Kohtulahend

menetluses

tekkinud

Teha nimetatud osas uus otsus, millega:

2.1

Tunnistada Jaak Reinomägi süüdi KarS § 199 lg 4 p-de 4, 8 järgi ajavahemikul 27.30.11.2013 Rakveres XXX elumajast A.P. esemete ja 21.12.2013 Rakveres XXX korterist T.T. asjade vargustes;

2.2

Mõista Jaak Reinomäele süüdistuses kirjeldatud kolme kuriteoepisoodi toimepanemise eest karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda tema karistuse kandmise alguseks 01.02.2014;

2.3

Mõista Jaak Reinomäelt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A.P. kasuks välja tsiviilhagi 379 eurot ja T.T. kasuks 1123 eurot;

2.4

Mõista Jaak Reinomäelt välja järgmised maakohtu menetluses ja kohtueelses menetluses tekkinud kulud: ekspertiisikulud summas 2181 eurot; kaitsjatasud vandeadvokaat E. Bulattšiku poolt õigusabi osutamise eest kokku 1154.60 eurot ja advokaat M. Gaveri osutatud õigusabi eest 1981.44 eurot; tunnistaja A.T. sõidukulud kokku 40 eurot.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Jaak Reinomäe ja tema kaitsja Mihkel Gaveri apellatsioonid jätta rahuldamata.

Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks 462 eurot, sealhulgas käibemaks 77 eurot, advokaat Mihkel Gaveri poolt Jaak Reinomäele apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta nimetatud summa riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

spordijalanõud Adidas väärtusega 50 €, talvejope TomTaylor väärtusega 100 €, spordikoti väärtusega 10 €, teksapüksid Tommy Hilfiger väärtusega 128 €, teksapüksid Mustang väärtusega 70 €, dressipüksid Palermo Fightclub väärtusega 75 €, Nike plätud väärtusega 20 €, hõbesõrmuse väärtusega 30 €, sularaha sentides 30 €, püksirihma väärtusega 40 € ja M.M. laenatud akutrelli Makita koos akuga väärtusega 80 €, tekitades T.T. le varalist kahju kokku summas 1263 € ja sissetungimisega 18 €. - 01.02.2014 ajavahemikus kella 18.23 kuni 20.53 tungis köögiakna lõhkumise teel sisse Rakveres XXX J.V. kuuluvasse majja ning püüdis võtta ebaseaduslikult omastamise eesmärgil ära M.M. kuuluvaid järgmisi esemeid: noodivõtmega kullast kõrvarõngaid väärtusega 30 €, metallist kõrvarõngaid väärtusega 4 €, Svarovski kristalliga kõrvarõngaid väärtusega 30 €, rippuvaid hõbedast pärlitega kõrvarõngaid väärtusega 20 €, rippuvaid metallist roosade klaaskividega kõrvarõngaid väärtusega 5 €, rippuvaid metallist kõrvarõngaid väärtusega 4 €, isevalmistatud sinise klaaskiviga kõrvarõngaid väärtusega 4 €, hõbedast kõrvarõngaid väärtusega 15 €, kuldketti kullast ristiga väärtusega 50 €, kulonit Toledo rist väärtusega 20 €, kollasest metallist ketti väärtusega 7 €, ühte hõbedast kõrvarõnga tagust, üksikut kõrvarõngast ja roosat kivi koguväärtusega 2 €, ühte peenikest kuldketti väärtusega 48 €, ühte pudelit likööri Amaretto väärtusega 10 €, ühte pudelit vahuveini CinZano väärtusega 5 €, ühte pudelit konjakit Remy Martin väärtusega 32 €, šokolaadi Premium 70% cocoa väärtusega 8 €, musta kotti väärtusega 10 €, Dell sülearvuti kotti väärtusega 20 €, sülearvutit HP Pavilon6 koguväärtusega 640 €, arvutihiirt Logitec väärtusega 35 €, fotoaparaadi Olympos laadijat väärtusega 20 €, pardlit Braun väärtusega 100 € ja meeste tualettvee DSQUARED2 korki, millel puudus varaline väärtus, kuid kuritegu jäi lõpule viimata vargusele peale sattunud V.V. sekkumise tõttu. Vargusega oleks J. Reinomägi tekitanud M. M varalist kahju kokku 1119 € ja sissetungimisega tekitas kahju 16.70 €.

