Liiklussüüteod

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

võimaliku joobe osas lõpliku tõe ja selguse välja. Samuti oli V.N kindel, et ta ei olnud tol päeval ehk 12. juunil 2015 nn kriminaaljoobes. Sisuliselt sama väljendas V.N ka kohtus antud ütlustes (vt 21. novembri 2017. a kohtuistungi protokoll, lk-d17ja 20). Pealegi ei ole V.N ega tema kaitsjal võimalust ja pädevust muuhulgas kohtueelses menetluses ekspertiisi läbiviimise korraldamiseks, rääkimata siis ekspertiisi enda läbiviimisest. See on riikliku võimumonopoli pädevuses. Taotluse jättis maakohus oma 23. oktoobri 2017. a määrusega rahuldamata. Kohus tugines kaitsja selle taotluse rahuldamata jätmisel prokuröri poolt eelistungil antud selgitusele, et 12. juunil 2015 V.N-ilt võetud vereproov on hävitatud seoses sellega, et V.N ise loobus ekspertiisi määramisest ning andis ka selle kohta allkirja. Kaitsja esitas nii kohtu 23. oktoobri 2017. a määrusele nr 1 -17-8550 eelnenud eelistungil kui ka kohtuistungil väite, et sellist dokumenti (tõendit) ei ole paraku olemas. Vaidlustatavas kohtuotsuses nõustus kohus kaitsjaga selles osas, et tõepoolest ei ole koostatud eraldi dokument, milles on sõnaselgelt välja toodud, et V.N loobub ekspertiisist ning millisele on võetud V.N-i allkiri. Kohus lisas, et kohtule esitatud materjalidest aga joonistub välja, et V.N-i poolt ekspertiisist loobumiseks on prokurör ja ka politseinikud lugenud tema nõustumist ja allumist joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisemat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumist selle allkirjastamise läbi. Kaitsja loeb sellise kohtu poolse lähenemise kahetsusväärseks ning ühtlasi järjekordseks katseks prokuröri tegevustele kriminaalasja toimetamisel lubamatult toetada ja õigustada. Peale selle ei ole selles kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud politseiametnikud VV ja AS väitnud, et nad on lugenud V.N-i nõustumist ja allumist joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisemat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumist selle allkirjastamise läbi.

Kaitsja juhib siinkohal ringkonnakohtu tähelepanu AS ütluste ilmselgele vastuolule, sest kaitsja esitatud Rapla politseijaoskonna juht JR 28. juuni 2015. a kiri nr 1.3-1/633-2. kirjas tõdetakse sõnaselgelt, et meditsiinitöötaja poolt V.N-ilt võetud vereproov edastati ekspertiisiasutusse. Sellisele vastuolule juhtis kaitsja tähelepanu ka kohtukõnes (p 3.3.4), kuid kohus on jätnud vaidlustatavas otsuses kõnealuse tõendi s.o Rapla politseijaoskonna juht JR 28. juuni 2015. a kiri nr 1.3-1/633-2 sootuks hindamata. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja palub ringkonnakohtul seda tõendit kooskõlas KrMS 321 lg 2 p-ga 5 uurida.

