Harju Maakohtu 09.jaanuari 2015 otsus lühimenetluses
Apellatsioonide esitajad
Süüdistatav F.P kaitsja Kristina Suvalova
Prokurör
Algis Sepp
Kaitsja
F.P , isikukood: XXX; elu- või asukoht: XXXXXXXX XXX XX-XX, XXXX; kodakondsus: kodakondsuseta; emakeel: vene keel; haridus: XXXXXXXXX; töökoht või õppeasutus: U AS; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata. Kristina Suvalova
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 09.jaanuari 2015.a otsus F.P suhtes osas, millega kohustati tasuma 2015 aasta lõpuks elatisvõlgnevuse osaliselt, vähemalt 2 000 euro suuruses summas ja otsima omale 3 kuu möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest ametlik töökoht. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. F.P kaitsja Kristina Suvalova riigi õigusabi eest makstud tasu 48 (nelikümmend kaheksa) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel.
Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.F.P süüdistatakse selles, et tema hoidub kuritahtlikult kõrvale Harju Maakohtu 31.05.2012.a otsusega tsiviilasjas 2-10-8164 väljamõistetud kohustusest, mis on tasuda igakuiselt ajavahemiku 25.11.2009 kuni 31.12.2011 eest 139,01 eurot ning edasi 145 eurot kummagi lapse KB (sündinud XX.XX.XXXX) ja AB (sündinud XX.XX.XXXX) ülalpidamiseks kuni laste täisealiseks saamiseni. F.P poolt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikkus väljendub elatise mittemaksmises pika perioodi jooksul ning pikema perioodi jooksul ametlikult tööle mitteasumises. Seega kuritahtliku kõrvalehoidumisega oma noorematele kui kaheksateistaastastele lastele kohtu poolt väljamõistetud elatusraha maksmisest pani F.P toime KarS § 169 sätestatud kuriteo.
HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2.F.P tunnistati süüdi KarS § 169 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka F.P poolt eelvangistuses viibitud aeg 26.03-27.03.2014.a ja 08.01.2015-09.01.2015 s.o. 4 päeva. Kandmata karistus 3 kuud 26 päeva vangistust. Kohaldati KarS § 74 lg 1, 3 sätteid katseajaga 1 aasta 6 kuud. KarS § 75 lg 1 p 1-6 alusel kohustati F.P järgima katseajal kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 alusel määrati, et F.P on kohustatud käitumiskontrolli ajal tasuma 2015 aasta lõpuks elatisevõlgnevuse osaliselt, vähemalt 2000,00 euro suuruses summas, otsib omale 3 kuu möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest ametliku töökoha, täidab oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustust ja ei tarvita alkoholi. Määrati F.P katseajaks Viru Vangla Rakvere Kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 78 p 1 alusel arvestada katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 09.01.2015. Vabastati F.P kohtusaalis.
APELLATSIOON:
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava F.P kaitsja Kristina Suvalova. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 09.01.2015.a otsus kriminaalasjas nr 1-14-8584 osaliselt, nimelt F.P-le karistuse mõistmise osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta F.P-le mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata KarS § 73 alusel, määrates katseajaks üks aasta. Alternatiivselt palub apellant juhul, kui karistusest tingimisi vabastamine KarS § 74 ja § 75 alusel jääb jõusse, tühistada nõuded, nimelt kohtuotsuse punktid 5.7-5.10. 3.1 Apellant leiab, et karistuse mõistmisel on rikutud materiaalõiguse norme. Kohtuotsusest ei tulene, miks F.P suhtes tuleb kohaldada just KarS § 74 ja 75 mitte aga KarS § 73. F.P on varem kriminaalkorras karistamata. Kohtuistungil avaldas ta kahetsust.