pannud isik. Kuriteo sooritas süüdistatav kavatsetult. Tema tahtest olenemata põhjustel, s.o tunnistaja V. V ja politsei sekkumise tõttu, jäi kuritegu lõpule viimata. 2.2 Kohus leidis, et ülejäänud kahes kuriteoepisoodis tuleb J. Reinomägi õigeks mõista, kuna pole tõendatud KarS § 199 lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu tema tegevuses. Otsuse põhiargumendid olid järgmised. 2.2.1 Maakohus luges tõendatuks varguste toimepanemise A. P ja T. T elukohtadest neisse sissetungimise teel. Ükski tõend ei viita kohtu hinnangul aga sellele, et kuritegude toimepanijaks oli J. Reinomägi. Aluse temale süüdistuse esitamiseks on ilmselt andnud asjaolu, et tema elukohas 03.02.2014 toimunud läbiotsimisel leiti A. P jalgratas ja T. T kuulunud teksapüksid. Selles, et tegemist oli kannatanute esemetega, kohus ei kahelnud ja pidas asjade neile tagastamist seaduslikuks ning põhjendatuks. Teksapükste kuulumise T. T luges kohus tõendatuks kannatanu ütlustega pükste eritunnuse kohta, s.o tagatasku ülaserv oli tagasi keeratud, mida kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll. 2.2.2 Kohus ei pidanud usaldusväärseiks J. Reinomäe ütlusi, et ta ostis ratta turult 35-40 euro ja teksapüksid Ülemiste Keskusest rohkem kui 100 euro eest. J. Reinomäe materiaalne olukord ei olnud 2013 lõpul selline, et lubada endale hetke ajel sooritatud oste. Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta sai raha kasiinovõitudest ja sugulastelt, pole eluliselt usutavad. Ka J. Reinomäe ja tunnistaja V.S. ütlustes esinevad vastuolud seavad kahtluse alla jalgratta omandamise Rakvere turul süüdistatava kirjeldatud viisil. Tunnistaja A.T. ütlused J. Reinomäe poolt Ülemiste Keskuses ostu tegemise kohta on üldsõnalised ja vähese kaaluga, s.o ta ei näinud ei pükste ostmist ega ka pükse. Kohus leidis, et kuigi kaks varastatud eset leiti süüdistatava elukohast ja on eluliselt usutav, et ta need vargused toime pani ning et ta toimunu kohta tõeseid ütlusi anda ei soovi, ei piisa ühest kaudsest tõendist - ratta ja teksapükste leidmisest süüdistatava elukohast – J. Reinomäe süüdimõistmiseks A. P ja T. T esemete varguses. 2.2.3 Kohus ei nõustu süüdistaja väitega, et need kaks vargust on võimalik omistada J. Renomäele arvestades kuriteo toimepanemise spetsiifiliselt isikupärast viisi (nn modus operandi). Antud juhul ei ole tegemist kuriteo toimepanemisega mingil spetsiifilisel viisil ega ka mõne vahendi kasutamisega erilisel moel. Eeltoodust tuleneb järeldus, et neis episoodides varguse objektiivse süüteokoosseisu olemasolu J. Reinomäe tegevuses ei ole kõrvaldamata kahtluste tõttu tõendatud, kahtlused tuleb tõlgendada süüdistava kasuks ning ta neis episoodides õigeks mõista. 2.3 J. Reinomäele karistuse mõistmist põhjendas maakohus järgmiselt. J. Reinomäe karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et süüdistatav pani kuriteo toime kavatsetult, aga ka seda, et kuriteoga tekitatud kahju ei olnud suur. Karistust tuleb kergendada selgi põhjusel, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Samas peab arvesse võtma sedagi, et J. Reinomäe puhul on tegemist varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga. Kuriteo tehiolusid, J. Reinomäe süü suurust ja tema isikut silmas pidades leidis kohus, et teda on võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele tema karistamisega vangistusega kuriteo eest ettenähtud karistuse keskmisest madalamas määras. J. Reinomäe puhul ei ole karistuse eesmärkide saavutamine võimalik rahalise karistusega. Tal puuduvad töökoht ja sissetulek, tal on hulganisti võlgnevusi eelnevatest süüteomenetlustest ja korduvad karistused ei ole talle positiivset mõju avaldanud. 2.4 Tsiviilhagide osas märkis kohus, et kuna A.P. ja T.T. vara varguse episoodides mõistetakse J. Reinomägi õigeks, jääb kannatanute tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 3 järgi on kannatanutel õigus esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanu M.M. esitas tsiviilhagi summas 29.70 eurot lõhutud akna asendamise ja ehete remondikulude hüvitamiseks. J. Reinomägi on nõustunud tekitatud kahju hüvitama. Kohus, juhindudes VÕS § 127 lg-test 1, 4, § 128 lg-test 1, 2, §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 5, mõistis tekitatud kahju välja J. Reinomäelt.

2.5 Menetluskulude väljamõistmisel arvestas kohus, et kuna kolmest kuriteoepisoodist kahes mõistetakse J. Reinomägi õigeks, tuleb 2/3 õigusabikuludest jätta riigi kanda. Samuti jääb riigi kanda ekspertiiside kulu, kuna Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-12113 asunud seisukohale, et süüdistatavale saab panna ekspertiisikulu hüvitamise vaid juhul, kui ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele, antud juhul see nii ei ole. KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis kohus J. Reinomäelt välja menetluskulu riigituludesse kokku summas 1576.98 eurot (sh määratud kaitsjale vandeadvokaat E. Bulattšikule osa makstud tasu õigusabi eest kohtueelses menetluses 384.00 eurot, määratud kaitsjale M. Gaverile osa makstud tasu õigusabi eest kohtumenetluses 660.48 eurot, sundraha 532.50 eurot). 3-5. Viru Maakohtu 26.11.2014 otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras prokurör M. Voogma, süüdistatav J. Reinomägi ja tema kaitsja advokaat M. Gaver.