V.N pole tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadud tulemusega nõustunud. Ta nõudis korduvalt vereproovi võtmist(vt 21. novembri 2017. a kohtuistungi protokoll, lk-d 17 ja 18). Neid ütlusi ei ole käesolevas kriminaalasjas ühegi tõendiga, sh tunnistajate ütlustega ümber lükatud. Nii näiteks ei räägi tunnistaja ja ühtlasi politseiametnik VV, kes V.N-i suhtes Rapla haigla juures tõenduslikku alkomeetrit kasutas, selle kohta midagi. Kaitsja teeb viite tunnistaja NJ ütlustele, pidades oluliseks asjaolu, et maakohus ei ole V.N-i ütlusi selles osas ebausaldusväärseks tunnistanud. Kaitsja toonitab, et kohtu poolt viidatud tunnistajad V.N-i poolt veretesti tegemise nõudmist või soovimist ei kinnitanud, ei saa iseenesest(automaatselt)järeldada, et nad seda eitavad. Selline, maakohtu poolne loogikaviga–või meelevaldne järeldus–tõendite hindamisel on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Liiklusseaduse § 69 lg 8 näeb ette, et liiklusõnnetuses osalenud isiku toimetamisel vältimatu arstiabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde on tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, kohustatud politsei nõudmisel isikult võtma joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi. Sisuliselt sellele viitas õigustatult ka kohtus üle kuulatud politseiametnik VV, märkides, et „Lihtsalt avariis osalenud isikutelt on kohustus võtta arstidel verd.“(21. novembri 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 5.) Kaitsja osundab, et see on erisätteks muuhulgas ka KorS § 38 lg 4 suhtes. Erisätte ja üldsätte vahekorra korral kuulub kohaldamisele erisäte, ehk praegusel juhul liiklusseaduse § 69 lg 8( põhimõte).Vaidlust ei ole selles, et V.N osales 12. juunil 2015. a toimunud liiklusõnnetuses. Seega oleks V.N-ilt joobeseisundi tuvastamise eesmärgil pidanud vereproovi võtma nii või teisti(s.t sõltumata sellest, kas ta seda nõudis või mitte).Seda ka tehti. Seda enam, et kohtueelses menetluses koostas menetleja 22. juunil 2015 selle kohta ekspertiisimääruse ning ka 28. juuni 2015. a kirja nr 1.3-1/633-2 kohaselt V.N-ilt võetud vereproov edastati ekspertiisiasutusse. Kahetsusväärselt on seda vereproovi ja selle uuringu tulemust siiani varjatud. Prokuröri sõnul on see koguni hävitatud. Kaitsja teeb siit kestavalt ühe ja selge ning loogilisejärelduse: V.N-ilt 12. juunil 2015. a võetud vereproov V.N-i veres alkoholijoovet kas üldse ei näidanud või ei näidanud see nn. kriminaalset joovet. Tähelepanuväärne on tõik, et maakohus ei tee vaidlustatavas otsuses liiklusseaduse § 69 lg-st 8 juttugi, kuigi kohtukõnes oli see kaitsjal läbivaks teemaks. Liiklusseaduse § 69 lg-st 8 tulenevalt oleks pidanud V.N-ilt joobeseisundi tuvastamise eesmärgil vereproovi võtma nii või teisiti. Sellises olukorras on õiglane, et sellisest tegevusetusest tulenevaid riske või negatiivseid tagajärgi ei saa asetada V.N-i ehk süüdistatava õlule. V.N ei saa vastutada avalikku võimu teostavate ametnike poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmise eest. Ka riigi kõrgeim kohus on märkinud, et prokuratuuri üheks põhiülesandeks on kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus nr 3-1-1-22-10,p 14.5). Igal juhul peab vähemalt demokraatlikult korraldatud õigusriigis olema isikule tagatud kaitseõigus riigivõimu ebaseadusliku, veelgi enam pahatahtliku või isegi valeliku tegevuse eest, kusjuures selline riigivõimu tegevus ei saa luua riigivõimule õiguslikke positsioone, mis devalveerivad või teevad suisa võimatuks kõigepealt põhiseaduse § 22 lg-st 1 ja seejärel KrMS § 7 lg-st 1 tuleneva kriminaalmenetluse fundamentaalsete põhimõtte, praegusel juhul süütuse presumptsiooni põhimõtte ühe osise, mille järgi tõlgendatakse kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks rakendamise. Süütuse presumptsiooni kõnealuse aspekti eiramist on Riigikohtu praktikas hinnatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kaitsja hinnangul kätkeb maakohtu poolt apellatsioonis kirjeldatud tegevus täitevvõimu toetamisel ja õigustamisel endas ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, täpsemalt ausa ja õiglase kohtupidamisepõhimõtte ja võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte rikkumist. Õiguslikus tegelikkuses on ka nimetatud põhimõtete range järgimine ja tagamine põhiseaduse §-st 14 tulenevalt lõppastmes kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkus eest vastutav prokurör on võtnud nõuks kõrvaldada kriminaalasja materjalidest tõendi, mis algul kohtueelse menetluse faasis kahtlustatavat ja hiljem kohtumenetluse faasis süüdistatavat võivad õigustada(või veelgi enam, kindlasti õigustab), eirab ta sellega lisaks enda kutsetegevust eetilises ja moraalses perspektiivis reguleerivatele õigusnormidele ka KrMS § 211 lg-t 2, mille kohaselt on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud.

3.3 Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et selle tõendi saamiseks esitati eksperdile muuhulgas VV, NJ ja HP poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Eksperdiarvamus tugineb ka nimetatud isikute poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kuna isikulised tõendid n-ö tekivad alles kohtumenetluse tulemina. Seega tulnuks see tõend maakohtu poolt tõendikogumist välja jätta. Maakohus seda ei teinud ning rajas seega kohtuotsuse lubamatule tõendile. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 34).

