Oleg Šilovi süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus
Apellant
Oleg Šilovi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm
Süüdistatav
Oleg Šilov. Isikukood: 36408092254; kodakondsus: määratlemata; elukoht: XXX; töötu; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole
Prokurör
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
Kaitsja
vandeadvokaat Küllike Namm
Teised menetlusosalised
kannatanu E.S. ja tema vandeadvokaat Allan Valk
Menetluse vorm
kirjalik
lepinguline
esindaja
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
2.Võtta kriminaalasja materjalide juurde prokuratuuri poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid – kannatanu poolt 10. oktoobril 2023 enda sõiduautost tehtud videosalvestis ja 10 fotot.
Lugeda kannatanu õigusabikulud 1581 eurot apellatsioonimenetluse kulude hulka ja mõista need kulud Oleg Šilovilt E.S. i kasuks välja. Selgitada, et see summa tuleb Oleg Šilovil tasuda E.S. i pangakontole nr EExxxxxxxxx. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Oleg Šilov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi O. Šilov 7. oktoobril 2023 kell 19.45 Kohtla-Järvel XXX juures E.S. i rusikaga näkku. Seejärel haaras süüdistatav kannatanu jopest, tõmbas viimase pikali, ning lõi teda kahel korral jalaga vastu nina ning kaks korda rusikaga vastu oimupiirkonda. Sellise käitumisega tekitas O. Šilov E.S. ile füüsilist valu ning kehavigastused – ninaverejooksu, punetuse vasakul oimupiirkonnal, ülemise huule turse ja vigastused selle sisepinnal, samuti kahe esihamba kahjustuse. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsusega tunnistati O. Šilov süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle 6 kuu pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvati sellest maha eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva – kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see täitmisele pööramata tingimusel, et O. Šilov ei pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 toodud kontrollnõudeid. Ühtlasi pani kohus O. Šilovile KarS § 75 lg 2 p-de 1 ja 8 alusel lisakohustuse heastada kuriteoga tekitatud kahju ning osaleda sotsiaalprogrammis. Samuti rahuldas kohus tsiviilhagi ning mõistis O. Šilovilt E.S. i kasuks välja varalise kahju hüvitise 277 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot, samuti kannatanu lepingulise esindaja tasu. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.
3.O. Šilov ei tunnistanud ennast süüdi ning keeldus ütluste andmisest.
4.E.S. i sõnul täitis ta 7. oktoobri 2023 õhtul Kohtla-Järve abilinnapeana tööülesandeid, fikseerides Ehitajate teel olevas bussipeatuses tormikahjustusi. Järsku ilmus tema juurde tema jaoks varem tundmatu O. Šilov, kes tundis huvi, kas E.S. on linnavalitsusest. Peale seda, kui E.S. teatas, et kindlustus tegeleb tormikahjuga esmaspäeval, O. Šilov ärritus ning hakkas kannatanut sõimama. Selle peale istus E.S. autosse, soovides edasi liikuda. Võõras tuli talle järele, seisis auto ette ning hakkas pildistama. E.S. hakkas autoga ära sõitma. Siis kuulis ta mingit lööki vastu autot. Kannatanu sõitis kinnistu lõpuni, peatas sõiduki ning väljus autost, et selle korrasolekut kontrollida. Auto kerel vigastusi ei olnud. Kui E.S. tagasi autosse istus, keeras tema autole risti ette Toyota, millest väljus O. Šilov. Kannatanu tuli uuesti autost välja. Meeste vahel toimus sõnavahetus, mille peale lõi O. Šilov E.S. i rusikaga näkku ning tõmbas ta jopest pikali maha. Sellele järgnes 2 jalalööki ning 1–2 rusikalööki näkku. E.S. tundis tugevat valu ja verejooksu, ta otsis üles oma telefoni, istus autosse ning helistas Häirekeskusesse. Samuti võttis ta telefoni teel ühendust kolleeg Ü.L. ega, kes tuli poja ja naabriga sündmuskohale. Kui nad kohale jõudsid, sõitis O. Šilov minema. Samal ajal jõudsid kohale ka politsei ja kiirabi. Kannatanule anti esmaabi ning tal soovitati sõita erakorralise meditsiini osakonda (EMO) – E.S. läks sinna oma autoga. EMO parklas kohtus E.S. patrullpolitseinikega ning andis ütlusi. Parklas nägi ta ka süüdistatava autot. EMO-s tuvastas ta ründajaks olnud mehe: O. Šilov lamas voodis.
5.Niisiis viibis E.S. 7. oktoobril 2023 kella 19.45 paiku Kohtla-Järvel XXX kinnistu kõrval asunud bussipeatuses ja pildistas seal bussipaviljoni – see oli tormiga lahti tulnud ning toetus kinnistu aiale. Samal ajal viibis kinnistul O. Šilov, kes läks E.S. i juurde.
6.Kannatanu sõnul olevat ta O. Šilovile öelnud, et ta on linnavalitsusest. Selle peale vastas O. Šilov, et väga hea, saamegi kohe probleemi lahendatud. O. Šilovi kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtub, et süüdistatav sai aru, et kannatanu näol on tegemist „Ossipenko töölise“ või linnavara korrashoiuametnikuga. Järelikult mõistis süüdistatav, et kannatanu oli ametnik, kes ei viibinud seal juhuslikult.
