Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Määruse väljatrükk saata Viru Vanglale, F.G-le ja prokurörile. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele on õigus esitada määruskaebus Viru Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud 06.07.2016 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava F.G suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. F.G on süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 09.04.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus 05.11.2013 Harju Maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse 172,80 eurot ning Viru Maakohtu 01.04.2014 mõistetud karistusega 2 aastat 5 kuud ja 9 päeva. KarS § 65 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust ja rahaline karistus summas 172,80 eurot. Karistuse kandmise alguseks loeti 01.04.2014. KarS § 64 lg 5 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosust toetab Viru Vangla kinnipeetav F.G suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Samuti soovitab Viru Vangla kriminaalhooldaja karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks määrata F.G-le KarS § 75 lg 2 alusel täiendavad lisakohustused.

Kohtuistung Kinnipeetav F.G keeldus osalemast 27.07.2016 toimunud videokohtuistungil. Kohus määras, et asja on võimalik arutada süüdimõistetu osavõtuta. Prokurör leidis kohtuistungil, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on põhjendatud, kuna tegemist on isikuga, kelle puhul on arvestatav risk uue kuriteo toimepanemiseks ja kõik eeldused selle kohaldamiseks on täidetud. Prokurör märkis, et kinnipeetaval on kuritegelikud hoiakud ning mõtlemine. Prokurör nõustus vangla poolt pakutud karistusjärgse käitumiskontrolli pikkusega ja lisakohustuste valikuga, juurde lisada midagi ei soovinud. Kohtumääruse põhjendused KrMS § 432 lg 3 kohaselt karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega seotud küsimused lahendab täitmiskohtunik süüdimõistetu osavõtul. Täitmiskohtuniku juurde kutsutakse prokurör ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus. Eeltoodust ei tulene süüdimõistetu kohustust osaleda kohtuistungil ning avaldada arvamust. Kohus on seisukohal, et kohtuistungil osalemine ning lahendamist vajavas küsimuses arvamuse avaldamine on süüdimõistetu õigus, mille isik võib vaba tahte kohaselt ka realiseerimata jätta. Nimetatud asjaolu ei ole takistuseks Viru Vangla poolt esitatud materjalide läbi vaatamisel kinnipeetava suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks. Kohus, kuulanud ära prokuröri ning tutvunud Viru Vangla poolt esitatud materjalidega leiab, et F.G suhtes tuleb kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. KrMS § 4261 järgi karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustab karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik toimiku kohtusse saabumisest alates ühe kuu jooksul. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks arvestab kohus KarS §-s 871 sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Karistusseadustiku (KarS) § 871 lg 1 sätestab, et kohus kohaldab isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt KarS §-s 75 sätestatule, kui: 1) isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses; 2) teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega ja 3) arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui isikut on karistatud 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust.

F.G puhul on KarS § 87 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. F.G kannab käesoleval ajal Viru Maakohtu 09.04.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetud liitkaristust 2 aastat 5 kuud 9 päeva vangistust. Ärakandmisele kuuluva liitkaristuse kandmise lõpp saabub eelduslikult 10.09.2016, seega kannab kinnipeetav ära mõistetud karistuse täies ulatuses.