4.1 Apellatsiooni kohaselt on maakohus vääralt tagastanud J. Reinomäe korterist läbiotsimisel leitud jalgratta Schwinn A.P. le. Süüdistatav selgitas, et tema ostis jalgratta Rakvere turult ligikaudu 35-40 euro eest. Kaitsja leiab, et J. Reinomägi omas selleks vajalikke rahalisi vahendeid. Ratta ostmise läbi sai ta selle omanikuks ja ratta tagastamine A.P. le on ebaseaduslik. 4.2 Kaitsja ei nõustu maakohtu otsustusega ka T.T. le teksapükste Tommy Hilfiger tagastamises. J. Reinomägi on selgitanud, et ostis kõnealused püksid Ülemiste Keskusest rohkem kui 100 euro eest. Maakohtu seisukoht, et rahalised vahendid süüdistataval pükste ostmiseks puudusid, ei ole õige. Samuti on väär kohtu järeldus pükstel eritunnuse - tagurpidi volditud taskuäär - esinemise kohta. Kaitsja hinnangul ei ole ühtegi tõendid, mis näitaks, et taskuga seonduv iseärasus on unikaalne ja tegemist on defektiga. Tommy Hilfiger on kallis bränd, mis on tuntud oma kvaliteetsuse tõttu ning seetõttu on ebareaalne, et poes oleks müüki pandud teksapüksid, mis on defektiga tulnud juba tehasest. Seega ei saa selle võimaliku disainelemendi alusel tuvastada, et just konkreetne paar teksasid oli seesama, mis varastati kannatanu kodust. Samuti ei ole prokurör selgitanud, mis alternatiivselt võis olla see teksariidest asi, mille J. Reinomägi ostis ja miks seda süüdistatava elukoha läbiotsimisel ei leitud. Lisaks kinnitab süüdistatava poolt teksapükste ostmist asjaolu, et tema elukohas ei nähtud teisi varastatud esemeid, sh T.T. ütluste kohaselt pükstel olnud rihma. Seega näitab eeltoodu, et J. Reinomägi ostis teksapüksid, oli nende omanik ja pükste tagastamine T.T. le on ebaseaduslik. Vastupidisele seisukohale asudes on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis vastavalt KrMS § 338 p-le 3 on kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise aluseks. 4.3 Apellatsioonis leitakse, et maakohus mõistis J. Reinomäe 01.02.2014 episoodis süüdi alusetult, kuivõrd süüdistusaktis kirjeldatud teo toimepanemine tema poolt ei ole tõendamist leidnud. Lisaks ei vasta süüdistatavale mõistetud karistus tema süü suurusele (tegu jäi katsestaadiumisse) ja arvestamata on jäetud süüdistatava isik. J. Reinomägi leiab, et kohtuotsuse kuulutamise hetke seisuga oli ta vangistuses viibinud juba rohkem kui 9 kuud, mis oleks tema hinnangul olnud asjakohane karistus süüdistusaktis kirjeldatud teo eest ja teda oleks pidanud vabastatama. Samuti ei ole õigustatud temale mõistetud vangistuse täies ulatuses täitmisele pööramine, kuivõrd tema viimasest karistusest on möödunud rohkem kui 5 aastat. Eelnevast tulenevalt on kohus J. Reinomäge süüdi tunnistades ja talle karistust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis vastavalt KrMS § 338 p-le 2 on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks.

5.4 J. Reinomägi soovib, et ringkonnakohus võtaks kriminaalasja materjalide juurde kohtuasja nr 1-14-998 materjalid. Need tõendavad tema karistuse ebaõigsust, menetluskulude põhjendamatut väljamõistmist, tema kaitseõiguse rikkumist ja temalt vabaduse ebaseaduslikku võtmist. Nimelt ei olnud seoses tema kaitseõiguse rikkumisega tal võimalik kaitseõigust teostada selle kohtuasja nr 1-14-998 materjalidega. Teiseks palub J. Reinomägi võtta asja juurde tema kaebused, samuti advokatuuri ja riigiprokuratuuri lahendid, mis käsitlevad tema püüdu algatada kriminaalasju teda kaitsnud advokaatide vastu, kuna need kinnitavad tema kaitseõiguse rikkumist. 5.5 J. Reinomäe hinnangul on maakohus rikkunud tema õigust õiglasele kohtumõistmisele sõltumatus ja erapooletus kohtus. Seda näitab esiteks asjaolu, et maakohus saatis kriminaaltoimikud ringkonnakohtule enne apellatsiooni esitamise tähtaja saabumist, eksides sellega KrMS § 320 lg 1 nõude vastu. Teiseks kahjustas kohus tema õigusi sellega, et ei koostanud tervikotsust resolutiivotsuses märgitud kuupäevaks 18.12.2014 (KrMS § 315 lg 8 sätestatu). Samuti sellega, et määrus, millega maakohus pikendas motiveeritud otsuse tegemise tähtaega, jõudis J. Reinomäeni sellest kuupäevast hiljem (KrMS § 3151 lg 2 rikkumine). Toodud olukorraga kaanes tema inimväärikuse alandamine ja tema eneseteostuse ning kaebeõiguse piiramine. Lisaks rikkus maakohus tema õigusi, jättes tema taotlusest hoolimata taandamata kaitsja M. Gaveri ja mitte järgides kaitsja taanduse arutamiseks KrMS § 56 lg-s 3 ette nähtud menetluskorda. Kaitsja M. Gaveri oleks pidanud taandama juba põhjusel, et sama kaitsja oli teda kaitsma nimetatud siis, kui ta soovis esitada kaebust Riigiprokuratuuri määrusele ringkonnakohtule kriminaalmenetluse algatamata jätmise peale asjas, mis seondub käesoleva kriminaalasjaga.

