Kohtulahend

teha lõpp ja kriminaalhooldaja järelevalve erinevate kontrollnõuete määramisega on vajalik, kuna nõuetega on kergem resotsialiseeruda, asuda tööle ning hakata pere eest hoolt kandma. Kaitsja palub kohtul vabastada I.M tingimisi enne tähtaega. Prokuröri seisukoht Prokurör oma kohtule esitatud kirjalikus seisukohas kinnipeetava vabastamist ei toetanud. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud 14-l korral. Reaalset vangistust kannab ta viiendat korda. Seega ei olnud uute kuritegude toimepanemine juhuslik. Ei saa jätta tähelepanuta vangla materjalides märgitut, mille kohaselt on kinnipeetav ohtlik avalikkusele, sh lastele. Kinnipeetav on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning tema suhtes on kohaldatud vangistuse üldkasuliku tööga asendamist ja kriminaalhooldust, kuid see ei ole motiveerinud teda elama seaduskuulekalt. I.M ei suutnud pärast Viru Maakohtu 10.07.2012 kohtuotsuse kuulutamist jätkata seaduskuulekat elu, kuigi vangistuse üldkasuliku tööga asendamise ja katseajaga anti talle selline võimalus. Kohus tuvastas muuhulgas, et isik hoidus tahtlikult käitumiskontrolli teostamisest ja üldkasuliku töö täitmisest kõrvale. Eeltoodu alusel leiab prokurör, et kinnipeetava puhul on tegemist kõrge käitumiskontrollist kõrvalehoidumise riskiga, mistõttu ei ole kriminaalhoolduse ajal võimalik tema ohtlikkust ühiskonnas alandada. Vangistuses on kinnipeetaval üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Vastavalt Riigikohtu 02.11.2006 määrusele nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Isik, kes on paigutatud kinnisesse asutusse, peab käituma vastavalt seal kehtivatele reeglitele ning vältima distsiplinaarrikkumiste toimepanemist. Olukorras, kus kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegude tõsidusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ning ei ole ka vangistuses üles näidanud tõsist tahet seaduskuulekaks eluks, oleks tema ennetähtaegse vabastamise korral ühiskonna heaolu ohustatud. Varasemad reaalsed ja tingimuslikud karistused, kriminaalhooldusele allutamine ei ole I.M-ile positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning suure tõenäosusega jätkab ta vangistusest vabanedes kuritegude toimepanemist. Enne vangistust oli kinnipeetaval probleeme alkoholi liigtarvitamisega, mida võib pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Väärib märkimist, et vangla hinnangul on süüdimõistetu poolt uue kuriteo ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul vastavalt 70% ja 69%. Seega on süüdimõistetu puhul olemas arvestatav uue kuriteo toimepanemise tõenäosus. Eeltoodu alusel prokuratuur ei toeta I.M-i vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kohtumääruse põhjendused KarS § 76 lg 4 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kohtu hinnangul ei kaalu I.M-i positiivselt iseloomustavad asjaolud üles negatiivseid, millel kohus järgnevalt peatub ning milliseid peab kohus kaalukamateks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis. Isikut on kriminaalkorras karistatud kokku 14-l korral, vangistuses viibib lausa viiendat korda. Kuriteod on muutunud raskemaks. Soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Kinnipeetaval puudub vabanedes garanteeritud töökoht, seega ka kindel igakuine sissetulek, mis aitaks soodustada isikul vabaduses majanduslikku toimetulekut. Kinnipeetava elukaaslane on