See aga ei vasta siiski tõele, sest nii V.N-i kui ka AS ütlustest tulenevalt tehti seda alles järgmisel päeval ehk 13. juunil 2015. Maakohus ei ole selles osas VV ütluste usaldusväärsust vaaginud ja selle põhjal tema ütlusi kõnealuse osas ebausaldusväärseks tunnistanud. Sellega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Edasi märgib kaitsja, et menetlusalusele isikule õiguste selgitamine ei tohi olla formaalne. Õiguste selgitamine tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist tutvustamist ning nende sisu lahtimõtestamist. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa kriminaalmenetluses õiguste selgitamiseks lugeda üksnes allkirja võtmist. Kaitsja leiab, et põhimõtteliselt samasisuline standard laieneb ka isikule KorS § 38 lg 2 p-des 1-5 sätestatud õiguste selgitamisel, mistõttu ainuüksi menetlusaluselt isikult allkirja võtmine KorS § 38 lg 2 p-des 1-5 sätestatud loetelule ei saa lugeda õiguste selgitamiseks. Kuna aga V.N käsitletavale protokollile selle koostamise ajal või päeval alla ei kirjutanud, siis on õiguslikult ainetu arutelda talle seaduses sätestatud õiguste tutvustamise formaalsuse või mitteformaalsuse üle. Küsimus on selles, et isikule tema seaduses sätestatud õiguste tutvustamine saab evida sisulist tähendust üksnes siis, kui seda tehakse enne konkreetse menetlustoimingu alustamist ja isik on seda oma allkirjaga konkreetse menetlustoimingu lõpetamisel kinnitanud. Kui aktsepteerida isiku poolt muuhulgas temale seaduses sätestatud õiguste tutvustamisena tagantjärele (nt pea päev hiljem, nagu see praegusel juhul aset leidis) allkirja andmist, siis muutuksid muuhulgas KorS § 38 lg 2 p -des 1-5 sätestatu sisutuks. Sellest arusaamast on lähtunud ka seadusandja, sätestades KorS § 38 lg-s 2, et enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist selgitatakse isikule tema õigusi. Ka siseministri 3. mai 2014. a määruse nr 19 „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ § 1 lg 3 sätestab, et enne alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist selgitatakse kontrollile allutatud isikule tema korrakaitseseaduse § 38 lõikes 2 sätestatud õigusi. Väärib lisamist, et kuigi seadus otsesõnu ka tõendusliku alkomeetri protokolli allkirjastamist kontrollile allutatud isiku poolt ei nõua, näeb selle ometi ette vastav blankett (protokolli vorm). Pealegi on isiku õigusi ja kohustusi puudutava menetlusdokumendi allkirjastamine konkreetsele menetlustoimingule allutatud isiku poolt elementaare õiguse üldpõhimõte, mis juurdub kaitseõiguse põhimõttes ja lõppastmes õigusriigi põhimõttes. Kaitsja siiski möönab ka käsitletava protokolli juures, et teatud olukordades võib isikule tema õiguste sisuline selgitamine osutuda problemaatiliseks või isegi võimatuks. Sellisel juhul peaks aga menetlustoimingu läbiviija või muu menetlustoimingu tegemisega vahetult seotud isik tegema protokolli vastavasisulise märkuse. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostaja(ehk VV)olema teadlik, et sellistele menetlusdokumentidele peab kontrollile allutatud isik kirjutama alla kohe, mitte näiteks järgmisel päeval. Kahtlused, mis tõusetuvad menetleja poolt menetlusdokumentide vormistamisel seaduses ettenähtud nõuete ja reeglite järgmise pinnalt, tuleb tõlgendada süüdistatav kasuks. Samuti pidi kõnealuse tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostaja olema teadlik, et ka selle dokumendi juurde kuuluva lahutamatule osale, s.o mõõtetulemuse väljatrükile peab kontrollile allutatud isik samuti alla kirjutama. Praegusel juhul on protokolli koostaja poolne rikkumine aga veelgi raskem, sest ka kõnealusele väljatrükile ei ole V.N ehk kontrollile allutatud isik kohe(s.o 12. juunil 2015) alla kirjutanud, kusjuures ka sellel dokumendil puudub märkus või juurdekirjutus, miks seda kohe ei tehtud (ehk teisipidi, miks seda tehti hiljem). Kaitsja lisab, et isegi tõenduslikku alkomeetrit kasutanud ametniku ütlused, et enne alkoholijoobe tuvastamist selgitas ta kontrollile allutatud isikule ehk V.N-ile tema õigusi, ei asenda seaduses sätestatud nõuete järgimist ega vabasta seetõttu ametnikku tema vastutusest. Seda enam, et praegusel juhul V.N-ile ennetõendusliku alkomeetrit kasutamist KorS § 38 lg 2p-des 1-5 sätestatud õigusi tegelikult ei tutvustatud. Sellist järeldust põhjendab kaitsja järgnevaga.

