Tartu Ringkonnakohus
Määruse tegemise aeg ja koht
1. märts 2016. a, Tartu (kirjalik menetlus)
Kriminaalasja number
1-15-10144
Kohtukoosseis
Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas
Kriminaalasi
U.N süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi lühimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 21. jaanuari 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdistatav U.N, apellatsioon
Jätta U.N apellatsioon Viru Maakohtu 21. jaanuari 2016. a otsuse peale läbi vaatamata. Edasikaebamise kord: Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.
U.N anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi selles, et tema:
- olles isik, keda on varem kohtu poolt karistatud kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 järgi pani taas toime analoogilise kuriteo, kui viibides 13. juunil 2015. a kella 09:00 paiku alkoholijoobes aadressil XXX lõi tüli käigus oma ema O.K. t kehalise väärkohtlemise eesmärgil ukselauaga vastu keha. Oma tegevusega tekitas U.N kannatanule füüsilist valu; - 17. juunil 2015 kella 18:00 paiku kasutas taas oma ema suhtes vägivalda, kui olles alkoholijoobes aadressil XXX haaras tüli käigus oma ema O.K. t kehalise väärkohtlemise eesmärgil juustest kinni ja tutistas. Oma tegevusega tekitas U.N kannatanule füüsilist valu.
Kohus märkis, et loeb kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas, et U.N pani uue teo toime kohe pärast vanglast vabanemist, kus ta kandis karistust samalaadse kuriteo eest. Kohus ei pidanud võimalikuks kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistuse mõistmist põhjendades seda asjaoluga, et U.N on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivaldse teo eest vangistusega. Sellele vaatamata pani U.N karistuse kandmiselt vabanedes toime kaks uut episoodi KarS § 121 järgi. Ka rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eri- ja üldpreventiivset eesmärki. U.N on võimalik mõjutada kuritegude toimepanemisest loobuma üksnes reaalse vangistusega. Seetõttu ei ole otstarbekas jätta karistus tingimisi kohaldamata või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RKKKo 1-1-99-06). Selliseid asjaolusid U.N puhul ei esine. Lähtudes U.N süü suurusest ja tema isikust ning võttes arvesse kannatanu arvamust, kes palus mitte karistada süüdistatavat rangelt, karistust kergendava asjaolu olemasolu ning raskendavate asjaolude puudumist, karistas kohus U.N sanktsiooniga, mis jääb oluliselt alla KarS § 121 lg-s 2 sätestatud vangistuse keskmist määra.
kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega. Sellest järeldub üheselt, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-99-06 asunud seisukohale, et tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul (p 18). Karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki: anda isikule, kelle täielik vabastamine karistuse kandmisest ei ole süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise ehk šokivangistusega tõsine hoiatus. 5.4 Apellatsioonikohus on seisukohal, et käesolevas kaasuses ei esine erandlikke asjaolusid, mis iseloomustaksid toimepandud kuritegusid või U.N isikut selliselt, et tooksid kaasa tema karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmise. U.N-ile esitati süüdistus ema korduvas kehalises väärkohtlemises. Hiljem ta küll kahetses süüd ja ka kannatanu on taotlenud kohtult süüdistatavale kergemat karistust, ent seda on kohus ka juba arvestanud karistuse mõistmisel, kui mõistis karistuse, mis on oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ehkki eraldivõetuna iseloomustab süü kahetsemine ja uurimisega koostöö süüdlase isikut positiivselt, välistab korduv kehaliste väärkohtlemiste toimepanemine siiski karistuse kohaldamise tingimuslikult. Apellatsioonikohus arvestab seejuures nagu maakohuski asjaolu, et U.N vabanes vahetult enne talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemist vangistusest, kus ta samuti kandis karistust kehalise väärkohtlemise eest. Seega puudub apellatsioonikohtu hinnangul vähimgi võimalus karistuse individualiseerimiseks süüdistatava taotletud viisil, ehkki apellant on nüüdseks oma emaga leppinud ja praeguseks on suhted väidetavalt normaalsed ning tal on perekonna ees ülalpidamiskohustus. 5.5 Ringkonnakohus ei saa kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtuniku siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga otsuses välja toodud argumentidel.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.