Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 25. septembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitajad
Süüdistatav E.B ja tema kaitsja advokaat Kalju Kutsar
Kohtuistungil osalesid
Ringkonnaprokurör Milvi Väin
Süüdistatav
Kaitsja
E.B isikukood XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Riigikohtu 10.06.2013 otsusega KarS § 201 lg 2 p 2 ja § 2172 lg 1 järgi. advokaat Kalju Kutsar
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. septembri 2014 kohtuotsus osaliselt menetluskulude osas, s.o E.B-lt kaitsjatasu summas 1428 eurot väljamõistmises.
2.Kriminaalasja esmakordsel arutamisel maakohtus kaitsjatasuks arvestatud summa 648 eurot jätta riigi kanda.
3.E.B-lt kuulub välja mõistmisele riigituludesse 96 eurot kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari osaluse eest kriminaalasja kohtueelses menetluses ning 684 eurotkaitsja Kalju Kutsari osaluse eest asja teistkordsel arutamisel maakohtus, kokku 780 eurot.
4.E.B-lt välja mõistetud õigusabikulu 780 eurot tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest iga kuu 10-ndaks kuupäevaks mitte vähem kui 65 eurot kuus.
5.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
6.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga Valga osakond kaudu õigusabikulud 184 eurot 80 senti (sh käibemaks 30 eurot 80 senti)vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsarile apellatsioonimenetluses E.B-le riigi õigusabi osutamise eest.
7.Punktis 6 nimetatud õigusabikulu jätta riigi kanda. E.B tasuda temalt väljamõistetud summa 780 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB a/a EE891010220034796011, DanskeBank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea BankFinland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 või Swedbank a/a EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Olev Tomson1-13-10084kohtukulud“.
Edasikaebamise kord:Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Asjaolud ja menetluse käik
1.E.B anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et tema 05.07.2011 umbes kella 12.30 paiku Valga maakonnas Valga linnas XXX elamus haaras tugevasti P. K. (endise nimega T.) kätest ja surus ta toast välja välistrepile, millel P. K ei kukkunud, kuna P.V. seisis trepil. Seejärel haaras E.B M. K. kätest, muljus tema käsivarsi ning tõukas ta toast välja. Oma käitumisega tekitas E.B kannatanutele P. K. ja M. K. füüsilist valu.
2.Tartu Maakohtu 25.09.2014 otsusega tunnistati E.B süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistativangistusega 3 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel loeti E.B-le mõistetud karistus kaetuks Tartu Maakohtu 24.04.2012 otsusega (osaliselt muudetud Riigikohtu 10.06.2013 otsusega) mõistetud karistuse kandmata osaga (1 aasta 6 kuud) ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täielikult täitmisele, kui E.B kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti muude menetluskulude hulgas E.B-lt välja kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja kohtuistungil osutatud õigusabi eest summas 1 428 eurot.
3.Tartu Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsusega tühistati Tartu Maakohtu 25.09.2014 otsus täies ulatuses ja E.B mõisteti süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.
4.Riigikohtu 04.05.2015 otsusega tühistatiTartu Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsus E.B õigeksmõistmises KarS § 121 järgi ja kriminaalasi saadeti Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
Maakohtu otsus
5.Uuritud tõendite pinnalt leidis maakohus, et E.B süü KarS § 121 järgi on leidnud kinnitust.
5.1.Kohus leidis, et E.B ennast õigustavad ütlused ei ole kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega.Pigem kinnitab tõendikogum, et süüdistatav väärkohtles kannatanuid, s.o haaras neil kätest ja surus toast välja viisil, mis põhjustas P. K. ja M. K. valu.
5.2.Valu all tuleb mõista tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 16). Kohtu arvates on reaalne, et süüdistatava tegevuseeldas kannatanute kätest tugevat kinnihoidmist, s.o käte muljumist, mistõttu on eluliselt usutav, et selle tagajärjel tundsid kannatanud tõepoolest käsivarte piirkonnas füüsilist valu. Nõrga haarde puhul poleks süüdistatav saanud kannatanuid uksest välja suruda, sest kannatanud oleks kergesti haardest vabanenud. E.B tegevuse intensiivsust ilmestab asjaolu, et toast väljasurumisel kaotas P. K. tasakaalu ja oleks kukkunud, kui teda poleks kinni püütud. Samuti avaldasid kannatanud reaktsiooni valule häälekalt ja arusaadavalt. Arvestades ka seda, et tunnistajad nägid mõlema kannatanu käsivartel muljumise jälgi – punaseid laike ja M. K. hiljem ka sinikaid,ei ole kahtlust, et kannatanute kätest haaramine, neist kinnihoidmine ja uksest välja tõukamine oli niivõrd intensiivne, et sellise tegevuse tagajärjel kannatanutel valuaistingu tekkimine on mõistliku kõrvaltvaataja seisukohaltäratuntav. Ka süüdistatav on tunnistanud, et vähemalt kannatanu P. K. ütles, et tal on valus, kuid tema pidas seda teesklemiseks (lk 106 pöördel-107). Lisaks kannatanutele ja pereliikmetest tunnistajatele on ka erapooletu tunnistaja E.V. ütlustega tõendatud P. K. käsivarrel punetuse esinemine (lk 102).
