Kohtulahend

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2014.a kohtuotsus jätta muutmata. Süüdistatava E.O apellatsioon jätta rahuldamata. Süüdistatava K.I kaitsja Matti Reinsalu apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista E.O-lt 134.16 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeerimui arvele EE891010220034796011 SEB Pank, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE932200221023778606 Swedbank, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE701700017001577198 Swedbank, viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida „E.O 1-14-4860, menetluskulu“. Välja mõista K.I-lt 241.44 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeerimui arvele EE891010220034796011 SEB Pank, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE932200221023778606 Swedbank, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049748 või Rahandusministeerimui arvele EE701700017001577198 Swedbank, viitenumber 2800049748. Selgitusse märkida „K.I 1-14-4860, menetluskulu“. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

1.1 Õigeks mõisteti E.O KarS § 121 järgi. Süüdi tunnistati E.O KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 2 aastat 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 11.11.2013 kuni 13.11.2013 s.o 3 päeva karistuse kandmise aja hulka. Kandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust 15.08.2012 a Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja poolt mõistetud karistuse ära kandmata osa s.o 4 kuu võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Kohaldati E.O suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning kandmise aja algust arvata alates 17.09.2014.a. Sama otsusega tunnistati süüdi ka J.I ja Hermann Juurik, kuid nende osas ei ole apellatsiooni esitanud.

3(12)

poolvenna RK kutsumist lahkus Mario kannatanu korterist, teised poisid jäid sinna edasi. Kannatanu korteris Mario kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud ning raha ei nõudnud. Mario kirjelduse järgi ei nõudnud ka keegi teine tema kannatanu korteris viibimise ajal kannatanult raha. Järgnevalt kirjeldab K.I ajaliselt hiljem toimunud situatsiooni korteris XXXXXXXX XXX XX-X Türi. Korteris toimunust on rääkinud ka tunnistaja RS . Korterisse (XXXXXXXX XXX XX-X) sisenedes ütles E.O Mariole kohe, et see on L, et annab meile kohe raha. Üks Mariole võõrastest noormeestest ütles L-le, et kui annad 200, siis K pääseb ja kui annad 150, siis jääb K ellu. Mariole tundus, et see oli öeldud naljaga. Selle ütlemise ajal istus KS koos noormeestega laua taga. K.I seisis nende juures umbes kümme minutit, seal käis kauplemine, mida võeti naljana. Lõpuks said noormehed aru, et L neile raha ei anna ning seltskond lahkus korterist nr.X. RK juurde. KS läks enda korterisse. RK juures joodi rummi ning kella 3.00 paiku läks Mario koos E.O-ga viimase ema juurde magama. E.O on Mariole teada lapsepõlvest. J.I, Herman Juurik ja KS on võõrad. KS-ilt K.I raha 200 eurot ja 150 eurot nõudnud ei ole. Oli ainult juures, kui L korteris(XXXXXXXX XXX XX-X) selline asi noormeeste poolt L-le välja öeldi. Tema arvab, et see oli naljaga öeldud. Kannatanu KS on oma ütlustes kirjeldanud põhiliselt E.O tegevust so raha küsimine ja peksmine. Teiste võimalike osaliste puhul on ütlused umbmäärased. Kes lõi, kes nõudis raha ja kui palju, ei selgu ütlustest. Süüdistatav Hermann Juurik kirjeldab sündmusi seoses kannatanu KS-iga. Tema ütluste põhjal oli kõige aktiivsem ja agressiivsem tegutseja E.O . Tema nõudis raha ja peksis kannatanut. Kirjeldab ka seda, et kannatanult nõudis raha ja peksis kannatanut J.I. Süüdistatav räägib ka sellest, et K.I olevat kannatanule öelnud, et kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ning kui annad 150 eurot, siis jääd ellu. Võrreldes tõenditest nähtuvat sündmuste ajalist kronoloogiat, tundub, et süüdistatav eksib ajas ja kohas. Öeldud sõnad summade 200 ja 150 kohta on ilmselt tõesti kõlanud, kuid tõendite põhjal siiski teises kohaselaine korter XXXXXXXX XXX XX-X ning on öeldud teiste isikute poolt. Süüdistatav J.I kirjeldab, et kuulis E.O käest, et naaberkorteris on mees, kes on talle võlgu. Kannatanu juure hakkas vihane ja purjus Silver vanamehe käest küsima, kus mu võlg on, tahan raha. Kui vanem mees ütles, et raha ei ole, siis hakkas Silver teda peksma. Arvab, et Mario ja Herman võisid peksmist pealt näha. Raha 200 eurot ja 150 eurot küsimisest ei räägi süüdistatav midagi. Süüdistatav E.O ütlustest nähtub, et kõigepealt joodi RK korteris so XXXXXXXX XXX XX-X. Räägib oma probleemist naabrimehega (kannatanu). Nõudis KS-ilt 120 eurot ning peksis teda. Mario, võõras noormees ja tüdruk K-t ei löönud ja raha ei nõudnud. 200 eurost ja 150 eurost ei räägi süüdistatav sõnagi. Kaitsja nõustub kohtuga selles osa, et K.I on tõesti mingil hetkel kannatanu korteris viibinud, kuid korterisse sisenemine E.O otsimise eesmärgil ei moodusta iseenesest KarS § 214 lg 2 märgitud koosseisu. Äärmisel juhul oleks K.I käitumine vaadeldav KarS § 266 järgi. Kohus ei nõustu kaitsja väitega nagu oleks sõnad "annad 100 eurot jääd peksuta, annad 200 eurot siis jääd ellu" (juhul, kui sellised sõnas üldse kõlasid, siis öeldi" kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ja kui annad 150 eurot, siis jääd ellu") kõlanud korteris XXXXXXXX XXX XX-X (L korteris L-le esitatud nõue). Samas konstateerib kohus, et sellised sõnad olid tõesti öeldud L juures (XXXXXXXX XXX XX-X), kuid siis mindi edasi kannatanu korterisse ja seal olevat need sõnad läbi Mario suu kõlanud uuesti. Ainult nii on võimalik kohtu seisukohta tõlgendada. Viimati mainitule tugineb ka kohtu seisukoht, et K.I võimendas oma kohalolekuga ja vastavate sõnade ütlemisega E.O poolt kannatanule esitatud rahanõuet, seega pani toime KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtu selline järeldus tähendaks seda, et K.I võimendas oma kohalolekuga ja vastavate sõnade ütlemisega E.O poolt toimepandud kannatanu peksmist ja

