Kohtulahend

jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU SEISUKOHT

5.2 K. Rääk andis kohtus sündmuste kohta üldjoontes tõepäraseid ütlusi, püüdes vastutusest vabanemiseks oma rolli võimalikult pisendada. Tema ütlusi ja süüd kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. K. Räägu kohtuistungil antud ütluste kohaselt: „siis juba sama ajal tuli Veiko ja hakkas jalgadega pähe taguma....samal ajal tuli Lõomets, hakkas peksma teda jalgadega pähe kontrollimatult...lõi A. jalaga kuklasse..“ V.M. andis ütlusi: „vestiga lõpetas tagumist ja see, kes oli jopega, astus talle näo külje peale, trampis nagu kõvasti...jalaga astus peale“. R.K. ütlused: „siis hakkas vestiga mees teda käega näkku lööma, lõpuks see kõik läks jalgadele üle, et kõik lõid teda näopiirkonda, mõlemad lõid“ ja E.S. ütlused: „heleda pusaga mees... hüppas jalaga näkku...kandadega peksis näopiirkonda...tumeda jopega mees...peksis käte ja jalgadega pähe. „Ma ajan nüüd segamini, kas ta hüppas jalgadega pähe või hüppas seal ausamba juures.“ Eeltoodud ütlused kogumis ei jätnud kohtule kahtlust, et kannatanut peksid mõlemad süüdistatavad. Seda tõendab ka kannatanu vere leidmine mõlema riietelt. 5.3 V. Lõomets andis ütlusi, et ta ei mäleta sündmustest alkoholijoobe tõttu suurt midagi, ent ta möönis, et võis peksta, kui kõik nii räägivad. Tegelikult ta seda ikkagi ei usu, sest mingit põhjust tal R.A. peksmiseks ei olnud. Kohus leidis, et V. Lõometsa ütlused peksmise ajendi kohta on ümber lükatud K. Räägu ütlustega, mille kohaselt oli kuu enne tapmist toimunud vargus, mis ei andnud V. Lõometsale rahu ja ka 17.08.2013 Sondasse sõites haudus ta kättemaksu, ehkki oli ratta kätte saanud. Vaidlus jalgratta teemal tõusetus ka õhtuse kakluse käigus, peale seda, kui nad kutsusid R.A. tütarlaste juurest ära. 5.4 R.A. elukaaslase sõnul oli kannatanu V. Lõometsa lapsepõlvesõber. Omavaheline läbisaamine oli tihe ja kainena saadi hästi läbi. Koos ka joodi ning sellisel puhul läks omavahel ütlemiseks. Ühel korral läksid nad ka käsipidi kokku, siis oli algatajaks R. 5.5 17.08.2013 olid V. Lõomets ja K. Rääk terve päeva alkoholi tarvitanud. Abikaasa oli sunnitud V. Lõometsa vägivaldse käitumise tõttu politsei kutsuma, samuti palus ta K. Rääku, et see ei lahkuks enne Veiko rahunemist. Kohus sedastas, et mõlemad süüdistatavad kalduvad eriti alkoholjoobes olles tunnistajate väitel vägivaldsusele. Samuti mõisteti mõlemad süüdistatavad kuu enne selle kriminaalasja sündmusi süüdi kehalises väärkohtlemises, mis oli samuti toime pandud süüdistatavate poolt alkoholijoobes olles. 5.6 Kohus märkis, et algselt olid V. Lõometsa, K. Räägu ja R.A. suhted sõbralikud. Hiljem, osaliselt kannatanu enda tegevuse tõttu üha enam ärritudes, asus V. Lõomets kannatanu kallal kontrollimatult vägivallatsema. Füüsiline vägivald kannatanu suhtes algas ja eskaleerus V. Lõometsa initsiatiivil. K. Rääk, ajendatuna kambavaimust, ühines vägivallategudega. Ta ei püüdnud V. Lõometsa ja R.A. takistada, vaid ühines kaastäideviijana R.A. peksmisega. 5.7 Kohus ei lugenud H.T. ütlusi usaldusväärseks ja leidis, et need on ebaloogilised, eluliselt mitteusutavad ja ei haaku kohtuliku uurimise käigus kogutud muude tõenditega. Ta kirjeldas kuidas V. Lõomets põhjendas talle kannatanult riiete äravõtmist tahtega kõrvaldada vereplekke. Samas on tuvastatud, et kannatanult ei võetud riideid ära ja sellest ei kirjutatud ka ajalehes. V. Lõometsal ei olnud põhjust sellist asja hakata välja mõtlema. K. Rääguga oli H. T mitu päeva ühes kambris, aga väidab, et ta K. Räägult tapmise kohta midagi väga ei uurinud. Samas V. Lõometsa aga teda tegelikult nägemata küsitles umbes tunnise jalutuskäigu ajal väidetavalt väga põhjalikult. Jääb kahtlus, et tunnistaja püüab päästa K. Rääku, rääkides, et tegelikult tappis R.A. V. Lõomets. 5.8 Kohus luges kogutud tõenditega tuvastatuks, et K. Rääk ja V. Lõomets peksid K. A jõhkralt ja tegid seda täielikus üksmeeles ja vaheldumisi ning mitmes episoodis. R.A. surma põhjustanud vigastused tekkisid just selle peksmise tagajärjel. Kohus pidas ülioluliseks tõendiallikaks alaealisi tüdrukuid, kes olid peksmise juures ja nähtut kirjeldasid. Selles, et nende kirjeldused peksjate ja

