Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 10. märtsi 2015. a määrus karistuse täitmisele pööramise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdimõistetu A.K, määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 10. märtsi 2015. a määrus muutmata ning A.K määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.K tunnistati Harju Maakohtu 3. veebruari 2010. a otsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 201 lg 2 p 1 järgi ja KarS § 64 lg 1, KrMS § 238 lg 2, KarS § 65 lg 2 ja § 68 lg 1 kohaldamisega mõisteti talle karistuseks 4 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust.
2.Viru Maakohtu 22. veebruari 2013. a määrusega vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega koos kohustusega täita KarS § 75 lg 1 p-des 1–5 ettenähtud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 alusel keelati A.K katseajal tarvitada alkoholi ja narkootikume ning teda kohustati asuma tööle või võtma end Töötukassas arvele kahe nädala jooksul pärast vabanemist ja osalema sotsiaalabiprogrammis.
25.
märtsil 2014 esitas kriminaalhooldusametnik kohtule erakorralise ettekande ja tegi ettepaneku pöörata A.K-le Harju Maakohtu 3. veebruari 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele. Ettekande kohaselt ei ilmunud A.K ettenähtud aegadel registreerimisele 27. veebruaril, 6. märtsil, 13. märtsil ja 19. märtsil 2014. Viimane registreerimine toimus 31. jaanuaril 2014. A.K ei ela määratud elukohas aadressil XXX ega ole taotlenud luba elukoha vahetamiseks. See asjaolu selgus kodukülastuste käigus 20. märtsil 2014. 11. märtsil 2014 saadud vastusest Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurist selgus,
et 25. veebruaril 2014 kella 01.20 ajal kontrolliti Tallinnas Kärberi tänaval asuvat sõiduautot ja selles viibivaid isikuid, kellest kriminaalhooldusaluse A.K väljahingatavas õhus tuvastati indikaatorvahendiga AlcoQant 6020 alkoholijoove 1,04 mg/l kohta. Seletusi A.K-lt ei olnud võimalik võtta, sest ta ei ilmunud registreerimistele, ei reageerinud kutsetele, ei vastanud telefonile ega elanud ettenähtud aadressil. A.K helistas viimati kriminaalhooldusametnikule
26.veebruaril 2014 ning palus luba registreerimine nädala võrra edasi lükata, kuna ta oli komandeeringus Tallinnas. Kokkulepitud ajal 6. märtsil 2014 A.K registreerimisele ei ilmunud ega helistanud.
4.Viru Maakohtu 10. märtsi 2015. a määrusega pöörati A.K-le Harju Maakohtu
3.veebruari 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele. 4.1 A.K-le tutvustati 7. märtsil 2013 kriminaalhooldusaluse õigusi ja kohustusi. Ta võttis end samal päeval arvele töötukassas. Alates 15. aprillist 2013 asus ta ametlikult tööle AA.K puhastusteenindajana, kus töötas kuni 2013. aasta juulini. Töölt lahkus A.K tervislikel põhjustel. Alates oktoobrist 2013 töötas ta ametlikult OÜ-s XXX puhastusteenindajana kuni 2014. aasta jaanuarini. Töölt lahkumise põhjus on teadmata. Alates 2013. aasta septembrist õppis A.K Kohtla-Järve Täiskasvanute Gümnaasiumi 12. klassis kuni 2014. aasta jaanuarini. Ajavahemikul 8. maist 2013 kuni 5. detsembrini 2013 läbis A.K Õige hetk programmi. Karistusregistri andmetel pani A.K 4. veebruaril 2014 toime väärteo ÜTS § 54 7 lg1 alusel. Kohtuistungil selgitas süüdimõistetu, et ta ei täitnud kriminaalhoolduse kontrollnõudeid ning mõjuvad põhjused selleks puudusid. 4.2 A.K käitumist katseajal ei saa hinnata positiivselt. Ta rikkus Viru Maakohtu
22.veebruari 2013. a määrusega määratud kontrollnõudeid: kohustusi ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, elada kohtu määratud alalises elukohas, saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks, saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ja mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Järelikult rikkus A.K karistuse kandmisest vabastamise tingimusi. Kohus nõustub kriminaalhooldaja arvamusega, et kriminaalhooldus on A.K suhtes ebaõnnestunud, kuna isik ei suutnud täita talle määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Süüdimõistetu näitas oma käitumisega, et ta pole võimeline täitma katseaja tingimusi ega kandma temale tingimisi mõistetud karistust. Seega ei ole A.K asunud paranemise teele ja tema karistusest tingimisi vabastamine ei ole täitnud oma eesmärki. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine kuulub tühistamisele ning A.K tuleb saata kinnipidamiskohta karistust kandma. 4.3 Vastavalt KrMS § 432 lg-le 34, kui pärast kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele pööramata või vabastab isiku vangistusest. 4.4 A.K on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 3. veebruari 2010. a otsusega KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, ja § 201 lg 2 p 1 järgi, mille eest mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga, mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, mõistes karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusest maha eelvangistus, mõistes karistuseks 2 aastat 3 kuud 4 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuu 17 päeva vangistuse, võrra ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud 11 päeva vangistust.