7.O. Šilovi ja E.S. i ütlused kattuvad suuresti kuni hetkeni, mil süüdistatava sõiduk oli kannatanu autole järele jõudnud ning mil mõlemad mehed sõidukitest väljusid. Sellele järgnenu osas need ütlused omavahel enam ei ühti.
8.SA Ida-Viru Keskhaigla tõendi kohaselt pöördus E.S. 7. oktoobril 2023 kell 21.23 EMOsse meditsiinilise abi saamiseks. Patsiendikaardi kohaselt oli nende vigastuste põhjuseks rünne kehalise vägivallaga. Kiirabikaardi kohaselt tuvastati E.S. il pindmine peavigastus, nina pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea muude osade pindmine vigastus, ninaverejooks, peapõrutus, suupõrutus ja turse. Ü.L. e sõnul oli kannatanu verine ja porine. O. Šilov pöördus SA Ida-Viru Keskhaigla tõendi kohaselt 7. oktoobril 2023 kell 20.23 EMO-sse pindmise säärevigastusega. Kõrvutades omavahel O. Šilovi ja E.S. i vigastusi, pole eluliselt usutav, et E.S. võinuks O. Šilovit mitu korda ja järjestikku vastu pead lüüa. Usutav ei näi ka versioon, et O. Šilov oleks end üksnes kaitsnud ning vaid ühe korra vastu löönud – niisugust sündmuste käiku ei kinnita ükski tõend.
9.O. Šilov seostab enda jalal tekkinud kriimustust otsasõiduga – süüdistatava sõnul olevat kannatanu talle sõidukiga otsa sõitnud. Puuduvad tõendid, mis sellist versiooni kinnitaksid. O. Šilov võis säärevigastuse saada konflikti käigus. EMO videosalvestiselt on näha, et vabadest istekohtadest hoolimata ootab süüdistatav vastuvõturuumis oma järjekorda seistes. Järelikult ei põhjustanud vigastus talle väljakannatamatut valu või liikumisraskusi. Kohtueelses menetluses viitas O. Šilov üksnes kriimustusele, mitte valule. Patsiendikaardilt ilmneb, et süüdistatav kaebas valu paremas hüppeliigeses – sellele pole ta aga menetluse käigus viidanud. Häirekeskusele tehtud kõnes väitis O. Šilov, et talle üksnes taheti otsa sõita, mitte et talle oleks otsa sõidetud.
10.Kannatanul tuvastatud vigastused on käsitatavad KarS § 121 kohase tervisekahjuna, millega kaasnes ka valu.
11.O. Šilov on kohtueelse menetluse käigus toimunud ülekuulamisel viidanud sellele, et E.S. oli esmasel kohtumisel bussipaviljoni juures agressiivne ja väljendus tema suhtes ebatsensuurselt. Tuvastatud asjaolude kohaselt istus kannatanu pärast süüdistatavaga sõnelemist enda autosse ja lahkus sündmuskohalt. Sellest ei ilmne, et E.S. oleks füüsilist konflikti provotseerinud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vastupidist. E.S. ei põhjustanud O. Šilovis hingelise erutuse seisundit, mis võinuks vägivalda provotseerida.
12.Järgnevalt tuleb käsitleda E.S. i ja O. Šilovi käitumist peale juhtunut.
13.Kannatanu suhtles Häirekeskuse töötajaga viisakalt, vastas korrektselt küsimustele ning jäi sündmuskohale. Vastupidiselt E.S. ile oli O. Šilov Häirekeskusega suheldes verbaalselt agressiivne, katkestas töötajat ega vastanud küsimustele. Ühtlasi lahkus O. Šilov enne politsei ja kiirabi saabumist sündmuskohalt. Süüdistatava selgitus, justkui kartnuks ta saabunud bandiitide tõttu sündmuskohale jääda, jääb arusaamatuks. Ü.L. e sõnul sõitis talle tee peal vastu heledat värvi kõrgem sõiduk, sündmuskohal oli vaid E.S. i sõiduk. See lükkab ümber süüdistatava väite, justkui oleks ta sündmuskohalt sinna saabunud bandiitide tõttu lahkunud.
Liiati väljus sündmuskohal oma autost naisterahvas. Isegi juhul, kui O. Šilovit oleks lukustatud sõidukis ähvardanud oht, olnuks tal võimalik sõita sajakonna meetri kaugusel asuvale kinnistu aiaga piiratud territooriumile.
14.O. Šilov väitis kohtueelses menetluses, et E.S. sõitis oma sõidukiga talle vastu jalga. Selle tagajärjel lendas O. Šilov üle kapoti ja lõi oma parema käe vastu sõidukit ära. Veel kirjeldas O. Šilov seda, kuidas E.S. oli teises parkimiskohas sõiduki tagaosaga vastu „Anna teed“ liiklusmärki tagurdanud – selle tagajärjel olevat liiklusmärk kaldu jäänud. Sellist sündmuste käiku ei kinnita ükski tõend. E.S. i sõnul polnud tema sõidukil vigastusi. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja linnavalitsuse vastusest nähtub, et bussipaviljoni juures ja selle lähiümbruses polnud vigastatud liiklusmärke. 21. jaanuaril 2025 tehtud ülevaatusel ei tuvastatud E.S. i auto keredetailidel lisakahjustusi võrreldes 17. mai 2023 hooldusel täheldatuga. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt ei avastatud E.S. autol puutejälgi, pühkimisjälgi ega muid jälgi paremal esitiival, kapotil ega vasakul esitiival.