ohvri riietuse osas lahknesid, ei ole midagi ebatavalist, kuna ilmselgelt oli nende tähelepanu keskmes isikute tegevus ning nad ei osanud ette kujutada, et peavad aasta peale toimunut nende riietust täpselt meenutama. Samas ühtivad tunnistajate ütlused selles, et kannatanut peksid kaks meest. 5.9 Politseipatrull, kes saabus 17.08.2013 sündmuskohale kakluse tõttu, ei keskendunud pealtnägijate kirjeldusele peksmise kohta, vaid kaklejatele, kellel ei tundunud silmnähtavaid eluohtlikke vigastusi ja teineteise tegevuse vastu pretensioone olevat. Isikud olid küll alkoholijoobes, ent adekvaatsed ja selgitasid, et lähevad kohe koju. Seega puudus politseil vajadus mingite meetmete rakendamiseks. Politseinikud väitsid, et ei näinud kakluses osalejatel nähtavaid vigastusi, mis oleks sundinud ka neid teistmoodi tegutsema. Ekspert M. Vassini selgitustel ei ilmne isikul näkku löömise korral vigastus (sinikas, punetus) koheselt, vaid mõne aja pärast. Marrastus aga tekib koheselt. Seega ei pruukinud tekitatud vigastused, eriti piiratud valgustuse tingimustes, olla politseinikele nähtavad. 5.10 R.A. peksmist kahes etapis kinnitas K. Rääk. Kohtul puudus alus kahelda, et pärast politseinike lahkumist lahvatas tüli joobes isikute vahel uuesti. K. Rääk kirjeldas kohtus küll seda, kuidas V. Lõomets R.A. peksis, ent väitis, et tema siis rohkem midagi R.A. ei teinud. Kohtueelses menetluses aga kirjeldas ta „olin sellest jamast juba ärritunud ja lõin R siis jalaga näkku, ta kukkus põlvili, aitasin ta pärast püsti“. Vastuolu oma ütlustes ta põhjendada ei osanud, kuid prokuröri hinnangul viitab see üheselt K. Räägu püüdele vastutusest vabaneda. Kohus nõustus prokuröri arvamusega. 5.11 Kuriteo toimepanemisel tegutsesid V. Lõomets ja K. Rääk kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Kohus osundas seejuures Riigikohtu praktikale asjas nr 3-1-1-23-01. Kohus leidis, et V. Lõometsa ja K. Räägu teopanus tagajärje saavutamisesse on võrdne.

7.4 Kummagi süüdistatava puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi. Juba olemuselt välistab I astme kuritegu tingimisi karistuse mõistmise. Tegemist oli siiski juhusliku, mitte põhjalikult ettevalmistatud kuriteoga. Samas ei pidurdanud süüdistatavaid politsei sekkumine peale esimest peksmise episoodi. Kohus pidas põhjendatuks karistada süüdistatavaid vangistusega, mis on mõnevõrra väiksem sanktsiooni keskmisest määrast.

APELLATSIOONID

Kannatanu oli konflikti algatajaks, milline fakt leidis kohtus tõendamist.

9.2 Kohus ei ole selgitanud välja, milline oli V. Lõometsa teopanus. Asjaolu tuvastamine üksnes alaealiste tunnistajate ütlustele tuginedes ei ole usaldusväärne, eriti arvestades, et antud ütlused on süüdistatavate ja kannatanu riietuse osas andnud erinevaid ja vastuolulisi ütlusi. Tuvastamata on, kes süüdistatavatest kuhu ja kui palju kannatanut lõi. Sellele vaatamata asus kohus seisukohale, et „kohtuasjas kogutud tõendite pinnal“ on süüdistatavate teopanus R.A. surma põhjustamises võrdne. Apellant leiab, et selline käsitlus on väär. Kohus ei ole täitnud kohustust teha kindlaks teos osalejate individuaalset teopanust tagajärje saavutamisesse ja tuvastada süüdistatava roll toimuvas. 9.3 Kohtu järeldused V. Lõometsa süü tõendatuses põhinevad suures osas K. Räägu vastuolulistel ütlustel. Kohus on mitmel korral ka nendele vastuoludele viidanud (vt lk 9, 13). Ehkki K. Rääk kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütluste vastuolule usutavat seletust anda ei osanud, mida kohus ka möönab (vt lk 9), ei jätnud kohus neid ütlusi kõrvale, vaid rajas V. Lõometsa süüdimõistva otsuse valdavalt K. Räägu ütlustele osas, mis puudutab kannatanu peksmist pärast politseipatrulli ja alaealiste tunnistajate lahkumist sündmuskohalt. Kohus on põhjendamatult kummutanud K. Räägu ebausaldusväärsete ütlustega V. Lõometsa väited, et temal puudus igasugune motiiv kannatanut lüüa, peksta või tappa. Arvestades lisaks K. Räägu püüdlusi ebausaldusväärse tunnistaja H.T. abiga end süüst vabastada, tuleb hinnata tema antud ütlused täiesti ebausaldusväärseteks ja need tõendikogumist kõrvale jätta. 9.4 Kohus on jaganud prokuröri seisukohta, et alaealised tunnistajad on ülioluliseks tõendiallikaks. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ühtede tõendite tunnistamine üliolulisteks kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 9.5 Subjektiivse külje tuvastamisel on kohus lähtunud tehiolude kogumist. Need on apellandi hinnangul usaldusväärselt tuvastamata. Kohtu järeldus, et kaudsele tahtlusele viitab kannatanu intensiivne jalaga peksmine (lausa trampimine) pähe. Apellant osundab tunnistaja V.M. kohtuotsuses viidatud ütlustele (lk 6), millest nähtub, et „see jopega mees astus talle veel jalaga näo külje peale, trampis lausa kõvasti“. Kohus ei ole tuvastanud, kes tunnistaja poolt kirjeldatud viisil kannatanut füüsiliselt väärkohtles. Tuvastatud on, et V. Lõomets kandis kollast, lühikeste käistega särki, mitte jopet. Seega on V. Lõometsa puhul süüteo subjektiivne külg tõendamata. 9.6 Materiaalõiguse väär kohaldamine. Kohus kvalifitseeris V. Lõometsa tegevuse KarS § 113 järgi ja välistas surma põhjustamise ettevaatamatusest. Kui lugeda objektiivne teokoosseis V. Lõometsa poolt täidetuks, tuleks tema tegevus kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Kriminaalasjas ei ole tõendeid, et V. Lõomets tegutses kaudse tahtlusega ning pidas võimalikuks või möönis, et tema tegevus põhjustab R.A. surma.