4.5 Karistusseadustiku 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt on KarS § 201 lg 2 p 1 koosseisu kitsendatud. Nii loetakse KarS § 218 lg 4 kohaselt § 218 lg 1 tähenduses väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel KarS §-des 203 ja 204 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. Uue KarS § 44 lg 2 alusel on miinimumpäevamäära suurus 10 eurot. Süüdistusest nähtub, et A.K on KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteoga põhjustanud mh varalise kahju 4765 krooni, seega ei ole tegemist väheväärtusliku asjaga seaduse 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud redaktsiooni mõistes (asja väärtus alla 200 euro) ning tegemist on jätkuvalt kuriteoga. A.K tegu on käesoleval ajal jätkuvalt kvalifitseeritav KarS § 201 järgi ning temale mõistetud karistus ei ületa uue seaduse redaktsiooniga ette nähtud karistuse ülempiiri. KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 ei ole ülalmainitud seadusega muudetud ning selle sätte järgi A.K-le mõistetud karistuse vähendamiseks või vabastamiseks puudub alus. 4.6 Osa kohtuotsuste kogumis A.K-le mõistetud liitkaristusest moodustab talle Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a kohtuotsusega KarS § 201 lg 2 p 1, § 263 p 1, § 121, § 200 lg 2 p 4, § 215 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi mõistetud karistustest. Süüdistusest nähtub, et KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteoga põhjustas A.K mh varalise kahju 3999 krooni. Seega ei ole tegemist väheväärtusliku asjaga 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud karistusseadustiku redaktsiooni mõistes ning tegemist on jätkuvalt kuriteoga. A.K-le KarS § 201 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse vähendamiseks või tema karistusest vabastamiseks puudub seega alus. Alates 1. jaanuarist 2015 muudeti ka KarS § 121 sõnastust. Süüdistusest nähtuvalt kvalifitseeruks A.K tegu jätkuvalt KarS §121 järgi ning temale mõistetud karistus ei ületa uue seaduse redaktsiooniga ette nähtud karistuse ülempiiri. Seega ei kuulu ka A.K-le KarS § 121 järgi mõistetud karistus vähendamisele. KarS § 263 p 1 ja § 200 lg 2 p 4 pole ülalmainitud seadusega muudetud ning selle sätte järgi mõistetud karistuse vähendamiseks või vabastamiseks puudub alus. 4.7 Süüdistusaktist nähtub, et A.K on põhjustanud KarS § 215 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teoga varalise kahju summas 2603,38 krooni. Seega on tegemist kahjuga, mis ei ületa väheväärtusliku asja väärtust karistusseadustiku 1. jaanuaril 2015 kehtima hakanud redaktsiooni mõistes. KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritava kuriteoga tekitatud kahju suurust ei õnnestunud kohtul kohtuotsuse ega süüdistusakti põhjal tuvastada. Tõlgendades seda isiku kasuks leidis kohus, et tegemist on hetkel kehtiva karistusseadustiku mõistes väheväärtusliku asja vargusega, s.o väärteoga. 4.8 Arvestades asjaolu, et A.K-le KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi mõistetud karistused on sisuliselt kaetud talle KarS § 201 lg 2 p 1, § 263 p 1, § 121 ja § 200 lg 2 p 4 järgi mõistetud vangistusega, ei kuulu Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a otsusega mõistetud liitkaristus vähendamisele.
