Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Veiko Lõometsale mõistetud karistust ühe kolmandiku, s.o 20 päeva võrra, mõistes karistuseks 1 (üks) kuu 10 (kümme) päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Veiko Lõometsale mõistetavat karistust, s.o 1 (üks) kuu 10 (kümme) päeva vangistust, Viru Maakohtu 18.01.2024 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis on 09.03.2026 seisuga 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust, ning mõista Veiko Lõometsale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 9 (üheksa) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 09.03.2026. Rahuldada kannatanu J. E. tsiviilhagi osaliselt. Mõista Veiko Lõometsalt välja kannatanu J. E. kasuks VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena 100 (ükssada) eurot, kannatanu J. E. (E.) arveldusarvele nr XXX (OP-Pank, Soome). Rahuldada vandeadvokaat Arvo Suubani kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt Veiko Lõometsale osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 269,08 eurot (sh käibemaks 52,08 eurot). Mõista Veiko Lõometsalt välja riigituludesse menetluskulud: - sundraha 800 eurot; - kaitsjatasu kohtumenetluses 269,08 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude summas 1069,08 eurot tasumine 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulu, kaitsjatasu 104,16 eurot – jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Menetluskulud Veiko Lõometsal tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB Pank – EE351010052031000004 Swedbank – EE522200221013264447 Luminor Bank – EE401700017002872300 LHV Pank – EE957700771001523585 Coop Pank – EE774204278607566704 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99926700008413 ning selgitus „Veiko Lõomets 1-25-7429 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni (välja arvatud prokuratuur lühimenetluses) Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 16.03.2026. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 06.04.2026. 2 / 16

Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 07.05.2026 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Veiko Lõomets on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem pannud toime vägivalla kompinendiga kuriteo tapmise, mille eest mõisteti ta Viru Maakohtu 02.10.2014 otsusega nr 1-14-535 süüdi KarS § 113 järgi, kandes karistust, 22.05.2025 kella 12.17 ajal Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas tööstushoone garaažis ähvardas kinnipeetav J. E.t tapmisega. Nimelt ütles Veiko Lõomets J. E.le: “Ma löön su maha. Ma löön sul haamriga pea lõhki” ning võttis laua pealt kätte haamri, liikus sellega J. E. juurde, haaras vasaku käega J. E. paremast õlavarrest kinni ja parema käega sooritas haamriga löögi J. E. pea suunas, kuid ei tabanud tema tahtest mitte sõltuvatel asjaoludel J. E. pead, kuna J. E. jõudis pea eest ära tõmmata. Veiko Lõometsa sõnadest ja tegevusest tundis J. E. ohtu enda elule ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Veiko Lõomets reaalselt lähenes J. E.le haamriga, millega tegi J. E. pea suunas löömisele iseloomuliku liigutuse ning J. E.le oli teada asjaolu, et Veiko Lõomets on varasemalt kandnud karistust tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest. Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 120 lg 1 järgi ette nähtud kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti süüdistatakse Veiko Lõometsa selles, et tema 22.05.2025 kella 12.17 ajal Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas tööstushoone garaažis haaras vasaku käega J. E. paremast õlavarrest kinni, millega tekitas J. E.le füüsilist valu ja parema käe deltapiirkonda pindmise nahamarrastuse mõõtmetega 4 cm x 3 cm. Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ette nähtud kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud korduvalt.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil tunnistas süüdistatav ennast täielikult süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud kuriteos ega vaidlustanud asjaolusid, KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tunnistas ta ennast osaliselt, täpsustades, et otsest vägivalda kui sellist tema arvates ei olnud, kuid ta tõesti haaras kannatanult käest. Muid asjaolusid süüdistatava ei vaidlusta. Süüdistatav väljendas kohtuistungil kahetsust toimepandust. Süüdistatav võttis õigeks tsiviilhagi summas 100 eurot, muus osas ei ole esitatud tsiviilhagiga summas 2000 eurot nõus. Süüdistatav ei soovinud kohtuistunhgil ülekuulamist. V. Lõometsa 10.11.2025 kahtlustatavana ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta tunnistab kannatanu ähvardamist ja ta sooviski ähvardada kannatanut, kuid mitte lüüa. Süüdistatav selgitas, et tema ja kannatanu koostöö majandustöödel vanglas ei laabunud. Kannatanu arvas, et naiste käske täita ei ole vaja, kamandas teisi, otsustas millal ta teeb tööd või ei tee, tekitas endale töötunde soovides olla tööl nädalavahetustel, tegi endale kunstiringi tööajal, joonistas, aga määratud töö oli tegemata. Kannatanu arvas, et ta võib vastu hakata ja keelduda, kuna tööjuht on naisterahvas. Süüdistatav oli kogu selle peale vihane ja otsustas, et 3 / 16