5.3.Kohtu hinnangul ei ole tähtsust küsimusel, miks ei pöördunud kannatanud arsti poole vigastuste fikseerimiseks. Arsti poolt väljastataval tõendil ei ole suuremat kaalu kui isikulistel tõenditel. Kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt hinnates olimaakohus seisukohal, et kannatanutele valu tekitamine on tõendamist leidnud ka ilma arstitõendita.Tähtsust pole ka sellel, et kuriteokaebus esitati üheksa päeva hiljem, kuna kannatanu saab otsustada, kas, millal ja mis kaalutlustel ta otsustab kuriteokaebuse esitada. Asjaolu, et avalduse esitamine võib olla vastureaktsioon süüdistatava poolt esitatud kaebustele, ei tee kuriteosündmust olematuks. Kohtu hinnangul võib avalduse esitamist üheksa päeva pärast kuriteosündmust pidada veel mõistlikuks ajaks, sest tõendite kogumine ei ole võimatuks muutunud (nt tunnistajad mäletavad juhtunut veel selgelt).
5.4.Maakohus leidis, et E.B pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. E.B pidi pidama võimalikuks, et temapoolne kätest kinnihaaramine ja –hoidmine ning kannatanute uksest välja surumine põhjustab kannatanutele valu, sest ta on suuremat kasvu tugev mees ning kannatanuteks on naised, kes eelduslikult on nõrgemad – P. K. kõhna kehaehitusega ning M. K. eakas (sündinud XX.XX.XXX). Kuna kannatanud väljendasid häälekalt ja selgelt oma valureaktsiooni ja palusid tegevust lõpetada, pidi E.B möönma, et tema tegevus põhjustab kannatanutele valu. Seega pidas E.B võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda.
5.5.Kohus ei tuvastanud ka õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Seoses kaitseväidetega AÕS §-le 41 märkis kohtunik, et kriminaalasja lahendamise eesmärgiks ei ole anda vastus tsiviilõiguslikule vaidlusele, kas E.B valdus oli seaduslik. Kohus tuvastas, et kannatanud ei kasutanud majja sisenemiseks jõudu, vaid süüdistatav avas ise ukse. Seejuures oli E.B teadlik, kes ukse taga on (lk 105). Samuti ei sisenenud kannatanud majja vägivaldselt, vaid P. K. läks sisse, kui E.B astus kõrvale, et silti näidata (lk 42 ja 44; 47 pöördel) ning M. K. sisenemise ajal oli ukseava avatud (lk 47). Kannatanute eesmärk ei olnud
E.B valdust rikkuda ning nad viibisid ruumis väga lühikest aega. Selle aja jooksul ei olnudki kannatanutel võimalik asuda kuidagi E.B õigusi rikkuma. E.B õigusele vastandub P. K. õigus valdusele ning M. K. omandiõigus. Kannatanuid ei saa pidada võõrasteks ega valduse rikkujateks, kelle suhtes oleks E.B õigus kasutada omaabi. Lisaks on süüdistatav kohtuistungil leidnud, et olukord ei nõudnud jõu kasutamist ning ta ei rääkinud ka omaabi kasutamise vajadusest. Seega ei näinud ka E.B ise, et ta oleks olnud olukorras, mis võimaldas omaabi kasutamist, mistõttu ei esine eksimust KarS § 31 mõttes. Apellatsioonid ja prokuröri kirjalik seisukoht
6.Tartu Maakohtu 25.09.2014 otsuse peale esitasid apellatsioonidsüüdistatav E.B ja tema kaitsja advokaat K. Kutsar.
6.1.E.B palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista ta KarS § 121 järgi õigeks või saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Süüdistatava põhilised väited on järgmised.