J. Reinomägi esitas kirjalikud vastuväited prokuröri ja oma kaitsja apellatsioonidele.

6.1 Esmalt leiab J. Reinomägi, et kaitsja M. Gaveri apellatsioon rikub tema huve ja kajastab ebaõigeid andmeid. Nimelt on vale kaitsja kaebuses sisalduv väide, et kannatanu M.M. i episoodis on teda süüdi tunnistatud alusetult. Vastupidi, ta on oma süüd siin tunnistanud nii kohtus kui juba eeluurimisel. Kuna kaitsja koostas apellatsiooni omavoliliselt, palub J. Reinomägi jätta rahuldamata kaitsja taotlus tasu saamiseks. 6.2 Prokuröri apellatsioonile vastu väites jätkab J. Reinomägi kinnitamist, et tema elukohast leitud teksapüksid olid tema enda poolt ostetud. Ta leiab, et seda tõendavad T.T. ütlused, kuivõrd 13.10.2014 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kannatanu kaitsja küsimusele vastuseks öelnud, et vaatas kodus järele ja teksapükste number oli W32, L33. Eelnevalt on kannatanu aga andnud ütlused, et numbriks oli 34. Samuti ei ole T. T eeluurimisel midagi rääkinud teksapükste eritunnusest, s.o tagurpidi volditud tasku äärest ega ebamugavast õmblusest. Seega kinnitavad tõendid J. Reinomäe arvates hoopis seda, et teksapüksid kuuluvad temale ja kohus ei ole tõendite hindamisel järginud ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 6.3 Õigeks ei pea J. Reinomägi ka prokuröri seisukohta KarS § 202 kohaldamisest. Prokurör ei ole süüdistust vastavalt täiendanud ja samuti ei ole temale antud võimalust ennast selle süüdistuse vastu kaitsta. Arusaamatu on ka prokuröri taotlus mõista temalt välja A.P. ja T.T. kasuks vastavad summad, kuivõrd pole tõendatud, et kuriteod pani toime tema.

takistades seeläbi kohtuistungi läbiviimist. Juhindudes KrMS § 267 lg 1 p-st 1 otsustas kriminaalkolleegium üksmeelselt süüdistatava kogu istungi ajaks saalist eemaldada, tehes selle kohta ka vastava määruse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada. Kaitsja ja J. Reinomäe apellatsioonid jäävad seevastu täielikult tagajärjetuteks. Enne kriminaalasja sisulise läbivaatamise juurde asumist vastab apellatsioonikohus esmalt aga süüdistatava taotlusele kaitsja M. Gaveri osas taandamismenetluse alustamiseks ning annab hinnangu J. Reinomäe kaebuses sisalduvatele rohketele väidetele tema menetlusõiguste, eelkõige kaitseõiguse, rikkumise kohta (I). Seejärel põhjendab kriminaalkolleegium oma seisukohti, mis puudutavad J. Reinomäele esitatud süüdistusi (II), lahendab kannatanute tsiviilhagi küsimuse (III), käsitleb süüdistatavale mõistetavat karistust (IV), vaatab üle maakohtu ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulud (V) ning viimasena lahendab apellatsioonimenetluse kuludega seonduva ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (VI). I

kolleegium J. Reinomäe apellatsioonile vastates, et KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest reegeljuhtumil kohustuslik. Käesoleval juhul puuduvad seaduses loetletud alused võimaldamaks süüdistatavale kaitsjat mitte määrata. 9.2.1 Ringkonnakohus ei nõustu J. Reinomäe märgetega ka selles, et advokaat M. Gaver teostab tahtlikult kaitset tema huve kahjustavalt ja esitas apellatsiooni hoolimata süüdistatava keelust. Vaatamata J. Reinomäe etteheidetele ei ole kriminaalkolleegiumil antud juhul mingitki alust arvata, et kaitsja M. Gaver oleks oma kaitsjaülesandeid teostanud puudulikult, J. Reinomäe kaitseõigusi kuidagi rikkunud või olnud asjatundmatu ja hooletu. Täielikult asjakohatu on ka süüdistatava väide, nagu oleks kaitsja esitanud apellatsiooni vastu tema tahtmist, s.o isegi vastavale selgesõnalisele keelule vaatamata. Nimelt on advokaat M. Gaver ringkonnakohtu 10.03.2015 istungil andnud selgitused, mille kohaselt menetluse lõppemisel maakohtus ei olnud tema kaitsealune nõus andma allkirja selle kohta, et ta ei soovi maakohtu lahendit vaidlustada. Kuivõrd määratud kaitsjana on ta kohustatud kriminaalasjas osalema asja lõpliku lahendamiseni, esitaski ta apellatsiooni. Kaitsja väiteid kinnitas kohtuistungil ka prokurör, märkides, et viibis juures, kui kaitsja palus J. Reinomäelt allkirja selle kohta, et võiks jätta apellatsiooni koostamata. Süüdistatav keeldus allkirja andmast. 9.2.2 Apellatsioonikohus jätab siinkohal rahuldamata J. Reinomäe taotluse võtta kriminaalasja materjalide hulka tema poolt kaitsjate E. Bulattšiku ja M. Gaveri vastu esitatud kuriteoteated ning nende lahendamisel tehtud Eesti Advokatuuri, Riigiprokuratuuri ja kohtute määrused. Nagu juba märgitud, süüdistatava kaitseõiguse rikkumised kriminaalasjas tuvastatavad ei ole ning need dokumendid ei ole puutumuses käesolevas kriminaalasjas lahendatava J. Reinomäe süüküsimusega.

