Kohtulahend

psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga väärtuste, hoiakute, isiksuseomaduste, huvide, enesearenguvõimaluste, suhete ja elustiili teemal; 23.08.2012 töötas koristajana 2 nädalat; 28.08.2012-31.08.2013 töötas kaaskinnipeetava hooldajana; 01.09.2013-11.11.2014 töötas eluosakonna koristajana; 31.10.2013-19.12.2013 läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“; 29.01.2014-16.04.2014 läbis sotsiaalprogrammi „Õige hetk“; alates 11.11.2014 kuni käesoleva ajani töötab raamatute parandajana. Tingimisi ennetähtaegse vabanemise korral soovib elama asuda aadressil xxx. Tegemist on õele kuuluva majaga, mis vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. Enne vangistust omandas xxx põhihariduse, vangistuses omandas keskhariduse. Isik on vangistuse jooksul korduvalt keeldunud töötamast, käesoleval hetkel töötab raamatute parandajana. Vabanemisfond on täidetud. Ennetähtaegse vangistusest tingimisi vabanemise korral on isikul garanteeritud töökoht ettevõttes xxx. Kinnipeetav on olnud kaks korda abielus ja on käesoleval hetkel lahutatud. Teine abielu oli sõlmitud vanglas. Kõige raskem kuritegu on sooritatud alkoholijoobes. On vangistuses kaks korda kriminaalkorras karistatud narkootilise aine tarvitamise eest. Võttes arvesse kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosust, ei toeta Viru Vangla kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldja arvamuse kohaselt on kinnipeetaval lähedastest õde ja õe kaks last. Õepoeg garanteerib kinnipeetavale töökoha ettevõttes xxx ehitus-remonditöölisena (võimalusel ka ekskavaatorijuhina). Ennetähtaegse vabanemise korral on elukohaks xxx. Eramu kuulub õele. Tegemist on ahiküttega, kaasaegselt remonditud majaga, mis vastab elektroonilise valveseadme paigaldamise tingimustele. Majas elab kinnipeetava õde koos abikaasaga, kes andsid nõusoleku kinnipeetava elama asumiseks (ja ka elektroonilise valveseadme paigaldamiseks) nimetatud pinnale. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on Kalev Liivil välja kujunenud kuritegelik käitumismuster. Kaks viimast kuritegu on toime pandud vangistuse ajal. Prokurör, kirjalikus arvamuses, märgib, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud kaheksa korda. Seega ei olnud uute kuritegude toimepanemine juhuslik. Jõgeva Maakohtu 25.10.2001 kohtuotsusega (jõustus Tartu Ringkonnakohtu 12.12.2001 kohtuotsusega) karistati kinnipeetavat muuhulgas tapmise raskendavatel asjaoludel eest KrK § 101 p 7 alusel vangistusega 14 aastat. Kuriteo tagajärjel suri inimene. Kannatanu surma põhjuseks on vähemalt kümme torke-lõikehaava rindkere piirkonnas kopsu ja südame vigastustega. Kannatanu sundimine ronima suhteliselt väikesesse sõiduauto pagasiruumi ja tema vedamine pagasiruumis pikema aja jooksul, tema korduv peksmine, millega tekitati hulgaliselt torke-lõikehaavu, on nimetatud kohtuotsuste kohaselt käsitletav eriti julma ja eriti piinava viisina. Peale seda on kinnipeetav pannud toime 2 kuritegu vangistuses viibimise ajal ning teda on karistatud Harju Maakohtu 14.01.2004 ja 15.09.2004 kohtuotsuste alusel KarS § 331 järgi. Vangistuses on K. Liivile määratud hulgaliselt distsiplinaarkaristusi, kuid need on käesolevaks ajaks kustunud. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul ei ole see tingimus täidetud. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses näidanud üles tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, oleks tema vabastamise korral ühiskonna heaolu ohustatud. Kuna Kalev Liiv kannab liitkaristust mh tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel toimepanemise eest, saaks tema ennetähtaegse vabastamise korral ühiskonna ja kannatanu lähedaste õiglustunne tugevalt riivata, kuna karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on näidata ühiskonnale, et teise inimese tapmise toimepanemine ei ole tolereeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Lisaks sellele on vältimatu tähele panna ühiskonna arusaamu õiglasest karistusest, s.o seda, et rasked kuriteod väärivad rangelt ühiskonna hukkamõistu. Seega on kohtul õigus jätta süüdlane vabastamata ka vaid kuriteo raskuse motiivil. Prokurör leiab, et toimepandud vägivaldse isikuvastase kuriteo, tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel, tehiolud on käesoleval juhul kaalukamad vabastamise küsimuse lahendamisel kui süüdimõistetu võimalused vabaduses. Samuti peab arvestama asjaolu, et vabaduses oli süüdimõistetul probleemiks alkoholi liigtarvitamine (kõige raskem isikuvastane kuritegu on toimepandud alkoholijoobes). Vanglas on tarvitanud narkootikume ja kaks korda selle eest kriminaalkorras karistatud. Sellised asjaolud ei soodusta 2(7)