R.A. st, kes lõi V. Lõometsa näkku, millest ka osapoolte tüli tekkis. K. Rääk ei eitanud, et tema lõi R.A. rusikaga näkku ja jalaga vastu käsi. Samuti kattuvad K. Räägu ütlused politseiametnike ütlustega selle kohta, mis toimus pargis pärast seda, kui sinna tuli politseipatrull. Kohtus avaldatud vastuolu uurijate ütlustega puutuvalt R.A. löömist pärast politsei lahkumist, põhjendas K. Rääk nii, et ajas segamini kaks episoodi. Apellant märgib, et on oluline eristada seda, et R.A. peksti kahel korral - enne ja pärast politsei käimist. K. Rääk väitis kohtueelses menetluses, et lõi R.A. pärast politsei lahkumist, kuid kohtus ta parandas ennast ja selgitas, et lõi R.A. enne seda, kui politsei pargis käis. Apellant leiab, et selgitus on põhjendatud, loogiline ja ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Kuivõrd K. Rääk oli ülekuulamise ajal alkoholijoobes (mis on tõendatud kahtlustatava kinnipidamise protokolliga), on põhjendatav kahe episoodi segamini ajamine. Maakohus on asunud süüstavate tõendite vähesusest tingitud tühimikku täitma oma siseveendumusega, mis ei ole kohtupraktikas lubatud (vt RKKKo 3-1-1-72-13). Puuduvad tõendid, et K. Rääk oleks osalenud kaastäideviijana V. Lõometsaga R.A. peksmises, mis tõi kaasa viimase surma, st et K. Rääk oleks peksnud R.A. ka peale seda, kui politseinikud pargist lahkusid. Kuna kohtuotsus rajaneb suures osas K. Räägu ütlustel, ei saa tema versiooni nn teise peksmise episoodi osas lugeda ebausaldusväärseks, kuna sellisel juhul puudub üldse teave sellest, mis juhtus pärast politsei lahkumist. Juhul, kui kohus leiab, et selline teave puudub, peaks ta lähtuma in dubio pro reo põhimõttest ning tõlgendama tõusetunud kahtluse süüdistatava kasuks. Kohus, leides, et K. Räägu ütlused on üldjoontes tõepärased ja rajades neile ka kohtuotsuse, ei saa mingil juhul oma siseveendumuse järgi arvata, et K. Rääk on oma rolli pisendanud. Kui kohus leiab, et K. Räägu ütlused on tõepärased, ei saa ta konkreetsetele tõenditele viitamata asuda seisukohale, et K. Rääk on neid ütlusi enda kasuks muutnud. 10.1.2 H.T. ütluste usaldusväärsus. Antud asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks pargis toimunut pärast politsei lahkumist, v.a K. Räägu ütlused, kes kinnitab, et kui tema lahkus, oli R. A elus ja jäi V. Lõometsaga vaidlema. R. A ja V. Lõomets asusid K. Räägu lahkudes selle koha lähedal, kust hiljem leiti R.A. surnukeha. V. Lõomets, viibides H.T. Viru Vanglas, avaldas viimasele, et tema tappis R.A. . Kohus on seadnud H.T. ütlused kahtluse alla, kuna ta rääkis kohtus, et V. Lõomets põhjendas temale R.A. riiete äravõtmist. Tunnistajana kohtus ütlusi andes väitis H. T, et luges sellest lehest. Kohus on otsuses järeldanud, et ei ole tuvastatud, et kannatanul on riided ära võetud, ajalehes sellest ei kirjutatud ning V. Lõometsal ei olnud põhjust midagi sellist välja mõtlema hakata. Apellant leiab, et sellisel põhjusel ei saa H.T. ütlusi kahtluse alla seada ning esitab tõendina ajalehe Virumaa Teataja 21.08.2013 avaldatud T. Hermi artikli „Tapatöösse on segatud lapsepõlve sõber“, kus on avaldatud alljärgnev lause: „J oli kuulnud, et R leiti pargist aluspesu väel.“ Asjaolu, et R. A oli riidest lahti – püksid tõmmatud poole sääreni, pluus ümber kaela jne, kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluvad fotod. Seega on kohtu järeldused ebaõiged, kuivõrd ajalehes avaldati vastavasisuline teave ning H. T selle sealt ka sai. Lisaks haakuvad H.T. ütlused muude tõenditega, st K. Räägu ütlustega selle koha, et V. Lõomets jäi R.A. ga kahekesi parki ning viimane oli elus. Kaitsja rõhutab, et H. T rääkis tunnistajaga asjadest, mida temale sai avaldada üksnes V. Lõomets, aga nimelt oma kasupoja peksmisest. Asjaolu, et V. Lõomets on seda teinud, kinnitas ta ka kohtus. Tunnistaja ütlused puudutavad aega, mil V. Lõomets jäi R.A. ga kahekesi parki. K. Räägu ütluste kohaselt oli V. Lõomets hiljem koju naastes öelnud: „see sitapea siia enam oma jalga ei tõsta“, seega pidi poolte vahel pärast K. Räägu lahkumist olema tüli ja V. Lõometsa poolt R.A. peksmine jätkuma. Kohus leidis, et tunnistaja ütlused muudab ebausaldusväärseks see, et K. Rääguga ühes kambris olles R.A. peksmisest ei räägitud, kuid hilisema jalutuskäigu ajal V. Lõometsaga räägiti sellest pikemalt. Tunnistaja on kohtus selgitanud, et K. Rääguga kambris olles olid tal tugevad

