Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

telefoni, lüües samal ajal telefoni valduse saamise eesmärgil kaks korda rusikaga G-NM-t lõua ja vasaku kõrva vastu ning põgenes sündmuskohalt. Oma tegevusega põhjustas Aleksei Maksimov G-NM-le füüsilist valu ja punetuse vasaku kõrva piirkonnas ning NM-le varalise kahju summas 140 eurot. Oma tegevusega pani Aleksei Maksimov, olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise, toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Aleksei Maksimovit süüdistatakse ka selles, et tema pani ajavahemikul 02.03.2014.a kuni 20. 03.2014 Tallinnas, XXXXXXXX XX-XXX asuvast korterist ja 22.03.2014 Tallinnas Lasnamäe turul toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud avalikult, kuid vägivalda kasutamata ja süstemaatiliselt, s.o KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

lisatud isiku läbivaatuse protokoll, millest nähtuvalt ei ole kannatanul tuvastatud nähtavaid vigastusi ega ka vägivalla tundemärke. Kaitsja hinnangul on maakohus Aleksei Maksimovile karistuse mõistmisel mõistnud talle ülemääraselt raske karistuse. Kaitsja peab vajalikuks siinkohal märkida, et maakohtu poolt Aleksei Maksimovile lõplikuks karistuseks mõistetud neli aastat (mis on lühimenetluse kohaldamise tõttu vähendatud karistus) on rohkem, kui seda nõudis prokurör maakohtu istungil. Aleksei Maksimov on talle inkrimineeritavate tegude toimepanemist tunnistanud ja nende toimepanemist kahetsenud. Maakohtu istungil on Aleksei Maksimov selgitanud, et pani süüteod toime tugeva narkosõltuvuse tõttu. Kaitsja hinnangul on maakohus Aleksei Maksimovile karistuse mõistmisel jätnud arvestamata asjaoluga, et Aleksei Maksimov pani nimetatud teod toime narkosõltuvuse tõttu, samuti kahe olulise asjaoluga. Kõigepealt, Aleksei Maksimovile esitatud süüdistuse kohaselt, mis on kvalifitseeritud KarS § 199 järgi, siis viis ta peamiselt pandimajadesse tema enda elukohas asuvaid asju. Ehkki tegemist oli süüdistatava vanaisale kuuluvate asjadega, siis olid need asjad Aleksei Maksimovi poolt kasutatavas korteris ja seega kaudselt Aleksei Maksimovi valduses. Samas on Aleksei Maksimov selgitanud, et tal oli kavas ka pandimajadesse viidud asjad välja osta ning seda väidet ei ole kohtumenetluses keegi ümber lükanud. Samuti, KarS § 200 järgi kvalifitseeritud tegude osas väidetavalt kasutatud vägivald oli väikese intensiivsusega. Kaitsja palub Aleksei Maksimovile süüdistusaktis inkrimineeritava 19. oktoobri 2013. a. episoodi osas Aleksei Maksimovi tegevus ümberkvalifitseerida Kar S§ 199 lõike 2 punkti 5 järgi. Kaitsja hinnangul ei ole riiklik süüdistus käesolevas menetluses piisavalt tõendanud vägivalla kasutamist Aleksei Maksimovi poolt võõra vara enda valdusse saamisel. Samas on vägivald Kar S§ 200 sätestatud süüteo teo objektiivse koosseisu tunnus ning vägivalla puudumisel on välistatud isiku süüditunnistamine selle süüteo toimepanemises. Aleksei Maksimov on ise möönnud küll vara üleandmist (Aleksei Maksimov on selgitanud, et tegemist oli võla tagasimaksmise nõudmisega), samuti kannatanu M vara – mobiiltelefoni ja võtmekimbu - enda valdusesse saamist (mis tagastati ka hiljem kannatanu M-le), kuid on eitanud sealjuures vägivalla kasutamist. DK on enda ülekuulamisel andnud ütlused, mille kohaselt ei kasutanud Aleksei Maksimov 19. oktoobri 2013. a. sündmuste ajal kannatanu M suhtes vägivalda. DK möönab, et jõudu enda tädipoja M suhtes kasutas tema ise – hoides M-t kinni kapuutsist selleks, et Aleksei Maksimov jõuaks M-le järgi ning saaks talle tagasi anda viimase taskute läbivaatamisel võetud asjad. Samas on kohtueelses menetluses DK suhtes lõpetatud kriminaalasi menetleja poolt ilma põhistusi ära toomata. Samas on aga kaaskahtlustatava ütlused oluline tõend, millega maakohus oleks pidanud oma otsuse tegemisel arvestama. Isegi ainuüksi süüdistatava Aleksei Maksimovi poolt antud ütluste ja kannatanu M ütluste vastuolu korral tegemist nii öelda „sõna-sõna vastu“ olukorraga, kus kohus peab olema eriliselt ettevaatlik ning tõlgendama kõik lõpuni kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Aleksei Maksimovi süüditunnistamine talle esitatud süüdistuse järgi „Karistusseadustiku“ § 200 kvalifitseeritava süüteo toimepanemises on põhjendamatu, kuna kohus rikkus tõenditele hinnangu andmisel KrMS § 61 lg 1 toodud tõendite hindamise põhimõtet ja KrMS § 3051 lg 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Käesolevas asjas on maakohtu põhistus kaaskahtlustatava DK-i ütluste kõrvalejätmise kohta ebaveenev ning seetõttu põhjendamatu. Põhjendamatu on olukorras, kus süüdistatava Aleksei Maksimovi ütlused ja kannatanu M ütlused vägivalla kasutamise osas on omavahel vastuolus, süüdistatava süüditunnistamine.