kriminaalhoolduse läbimist ning võib osutuda probleemiks ka edaspidi. Ära kantud karistuse aeg on ebaproportsionaalselt lühike, võrreldes Kalev Liivile mõistetud liitkaristusega, 13 aastat 10 kuud vangistust, ning tema käesoleval hetkel tingimisi vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Toimepandud kuritegude asjaolud on käesoleval juhul kahtlemata kaalukamad vabastamise küsimuse lahendamisel kui süüdimõistetu võimalused vabaduses. Kinnipeetaval on karistust kanda veel üle 2 aasta 2 kuu. Kuna kinnipeetava karistuse lõppaeg on alles 13.11.2017, on tal piisavalt aega aktiivselt tegeleda enda ennetähtaegse vabastamise küsimustega. Prokuratuur arvab, et teise inimese surmaga lõppenud tahtliku kuriteo puhul ei saa KarS § 76 lg 2 sätestatud formaalse eelduste olemasolu anda alust süüdimõistetu vabastamiseks niivõrd pikka aega enne karistusaja lõppu ning Kalev Liivil tuleb oma süü suurusele vastava karistuse kandmist vangistuses jätkata. Tulenevalt toimepandud kuriteo vägivaldsusest ning selle tagajärgede pöördumatusest ei saa aktsepteerida karistuspoliitiliselt sellise isiku kergekäelist ennetähtaegset vabastamist. Kalev Liivi ennetähtaegne vabastamine käesoleval ajal ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega (hoiduda uute kuritegude toimepanemisest). Karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Mida raskema kuriteo eest on vanglakaristus mõistetud, seda erandlikumad peavad olema asjaolud, et õigustada kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Nimetatud vangistatu puhul käesoleval ajal selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Arvestades toimepandud kuriteo raskust ja tehiolusid, mh vägivaldsust, jõhkrust ja julmust, on prokuratuur käesoleval ajal Kalev Liivi ennetähtajalisele vabastamisele resoluutselt vastu. Kalev Liiv selgitas, et ta palub kohut juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. Ta viibib vabgistuses väga pika aja jooksul. Viimaste aastate kestel ei ole tal ühtegi rikkumist. Ta käib kogu aeg tööl. Tal on vabanemisfondis raha kogunenud piisavbalt. Teda toetab õde ja õe perekond, kes tagavad talle elu- ja töökohta. . ta ei saa ju oma minevikku muuta, kuid ta andis oma seadusevastastele tevevustele kindlat taunimisväärset hinnangi. Ta loodab pääseda cavabusse ja alustada elu oma lähedaste toel. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu arvamuse ning arvestades prokuröri kirjalikku arvamust, leiab, et Kalev Liiv tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel, katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed - tema käitumist nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemisele ajal ning sellele järgnenud perioodil. Süüdimõistetu omandas enne vangistust xxx põhihariduse ning seejärel jätkas õpinguid xxx. Kutsekeskkool jäi lõpetamata, keskhariduse omandas 1991. aastal Rummu Vanglas. Karistusregistri andmetel on süüdimõistetul kuus kehtivat karistust. Varasemalt on süüdimõistetut karistatud võõra vara salajase varguse eest, mis on toime pandud isikute grupi poolt, korduvalt, sissetungimisega; avaliku varguse eest, mis on toime pandud vägivallaga, grupi poolt, korduvalt; põgenemiskatse eest vahi alt; kuritahtliku huligaansuse eest, mis on sisult eriti jõhker ja eriti küüniline ning mille toimepanemisel on kasutatud külmrelvana kasutatavat eset; tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel eriti piinaval ja eriti julmal viisil; kinnipeetava poolt narkootilise aine tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta. Isikut on karistatud ühel korral tingimusliku vabadusekaotusega, järgnevad karistused on liidetud varasematele. Käesoleval hetkel kannab süüdimõistetu liitkaristust, millest kaks viimast on mõistetud narkootilise aine tarvitamise eest kinnipeetava poolt ilma arsti ettekirjutuseta. Pikajaline vangistus mõisteti isikule liitkaristusena 3(7)