15.Neil asjaoludel saab öelda, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad. Need on kooskõlas teiste tõenditega. O. Šilov täitis KarS § 121 lg 1 järgse objektiivse koosseisu. Oma ründe pani O. Šilov toime otsese tahtlusega.
16.KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Võttes arvesse E.S. i vigastusi ning löökide arvu, samuti O. Šilovi agressiivsust, on tema süü keskmise suurusega. O. Šilovit on karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi: ta lõhkus teisele isikule kuulunud sõiduki küljepeegli. O. Šilov käitus juba siis praegusega sarnaselt – helistas küll politseisse, kuid ei jäänud patrulli saabumist ootama. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud: kuna süüdistatav ei tööta, võib karistus jääda täitmata. Seega tuleb O. Šilovit karistada vangistusega. Tema teosüüle vastab 6-kuuline vangistus – see on kooskõlas ka eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb sellest maha arvata eelvangistuses viibitud 2 päeva. Kuna O. Šilovil pole kehtivaid kriminaalkaristusi ning kuriteo toimepanemisest on möödunud üle pooleteise aasta, saab selle vangistuse jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O. Šilov ei pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uusi kuritegusid ning täidab KarS § 75 lg-s 1 toodud käitumiskontrolli nõudeid. Ühtlasi tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule tekitatud kahju ja läbida agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi, mida kriminaalhooldaja peab vajalikuks. Apellatsioonimenetlus
17.O. Šilovi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm esitas Viru Maakohtu 9.juuni 2025 otsuse peale apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja O. Šilovi õigeksmõistmist. Apellatsioonis välja käidud argumendid on kokkuvõetult sellised.
18.Maakohus tugines süüdistatava ütlustele, mida viimane ei andnud. O. Šilov pole rääkinud pelgalt ühest löömisest: ta ütles, et ta sooritas mitu vastulööki, kuid ei oska nende täpset arvu öelda. E.S. i kätel esinenud punetus viitab löömisele. Kannatanu ütlused on vastuolus O. Šilovi tehtud fotodega, millel on jäädvustatud vigastused. Vormikaamera salvestised ilmestavad, et politseinikud ei püüdnud O. Šilovi vigastusi tuvastada. E.S. i vigastuste olemasolu paremal näopoolel ei riimu tema versiooniga, kuidas ja millal need tekitati. O. Šilovi kätel ei olnud vigastusi, mis viitaksid löökide tegemisele.
19.Kuna E.S. i sõidukit vaadeldi alles 6 päeva pärast sündmust, võisid jäljed olla selleks ajaks kadunud. Olukorras, kus otsasõitu ei saa kinnitada ega välistada, on tegu kõrvaldamata kahtlusega. Seetõttu tulnuks hinnata teoprovokatsiooni ning hädakaitset. Väide, nagu võinuks O. Šilov jalavigastuse saada E.S. ga toimunud rüseluse käigus, on oletuslik ega põhine ühelgi tõendil. Tõik, et O. Šilov seisis EMO-s püsti, ei anna alust järeldada, et ta ei tundnud valu. Süüdistatav selgitas, et E.S. lõi teda esimesena. Kuna O. Šilovil õnnestus kõrvale põigata, ei saanud ta täisjõus lööki pähe – seetõttu ei tekkinud tal silmnähtavaid vigastusi. Vigastuste arvu või ulatuse järgi ei saa kannatanut määrata. O. Šilov läks sündmuskohalt turvalisemasse kohta. Ütluste usaldusväärsust on hinnatud pealiskaudselt. Kohaldamata on jäänud in dubio pro reo-põhimõte.
20.Esimese astme kohus rikkus põhjendamiskohustust. Kaitsja esitas kohtukõnes 26 menetlusõiguslikku etteheidet – kõik need asjaolud tõid kaasa kallutatud menetluse, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Kriminaalmenetluse kvaliteet on olnud madal. Kõrvale tuleb jätta järgmised tõendid: fotod E.S. ist A.K. i ülekuulamise protokolli juures, kuna pole teada, kes need tegi; fotod O. Šilovist A.K. i ülekuulamise protokolli juures, sest fotod pole tehtud menetlustoimingu käigus; A.K. i vormikaamera salvestis seoses O. Šilovi küsitlemisega EMO-s ja sellega seotud protokollid, kuna O. Šilovile ei tutvustatud tema õigusi; EMO salvestis, sest terviksalvestis on kadunud; Häirekeskuse kõnede salvestised ning nende vaatlusprotokollid, sest neis esineb manipulatsioonidele viitavaid tunnuseid; linnakaamera salvestis, kuivõrd prokuratuur on selle kriminaaltoimikus välja vahetanud; vormikaamera salvestiste vaatlusprotokollid, kuna uurija on neis esitanud vaid valikuliselt noppeid; 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll, kuna vaatlus on läbi viidud ühekülgselt.