tuleb natukene hirmutada. Süüdistatav tegeles sündmuse päeval hommikust peale lillekastide valmistamisega. Töölaual olid tööriistad, ka haamer. Süüdistatav pakkus kannatanule, et too tuleks ka kaste tegema, kannatanu keeldus, et talle ei ole see huvitav. Süüdistatav ähvardas kannatanut, haamer oli käes, kannatanu läheduses. Süüdistatav võis kergelt viibutada haamriga hirmutamiseks. Lisaks süüdistatav sõimas kannatanut. Süüdistatav arvab, et ta ei haaranud kannatanut käest kinni. Süüdistatav kinnitas, et kannatanu töötas niitmisel traktoriga, süüdistatav trimmeri ja väiksema niidukiga. Tõepoolest, aiapostide juures pidi kannatanu sõitma pikemal otsal, kannatanu aga keeldus, ütles, et ta niidab ainult suuri platse. Ta ei öelnud kannatanule, et ta lööb ta pea maha. Hirmutamine käis sõimamisega. Midagi ähvardavat süüdistatav ei öelnud. Kui ta liikus kannatanu suunas haamriga, oligi mõte hirmutada. Kinnipeetust kannatanule oli kohtuistungi aeg ja koht teatavaks tehtud ja tagatud võimalus osaleda kohtumenetluses videokohtuistungi kaudu. Videokohtuistungil avaldas kannatanu, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil ja kasutas õigust lahkuda videokohtuistungilt. Kannatanu 09.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollist nähtub, et 22.05.2025 oli ta vanglas tööl ja kl 12.30 lõpetas oma lõuna ja suundus garaaži. Tal oli plaanis korjata kokku varem maha niidetud rohi ja selleks soovis ta kutsuda appi välitöödele määratud kinnipeetu Veiko Lõometsa. Süüdistatav oli garaažis ja tegeles lillekastide valmistamisega. Ta pakkus süüdistatavale korjata rohu ära, süüdistatav keeldus põhjusel, et tal kaste tuleb teha. Kannatanu otsustas siis hakata muru niitma tööstushoone juures, selleks sõitis ta murutraktoriga garaažist välja ja hakkas niitma. Kohale tulid vangla töötajad A. K. ja H. S.. Kannatanu sõitis traktoriga kergelt vasti aiaposti ja K. ütles, et ei tohi traktoriga niita seal, see on välitöölise ülesanne niita seal käsitsi. K. ütles garaažis olevale süüdistatavale, et postide vahelt ta peab rohu niitma. Selle peale pöördus süüdistatav kannatanu poole ja ütles, et ta lööb kannatanu maha, ta lööb kannatanul haamriga pea lõhki. Kannatanult tekkis hirm, et süüdistatav päriselt tuleb ja peksab haamriga ja tapab ta ära, sest süüdistatav on varasemalt karistatud tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanul tekkis hirm oma elu pärast. Süüdistatav võttis kättes laualt haamri. Süüdistatav haaras käega kannatanu paremast õlavarrest kinni ja teise käega tõstis haamri kannatanu kohale nagu hakkaks lööma. Käehaare oli tugev ja tekitas füüsilist valu. H. S. karjus süüdistatavale, et too lõpetaks ära. Süüdistatav jäi kohale ja ei löönud. H. S. läks süüdistatavaga garaažist välja. Kuna K. ega S. ei teatanud kedagi, et kannatanut rünnati, läks ta teise valvuri juurde ja teatas, et süüdistatav tahtis teda haamriga maha lüüa. Käsivarrele tekkis punetus, mis hiljem muutus sinikaks. Pärast seda sündmust kohtus ta paar korda psühholoogiga ja pandi kirja ka psühhiaatri vastuvõtule. Samuti tarvitab ta igapäevaselt palderjani. Veiko Lõimets on Viru Maakohtu 01.10.2014 kohtuotsusega süüdi tunnistatud KarS § 113 alusel tapmises ja liitkaristuseks on mõistetud 9 aastat vangistust algusega 18.08.2013. Käesoleva kriminaalasja materjalidesse on lisatud üksnes kohtuotsuse resolutiivosa, milles puudub isikule esitatud süüdistuse tekst. Seega ei ole kohtule teada, millises faktilises teos on isik süüdi tunnistatud. Kohus rahuldub sellega, et eeldab, et tapmise süüdistus sisaldas igal juhul kehalise väärkohtlemise komponendiga tegu. Tunnistaja H. S. 12.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta on haldusteenistuse spetsialist Viru Vanglas ja 22.05.2025 teavitas ta kannatanut ja süüdistatavat, kes mõlemad olid määratud välitöödele, et peale lõunat on planeeritud mööbli kolimine, et nad oleksid valmis. Kl 12.30-13.00 tunnistaja läks garaaži koos A. K., et kutsuda süüdistatavat ja kannatanut mööbli 4 / 16

vedama. Kannatanu sel ajal niitis muru ja riivas niidukiga vastu aiaposti. Tunnistaja selgitas, et traktoriga niita postide vahel ei tohi, seda oleks pidanud teine välitööline ehk süüdistatav käsitsi trimmeriga. Tunnistaja läks garaaži. Süüdistatav oli juba ärritunud. Süüdistatav väitis, et kannatanu sundis teda hakata korjama rohu, temal aga ülesanne lillekastid valmis teha. Tunnistajale on teada, et viimased 2-3 nädalad olid süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted probleemsed, sest süüdistatava sõnul kannatanu kamandab. Tunnistaja selgitas süüdistatavale, et olgu üks teeb oma ülesande, teine tegeleb oma ülesandega. Tunnistaja ja süüdistatav olid garaažis kõrval, siis sisenesid garaaži kannatanu ja K., kes jäid seisma uste juures. Ühel momendil ütles kannatanu midagi süüdistatavale, mille peale süüdistatav ütles kuidagi nii – ära kamanda ma löön su maha. Järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna. Süüdistatav lõi haamriga kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea nii alla, et haamriga pähe ei saanud. Tunnistaja viis süüdistatava garaažist välja ja selgitas, et nii ei tohi käituda. Süüdistatav rahunes ja ütles, et nüüd jääb tööst ilma. Tunnistaja ei näinud, et süüdistatav oleks kannatanu õlavarrest kinni haaranud. Mõlemad kannatanu ja süüdistatav olid töölt kõrvaldatud. Kannatanu oli töölt kõrvaldatud seoses sellega, et pikema aja kestel suhtus töösse hooletult ja rikkus välisala, mida oli talle hooldada. Tunnistaja A. K. 12.06.2025 ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta Varu Vanglas haldusspetsialitina tööl ja kuupeva ei mäleta, kuid kl 12.30-13.00 tunnistaja läks koos H. S.iga garaaži, sel päeval oli plaanis tegeleda mööbli vedamisega ja sellega olid määratud tegelema süüdistatav ja kannatanu. Mõlemad olid ülesandest teadlikud, neid eelnevalt teavitatid. Enne lõunat oli planeeritud niitmine ja peale lõunat mööbli vedamine. Tunnistaja ja H. S. tulid garaažu juurde. Kannatanu niitis ja sõitis vastu aiaposti. Garaažis oli süüdistatav, valmistas lillekaste. Süüdistatava sõnadest sai tunnstaja aru, et hommikust peale oli kannatanuga sõnavahetus niidetud rohu teemal. H. S. püüdis rahustada süüdistatavat. Garaaži astus kannatanu, kes ütles midagi süüdistatavale. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis kõvem vaidlus ja järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna. Süüdistatav lõi haamriga kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea nii alla, et haamriga pähe ei saanud. H. S. püüdis rahustada süüdistatavat ja läks temaga garaažist välja. Tunnistja jäi koos kannatanuga garaaži algul. Kannatanu oli pigem rahulik. Ta ise vigastusi kannatanul ei näinud ega kannatanu garaažis pole kurtnud. Tunnistaja L. P., vanemvalvur, 12.06.2025 koostatud ülekuulamisprotokollis kinnitas, et 22.05.2025 kl 13 paiku pöördus tema poole kannatanu ja avaldas, et süüdistatav on talle kallale tulnud ja haamriga löönud. Vigastusi tunnistaja ei näinud. Kannatanu ei rääkinud midagi ähvardamisest. Meditsiiniosakonnas oli õlavarrel avastatud marrastus, kannatanu selgitas, et süüdistatav haaras õlavareest käega kinni. SA Ida-Viru Keskhaigla epikriisist nähtub, et 22.05.2025 on avastatud õe iseseisval vastuvõtul, et paremal käel deltapiirkonnas pindmine nahamarrastus suurusega 3 x 4 cm. Nahamarrastus kerget laadi, paraneb 1 nädalaga. Asitõendivaatlusprotokollist, koostatud 30.07.2025 nähtub, et vaadeldud on salvestis. Salvestis originaalis on KIS-le esitatud ja kättesaadav zip.failina. Kohus on tutvunud protokolli ja 5 / 16