Kohus ei ole usaldusväärselt põhistanud, miks isiku kahetsus ei ole usutav ning seda ei tule arvesse võtta karistuse mõistmisel. Arvestades isiku varasemat õiguskuulekat käitumist on põhjendatud ja valitseva kohtupraktikaga kooskõlas vabastada ta vangistusest tingimisi KarS § 73 alusel, määrates talle katseajaks 1 aasta. Asjas kogutud tõenditest ei tulene, et on vajalik rangema mõjutusvahendi kohaldamine, s.o allutamist käitumiskontrollile. 3.2 Samuti leiab apellant, et osa määratud käitumiskontrolli nõuded on alusetud. Nimelt pandi F.P-le kohustus tasuma 2015 aasta lõpuks elatisevõlgnevuse osaliselt, vähemalt 2000,00 euro suuruses summas (resolutiivosa p. 5.7). Selle kohustuse määramine tuleneb KarS § 75 lg 2 p-st 1- heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks. Apellant juhib kohtu tähelepanu sellele, et antud kriminaalasjas puudub kuriteoga tekitatud kahju, sh on seda märgitud ka kohtusse saadetud süüdistusaktis. Elatise võlg on välja mõistetud tsiviilkohtumenetluse raames ning selle sissenõudmisega tegeleb kohtutäitur. Seega vastava võla tasumise kohustuse F.P-le panemine käesoleva menetluse raames on ebaseaduslik. F.P kohustati ka otsima omale 3 kuu möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest ametliku töökoha. (resolutiivosa p. 5.8). F.P avaldas kohtuistungil, et ta asus tööle firmasse U AS. Seoses sellega, et isik vigastas oma jalga, ei ole teada, kas ta jääb seal töötama või mitte. Kaitsja leiab, et olukorras, kus isik oli pikka aega töötu, tal puudub töö kiireks leidmiseks vajalik elukutse, ei ole vastava kohustuse panemine mõistlik, seda enam alates kohtuotsuse kuulutamisest, kuna isik vaidlustab kohtuotsust. Ametliku töökoha leidmine ei sõltu üksnes F.P-lt , seega ei saa ta olla kindel, et teda võetakse ametlikult tööle. Samas võiks nimetatud punktis olla sätestatud, et isik kas leiab endale töökohta või paneb ennast töötukassa arvele nagu see näeb ette kohtupraktika. Kohus määras ka F.P-le kohustuse täita oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustust (resolutiivosa p. 5.9). Apellant leiab, et ei ole põhjendatud seada isiku vabadusse jäämine (s.o käitumiskontrolli nõuete täitmine) sõltuvusse sellest, kas isiku majanduslik olukord võimaldab tal ülalpidamiskohustust täita või mitte. Ei ole põhistatud ka alkoholi mittetarvitamise kohustuse panemine (resolutiivosa p. 5.10). Kohus ei ole vastava kohustuse määramist põhjendanud, samas ei tulene vastava kohustuse määramise vajadus ka asja tehioludest ning kogutud tõenditest.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse ja kaitsja apellatsiooni motiividega, asub alljärgnevale seisukohale.
5.Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on rikkunud KarS § 74 sätte kohaldamisel materiaalõiguse norme ning maakohtu otsusest ei tulene, miks süüdistatava suhtes tuleb kohaldada just KarS § 74, § 75, mitte aga KarS § 73 sätteid. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KarS § 74 sätte valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud KarS § 74 sätte valiku aluseks olevaid asjaolusid. Apellatsioonis ei ole toodud ära asjaolusid, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks KarS § 74 sätte kohaldamise osas ja süüdlase suhtes KarS § 73 sätte kohaldamiseks. Kaitsja apellatsioonist tulenevalt peaks kohus arvestama, et süüdistatav kahetses kohtuistungil ning sellest tulenevalt tuleks kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium leiab, et KarS § 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid arvestab kohus karistusmäära valikul ning maakohus on üksikasjalikult selgitanud süüdistatava süü suurust (KarS § 56 lg 1) mõjutavaid asjaolusid. Kolleegium osundab kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada, kuna karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Maakohtu otsusest (lk 149 pöördel) nähtub üheselt, et KarS § 74 sätte
kohaldamist süüdistatava suhtes on peetud vajalikus eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades ja mõjusamaks tema allutamisega käitumiskontrollile. Samuti on maakohus arvestanud süüdistatava isikut ning on leidnud, et F.P oma väljakujunenud elustiili muutmiseks vajab kriminaalhooldaja abi, kontrolli ja järelevalvet. Maakohtu sellekohaste motiividega nõustub ka kolleegium. Arvestades süüdistatava F.P isikuomadusi ja nende avaldumist isiku käitumises enne ja pärast kuriteo toimepanemist oli maakohtu poolt süüdistatavale uue võimaluse andmine õiguskuulekas käitumiseks koos kriminaalhooldusametniku poolt osutava sotsiaalse abiga ja käitumise kontrollimisega põhjendatud ja õige. Apellatsioonis toodud asjaolu, et kuna süüdistatav on varasemalt käitunud õiguskuulekalt, siis tuleb kohaldada automaatselt KarS § 73 sätteid, on ekslik ja ei tulene seadusest. Kui võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest on kõrvaldatavad tõhusalt ja ainult sotsiaaltööga, siis tuleb süüdlase suhtes kohaldada kriminaalhooldust koos käitumiskontrolliga, olenemata sellest, kas süüdistatav on varem käitunud õiguskuulekalt või mitte.
