud V.K. vastu, hoopis vastupidi, V. Ivanov üritas V.K. aidata. Mis puudutab A. Golovanovi lööke V.K. suhtes, siis V. Ivanov kirjeldas, et kuulis mitu lööki. Ka A. Golovanov on ise kinnitanud, et A. Golovanovil oli konflikt V.K. ga ning A. Golovanov on kannatanut löönud nii pea piirkonda käega kui ka rindkere piirkonda (jalaga). Ühtlasi A. Golovanov kinnitas, et V. Ivanovil ei olnud konflikti V.K. ga, samuti ei ole A. Golovanovi poolt antud ütluste kohaselt A. Golovanov näinud, et V. Ivanov tekitaks kehavigastusi, tervisekahjustusi või lööke või muud valu V.K. suhtes. A. Golovanovi ütlustest ei ole võimalik tuvastada, et V. Ivanov oleks üleüldse soovinud kehavigastusi, tervisekahjustusi või surma V.K. le tekitada. Ekspert M. V kinnitas, et põletuskoleded V.K. l olid surmajärgsed. Maakohus hindas ka prokuratuuri poolt esitatud väiteid, et väidetavalt peksmise käigus astusid V. Ivanov ja A. Golovanov kannatanud V.K. rindkerele, millel väidetavalt hüppasid. Kaitsjale jääb mõistmatuks, milleks V. Ivanov ja A. Golovanov pidid üleüldse soovima V.K. surma. Viru Ringkonnaprokuratuur jätab ütlemata, et A. Golovanovi puhul on tegemist kogenud ja väga tugevas vormis oleva poksijaga (isiku staaž poksi alal on ca 10 aastat). On oluline prokuratuuri apellatsioonkaebusele veel kord vastusena välja tuua, et ekspert M. V kinnitas kohtuistungil ning ka tulenevalt ekspertiisiaktist nr 17EIDS0059/304 sisaldus V.K.

23.3.Ringkonnakohus leiab, et kuidagi ei saa usutavaks pidada kaitseversiooni, mille kohaselt pärast A. Golovanovi ja V. Ivanovi lahkumist tuli kannatanu korterisse keegi võõras ja pani toime süütamise. Selle paljasõnalise väite kinnituseks ei leidu asja juures ühtegi tõsiseltvõetavat tõendit. Samas pole ka eluliselt usutav, et pärast süüdistatavate lahkumist lühikese ajavahemiku jooksul oli põhjust kellelgi kõrvalisel isikul siseneda V.K. korterisse ja see süüdata. Selleks peaks olema mingi mõistlikult usutav motiiv, kuid seda pole asjas tuvastatud. Küll oli motiiv süüdistatavatel, sest A. Golovanov oli äsja toime pannud kannatanu suhtes kuriteo ja otsustati värskeid kuriteojälgi varjata. On leidnud tuvastamist, et kuna trepikojal oli välisukse fonolukk, siis polnud kannatanu korterisse ligipääs juhuslikule isikule võimalik. Ajavahemik A. Golovanovi ja V. Ivanovi korterist lahkumise ning põlengu tekkimise vahel oli liiga väike, et keegi võõras oleks V.K. korteri süüdanud. Selle kaitseversiooni lükkab ümber maakohtu detailne kellaaegade analüüs süüdistatavate korterist lahkumise ja päästeautode saabumise osas. Maakohtus küsitleti aktiivselt A. Golovanovit kaassüüdistatava V. Ivanovi tegevuse osas korteris. Ringkonnakohus ei jaga V. Ivanovi kaitsja seisukohta, et maakohus on A. Golovanovi ütlusi valesti tõlgendanud ja et tuvastatud on justkui A. Golovanovi eesmärk süüstada alusetult V. Ivanovi. Süüdistatav A. Golovanov on selgitanud, et V. Ivanov võttis „kõigest osa“, kuid ei ole kinnitanud, et nägi V. Ivanovi kannatanu suhtes vägivalda kasutamas. Kui V. Ivanov poleks milleski osaline, puuduks A. Golovanovil mingi mõistlik põhjendus taoliselt küsimustele vastata. Maakohtule oli kogu kohtuistungi ajal jälgitav süüdistatavate ja kaitsjate omavaheline suhtlus ning muuhulgas on maakohus osundanud, et süütamisega seotud asjaolud olid need, millede käsitlemist istungil välditi, kuid seejuures oli aru saada A. Golovanovi väljendi riimumine V. Ivanovi tegevusega võttis „kõigest osa.“ Seega tulenevalt maakohtu põhjalikust tõendite tervikpildi analüüsist on ringkonnakohtu arvates kohus õieti järeldanud, et V. Ivanovi süü KarS § 404 lg 1 järgi on tõendamist leidnud.

30.Samuti tuleb võtta seisukoht ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskulude osas. Menetluskulude nimekirja esitas süüdistav V. Ivanovi kaitsja jurist Vitali Denikin. Kliendilepingu kohaselt on kaitsja tunnitasu 80 eurot töötunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Ringkonnakohtu menetluses on esitatud 2 arvet. Lisaks kahele arvele on esitatud ka neile vastavad maksekorraldused. Õiguskaitse OÜ (Law Office OÜ tänane ärinimi) on väljastanud 19.10.2018 arve nr 19102018VD I.I., kes sõlmis kliendilepingu kahtlustatav V. Ivanovi esindamiseks, summas 1520 eurot, mis koosneb õigusteenuse osutamisena apellatsiooni koostamisest kokku 19 tunni ulatuses. Tasumise kohta on olemas maksekorraldus. Õiguskaitse OÜ on väljastanud 09.11.2018 arve nr 09112018VD1 V. Ivanovile summas 960 eurot, mis koosneb õigusteenusena vastuse koostamisest kannatanu ja prokuröri apellatsioonidele kokku 12 tundi. Tasumise kohta on olemas maksekorraldus. Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna kuni 153 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; RKTKm 3-2-1-115-14, p 14). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse mh seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (RKKKo 3-1-1-64-15, p 73). (RKKKo 3-1-1-84-15) Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr-d 3-1-1-99-11, p-d 9-12; 3-1-1-60-14, p 10.1). Vaatamata sellele, et käesolevalt ei ole tegemist advokaadiga, vaid juristiga, leiab ringkonnakohus, et kaitsja töötunni hind on põhjendatud ning kaitsja apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenused on olnud vajalikud ning kuuluvad tervikuna rahuldamisele. Ringkonnakohtu menetluse tulemusena jäetakse süüdistatav V. Ivanovi kaitsja apellatsioon rahuldamata ning rahuldamata jääb ka prokuröri ja kannatanu apellatsioon V. Ivanovi osas. Seega tuleb arvestada menetluskulude osas ka proportsiooni, et osa V. Ivanovile osutatud õigusteenuse kulusid tulenevad prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonidest.

Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON:

Sarnased lahendid

V.K..