21.E.S. i ütlused on ebausaldusväärsed, mistõttu tuleb need kõrvale jätta. Kuna Ü.L. e sõnul olevat E.S. öelnud, et teda lõi XXX omanik, tundis E.S. O. Šilovit. Tõik, et O. Šilov tahtis E.S. i autot pildistada, viitab sellele, et E.S. oli teda ärritanud. Kui Ü.L. ele ütles E.S. , et O. Šilov peksis tema autot jalaga, siis kohtus pakkus ta, et O. Šilov lõi seda hoopis käega. 100 meetri kaugusel seisma jäämine näitab, et E.S. ei tajunud enda jaoks ohtu. Kohtus ütles E.S. , et O. Šilov lõi teda esmalt rusikaga näkku ja tõmbas ta siis pikali maha. Seevastu politseile rääkis ta, et O. Šilov lõi teda enne pikali tõmbamist mitu korda rusikaga näkku. E.S. i vigastused ei viita „harjutatud löökidele“, millest kannatanu kõneles. Süüdistuses kirjeldatud punetus vasakul näopoolel ei ole kooskõlas objektiivsete tõenditega: E.S. i ülekuulamise protokolli fototabelist on näha, et vigastada sai hoopis E.S. i parem näopool – mitte vasak. Väidetavad jalalöögid pidanuks E.S. ile tekitama rohkem vigastusi, kui fotodelt nähtub. E.S. i poolt kirjeldatud löömine ei ole loogiline ega eluliselt usutav. Sündmuse järel tehtud fotodelt pole näha veriseid vigastusi ega pori E.S. jopel. E.S. il on motiiv vältida kahju, mida juhtunu ilmsiks tulek võiks talle põhjustada. Erinevalt kannatanu versioonist on süüdistatava versioon vastuoludeta ja usutav. Maakohus pidanuks arvestama seda, et Ü.L. oli alkoholi tarvitanud – see võis mõjutada temagi ütluste usaldusväärsust.
22.O. Šilov esitas 11. augustil 2025 pöördumise, milles märkis, et teda survestatakse vastutust võtma kuriteo eest, mida ta pole teinud. O. Šilov leiab, et E.S. valetab.
23.Prokuratuur peab apellatsiooni põhjendamatuks ja palub vaidlustatud kohtuotsus muutmata jätta. Maakohus on nii O. Šilovi kui E.S. i ütluste usaldusväärsust analüüsinud, toetudes kogutud tõenditele. Tõik, et süüdistuses on kirjeldatud vasaku oimupiirkonna vigastusi, on inimlik viga: E.S. st tehtud fotosid vaadates ei arvestanud prokurör sellega, et tegemist on peegelpildiga. Esimese astme kohus jättis täiendava tõendina vastu võtmata E.S. i
poolt 10. oktoobril 2023 sõiduautost tehtud fotod ja videosalvestuse – prokurör palub ringkonnakohtul see tõend vastu võtta, tõendamaks vigastuste puudumist E.S. i autol.
24.E.S. i lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan Valk leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Ütlustes esinevad vastuolud ei muuda neid automaatselt ebausaldusväärseks – eksimused on mälule omased. O. Šilovi poolt tehtud fotodel on E.S. i särgi peal näha verepritsmeid. Sinikate ja punetuse tekkimine võis aga aega võtta. O. Šilov põgenes sündmuskohalt. Kaitsja on küll viidanud menetlusnormide rikkumisele, kuid pole ära näidanud, kuidas need mõjutasid kohtulahendi õigsust. O. Šilovi kaitseõigus on olnud tagatud.
25.Täiendava seisukoha esitas ka O. Šilovi kaitsja, jäädes selles sisuliselt apellatsioonis esitatud argumentide ja taotluste juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Prokuratuur palub täiendava tõendina vastu võtta E.S. i poolt 10. oktoobril 2023 enda sõiduautost tehtud video ja 10 fotot – neid tõendeid püüdis E.S. esitada juba maakohtus, kuid esimese astme kohus ei võtnud neid tõendina vastu (kd 1, tl 118). Kaitsja seab apellatsioonis E.S. i sõiduauto vaatluse kahtluse alla ja leiab, et otsasõidu jäljed võidi vaatluse ajaks kõrvaldada. Seetõttu peab kolleegium fotode ja videosalvestise esitamist põhjendatuks ning võtab need kriminaalasja tõendite hulka.
27.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud menetlusõiguslikke etteheiteid (I), peatudes seejärel O. Šilovi ja E.S. i ütluste usaldusväärsusel (II). Viimaks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning langetab otsustuse menetluskulude osas (III). I
28.Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui oleks kriminaalmenetlust toimetatud kallutatult. Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks apellatsioonis esitatud taotlust jätta asja läbivaatamisel kõrvale hulga tõendeid, pidades neid – erinevalt kaitsjast – lubatavaks ja usaldusväärseks.
29.Esiteks talitas maakohus õigesti, kui võttis tõendina vastu E.S. ist tehtud pildid, mis pärinesid A.K. i ülekuulamise protokolli juurest. Olgugi et kumbki politseiametnikest – A.K. ega R.B. – ei mäleta, kumb nendest E.S. i pildistas, ei muuda see fotosid tõendina lubamatuks. Esiteks ei sea (mõningane) ebaselgus fotode autori osas nende usaldusväärsust kahtluse alla, sest see ei mõjuta piltidele jäädvustatut. Ei esine ka ainsatki viidet, mille najal võiks öelda, et fotosid oleks töödeldud või ei kajastaks need objektiivset teavet visuaalselt nähtavate vigastuste kohta. Samal põhjusel ei pea kolleegium tõendina lubamatuks ka O. Šilovist tehtud fotosid, mis on samuti olnud A.K. i ülekuulamise protokolli juures. Sellist seisukohta ei lükka ümber ka argument, et kõnesolevaid fotosid pole tehtud konkreetse menetlustoimingu käigus: lähtudes sellest, et foto on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisvaks tõendiks, pole selle tarbeks üldjuhul eraldi vaatlusprotokolli vaja koostada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-437/725, p 44).