6.1.1.E.B on seisukohal, et kriminaalasjas uuritud tõendid kinnitavad, et ta ei ole KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat kuritegu toime pannud. Süüdistatav juhib tähelepanu politsei patrullilehele, mis ei sisalda infot selle kohta, et toime oleks pandud kehaline väärkohtlemine. Kui 05.07.2011 oleks tõepoolestpandud toime kuritegu, oleks patrull koostanud hoopis teistsuguse protokolli: kirjeldanud kuriteopaigal juhtunut detailselt, võtnud kannatanute ja pealnägijate tunnistused, fotografeerinud valu põhjustanud jälgi või viinud kannatanud koguni arsti juurde. Antud juhul ei ole patrullilehe sissekandes nimetatud isegi M. K. nime. Politsei kutsuti sündmuskohale seoses vara jagamise küsimusega. Ka sündmuskohal viibinud politseijaoskonna välijuht R.S. on kohtus kinnitanud, et väljakutse oli seoses vaheseina ehitamisega ning tunnistaja kannatanutel vigastusi ei näinud. Samuti on K. V. kohtus tunnistanud, et tema ema P. K. kutsus politsei mitte valu tekitamise, vaid elamussevaheseina ehitamise pärast.
6.1.2.Apellatsiooni kohaselt on P. K. esitanud E.B vastu teadvalt valekaebuse ning seda kinnitavad ka kannatanu poolt kohtus antud ütlused. P. K. teatas väidetavast kuriteost mitu päeva hiljem ning kaebusele ei olnud lisatud fotosid ega vigastuste kirjeldusi. E.B hinnangul ei ole vigastuste esinemine P. K. kätel tõendatud, kuna P. V. ja K. V. ütlused on selles osas vastuolulised ning E.V.-K. ütlusi ei saa arvestada, kuna isik ei saa KrMS § 66 lg 2 kohaselt antud asjas tunnistaja olla. Kaei kinnita ühegi tunnistaja ütlused, et E.B oleks M. K. haiget teinud võipõhjustanud tema kätele 05.07.2011 muljumise jälgi.
6.1.3.Maakohtuotsuses puudub igasugune analüüs selle kohta, et E.B käitumine põhjustas kannatanutele füüsilist valu. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-50-13 tulenevalt ei ole mõeldav, et isiku süüdimõistmiseks piisaks ainult väidetava kannatanu ütlusest, et tal oli valus. Lahendi p-s 12.2 on lisaks rõhutatud, et see, kas kannatanu tõepoolest valu tundis, tuleb eraldi tuvastada ning valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral. Eelviidatud lahendi kohaselt saabvalu tuvastamise aluseks olla üksnes mingisugune reaalne kudede kahjustus, mis on tingimata vaja ka jäädvustada. Kui praeguses kohtuasjas oleksid olnud kannatanutel mingid nahakudede kahjustused, siis oleks saanud neid fotografeerida või fikseerida arsti juures. Samuti oleks maakohus pidanud analüüsima, kas süüdistatav tegutses kannatanut väidetavalt käest pigistades otsese tahtluse, kaudse tahtluse või ilma tahtluseta.
6.1.4.Apellatsioonis tuuakse veel välja, et maakohus kohustas E.B tasuma kaitsjatasu ka asja esmakordse arutamise eest, kuigi Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kriminaalmenetluse seadustiku oluliste rikkumiste tõttu.
6.1.5 Apellant on seisukohal, et maakohus keeldus põhjendatult täitmast EIÕK art 6 lg 3 „c“, mille järgi on igal süüdistataval õigus kaitsta end ise või saada tasuta õigusabi, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks.Samuti palus apellant maakohtul tunnistada Põhiseaduse § 15 alusel põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg 2 ning lg 3.
6.2.Kaitsja palub samuti tühistada Tartu Maakohtu 25.septembri 2014 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista E.B KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses õigeks.
6.2.1.Ka kaitsja apellatsioonis viidatakse Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-50-13 ja leitakse, et kohtul tuleb anda hinnang, kas E.B tegevus on käsitletav kannatanute sellise kehalise väärkohtlemisena, mis põhjustas neile vaieldamatult valuaistinguid. Kannatanud kirjeldavad, et neile tekitati tugevat valu ning kätele jäid marrastused ja verevalumid, kuidnad ei pidanud vajalikuks vaatamata politseiametnike selgitustele pöörduda meditsiiniasutusse vigastuste fikseerimiseks. Ka kuriteoteate esitasid kannatanud 10 päeva hiljem, mistõttu ei olnud vigastuste tuvastamine enam võimalik.Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et P. K. esitas kuriteoteate pärast seda, kui ta oli kutsutud politseisse seoses E.B poolt esitatud kaebusega.