salvestisega. Tõendid on omavahel kooskõlas. Nimelt, 12:17:07 kannatanu ja süüdistatav vestlevad, süüdistatav žestikuleerib, süüdistatav näib väliselt ärritununa. Kl 12:17:20 süüdistatav võtab kätte eseme ja liigub kannatanu suunas, vangla töötaja paneb süüdistatavale käe ette, kuid süüdistatav lükkab eemale, süüdistatav tõstab eseme pea kohale ja liigub jätkuvalt kannatanu suunas. Kl 12:17:23 süüdistatav haarab kannatanut õlavarrest kinni, kannatanu taganeb tõmmates kätt üles. Kl 12:17.24 süüdistatav sooritab esemega löögiliigutust kannatanu suunas, kannatanu teeb liigutuse nagu alla kummardades tõmbab pea alla. Kl 12:17:25 süüdistatav ja kannatanu on üksteisele otsa, süüdistatav taganeb töölaua poole, ese on käes. Vangla töötaja hoiab kätt enda ees püsti süüdistatava möödumisel. Hiljem viskab süüdistatav eseme töölaua riiulile. Süüdistatava teo aktiivne faas, füüsiline tegevus, kestab 5 sekundit, sellele eelnenud vestlus ehk sõnaline faas 13 sekundit. Salvestisel on selgelt visuaalselt tuvastatav süüdistatava liikumine kannatanu suunas, käes ese, käe esemega tõstmine, kannatanu paremast õlavarrest kinni haaramine ja esemega löögliigutuse tegemine kannatanu pea piirkonna suunas, kannatanu kaitseliigutus on visuaalselt nähtav, ta üritab peaga alla poole kummarduda. Korrapidaja-abi J. S. 31.07.2025 ülekuulamisprotokollist nähtub, et meditsiiniosakonnas nägi ta kannatanu õlavarrel nahamarrastust. Kannatanu lubas teha vigastusest pilte. Fotod on esitatud, tlk 31, paremal õlavarrel on visuaalselt nähtav punetus. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused, et ta võis ainult viibutada haamriga kannatanu suunas ja ähvardas ainult kannatanu sõimamisega, on kriminaalasja materjalidega ümber lükatud. Kannatanu ütlused, et süüdistatav ähvardas teda, et lööb ta pea haamriga lõhki ja võttis kätte haamri ja kannatanu tundis hirmu oma elu pärast, leiavad kinnitust tunnistaja H. S. ütlustega: „ära kamanda ma löön su maha“ ütles süüdistatav midagi sellest ja järgmisel hetkel haaras kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja A. K. ei osanud öelda süüditatava sõnu, vaid kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli sõnavahetus. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused, et ta ei haaranud kannatanut käest kinni ega teinud midagi haamriga kannatanu suunas, on kriminaalasja materjalidega ümber lükatud. Kannatanu ütlused, et süüdistatav haaras kannatanu käest kinni ja tõstis käe, milles oli haamer, ja tegi sellise liigutuse kannatanu suunas, nagu lööks haamriga, on leidnud kinnitust ka teiste tõenditega. Tunnistaja H. S. ütlused. Järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna. Süüdistatav lõi haamriga kannatanu suunas. Kannatanu tõmbas pea nii alla, et haamriga pähe ei saanud. Tunnistaja A. K.. Järgmisel hetkel haaras süüdistatav kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Tunnistaja pani käe ette et takistada, kuid süüdistatav ikka liikus edasi kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse nagu ennast kaitsta. Kannatanul on vahetult peale sündmus avastatud nahamarrastus suurusega 3 x4 cm, mis visuaalselt fotol punetusena tuvastatav. Tervishoiuasutuse koostatud 22.05.2025 epikriisis on vastav kehavigastus kirjeldatud kui objektiivne leid. Salvestiselt on nähtav süüdistatava liikumine kannatanu suumas, kannatanu õlavarrest kinni haaramine ja esemega ööögiliigutuse tegemine, samal ajal kannatanu kaitseliigutus, ta üritas pea kaitsja kummardades peaga alla. 6 / 16