30.Põhjendatud pole kõrvale jätta ka politseiametnike vormikaamera salvestisi ega nende salvestiste vaatlemise protokolle. Ehkki rinnakaamera salvestistele on jäädvustunud ka O. Šiloviga peetud vestlused, oli salvestiste avaldamise eesmärgiks kajastada politseinike
tegevust E.S. i poolt väidetud ründaja kindlakstegemisel EMO osakonnas, mitte O. Šilovilt ütluste kogumine. Salvestistelt ilmnevat O. Šilovi poolt räägitut ei ole süüküsimuse lahendamisel arvesse võetud. Pidades silmas seda, et vormikaamera salvestised avaldati kohtuistungil täies mahus (kd 1, tl 67 ja 73 pd), pole salvestiste osaline kajastamine vaatlusprotokollides O. Šilovi kaitseõigust rikkunud.
31.Hoolimata kaitsja kriitikast oli kohus õigustatud tõendina vastu võtma ja toetuma ka EMO salvestisele, samuti selle vaatlusprotokollile. Kaitsja on õigesti viidanud sellele, et kohtule DVD-plaadil tõendina esitatud turvakaamera salvestis on kestuselt (16 minutit 48 sekundit) lühem vaatlusprotokollis kajastatud salvestise tervikpikkusest (120 minutit). See aga ei kummuta olemasoleva salvestise usaldusväärsust: ka salvestise n-ö kärbitud variant kajastab O. Šilovi saabumist EMO osakonda ning näitab tema viibimist raviasutuse registratuuris. Tõsiseltvõetavaid viiteid selle kohta, et O. Šilovi füüsiline seisund oleks salvestise lõppemisele järgnenud aja jooksul muutunud, ei esine. Pealegi on prokuratuur andnud salvestise tervikfaili hävimise kohta ammendava selgituse: uurija tööarvutis olnud failid (sh salvestise tervikvariant) on kustunud (kd 4, tl 124). Seetõttu on loogiline eeldada, et seda polnud hiljem enam võimalik taastada ning prokuratuur esitas tõendina salvestise üksnes olemasolevas osas.
32.Kolleegium ei pea põhjendatuks kaitsja etteheidet, nagu esineks Häirekeskuse kõnede salvestiste vaatlusprotokollidel manipulatsioonidele viitavaid tunnuseid. Kohtule tõendina esitatud 22. novembri 2023 vaatlusprotokollilt on näha, et telefoninumbrilt xxx tehti 7. oktoobril 2023 Häirekeskusele kõne kell 19.50; 15. detsembri 2023 asitõendi vaatlusprotokollilt ilmneb, et telefoninumbrilt xxx tehti 7. oktoobril 2023 kaks kõnet – kell 19.51 ja 20.09. Vaatlusprotokollidelt on tuvastatav seegi, et salvestised pärinevad Aweroc keskkonnast. Apellatsioonis esile toodud Aweroc keskkonnas Häirekeskusele tehtud kõnede leidmiseks kasutatud otsinguparameetrite erinevus ei väära helisalvestiste ega nende vaatlusprotokollide lubatavust tõendina. Kõnesalvestiste kestus kattub vaatlusprotokollidel märgitud kõnede pikkusega ning salvestistelt kuuldu ei anna alust püstitada hüpoteesi, et salvestistelt oleks midagi n-ö välja lõigatud või neid moonutatud. Ebakõlad Häirekeskusele tehtud kõnede tegeliku pikkuse ning kõneeristusel registreeritud kestuse vahel võivad olla tingitud tehnilist laadi asjaoludest.
33.Kaitsja heidab ette vajakajäämisi linnakaamera salvestise vaatlustel. Kohtule on tõendina esitatud kaks vaatlusprotokolli – 21. novembri 2023 ning 23. jaanuari 2024 protokollid. Mõlemas protokollis on kajastatud sama salvestise vaatlust: silmatorkav erinevus seisneb kummagi protokolli lisas märgitud turvakaamera asukoha osas. Prokurör on selgitanud, et ta andis uurijale korralduse kaamerasalvestise vaatlus uuesti läbi viia. Sama on kinnitanud ka uurijana töötanud L.V. , kes tõi ütlusi andes välja, et esimesele protokollile on ekslikult märgitud turvakaamera asukohaks Järveküla tee – tegelikult asus kaamera Ehitajate teel (kd 1, tl 103 pd). Hilisemas vaatlusprotokollis ja selle lisas on see viga parandatud. Niisuguse väite paikapidavust kinnitab ka Google Maps kaardirakenduses kuvatav tänavavaate pilt, kus kaamerate paiknemine klapib salvestisele jäädvustatuga – kohtukoosseis kontrollis seda nõupidamistoas. Pidades silmas seda, et prokuratuur teavitas kaitsjat 1. aprillil 2024 meili teel vaatlusprotokolliga seonduvast, ei ole kirjeldatud olukord O. Šilovi kaitseõigust rikkunud. Kuna videokaamera vaatevälja (nurk) jäädvustas osaliselt sündmuskohta (bussiootepaviljoni juures olevat teeäärt), ei ole salvestis ega selle vaatlusprotokollid tõendina asjakohatud. Samuti pole need tõendina lubamatud.