6.2.2.Lisaks leitakse apellatsioonis, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et konflikt kannatanute ja E.B vahel sai alguse süüdistatava tegevusest, kes püüdis kannatanuid tema valduses olevatest ruumidest lahkuma sundida.Nii P. K. kui ka M. K. olid saanud aru, et nende sisenemist ei soovita, kuid sellele vaatamata otsustasid nad jõuga hoonesse siseneda. Kannatanutel puudus aga vajadus E.B valduses olnud ruumidesse minna. Kuigi süüdistatav avas ise kannatanutele ukse, ei tähenda see, et ta soovis isikute sisenemist. Perekonnaseaduse § 68 regulatsioon näeb ette endise abikaasa õigused perekonna ühise eluaseme kasutamisel pärast abielu lahutamist ning nimetatud sättest tulenevalt kasutas E.B XXX elamut seaduslikult ning kannatanutel ei olnud õigus nimetatud ruumidesse siseneda.AÕS § 41 lg 1 ning KarS § 28 kohaselt võis kahtlustatav valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata sealjuures hädakaitse piire. Seega võiks E.B käitumises esineda KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseis vaid juhul, kui on vaieldamatult tuvastatud, et süüdistatav põhjustas P. K. ja M. K. füüsilist valu kavatsetult või otsese tahtlusega või tema poolt kasutatud vahendid ei vastanud ilmselt ründe ohtlikkusele. Kaitsja leiab, et süüdistatava tegevus vastas oma olemuselt ja intensiivsuselt kannatanute käitumisele ning tegemist oli seadusliku omaabiga.Süüdistatav eeldas, et tal on õigus säilitada senist elukohta.Lisaks märgib kaitsja, et kuna E.B oli veendunud oma õiguses sissetungijaid tõkestada, esinevad süüdistatava tegevuses KarS § 31 lg 1 sätestatud asjaolud, mis välistavad tema käitumise õigusvastasuse.
7.Ringkonnakohtule esitas kirjaliku seisukoha apellatsioonide osas ringkonnaprokurör M. Väin, kes leiab, et maakohtu otsus E.B süüdimõistmises KarS § 121 järgi on põhjalikult motiveeritud ning ta palub jätta otsus muutmata.
7.1.Prokuröri hinnangul on apellatsioonides lähenetud ühekülgselt politseinik R. S ütlustele selles, et tema kannatanutel vigastusi ei näinud ja lahendas elamusse omavolilise vaheseina ehitamise probleemi. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta selle, et tunnistaja ütluste kohaselt kutsuti ta väljakutsele kaasa, kuna XXX ründas agressiivne meesisik kahte naist.
7.2.Esitatud seisukoha järgi tuleks võtta arvesse, et E.B ei osanud kohtus vastata, millist kahju ta pidi saama, kui pereliikmed ruumi sisenevad. Seega ei ole põhjust väita, et süüdistatava rikutud õigushüve oleks olnud olulisem kui kannatanute õigushüve oma kehalisele puutumatusele. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
8.Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud kaebuste juurde. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu taotledes maakohtu otsuse muutmata jätmist.
9.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus E.B süüdimõistmisesKarS § 121 järgijääb muutmata.
10.Apellantide põhitaotlus on tõendite ümberhindamise tulemina E.B õigeksmõistmine. Enne sellekohastele apellatsioonides tõstatatud küsimustele vastamist märgib ringkonnakohus seonduvalt E.B apellatsiooni alternatiivtaotlusega, et ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel korrektselt järginud vastavaid menetlusõiguslikke sätteid, neid õigesti kohaldanud, mistõttu alust kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks maakohtule ei ole.
