Andrey Makarovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja Valeri Semenjuki süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2, § 274 lg 1 ja § 328 lg 2 p 1 (alates 01.01.2015 KarS § 328) järgi kokkuleppemenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 11. septembri 2015. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Süüdistatav Andrey Makarov ja süüdistatav Valeri Semenjuk, apellatsioon
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata süüdistatava Andrey Makarovi apellatsioon osas, milles taotletakse kvalifitseerida tema tegu ümber KarS § 184 lg 1 järgi ja vähendada karistust.
2.Osas, milles Andrey Makarov vaidlustab menetluskulusid, jätta kaebus rahuldamata.
kohtuotsusega
välja
mõistetud
3.Süüdistatava Valeri Semenjuki taotlus menetluskulude tasumise edasilükkamiseks ühe aasta võrra jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
1.Viru Maakohtu 11. septembri 2015. a otsusega tunnistati Andrey Makarov kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati 3 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega. Karistuse algusaega arvestatakse alates 18. septembrist 2014.
2.Sama otsusega tunnistati Valeri Semenjuk süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastat ja 6 kuud. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 274 lg 1 ja § 328 lg 2 p 1 järgi ning karistati KarS § 63 lg 1 kohaldamisega vangistusega 1 aasta 6 kuud. KarS § 64 lg 1 rakendades mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 8. novembri 2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aastat vangistust võrra, ning V. Semenjukile mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Karistusaega arvestatakse alates 18. septembrist 2014.
3.Kohus mõistis A. Makarovilt välja menetluskulud 3862,50 eurot, sh sundraha 975 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 144 eurot ja kohtumenetluses 432 eurot ning ekspertiiside tegemise eest 2311,50 eurot.
4.Kohus mõistis V. Semenjukilt välja menetluskulud 4198,50 eurot, sh sundraha 975 eurot, kaitsjatasu kohtueelses menetluses 240 eurot ja kohtumenetluses 672 eurot ning ekspertiiside tegemise eest 2311,50 eurot. Mõlema süüdistatava osas määras kohus KrMS § 180 lg 3 alusel, et menetluskulud kuuluvad tasumisele ositi ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.
5.Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad süüdistatavad. A. Makarov leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi valesti kvalifitseeritud ning õige oleks ta süüdi tunnistada KarS § 184 lg 1 järgi. Sellega seoses on karistus 3 aastat 4 kuud liiga raske. Samuti taotleb ta jätta menetluskulud kas täielikult või osaliselt riigi kanda. A. Makarov selgitab, et ta on 90% ulatuses töövõimetu ja peab ülal alaealist last.
6.V. Semenjuk vaidlustab samuti otsuse menetluskulusid puudutavas osas. Ta taotleb menetluskulude maksmise edasilükkamist ühe aasta võrra. V. Semenjuk märgib, et tegemist on suure summaga, mida tal ei ole jõukohane maksta. Praegusel ajal viibib ta vanglas ja on töötu. Samuti peab ta maksma elatist ühele oma kahest lapsest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja A. Makarovi kaebusega, leiab, et apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata taotluse osas, mis puudutab kuriteo ümber kvalifitseerimist ja kergema karistuse mõistmist. Menetluskulusid puudutavas osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. V. Semenjuki taotlus aga jätta rahuldamata.
8.Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. 8.1 Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd kriminaalasja arutamine kohtus toimus kokkuleppemenetluses, ei saa KrMS § 318 kohaselt apellatsiooni selle peale esitada, välja arvatud juhul, kui on tegemist kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on
karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. 8.2 Riigikohtu seisukoha kohaselt on kohtu ülesanne kokkuleppemenetluses eeskätt kontrollida ning teha kindlaks, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet (RKKK 3-1-1-79-05, p 10). Otsuses nr 3-1-1-81-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus ning apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud (vt viidatud otsuse p 27). Siiski ei vähenda kokkuleppe sõlmimine kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel ning ei taandu pelgalt kokkuleppe n-ö tehnilisele kinnitamisele. Nii näiteks tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-st 2, et kohtul on tsiviilhagi suurusega, kuriteo kvalifikatsiooniga või karistuse liigi ja määraga mittenõustumise korral õigus tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, millega antakse võimalus sõlmida uus kokkulepe. Maakohtul eelnimetatud küsimuste osas kahtlusi ei tekkinud ja neid ei tekkinud ka ringkonnakohtul. 8.3 A. Makarov on sõlminud kokkuleppe, milles on kirjas nii tema poolt toimepandud kuritegude asjaolud ja kvalifikatsioon, kui ka karistus (IV kd, 92-94). Kokkulepe on avaldatud 11. septembril 2015 toimunud kohtuistungil, mille käigus on A. Makarov selgesõnaliselt ka kinnitanud, et kokkuleppe sisu on talle täielikult arusaadav, ta jääb selle sõlmimise juurde. Ühtlasi avaldas A. Makarov, et kokkuleppe sõlmimine oli tema vaba tahe (IV kd, kohtuistungi protokoll, lk 91 pöördel).