nõus isikut vabanemisel võimaluse piires majanduslikult toetama, elukaaslase sissetulekuks on töövõimetuspension. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on kinnipeetaval varasemalt olnud korrapäratu sissetulek, mis koosnes töövõmetuspensionist ja kuritegelikul viisil saadud vahenditest. Raha kulutas tihti sõltuvusainete ostmiseks. Samuti omab kinnipeetav võlgnevusi, mille tasumist peab vangla vähe tõenäoliseks. Varasemalt toime pannud varavastaseid kuritegusid materiaalse kasu saamise eesmärgil. Vangla iseloomustusest nähtuvalt soovib kinnipeetav vabanedes asuda elama samale aadressile, kus elas ka enne vangistust. Tegemist on ühetoalise munitsipaaleluruumiga, kus käesoleval hetkel elavad kinnipeetava elukaaslane ja kaks last. Eluruumi haldaja SA Narva Linnaelamu vastusest nähtub, et isikul puudub õiguslik alus nimetatud eluruumis elada, isik on sisse registreeritud sama ühiselamu teise tuppa, mille leping vajab pikendamist. Seega ei ole päris kindel, kus kinnipeetav vabanedes elama saab asuda. Nimetatud ühiselamus elavad veel ka kriminaalse taustaga isikud, mis võib kohtu hinnangul soodustada uue kuriteo toimepanemist, kuivõrd kinnipeetava puhul on mõjutatava isikuga. See nähtub ka asjaolust, et varasemalt on kuriteod toime pandud grupis ning isiku enda sõnul viis käesoleva kuriteo toimepanemiseni samuti teiste isikute surve ja mõjutus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-91-06 märkinud, et vangistatu õiguspärane käitumine on vangistusest vabastamise oluliseks tingimuseks. I.M on 1 kehtiv distsiplinaarkaristus, mis näitab, et tegemist on isikuga, kes ei suuda ka vangistuses viibides õiguskuulekalt käituda, kuna ta ei ole ka vanglas olles suutnud alluda korraldustele ning kehtestatud nõudeid järgida. Seega ei ole eelnimetatud kriteerium käesoleval juhul täidetud. Kinnipeetaval on diagnoositud alkoholisõltuvus, korduvalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimiste eest ning kuriteod on toimepandud alkoholijoobes. Varem ise alkoholisõltuvust ei tunnistanud, kuid istungil väitis, et on läbinud kõik vajalikud programmid ja pere pärast soovib muuta end ja sõltuvusainete tarvitamisest loobuda. Samas nähtub vangla iseloomustusest, et motivatsioon alkoholi tarvitamisest loobumiseks on nõrk. Vangistuses on küll läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, kuid kuna isik ei mõtle oma tegude tagajärgedele ning otsib põnevust ja seiklust, mille tõttu on kasutanud narkootikume ja alkoholi, siis puudub kohtul kindlus selles, et isik ei hakka vabanedes uuesti sõltuvusaineid tarvitama ning tarvitatuna ei pane toime uusi kuritegusid. Samuti on isikul meditsiiniosakonna andmetel diagnoositud krooniline haigus ja intellektipuue, millest tulenevalt on isikul töövõimetus 80% ulatuses ja suured kohanemisraskused, meeleolu kohati kõikuv ja ebatsabiilne, mistõttu võib tõlgendada teiste isikute tegusid ja kavatsusi valesti. Ka eelnimetatud asjaolud võivad soodustada uute kuritegude toimepanemise riski. Vangla iseloomustuse kohaselt on isik ohtlik avalikkusele ja lastele ning ohu tõenäosus on suurem, kui isik tarbib alkoholi ja narkootikume ning ei oma seaduslikku sissetulekut. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on vangla hinnangul järgneva kahe aasta jooksul 70%, vägivaldse kuriteo puhul 69%. Tegemist on väga kõrgete riskidega, mistõttu oleks isiku ennetähtaegne vabastamine käesoleval hetkel ennatlik. Kohus leiab, et isiku kontrollnõuetele allutamine ei suudaks vähendada uue kuriteo toimepanemise riski, kuivõrd kinnipeetav on varasemalt käitumiskontrollile allutatuna rikkunud korduvalt talle pandud kontrollnõudeid ja lisakohustusi. Seetõttu ei ole välistatud talle pandavate kohustuste rikkumine ka käesoleval ajal. Kinnipeetava vangistuses ennetähtaega vabastamist ei toeta ka vangla ega prokuratuur. Kohus lisab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel

juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ära kandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Kohtu hinnangul kinnipeetava puhul ei esine selliseid veenvaid asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist. Isiku tingimisi enne tähtaega vabastamine on KarS § 76 lg 4 alusel eelkõige kogutud materjali hindamine kohtuniku siseveendumusest lähtuvalt ning iga isiku suhtes individuaalne. Seetõttu tuleb kinnipeetaval käesoleval ajal jätkata karistuse kandmist ning oma edasise käitumisega näidata, et positiivsed muutused tema käitumises ja mõtlemises ei ole ajutised ning ta on suuteline jätkama vabaduses seaduskuulekat elu. Kohus märgib täiendavalt, et isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaega vabastamine isikule garanteeritud. (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vedro kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 05.08.2015 kohtumääruse RESOLUTSIOON: 1.Jätta Viru Maakohtu 2. juuli 2015. a määrus muutmata ning I.M-i ja tema kaitsja Andres Veski määruskaebused rahuldamata. 2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot) advokaat Andres Veskile määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 3.Mõista I.M-ilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Andres Veski poolt osutatud õigusabi eest 24 eurot riigituludesse. 4.I.M tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „I.M 1-12-1557 menetluskulud“. 5.Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Riigikohtu 21.09.2015 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Jätta süüdimõistetu I.M-i määruskaebus läbi vaatamata ja tagastada esitajale. 02.07.2015 kohtumäärus 1-12-1557 jõustus 21.09.2015.a. Kai Rosar Referent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.