11.Asudes vastama apellantide taotlusele E.B õigeksmõistmisest märgib ringkonnakohus, et kaebustest nähtuvalt ei nõustuta maakohtu hinnangutega kogutud tõenditele ning nende alusel tehtud järeldustega, milleni maakohus tõendite hindamise tulemusel jõudis. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamisega mittenõustumine ei tähenda seda, et kohus oleks tõendite hindamisel eksinud. Maakohus analüüsis kõiki kogutud tõendeid, hindas neid kogumis ning nende alusel kujunenud siseveendumusest tulenevalt langetas süüdimõistva kohtuotsuse. Kohtuotsus on piisavalt põhjalik, jälgitav ning vastavuses menetlusõiguse normidega. Seega maakohtuga nõustuvalt jääb ringkonnakohus E.B süüküsimuses samasele seisukohale. Kuna kaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, ei korda apellatsioonikohus käesolevalt I astme kohtuotsuses toodud kõiki seisukohti, vaid toob omapoolsed vastused põhiväidetele.
12.Kaitsja kaebuses osundatakse asjaolule, et kannatanud esitasid kuriteoteate alles 10 päeva pärast intsidenti E.B-ga, mil ei olnud vigastuste objektiivne fikseerimine enam võimalik. Eluliselt ei ole usutav, et valuaistingud aja jooksul tugevnesid ning alles 10 päeva hiljem said kannatanud aru, et nende suhtes pandi toime kuritegu. Puutuvalt sellesse, millistel asjaoludel otsustasid kannatanud politseisse pöörduda mitte koheselt peale 05.07.2011 toimunud konfliktolukorda E.B ja kannatanute P. K. ja M. K. vahel, tuleb märkida, et selle küsimuse tõstatas apellant juba maakohtus ning kohus on lahendis ka sellele vastanud. Nimelt märkis maakohus, et tähtsust ei oma asjaolu, et kuriteokaebus esitati 9 päeva hiljem. See on kannatanu enda otsustada, kas, millal ja millisel kaalutlustel ta otsustab kaebuse esitada. Asjaolu, et avalduse esitamine võib olla vastureaktsioon süüdistatava poolt esitatud kaebusele, ei tee kuriteosündmust olematuks. Kohtu hinnangul esitas kannatanu kuriteokaebuse veel mõistliku aja jooksul (vt kohtuotsuse lk 6). Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega ning enamat sellele juurde ei lisa. Samuti peab ringkonnakohus märkima, et apellantide kaebuste rõhuasetus kehavigastuste fikseerimata jätmisele ning kas, millal ja kas üldse keegi kehavigastusi nägi või mitte, ei ole antud süüdistuse kontekstis asjassepuutuv. Nimelt ei süüdistata E.B mitte kehavigastuste tekitamises kannatanutele, vaid valu tekitamisega kehalises väärkohtlemises.
13.Apellant E.B rõhutab kaebuses, et kriminaalasjas on olulisemaks tõendiks patrullileht 05.07.2011, millest saab üheselt järeldada, et tema ei ole mingit KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat kuritegu toime pannud. Ringkonnakohtu hinnangul see aga nii ei ole. Maakohtule esitatud patrullilehelt nähtub, et 05.07.2011 kl 12.50 saabus teade väljakutse kohta Valga, XXX, kus politseipatrull on viibinud kl 13.04 kuni 13.55 ning väljakutse sisuks ja lahendiks on
märgitud :
(1 kd, tl 99-100).(P. T. nimi on ekslikult sattunud patrullilehele, silmas peeti P.T. (K.), vt selle kohta kohtuotsuses lk 5). Nimetatud tõendist nähtuvalt toimus väljakutse aadressil rüselus, millest koostoimes teiste maakohtu poolt hinnanud tõenditega (s.h tunnistajate E. V. R. S., P. V. ja K. V. ning kannatanute ütlustega) saab üheselt järeldada vägivalla kasutamist E.B poolt kannatanute suhtes.
14.E.B on seisukohal, et E. V. ei oleks tohtinud KrMS § 66 lg 2 järgi olla tunnistaja. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Esmalt tuleb märkida, et maakohtus eelnimetatud tunnistaja ülekuulamisel mingeid vastuväiteid süüdistatav ega tema kaitsja ei esitanud. Lisaks tuleb märkida, et politseiametnik E. V. (nii nagu ka teine politseiametnik R. S.) andis kohtus ütlusi nende asjaolude kohta, millised said talle teatavaks seoses väljakutsega XXX Valgas asuvasse majja (1 kd, lk 50 p-51, 101-102). Ringkonnakohtu hinnangul menetluslikke takistusi üle kuulamaks politseiametnik E. V. maakohtul ei olnud, kuna puuduvad andmed selle kohta, et nimetatud tunnistaja oleks menetlenudkäesolevat kriminaalasja.