Sellega on maakohus rikkunud in dubio pro reo põhimõtet, mille kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja peab oluliseks, et kannatanu M läbivaatusel ei tuvastatud tal nähtavaid vigastusi ega vägivalla tundemärke. See asjaolu on kantud isiku läbivaatuse protokolli ning kinnitab iseenesest Aleksei Maksimovi ütlusi, et ta ei kasutanud vägivalda kannatanu suhtes. Maakohus on meelevaldselt selle kirjaliku tõendi kõrvale jätnud, asudes seisukohale, et vägivalla tunnused võisid olla mõne tunni möödudes juba kadunud. Kaitsja hinnangul on see aga tõend selle kohta, et Aleksei Maksimov ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Kaitsja hinnangul on maakohus meelevaldselt kõrvale jätnud Aleksei Maksimovi poolt antud ütlused tervikuna, põhjendades seda nende ütluste vastuoludega tunnistajana ülekuulatud isikute ja kannatanu ütlustega, muuhulgas küsimuses, kuidas tagastati kannatanule mobiiltelefon. Kaitsja hinnangul on maakohus käitunud meelevaldselt, sest süüdistatava ütluste vastuolulisus ei tähenda iseenesest, et tema annaks ebausaldusväärseid ütlusi, samuti on meelevaldne jätta kõrvale süüdistatava ütlused tervikuna (ja seda vaatamata vastuoludele mõnedes üksikküsimustes). Kaitsja hinnangul on oluline asjaolu, et Aleksei Maksimov on möönnud füüsilist kontakti enda ja kannatanu vahel. Samuti on möönnud füüsilist kontakti enda ja kannatanu M vahel kaaskahtlustatav DK. Kaitsja hinnangul on tõenäoline, et kannatanu hindas situatsiooni valesti ning olles solvunud, andis toimunu suhtes liialdatud ütlused.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