II

süüdistuse versioon toimunust. Kuivõrd apellatsioonikohus maakohtu järeldustega täielikult nõustub, süüdistatav kuriteo toimepanemist tunnistab ning siinkohal ka ise kaitsja apellatsioonile vastu vaidleb, ei pea kriminaalkolleegium, juhindudes KrMS § 342 lg 3 p-st 1, enam vajalikuks esimese kohtuastme põhjendusi korrata. Maakohtu otsus nimetatud osas jääb seega muutmata ja kaitsja apellatsioon selles väites rahuldamata.

tuvastanud, et J. Reinomäe ütlused A.P. ning T.T. le kuuluvate esemete omandamise kohta on paljasõnalised ning tõeväärtuseta. Seega annab ka asjaolu, et süüdistatav on ilmselgelt asunud andma valeütlusi, tõsiseltvõetava põhjuse järeldamaks varguste toimepanemist just tema poolt. Teiseks ei ole eluliselt usutav, et J. Reinomägi on soetanud endale lühikese ajavahemiku jooksul erinevatelt kannatanutelt varastatud esemed ja teinud seda, arvestades tema varasemaid korduvaid varavastaseid kuritegusid, temal rahaliste vahendite puudumist ning kuritegude toimepanemise mustrit, muul moel kui varastades. Nimelt tuleb siinkohal õigeks pidada maakohtu otsuse p-s 5.3 toodud põhjalikku käsitlust J. Reinomäe sissetulekutest ja järeldust, et 2013. aasta lõpus ei olnud süüdistatava materiaalne olukord selline, et ta oleks saanud endale lubada hetke ajel sooritatud oste. 13.4 Järgmiseks nõustub ringkonnakohus prokuröriga selleski, et teatud juhtudel võib erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel teha sellest järelduse nende sooritamisest ühe ja sama isiku poolt ehk siis antud varguste puhul J. Reinomäe poolt. Kolmes käesolevas kriminaalasjas arutuse all olevas varguse episoodis on eluruumidesse sisse tungitud aknavõi ukseklaasi lõhkumise teel ja varastatud on sarnaseid tarbeesemeid. Üksikult võetuna ei oleks nimetatud samasus ehk nii kõnekas, kuid vaadates seda asjaolu kogumis eelhinnatud tõendite ja järeldustega, moodustub omavahel riimuv tõendikogum, mis annab ühese aluse seisukohaks, et vargused A.P. ja T.T. elukohtadest pani toime just J. Reinomägi. 13.5 Maakohus on süüdistatava kahes varguseepisoodis õigeksmõistmisel viidanud in dubio pro reo põhimõttele. Ringkonnakohus selgitab, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust järeldub seegi, et in dubio pro reo põhimõte ei ole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei tekkinud, mistõttu tuleb maakohtu otsus J. Reinomäe õigeksmõistmises temale KarS § 199 lg 2 p-de 4, 8 järgi esitatud süüdistustes tühistada. Kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad üheselt, et Rakvere XXX A.P. elukohta tungis süüdistatav sisse välisukse klaasi ja ukse lõhkumise teel (kd 1 lk 170, kd 2 lk 1-11) ning Rakvere XXX T.T. korterisse akna lõhkumise teel (kd 1 lk 172, kd 2 lk 32-39) ning J. Reinomäe on isik, keda on kriminaalkorras varem varguste toimepanemise eest korduvalt süüdi mõistetud (kd 1 lk 19-21) ja kes ka käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse mitmes kuriteoepisoodis, siis tuleb ta KarS § 199 lg 2 p-de 4, 8 järgi süüdi tunnistada. Konkreetselt märgib ringkonnakohus järgmist.