15.E.B leiab, et kohus jättis usaldusväärse tunnistaja R. S. ütlused selle kohta, et viimane ei näinud vigastusi ning väljakutse oli seoses vaheseina ehitamisega, käsitluseta. Ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole. Maakohus on hinnanud muuhulgas ka nimetatud tunnistaja poolt räägitut. Samuti tuleb märkida, et apellandi viide tunnistaja ütlustele on valikuline ning tervikkontekstist välja rebitud. Tõepoolest on küll tunnistaja vastates süüdistatava küsimusele muuhulgas öelnud, et väljakutse oli seoses vaheseina ehitamisega (1 kd, lk 51 p), kuid tunnistaja on öelnud ka seda, et tavaliselt tulevad väljakutsed juhtimiskeskuse kaudu, kuid sellel korral kutsus teda kaasa E. V., väljakutse kohaselt XXX pidi olema agressiivne meesisik, kes on majas omavoliliselt vaheseina ehitanud (1 kd, lk 102-104). Ringkonnakohtu hinnangul ka nimetatud tunnistaja ütlused koos teiste maakohtu poolt hinnatud tõenditega kinnitavad, et politseipatrulli kohale kutsumise tingis muuhulgas süüdistatava vägivaldne käitumine.Asjaolu, et tunnistaja vigastusi ei näinud, ei oma süüteokoosseisu seisukohalt tähendust, kuna kannatanutele kehavigastuste tekitamises E.B ei süüdistata ning selles ei ole teda ka süüdi mõistetud.
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtuotsuses põhjalikult käsitletud tõenditest nähtub üheselt ning on veenvalt tõendamist leidnud, et E.B väärkohtles kehaliselt kannatanuid – P. K. kätest haaramise ja toast välistrepile surumisega ning M. K. kätest haaramise ja toast välja tõukamisega ning tegi seda kannatanutele valu põhjustanud viisil. Apellandid püüavad oma kaebustes seada kahtluse alla kannatanute ütlused sellega, et needon vastuolulised. Ringkonnakohus seda väidet õigeks ei pea. Nii kannatanute kui ka tunnistajate ütlustes puuduvad sellised vastuolud, mis tõendamiseseme asjaolude tuvastamise seisukohalt takistaks nende kogumis arvestamist E.B süüdistuse tõendatuks lugemisel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga tõenditele antud hinnangute ja neist tehtavate järeldustega, siis veelkordseks kannatanute ja tunnistajate ütluste analüüsiks vajadus puudub.
17.Maakohtule ei saa ette heita ka seda, et kohus oleks jätnud analüüsimata asjaolu, kas E.B poolt kannatanute suhtes kasutatud vägivald tekitas valu. Siinjuures on kohus asjakohaselt juhindunud vastavast kohtupraktikast (RKKKo 3-1-1-50-13). Ringkonnakohus ei näe vajadust siinkohal korrata maakohtu vastavaid põhjendusi (vt kohtuotsuse lk 6), kuid rõhutab vaid seda, et mõlemad kannatanud
andsid süüdistatavale tema poolt jõu kasutamise hetkel häälekalt teada, et süüdistatav põhjustab neile valu. Samuti on oluline rõhutada, et E.B tegevuse intensiivsust ilmestab asjaolu, et toast väljasurumisega kaotas P. K. tasakaalu ning oleks kukkunud, kui teda ei oleks kinni püüdnud P. V. Samuti võib siinkohal välja tuua isegi süüdistatava enda poolt öeldu, et P. K. ütles, et tal on valus, kuid tema pidas seda teeskluseks. Maakohtuga nõustuvalt tuleb veel märkida, et asjakohatu on kannatanutele ette heita arsti poole pöördumata jätmist.Valu tekitamisega kehaline väärkohtlemine, nagu on E.B süüdistus, on tõendatav ka isikuliste tõenditega, mille hulk käesolevas kriminaalasjas ei ole mitte vähene.
