lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-14-4828/53

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 19.10.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-14-4828/53
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Täitmiskohtuniku asi
Kuulutamise aeg
19.10.2015
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1334
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
1-14-4828/36Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja09.06.20141-14-4828/47Viru Maakohus Rakvere kohtumaja18.09.20151-14-4828/61Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja11.05.20161-14-4828/65Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium13.06.2016

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2015, kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-14-4828 Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. septembri 2015 määrus, millega Vadim Štšemelev jäeti tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vangistusest vabastamata

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Vadim Štšemelev, määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. septembri 2015 määrus muutmata.

Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Viru Maakohtu 18. septembri 2015 määrusega jäeti Vadim Štšemelev vabastamata talle Viru Maakohtu 9. juuni 2014 otsusega mõistetud karistusest KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kinnipeetava karistusaeg algas 17. veebruar 2014 ja lõpeb 17. veebruaril 2017.
2.Viru Maakohus leidis, et kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ei ole ilmselgelt põhjendatud ning ei oleks kooskõlas üleüldise arusaamaga õiglasest karistusest. Maakohus tõi välja, et V. Štšemelevi on kriminaalkorras karistatud 10 korral. Ta kannab kuuendat reaalset vangistust. Peamiselt on V. Štšemelevi karistatud varavastaste süütegude eest, ent käesolevat karistust kannab ta narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Kuritegude ajendiks on materiaalse kasu saamine ning sõltuvus

narkootilistest ainetest. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 35%. Oht uute kuritegude toimepanemiseks seisneb narkootiliste ainete levitamisele kaasaaitamises ja materiaalse kahju tekitamises. Maakohus leidis, et praegusel ajal oleks kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ennatlik. I astme kuriteo toimepannud isiku vabastamise korral saaks ühiskonna õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on ühiskonnale näidata, et narkootiliste ainete käitlemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub pikaajalises vangistuses ja eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. Narkootiliste ainete käitlemist peetakse suureks ohuks riigi julgeolekule ja on avaliku korra seisukohalt ka väga tõsiseks kuriteoks, mis kujutab endast suurt ohtu rahva tervisele. Viru Maakohtu otsusega mõisteti V. Štšemelevile miinimummäära lähedane karistust, seega ei oleks karistuse lühendamine ennetähtaegse vabastamisega ilmselgelt põhjendatud ega kooskõlas ühiskonna arusaamisega õiglusest.

MÄÄRUSKAEBUS

3.V. Štšemelev maakohtu määruses toodud seisukohtadega ei nõustunud ja esitas edasikaebuse. Kaebaja leiab, et maakohtu määrus tuleks tühistada ja vabastada ta tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valvega. Kinnipeetav leiab, et vaieldamatult kõige objektiivsema hinnangu tema elukäigule oskab anda vangla ja kriminaalhooldus. Mõlemad on teadlikud selles, et kinnipeetav ei viibi vangistuses esimest korda. Sellest hoolimata on nad toetanud vabastamist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et V. Štšemelev on läbinud ajavahemikul 5. september 2014 kuni 16. juuni 2015 sõltuvusrehabilitatsiooni, mille käigus sai ta palju tulevaseks eluks vajalikke teadmisi. Seega on ta tegelenud oma sõltuvusprobleemidega, mis näitab samuti tema motivatsiooni muutuda. Iseloomustuses on märgitud sedagi, et V. Štšemelev on nõus minema täiendavalt sõltuvusravile. See tähendab aga otsesõnu, et V. Štšemelevil tuleb allutada kriminaalhooldusele, et selle kontrolli all kinnipeetavat aidata ning nõuete rikkumise korral saata isik tagasi vangistust kandma. Aastaid vangistuses viibinud isikute resotsialiseerimine on raske ja pikaajaline protsess, seega tuleb teda võimalikult pikalt aidata iseseisva eluga toimetulekul. Sellise kohustuse on seadusandja pannud kriminaalhooldajale. Kohtu argumendid aga ei muutu olematuks ka 1 aasta ja 5 kuu pärast, mil V. Štšemelev vabaneb karistuse kandmiselt igasuguse toeta. Eluline loogika ütleb, et karistuse täielikul ärakandmisel on oht uut kuritegu toime panna suurem, kui kriminaalhooldusel olles. V. Štšemelev on lisaks läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, osalenud Corrigo tugigrupis, läbinud SRS tegevused ja osalenud AN tugigrupis. Alates 21. oktoobrist 2014 on ta asunud tööle algul koristajaks, siis puidutsehhi. Kõik antud asjas koostatud arvamused näitavad, et V. Štšemelevi on võimalik vabadusse lasta üksnes riigipoolse järelevalvega. See minimeeriks kohtu kartused, et V. Štšemelev hakkab rikkuma ühiselu reegleid. Samuti aitaks elektroonilise valvele allutamine V. Štšemelevi paremini sotsialiseerida ning motiveeriks uutest seaduserikkumistest eemale hoiduma. Samuti oleks see odavam ja turvalisem. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine annaks isikule võimaluse tõestada, et ta on asunud ennast parandama ja on võimeline edaspidi järgima õiguskuulekat eluviisi. Katseajal on võimalik hinnata isiku püüdlusi oma elu korraldamisel ning kehtivate tavade ja reeglite järgimisel.