nõustuda. Kohus on tõendite hindamisel korduvalt viidanud ka DK’i ütlustele: ”Seda, et G-NM nuttis, kinnitavad ka DK ütlused ning seda ei eita ka süüdistatav,” (kohtuotsuse lk 17) ”Süüdistatava ütlused on ümberlükatud tunnistajate LK, NM ja DK ütlustega, kes kõik on kohtueelses menetluses kinnitanud, et mobiiltelefoni G-le tagastas 20.10.2013 Aleksei Maksimov” (kohtuotsuse lk 18). Eeltoodust nähtuvalt on kohus DK-i ütlusi hinnanud kogumis teiste tõenditega, asudes sealjuures seisukohale, et pelgalt asjaolu, et DK-i sõnade kohaselt vägivalda ei kasutatud, ei tähenda, et vägivalda kannatanu suhtes ei tarvitatud. Kohus on veenvalt põhistanud, miks DK võis jätta vägivalla kasutamise mainimata ning millistele tõenditele tuginedes kohus vägivalla kasutamise tõendaks loeb. Seejuures puuduvad igasugused viited asjaolule, justkui oleks kohus DK-i ütlused tõendite kogumist kõrvale jätnud või poleks nendega arvestanud. Samuti ei ole kohus otsust tehes kõrvale jätnud kannatanu G-NM läbivaatuse protokolli. Kohus on nimetatud tõendit analüüsinud ja hinnanud koostoimes teiste tõenditega, jõudes järeldusele, et ainuüksi vägivalla tunnuste mittesedastamine isiku läbivaatuse protokollis ei tähenda, et vägivalda poleks kasutatud. Kohus on otsust tehes asunud seisukohale, et kuna tegemist ei olnud intensiivse vägivallaga, siis võisid vägivallatunnused olla mõne tunni möödudes kadunud. Taoline kohtu põhistus on eluliselt usutav, seda enam, et vägivalla tuvastamiseks ei pea reaalselt nähtavaid tervisekahjustusi üldse esinema, vaid piisab, kui nii kannatanu enda subjektiivse kui ka objektiivse kõrvalseisja arvamuse kohaselt võidi kannatanule füüsilist valu põhjustada. Kaitsja arvates on kohus meelevaldselt jätnud otsust tehes kõrvale Aleksei Maksimovi ütlused, kuna süüdistatava ütluste vastuolulisus ei tähenda iseenesest, et tema annaks ebausaldusväärseid ütlusi. Kohus on põhjalikult välja toonud erinevad vastuolud süüdistatava ütluste ning teiste tõendite vahel. Erinevatel kordadel toimunust versiooni muutmine süüdistatava poolt viitab nii kohtuotsuse kohaselt kui ka prokuröri arvates asjaolule, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta muudab neid ning ei ole võimalik teha järeldusi, millal süüdistatav räägib tõtt ja millal mitte. Taoline mõttekäik on selgelt ka kohtuotsuses kajastatud ning kohtu põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Eelnevat silmas pidades ei ole kohus otsust tehes kõrvale jätnud DK’i ütlusi ega isiku läbivaatuse protokolli. Samuti on kohus motiveerinud A. Maksimovi ütluste ebausaldusväärsena käsitlemise põhjuseid. Käesoleval juhul on kohus kõiki tõendeid kogumis hinnanud, analüüsinud nendes kajastuvat informatsiooni ning kõrvutades tõendeid omavahel, jõudnud järeldusele, et A. Maksimov kasutas kannatanu G.-N. M suhtes vägivalda ning A. Maksimovi tegevus on kvalifitseeritav KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Aleksei Maksimovi karistuse küsimusega seoses leian, et kohtu mõistetud karistus on seaduslik, motiveeritud ning vastavuses nii A. Maksimovi süü kui ka kohtupraktikaga. Kohus on otsuses mõistnud prokuröri taotletust pikema karistusaja, ent kohus ei ole otsust tehes seotud prokuröri karistusettepanekuga. Kaitsja poolt apellatsioonis väljatoodud sõltuvusprobleemid ning paljasõnaline A. Maksimovi väide soovi kohta pandimajast esemed tagasi osta, ei ole käsitletavad karistust kergendavate asjaoludena. Samuti ei saa karistust vähendada tuginedes väitele, et oma kodust ja enda pereliikmete asjade varastamine viitaks mingil moel väiksemale süüle. Palub jätta Harju Maakohtu 03.11.2014.a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

APELLATSIOONIMENETLUSES MÄÄRATUD KAITSJA SEISUKOHT:

Maakohtule esitatud tõenditest lähtuvalt on vägivald alanud varakult enne mobiiltelefoni äravõtmist / äravõtmise katset. Samuti on vägivald kestnud ka pärast vallasjasasja äravõtmist. Kannatanud ja süüdistatav on omavahel tuttavad. Lisaks kannatanu on andnud ütlusi, et süüdistatav on ise kannatanule helistanud ning nemad on kokkusaamise kooskõlastanud. Ei ole usuline, et kannatanu G-NM hakkab demonstreerima isikule, kes on ka varem püüdnud temalt mobiiltelefoni varastama, oma mobiiltelefoni, et näidata, et sellel ei ole krediiti. Pigem kannatanu oleks süüdistatavalt sel juhul ära jooksnud, kuna varem ühel korral juba sama isik on temalt mobiiltelefoni ära võtnud. Süüdistav on palunud kannatanult mingi raha, ehk siinjuures süüdistatava ütlused vähemalt selles osas, et kannatanu oli talle võlgu, on usaldusväärsed. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et kannatanu ja süüdistatav vahel võis olla mingi konflikt, mille nad lahendasid nii 19.10.2013.a, kui ka 23 .03.2014.aepisoodide osas. Seega vägivald, mis oli suunatud A.Maksimov ́i poolt G-NM suhtes ei olnud vallasasja äravõtmise vahendiks. Eeltoodust tulenevalt leiab A.Maksimov ́i kaitsja, et KarS § 200 lg 2 p 4 koosseis süüdisatava poolt ei ole täidetud ning selles osas tuleb A.Maksimov ́i õigeks mõista.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