5.A.K esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb talle Harju Maakohtu
3.veebruari 2010. a otsusega kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristuse vähendamist 10 kuu (s.o KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi mõistetud karistuste) võrra. 5.1 A.K leiab, et kuna alates 1. jaanuarist 2015 ei ole teod, milles ta Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdi tunnistati, enam kuriteona karistatavad, tuleks ta nende eest mõistetud karistustest vabastada. Maakohus on jätnud põhjendamatult karistusaja lühendamata. Kohus põhjendas karistusaja lühendamata jätmist sellega, et väärtegude aegumistähtaeg on möödunud.
5.2 Teiseks vaidlustab A.K maakohtu määrust seetõttu, et kohtuistungil ei võimaldatud talle kaitsja abi ega küsitud, kas ta seda soovib. Seega on rikutud süüdimõistetu õigust kaitsjale. Samuti palub A.K ringkonnakohtul võtta uuesti seisukoht karistuse täitmisele pööramise kohta. A.K ei nõustu sellega, et kontrollnõuete järgimata jätmiseks polnud mõjuvat põhjust. Ta selgitas kohtus, et tema elu ja tervist ähvardati ning kuna ta ei saanud kriminaalhooldajaga telefonitsi ühendust, ei teadnud ta kellega konsulteerida või kust abi saada. Seetõttu otsustas ta Eestist lahkuda. Arvestamata jäeti, et eelnevalt oli ta peaaegu aasta jooksul nõuetekohaselt registreerimas käinud ning täitnud kõiki kontrollnõudeid. Pärast 2009. aastat ei ole ta ühtegi kuritegu toime pannud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning A.K määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
7.Enne määruskaebuse lahendamist võtab ringkonnakohus seisukoha A.K poolt
16.aprillil 2015 ringkonnakohtule saadetud riigi õigusabi saamise taotluse kohta. Taotluse kohaselt soovib A.K saada riigi õigusabi korras kaitsjat, kes esindaks teda ringkonnakohtu istungil ja hiljem ka Riigikohtu istungil. Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse läbivaatamine ringkonnakohtus toimub KrMS § 390 lg 3 järgi reeglina kirjalikus menetluses. Erandid, mil määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse kutsutakse kahtlustatava või süüdistatava kaitsja ja prokurör, on sätestatud sama paragrahvi neljandas lõikes. Karistuse ümbervaatamise ja täitmisele pööramise määruse peale esitatud kaebuse läbivaatamine nende erandite hulka ei kuulu. Lisaks on A.K ka oma määruskaebuses märkinud, et ei soovi võimaluse korral istungil osaleda. Järelikult puudub vajadus A.K-le ringkonnakohtu istungil osalemiseks kaitsja määramiseks. Küsimus riigi õigusabi korras kaitsja määramisest võib tõusetuda siis, kui A.K soovib vaidlustada ringkonnakohtu määrust Riigikohtus. Viimast saab ta teha üksnes advokaadi vahendusel. Sellisel juhul tuleb tal kaebetähtaja jooksul esitada vastav taotlus Riigikohtule, kes kaebust lahendama pädeva kohtuna saab otsustada süüdimõistetule riigi õigusabi andmise.
8.A.K kaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei võimaldatud talle maakohtus kaitsjat, ei anna alust nentida tema kaitseõiguse rikkumist. Süüdimõistetu väide on vastuolus maakohtu
10.märtsi 2015. a istungiprotokolliga, mille kohaselt selgitas kohus süüdimõistetule tema õigusi. Kohtu küsimusele, kas süüdimõistetul on taotlusi, vastas A.K eitavalt. Järelikult oli A.K võimalik avaldada istungil soovi kaitsja kaasamiseks, ent ta jättis selle kasutamata. Kuna kaitsja kutsumine kohtuistungile ei olnud kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohustuslik, ei ole süüdimõistetu kaitseõigust rikutud.