terviseprobleemid ning talle kutsuti kiirabi. Sel põhjusel ei räägitud pikemalt juhtunust. Apellant leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale K. Rääku õigustava tõendi, s.o tunnistaja H.T. ütlused. 10.1.3 Kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütluste usaldusväärsus. Tunnistajad E. S, R.K. , V.M. rääkisid pargist toimunust enne politsei saabumist, kuid nende ütlused on vastuolus nii patrullpolitseinike D.D. ja A.S. ütluste kui ka kirjaliku tõendiga, s.o 11.09.2013 koostatud teenistusliku järelevalve kokkuvõttega nr 1.3-1/151216-1. Tunnistaja E.S. sõnul hüpati kannatanule jalaga näkku, peksti käte ja jalgadega pähe. V.M. sõnul lisaks kõhtu, ülakehasse ja pähe löömisele trambiti lausa kõvasti näo peal. Peksmist näkku kinnitavad ka R.K. ja A. T. Samas politseitöötajad, kes saabusid väljakutsel, mingeid nähtavaid vigastusi R.A. ei näinud. On ilmne, et kui peksmine toimus tõesti selliselt ja nendesse kehapiirkondadesse, kuidas tüdrukud seda kinnitavad, pidid kannatanul olema rohked välised vigastused. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ekspert M. Vassini ütlusi, et kui isikut lüüakse näo piirkonda, siis vigastus (punetus, sinikas) ei ilmne koheselt, vaid selle ilmnemiseks möödub mõni aeg. Ekspert on kohtu küsimusele: „Sinikas, turse?“ vastanud järgmiselt: “Ei tähendab mõne minuti jooksul. Mitte päris koheselt, vaid selle ilmnemiseks möödub mõni aeg. Mõned minutid. Algul tekib turse, siis hakkab arenema nahaalune verevalum. Marrastus vastupidi tekib koheselt“. Arvestades, et politseiametnikud ilmusid parki alles ca 10 minuti pärast (V.M. ütlustest nähtuvalt), oleks selleks ajaks pidanud R.A. olema nähtavad nii verevalumid kui ka marrastused, arvestades tüdrukute kirjeldust tema peksmisest. Seega ei saanud K. Rääk ja V. Lõomets R.A. enne politsei parki saabumist peksta selliselt, nagu seda kirjeldavad tunnistajana seda pealt näinud tüdrukud. Kaitsja on seisukohal, et K. Räägu poolt antud löögid R.A. näopiirkonda ei saanud põhjustada R.A. surma, kuna enne politsei saabumist ei olnud R.A. eluohtlikke vigastusi tekitatud ning pärast politsei lahkumist K. Rääk R.A. peksmises ei osalenud. 10.1.4 Kohtuotsuse põhjendatus. KrMS § 60 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuse tegemisel tugineda üksnes asjaoludele, mida ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus lugenud tõendatuks, et V. Lõomets ja K. Rääk peksid R.A. jõhkralt üksmeeles ja vaheldumisi ning mitmes episoodis. Tõendatuks saab lugeda üksnes ühise peksmise esimese episoodi osas ja seda tulenevalt seda pealt näinud tüdrukute vastuolulistest ütlustest. Teise episoodi kohta kogutud tõendid nimetatud asjaolu ei kinnita. Kogutud tõendid (politseiametnike ütlused ja teenistusliku järelevalve kokkuvõte) kinnitavad, et R.A. pärast esimest löömise episoodi mingeid nähtavaid vigastusi ei olnud, mis aga eksperdi hinnangul selleks ajaks oleks pidanud kindlasti ilmnema. K. Räägu ütluste järgi peksis pärast politsei lahkumist R.A. ainult V. Lõomets ning tema lahkumisel jäi R. A seisma ning jätkas sõnelust V. Lõometsaga. Tunnistaja H.T. le tunnistas V. Lõomets, et just tema tappis R.A. . Kohtuotsuse põhiosa peab sisaldama nii tõendeid ja tõendatuks loetud asjaolusid kui tõendeid, mida kohus ei pea usaldusväärseks. Kohtuotsuses on kohus küll loetlenud tõendeid, mida on kohtuliku uurimise käigus uuritud, kuid sellest ei nähtu, et uuritud oleks ka apellandi poolt esitatud kirjalikke tõendeid ja teenistusliku järelevalve kokkuvõtet. Kohus ei ole nimetatud tõendeid kohtuotsuses analüüsinud ega nende osas mistahes seisukohta võtnud.

määrus edasi kaevatav, esitas V. Lõomets kaebuse, milles leiab, et taotlus tulnuks rahuldada. Maakohtusse ei esitanud V. Lõomets kaebust endast mitteolenevatel põhjustel, kuna ei teadnud, et maakohus teda diskrimineerib. Menetlusökonoomilistel kaalutlustel ei edasta ringkonnakohus määruskaebust Riigikohtule, vaid selgitab V. Lõometsale tema õigust esitada uus taotlus kassatsiooniga. Ringkonnakohus on endiselt veendunud, et esitatud artikkel ei oma puutumust käesoleva kriminaalasja esemeks oleva kuriteoga.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

I

rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700). Kuna praegusel juhul pole maakohtu otsuses nende vigade näol tegemist kohtuotsuse põhjenduse kui terviku puudumisega, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata. Nii V. Lõometsa kui ka tema kaitsja edasikaebusest on üheselt aru saada, et tegelikkuses ei soostuta nende järeldustega, milleni maakohus tõenditele hinnangu andmisel jõudis. Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et asjaolu, et menetlusosaline kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

II

3) kannatanu R.A. marrastused, nahaalused verevalumid ja põrutushaavad näol-juustega kaetud peanahal, samuti marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool rindkerel ning üla-ja alajäsemetel on tekitatud löökidest tömbi piiratud esemega (näiteks rusika ja kängitsetud jalaga). 4) R.A. surnukeha leiti Rakveres, Koidula, Kastani ja Võimla tänavate vahelisest pargist.