18.Kaitsja apellatsioonis osundatakse Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 lg-le 1, mille kohaselt võib valdajaoma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks pikemalt peatuda, kuid toob välja käesolevas asjas tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgitu. Riigikohus on öelnud, et menetluse vältel on E.B kaitsepositsiooni kujundamisel olulisel määral tuginetud AÕS §-le 41 väitega, et E.B teostas P. ja M. K. suhtes omaabi ja et AÕS § 41 lg 1 lubab valdajal oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta. AÕS § 40 lg 2 kohaselt on omavoli seadusevastaselt valdaja nõusolekuta asjavalduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. Eelnevast nähtuvalt ei sõltu valduse kaitsmiseks jõu kasutamise õigus üksnes sellest, kuidas valdaja suhtub tema valduses olevatesse ruumidesse sisenemisse, vaid sisenemine peab olema ka seadusega vastuolus. Praegusel juhul on E.B selgitanud oma tegevustnii vaheseina püstitamisel kui ka P. ja M. K. takistamisel sooviga oma parema äranägemise järgi ühist elukohta jagada. Samuti kuulus maja M. K. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu sellises olukorras ühtegi asjaolu, mis oleks andnud E.B-le õiguse P. ja M. K. tegevust (s.o majja sisenemist ja selles viibimist) jõuga takistada või aluse sellise õiguse olemasolu endale tõsimeeli ette kujutada (vt RKKKo 3-1-1-29-15 p 12).
19.Veel leiab kaitsja, et kannatanud ei väida, et süüdistatav oleks neid löönud või käitunud viisil, mille ainsaks eesmärgiks oleks olnud valu tekitamine. Seega ei saa väita, et süüdistatav oleks tegutsenud kavatsetusega või otsese tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud mõttearendus ei ole asjassepuutuv. Löömisest või lüüa tahtmisest E.B-le esitatud süüdistusest lähtudes rääkida ei saa. Maakohtule ette heita kavatsetuse või otsese tahtluse tuvastamist E.B käitumises samuti ei saa, kuna maakohus tuvastas, et E.B pani teo toime kaudse tahtlusega (vt maakohtu otsuse lk 7). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka süüdistatava käitumises subjektiivse teokoosseisu tuvastamise osas, mistõttu sellekohaseid põhjendusi üle ei korda.
20.Eeltoodut kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse E.B süüdimõistmises ja karistamises KarS § 121 järgi (käesoleval hetkel kehtivas redaktsioonis on tegu karistatav KarS § 121 lg 1 järgi) muutmata.
21.Apellant E.B leiab, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 3 „c“ kohaselt on igal süüdistataval õigus kaitsta end ise või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Seetõttu taotleb ta Põhiseaduse (PS) § 15 alusel tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 43 lg 2 p 2, § 45 lg 2,3 ning § 180 lg 1.
Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonis ei selgitata, millise PS sätetega on vastuolus eelviidatud kriminaalmenetlusõiguse sätted. Ringkonnakohtu hinnangul apellandi poolt osundatud sätted Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus ei ole. Seoses E.B seisukohaga, et igal süüdistataval on õigus kaitsta end ise, märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 43 lg 2 p 2 kohaselt määrab kaitsja uurimisasutus, prokuratuur või kohus, kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole endale kaitsjat taotlenud, kuid kaitsja osavõtt on kohustuslik käesoleva seadustiku § 45 järgi. KrMS § 45 lg 2,3 sätestavad kaitsja kohustusliku osavõtu kriminaalmenetlusest. Lisaks osundab ringkonnakohus ka KrMS § 45 lg-le 4, mille kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik, v.a juhul, kui süüdistatav ei soovi kaitsjat, ta on kohtu hinnangul võimeline enda huve ise esindama ning soovib loobuda kaitsja osalemisest:
1.Teise astme kuriteo arutamisel kokkuleppemenetluses;
2.Kohtuotsuse kuulutamisel lihtmenetluses;
3.Lühimenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja menetluses, kui süüdistatav vastab käesoleva seadusega lepingulisele kaitsjale kehtestatud nõuetele ning esitab kohtule kirjaliku põhistatud taotluse lubada kaitsta end ise. Eeltoodust järeldub, et n.ö lihtsamate menetlusliikide puhul on võimalik olukord, kus süüdistatav, omades muidugi vastavaid õigusteadmisi, saab end ise kaitsta. Selline otsustusõigus on kohtule antud. Kuigi käesolev kriminaalasi käsitleb süüdistust KarS § 121 järgi, mis on teise astme kuritegu, menetleti antud kriminaalasja üldmenetluses, mistõttu eelviidatud sätted, mis võimaldaksid vastatava pädevuse olemasolul süüdistataval end ise kaitsta, ei kohaldu. Üldmenetluse näol on tegemist n.