34.Edutuks jääb ka taotlus jätta kõrvale 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll. Ringkonnakohus ei leia, et vaatlust oleks läbi viidud ühekülgselt: sündmuskoha
vaatlusprotokoll annab ülevaate asjassepuutuva paiga olustikust. Tõik, et selles ei esine viiteid verejälgede ega esemete otsimisele, võimaldab eeldada, et neid polnud võimalik seal täheldada. See ei osuta ka toimingu ühekülgsusele või ebapiisavusele. Tõend on asjassepuutuv ja lubatav. II
35.7. oktoobri 2023 õhtul juhtunu kohta on kaks versiooni. E.S. i sõnul tekkis tal sõnavahetus O. Šiloviga, mille järel sõitis viimane talle järele ning lõi teda rusika ja jalaga näkku ja vastu pead. Seevastu O. Šilov väidab, et sõitis E.S. ile järgi, kuna E.S. üritas teda auto alla ajada; sadakond meetrit eemal aga püüdis E.S. teda rusikaga lüüa, tabades O. Šilovit üksnes riivamisi. Toodu näitab, et meeste ütlused on võimaliku otsasõidu ja sellele järgnenud kallaletungi osas omavahel vastuolus. Niisiis seisneb faktiliste asjaolude tuvastamise aspektist kriminaalasja keskne küsimus selles, kas usaldusväärseks saab pidada kannatanu või süüdistatava ütlusi.
36.Kohtupraktikas on selgitatud, et tõendi usaldusväärsus tähendab kohtu veendumust, et tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14). Asudes tõendeid KrMS §-s 61 sätestatu järgi hindama, võrdles maakohus meeste ütlusi teiste kohtus uuritud tõenditega, leides – kohtukolleegiumi meelest igati õigustatult – , et üksnes E.S. i ütlused riimuvad teiste tõenditega ning on sisult usutavad.
37.Kuna süüdistatav keeldus kohtus ütluste andmisest, avaldati KrMS § 294 p 1 alusel tema kohtueelses menetluses antud ütlused. O. Šilovi sõnul läks ta kontrollima kinnistu ümber oleva aia korrasolekut, kohates aedikule kukkunud bussipaviljoni juures E.S. i – O. Šilov arvas, et viimane hakkab aeda remontima ning pidas teda „Ossipenko tööliseks“ või linna vara korrashoiuametnikuks. E.S. oli ülbe olemisega. O. Šilov lubas E.S. i sõidukist pilti teha ja selle edasi saata. E.S. istus autosse, keeras selle rattad vasakule ja hakkas liikuma sedavõrd järsult, et riivas sõiduki esiosaga O. Šilovi jalga: O. Šilov lendas kapotist üle ning lõi kukkudes käe vastu sõidukit ära. Ta jäi asfaldil neljakäpukile. Kuna ta ei jõudnud E.S. i autost pilti teha, otsustas ta viimasele järele sõita ning asus politseisse helistama. E.S. sõitis sajakonna meetri kaugusele. Kui O. Šilov peatas auto E.S. i sõiduki ees, tagurdas E.S. vastu „Anna teed“ märki – see jäi kaldus asendisse. E.S. ja O. Šilov väljusid sõidukist. O. Šilov seisis E.S. i auto ette ning asus enda mobiiltelefoniga seda pildistama. E.S. pani jope selga, lähenes O. Šilovile ning püüdis O. Šilovit lüüa, ent viimane jõudis selle löögi eest kõrvale põigata. Tal tulid müts ja pealamp ära ning ta tundis vasakus oimupiirkonnas valu. O. Šilov kaitses end kätega, E.S. lõi teda järjestikku rusikaga vastu pead – seni, kuni O. Šilov vastas E.S. ile löömisega. O. Šilov ei oska öelda, mitu lööki ta tegi. Ühe löögi tagajärjel kukkus E.S. maha, kuid haaras O. Šilovi jalgadest kinni. O. Šilov püüdis E.S. i haardest vabaneda, kuid ei löönud teda jalaga. Siis tuli E.S. püsti ning läks oma auto juurde. Ka O. Šilov läks enda autosse ning helistas uuesti politseisse. Sündmuskohale saabus kaks sõidukit. Ühest väljus suuremat sorti meesterahvas. O. Šilov otsustas end mitte ohtu seada ning läks ära. Sõites helistas ta kolmandat korda politseisse, teavitamaks politseid juhtunust ning sellest, et ta sõidab EMO-sse. (Kd 4, tl 108–110.)
38.Hoolimata kaitsja vastuväidetest, ei pea ka ringkonnakohus O. Šilovi ütlusi usaldusväärseks.