Kohtuliku aruatmise tulemina on kinnitust leidnud järgmine tegu: Veiko Lõomets, olles varasemalt toime pannud vägivalla komponendiga kuriteo, tapmise, mille eest on ta süüdi tunistatud ja karistatud KarS § 113 järgi Viru maakohtu 01.10.2014 kohtuotsusega, 22.05.2025 kella 12.17 ajal Jõhvis, Ülesõidu 1 asuvas Viru Vanglas tööstushoone garaažis ähvardas kannatanut J. E.t tapmisega, nimelt et ta lööb kannatanu maha ja/või lööb pea lõhki, ja võttis kätte haamri, liikus sellega J. E. juurde, haaras J. E. paremast õlavarrest kinni, millega tekitas J. E.le tervisekahjustuse - parema käe pindmise nahamarrastuse mõõtmetega 4 cm x 3 cm, ning tegi haamriga löögi J. E. pea suunas, kuid ei tabanud kannatanu pead. Veiko Lõometsa sõnadest ja tegevusest tundis J. E. ohtu enda elule ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Veiko Lõomets hoidis käes haamrit, ning J. E.le oli teada asjaolu, et Veiko Lõomets on varasemalt kandnud karistust tapmise ja kehalise väärkohtlemise eest. Sellise tegevusega pani Veiko Lõomets toime KarS § 120 lg 1 järgi ette nähtud kuriteo, s.o tapmisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist ning KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ette nähtud kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise väärkohtlemise, kui see on toime pandud korduvalt. Kuna kannatanule on tekitatud tervisekahjustus, nahamarrastus suurusega 3 x 4 cm, mis tervishoiuteenuse töötaja arvamusel paraneb 1 nädalaga, ei pea kohus kontrollima sellist KarS § 121 lg 2 kooseisulist tunnust, kas kannatanule oli põhjustatud füüsiline valu , sest KarS § 121 koosseis näeb ette vastutuse tervisekahjustuse ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord, VV 13.08.2002 määrus nr 266, § 1 ja 2 näevad ette, et tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Tervisekahjustus tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel. Kannatanul on esinenud meditsiinilise vaatluse ajal kudede anatoomiline terviklikkuse häire ( inimkeeles nahamarrastus, mis on tekkinud füüsilise vägivalla toimel, kätest haaramisel) on õiguslikus mõttes tervisekahjustus. Kohtu arvates on tegemist ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule – ähvardamisele ja kehalisele väärkohtlemisele. Tegu on üks ajalises ja ruumilises mõttes, samuti on teoaktid loogiliselt seotud ja tuletatud ühest tahtlusest. Kohtupraktikas on teoühtsusele korduvalt tähelepanu pööratud, viimati Riigikohtu lahend 1-245284/43 p 34: „Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Nt RKKK 13.11.2012, 3-1-1-97-12, p 11.)“ Kogu tegu kestis 18 sekundit, sellest aktiivne füüsiline faas 5 sekundit. Tegu toimus ühes kohas- Viru vanglas garaaži ruumis. Vägivalgdsed teoaktid, olgu see vaimne või füüsiline vägivald, olid seotud ühe konkreetse kannatanuga. Süüdistatava ühine tahtlus oli suunatud vägivallateole kannatanu suhtes. Süüdistatav algul ähvardas ühe lausega sõnaliselt, et ta lööb kannatanu maha ja/või lööb pea lõhki, siis kohe võttis haamti kätte liikus kannatanu suunas, haaras käest kinni, tekitades marrastuse ja tegi haamriga löögiliigutuse. Teo objektiivne pilt näitab, et tegemist on ühe teoga, mis algas verbaalse ähvardamisega, jätkus haamri kätte võtmisega, liikumisega kannatanu suunas tõstetud üles käes haamriga ja lõppes haamriga löögiliigutuse tegemisega. Ka kõrvaltvaataja silmis moodustab süüdistatava teoaktide ahel 7 / 16

ühtset tegu. Subjektiivsest küljest kõik teoühtsust moodustavad teoaktid on toime pandud tahtlikult. Süüdistatav tegutses ähvardamisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes – ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk öeldes kannatanule, et ta lööb ta maha või /ja lööb ta pea lõhki, ning võttes seejuures kätte haamri ja tõstes seda üles nagu tahaks lüüa, teadis ta et edastab kannatanule ähvardava sisuga sõnumi ja kinnitab öeldut teoga. Süüdistatav tahtiski ähvardada kannatanut, sest ta esiteks valis vastavaid väljendeid, mis ei tekitanud kahtkust nende sisust ( löön maha, löön pea lõhki). Sellised väljendid tähendavad ka kõrvaltvaataja jaoks ähvardamist kas tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega, seega oli süüdistatava tahtlusega hõlmatud ja see, et kannatanul tekib suure tõenäosusega hirm. Süüdistatava soovi ähvardada kinnitab ka objektiivne teopilt – sõnadele lisandus haamri kätte võtmine ja selle üles tõstmine nagu löögiks. Tervisekahjustuse, nahamarratuse, põhjustamisel tegutses süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Süüdistatav pidas võimalikuks, et ta tesoatb süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ehk pidas võimalikuks antud juhul kannatanu keha kudede tervisklikkuse häirimist ( teisisõnu nahamarrastuse põhjustamist kannatanu käest haaramisel) ning mööniski seda. Möönmisele osutab teo objektiivne pilt – süüdistatav haaras kannatanut õlavarrest sellise jõuga, et nahale on tekkinud 3 x 4 cm suurune marrastus. Mõjutades kannatanu füüsiliselt käest haaramisega, piisavalt intensiivselt, et tekuks marrastus, möönis süüdistatav, et selles käehaardest suure tõenäosusega tekib nahale kehavigastus kas kriimustus, marrastus, hematoom vms. Kohus ei ole tuvastanud süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti ei ole kohus tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid.

TSIVIILHAGI

Kannatanu esitas tsiviilhagi summale 2000 eurot mittevaralise ehk moraalse kahju hüvitamiseks. Hagiavaldusest, tlk 8, nähtub, et süüdistatav tekitas kannatanule vaimset kannatust, mis seisnes selles, et kannatanu tundis surma hirmu. Ta vajas psühholoogi ja psühhiaatri abi, et elujärg taastada. Psühhiaater kirjutas välja ravimid, mida ta peab tarvitama 6 kuud. Kannatanu vaimne tervis ei ole taastunud ja ta on siiani stressis. Hagiavaldus on esitatud 30.06.2025. Tsiviilhagi osas ei ole kannatanu tõendeid esitanud. Kannatanu esitas 05.12.2025 avalduse, et jääb oma hagu juurde summas 2000 eurot, kohese tasumise korral on nõus vähendama hagi summani 1500 eurot. Tsiviilhagi osas ei ole kannatanu tõendeid seekord esitanud. Kannatanule on selgitatud 09.06.2025 ülekuulamisel, et tal on õigus esitada prokuratuuri kaudu tsiviilhagi seaduses ettenähtud korras ja tähtaja kestel, samuti on selgitatud õigus esitada tõendeid ja kaebusi. Kannatanu kinnitas ülekuulamisprotokollile oma allkirjaga, et kohustused ja õigused on talle selgitatud ja arusaadavad. Kannatanu ei esitanud hagi juurde tõendeid kohtueelsel uurimisel ega soovinud osaleda kohtumenetluses kriminaalasja arutamisel. Samas ei ole kannatanu kunagi avaldanud, et ta loobuks tsiviihagiks või võtaks selle tagasi. Süüdistatav vaidles hagile vastu. Ta tunnistab ähvardamistegu. Ta võtab õigeks hagi summas 8 / 16