V. Štšemelevi karistuse eesmärk on täidetud – riigipoolne hukkamõist on väljendatud, karistamine on toimunud ning isiku käitumine vanglas näitab, et tema hinnangud on muutunud paremuse poole. V. Štšemelevil puuduvad distsiplinaarkaristused. V. Štšemelev on seisukohal, et uue kuriteo riske oleks võimalik vähendada tema elektroonilise valvele ja kriminaalhooldusele allutamisega ning lisakohustuste panemisega, mis piirab oluliselt tema liikumisvabadust ning elukvaliteeti. Uute kuritegude toimepanemise oht aga saaks maandatud. Ühiskonna õiglustundega seonduvalt märgib V. Štšemelev, et karistus, mida isikule kohaldatakse peab olema kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Käesoleval juhul on kinnipeetavat karistatud tõepoolest I astme kuriteo toimepanemise eest ning talle on mõistetud karistus, mis juba väljendab ühiskonna hukkamõistu kuriteole. Karistusõiguse põhimõtte kohaselt peab isik saama õiglase karistuse. Siit tekibki küsimus, kuidas saab ühiskonna õiglustunnet riivata asjaolud, et vangistusest vabaneb isik, kelle suhtes on karistus oma eesmärgi saavutanud enne karistuse lõpptähtaja saabumist. Lisaks ei saa ühiskonna õiglustunne olla aluseks isiku kinnipidamisele. Ühiskonna huvidega on kooskõlas, et isik taasühiskonnastuks ja saaks osaleda ühiskondlikus elus, mitte aga karistuse täiel määral ärakandmine. Ennetähtaegne vabastamine on ühiskonnale signaaliks selle kohta, et teatud tingimustel on kinnipeetava positiivse ja õiguskuuleka käitumise korral võimalik teda tingimisi ennetähtaegselt vabastada. Ainult mõistetud kuriteo raskus ei saa olla asjaoluks, mida tuleks hinnata ühiskonna õiglustunde juures, vaid ka seda, kas isik on sobiv ühiskonda sulandumiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4.Tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja kaaludes kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga V. Štšemelevi vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamata jätmise kohta elektroonilise valvega. 4.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et määruskaebus on põhiosas keskendunud kriminaalhooldusele kui sotsialiseerivale, uusi kuritegusid ennetavale, odavamale ja tõhusamale meetmele kui seda on reaalse vangistuse kandmine. Selles mõttes nõustub apellatsioonikohus määruskaebuse esitajaga ja leiab, et kriminaalhooldusega soovitakse tõepoolest pakkuda isikule abi ja toetust tavaellu naasmisel nagu ka ühiskonna kindlustamist uute kuritegude ennetamisel. Küll aga peab seejuures hindama, kas isik, kelle suhtes ennetähtaegset vabastamist taotletakse, ka reaalselt suudaks katseaja edukalt läbida. Vastasel juhul ei saa rääkidagi n-ö odavamast meetmest, kui isik uute kuritegude toimepanemisega võib ohustada teiste isikute tervist või vara. V. Štšemelevile varasemalt määratud kriminaalhooldus on luhtunud käitumiskontrollnõuete rikkumise tõttu. V. Štšemelevi on korduvalt karistatud ka tingimisi vangistusega, ent sellele vaatamata on ta jätkanud uute kuritegude toimepanemist. Eeltoodut arvestades on äärmiselt kaheldav, kas V. Štšemelev suudaks kriminaalhoolduse edukalt läbida uusi kuritegusid toime panemata või kontrollnõudeid ja kohustusi rikkumata. 4.2 KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid hinnatakse kogumis. Ringkonnakohtu arvates on maakohus seda ka teinud. Lahendist nähtub, et kaalukeeleks ongi saanud V. Štšemelevi kriminaalne minevik, st isikut on karistatud 10 korral, sh kuuel korral vangistusega. Juba see fakt iseenesest seab suure küsimärgi alla V. Štšemelevi kavatsused alustada uut seaduskuulekat elu. Selliseid võimalusi on V. Štšemelevil olnud korduvalt, ent tema varasem elukäik on näidanud, et ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist ning see on saanud tema elustiiliks.

4.3 Lisaks nähtub maakohtu määrusest, et kohus on pidanud äärmiselt taunimisväärseks tegu, mille eest V. Štšemelev karistust kannab ja leidnud, et tegemist on tõsise kuriteoga, mille eest ära kantud karistus ei ole proportsionaalne selle raskusega. Kahtlemata on maakohtul õigus nii arvata. KarS § 184 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on I astme kuritegu, mille eest seadusandja on ette näinud raskemad sanktsioonid. Tegemist on ka ühiskonna ranget hukkamõistu pälviva teoga. 4.4 Ehkki V. Štšemelev on teinud vangistuses erinevaid jõupingutusi oma kriminaalsete hoiakute muutmiseks, mille eest ka ringkonnakohus teda tunnustab, puudub isiku eelnevat elukäiku, samuti asjaolu, et tegemist on vabaduses juba alates 90-aastatest narkootikume tarvitanud isikuga, kindlus, et ta suudab uute kuritegude toimepanemisest hoiduda. Seda isegi praeguseid arenguid, mil kinnipidamisasutuses on läbitud mitmed sotsiaalprogrammid ja vestlused ning rehabilitatsioon, arvestades. Iseloomustusest nähtuvalt V. Štšemelev küll tunnistab oma probleeme, ent ei lahenda neid sihipäraselt või pigem väldib nendega tegelemist. Iseloomustuses on välja toodud, et V. Štšemelev küll väljendab oma soovi kuritegevusest loobuda, kuid ei mõista, et selleks on vaja oma tõekspidamisi muuta. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et muutused, mis V. Štšemelevi puhul on aset leidnud, vajavad veel kinnistamist ja kinnipeetaval tuleb karistuse kandmist jätkata.

5.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
18.septembri 2015.a määrus muutmata ning V. Štšemelevi määruskaebus rahuldamata. /allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.