Tunnistaja K. K ütlused tõendavad, et 2013. aasta lõpupoole ostis T. T koos temaga Soomes Jumbo kaubanduskeskuses käies omale Tommy Hilfigeri firmamärgiga teksapüksid (kd 1 lk 180 jj). Asitõendi vaatlusprotokollil kajastuvad pildid teksapükstest Tommy Hilfiger, millel on tuvastatav kannatanu mainitud taskuga seonduv eritunnus (kd 2 lk 24 jj). 14.2 Vaadates apellatsioone, on nii J. Reinomägi kui tema kaitsja seisukohal, et teksapükste taskuääre erisuse ja õmblusdefekti pinnalt ei saa tõendada nende kuulumist T.T. le. Süüdistatav väidab, et teksased ostis ta ise Tallinnas Ülemiste Keskusest, kuid ostmise aega ega kaupluse nime ta ei mäleta. See võis olla 2013 oktoobris või novembris. Pükste suurusnumbrit ta ei tea, ta proovis neid endale ette, kuid need olid sinised ja maksid üle 100 euro (kd 1 lk 182 jj). Tunnistaja A. T andis ütlused, mille kohaselt käis ta J. Reinomäel kaubanduskeskuses järel ja autosse istudes rääkis süüdistatav ostetud teksapükstest, tegi koti lahti ja teksad olid sees. Ta ei tea, kas tegemist oli teksajaki või -pükstega või kui palju riietusese maksis. Välja J. Reinomägi seda ei võtnud. A.T. ei mäleta ka, millal juhtum toimus, kuid võis olla 2013 septembris, oktoobris või novembris (kd 3 lk 1). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tunnistaja A.T. ei näinud ei teksapükste ostmist süüdistatava poolt ega tegelikult ka pükse, siis ei saa tema ütluste põhjal teha järeldust sellest, kas ja millise riideeseme J. Reinomägi sel päeval Ülemiste Keskusest ostis. Tunnistaja A.T. i ütlused ei saa kaasa aidata tuvastamaks, kas J. Reinomäe korterist läbiotsimisel äravõetud teksapüksid olid samad, mis kannatanult ära varastati. Olulist kaalu käesoleva vaidlusküsimuse lahendamisel omavad seega eelkõige T.T. ja J. Reinomäe tunnistused. 14.3 Kõrvutades T.T. ja J. Reinomäe ütlusi hindab ringkonnakohus usaldusväärseteks kannatanu tunnistuse ja väite, et ta on veendunud teksapükste kuulumises temale. Kannatanu on andnud ühetaolisi ja selgeid ütlusi ning tundnud püksid ära kahe tunnuse põhjal, s.o tasku tagurpidise serva ja õmblusdefekti alusel. Kolleegium ei vaidle küll vastu kaitsja väitele, mille kohaselt ei pruugi tagurpidi volditud taskuääre näol tegemist olla unikaalse defektiga, vaid hoopis disainielemendiga, kuid arvestades ka teise eritunnuse, s.o õmblusvea olemasolu, saab nimetatud kahe erijoone põhjal ilma igasuguste kahtlusteta asuda seisukohale, et T. T on ära tundnud oma teksapüksid. Kolleegium leia ka ühtegi motiivi, miks peaks T. T tahtma endale J. Reinomäe rohkem kui kuu jooksul kantud pükse. Lisaks võib veel märkida, et kui kannatanu oleks soovinud n-ö alusetult rikastuda, siis oleks ta politsei poolt temale süüdistatava korterist saadud esemete näitamisel võinud enda omadeks tunnistada teisigi, seejuures hinnalisemaid esemeid. Selliselt ei ole kannatanu aga käitunud. 14.4 J. Reinomägi oma kirjalikes seisukohtades on kannatanu ütlused kahtluse alla seadnud väidetega, mille kohaselt näitavad T.T. tunnistuse ebausaldusväärsust tema teadmatus teksapükste täpses suurusnumbris ning asjaolu, et eeluurimisel ta pükste eritunnuseid ei maininud. Ringkonnakohus süüdistatava märgitut oluliseks ei pea. Kannatanu on eeluurimisel nimetanud ligilähedase numbri, s.o nr 34, ja kohtuistungil selgitanud, et kandis tavaliselt pükse suurusjärgus 3234 ning ostmine käis mitte pükstele märgitud numbri, vaid nende jalga proovimise alusel. Põhjuseks, miks ta eeluurimisel tasku tagurpidi keeratud äärest ja õmblusdefektist ei rääkinud, on T. T selgitanud, et menetleja küsis tema käest, mis värvi ja millise firma teksapüksid temalt varastati ning talle ei tulnud endale meelde eritunnuseid märkida (kd 1 lk 173 pöördel). Kolleegium hindab kannatanu seletused usutavateks. Sõltuvalt riietusesemete tegumoest ja tootjafirmast võivad isiku riided kuuluda mitmesse numbrikategooriasse. Samuti ei pruugi ülekuulamise pingesituatsioonis koheselt meenuda kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Tegemist ei ole aga vasturääkivustega kannatanu ütlustes, mis kuidagi seaksid kahtluse alla tema kui tõendiallika usaldusväärsuse. 14.5 J. Reinomäe ja tema kaitsja hinnangul näitab süüdistatava väidete õigsust asjaolu, et tema korterist ei leitud teisi T.T. lt vargusega ära võetud esemeid. Samuti lisab kaitsja, et välja ei ole selgitanud, mis oli see ese, mille süüdistatav Tallinnas Ülemiste Keskusest ostis ja mida ta A.T. ile näitas. Esimese kaitseväite osas leiab kolleegium, et kuivõrd kannatanu korteris toimunud varguse ja süüdistatava elukoha läbiotsimise vahel oli poolteist kuud ja J. Reinomägi on isik, kelle elukohta on

varemgi varguste toimepanemisega seoses läbi otsitud, siis ei ole asjaolus, et ta varastatud asju oma kodus ei hoia, midagi ebatavalist. Teksapükste kui laialt müügil oleva tarbekauba tuvastamine on ilma sellel olevate eritunnusteta raskendatud ning sellega on seletatav süüdistatava poolt nende endale jätmine. Asjaolu, et pükstel olnud rihm ei olnud T.T. oma ja muid teksariidest esemeid süüdistatava korterist ei leitud, ei kummuta vähimalgi määral kannatanu ütlusi, mille kohaselt ta on veendunud, et temale politsei poolt tagastatud püksid on samad, mis temalt 21.12.2013 ära varastati. Eeltoodud asjaoludel kogumis leiab ringkonnakohus, et tõendamist on leidnud süüdistatava korterist läbiotsimisel äravõetud teksapükste kuulumine T.T. le ning süüdistatava ütlused nende ostmisest on sellega täielikult ümberlükkamist leidnud. 14.6 Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et eeltoodud tõendite kogumis hindamise tulemina on täielikult tõendamist leidnud, et süüdistuses näidatud varguse T.T. korterist pani toime J. Reinomägi ja ta tuleb selles kuriteos süüdi tunnistada.