Käsitletava protokolli koostaja on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et tõendusliku alkomeetri kasutamiseprotsess tervikuna, koos väljavõtmisega kuni puhumise lõpuni võttis aega kuni minut(21. novembri 2017. a kohtuistungi protokoll, lk 5). Maakohus leidis, et kaitsja on siinkohal kasutanud tunnistaja ütlusi konteksti väliselt, nimelt on VV kaitsja küsimusele vastates täpsustanud, et minuti võttis aega puhumisega seonduv (toimik lk 68, kaitsja teine küsimus tunnistajale). Kaitsja maakohtu seisukohaga siiski ei nõustu, ja seda ainuüksi põhjusel, et indikaatorvahendit kasutati protokolli järgi 12. juunil 2015. a kell 17.34, seevastu, kui tõendusliku alkomeetri osas on see aeg kell 17.41. Eeldades, et eelmainitud kellaajad tähistavad eelnimetatud protokollide koostamise algusaega, ei ole objektiivselt võimalik ega ka eluliselt usutav, et kõik vajalikud toimingud (sealhulgas talle kõigi KorS § 38 lg 2 p-des1-5 sätestatud õiguste tutvustamine ja nende sisu lahtimõtestamine)saavad mahtuda 6 minuti sisse. Seejuures teeb kaitsja viite VV ütlustele, juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et VV polnud sugugi 100% kindel, kas ta V.N-ile ikka kõiki KorS § 38 lg 2 p 1-5 sätestatud õigusi tutvustad või mitte, kusjuures KorS § 38 lg 2 p -s5 sätestatud õigust ta enda sõnul V.N-ile ei tutvustanud. Samas peab kaitsja vajalikuks ringkonnakohtu jaoks osutada ka sellele, et selles kriminaalasjas ei ole siiski tõsikindlalt tuvastatud, et nii indikaatorvahendit ja tõenduslikku alkomeetrit kasutati üldse Rapla haigla juures. Selline seisukoht või kahtlus tõukub kaitsjal NJ ütlustest., mis omakorda seab kahtluse alla, kas indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koostamise algusajad vastavad ikka tegelikkusele(tõele). Maakohus ei ole sellel asjaolule oma otsuses tähelepanu pööranud, rikkudes niiviisi taaskord kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See, et ka tõendusliku alkomeetri kasutamine võttis aega kuni minuti , või maksimaalselt paar minutit riimub ka tunnistaja NJ poolt kohtus antud ütlustega.

kohtuotsuse lubamatule tõendile. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 34). Eeltoodust tulenevalt puudub kaitsjal vajadus laskuda kohtus üle kuulatud tunnistajate ütluste süvaanalüüsi. Seda enam, et see kasvataks oluliselt niigi märkimisväärselt mahukaks paisunud apellatsioonimahtu ega oleks ka kaitsealusele tekkivate menetluskulude seisukohalt otstarbekas.

koheselt ja aktiivselt tegelema. Nii kuulati 7. aprillil 2017. a tunnistajana üle NJ ning seejärel koostati kohtueelse menetluse kokkuvõte. Kaitsja selgitab ringkonnakohtule, et KrMS § 2742 lg 1 kohase nõusoleku on V.N maakohtule edastatud, mistõttu ringkonnakohtul ei ole põhjendatud vajaduse tekkimise korral kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 lg1 alusel takistusi.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS 338 p-dest 2 ja 3, KrMS § 339 lg-st 2, KrMS § 340 lg 2 p-st 1, palub tühistada Pärnu Maakohtu 8. detsembri 2017. a otsus V.N-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 lg 1 järgi. Mõista V.N süüdistuses KarS § 424 lg 1 järgi õigeks. Mõista Eesti Vabariigilt V.N-i kasuks välja 3720 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt V.N-i kasuks välja 1200 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

PROKURATUURI SEISUKOHT:

koostati prokuröri poolt süüdistusakt, millele järgnevalt Pärnu Maakohtu poolt 23.10.2017 anti V.N kohtu alla süüdistuses KarS § 424 järgi. V.N kuulati süüdistatavana kohtuistungil üle 21.11.2017 KrMS § 81 lg 1 p 2 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 81 lg 5 p 2,3 märgib, et kuriteo aegumine katkeb süüdistatava kohtu alla andmisega, samuti kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamisega. KarS § 81 lg.6 sätestab, et juhul, kui kuriteo aegumine katkeb, algab aegumine uuesti käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Samas ei tohi isikut siiski süüdi mõista, kui kuriteo lõpule viimisest on möödunud KarS § 81 lg.1 sätestatud viia aasta võrra pikem tähtaeg. Käesoleva juhtumi puhul on selleks tähtajaks10 aastat. V.N-i puhul on aegumine katkenud 23.10.2017 ja 21.11.2017 ning sellega seonduvalt aegub tema poolt toime pandud kuritegu alles 21.11. 2022, mistõttu mõistlik menetlusaeg ei möödunud ja puudub seaduslik alus nimetatud motiivil kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ekspertiisiakt, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri protokoll ja väljatrükk on lubatavad tõendid. Apellant ei ole kohtuistungil, tõendite avaldamise ajal vaidlustanud eelnimetatud tõendite lubatavust ja nende tõendite vastuvõtmist (kohtuistungi protokoll 21.11.2017 lg. 13-15). Seega on apellant kohtuistungil nõustunud sellega, et ekspertiisiakt, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tõendusliku alkomeetri protokoll ja väljatrükk on lubatavad tõendid. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja alkomeetri väljatrükk ja protokoll on lubatavad tõendid ning tõendite kogumisel ei ole korda rikutud. Antud juhul on V.N allkirjastanud indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja protokolli järgmisel päeval, pärast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamist. V.N on allkirjastanud ka nimetatud protokollide õiguste selgitamise alajaotuse. Tunnistaja AS selgitas ristküsitlusel, et V.N tutvus talle allkirjastamiseks esitatud dokumentidega ja sai nende sisust aru. Näiteks, esitas ta küsimuse tõendusliku alkomeetri näidu kohta. Küsides, kas alkomeetri näit 0,85 mg/l kohta vastab kergele joobele. Tunnistaja ei olnud eelnevalt V.N-ile suusõnaliselt temal tuvastatud alkoholijoobe näitu suusõnaliselt teatavaks teinud. Selleks, et selline küsimus esitada pidi V.N lugema talle allkirjastamiseks esitatud tõendusliku alkomeetri väljatrükki ja protokolli. Mis omakorda tõendab seda, et V.N sai aru millistele dokumentidele ta alla kirjutas. Tunnistaja AS ütlustega on tõendatud, et dokumentidele allakirjutamise hetkel selgitati V.N-ile millistele dokumentidele ta alla kirjutab, samuti selgitati talle, et tõendusliku alkomeetri näiduga mittenõustumise korral saadetakse tema vereproov ekspertiisi. V.N nõustus tõendusliku alkomeetri näiduga, allkirjastas dokumendid ja ei nõudnud alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega. Väärib märkimist, et indikaatorvaheni ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduur on juba oma olemuselt selline, et sunniviisiliselt, ilma kontrollile allutatud isiku nõusolekuta ja koostöövalmiduseta on seda võimatu teostada. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse ning, et selle protseduurile eelnevalt selgitati talle tema õigusi on tõendatud tunnistajate VV ja NJ ütlustega. Asjaolu, et apellant ei nõustu nende tõendite alusel tehtud kohtu järeldustega ei muuda nimetatud tõendeid lubamatuteks.