100 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel leidnud faktilistest asjaoludest ja tõenditest.

lähtub kohus kohtus kinnitust

Järgmised asjaolud on kohtu arvates kindlaks tehtud usaldusväärselt. Kohus on tuvastanud, et süüdistatav ähvardas kannatanut sõnaliselt, et lööb ta maja ja/või lööb ta pea lõhki ja võttis kätte haamri. Süüdistatav haaras kannatnut õlavarrest kinni tekitades nahamarratuse suurusega 3 x 4 cm ja tegi löögiliigutuse haamriga nagu ta lööks kannatanut. Löök kannatanut ei tabanud, kannatanu tegi katseliigutuse, kummardades ja hoides pead alla poole. Sündmus kestis 18 sekundit. Süüdistatav lõpetas ise tegevuse. Teo juures viibisid kaks tunnistajat, vangla haldusspetsialistid, üks tunnistajatest püüdis takistada süüdistatava liikumist, pannes talle käe ette, takistamine ei õnnestunud. Sündmus leidis aset vanglas garaažis, kus süüdistatav ja kannatanu olid hõivatud neile määratud tööga. Kannatanu ja süüdistatava suhtlemine ja koostöö ei laabunud. Süüdistatav ei olnud rahul kannatanu suhtumisega töösse. Ka kannatanu ei olnud rahul süüdistatava suhtumisega, süüdistatav ei olnud nõus kannatanu pakutud tööde järjekorraga. Kannatanu töö kvaliteet sai negatiivse hinnangu tunnistajalt ( H. S. haldusspetsialist) ja kannatanu sai töölt kõrvaldatud töö kehva kvaliteedi pärast. Meditsiiniosakonnas kehavigastuste tuvastamisel käitus kannatanu rahulikult, oli nõus selgitama olukorda ja võimaldama tegema pilte ( tunnistaja J. S.). Kannatanul avastati nahamarrastus 3 x 4 cm, mis paraneb 1 nädalaga. Kannatanu ütluste kohaselt kahel korral ta käis psühholoogi juures, ühel korral psühhiaatril ja 6 kuud pidi tarvitama ravimeid. Viimased asjaolud ei ole süüdistatava ega kaitsja poolt vaidlustatud. Seega, tekitati kannatanule tervisekahjustuse ( nahamarrastus), samuti rünnati kannatanu vaimset tervist ( ehk muu isikuõigust), ähvardades tapmise või tervisekahjustusega. Teo toimepanija ehk kahju tekitaja on süüdistatav. Süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Mittevaralise kahju hüvitamisele on võlaõigusseadusega seatud teatud tingimused. § 134. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused (2) Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. (5) Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.] Riigikohtu lahend 3-1-1-57-10: „26. Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi korduvalt väljendatud seisukoha järgi puuduvad moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus nr 3-2-1-1-01 ja 25. mai 2005. a otsus nr 3-2-1-51-05)....“ Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kahju saanud isiku väljamõistetava kahjusumma suuruse võrra rikastumine. Mittevaralise kahju mõistlik hüvitis ei tohi väljuda 9 / 16

kahju hüvitamise üldpõhimõtetega määratletud piiridest, nimelt VÕS § 127 lg 1 - kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Seega, mittevaralise kahju hüvitamine omab eesmärki leevendada kahju saanud isiku valu ja kannatuste mõju tema elujargule. Hüvitisel on seega kannatanu suhtes tema hingelist ja/või füüsilist seisundit tasakaalustav tähendus, kahju tekitanud isiku suhtes on mittevaralise kahju hüvitamise kohustusel ka preventiivne mõju ( kahjuhüvitise preventiivse mõju kohta vt õigusajakirjandusest, Juridika 2008/2 lk 93-101, autor Karin Sein). Eelmainitud artiklis on kohtu arvates autor põhjendatult osutab, et mittevaralisel kahjuhüvitisel puudub siiski karistuslik tähendus. Riigikohtu lahend 1-22-5835/33 käsitleb mttevaralise kahju hüvitamise teemat kokkuvõtlikult järgmiselt. Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31) Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43) VÕS § 134 lg 5 mõttes ei olnud süüdistatava poolt toime pandud isikuõiguse rikkumine raske ega ulatuslik. Kannatanule olid öeldud üks või paar väljendit, et süüdistatav lööb kannatanu maha, millele järgmes haamri kätte võtmine ja selle üles tõstmine nagu löögiks. Lisaks, süüdistatav haaras kannatanu käest ühe käega kinni, põhjustades nahamarrastust 3 x 4 cm suurusega, mis paraneb 1 nädalaga ( neditsiiniline dokument on kriminaalasja materjalides). 10 / 16