protokollist (I kd, lk 115) nähtub, et juhtimiskeskusesse teatati kell 22:03, juhtimiskeskuse poolt väljakutset teenindama saadetud patrullekipaažile saadeti teade kell 22:05 ning ekipaaž saabus sündmuskohale kella 22:07 paiku. Teenistusliku järelevalve protokollist nähtub, et ekipaaži saabudes ei tuvastatud visuaalsel vaatlusel noormeestel vigastusi, mis oleksid viidanud kellegi suhtes vägivalla kasutamisele. Noormeeste sõnul tekkis neil omavaheline rüselus, kuid konflikt lahendati omavahel. 18.5 Eeltoodust tulenevalt on K. Räägu kaitsja seadnud kahtluse alla süüdistatavate poolt kannatanu suhtes rakendatud vägivalla intensiivsuse, leides, et K. Rääk ja V. Lõomets ei saanud R.A. enne politsei saabumist parki selliselt peksta nagu kirjeldavad tunnistajatena seda pealt näinud tüdrukud. K. Räägu kaitsja leiab, et tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. ütlused on vastuolus nii patrullpolitseinike D.D. ja A. S ütlustega kui ka kirjaliku tõendi – 11.09.2013 koostatud teenistusliku järelevalve kokkuvõttega nr 1.3-1/151216-1. 18.6 Maakohus on tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. ütlustele osundades tuvastanud, et kannatanut peksid mõlemad süüdistatavad jõhkral moel nii rusikate kui ka jalgadega kehasse ja pähe. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad maakohtu järeldust tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. kohtus antud ütlused. Kõikide eelnimetatud tunnistajate ütlused kattuvad osas, milles on kirjeldanud kannatanu lähenemist neile, tema ärakutsumist kaaslaste poolt, seda, et musta jopega mees nimetas R.A. „tropiks“ ning seda, kuidas kaks meest seejärel kasutasid kannatanu suhtes vägivalda. Vägivalla intensiivsusest annavad aimu nimetatud tunnistajate ütlused. Nii nähtub tunnistaja V.M. ütlustest, et musta jopega mees lõi vastu valge mütsiga mehe nägu ning viimane kukkus saadud löögist. Mees vestis ja musta jopega mees üritasid valge nokamütsiga meest tõsta, aga sellel polnud jõudu. Siis löödi veel. Mõlemad tagusid vist algul jalaga kõhtu. Seejärel tõsteti valge nokamütsiga meest, liiguti natuke edasi, valge nokamütsiga mees kukkus ja teda hakati edasi taguma. V.M. ütluste kohaselt tagusid mõlemad kannatanut jalaga. Jopega mees astus kannatanule jalaga näo külje peale ja trampis kõvasti (II kd, lk 129). Tunnistaja R. K ütluste kohaselt kukkus R. pikali ja siis teda hakati lööma. Tumedate riietega mees lõi alguses kõhtu käte ja jalgadega. Siis hakkas vestiga mees teda käega näkku lööma, lõpuks lõid kõik jalgadega näo piirkonda. Löögid olid suhteliselt tugevad (II kd, lk 132). Tunnistaja E.S. ütluste kohaselt peksid samuti mõlemad mehed kannatanut käte ja jalgadega pähe (II kd, lk 135). Ringkonnakohtule ei jää tunnistajate ütlustest kahtlust, et kannatanu suhtes rakendasid vägivalda mõlemad süüdistatavad ning keegi tunnistajatest ei kinnita K. Räägu kaitsja väiteid, et kannatanu end kuidagi kätega löökide eest kaitsta jõudis, mistõttu ei loe apellatsioonikohus K. Räägu vastavasisulisi väiteid usaldusväärseks. Eelnimetatud tunnistajate ütlustest nähtub, et lööke oli u 10, samuti ei jää kahtlust, et kannatanut peksti tugeva jõuga elutähtsatesse piirkondadesse – pähe ja kõhtu nii käte kui ka jalgadega mõlema süüdistatava poolt. Löökide intensiivsusele viitab seegi, et tunnistajate ütluste kohaselt ei saanud R. A ise püsti, vaid enne politsei saabumist tõstsid teised ta pingile istuma (II kd, lk 129, 132, 136). Tunnistajate ütlusi peksmise viisi kohta kinnitavad ka süüdistatavatel kinnipidamisel fikseeritud vigastused. 18.7 Nõustuda ei saa V. Lõometsa kaitsjaga selles, et tunnistajate ütlused süüdistatavate riietuse osas on sedavõrd erinevad ja vastuolulised, et nende põhjal ei saa teha järeldusi, kes ja kuhu süüdistatavastest kannatanut lõi. Maakohus on tõdenud, et pole ebatavaline ega etteheidetav, et sündmust pealt näinud alaealised tüdrukute ütlused riietuse osas lahku läksid, kuivõrd nende tähelepanu oli ilmselgelt koondunud isikute tegevusele ning nad ei osanud ette näha, et neil seda rohkem kui aasta hiljem meenutada püütakse. Ringkonnakohtu hinnangul kirjeldavad tunnistajad süüdistatavaid üldjoontes sarnaselt. Tunnistajad on süüdistatavaid kirjeldanud järgmiselt: „Pikemal oli valge müts. Teine oli musta vestiga ja üks oli musta jopega“ (V.M. , kd II, lk 128); „Üks oli täiesti tumedates riietes ja teine oli

suht tumedates riietes, ainult varrukad olid nihukesed heledamad ehk ma siis ei tea, kas tal oli vest või midagi sihukest seljas“. Prokuröri küsimusele, kuidas tunnistaja eristas seda, keda teised kutsusid R., vastas R.K. : „Temal oli ainukesena valge nokamüts peas“ (R.K. kd II, lk 131). „Ühel oli seljas hele pusa, teisel oli valge särk ja tumedam jope ja ühel oli nokamüts peas“ (E. S II kd, lk 134). Üheselt on tuvastatav, et kannatanu R. A on isikuks, kellest tunnistajad rääkisid kui valge nokamütsiga mehest. Tunnistaja D.D. sõnul tundis ta kannatanu surnukeha leidmisel ära valge nokamütsi järgi, mille see oli eelmisel õhtul mänguväljakul maast üles võtnud ja pähe pannud (II kd, lk 125). Ehkki K. Rääk väitis kohtuistungil korduvalt, et laenas oma vesti V. Lõometsale ja võttis vesti maast nn teist peksmisepisoodi ajal, on selline väide ümber lükatud tunnistaja D.D. ütlustega (II kd, lk 126), kes väitis, et kinnipidamisel oli meesterahval, kes oli riides [jutt käib K. Räägust], seljas samad riided, s.t mingi jakk. Kinnipidamisprotokollile lisatud fototabelist nr 2 (I kd, lk 37) nähtub, et K. Räägul oli seljas hall pusa ja must vest. Kuivõrd kohal käinud politsei tuvastas isikud ning selles, et kõik süüdistatavad viibisid sündmuskohal, vaidlus puudub, on põhjust arvata, et isikuks, keda tunnistajad kirjeldasid kui musta jopega meest, oli V. Lõomets. See kinnitab ka tunnistajate ja K. Räägu ütlusi, et pärast seda, kui V. Lõomets oli kannatanu R.A. tropiks kutsunud ja viimane teda löönud, oli just musta jopega mees see, kes kannatanut esimesena lõi. Nõustuda ei saa kaitsjaga selles, et tuvastatuks saab lugeda, et V. Lõometsal oli seljas kollane lühikeste varrukatega särk. Nimelt ei ole V. Lõometsa särki ega jopet läbiotsimisel ära võetud. 18.8 Tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. ütlusi kogumis arvestades ei jää ringkonnakohtule sarnaselt maakohtuga kahtlust, et kannatanut peksid valimatult mõlemad süüdistatavad. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kuna kohale ilmunud patrull ei tuvastanud vigastusi, on tunnistajate ütlused vastuolulised. Tegemist on sündmust vahetult pealt näinud tõendiallikatega, kelle ütlused annavad vahetult kuriteo tehiolusid kajastavat teavet, milles puudub alus kahelda. Kõik tunnistajad on avaldanud, et sündmuse toimumist nägid nad pealt lühikeselt distantsilt – u 2-4 m pealt (II kd, lk 129, 132, 136). Samas on tunnistajad kinnitanud, et kuigi koht, kus peksmine toimus, oli suhteliselt pime, sai peksmist näha hästi, ehkki nägusid näha ei olnud (II kd, lk 132). Sellega on seletatav ka fakt, et sündmuskohale tulnud politsei ei tuvastanud kannatanul nähtavaid vigastusi. Samuti on maakohus asjakohaselt viidanud tunnistaja ekspert M. Vassini selgitustele, et kui isikut lüüakse näo piirkonda, siis vigastus (sinikas, punetus) ei ilmne koheselt, vaid selle ilmnemiseks möödub mõni aeg. K. Räägu kaitsja on välja toonud, et arvestades V.M. ütlusi, tulid politseinikud parki 10 min pärast ja pidid vigastusi märkama. Väärib märkimist, et teenistusliku järelevalve protokollist (I kd, lk 115) nähtuvalt saabusid politseinikud sündmuskohale märksa kiiremini, s.o 4 minutiga. Samas nähtub tunnistaja R.K. ütlustest, et kannatanu peksmine jätkus veel ajal, mil sündmusest telefonitsi teada anti (II kd, lk 132). Tunnistaja kinnitusel vaadati vahepeal selja taha ja veenduti, et peksmine kestab. Seega ei pruukinud politsei parki saabumise ajal olla peksmisele järgnenud lühikese aja möödumisel veel R.A. tekitatud vigastused ilmnenud. Samuti on eelnimetatud tunnistajad osundanud piiratud nähtavusele sündmuskohal, mida kinnitab ka sündmuskohal käinud politseiametnik D.D. . Viimase väitel oli sündmuskoht osaliselt valgustatud, osaliselt pime. Palk, millel kannatanu istus, jäi mängupaadi taha varju (II kd, lk 123). D.D. kinnitusel võttis R. A maast mütsi ja pani seal samas mänguväljakul endale pähe (II kd, lk 125). Seega ei ole välistatud, et müts varjas tekitatud vigastused. Tunnistaja ekspert M. Vassini selgituste kohaselt tekivad ajutrauma puhul vigastused vastulöögi piirkonnas. Antud juhul oli pehmekelme alune verevalum paremas kuklas (II kd, lk 149). Tunnistaja M. Vassini ütluste kohaselt ei saa neid lööke vaadelda eraldi, vaid iga löök annab eelnevale koosmõju ning kokku kõik need löögid ongi tömbi ajutrauma põhjus. Tunnistaja sedastas, et antud juhul ekspert ei saa määrata, et ühte piirkonda löök oligi see, mis põhjustas tagajärje, mille tulemuseks oli kannatanu surm (II kd, lk 149). Ekspertiisiaktis sedastatud, et marrastused, nahaalused verevalumid ja põrutushaavad näoljuustega kaetud peanahal, samuti ka marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool

rindkerel ning üla- ja alajäsemetel on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest tömbi piiratud esemega (näiteks rusika, kängitsetud jalaga) lühikest aega (mõned tunnid) enne surma, mida tõestab nahaaluste marrastuste ja verevalumite suhteliselt selged piirid, verevalumite lilla värvus, marrastuste põhja madalam seis ümbritsevast nahapinnast, paranemistunnuste puudumine haavaservadel ning lokaalse turse olemasolu vigastusi ümbritsevas koes. Nahaalune verevalum, vasakul pool näol on tekitatud tömbi vägivalla toimel löögist piiramata pinnaga esemega või vastu sarnast eset (pinda) lühikest aega enne surma, mida tõestavad verevalumite ebakorrapärased piirid, lilla värvus ja turse olemasolu (II kd, lk 45-46). Ekspertiisiaktist ja ekspert M. Vassini ütlustest nähtub seega, et kannatanu surma põhjustas löökide kogum näiteks rusika, kängitsetud jalaga, mis ühtib sündmust pealt näinud tunnistajate kirjeldusega, et kannatanut peksti rusikate ja jalgadega. Arvestades asjaolu, et kannatanu surm saabus lühikest aega (mõned tunnid) peale lööke ning löökide intensiivsust, mida kinnitavad tunnistajad, on ringkonnakohus veendunud, et R.A. surmani viinud kausaalahel algas enne politseinike saabumist toimunud intsidendi tagajärjel. Pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega intensiivselt pähe tekitasid süüdistatavad oma käitumisega olukorra, kus keskmise mõistliku vaatleja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. 18.9 Edasiselt puudub vaidlus selles, et politseinike lahkumisel hakkasid V. Lõomets, K. Rääk ja R. A minema Kastani tänava suunas. Arvestades kannatanu vigastusi (I kd, lk 42-50), süüdistatavate riiete vaatlusprotokolli (I kd, lk 61-69) ja sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd, lk 3), võib järeldada, et R.A. peksmine jätkus hiljem ausamba juures. Nii on 18.08.2013 läbiotsimise käigus Rakvere, XXX korterist ära võetud botastelt Axis Puma (läbiotsimisprotokoll II kd, lk 52) ja pesumasinast võetud V. Lõometsa mustadelt teksapükstelt, millelt leiti eeltesti alusel verd, ekspertiisiakti nr 13E-GE1120 kohaselt saadud DNA täisprofiil, mis on pärit peamiselt ühelt isikult. Selles DNA profiilis on olemas kõik R.A. alleelid. Saadud DNA profiil ei ole seostatav K. Räägu ja V. Lõometsa DNA profiiliga. Samuti on K. Räägu parema jala botaselt Norn, botasepaela proovilt ning esimesest proovist K. Räägu vestist, mis sisaldasid eeltesti alusel verd, ekspertiisiakti nr 13E-GE1120 kohaselt saadud DNA täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Segaproovides on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev R.A. DNA profiiliga. Samuti saadi K. Räägu musta värvi pükstelt võetud esimeses proovis (vasaku sääre allosalt, mis sisaldas eeltesti alusel verd) DNA täisprofilli, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada R.A. t pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. K. Räägu ja V. Lõometsa DNA profiilid ei ole seostatavad sellest proovist saadud segaprofiiliga. (I kd, lk 87-89). Eeltoodud tõenditest nähtub, et kannatanu R.A. verd leiti sündmuskohalt ning seal viibinud süüdistatavate riietelt. Kaitsjad ei ole apellatsioonis esitanud ühtki vastuväidet ega selgitust sellele, kuidas kannatanu veri süüdistatavate riietele sattus. Kuivõrd K. Räägu ütlused selles episoodis luges apellatsioonikohus diametraalse vastuolu tõttu ebausaldusväärseks ning kannatanu verd leiti mõlema süüdistatava riietelt, on alust järelduseks, et kannatanut peksid peale politsei lahkumist sündmuskohalt mõlemad süüdistatavad. Isegi kui arvestada asjaolu, et K. Räägu ütluste kohaselt lahkus tema sündmuskohalt esimesena ja jäi V. Lõometsa ootama ning sel ajal R. A seisis püsti, ei välista tema süüd, kuivõrd nagu eelnevalt mainitud, saabus ekspertiisiakti kohaselt kannatanu surm mõned tunnid peale löömist. 18.10 K. Räägu kaitsja väitel tuleks tema kaitsealuse ütlused lugeda usaldusväärseks. V. Lõomets ja tema kaitsja leiavad, et K. Räägu ütlused ei kinnita V. Lõometsa süüd. Apellatsioonikohus möönab, et K. Räägu kohtueelses menetluses ja ristküsitlusel antud ütlused on osaliselt diametraalses vastuolus. Siiski ei tingi eeltoodu K. Räägu ütluste täielikku väljajätmist tõendkogumist nagu seda taotleb V. Lõometsa kaitsja. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb

ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-131-13). K. Räägu ütluste alusel on võimalik rekonstrueerida sündmusele eelnenud asjade käik. Nii riimuvad K. Räägu ütlused täielikult K. P selgitustega osas, mis puudutab K. Räägu külaskäigu asjaolusid V. Lõometsa ja K. P juurde. Samuti kinnitavad K. Räägu ütlused tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. ütlusi osas, mis puudutab R.A. , K. Räägu ja V. Lõometsa saabumist parki, kannatanu lähenemist tüdrukutele mänguväljakul ning sellele järgnenud konflikti teket. 18.11 Apellatsioonikohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et K. Rääk suutis usutavalt ja loogiliselt põhjendada, miks ta väitis esialgu ebatäpselt kohtueelses menetluses, et lõi R.A. pärast politsei lahkumist, kuid parandas end kohtus ja selgitas, et lõi R.A. enne kui politsei pargis käis. Nimetatud osas on kohus avaldanud (II kd, lk 115) vastuolu kohtueelses menetluses antud ütlusega, kus K. Rääk väitis: „Olin sellest jamast juba ärritunud ja lõin R siis jalaga näkku, ta kukkus põlvili, aitasin ta pärast püsti“. Prokuröri küsimusele, kuidas R. A põhjendab vastuolu uurijale antud ütlustega sellest, kuidas R. A kukkus põlvili K. Räägu löögist jalaga näkku, viimane põhjendada ei osanud (II kd, lk 116). Ringkonnakohus leiab, et K. Räägu ütlustes avaldub vastuolu ka kohtumenetluses antud ütlustega löömisest, sest isegi kui asuda seisukohale, et see jalalöök toimus enne politsei saabumist parki, ei riimu see tema enda kohtuistungil ja apellatsioonis esitatud versiooniga, et jalaga lõi ta kannatanut vastu kätt. Tunnistajate E.S. , R.K. ja V.M. ütlustest nähtub üheselt, et kannatanu oli ajal, mil tema suhtes vägivalda rakendati, pikali, mitte püsti, nagu väitis süüdistatav K. Rääk kohtueelses menetluses antud ütlustes. 18.12 Ringkonnakohtu hinnangul ei anna seegi K. Räägu kohtus antud ütlustele tõeväärust, et ta kaitsja väitel oli esimese ülekuulamise ajal alkoholijoobes. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (I kd, lk 33-34) nähtub tõepoolest, et 18.08.2013 kell 08:21 tuvastati K. Räägul alkoholijoove. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll tõendab, et selleks oli 0,48 mg/l (I kd, tl 40). Arvestades, et tegemist on kerge joobega ning nimetatud protokollis on isiku aja ja kohataju selge, ka tema kõne ning tema reaktsioonikiirust ja käitumist on hinnatud normaalseks, samuti üldteada asjaolu, et alkoholi mõju organismis aja jooksul väheneb, ei saanud K. Räägu ülekuulamisel, milline prokuröri kohtuistungil antud ütluste kohaselt (II kd, lk 116) toimus 18.08.2013 kell 17:15, olla sellises alkoholijoobes, mis tingis asjaolude sedavõrd olulise segiajamise. 18.13 Kohtupraktikas maksab põhimõte, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-89-06, p 12). Seega tuleb K. Räägu kohtuistungil antud ütlused osas, milles need on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ning tema enda ütlustega kannatanu R.A. löömise asjaolude kohta nii enne kui ka pärast politsei pargis viibimist, tõendikogumist kõrvale jätta. 18.14 K. Räägu kaitsja hinnangul on usaldusväärsed tunnistaja H.T. ütlused. V. Lõomets märgib, et ei ole H.T. sõnagi vahetanud ning tegemist on kunstlikult loodud tõendiga tema süüstamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti H.T. ütlused tõendikogumist välja nende ebaloogilisuse ja elulise ebausutavuse tõttu. Kuivõrd H. T viibis samas kambris eeluurimise ajal K. Rääguga, on eluliselt ebausutav, et ta ei küsinud viimaselt midagi kuriteo asjaolude kohta, samas kui V. Lõometsalt sai ta tunniajase jalutuskäigu ajal teada kõik. Seejuures toimus kogu vestlus läbi seina ning seega puudus tunnistajal võimalus veenduda, kellega väidetav jutuajamine aset leidis. Samuti jääb apellatsioonikohtu jaoks eluliselt ebausutavaks H.T. väide, et süüdistatav ise ei julgenud üles tunnistada (II kd, lk 154), kuivõrd taolises olukorras oleks V. Lõomets pidanud