III

õigusvastasusest ja käitumise hukkamõistetavusest. Lisaks tuleb J. Reinomäe süü suuruse hindamisel arvestada sedagi, et oma teguviisiga realiseeris ta kõiki kolme vargusepisoodi puudutavalt kuriteokoosseisu kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o korduvuse ja kuriteo sooritamise sissetungimisega. Eeltoodut arvesse võttes on põhjendatud karistada süüdistatavalt KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest (2 aastat 6 kuud) mõnevõrra raskema karistusega, s.o 3 aasta pikkuse vangistusega. 18.3 Ringkonnakohus ei rahulda J. Reinomäe taotlust jätta temale mõistetav karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab kolleegium esmalt RKKKo 3-1-1-99-06 p-s 16.2 märgitule, mille kohaselt on süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega. Sellest järeldub üheselt, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-99-06 asunud seisukohale, et tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul (p 18). 18.3.1 Apellatsioonikohus on seisukohal, et käesolevas kaasuses ei esine mingeidki erandlikke asjaolusid, mis iseloomustaksid toimepandud kuritegusid või J. Reinomäe isikut selliselt, et tooksid kaasa tema karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmise. Süüdistatav pani toime kolm erinevat kuriteoepisoodi, tekitades kannatanutele varalise kahju ning oma süüd ta eitab, v.a varguse katse toimepanemises, kuid teolt tabamise tõttu ei oleks see tal ka vastava soovi korral võimalik. Samuti tuleb arvesse võtta, et J. Reinomäge on kriminaalkorras varasemalt karistatud korduvalt, sh Soome Vabariigis sooritatud kuritegudes. Vaatamata mitmetele vanglakaristustele ei ole süüdistatav oma käitumises ja ellusuhtumises korrektiive teinud, kuivõrd kuriteod on jätkunud. Teisisõnu, karistused ei ole temale mingitki mõju avaldanud. Viimast näitab ka süüdistatava käitumine ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil, kus ta selle lühikese aja jooksul, mis ta kohtusaalis viibis, käitus provokatiivselt, takistas kohtuistungi läbiviimist ning süüdistas agressiivsel viisil ja valjuhäälselt kuritegude toimepanemises nii oma kaitsjat, riiklikku süüdistajat kui kohtukolleegiumi. Seega puudub apellatsioonikohtu hinnangul vähimgi võimalus karistuse individualiseerimiseks süüdistatava taotletud viisil. Samuti ei pea kolleegium võimalikuks jätta karistust J. Reinomäe suhtes osaliselt täitmisele pööramata, nagu on taotlenud kaitsja. Karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki: anda isikule, kelle täielik vabastamine karistuse kandmisest ei ole süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise ehk šokivangistusega tõsine hoiatus. Eeltoodut (vt p-d 7.2 ja ka käesolev) arvesse võttes ning lähtudes asjaolust, et J. Reinomäge on korduvalt karistatud vangistustega, on kaitsja taotletud karistuse individualiseerimine välistatud. Süüdistatavale mõistetav 3 aasta pikkune vangistus kuulub ärakandmisele reaalselt. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka ning karistusaja alguseks lugeda 01.02.2014. V

19.1 J. Reinomäel tekkinud menetluskulud jaotusid maakohtu otsuse kohaselt kolmeks, s.o süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, ekspertiisi- ja kaitsekulud. Sundraha väljamõistmise osas jääb maakohtu otsus endiseks. Ülejäänud osas tuleb menetluskulude otsustust muuta. 19.2 Ekspertiisikuludeks on teostatud DNA ekspertiisi maksumus summas 855 eurot (kd 2 lk 81, 84, 85) ja sõrmejälje ekspertiisi kulud kokku 1326 eurot (kd 2, lk 82, 83). Maakohus on ekspertiisikulud jätnud J. Reinomäelt välja mõistmata põhjendusel, et ekspertiiside tegemine ei aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele. Seejuures on kohus viidanud RKKKm-le 3-1-1-121-13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esimese kohtuastme seisukoht põhjendatud. Riigikohus on viidatud lahendis märkinud, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt RKKKm 3-1-1-120-12). Apellatsioonikohus selgitab siia juurde, et nimetatud kohtukaasuses oli tegemist olukorraga, kus määratud ekspertiis ei olnud süüdistatavale esitatud süüdistuse tõendamiseks vajalik. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas olid ekspertiisid teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja hoolimata asjaolust, et nende tulemusel ei tuvastatud ekspertiisiks antud jälgede omanikuna J. Reinomäge, tuleb vastav kulu kui vajalik juhindudes KrMS § 175 lg 1 p-st 3 ja § 180 lg-st 1 välja mõista süüdistatavalt. 19.3 Ringkonnakohus leiab, et muutmist vajab ka maakohtu otsustus J. Reinomäelt kaitsetasude väljamõistmise osas. Süüdistatavale on riigi õigusabi osutanud menetluse vältel vandeadvokaat E. Bulattšik ja advokaat M. Gaver. Esimene kohtuaste jättis kaks kolmandikku kaitsekuludest riigi kanda seoses süüdistatava õigeksmõistmisega kahes varguse episoodis. Kuivõrd käesoleva otsusega tunnistab kriminaalkolleegium J. Reinomäe süüdi kogu temale esitatud süüdistuses, puudub sellel alusel menetluskulu riigi kanda jätmiseks alus. Samuti tuleb märkida, et maakohtu otsus ei sisalda ülevaadet taotletud kaitsekulude suurustest. Nimetatud minetused ringkonnakohus oma lahendis parandab. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kaitsja E. Bulattšik taotlenud kokku 1154.60 euro hüvitamist (summas sisalduvad ka kaitsja vajalikud sõidukulud ja hüvitis sõidule kulutatud aja eest teelõikudel Kohtla-Järve – Rakvere – Kohtla-Järve ja Kohtla-Järve – Jõhvi – Kohtla-Järve) (kd 2 lk 69-80). Advokaat M. Gaver on taotlenud kaitsjatasu 1981,44 euro hüvitamist (kd 3 lk 31-36) õigusabi andmise erinevate osatoimingute eest, samuti vajalike sõidukulude tasumist (teelõigul Tartust Rakverre või Jõhvi ja tagasi). Ringkonnakohus, hinnates kaitsjate E. Bulattšiku ja M. Gaveri taotlusi, leiab, et nii õigusabi andmise eest taotletav tasu kui selle osutamisel kantud vajalike kulude suurus on põhjendatud ning vastavuses Riigi õigusabi seaduse §-st 22 tulenevate nõuete ning Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korraga riigi õigusabi kulude hüvitamise kohta. Nimelt on Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord, mida on täiendatud viimati Advokatuuri juhatuse 30.09.2014 otsusega (edaspidi Kord). Apellatsioonikohus märgib, et mõlema kaitsja taotletud summad on kooskõlas Korra p-des 4, 14, 16, 18, 23, 47 ja 54 sätestatud tasumääradega. Samuti on põhjendatud ajakulu, mis taotluste kohaselt õigusteenuse osutamiseks kulus. Seega tuleb kaitsjate E. Bulattšiku ja M. Gaveri taotlused rahuldada ja kaitsjakulud juhindudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 180 lg-st 1 välja mõista J. Reinomäelt. Menetluskulude tasumise kohustuse jätmist süüdistatavale ei välista ka tema väited kaitsjate töö ebakvaliteetsusest või lausa pahatahtlikkusest, kuivõrd ringkonnakohus on J. Reinomäe sellekohaseid etteheiteid otsuses eelnevalt juba hinnanud (vt p 8.2.1) ja leidnud, et need on alusetud.