Kogu sündmus kestis 18 sekundit ja süüdistatav ise lõpetas oma tegevuse, visates haamri käest ära. Rikkumine on ajas teostatud intensiivselt, kuid mõju kannatanule tervisele jäi pigem kergeks. Ei ole tuvastatud, et rikkumine osutas kannatanule olulist mõju, tekitades masendust, sügavat pikemalt kestvat hirmutunnet, rääkimata tervisekahjustusest tulenevaid kannatusi. Käesoleval juhul ei saa rääkida hüvitist mõjuvatest faktilistest asjaoludest nagu „kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus“ (Riigikohtu lahend 1-22-5835/33 p 31). Iga kuritegu tekitab kannatanule stressi teatud määral, samas ei saa öelda, et mis tahes isikuvastase kuriteo puhul on isikuõiguse rikkumine automaatselt sedavõrd raske ja ulatuslik, et kahjuhüvitis oleks mõõdetav tuhandetes eurodes. Kannatanu poolt palderjani tarvitamine, ühel korral psühhiaatri ja kahel korral psühholoogi juures käimine osutab, et kannatanul võivad esineda kas psühhiaatrilised või psühholoogilised häired või muu tervise või käitumisega seotud probleem. Samas ei ole andmeid, et sellised häired, kui neid on, tekkisid süüdistatava teoga seoses. Samuti ei ole tuvastatud, et kannatanu heaolu oleks pikemaajaliselt või püsivalt kahjustatud. Süüdistatava ajaliselt piiratud sõnaline ärvardus ja süüdistatava tegu, käest haaramine ja haamriga löögiliigutuse tegemine, ei põhjustanud samuti ajas püsivaid tagajärge, tervise halvenemist, elustiili või elustandardi olulist muutmist. VÕS § 134 lg 5 mõttes hindab kohus kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kannatada saanud isikusse. Ei kohtueelsel ega kohtumenetluses väljendanud süüdistatav vabandust, kuigi sõnaselt vastas, et kahetseb toime pandud tegu. Süüdistatav ise lõpetas oma kahju tekitava teo, viskas käest haamri ära ja allus lõpuks vangla spetsialisti korraldusele lõpetada. Kohus näeb, et süüdistatav ei soovinud konfliktiga jätkata. Tunnistajale ta ütles, et nüüd ilmselt jääb ilma tööta ( konflikti pärast), samas ei näe kohus tema suhtumises ühtki oma tegu taunitavat tooni. 2024. a on süüdistatava sissetulek peale mahaarvamisi kokku 348 eurot, maksekohuslaste registri andmed. Keskmiseks päevasissetulekuks on maksuameti andmetel 0 eurot. Kahjuhüvitise määramisel arvestab kohus selle preventiivset mõju süüdistatavale. Kuna kahjuhüvitis väljendub rahalises summas, on loogiline, et arvesse tuleb ka süüdistatava reaalne sissetulek. Kohtupraktikas on deliktiõiguse rikkumiste puhul määratavad hüvitised kergemate juhtumite puhul algavad alates 100 eurost. 2023. aastal valminud kohtupraktika analüüs näitab suunda, et kergemate rikkumiste puhul on kõiki asjaolusid arvestades võivad hüvitised olla vägagi erinevad. https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/Mittevaraline_kahju_2020-2022.pdf Näited, et oleks selge faktiliste asjaolude ja hüvitiste proportsioonid võrreldes käesoleva kohtuasjaga: Tsiviilasja nr 2-21-17481 asjaolude kohaselt esines hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel lühiajalisem teadvuskadu. Ta sai lülisamba nimmeosa ja vaagna murru, tal tekkis šokk ja hirm liikluses osaleda. Samas leidis kohus, et hageja vigastused ja läbielamised ei ole muutnud oluliselt tema elukorraldust ning kohus pole tuvastanud negatiivseid asjaolusid, mis tingiksid keskmisest suurema hüvitise määramise. Hageja ei ole ka tõendanud, et õnnetus on jätnud olulisi jälgi tema psüühikale. Seetõttu määras kohus õiglaseks hüvitiseks 200 eurot. Ka selles asjas juhtis kostja mootorsõidukit alkoholijoobes. Tsiviilasjas 2-20-7042 mõisteti kahjuhüvitisena 900 eurot olukorras, kui hagejal diagnoositi liiklusõnnetuse tagajärjel rindkere põrutus, ta pidi tarvitama kangeid valuvaigisteid ja olema mitmel korral valu tõttu töövõimetuslehel. 11 / 16

Kinnine tsiviilasi. Hagejal diagnoositi arvukad näo, kaelapiirkonna, vasaku õla ja vasaku põlveliigese pehmete kudede vigastused, mis avaldasid hageja tervisele mõju ka vähemalt kuu aega hiljem. Samuti on hagejal diagnoositud krooniline traumajärgne peavalu. Arvestades kehavigastuste iseloomu, leidis ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. Mitu tsiviilasja oli seotud näo piirkonda löögi tagajärjel tekkinud kehavigastustega. Tsiviilasja nr 2-18-5223 asjaolude kohaselt kaotas hageja löögi tagajärjel neli hammast, tal purunes lõualuu ja tal oli peapõrutus. Hageja viibis haiglas, mitmete aastate jooksul tehtud raviprotseduurid on olnud pikaajalised ja keerulised ning on põhjustanud hagejale olulisi ebamugavusi ja kannatusi. Hüvitis on 1000 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-11127 luges kohus tuvastatuks, et kolme esihamba väljalangemine põhjustas hagejale suurt valu, hammaste kaotuse tõttu oli häiritud tema toitumine ja sotsiaalne suhtlus ning hammaste taastamisega kaasnes ebameeldivusi (valu, töölt puudumine). Hageja kannatas enda seletuse kohaselt paar kuud valu ning tema elukvaliteet oli tuntavalt häiritud, seejärel oli hageja võimeline tavapärase elukorralduse juurde naasma. Eeltoodud asjaolusid ja varasemat kohtupraktikat arvesse võttes pidas kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 300 eurot. Kriminaalasjades mittevaralise kahju hüvitiste analüüs, koostatud 2020. a, puudutab 2018-2020 kohtuotsuseid. Sellest nähtub, et kergemate kehavigastuste puhul on mittevaralise kahjud hüvitatakse mitme saja euro ringis ühele kannatanule, sõltuvalt asjaoludest. Mitmes asjas väljamõistetud hüvitised kergemate kehavigastuste puhul piirduvad 50-100 euroga. Perioodil 01.06.2018–31.05.2020 rahuldas maakohus kannatanule osaliselt mittevaralise kahju nõude 1 kriminaalasjas, milles süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 120 lõike 1 järgi. Ähvardamise asjas oli väljamõistetud mittevaralise kahjusumma 500 eurot. Nimelt, üldmenetluse kriminaalasja 118-8872 asjaolude kohaselt pani süüdistatav õhupüstoli esmalt kannatanule otsmiku vastu ja seejärel suunas selle kannatanu põlve suunas ning lausus: „kas sa tahad kogu elu longata“. Seejärel nõudis süüdistatav kannatanult kuldketi üleandmist ja kui kannatanu sellest keeldus, haaras ta noa ja lähenes kannatanule, kuid kannatanu põgenes. Kohus leidis, et kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta tundis reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast ning tunneb seda jätkuvalt, arvestades süüdistatava soovi kannatanus hirmutunnet esile kutsuda. Nimelt süütas süüdistatav ka kannatanu korteri. Kohus on uurinud esimese astme kohtute värskemat kohtupraktikat 2024-2025 tehtud lahenditest. Kohus tutvunud ja analüüsinud sarnast kohtupraktikat tsiviilasjade deliktiõiguse valdkonnast, samuti kehslise väärkohtlemise ja ähvardamise kriminaalvaldkonna praktikat. All on viidet analüüsimise järgselt koostatud tabelile:

Moraalse kahju tabel.docx

Mõned näited. Nimelt tsiviilasjas 2-23-3153 ( 21.02.2024 lahend) mittevaralise kahjuhüvitis on määratud summas 100 eurot selle eest, et üks kinnipeetav väänas teise kinnipeetava kätt kipsis, tekitades füüsilist valu. Kohus osutas ka sellele, et kuba kriminaalkaristuse mõistmine peaks juba omama kostjale preventiivset mõju. Samuti kostja teo lühiajaline mõju hagejale õigustab hüvotise määramist pigem hüvitise skaala miinimumi lähedases summas. 12 / 16

Kriminaalasjas 1-24-5754 ( 05.02.2025 lahend) määäras kohus mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot selle eest, et kinnipeetav ründas vanglas kaaskinnipeetavat, lüües kannatanut korduvalt kätega keha piirkonda. Kui kannatanu maha kukkus, jätkas peksmist rusikate, põlve ja jalgadega pea ja ülakeha piirkonda (nina piirkonnas suured sinised verevalumid, ninaverejooks, silmade ümbruses punetavad verevalumid ja veritsevad 2 cm suurused löögihaavad, paistes ja sinised huuled, parema kõrva taga ja pea ümber verevalumid, mõlema küünarvarre piirkonnas punased laigud. Kohus arvestas, et kannatused on mõõdukad, sest kannatanu ei vajanud pikaajalist ega spetsiifilist ravi ja abi, piirduti plaastri paigaldamisega ja jääkoti kasutamisega. Kriminaalasjas 1-25-5047 ( 18.03.2026 lahend) määrati mittevaralise kahju hüvitise summaks 200 eurot. Tegemist on ähvardamise episoodiga, seisnes selle, et süüdistatav helistas ning ähvardas metsa viia ja kurikaga lüüa, ähvardas maja põlema panna. Sama õhtu läks elukohta, trampis vastu maja välisust ja nõudis, et kannatanu tuleks välja. Kannatanu tundis hirmu enda elu ja tervise pärast. Järgmine päev ähvardas telefonis suhtlusrakenduses veel, läks hiljem kannatanu viibimiskohta ja võttis sõneluse käigus välja noa. Kohtuasjas 1-24-1953 piirdus kohus 100 eurose mittevaralise kahju hüvitise määramisega. Süüdistatav lõi ühel korral kannatanut rusikaga näo piirkonda, seejärel haaras jopest tõmbas pikali, lõi kahel korral jalaga vastu kannatanu nina, kahel korral rusikaga vastu pead oimu piirkonda - millega tekitas kannatanule füüsilist valu, ninaverejooksu, punetuse vasaku oimu piirkonda, ülemise huule turse ja vigastused selle sisepinnal ning kahe esihamba kahjustuse. Kohus: tegemist ei olnud üksiku löögiga, kannatanu sai füüsiliselt viga, samas töövõimetulehte ei võetud, harilik töörühm jätkus. Väide, et silmad läksid siniseks ja olid rängad pea- lihas ja luuvalud on tõendamata. Analüüsid ja värskem kohtupraktika näitavad, et kergematest tervisekahjustusestvõi kergematest deliktiõiguse rikkumistest tulenevad nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldatakse jätkuvalt tagasihoidlikutes summades. Hüvitise summa suureneb, kui tervisekahjustused ja rikkumisele kaasnevad muud asjaolud osutavad sellele, et kannatanule tuleb valu ja kannatusi hüvitada tõsisemalt. Väljamõistetud summad suurenevad reeglina vastavalt tervisekahjustuste raskustele ja rikkumiste ulatuslikkusele. Hüvitise preventiivset mõju hinnates juhib kohtupraktika tähelepanu asjaolule, et kriminaalkaristuse mõistmine juba iseenesest peaks osutama teo toimepanijale piisavat mõju. Kohus leiab,et lisaks süüdistatava süüditunnistamisele ( ja karistamisele) leevendab kannatanu väheulatusliku rikkumisega tekitatud valu ja kannatust hüvitis summas 100 eurot. Kohus hindab isikuõiguse rikkumist kergemaks ja 100-eurone hüvitis vastab rikkumise raskusele ja ulatusele, samas olles vastavuses kohtupraktikaga. Tsiviilhagi summas 2000 eurot kuulub rahuldamisele osaliselt, summas 100 eurot. Kohus ei leia, et elukallidus oleks käesolevas juhtumis otsustava tähendusega kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kohus leiab, et kannatanule tekitatud valu ja kannatused olid aktuaalsed vahetult peale kuriteo toimepanemist ja mõistliku aja möödumisel peale seda. Kohtu arvates väheneb teoga põhjustatud valu ja kannatus ajaga progressiivselt. Kergema rikkkumise puhul vähenebki valu ja kannatus kiiremini. Rikkumine oli toime pandud 22.05.2025, 10 kuud tagasi. Selles valguses ei ole käesoleva ajastu elu kallinemine kaalukas argument suurema hüvitise määramiseks.