V.Kolbegi alkoholijoove on tuvastatud seadusega sätestatud korra kohaselt. Apellandi keskseks seisukohaks on olnud väide, et alkoholijoove ei ole nõuetekohaselt tuvastatud. Apellant on seisukohal, et vereproovi uuring oleks tõendanud seda, et V.N ei olnud kriminaalses joobes. Nimetatud apellandi seisukoht põhineb ainuüksi V.N-i paljasõnalistel ütlustel. Korrakaitseseadus § 38 lg.1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Antud juhul tuvastati alkoholi sisaldumine V.N-i väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga, mis on kooskõlas eelmärgitud sättega. Korrakitseseaduse § 38 lg.2 järgi selgitatakse isikule enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga tema järgmisi õigusi:1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest; 3) õigus tutvuda järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) õigus vaidlustada indikaatorvahendi näitja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga; 5) õigus esitada vaie Politseija Piirivalveameti peadirektorile või kaebus halduskohtule Tunnistaja VV avaldas on ristküsitlusel, et selgitas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protseduuri ning V.N ei nõudnud alkoholijoobe kontrollimist vereproovi uuringuga. V.N puhus vabatahtlikult indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse kinnitab ka tunnistaja NJ. Tunnistaja avaldas, et V.N oli nõus alkoholijoobe kontrollimiseks puhuma alkomeetrisse. Tunnistaja sõidutas ratastooliga V.N-i politseibussi juurde. V.N puhus alkomeetrisse ja pärast joobe tuvastamist avaldas, et tarvitas alkoholi eelmine päev. V.N otseselt vereproovi uuringut ei nõudnud, pigem oli nõus puhumisega. V.N seoti peahaava, mistõttu temalt allkirja võtmist pidas ta ebaeetiliseks. Tunnistaja andis tõendusliku alkomeetrile oma allkirja, sest V.N oli talle suusõnaliselt kinnitanud nõusolekut protseduuriga. Tunnistaja AS ütlustest selgub, et V.N tunnistas, et juhtis sõiduautot alkoholijoobes ning avaldas tunnistajale, et ei soovi alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi määramist. Ta avaldas tunnistajale, et puhus väikesse ja suurde alkomeetrisse. Tunnistaja selgitas V.N-ile, et tal on õigus keelduda nõustumast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetriga näiduga ning, et sellisel juhul saadetakse temalt peale õnnetuse toimumist võetud vereproov ekspertiisi. V.N ei nõudnud vereproovi uuringut ning allkirjastas indikaatorvahendi protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki, ja sõiduki juhtimisest kõrvaldamise otsuse. V.N-ile oli tagatud Korrakaitseseaduses § 38 lg.1 sätestatud valiku õigus, et kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Samuti oli süüdistatavale tagatud Korrakaitseseadus § 38 lg.2 sätestatud õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Seega annab seadus valiku indikaatorvahendi näidu vaidlustamiseks alternatiivselt, kas tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. V.N avaldas, et allkirjastas indikaatorvahendi protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrüki ning protokolli tagantjärgi, järgmisel päeval. Ta väidab, et ei saanud aru millised

