Tallinna Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
22. juuni 2017 .a, Tallinn
Kriminaalasja number
1- 16-754
Kohtukoosseis
Julia Katškovskaja, Andres Parmas, Urmas Reinola
Kriminaalasi
Z.B süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 22. septembri 2016.a otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Z.B
Süüdistatav Kaitsja Prokurör
Z.B (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Andres Simson Katrin Pärtlas
Süüdistatava Z.B apellatsioon Harju Maakohtu 22.septembri 2016.a otsusele – jätta läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
Harju Maakohtu 22. septembri 2016 otsusega mõisteti Z.B süüdi KarS § 199 lg 2 p- de 7 ja 8 järgi ning teda karistati 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.
KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 02.03.2015 otsusega KarS § 202 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus 6 kuud vangistust, vähendades seda KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ja lugedes liidetavaks karistuseks vangistuse 4 kuud ning lugedes kergema karistuse kaetuks r askeima üksikkaristusega, mille tulemusena mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 aastat ja 6 kuud. KarS § 68 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud liitkaristusest kantuks eelvangistus ja Harju Maakohtu 02.03.2015 otsusega mõistetud ning kohesele ärakandmisele kuulunud vangistus ajavahemikul 07.05.2014 kuni 06.11.2015, so 1 aasta ja 6 kuud, ning ärakandmata karistuseks loeti tähtajaline vangistus 1 aasta. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti Z.B-le mõistetud ja ärakandmata karistuse osa, s.o tähtajaline vangistus 1 aasta , täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Z.B temale määratud 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 p 1, 2, 3, 4, 5, 6 alusel pandud kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all. KarS § 75 lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustati Z.B järgima katseajal kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi G.B ann (samas kuriteos kaastäideviijana), kelle suhtes jõustus kohtuotsus Riigikohtu loakogu 28.02.2017 määrusega . Z.B mõisteti süüdi selles, et tema ajavahemikul 20.03.2014 kella 17.00 kuni 21.03.2014 kella 10.30 paiku grupis koos G.B ’iga ukseluku lõhkumise teel tungis valdaja D OÜ tahte vastaselt sisse Tallinnas X XX kaheksandal korrusel asuvasse ruumi, kust võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis D OÜ-le kuuluvat vara kokku summas 8308,05 eurot: 75tk vääriskivi kokku väärtusega 157,30 eurot, 19tk kuldehteid kokku väärtusega 1279,25 eurot, 17tk aksessuaare kokku väärtusega 113,60 eurot, 150tk mitteväärisehteid (498,16g) kokku väärtusega 74,73 eurot, 12tk hõbeehteid kokku väärtusega 84,79 eurot, 2300g investeerimishõbe kokku väärtusega 1343,20 eurot, 400tk hõbeehteid (2068,43g) kokku väärtusega 952,93 eurot, 266tk briljanti kokku väärtusega 1002,25 eurot, sularaha summas 3300 eurot.
Süüdistatav märgib apellatsioonis, et kohtuotsus on temani jõudnud hilinemisega kuna kannab Austrias 4-aastast vangistust ning jättes kõrvale süüküsimuse, ei ole ta nõus mõistetud karistusega. Ta loetleb tema suhtes tehtud erinevate kohtuinstantside lahendeid selles kuriteosüüdistuses nin g rõhutab Riigikohtu 13.11.2015 otsuses selgitatut, et juhul, kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, ei või asja uuesti arutav maakohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud otsusega. Süüdistatav märgib, et otsusega, mis oli Riigikohtu poolt tühistatud, oli kohus mõistnud temale lõpliku karistuse 2 aastat vangistust. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel kuulus kohesele ärakandmisele 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, so 6 kuud jäeti Z.B suhtes tingimisi 3 aastase katseajaga kohaldamata. Vaidlustatud Harju Maakohtu 22.09.2016 otsusega aga oli lõplik karistus 2 aastat ja 6 kuud. Süüdistatav leiab, et seega on tema karistust siiski raskendatud ja see on vastuolus Riigikohtu otsuses antud juhistega.
Esmalt märgib kohtukolleegium puutuvalt apellatsioonitähtaega, et ajaliselt on see apellatsiooni esitamise ajaks möödunud. Süüdistatav ei viibinud küll kohtuotsuse kuulutamise juures, kuid AETi kaudu on temale otsus tehtud kättesaadavaks 22.09.2016. Andmed, et Z.B isiklikult AETi kaudu otsuse kätte oleks saanud, puuduvad. 27. detsembril 2016 on Harju Maakohus süüdistatava avalduse alusel saatnud temale Austriasse kinnipidamiskohta koopiad Harju Maakohtu 22.09.2016 kohtuotsusest, makseinfost ja määrusest, samuti koopia Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2016 kohtuotsusest, millega Harju Maakohtu 22.09.2016 otsus jäeti muutmata. Ühtlasi teavitati teda sellest, et Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2016 kohtuotsusele on süüdistatava J . Kiilmanni kaitsja advokaat A. Nõmmik 06.12.2016 esitanud kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kuna aga igasugused allkirjad selle kohta, et ta on otsuse kätte saanud enne seda, kui sai teada tema suhtes tehtud vahistamismäärusest karistuse täitmisele pööramise menetluses, puuduvad, siis kohtukolleegium ei jäta esitatud apellatsiooni läbi vaatamata mitte, kui apellatsioonitähtaja möödumisel esitatut, vaid kui ilmselt põhjendamatut. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksm eelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1- 55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Kohtukolleegiumi hinnangul põhineb süüdistatava arusaam, et maakohus on eiranud Riigikohtu otsuse 3-1-1- 90-15 p-s 23 antud juhiseid ja on vastuolus Riigikohtu
nimetatud otsusega, mõistes temale raskema karistuse, kontekstist väljarebitud ühel lausel. Tegelikult on Riigikohtu otsusest , millega tühistati mõlemad madalama astme kohtuotsused osaliselt ja saadeti kriminaalasi G.B ja Z.B varguse süüdistuses ja isikutele liitkaristuse mõistmises, D OÜ tsiviilhagi ning menetluskulude osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus, üheselt välja loetav, et olukorras, kui kriminaalasja ei arutata uuesti lühimenetluses, ei tule vähendada ka varguse eest mõistetud üksikkaristust. Tähelepanuta ei saa jätta seda, et Harju Maakohtu 2. detsembri 2015. a määrusega tagastati kriminaaltoimik KrMS § 235-1 lg 1 p 3 alusel Põhja Ringkonnaprokuratuurile, sest kriminaaltoimiku materjalidest ei piisanud kriminaalasja lahendamiseks. Nimelt ei olnud kriminaaltoimikus oleva tsiviilhagi lahendamiseks küllaldaselt tõendeid. Uuesti saadeti kriminaalasi kohtusse üldmenetluses, mis tähendas muuhulgas ka seda, et üldmenetluses tehtud süüdimõistva otsusega ei saa Z.B-le KarS § 199 lg 2 p 7, 8 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõista karistust rohkem kui 2 aastat ja 6 kuud. Ehk siis, karistuse ülempiiriks on mõistetud e. n- ö 3/3 karistus, mitte selle karistuse 1/3 võrra vähendatud osa. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu poolt otsuses 3-1-1-83-12 väljaöeldud seisukohaga. Nimelt selgitas Riigikohus viidatud otsuses, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra. KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg -st 3 leiab kohtukoosseis üksmeel selt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.