9.Määruskaebuses asub A.K seisukohale, et maakohus on alusetult jätnud tema karistuse 10 kuu võrra lühendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellekohane väide täielikult alusetu ning vastuolus karistusseadustikus sätestatud liitkaristuse mõistmise reeglitega. Ehkki ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta liitkaristuse muutmata jätmise kohta, ei saa kohus nõustuda määruse põhjendustega, mille kohaselt on A.K-le KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi etteheidetud süüteod alates 1. jaanuarist 2015 karistatavad väärtegudena. KarS § 215 lg 2 p 1 sätestab vastutuse grupi poolt toime pandud võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest. Tegemist on formaalse koosseisuga, mis seisneb üksnes kasutamises avalduvas teos. Järelikult ei oma see, kas asja ajutise kasutamisega selle omanikule kahju tekitati või mitte, teo KarS § 215 järgi kvalifitseerimisel tähtsust. Tegu, milles A.K Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistati, on seega ka pärast 1. jaanuarit 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatusi jätkuvalt kuriteona karistatav. Alusetu on ka maakohtu väide, mille kohaselt ei olnud kohtul võimalik tuvastada
A.K poolt KarS § 199 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kuriteoga tekitatud kahju suurust. Nii nähtub 2. aprillil 2009 koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttest, et A.K poolt kannatanult ära võetud koti väärtus koos selles olnud tööriistadega oli 3600 krooni (s.o 230 eurot). Järelikult on ka tegu, milles A.K KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi Harju Maakohtu 12. juuni 2009. a otsusega süüdi tunnistati, jätkuvalt kuriteona karistatav. Kuna kõik teod, mille eest A.K kohtuotsuste kogumis liitkaristust kannab, on ka 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt jätkuvalt kuritegudena karistatavad ning talle mõistetud karistused ei ületa uue seadusega ette nähtud karistuse ülempiiri, puudub alus tema liitkaristuse lühendamiseks.
10.Kriminaalkolleegium jagab maakohtu seisukohta ka osas, milles kohus otsustas pöörata A.K-le Harju Maakohtu 3. veebruari 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele. Samas on maakohus karistuse täitmisele pööramisel juhindunud põhjendamatult
1.jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg-st 7, mis näeb karistuse täitmisele pööramise kõrval rikkumisele reageerimiseks ette ka alternatiivsed võimalused. Nii on Riigikohus selgitanud, et
1.jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76 lg 7 on kohaldatav üksnes siis, kui enne tähtaega vangistusest vabastatud süüdlane on rikkunud kontrollnõudeid, talle pandud kohustusi või elektroonilise valve tingimusi 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 76 lg 5 vanast redaktsioonist. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11.märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-8-15, p 17). A.K on katseaja kontrollnõuete rikkumised pannud toime 2014. aastal ja ka erakorraline ettekanne on esitatud eelmise karistusseadustiku redaktsiooni kehtivusajal. Järelikult tuli maakohtul A.K vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel juhinduda enne 1. jaanuarit 2015 kehtinud KarS § 76 lgst 5, mis nägi ette, et kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele. KarS § 76 lg 5 ei andnud kohtule õigusliku tagajärje valikul kaalutlusõigust. Täitmiskohtunik pidi hindama, kas on täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saanud valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel (vt Riigikohtu üldkogu 13. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12, p 41).
11.Praegusel juhul on tuvastatud, et A.K eiras talle katseajaks kohaldatud kontrollnõudeid ja kohustusi: ta ei elanud kohtu määratud alalises elukohas ega küsinud kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks, ei järginud registreerimiskohustust ning rikkus alkoholi tarvitamise keeldu. Määruskaebuses põhjendab A.K eeltoodud rikkumisi sellega, et tema elu ja tervist ähvardati ja ta ei osanud sellele muul viisil reageerida kui Eestist lahkuda. Ringkonnakohtu hinnangul on selline selgitus ebaadekvaatne. Isegi kui A.K väide tema ähvardamise kohta vastab tõele (mida kohtul puudub tema paljasõnalise väite põhjal alus uskuda), ei andnud see talle õigustust katseaja nõudeid eirates Eestist lahkuda. Oma elule ja tervisele ohu tajumisel tulnuks A.K pöörduda õiguskaitseorganite poole. Liiati ei selgita süüdimõistetu väidetav ähvardamine kuidagi tema poolt alkoholi tarvitamise keelu rikkumist. Järelikult on A.K-le Harju Maakohtu 3. veebruari 2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa põhjendatult täitmisele pööratud.
12.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu määruskaebuse rahuldamata.
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
Tiit Lõhmus
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.