dokumendid allkirjastas. V.N on seisukohal, et tema ei olnud autot juhtides alkoholijoobes. Ta väidab, et soovis alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega. V.N on seisukohal, et politsei rikkus alkoholijoobe tuvastamise korda, kuna tema nõudmist eirates ei saadetud tema vereproovi ekspertiisi. Indikaatorvahendi kasutamise protokollil on kontrollile allutatud isiku alajaotuse all V.N-i ja tunnistaja NJ allkirjad. Samuti on NJ ja V.N-i allkirjad tõendusliku alkomeetri väljatrükil ja protokollil. Tunnistaja VV on kinnitanud ristküsitlusel, et kui indikaatorvahend näitas joovet, tuli joove tuvastada ka tõendusliku alkomeetriga ning sellega oli nõus V.N ning süüdistatav ei avaldanud mingit soovi minna ekspertiisi vereanalüüsi andma. Seda, et V.N vabatahtlikult puhus tõenduslikku alkomeetriise kõnnitab ka tunnistaja NJ. Tunnistaja AS kinnitas samuti ristküsitlusel, et süüdistatav V.N-ile selgitati õigust vaidlustada indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri näit ning pärast selgitust, et vaidlustamise korral saadetakse tema vereproov ekspertiis, allkirjastas V.N indikaatorvahendi protokolli ja tõenduslik alkomeetri väljatrüki ja protokolli. Tulenevalt tunnistajate ütlustest ja nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, s.o. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist on süüdistatav kasutanud õigust vaidlustada indikaatorvahendi näit tõendusliku alkomeetriga, mistõttu ei pidanutki V.N-ile olema tagatud peale puhumise nõustumist tõendusliku alkomeetrisse ka veelkordne õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit vereproovi uuringuga. Korrakaitseseaduse § 38 lg.1 kohaselt võib isiku toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga, kui isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga. Antud kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et V.N ei keeldunud alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga ega ka alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, mistõttu tema alkoholijoobe täiendav kontrollimine vereproovi uuringutega ei ole vajalik. Kui järeldada, et pärast tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamist on isikul õigus täiendavalt nõuda oma alkoholijoobe kontrollimist vereproovi uuringutega, siis tuleks kõik isikud, kes nõustuvad alkoholijoobe kontrollimisega indikaatorvahendiga või tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga toimetada ka veel nn igaks juhuks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. Korrakaitseseadus näeb ette kaks võimalust joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikul joobe tuvastamiseks –tõendusliku alkomeetri kasutamise või vereproovi uuringu. Tuvastamisele allutatud isiku puhul on võimalik kasutada vaid ühte võimalust. V.N-ile selgitati õigust keelduda tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ja nõuda meditsiiniasutusse viimist, kuid kuna V.N puhus vabatahtlikult tõenduslikku alkomeetrisse, siis puudus menetlustoimingu läbiviijal vajadus ja kohustus viia V.N ekspertiisi. Asjaolu, et süüdistatav ei nõustunud hiljem tõendusliku alkomeetri näiduga, ei ole aluseks isiku toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks. V.N-i selgitused alkoholi tarvitamise koguse ja aja osas on ümberlükatud ekspertiisiaktiga. V.N avaldas kohtuistungil, et11.06.2015 jõi ära 250 milligrammi 40% kangusega viina (protokoll lk.11). Ekspertiisiakt nr 17E-LÕX0092 /tl 87-91/ on tõendatud, et haavapuhastusvahendid „Octenisept“ ja „Prontoson“ ei põhjustanud ega mõjutanud tõendusliku alkomeetriga fikseeritud V.N-i alkoholijoobe näitu 0,85 mg/l. Saavutamaks 12.06.2015 kell 17:46 ühes liitri väljahingatavas õhus 0,85 milligrammi alkoholi, pidi V.N tarbima vähemalt 462 grammi 40% kangusega viina.