Kuivõrd karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on oluline ka prognoos, et süüdimõistetu võib vabaduses panna toime uusi kuritegusid, siis sellele hinnangu andmiseks analüüsib kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja elutingimusi ning käitumist karistuse kandmise ajal. F.G on kriminaalkorras karistatud 8-l korral ning reaalset vangistust kannab teist korda. Kinnipeetava esimene kuritegu oli isikuvastane, ülejäänud on varavastased (üks episood seotud vägivalla kasutamisega). Soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine ja grupi mõjutus. Kinnipeetaval on 3 kehtivat distsiplinaarkaristust, seega ei ole F.G käitumine vanglas olnud seaduskuulekas. Kui süüdimõistetu ka vanglas range järelevalve tingimustes jätkab õigusrikkumiste toimepanemist, siis puudub kohtul alus arvata, et tema käitumine vabaduses saab olema seaduskuulekas. Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetav on ohtlik avalikkusele ja ohustatud on kõik ühiskonna liikmed. Ohu tõenäosus on seda suurem, kui isik jätkab vabaduses sõltuvusainete tarvitamist, on mõjutatav ning tal on rahalised raskused. Vabanemisel ei ole isikule garanteeritud töökohta. Lisaks märgib kohus, et isikul on ka vähene haridus, töökogemus ja -harjumus, seega on tema konkurentsivõime tööturul problemaatiline ja seda olukorras, kus kinnipeetav on enne vangistust ametlikult töötanud üksnes 3 kuud, tegi harva juhutöid, elatus töövõimetuspensionist ning sooritas kuritegusid rahalise kasu saamise eesmärgil. Toimetulekut mõjutasid võlad ja sõltuvusainete tarvitamine. Kohus on seisukohal, et legaalse sissetuleku puudumine ja seetõttu majanduslike raskuste tekkimine võivad olla uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriteks. Meditsiiniosakonna andmetel on F.G näol tegemist narkootikumide juhutarvitajaga. Samas on isikul probleeme alkoholi tarvitamisega, mida saab pidada samuti uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Kohus on seisukohal, et juhul, kui isik ei suuda vabaduses hoiduda sõltuvusainete tarvitamisest, siis võib ta taas üritada leida kriminaalseid lahendusi majandusliku olukorra parandamiseks sõltuvusainete hankimiseks. Isik ise probleemi antud valdkonnas ei tunnista. Vähetähtis pole ka asjaolu, et kinnipeetava tutvusringkonnas on ilmselgelt kriminaalse mõtteviisiga isikuid arvestades isiku korduvkaristatust. Kinnipeetava üks vendadest on kriminaalkorras karistatud. F.G tunnistab, et teatud olukordades võib ta olla kaaslaste poolt mõjutatav. Kohus on seisukohal, et kuna eelnevalt on kuritegusid toime pandud grupis, siis kriminaalse mõtteviisi, käitumise ja taustaga isikutega läbikäimine ei soodusta kinnipeetava taasühiskonnastumist. Kinnipeetava isikuomaduste, varasema elukäigu ja käitumise alusel on vangla poolt F.G puhul hinnatud uue kuriteo toimepanemise riski 2 aasta jooksul kõrgeks, s.o 72 % ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 51%. Vangla iseloomustuse kohaselt on F.G puudulik sotsiaalse toimetuleku oskus, isik võib käituda impulsiivselt, tagajärgedega arvestamata, ta ei teadvusta probleeme, ei oska neid õigesti hinnata. Tarvitades alkoholi väldib probleemidega tegelemist ja nende lahendamist, eesmärgid on ebamäärased. Motivatsioon muutusteks on olemas, kuid isik ei saa aru, mida ta

selleks tegema peab. Samas ei ole kinnipeetav nõus, et tema suhtes kohaldataks karistusjärgset käitumiskontrolli. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et F.G puhul on väga suur tõenäosus tulenevalt tema majanduslikust olukorrast, sõltuvusainete tarvitamisest, hoiakutest ja mõtlemisest ning suhtlusringkonnast, et ta võib peale vabanemist toime panna uue kuriteo. Kohus on seisukohal, et F.G vajab siiski täiendavat abi vabaduses sotsiaalsel kohanemisel ja järelevalvet edasiste kuritegude toimepanemise vältimiseks. Seega tuleb F.G suhtes kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli allutades ta kriminaalhooldaja järelevalvele, kus temaga tehakse tööd kriminogeense käitumise muutmiseks. Lisaks märgib kohus, et karistusjärgne käitumiskontroll ei ole karistusvahend, vaid selle eesmärk on hõlbustada isiku taasühiskonnastumist. KarS § 871 lg 3 sätestab, et karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks määratakse kaksteist kuud kuni kolm aastat. Kohus peab võimalikuks F.G käitumiskontrolli tähtajaks määrata minimaalse aja, s.o 12 kuud, samas kohustades teda käitumiskontrolli ajal järgima lisaks KarS § 75 lõikes 1 sätestatud kohustustele ka KarS § 75 lõikes 2 p-des 2, 21, 4, 7 ja 8 sätestatud kohustusi.

Kui F.G ei täida KarS § 75 tulenevaid nõudeid, siis KarS § 87 lg 4 kohaselt, kui süüdlane ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus pikendada käitumiskontrolli tähtaega korraga kuni ühe aasta võrra või määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule.

kohaselt karistatakse kontrollnõude või käitumiskontrolli raames KarS §

pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2016 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.