ö võistleva menetlusega, mis nõuab menetlusosalistelt vastavaid menetluslikke eriteadmisi, milles iga jurist ei pruugi olla pädev, isegi kui ta seda arvab. Sellest tulenevalt puudus süüdistataval menetluslik alus kriminaalasja kohtulikus menetluses kaitsjast loobuda. Lisaks märgib ringkonnakohus veel sedagi, et EIÕK art 6 lg 3 „c“ sätestatu kohaselt on süüdistataval õigus kaitsta end ise või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Käesoleva kriminaalasja pinnalt ei ole võimalik järeldada sellist õigusemõistmise huvi, millest tulenevalt võiks üldse kõne alla tulla süüdistatava õigus end kaitsta ise. Seoses tasuta õigusabi saamisega märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Selline on üldpõhimõte. Käeolevas kriminaalasjas kohaldas maakohus KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Maakohtu otsusest tuleneb, et kuna E.B puudub hetkel sissetulek, millest menetluskulusid tasuda, pidas kohus mõistlikuks anda süüdistatavale võimalus tasuda menetluskulusid ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga. Süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmine on menetlusseadusega kooskõlas ning puudub vähimgi põhjus väita, et KrMS § 180 lg 1 sätestatu oleks põhiseadusega (millise sättega, apellatsioonist ei selgu) vastuolus. Ringkonnakohus märgib veel lisaks sedagi, et kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks varatu, mistõttu E.B peab kandma tema kriminaalasjaga seoses tekkinud menetluskulud. Ajutiste makseraskuste tõttu (ringkonnakohtu menetluse ajaks on E.B töökoht) ongi kohus tal võimaldanud menetluskulud tasuda ositi aasta jooksul.
Eeltoodut kokku võttes asub ringkonnakohus seisukohale, et E.B kriminaalmenetlusõiguse sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.
poolt osundatud
22.Kuigi maakohus on põhjendatult E.B süüdi mõistnud talle esitatud süüdistuses, tuleb kohtuotsus siiski osaliselt tühistada menetluskuludega seoses. Nimelt on kohus menetluskuludega seonduvaid küsimusi lahendades leidnud, et E.B-lt tuleb välja mõista ka kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud õigusabikulud. Selles osas ei saa ringkonnakohus maakohtuga nõustuda. Kuigi esmase arutamise tulemuseks on E.B süüdimõistev kohtuotsus (19.02.2014), tühistati see Tartu Ringkonnakohtu 02.04.2014 määrusega kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus (1 kd, lk 1-4). Sellest järeldub, et süüdimõistvat kohtuotsust enam ei eksisteerinud, mistõttu KrMS § 180 lg-s 1 sätestatud alus kohtukulude väljamõistmisest süüdistatavalt ei kohaldu. Sellest tulenevalt ei saa kriminaalasja esmakordsel läbivaatamisel tekkinud õigusabikulude kandmise kohustust panna süüdistatavale ning need tuleb jätta riigi kanda. Täpsemalt tähendab eelöeldu seda, et E.B kanda jäävad kohtueelses menetluses tekkinud õigusabikulud summas 96 eurot (1 kd, lk 118-120, 122-123) ning kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud õigusabikulud summas 684 eurot (1 kd, lk 130-132). Kriminaalasja esmakordsel arutamisel maakohtus kaitsjatasuks arvestatud summa 648 eurot jääb aga riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel määras maakohus E.B-lt väljamõistetud menetluskulude tasumise ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muuda, mistõttu eelmärgitud summa 684 +96 eurot, kokku 780 eurot, tuleb E.B samuti tasuda ositi 1 aasta jooksul. Ringkonnakohus määrab, et igakuiselt 10-ndaks kuupäevaks tuleb süüdistataval tasuda mitte vähem kui 65 eurot. Ringkonnakohtu istungil esitas E.B kaitsja K. Kutsar taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtulikuks menetluseks ettevalmistamiseks 2 tundi ning ringkonnakohtu istungil osales kaitsja pool tundi. Kokku on taotluse kohaselt kaitsja tasu suuruseks 120 eurot, s.h käibemaks 20 eurot. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist marsruudil Valga-Tartu-Valga (180 km), s.o 64,80 eurot, s.h käibemaks 10,80 eurot. Kokku taotleb kaitsja 184,80 euro (s.h käibemaks 30,80 eurot) hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tasu suurus ning kantud kulud põhjendatud ning mõistlikus suuruses ning need tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus tühistab KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 3, 340 lg 2 p 6 alusel osaliselt maakohtu otsuse, jäävad apellatsiooniastmes tekkinud õigusabikulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
Maarika Kuusk Agu Timmi Paavo Randma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.