Ekspertiisiaktis ekspert selgitas, et V.N-i selgitus alkoholi tarvitamise osas ei ole usutav, sest 250 milliliitri 40% kangusega viina tarbimise korral oleks olnud alkoholisisalduseks tema ühes grammis veres0,72-0,96 milligrammi, ehk siis tema ühes liitris väljahingatavas õhus oleks alkoholisisalduse kontsentratsiooniks olnud 0,36-0,46 milligrammi. Alkohol eemaldatakse verest kiirusega 0,11-0,30 milligrammi. Seega 250 milliliitri 40% kangusega viina tarbimise korral, oleks pärast 4 tunni 11 möödumist V.N-i veres alkoholi kontsentratsiooniks olnud alla 0,2 milligrammi, ehk väljahingatavas õhus alla 0,1 milligrammi. Seega ekspertiisiaktist tuleneb, et V.N tarbis alkoholi tema poolt avaldatud kogusest oluliselt suuremas mahus ja hilisemal ajal. V.N-i ütlused tuleb tõendiallikana kõrvale jätta, kui ebausaldusväärne, sest tema ütlused on vastuolust Ekspertiisiakt nr 17E-LÕX0092 ja tunnistajate ütlustega. Apellandi väide, et prokurör hävitas vereproovi on meelevaldne ja ilmselgelt pahatahtlik. Apellant ei ole esile toonud ühtegi tõendit, millele tema meelevaldne väide põhineb. AS ütlustest selgub, et vereproovi hävitamise nõusoleku andis AS pärast seda, kui V.N oli nõustunud joobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Maakohus leidis põhjendatult, et V.N-i nõustumine ja allumine joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisem tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumine selle allkirjastamise läbi on käsitletav ekspertiisist loobumisena. Seda, et V.N loobus ekspertiisist kinnitavad AS ütlused. AS avaldas kohtuistungil, et vestles pärast V.N-i palatist lahkumist arstiga, kellele ütles, et vereproovi uuringutele saatmine ei ole vajalik, kuna V.N tunnistas oma joovet.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Ka tunnistaja AS on andnud ütlusi, et V.N-ilt võttis tema arvates vereproovi meditsiinitöötaja, kuid kuna V.N ka pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist vereproovi ei nõudnud, siis vastas ta arsti küsimusele kas on vereproov vaja uuringutele saata, eitavalt, mistõttu vereproovi ekspertiisi ei saadetud( t.lk. 72-75). Siinjuures kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et KorS § 38 lg 1 kohaselt indikaatorvahendi positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Seega näeb seadus ette alternatiivse alkoholijoobe tuvastamise võimaluse, mitte ei näe ette mõlema variandi kohustuslikkust.

Kaitsja esmalt märgib, et alkomeetri kasutamise protokoll on dokumendiks, mille puhul saadakse kohe reageerida puudustele. Menetlustoimingu käigus pole keegi alkomeetri kasutamise seaduslikkust kahtluse alla seadnud. Eeltoodust saab teha vaid järelduse, et tõendusliku alkomeetri kasutamise seaduslikkus pole toimingu tegemisel kahtluse alla seatud. Kaitsja on lugenud süüdistatava poolt protokolli allkirjastamist selle koostamisele järgneval päeval aluseks selle tunnistamiseks lubamatuks tõendiks. Kolleegium, sellise seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et dokument on allkirjastatud selle koostamisest järgmisel päeval, milles kriminaalasjas vaidlus ka puudub, ei muuda seda dokumentaalset tõendit iseenesest ebaseaduslikuks ja lubamatuks ega ka olulisi vasturääkivusi sisaldavaks dokumendiks nagu on ekslikult väitnud kaitsja. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-31-1. Erinevalt kaitsja järeldustest kolleegium osutab, et nimetatud lahendis on Riigikohus sedastanud, et nii kriminaalmenetluse käiku puudutavate asjaolude kui ka kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele, on võimalik ja seaduslik menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine. Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Samuti on Riigikohus viidatud lahendis ette heitnud, et kohus ei ole menetlustoimingute tegemise kohta antud tunnistaja ütlusi piisava põhjalikkusega analüüsinud. Kolleegium leiab, et vaidlustatud kriminaalasjas on tunnistajad, menetlustoimingute tegijad, üle kuulatud, nad on toimingute tegemise asjaolusid selgitanud ning maakohus on neid ütlusi piisava selguse ja jälgitavusega ka analüüsinud. Samuti on tõendamist leidnud, et vajalikud dokumendid olid menetlejate poolt koostatud. Seega on maakohus Riigikohtu juhiseid järginud ning menetluslikud minetused pole tuvastatavad. Kaitsja on esitanud lühinoppeid tunnistaja VV ütlustest ning leidnud, et need on vastuolus koostatud dokumentide allkirjastamise aja suhtes. Maakohus pole aga tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud, millega rikkus menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium osutab, et kaitsja on tunnistaja ütlusi tõlgendanud meelevaldselt. Vastavalt kohtuistungi protokollile on VV ristküsitlemise käigus andnud ütlusi, et tema sündmuskohal ei olnud vaid sõitis Rapla haiglasse. Seal võttis pärast tõenduslikku alkomeetrisse puhumist vormistatud dokumentidele allkirja valvearstilt, kes kogu puhumise aja juures oli. Kuna V.N oli tekkinud suur verejooks, temalt allkirja võtta ei saanud. Rääkis välijuhi AŠ-ga, et V.N-ilt on vaja võtta allkirjad järgmisel päeval( t.lk. 68). Seega igasugune vastuolu tunnistaja ütluste, V.N-i ütluste kui ka tunnistaja AS ütlustega puudub. Kaitsja järeldus, et tunnistaja VV ütlustest tuleneb, et V.N-ilt võeti protokollile allkiri 12 juunil 2015 sündmuskohal, on vastuolus nii tunnistaja ütlustega kui maakohtu poolt tõendite alusel tuvastatuga ning kolleegiumi hinnangul ebaõige.