süü eitamise asemel hoopis H.T. le tänulik olema, et viimane tema eest uurijaga ühendust võttis ja säästis teda ennast ülestunnistamise vaevast. Samuti on eluliselt ebausaldusväärne tunnistaja poolt avaldatu, et V. Lõomets ei tunnistanud uurijatele süüd, kuna mõtles, et kui kaks inimest on teinud, siis on kergem karistus (II kd, lk 150), kuna ringkonnakohtu hinnangul pidi V. Lõomets varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadma, et süüteo toimepanemine grupis on karistust raskendav asjaolu. Seda kinnitas H. T oma sõnade järgi süüdistatavale V. Lõometsale ka ise (II kd, lk 153). Kohtumenetluses ja ka käesolevalt eitab aga V. Lõomets igasuguseid kontakte H.T. ning apellatsioonikohus peab V. Lõometsa ütlusi selles osas usaldusväärseks. H. T on tunnistanud, et K. Rääk mainis talle midagi ka tapmise asjast, midagi jäi nagu meelde, aga mitte päris (II kd, lk 151). Seega ei ole välistatud, et tapmise asjaoludest kuulis H. T. K. Räägult ning kaitsja väide, et kasupoja peksmisest sai H.T. le rääkida üksnes V. Lõomets, ei päde. Sellest teadis K. Rääk V. Lõometsa sõbrana, mida on kohtuistungil mõlemad ka kinnitanud. 18.15 Apellatsioonikohus võttis uue tõendina asja juurde kaitsja taotlusel artikli „Tapatöösse on segatud lapsepõlvesõber“, milles tõepoolest on lause „J. oli kuulnud, et R. leiti pargist aluspesu väel“, mis kummutab maakohtu seisukoha, et H. T ei saanud teada, et kannatanult on riided ära võetud, kuna kuskil ajalehes sellest ei kirjutatud. Samas on H. T andnud nimetatud faktist kaugemale ulatuvaid tunnistusi, avaldades kohtus muuhulgas, et riided võttis V. Lõomets ära selleks, et tahtis vereplekke eemaldada (II kd, lk 150), ehkki riided kannatanult ära ei võetud. Arvestades, et V. Lõomets on kogu menetluse vältel järjekindlalt eitanud oma seost R.A. tapmisega ning mäluprobleeme seoses aset leidnud sündmustega, ei loe apellatsioonikohus eluliselt usutavaks, et süüdistatav tunnistas H.T. le oma süüd ning avaldas ka muud eraelulist teavet. 18.16 V. Lõometsa kaitsja hinnangul on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta sündmuste kronoloogia – kannatanu peksmine toimus süüdistuse kohaselt 22:30 paiku, surnukeha avastamine 05:12 paiku. Kohus ei tuvastanud, kes lohistas kannatanu sündmuskohalt eemale ning seda, et pärast K. P. ja V. Lõometsa magamaminekut käis K. Rääk mitu korda ära, mida on kinnitanud ka viimane ise. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et V. Lõometsale süüks arvatava teo ja R.A. surma vaheline põhjuslik seos on täielikult tõendamata. Kaebuse sisust võib mõista, et kaitsja on püstitanud hüpoteesi, mille kohaselt K. Räägul oli võimalik vahepeal ära käies R. A tappa. Ringkonnakohus sellist versiooni võimalikuks ei pea. Nimelt nähtub K. Räägu ütlustest, et tema lahkus sündmuspaigalt veerand üksteist, kindlasti tuli ta ära enne poolt ühtteist ja läks XXX tänavale. Kui ta Lõometsa maja juurde jõudis, pani telefoni kinni ja siis tuli Lõomets. Koos istuti natuke köögis (II kd, lk 104). K. P ütluste kohaselt ärkas tema umbes kell kolm ning nägi K. Rääku ja V. Lõometsa laua taga tukkumas. Kallet ta ei puutunud, Veiko aga kutsus voodisse. Viimane tegi silmad lahti ja hakkas endale puljongit tegema ning läks sellega tuppa. Seejärel läks Veiko kööki, tegi endale söögi soojaks ning sõi. Kalle magas sel ajal köögis pea kätel. K.P. ütluste kohaselt möödus siis mõni aeg, ta hakkas juba vaikselt tukkuma jääma, kui tuppa tuli Kalle ja ütles, et ta tahab Veikoga rääkida. K.P. viis K. Räägu kööki, pani raadio mängima ja tegi suitsu. Kalle käis ära peale seda, kui tema juba üleval oli. Ütles, et läheb bussiaega vaatama. Kotti K. Rääk kaasa ei võtnud, millest K.P. sai aru, et ta tuleb tagasi. Hiljem nägi, et K. Rääk tuligi tagasi XXX tänavale ümber staadioni. Kui K. Rääk tagasi tuli, ei mäleta K.P. enam, palju minuteid mööda läks, aga Kalle ütles, et läheb uuesti välja (II kd, lk 140). K. Räägu enda sõnul hommikul, ei tea, mis kell, aga oli valge, hakkas bussile minema. Buss Tallinnasse väljus 05:30. Siis läks ta Pikale tänavale enne, kui hakkas minema bussijaama, et tuttava käest suitsu küsida. Teda aga polnud. Siis ta läks sama teed kaudu, kust oli eelmisel päeval mindud, et läbi pargi minna bussijaama. Pargis nägi ta R.A. surnukeha (II kd, lk 104). Tunnistaja D.D. sõnul olid R.A. surnukehal selle leidmise ajal koolnulaigud (II kd, lk 125). Kui arvestada K.P. ütlusi, et tema ärkas umbes kolme paiku, oli koos V. Lõometsaga kui viimane tegi keetis puljongit ja hiljem soojendas sööki ja sõi ning sedagi, et K.P. sõnul möödus veel mõni aeg enne

kui K. Rääk tuli V. Lõometsa äratama ja koos mindi kööki, misjärel K. Rääk ära käis, ei ole võimalik, et viimasel oleks olnud võimalik R. A tappa. Arvestades asjaolu, et koolnulaigud kujunevad välja 3-6 tunni möödumisel pärast surma saabumist ning seda, et kannatanu surm saabus lühikest aega (mõned tunnid) peale lööke, ei ole võimalik, et R. A, arvestades tema ärakäimise võimalikku aega ja surnukeha leidmise aega oleks saanud R.A. tappa. 18.17 Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et R. A suri talle K. Räägu ja V. Lõometsa poolt 17.08.2013 kella 21:30-22:30 põhjustatud vigastuste tõttu ööl vastu 18.08.2013. Tema surma põhjustasid K. Rääk ja V. Lõomets ühiselt ja kooskõlastatult ning vastutavad mõlemad R.A. tapmise eest ja seda sõltumata sellest, et käesolevas asjas ei ole võimalik tuvastada, kelle löök oli kannatanu surmaga otseses põhjuslikus seoses.

III

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.