39.Esiteks ei kinnita mitte ükski tõend peale O. Šilovi ütluste võimalikku otsasõitu. Linna turvakaamera salvestiselt ilmneb, et kell 19.45 seisab ohutuledega sõiduk XXX asuva bussiootepaviljoni juures – näha on sõiduki tagumisi tulesid ühes vilkuvate ohutuledega. Sõiduki esiosa jääb kaamerapildilt välja. Kell 19.48.30 alustab kõnesolev sõiduk liikumist, pöörab paremale ning eemaldub kaamera vaateväljast. Kell 19.48.36 ilmub kaamerapildile (selle paremasse nurka) valgusvihk, mis on sarnane taskulambiga liikuvale inimesele: see valgusallikas liigub võrdlemisi reipa kiirusega XXX kinnistu värava suunas (vrd: kd 4, tl 31 ja 40). Kell 19.48.53 alustab värava ligidalt liikumist sõiduauto, mis suundub paremale, s.o samas suunas, kuhu esimenegi sõiduauto (kd 4, tl 40). Niisiis nähtub linnakaamera salvestiselt, et O. Šilov oli vahetult pärast 6 sekundi möödumist jalgel ning liikus oma auto poole. Pole kuigivõrd loogiline, et O. Šilov oleks sedavõrd lühikese aja jooksul jõudnud maha kukkuda ning püsti tõusta, iseäranis veel olukorras, kus auto esiosa jäi kaamera vaateväljast kaugemale. Veelgi enam – kaamerasalvestise järgi ei liikunud E.S. i sõiduauto ära järsu kiirendusega ega teinud ühtki n-ö pidurdavat manöövrit, mis viitaks otsasõidule. Samuti polnud O. Šilovi kõndimistempo omane lonkamisele.
40.Ühtlasi ei ole E.S. i sõiduautol vigastusi, mis viitaksid otsasõidule või liiklusmärgile otsatagurdamisele. O. Šilovi tehtud fotol on näha, et liiklusmärk „Anna teed“ pole mitte kõver, vaid telefonikaamera rakurss on kaldu: liiklusmärk on maa suhtes täisnurga all (kd 4, tl 63). Sama seisukohta kinnitab 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll, kus märk on terve (kd 4, tl 27). Sündmusele järgneval ajal on E.S. i autot fotografeeritud mitmel korral. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt vaadeldi E.S. i sõiduautot 13. oktoobril 2023: sõidukil ei esinenud ühtegi vigastust, mis viitaks otsasõidule. Sõiduki tagaosa põrkeraua plastikosal esineb küll kaks kriimustust (kd 4, tl 48), kuid needki ei kõnele liiklusmärgile otsasõidust – ühe kriimustuse näol on tegemist siksakilise joonega, teise puhul aga horisontaalse kriimuga. Liiati on E.S. andnud usutava selgituse kriimustuste tekkimise kohta: need tekitas 2023. aasta suvel rendihaagise tross (kd 1, tl 47 pd). Võimaluse, justkui oleks keegi püüdnud vigastusi kõrvaldada, muudab ebaustuvaks muu hulgas tõik, et sõiduauto oli kaetud tolmukihiga. Mõni aeg varem, s.o 10. oktoobril 2023 E.S. i tehtud fotodel ja videosalvestisel ei viita samamoodi miski otsasõidule või -tagurdamisele. Ka Möller Auto Viru OÜ selgituskirjas on märgitud, et
21.jaanuaril 2025 toimunud ülevaatuse käigus ei täheldatud sõiduki keredetailidel, võrreldes 17. mai 2023 korralisel ülevaatusel nähtuga, lisakahjustusi (kd 4, tl 171). Järelikult ei haaku O. Šilovi väited E.S. i sõiduauto seisukorraga.
41.Ka O. Šilovi sündmusele järgnenud tervislik seisund ei kõnele auto alla jäämisest või rusikaga – kasvõi riivamisi – pihta saamisest. Ehkki O. Šilov kaebas EMO-s tugevat jalavalu paremas sääres (kd 4, tl 105), ei diagnoositud tal muud tervisekahju kui pindmine säärevigastus. Sealjuures ei kasutanud O. Šilov ligi veerandtunnise aja jooksul EMO registratuuris võimalust istuda. Ühtlasi ei esinenud tema kõnnakus ega väljanägemises midagi, mis viitaks otsasõidule ning asfaldile kukkumisele või löögist põhjustatud pearingluse olemasolule (kd 4, tl 89–92). Ringkonnakohut ei veena ka kaitsja argument, justkui võinuks O. Šilovi võrdlemisi hea füüsilise väljanägemise tingida juhtunust tingitud šokiseisund – sündmuse toimumisest oli möödunud juba piisavalt pikk aeg. O. Šilov pöördus EMO-sse kell 20.23 (kd 4, tl 103) ega üritanud seal end võimaliku kallaletungija hirmus peita.
42.Küsimusi tekitab ka O. Šilovi selgitus, justkui oleks teda sündmuskohalt lahkuma kannustanud hirm enda ohutuse pärast. E.S. i esindaja viitab asjakohaselt Ü.L. e ütlustele, mille järgi oli sündmuskoht küllaltki pime, mistõttu ei pruukinud olla kuigivõrd hästi näha, kes autodes istub (kd 1, tl 66). Mõningal määral tekitab küsimusi seegi, kuidas oskas O. Šilov
sündmuskohale saabujaid E.S. iga seostada ning sellest tingitult endale ohtu karta: selleks hetkeks olid O. Šilov ja E.S. teineteisest eemaldunud.
43.Viidatud vastuolude tõttu saab nõustuda maakohtuga, et O. Šilovi ütlused on ebausaldusväärsed. Seetõttu tuleb need tõendina kõrvale jätta.
44.Kannatanu ütlusi saab aga pidada usaldusväärseks. Apellatsioonis välja käidud argumendid ei lükka ümber E.S. i ütluste usaldusväärsust. Kannatanu esindaja on asjakohaselt märkinud, et isiku ütlustes esinevad mõningased ebakõlad ja erinevused on mälule omased, kinnitades nende loomulikkust. Ringkonnakohus on varemgi selgitanud, et aastatetagust sündmust meenutades ei pruugi ütluste andjatele detailid meelde tulla või meenuvad need sootuks valesti – on võimalik, et ütlustes esinevad ebakõlad on põhjustatud n-ö mäluveast (Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-22-3351/75, p 72).