alkomeetrisse puhumisest ja selle tagajärgi. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et V.N nõustus alkomeetrisse puhumisega, täitis täielikult politsei korraldusi. Millegi osas pahameelt ei väljendanud. Kohus on nii VV kui ka NJ kokkulangevate ütlustega tuvastanud ka asjaolud, mis tõid kaasa olukorra, kus ei olnud võimalik V.N-i poolt mõõtetulemuse väljatrüki ega ka alkomeetri kasutamise protokolli allkirjastamine vahetult pärast toimingu tegemist. Nii on tuvastamist leidnud, et VV poolt dokumentide vormistamise ajal, enne nende allkirjastamist V.N-i poolt, tekkis viimasel pea lahtisest haavast tugev verejooks, mis vajas kirurgi kohest sekkumist ja narkoosi. NJ ütluste kohaselt vaatamata sellele, et V.N oli suuliselt nõus dokumente allkirjastama, ei pidanud ta sellises olukorras seda eetiliseks. Kuna V.N oli nõus alkomeetrisse puhumise protseduuriga andis vormistatud dokumentidele vahetult pärast nende koostamist ise allkirja( t.lk. 91-94). Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus V.N oleks joobe kontrollimise ja tuvastamise järgselt keeldunud dokumentide allkirjastamisest või esitanud mingeidki nõudmisi või väljendanud rahuolematust toimingute teostamise või mõõtmistulemuste osas. Allkirjastamata jätmise tingis tema tervislik olukord ning vajadus koheseks kirurgiliseks sekkumiseks. Samaselt maakohtuga kolleegium leiab, et tugevalt veritseva peahaavaga isikult allkirja võtmata jätmine ning tema tervisliku olukorraga arvestamine, pole politseitöötajale etteheidetav ega käsitatav raske rikkumisena nagu leiab kaitsja.

asjakohane. Nimelt 1. septembril 2011 jõustunud KrMS 274 lg 1 ja § 2742 näevad otsesõnu ette võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus kohtuliku arutamise käigus, kui tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Seega on seadusega kooskõlas maakohtu poolt mitte eelmenetluse käigus vaid kohtuliku arutamise käigus mõistliku menetlusaja lõpetamise taotluse osas seisukoha võtmine. Maakohus on otsuses menetlusaja mõistlikkusele hinnangu andnud ja jõudnud järeldusele, et KarS § 2742 alusel kriminaalasja lõpetamiseks alused puuduvad. Seetõttu on ainetu kaitsja etteheide, et protokollist nähtuvalt ei teinud maakohus sellekohast otsustust kohtuliku arutamise käigus. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et ka kohtuotsuse kuulutamine on kohtuliku arutamise osa( vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-106-06). Kaitsja on, viidates ringkonnakohtu lahendile, leidnud, et mõistliku menetlusaja suhtes otsuse tegemiseks oleks maakohus pidanud prokuratuurilt välja nõudma menetlustoimingute tegemise üksikasjaliku kronoloogilise faktoloogia. Esmalt kolleegium märgib, et kaitsja poolt viidatud ringkonnalahendis on küll lähtutud toimingute kronoloogiast, kuid seda juba kohtule esitatud materjalide alusel ning kolleegium ei ole sedastanud maakohtu kohustust vastavaid tõendeid ise koguda. Maakohtus kohtuliku uurimise käigus on kaitsja nõustunud kriminaalasjas kohtuliku uurimise lõpetamisega juba kohtule esitatud ja kohtus vahetult uuritud tõendite pinnalt. Uute tõendite kogumise konkretiseeritud ja põhistatud taotlust ei ole kaitsja kohtuliku uurimise lõppemisel esitanud. Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt nr 3-1-1-63-13; 3-1-1-14-14) sedastanud, et KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Kuigi kaitsja ei ole oma väite, et kriminaalasjas ei teostatud ühtegi menetlustoimingut 1 aasta ja 7 kuu jooksul, kinnituseks tõendeid esitanud, on juba maakohus kriminaalasja materjalide alusel tuvastanud kohtueelsel uurimisel mõistliku menetlusaja riive, mis aga on kohtu arvates heastatav karistuse kergendamisega KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt. Seega on kohtu poolt tuvastatud mõistliku menetlusaja riive kohtueelsel uurimisel süüdistatavale heastatud, maakohus on ka sellekohast otsust põhjendanud. Maakohtu menetluse raames mõistliku menetlusaja riivest rääkida ei saa ning selles osas pole apellatsioonis ka viiteid tehtud. Kolleegium osutab, et üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (vt. Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-63-13, 3-1-1-14-14).

Vaidlustatud kriminaalasjas ringkonnakohus ei tuvastanud rikkumisi, mis tingiksid kriminaalasja maakohtule tagastamise. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega, seaduslikud alused puuduvad.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.