6.Kaitsja apellatsioon osas, mis puudutab alternatiivset taotlust tühistada maakohtu poolt KarS § 75 lg 2 alusel määratud kohustused käitumiskontrolli ajal väärib osaliselt tähelepanu. 6.1 KarS § 75 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib määrata, et süüdimõistetu on käitumiskontrolli ajal kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud tähtajaks. Lisaks tuleb märkida, et KarS § 75 lg 2 p 1 mõtte kohaselt saab kohus määrata üksnes kuriteoga tekitatud kahju heastamise tähtaja, kuid ei ole õigustatud määrama tekitatud kahju osalise hüvitamise kohustust. Kolleegium nõustub apellandiga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tsiviilhagi ega kuriteoga tekitatud kahju ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Elatisevõlnevus ei ole kuriteoga tekitatud kahju ning elatisevõlgnevuse küsimused on lahendatavad täitemenetluse ja tsiviilkohtumenetluse, mitte aga kriminaalkohtumenetluse korras. Väärib märkimist, et KarS § 74 lg 2 toodud kohustuste loetelu ei ole ammendav ning sama paragrahvi lõikele 4 võib ka süüdlane ise võtta endale seaduses nimetamata kohustisi, millisel juhul võib kohus need kohustustena ka kinnitada. Käesolevas kriminaalasjas ei nähtu, et süüdistatav oleks võtnud enda initsiatiivil mingeid KarS § 74 lg 2 loetlemata kohustisi, mida kohus oleks võinud kohustusena kinnitada, mistõttu puudub kohtul õigus seda omaalgatuslikult teha. 6.2 Ka tuleb nõustuda apellandiga, et maakohtu motiivid süüdlasele pandud kohustuse otsida omale 3 kuu möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest ametlik töökoht ei ole asjakohased ning selles osas on tegemist KrMS § 339 lõike 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule (vt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-65-14) on kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohtu põhjendused süüdistatava ütluste ametliku töökoha osas on vastuolulised, nii on maakohus toetunud süüdistatava ütlustele ja pidas neid usaldusväärseks kui määras elatisvõlgnevuse osalise kohustuse tasumise (kuna süüdistataval on olemas ametlik töö, on nõus kohustisi täitma lk 149 pöördel) ning samas seadis teise kohustuse (otsida ametlik töökoht) määramise osas süüdistatava samased ütlused kahtluse alla (lk 149 pöördel). Kolleegium leiab, et selles osas maakohtu põhjendus ei ole asjakohane, veenev ega seaduslik. Kolleegiumi arvates on välistatud süüdistatava ütluste ametliku töökoha olemasolu osas tunnistamine korraga usaldusväärseks ja mitteusaldusväärseks. Ka on vastuoluline nende ütluste kasutamine valikuliselt erinevate kohustuste määramiseks. Lisaks on maakohus põhjendanud nimetatud kohustuse määramist sellega, et kuigi süüdistatav väitis, et tal on olemas töökoht, ei ole kohtu käsutuses tõendeid, mis võimaldaksid veenduda
selle väite õigsuses. Kolleegium märgib, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on maakohtu etteheited süüdistavale tõendite mitteesitamise osas kohatud, kuivõrd lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul on täiendavate tõendite esitamine välistatud. Kokkuvõtvalt nõustub kolleegium apellandiga osas, et maakohtu poolt süüdistatavale määratud kohustused KarS § 74 lg 2 p 1, 4 alusel, s.o tasuma 2015 aasta lõpuks elatisevõlgnevuse osaliselt, vähemalt 2000,00 euro suuruses summas (resolutiivosa p. 5.7) ja kohtus otsima omale 3 kuu möödumisel kohtuotsuse kuulutamisest ametliku töökoha. (resolutiivosa p. p. 5.8) ei ole asjakohased ning selles osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele.