9.A. Makarov on maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis leidnud, et tema teod valesti kvalifitseeritud narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise korduva toimepanemisena ja tuleb ümber kvalifitseerida. Viimane omakorda tähendab seda, et karistus kuulub muutmisele, sest praegune karistus on liiga raske. Ringkonnakohus selgitab, et kuritegu on karistusseadustiku järgi kvalifitseeritud ebaõigesti siis, kui teo tõendatuks loetud asjaoludele on antud ebaõige materiaalõiguslik hinnang. Kohtuotsuse kohaselt on A. Makarov süüdi mõistetud KarS § 184 lg 2 p 2 alusel. Ringkonnakohus nõustub kokkuleppes süüdistatavale inkrimineeritavate süütegude kvalifikatsiooniga. Nii nähtub karistusregistrist, et A. Makarovit ei ole varem kriminaalkorras karistatud sama teo eest. Samas aga esineb korduv süütegu ka siis, kui üks koosseis on realiseeritud vähemalt kahel korral eraldi. Süüdistusest nähtub, et A. Makarovit süüdistatakse ajavahemikul 2014. a märtsist kuni 18. septembrini 2014 vähemalt 6 korral 100-150 grammi kaupa narkootilise aine marihuaana ebaseaduslikus käitlemises. Seega on A. Makarovi puhul tegemist isikuga, kes on toime pannud mitu süütegu, mis omakorda on kvalifitseeritav narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisena korduvalt, s.t KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kuivõrd A. Makarovi vastuväited karistuse mõistmist puudutavas osas lähtuvad eeldusest, et tema tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud, millist viga aga ringkonnakohus ei tuvastanud ning A. Makarovi karistus jääb KarS § 184 lg 2 p 2 alammäära lähendale, siis ei ole süüdistatavale kuriteo eest mõistetud karistust, mida seadus selle eest ette ei näe.
10.Ringkonnakohus, hinnates süüdistatava A. Makarovi apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.
11.Lisaks karistuse vaidlustamisele on vaidlustatud ka A. Makarovilt otsusega välja mõistetud menetluskulusid.
12.KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tuleneb, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Süüdimõistetu täielikku menetluskulude hüvitamise kohustusest vabastamist KrMS § 180 lg 3 ei võimalda.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda A. Makarovi poolt apellatsioonis välja toodud asjaolud järeldada, et menetluskulude hüvitamine käiks talle ilmselt üle jõu. Apellatsioonis on A. Makarov üksnes märkinud, et tal on laps ja ta ise on 90% ulatuses töövõimetu. Käesolevalt ei ole V. Makarov esitanud tõendeid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Kohtupraktikas on leitud, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1105-12). A. Makarov ei ole seda teinud. Üksnes asjaolu, et A. Makarovil on laps ja ta on töövõimetu 90% ulatuses, ei võimalda automaatselt järeldada tema võimetust menetluskulusid tasuda. Töötasu puudumine ei tähenda ilmtingimata seda, et isikul puudub muu sissetulek või hõlpsalt realiseeritav vara (nt mootorsõiduk või muu vallasvara) ning seega vahendid oma kohustuste täitmiseks. Seega on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud süüdimõistetu kanda ning A. Makarovi kaebus selles osas rahuldamisele ei kuulu.
14.V. Semenjuk on taotlenud menetluskulude maksmise peatamist üheks aastaks. Taotlust on ta põhjendunud asjaoluga, et tegemist on suure summaga, mida tal ei ole jõukohane maksta. Praegusel ajal viibib ta töötuna vanglas ning peab maksma elatist ühele oma kahest lapsest. Ringkonnakohus märgib, et kohtul puudub seadusest tulenev võimalus peatada kriminaalmenetluse kulude sissenõuet üheks aastaks. Ehkki KrMS § 180 lg 3 ei sätesta kriminaalmenetluse kulude ositi tasumise tähtajale piirangut, tuleb selle sätte rakendamisel lähtuda analoogia korras KrMS §-st 424, mille mõttest tulenevalt ei või rahalise kohustuse ositi maksmisel selle täieliku tasumise tähtaeg ületada ühte aastat. Kuivõrd maakohus on juba KrMS § 180 lg 3 alusel V. Semenjuki kriminaalmenetluse kulud määranud hüvitamisele ositi, puudub ringkonnakohtul võimalus täiendavalt menetluskulude hüvitamist leevendada.
15.Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus A. Makarovi taotluse kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulude osas rahuldamata. Samal alusel tuleb ka V. Semenjuki osas jätta maakohtu otsus menetluskulude osas muutmata ja tema taotlus peatada menetluskulude maksmise kohustus üheks aastaks rahuldamata. /allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Mati Kartau
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.