KARISTUS

13 / 16

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-182232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 31-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus as (jas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus. Kohus leiab, et kuigi süüdistatav püüdis kohtuistungil oma teo tähendust pisendada ( tema sõnul puudus nn otsene vägivald), saai ta täielikul määral oma teo ebaõigusest ja sõnaliselt väljendas kohtuistungil selget kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus leiab, et süü suurus on alla keskmise, pigem raskeima saanktsiooni alammäärale lähedane. Tegemist on üheepisoodilise teoga. Tegu vastab kahele kuriteokoosseisule – ähvardamisele ja kehalisele väärkohtlemisele. KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritavas teos on üks kvalifikatsiooni andev tunnus – korduvus. Ähvardamisel kasutas süüdistatav eset – tõstes haamri üles. Kehalises väärkohtlemises ei kasutanud süüdistatav tervisekahjustuse tekitamiseks eset, mis saaks suurendada negatiivseid tagajärge. Samas tegi ta haamriga löögiliigutuse, mis tervisekahjustust ei põhjustanud. Tegu on ajalises mõttes lühiajaline ja kestis 18 sekundit. Ähvardus on väljendatud ühe lausega ja kinnitatud ka teoga – süüdistatav võttis kätte haamri ja tõstis selle üles nagu sooviks lüüa. Kehaline väärkohtlemine seisnes käest haaramises, mille tagajärjel tekkis kannatanu õlavarrele nahamarrastus 3 X 4 cm ja löögiliigutuse tegemises, mis ei tabanud kannatanut. Kannatanule tekitatud tervisekahjustus on kergemat laadi, üks nahamarrastus, mis paraneb 1 nädalaga. Kuriteo tagajärg ei ole märkimisväärne. Kuritegu ei 14 / 16

kutsunud esile kannatanu terviseseisundi pikemat halvenemist ega muid koosseisuväliseid negatiivseid tagajärge. Samas arvestab kohus, et ähvardamine on toime pandud otsese tahtlusega. Kohus arvestab süüdistatava isikut. Käesoleva ajal kannatab ta järjekordset vanglakaristust. Varasemalt on korduvalt kohtulikult karistatud. Vanglas on ta hõivatud tööga ja kuritegu oli toime pandud töö ajal. Seoses kuriteoga oli ta töölt kõrvaldatud. Töö oli süüdistatavale oluline ja ta hindas seda – teo järgselt väljendas ta kahetsust selles mõttes, et teo pärast kaotab tööd. See näitab, et süüdistatava impulsiivne käitumine on oluline riskifaktor. Varasemalt oli ta karistatud raske isikuvastase kuriteo eest ( tapmine). Süüdistatav oli vabastatud enne tähtaega Viru maakohtu 26.08.2022 kohtumäärusega ja talle määratud katseaja pikkus kuni 09.05.2024. Pärast vabanemist ei ole isik isikuvastaseid kuritegusid toime pannud vabaduses. Samas karistusregistri andmete alusel on tuvastatav, et isiku probleemiks on alkoholi ja joobes sõitmineisik tunnistati kahel korras süüdi KarS § 424 lg 2 järgi katseajal toime pandud uue kuriteo eest ja mõisteti reaalne vangistus, milles ta viibis käesoleva kohtuasja kuriteo toimepanemise ajal. Vangistuse ajal on isik 2024. ja 2025. aastal kolmel korral karistatud distsiplinaarkorras, mis jällegi osutab isiku probleemile hoida oma käitumist kontrolli all. Rahalise karistuse mõistmine ei ole kohtu arvates põhjendatud. Isik viibib vangistuses. Ta ei ole alati tööga hõivatud. Samuti on isiku sissetulekud vägagi tagasihoidlikud, vahepeal võivad olla olematud. Karistuse eesmärkide saavutamise seisukohalt oleks rahalise karistuse kohaldamine väheotstarbekas. Seda esiteks praktilistel kaalutlustel – isikul ei ole sissetulekuid rahalise karistuse täitmiseks. Ja teiseks, ei oleks rahaline karistus isikule mõjuv karistusmeede, sest isikut ei mõjutanud ka reaalsed vangistused. Ta jätkas kuriteo toimepanemisega isegi vangla režiimis. KarS § 120 näeb ette kas rahalise karistuse või vangistuse kuni 1 aastani. Keskmine sanktsioon - 6 kuud vangistust. KarS § 121 lg 2 näeb karistuserna ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastani. Keskmine sanktsioon - 2 ja pool aastat vangistust. Arvestades süü suurust ( alla keskmise, pigem alammäärale lähedane), süüdistatava isikut ( varasemalt korduvalt karistatud, muuhulgas raske isikuvastase kuriteo eest 2014. aastal), kergendavat asjaolu kahetsust, karistuse eesmärke, et isik ei paneks toime uusi kuritegusid ja ka õiguskord oleks kaitstud, on põhjendatud mõista süüdistatavale KarS § 63 lg 1 kohaldamisega ühe teo eest raskeima sanktsiooni alusel vangistus 2 kuud. KrMS § 238 alusel tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandikku ehk 20 päeva võrra, mõistes karistuseks 1 kuu 10 päeva vangistus.

Kuna uus kuritegu on toime pandud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise ajal, kuulub kohaldamisele KarS § 65 lg 2, isikule tuleb moodutada liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb suurendada Veiko Lõometsale mõistetavat karistust, s.o 1 (üks) kuu

(kümme) päeva vangistust, Viru Maakohtu 18.01.2024 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis on 09.03.2026 seisuga 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust, ning mõista Veiko Lõometsale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 9 (üheksa) päeva vangistust. 15 / 16

Karistuse kandmise alguseks tuleb lugeda 09.03.2026.

MENETLUSKULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg 1 alusel. KrMS § 175 lg 1 p alusel on menetluskuluks määratud kaitsja tasu. Samuti tuleb välja mõista isikult sundraha, vastavalt teo raskuse astmele. Kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest on V. Lõometsal tekkinud menetluskulud 104,16 eurot. Kohtumenetluses tekkinud kulu kaitsjatasu 269,08 eurot. Kohus leiab, et osa menetluskuludest on põhjendatud jätta riigi kanda ( 104, 16 eurot kohtueelsel uurimisel tekkinud kaitsjatasu), arvestades isiku resotsialiseerimise väljavaateid ja majanduslikku seisundit, samuti vähendades isikult välja mõistetava sundraha, kuni 800 euro suuruseni. Süüdistatavale on mõistetud vangistus, kanda on üle aasta, enne vangistust 2024 aastal puudus isikul piisav sissetulek, ka vangistuse ajal on sissetulekute saamine ei taga piisavat rahalist ressurssi. Oluline ka see, et peale vangistust saaks isik resotsialiseeruda. Rahalised võlgnevused reeglina takistavad resotsialiseerimist. Mistõttu peab kohus põhjendatuks viia menetluskulude summa tasemele, mis oleks isikule majanduslikule seisundile proportsionaalne. Kokku kuulub V. Lõometsalt menetluskuludena väljamõistmisele seega 1069,08 eurot, mis kuulub KrMS § 180 lg 3 alusel tasumisele ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Inna Kirsipuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

16 / 16

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.