punetuse kadumine ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi sellest, et raha nõudmisel süüdistatav lõi teda lahtise käega ühe korra vastu kõrva, ta tundis valu. Samuti pigistas süüdistatav teda kaelast. Kohtu poolt on refereeritud süüdistatava ütlused sellest, et tühermaa poole liikudes ta embas kannatanut. Need olid vennalikud embamised, nö kui kaks venda austavad teineteist, ei taha teineteisele haiget teha, kuid samal ajal nagu rüselevad. Kannatanu üritas ennast vabaks saada ja nuttis. Kolleegiumi hinnangul on ka nimetatud ütluste alusel tuvastatav kannatanu suhtes raha nõudmisel sellise füüsilise vägivalla kasutamine, mis oli seotud kannatanu nutmist põhjustava valu tekitamisega. Seetõttu on meelevaldne kaitsja seisukoht, et puuduvad igasugused tõendid Aleksei Maksimovi poolt kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamise kohta. Vastupidiselt kaitsjale kolleegium leiab, et puuduvad sellist järeldust kummutavad tõendid. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kõikidele tõenditele vajalikku tähelepanu osutanud, on andnud vahetult uuritud tõenditele oma hinnangu ning on piisava selgusega põhjendanud, miks jõudis kohus järeldusele, et riikliku süüdistaja poolt on süüdistatava tegevusele antud õige hinnang. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka kaitsja seisukohaga, et kohus on süüdistatava poolt toimepandule hinnangu andmisel rikkunud põhistamiskohustust.

aru saanud ega teinud eelmistest karistustest õigeid järeldusi ning eelmised karistused pole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 200 lg 2 p 4 järgi mõistetud 5 aastane vangistus ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 6 aastane vangistus on kooskõlas seadusega ja maakohtu poolt selgelt põhjendatud ning selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Sellise liitkaristuse tühistamiseks pole ka kaitsja oma argumente esitanud. Maakohus on ekslikult kohaldanud KarS § 65 lg 2 sätteid, mis küll ei muuda kandmisele kuuluvat karistust, kuid on kaasa toonud süüdistatavale soodsama olukorra lähtuvalt karistuse kandmise aja alguse arvestamisest. Ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel, mistõttu pole süüdistatava olukorra raskendamise võimalik ja seetõttu tuleb jätta ka selles osas kohtuotsus muutmata.

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestada tuleb asjaolu, et maakohtu otsus ei ole pikk, et esitatud apellatsioonis vaidlustatakse otsust vaid osaliselt ning apellatsioonis on tõstatatud vaid kahe analoogse episoodi osas kvalifikatsiooni küsimus. Kaitsja seisukoht on apellatsiooni piiridest väljuv ja seetõttu ka toimingu tegemine menetluskulude tekkimise mõttes alusetu. Seetõttu saab KrMS § 175 lg 4 kohaseks põhjendatud ajakuluks hinnata kokku 2 tundi, mistõttu kuulub hüvitamisele 80,00 eurot, millele lisandub käibemaks ning kokku 96,00 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et maakohtu otsuse muutmata jätmisel kannab apellatsioonimenetluse kulud isik, kellel need on tekkinud. Antud juhul vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel, seega jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kuna süüdistatavale tuli temast olenematul põhjusel määrata RÕS kohaselt uus kaitsja, siis ei ole süüdistatavalt kaitsjatasu väljamõistmine koguulatuses õigustatud. Aleksei Maksimovi kanda tuleb jätta õigusabiga seotud kulutused summas 250,80 eurot, ülejäänud summa, 96,00 eurot, jääb riigi kanda.

Ivi Kesküla (allkirjastatud digitaalselt)

Sten Lind Andres Parmas (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.