4(12)

esitatud rahanõuet kahes erinevas kohas (XXXXXXXX XXX XX-X ja XXXXXXXX XXX XX-X) ning ajaliselt erinevatel aegadel. Kaitsja leiab, et kohtu selline järeldus ei põhine uuritud tõenditel. Kui sõnad" kui annad 200 eurot, siis läheb hästi ja kui annad 150 eurot, siis jääb vanamees ellu" üldse kõlasid kas siis K.I suu läbi või teiste noormeeste poolt öelduna, siis kõlasid nad ainult üks kord ja olid öeldud LK korterise XXXXXXXX XXX XX-X) ning olid suunatud L-le, mitte kannatanule. Kohtus uuritud tõenditest on ajaliselt jälgitav, et vägivald kannatu suhtes, samuti E.O poolt esitatud rahanõue, olid toimunud ajaliselt varem ja kannatanu korteris XXXXXXXX XXX XX-X. Seega ei saanud K.I oma kohalolekuga kuidagi võimendada kannatanu suhtes toimepandut. 3.2 Süüdistatav E.O palub Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2014.a. otsus tühistada osaliselt temale mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus. Vähendada KarS § 61 kohaselt vangistuse näol mõistetud karistuse määra ning asendada liitkaristus üldkasuliku tööga. Apellant asub seisukohale, et maakohtul olnuks alus kohaldada tema suhtes KarS § 61 sätteid ning asendada karistus KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid selle kohta miks ei asendatud tema karistust üldkasuliku tööga. Maakohus võinuks arvestada tema noorust ja süü tunnistamist kohtuistungil. Karistust raskendavad asjaolud puudusid. Maakohus ei arvestanud kannatanu käitumist ning tema käitumises esinevad KarS § 57 lg 1 p 3, 9 ning lg 2 sätestatud karistust kergendavad asjaolud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5(12)

otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja K.I õigeksmõistmiseks. 5.2 Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-11-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 lk 91-97) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna kohtueelses menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava K.I ja kannatanu KS ütluste ning selleks on kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlused. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava K.I ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, sh kannatanu KS, kaassüüdistatavate Hermann Juuriku, J.I kui ka tunnistajate LK, RS ja KS kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kolleegium leiab, et ei ole veenev süüdistatava K.I kaitseversioon, et tema läks AO palve peale Silverit korterist ära kutsuma ning tema kannatanuga korteris midagi ei teinud ja temale avanes vaatepilt, mille kohaselt oli kannatanut juba pekstud. Samuti ei küsinud ega nõudnud kannatanu korteris keegi raha, vaid teises korteris temale võõras noormees ütles L-le sõnad, et kui annad 200, siis K pääseb ja kui annad 150, siis jääb K ellu. Hiljem on andnud ütlusi, et kannatanu korteris tegi lihtsalt Silveriga omavahel nalja, et kui saab 200 eurot läheb hästi ja kui 150 eurot jääb ellu (kd 1 lk 121-122). Kohtuistungil süüdistatava K.I ülekuulamisel kinnitas süüdistatav, et tema kordas L korteris S lauset, kui annad 200 eurot läheb hästi, aga kui annad 150 eurot jääd ellu, kuna see oli naljakas lause. Kannatanut siis seal ei olnud (kd 2 lk 32). Lähtudes eelrefereeritud süüdistatava K.I ütlustest on need omavahel vastuolulised ning need on vastuolulised ka kannatanu, kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava K.I versiooni toimunust. Tunnistaja AO ei kinnita K.I versiooni, et palus K.I minna Silverit korterist ära kutsuma (kd 1 lk 60). Tunnistaja RS kinnitab, et LK korteris istus ka kannatanu KS, kelle nägu oli verine, lõhki ja paistes (kd 1 lk 65). Seega ei kinnita tunnistaja RS süüdistatava K.I ütlusi, et kannatanut L korteris ei olnud. Samuti andis tunnistaja RS ütlusi, et sai noormeeste jutust aru, et Mario oli K-ilt (kannatanult) raha välja pressinud (kd 1 lk 66). Tunnistaja RS annab ütlusi veel selle kohta, et Mario rääkis LK-ga, et kui annad 100, 150, 200

6(12)

eurot, 50 eurot ja pangakaardid, siis jääd elama. Kellest käis konkreetselt jutt, ei tea (kd 1 lk 65). Tunnistaja LK ei kinnita süüdistatava K.I ütlusi, et XXXXXXXX XXX XX-X korteris temale võõras noormees ütles L-le sõnad, et kui annad 200, siis K pääseb ja kui annad 150, siis jääb K ellu ning tema lihtsalt kordas S lauset. Vastupidi tunnistaja LK kinnitab, et sõnad raha ja pangakaardi nõudmiseks esitas Mario (kd 1 lk 70), mitte keegi teine, nagu väidab süüdistatav K.I. Vastupidiselt apellandile, asub kolleegium seisukohale, et käesoleval juhul ei oma tähtsust kas K.I esitas raha nõudmise LK korteris või mitte, kuna selles ei ole süüdistatavale süüdistust esitatud. Asjaolu, et süüdistatav kasutas selliseid sõnu ka LK korteris, ei välista seda, et süüdistatav selliseid sõnu ei kasutanud kannatanu KS korteris. Kannatanu KS ei ole andnud küll üksikasjalikke ütlusi iga süüdistatava kohta eraldi, kes mida tegi, kuid on läbi menetluse kinnitanud, et peale Silveri sisenes tema korterisse kolm noormeest, kes kõik küsisid raha ja lõid teda mingil määral (kd 1 lk 5 pöördel, 6 pöördel, 14). Tulenevalt kannatanu ütlustest sisenesid kõik süüdistatavad koos korterisse ning esitasid raha nõudmise kannatanule. Kannatanu ütlusi kinnitab ka tunnistaja KS. Tunnistaja KS kinnitab üheselt, et Silver ja Mario olid need, kes vanamehelt (kannatanult) raha küsisid ning Mario koos Silveriga ja Illar ning Hermann läksid kannatanu korterisse (kd 1 lk 110). S eega on ümberlükatud süüdistatava K.I versioon, et kannatanu korterisse sisenemisel avanes temale vaatepilt, mille kohaselt oli kannatanut juba pekstud. Kannatanu korterisse sisenemist koos K.I-ga kinnitab ka kaassüüdistatav E.O (kd 1 lk 152, 156). Lisaks kinnitab tunnistaja KS, et tema kuulis kui Mario ütles vanamehele mingi summa, et kui annad niipalju jääd vigaseks ja teise summa puhul jääd elama, summade suurused ei ole meeles (kd 1 lk 195). K.I versiooni ei kinnita ka kaassüüdistatav Hermann Juurik. Kaassüüdistatav Hermann Juurik on andnud ütlusi, et Silver, Mario ja Illar olid vanamehe ees püsti ja rääkisid, kõige agressiivsema jutuga oli Silver, kes nõudis raha ja lõi vanameest (kd 1 lk 82). Seejärel lõi vanameest ka Illar ja Mario ütles vanamehele, et kui annad 200 eurot, siis läheb hästi, kui annad 150 eurot, siis jääd ellu. Samuti lükkas Mario vanameest nii, et vanamees kukkus voodile pikali (kd 1 lk 83). Ka kaassüüdistatav J.I on andnud ütlusi, et nii tema, Mario ja Hermann läksid Silveriga kaasa vanema meesterahva juurde tuppa, kus Silver hakkas raha küsima ja vanameest lööma (kd 1 lk 92, 95). Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et K.I versioon on ümberlükatud eelrefereeritud kannatanu, kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega. Lisaks leiab kolleegium, et puudub igasugune loogiline seletus, miks oleks kannatanu, kaassüüdistatavad ja tunnistajad pidanud andma süüstavaid ütlusi süüdistatava K.I suhtes, kui väidetavalt süüdistatav sündmuses ei osalenud. Kolleegium leiab, et süüdistatav K.I on andnud ennast õigustavaid ütlusi eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. 5.3 Riigikohus on oma lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01 - RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks

7(12)

teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja 9. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8). Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneval kokkuleppe alusel- kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse tunnuse täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku eelnevalt enne kuriteo toimepanemist, kui ka mitte- eelneva, vahetu kokkuleppe alusel- kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivse tunnuse. Siinjuures kooskõlastamine võib olla nii suuline, kirjalik kui ka vaikiv või saavutatav konkludentsete tegudega. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et isikud on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust kvalifitseerida kuritegu grupi poolt toimepanduks (kd 2 lk 96) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium leiab, et antud juhul on süütegu süüdistatavate Juuriku, J.I, E.O ja K.I poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Tegemist on kaassüüdistatavate vahel vahetu kokkuleppega, mis saavutati vaikimisi ning konkludentsete tegudega. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et K.I käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. 5.4 Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. Vastavalt KrMS § 3211 lg 1 kohaselt on apellatsiooni muutmine ja täiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni, ringkonnakohtu istungi ajaks oli nimetatud tähtaeg möödunud. K.I taotles ringkonnakohtu istungil alternatiivselt asendada karistus üldkasuliku tööga või kohaldada KarS § 74 sätteid. Taolist taotlust apellandi apellatsioonis esitatud ei ole. Vastavalt KrMS § 331 lg 2 alusel arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, mistõttu on tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega ja kolleegium jätab selle taotluse tähelepanuta. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka KrMS § 3211 lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. KarS § 214 lg 2 p 1, 4 sanktsioon näeb ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Maakohus on K.I karistanud KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4 aastase vangistusega, mida vähendatud 1/3 võrra. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni alammääras. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse selles osas otsuse tühistamiseks. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 1 alusel moodustanud liitkaristuse.

8(12)

karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt E.O-le mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus. 6.1 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 214 lg 2 p 1, 4 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus on E.O-le mõistnud KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi vangistuse 4 aastat, seega sanktsiooni alammääras. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9(12)

Kolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-29-04, mille kohaselt kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega. Süüdistatav ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Süüdistatav ei ole põhjendanud miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu (noorus) lugeda karistusmäära vähendavaks ja just erandlikuks asjaoluks. Vajab märkimist, et tegemist on täisealise isikuga ning apellandi arusaam, et kuriteo toimepanemine 20 aastaselt tingib automaatselt KarS § 61 sätte kohaldamise on ekslik. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine E.O isikust ega ka süüteo toimepanemisest tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus alla sanktsioonis sätestatud alammäära. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Käesolevas asjas iseloomustab E.O süü suurust grupiviisilise teo puhul tema teopanus ning ka tagajärje raskus. Süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja eesmärki. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kriminaalkolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult E.O teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. 6.3 Ringkonnakohus ei nõustunud E.O karistusmäära vähendamisega, mistõttu puuduvad igasugused seaduslikud alused mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. KarS § 69 lg 1 määrab üheselt üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. KarS § 69 lg 1 kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada, vaid juhul kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kahe aastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Seega puudus maakohtul ning puudub ka ringkonnakohtul õiguslik alus kaaluda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuna E.O-le on mõistetud karistuseks 4 aastat vangistust.

10(12)

all viibitud aega sellise kuriteo eest mõistetud karistusaja hulka, mis ei ole seotud vastava kohtuliku arutamisega. Kohus ei saa otsustada vahi all viibitud aja arvamise üle karistusaja hulka enda menetluseseme piiridest väljapoole jääva kuriteo puhul ka põhjusel, et teadmata ette teise kriminaalmenetluse tulemit - süüdistatava süüdi- või õigeksmõistmist - ei ole tal võimalik võtta seisukohta, kas eelvangistuses viibitud aeg tuleb lugeda karistusaja sisse või kuulub see näiteks hüvitamisele riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras. KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul. Tulenevalt KrMS § 340 lg-st 4 võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuna ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel ning maakohtu otsuses eelmärgitud vea parandamine oleks süüdistatava E.O olukorda raskendav, puudub kolleegiumil seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust kõrvaldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

11(12)

Orvi Tali

Sten Lind

Andres Parmas

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.