Kohtulahend

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud kinnipeetava isikliku toimikuga ning kuulanud ära K.D ja prokuröri, leiab, et K.D suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud. KarS § 871 lg 1 p 1, 2 sätestavad, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses ja teda on enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega. KarS § 871 lg 2 sätestab, et kui isikut on karistatud 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnus on vägivalla kasutamine, vähemalt kaheaastase vangistusega, ei eelda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud eelnevat karistatust. Praegu kannab K.D 2 aasta pikkust liitkaristust kuritegude eest, mille koosseisutunnus on ka vägivalla kasutamine. KarS § 87 1 lg 1 p 3 sätestab, et kohus võib kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule, kui arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. K.D on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, reaalset vanglakaristust kannab esimest korda. Varasemalt on K.D karistatud isikuvastaste kuritegude

2 (3)

toimepanemise eest. Praegu kannab K.D karistust kehalise väärkohtlemise, varguse, asja omavolilise kasutamise ja mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Kuritegusid soodustanud teguriks on alkoholi kuritarvitamine. Karistuse kandmise ajal on K.D osalenud taasühiskonnastavas tegevuses ning selle läbi vähendanud riske uute kuritegude toimepanemiseks. Sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbimisega karistuse kandmise ajal on K.D tekkinud motivatsioon sõltuvuskäitumist muuta ning alkoholi tarbimist vähendada. Pärast karistuse ärakandmist soovib K.D Eestist lahkuda ning asuda tööle ja elama Soome. Sellest on tal juttu olnud seal elavate onudega ning õega. K.D ütluste kohaselt ei ole tal Eestis elu- ja töökohta. Samuti ei ole toetavaid lähedasi, vanematega on suhted minimaalsed. Kohtu hinnangul võib keskkonnavahetus positiivselt mõjutada isiku käitumist, samuti aitab see hoiduda varasematest negatiivset mõju avaldanud tuttavatest. Töö leidmisel on tagatud sissetulek, mille arvelt rahalisi nõudeid tasuda. Eelnevast tulenevalt ei ole aga otstarbekas kohustada K.D pärast karistuse ärakandmist jääma Eestisse, sest võib tõenäoliselt suurendada riski uute kuritegude toimepanemiseks. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et K.D suhtes ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud. Kohus leiab, et kuna tegemist on K.D esimese vangistusega, tuleb talle anda võimalus tõestada oma käitumisega, et ta on käesoleva karistuse ajal teadvustanud endale oma kuritegeliku käitumise riske, milleks on muuhulgas alkoholi kuritarvitamine. Kohtu hinnangul ei ole K.D näol tegemist sellise kurjategijaga, kelle suhtes esineb oht, et ta jätkab vabanemise korral raskete kuritegude toimepanemist ning keda ei ole võimalik mõjutada muude karistusõiguslike meetmetega õiguspärasele käitumisele. Kuna karistusjärgne käitumiskontroll riivab intensiivselt isikute põhiõigusi, peab selle kohaldamine olema selgelt erandlik ja eriliselt kaalutletud. Kohus on arvamusel, et esmane reaalselt ära kantud vangistus võiks olla piisavalt mõjus, et hoida ära uute kuritegude toimepanemine. Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et K.D suhtes tuleb jätta karistusjärgne käitumiskontroll kohaldamata. Menetluskulud K.D karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise taotluse läbivaatamisel võttis kaitsjana 28.03.2016. a kohtuistungist määratud korras osa vandeadvokaat Rein Napa. Kaitsja esitas 28.03.2016 kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles palus välja mõista riigi õigusabi tasu koos käibemaksuga summas 91,08 eurot. Kohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud ja kinnitab pealdisega taotlusele riigi õigusabi osutamise eest väljamaksmisele kuuluvaks summaks 91,08 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt menetluskulu. Vastavalt KrMS §-le 43 lg 2 p 1 määrab kaitsja Eesti Advokatuur kohtu taotlusel, kui süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja määramist. Vastavalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p 1 on riigi õigusabiks määratud kaitse kriminaalmenetluses. Tulenevalt Riigikohtu 02.02.2016. a lahendist nr 3-1-1-1-16 jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 4261, § 432 lg 3. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.