7.Samas ei nõustu kolleegium apellandiga tühistada maakohtu otsus osas, mis puudutab maakohtu poolt määratud kohustust täita oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustust (resolutiivosa p. 5.9) ja alkoholi mittetarvitamist (resolutiivosa p. 5.10). 7.1 Apellant leiab, et ei ole põhjendatud seada isiku vabadusse jäämine (s.o käitumiskontrolli nõuete täitmine) sõltuvusse sellest, kas isiku majanduslik olukord võimaldab tal ülalpidamiskohustust täita või mitte. KarS § 75 lg 2 p 6 sätestatud kohustuse (ülalpidamise kohustus) täitmise kohustuslikkus tuleneb ka teistest seadustest. See tähendab, et kohtuotsusega kuulub ülalpidamise kohustus täitmisele olenemata sellest, kas süüdimõistetu vangistusest tingimisi vabastamisel talle selline kohustus pannakse või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-11-126-03 asunud seisukohale, et sellise kohustuse määramise võimaluse sätestamise eesmärgiks on tagada mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramise ähvardusel kannatanule võimalikult kiire ülalpidamiskohustuse täitmine süüdimõistetu poolt. Ühtlasi tagatakse sellega süüdimõistetu huvi ja aktiivsus määratud kohustuste täitmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu motiividega, et kuivõrd F.P on mitme aasta vältel jätnud maksmata laste elatisrahad, siis on põhjendatud määrata F.P-le kohustus käitumiskontrolli ajal täita ülalpidamiskohustust. Antud kohusustus tagab ilmselgelt paremini F.P huvi ja aktiivsuse kohustuse täitmiseks. 7.2 Apellant leiab, et ei ole põhistatud maakohtu poolt alkoholi mittetarvitamise kohustuse panemine (resolutiivosa p. 5.10). Maakohus ei ole vastava kohustuse määramist põhjendanud ning vastava kohustuse määramise vajadus ei tulene ka asja tehioludest ning kogutud tõenditest. Apellandi etteheited põhjenduste puudumise kohta ei ole asjakohased. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta, et maakohus on üksikasjalikult märkinud, et kuivõrd süüdistatav kulutab teenitud raha alkoholi peale ja samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et süüdistataval on alkoholisõltuvuse tõttu raskusi töökoha hoidmisega on põhjendatud kohustuse mitte tarvitada alkoholi määramine (lk 149 pöördel). Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et süüdistatava alkoholisõltuvus tuleneb nii tunnistaja VB ütlustest (lk 24-28) kui ka süüdistatava enda ütlustest (lk 46-49) ja ka karistusregistri õiendist, millest nähtub, et süüdistatavat on karistatud AS § 70 järgi (lk 84-87). Seega on asjaolud, mis tingisid alkoholi mittetarvitamise kohustuse määramise käitumiskontrolli ajal kontrollitavad ja tulenevad kriminaaltoimiku materjalidest. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osas, mis puudutab kohustust täita oma alaealiste laste suhtes ülalpidamiskohustust (resolutiivosa p. 5.9) ja alkoholi mittetarvitamist (resolutiivosa p. 5.10) muutmata ja selles osas apellatsiooni rahuldamata.
8.KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. F.P kaitsja Kristina Suvalova taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu
väljamõistmist, koos käibemaksuga summas 48 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 09.jaanuari 2015.a kohtuotsuse osaliselt, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p-st 6 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 09.jaanuari 2015. a otsuse osaliselt.
/allkirjastatud digitaalselt/
Orvi Tali
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Meelika Aava
Ivi Kesküla
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.