mõrva eest. Kohtuotsusest (isiklik toimik I kd, I osa, tl 24-34) nähtub, et süüdimõistetu pani toima väga küünilise ja julma kuriteo, mis seisnes kannatanu korduvas peksmises ja noaga löömises. Lisaks tunnistati isik süüdi kuritahtliku huligaansuse eest, mille toimepanemisel on kasutatud külmrelvana kasutatavat eset (käesoleval hetkel kvalifitseeritav kui avaliku korra raske rikkumine, mis on toime pandud relvana kasutatava muu esemega), vahi alt põgenemise katse eest ja varguse eest, mis on toime pandud grupis ja korduvalt. Väärteokorras ei ole isikut karistatud. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on isik jätkanud seaduserikkumisi ka vangistuses, sealjuures on vägivaldsuse aste vähenenud. Soodusteguriteks on sõltuvusainete tarvitamine, kriminaalse taustaga isikute mõju ja soov saada majanduslikku kasu. Kohus leiab, et isiku varasemad karistused ja ka määratud kriminaalhooldus ei ole süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki kuna ta pole neist järeldusi teinud ega hoidunud uute süütegude toimepanemisest. Teda karistati varavastase kuriteo toimepanemise eest tingimisi vabadusekaotusega ja isik pani katseajal toime raske isikuvastase kuriteo (sh mitmed varavastased kuriteod). Isiku kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks – varavastastele kuritegudele on järgnenud isikuvastane kuritegu. See kõik iseloomustab asjaolu, et süüdimõistetu on jätkanud süütegude toimepanemist hoolimata varasemast karistatusest ega hooli ühiskonnas kehtivatest käitumisreeglitest. Märkimist vajab, et ka varasemalt oli isikule mõistetud pikaajaline vangistus varavastase kuriteo eest (6 aastat vangistust), käesoleval hetkel on karistus kustunud. Kohus on veendumusel, et ei ole usutav, et varasemad karistused oleks isiku puhul täitnud piisavalt eesmärki ning et ta hakkaks vabaduses õiguskuulekalt elama. Seda enam, et ka vangistuses viibides on isik toime pannud kaks kuritegu (narkootilise aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta). Samas tuleb positiivseks lugeda, et isik on vangistuses osalenud arvutiteeninduse õppes; läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine“; viinud psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga läbi regulaarsed vestlused väärtuste, hoiakute, isiksuseomaduste, huvide, enesearenguvõimaluste, suhete ja elustiili teemal; töötanud koristajana, kaaskinnipeetava hooldajana ja raamatukogu abitöölisena; läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Õige hetk“. Kohus tunnistab, et süüdimõistetu on vanglas teinud pingutusi eesmärgiga korrigeerida oma isikut, ja seda tuleb arvestada olulise asjaoluna ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Märkimist väärib ka asjaolu, et isikul puuduvad vangistuses käesoleval hetkel kehtivad distsiplinaarkaristused. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 31-1-91-06 p 8.1). Seega hindab kohus positiivselt isiku head käitumist kinnipidamisasutuses, mis iseloomustab asjaolu, et kinnipidamisasutus mõjub isikule distsiplineerivalt ja avaldab positiivset mõju. Kinnipeetaval on kehtiv isikut tõendav dokument, ID-kaart, kehtivusega kuni 26.06.2020. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib süüdimõistetu elama asuda aadressile xxx. Tegemist on õele kuuluva majaga, kus elavad kinnipeetava õde ning õe abikaasa ja mis vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. Õde ja õe abikaasa andsid nõusoleku kinnipeetava elama asumiseks ja elektroonilise valveseadme paigaldamiseks elamispinnale. Vabanemisjärgselt on kinnipeetaval garanteeritud töökoht ettevõttes xxx ehitus-remonditöölisena (pärast vastava väljaõppe läbimist ka ekskavaatorijuhina). Isiku suhtlusringkonda kuulub õde ja tema perekond. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et Vangiregistri Infosüsteemi andmetel on kinnipeetavat vangistuse ajal külastanud ka kriminaalkorras karistatud isik, kellega koos pandi toime raske, isikuvastane kuritegu. Kinnipeetav on abielus olnud kahel korral, sh abiellunud ka vangistuse jooksul. Käesoleval hetkel on abielu lahutatud. Arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuriteo asjaolusid (isik pani toime raske isikuvastase kuriteo), korduvaid karistusi (isikul on kuus kehtivat kriminaalkaristust, sh karistatud ka vangistuse jooksul kaks korda), ei ole kohtu hinnangul kinnipeetava enne tähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Kohus on seisukohal, et süüdimõistetu, kellel on käesoleval hetkel kuus kehtivat kriminaalkaristust ja kes on juba varasemalt määratud kriminaalhooldusele, ei ole kohtul 4(7)