19.4 Maakohus on oma otsuses jätnud tähelepanuta, et 25.11.2014 määrusega rahuldas kohus tunnistaja A.T. i taotluse hüvitada temale kohtuistungitest osavõtmisega kaasnenud sõidukulud kahel korral summas 40 eurot (kd 3 lk 45). Nimetatud menetluskulu arvas kohus KrMS § 175 lg 1 p-st 2 ja § 178 lg 1 p-st 3 juhindudes menetluskulude hulka. Ringkonnakohus peab vajalikuks tunnistajal tekkinud kulu välja mõista J. Reinomäelt. 19.5 Selgitavalt lisab apellatsioonikohus siinkohal veel, et menetluskulude tasumist puudutavad maakohtu otsuse märked, s.o millistele arvetele kulu tasuda, milline on nende vabatahtlikult tasumise tähtaeg ning selle mittejärgimise järelmid, on jätkuvalt asjakohased. 19.6 J. Reinomägi oma apellatsioonis on leidnud, et menetluskulude temalt väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd need (sundraha ja kaitsjatasud) tekkisid asjaoludel, mida saanuks vältida, kui tema kriminaalasja oleks arutatud kokkuleppemenetluses. Samuti oleks kohus pidanud andma talle võimaluse esitada menetluskulude osas oma arvamuse, milline õigus temale tuleneb riigi õigusabi seadusest ja haldusmenetluse seadusest. 19.6.1 Ringkonnakohus süüdistatava väiteid asjakohasteks ei pea. J. Reinomäele on süüdistus esitatud kolmes kuriteoepisoodis. Neis kahes on ta oma süüd kogu menetluse vältel eitanud. Seega, kriminaalmenetluse seadustikus sisalduva kokkuleppemenetluse regulatsiooni loogika järgi puudusid alused kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Kahtlustataval või süüdistataval ei ole õigust nõuda selle menetlusvormi rakendamist (KrMS § 242). Samuti ei ole siinkohal asjassepuutuvad J. Reinomäe apellatsioonis märgitud viited kohtuasja nr 1-14-998 materjalidele ja tema taotlus võtta need käesoleva kriminaalasja juurde, tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium selgitab, et Viru Ringkonnaprokuratuuri vahistamistaotlus J. Reinomäe kahtlustuses 01.02.2014 J. V elukohta sissetungimises ja sealt kannatanu M.M. i esemete varguses registreeriti algselt Viru Maakohtus numbri all 1-14-998. Apellatsioonikohus hindab põhjendamatuks J. Reinomäe teisegi väite, s.o tema seisukoha, et maakohus oleks menetluskulude väljamõistmise osas pidanud küsima eelnevalt arvamust temalt. Kolleegium selgitab, et isiku kohustus hüvitada süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tema kriminaalasja menetlemisega kaasnenud menetluskulud tuleneb selgesõnaliselt seadusest, s.o KrMS § 180 lg-st 1. Õige ei ole J. Reinomäe viide haldusmenetluse seaduse kohaldamisele. Süüdimõistev kohtuotsus ei ole haldusakt ja tegemist ei ole ka toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes. Haldusaktiks HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Toiming (HMS § 106 lg 1) järgi on haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. VI

teostas kaitsja järgmised toimingud: maakohtu otsuse analüüsimine ja seisukoha koostamine kliendile (1 pooltund), konsultatsioon kliendiga apellatsiooni esitamise vajalikkuse ja selle motiivide osas (1 pooltund), apellatsiooni koostamine (8 pooltundi) ning sõidukulu teelõigul Tartu-Jõhvi 25 eurot, s.o kokku 270 eurot, sh käibemaks 45 eurot. Teise taotluse kohaselt tutvus kaitsja prokuröri ja süüdistatava apellatsiooni, taotluste, kaebuste jms-ga 2 pooltunni ulatuses, kohtuistungiks valmistus 2 pooltunni ulatuses, kliendile tutvustas kohtutoimikut 1 pooltunni jooksul ja kohtuistungil osalemisele kulus 3 pooltundi, s.o kokku taotleb advokaat 192 euro väljamõistmist, sh käibemaks 32 eurot. 20.3 Ringkonnakohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga ja sellest johtuvalt tuleb kaitsja taotlused soovitud ulatustes rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 1-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus otsuse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud alusel ning sellest tulenevalt jäävad menetluskulud riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Paavo Randma

/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.