alust arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal. Kohus ei nõustu Viru Vangla iseloomustuses toodud asjaoluga, mille kohaselt on kinnipeetava puhul uue kuriteo toimepanemise tõenäosus madal või väheoluline. Sealjuures tuleb arvestada, et süüdimõistetu on oma kriminaalset käitumist jätkanud ka olenemata asjaolust, et oli vanglakaristuse kandmisest tingimuslikult vabastatud ja pani katseajal toime väga raske, isikuvastase kuriteo. Mis veelgi enam – ta ei ole suutnud ka vangistuse jooksul korrektselt käituda ja on pannud toime kaks kuritegu ning karistatud korduvalt ka distsiplinaarkorras. Võttes arvesse isiku varasemat käitumist, leiab kohus, et kriminaalhooldus ei osutaks isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. Seda enam, et kuritegu, mille eest isik liitkaristust kannab, pandi toime katseajal. Seega oleks kergemeelne arvata, et varasemalt karistatud isik, kes on juba käitumiskontrolli all viibinud ja katseajal toime pannud uue kuriteo, alustab nüüd kriminaalhoodaja kontrolli all uut, seadusekuulekat elu. Pigem on risk isiku puhul uue kuriteo toimepanemiseks vähemalt märkimisväärne või enamgi. Viru Vangla koostatud iseloomustusest nähtub, et isik on vangistuse jooksul osalenud arvutiteeninduse õppes; läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine“; viinud psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga läbi regulaarsed vestlused väärtuste, hoiakute, isiksuseomaduste, huvide, enesearenguvõimaluste, suhete ja elustiili teemal; töötanud koristajana, kaaskinnipeetava hooldajana ja raamatukogu abitöölisena; läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening“ ja „Õige hetk“. Puuduvad rahalised nõuded. Kõik see tähendab, et vangistus mõjub talle mingil määral distsiplineerivalt ja avaldab seega paremat mõju kui vabaduses viibimine. Kohtul ei ole veendumust, et vabaduses hakkab süüdimõistetu seadusekuulekalt elama, sest selline võimalus oli talle juba antud. Ometigi jätkas isik kuritegelikku eluviisi ja kuritarvitas talle kohtu poolt antud usaldust, millega talle oli antud võimalus viibida vabaduses reaalse vangistuse asemel. Seega puudub kohtul veendumus, et isik suudaks vabaduses viibides seadusekuulekalt käituda. Eksisteerib suur tõenäosus, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Tema ennetähtaegsel vabanemisel saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud, samuti ei oleks tema vabastamine kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Isiku eriliselt küüniline käitumine (mõrv, mis oli toime pandud grupis, vahi alt põgenemise katse, avaliku korra rikkumine raskendavatel asjaoludel ja varavastane kuritegu) näitab, et isik ei aktsepteeri ühiskonnas tunnustatud käitumisreegleid. Karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine, sealjuures ka väga raske isikuvastase kuriteo toimepanemine, mille tagajärjel suri kannatanu, ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses, pikaajalises vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 13.11.2017, ärakandmiseks on veel natuke üle kahe aasta. Kuigi isik on viibinud pikaajaliselt vangistuses, ei ole kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul oleksid karistuse eesmärgid saavutatud. Sealhulgas, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid. Kohus on veendumusel, et isiku puhul, kes pani toime väga raske kuriteo, oleks tingimisi ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet riivav ja ei oleks kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Riik peab vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaama õiglusest. Asjaolu, et isikul on kindel töö-ja elukoht ning perekonna toetav suhtumine, ei kaalu üles asjaolu, et isik kannab karistust raske isikuvastase kuriteo eest. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Kohus hindab süüdimõistetu pingutused (sotsiaalprogrammide läbimine, psühholoogi ja kriminaalhooldusametnikuga vestluste läbiviimine, osalemine tööhõives, lähedaste toetus ning kindla elu- ja töökoha olemasolu, kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole käesoleval ajal siiski piisav tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Isik, kes pani toime väga raske kuriteo, 5(7)

peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud vaid pigem selgelt erandiks. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. Kui isik ei ole suutnud alluda varasemale kriminaalhooldusele, pannes toime sellel ajal ka uue kuriteo, ilmestab see asjaolu, et isik ei võta talle tingimisi mõistetud karistust piisava tõsidusega, et edaspidi käituda seadusekuulekalt. Hinnates kõiki süüdimõistetut iseloomustavaid asjaolusid kogumis, leiab kohus, et kõik see näitab, et ta ei ole suutnud hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning mingeid järeldusi ta enda jaoks teinud ei ole. Samuti iseloomustab see asjaolu, et võimaluse tekkimisel eirab ta jätkuvalt kehtestatud reegleid. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Olenemata ka kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumisest nähtub kinnipeetava isiklikust toimikust, et veel eelmisel aastal oli tal probleeme vangla sisekorraeeskirjade järgimisega. Alles käesolevaks ajaks on märgata mõningaid muutusid isiku käitumises. Kuigi isik viibib vangistuses alates 2004. aastast, hakkas tema käitumine vanglas paremuse poole muutuma alles 2013. aastast. Isiku puhul, kellel on probleemiks vägivaldne käitumine ja alkoholi kuritarvitamine, kes korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ei ole isegi kinnipidamisasutuses suutnud käituda kehtivaid reegleid järgides (mh karistatud kriminaalkorras vangistuse jooksul), ei teki kohtul veendumust, et ta suudaks vabaduses viibides seadusekuulekalt käituda. Kohus tunnustab isiku soovi minna vabadusse ja alustada uut elu. Isik tõepoolest tegi viimastel aastatel piisavalt, et aidata ennast - tal ei ole enam rikkumisi, ta on kogu aeg vanglas tööl, tal on läbitud sotsiaalprogrammis ja vabanemisfondis on kogutud teatud summa. Ka lähedased tunnusdtavad isiku püüdlusi ja toetavad teda. Kõik see on õige ja tervitatav. Tuginedes kohtu poolt antud kohtumääruses toodud asjaoludel, ei leia siiski kohus, et isikut tuleks vabastada enne tähtaega. Kõik see positiivne, mida isik tegi ja teeb vanggistuse ajal on kõigepealt vajalik talle endale oma tuleviku korraldamiseks. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimuses elektroonilise valve alla. Nimelt, olles analüüsinud isiku vabastamist tingimisi ennetähtaegselt, ja jõudnud järeldusele, et käesolevaks hetkeks ei ole isiku karistuse eesmärgid saavutatud, leiab kohus, et ka täiendav garantii, elektrooniline valveseade, ei suudaks tagada isiku seaduspärast käitumist. Elektroonilise valvega on iseenesest küll võimalik piirata süüdistatava liikumist, kuid reaalne kontroll isiku tegevuse üle puudub. Elektrooniline valve ei ole efektiivne tõkend, mis takistaks uute kuritegude toimepanemist. Käesoleval hetkel puudub põhjus uskuda, et süüdimõistetu suudaks edaspidi hoiduda kuritegusid toime panemast ja täidaks kriminaalhoolduse tingimusi, kuivõrd süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks peab kohtul olema kujunenud veendumus, et juba kantud karistus on oma eesmärgi täitnud ja süüdimõistetu sellest enda jaoks ka vajalikud järeldused teinud. Lisaks peab kohus märkima, et vangistuses viibides tagatakse kõikidele kinnipeetavatele regulaarne arstlik läbivaatus ja vajadusel ka arstiabi, mistõttu ei oma kaalu argument, et kinnipeetava silmanägemine on sedavõrd halb, mistõttu tuleks ta vangistusest vabastada (seda ka terviseseisundi tõttu, kuid mille menetlemiseks aga ei ole vastavaid dokumente esitatud). Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Teiste inimeste elu ja tervise kaitseks ei ole põhjendatud süüdimõistetu ennetähtaegne vangistusest vabastamine ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist kinnipidamisasutuses. Isiku suhtes olevad sotsiaalsed garantiid (kindla elu- ja töökoha olemasolu, lähedaste toetus) ei kaalu üles isikut iseloomustavaid asjaolusid.

6(7)

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, 432, jätab kohus süüdimõistetu Kalev Liiva temale Harju Maakohtu 15.09.2004 otsusega kohtuotsustega mõistetud vangistuse kandmisest enne tähtaega vabastamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.