45.Ü.L. e sõnul ütles E.S. talle, et teda lõi XXX omanik. See ei anna alust järeldada, et E.S. oleks O. Šilovit tundnud. Sellele ei viita ka asjaolu, et politsei EMO-sse sisenedes Olegi nimelise meesterahva järele pärib: E.S. vestles politseinikega EMO ees olevas parklas ning tundis ära teda rünnanud mehe auto. Seejärel olevat politseinikud midagi arvutis kontrollinud. (kd 1, tl 47 pd.) Seega on kõigiti võimalik, et politseinikud tuvastasid sõiduki omaniku või kasutajana O. Šilovi, seostades teda võimaliku ründajaga. Seega ei saa väita, et E.S. O. Šilovit tundis. Kolleegiumi meelest ei sea E.S. i ütluste paikapidavust kahtluse alla ka O. Šilovi soov pildistada E.S. sõiduautot ning hiljem viimasele järele sõita – niisuguseks käitumiseks võis olla erinevaid ajendeid.
46.E.S. i versiooni usutavust ei väära seegi, millisena tajus ta bussiootepaviljoni juurest ära sõites auto vastu kõlanud kolksatust. E.S. on rääkinud küll konkreetsest kolksatusest, kuid pole selle tekkemehhanismi osanud tõsikindlalt välja tuua (kd 1, tl 51). Samamoodi kõhkles Ü.L. , lausudes: „Ma arvan, et kui me sinna kohale tulime, siis ta [E.S. ] ütles, et ta [ründaja] peksis minu autot jalaga. Ma ei tea, kas ta telefonis seda ütles“ (kd 1, tl 64.) Järelikult ei mäleta E.S. ega Ü.L. – kellega ta nii telefoni teel kui sündmuskohal suhtles –, millist käitumisakti E.S. kolksatuse põhjuseks pidas. Tõik, et Ü.L. võis sündmuskohale saabumise eel alkoholi tarvitada, ei väära tema ütluste usutavust – puuduvad viited sellele, et võimalik alkoholi tarvitamine sündmusele eelnenud ajal oleks tema taju mõjutanud.
47.E.S. on selgitanud, et ta sõitis O. Šilovist mööda: ta ei sõitnud sirgjooneliselt, vaid möödus O. Šilovist vasakult. Verbaalse rünnaku tagajärjel tundis ta endale ohtu ning otsustas ära sõita. (kd 1, tl 51) Ringkonnakohtu meelest ei saa küsitavaks pidada E.S. i otsust verbaalne konflik n-ö külmutada. Pigem vastupidi – verbaalselt agressiivse olemisega meesterahvaga toimunud vestluse lõpetamine ning sealt lahkumine on sotsiaaladekvaatne käitumine. Küsitavust ei näe kolleegium selleski, et E.S. peatas auto sadakond meetrit eemal: kuna O. Šilov liikus jalgsi, oli see piisavalt pikk distants, et peatada korraks auto ning veenduda selle korrasolekus: samuti oli see piisavalt lähedal nii sündmuskohale kui O. Šilovile, et kerekahjustuste ilmnemisel politsei kutsuda.
48.Kaitsja leiab, et E.S. i ütlustes esineb vastuolu: kui kohtus väitis ta, et O. Šilov lõi teda enne pikali tõmbamist ühe korra näkku, siis politseinikele ütles ta, et lööke oli rohkem. Viidatud vastuolu selgitamisel pakkus E.S. , et temast võidi valesti aru saada. (Kd 1, tl 52 pd.) Ringkonnakohus ei näe selles olulist vastuolu, kuna sündmuse peale tervikuna oli lööke kokku mitu. Liiati pole E.S. püüdnud kohtus ütlusi andes O. Šilovi süüd suurendada, tunnistades, et asfaldile kukkumisele eelnes vaid üks löök. Apellatsioonis toodud E.S. i
ülekuulamisprotokolli väljavõttelt on näha, et löökide arvu on kirjeldatud alles pärast jopest tõmbamisest kõnelemist. Seega on usutav, et tegu võis olla möödarääkimise või inimliku eksimusega.
49.Vaatamata kaitsja paljudele argumentidele leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et E.S. i ütlused on kooskõlas tema vigastustega. E.S. i vigastused – pindmine peavigastus, nina pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea muude osade pindmine vigastus, ninaverejooks, peapõrutus, suupõrutus ja turse, samuti kahe esihamba kahjustus – on omased nii rusikaga kui jalaga löömisele, samuti rünnaku tagajärjel kukkumisele. Ü.L. e sõnul oli E.S. verine ja porine (kd 1, tl 62 pd). Sellele viitavad ka E.S. ist tehtud pildid: nendelt on näha punetust E.S. i näol, samuti jälge verejooksust ühes ninasõõrmes ja verd sõrmedel (kd 4, tl 80). E.S. i ütluste kohaselt kukkus ta pikali nii, et tal oli jope eest lahti: külje peal lamades muutus ka jope asend (kd 1, tl 46). Seega ei väära O. Šilovi poolt E.S. ist tehtud foto viimase ütluste usaldusväärsust – E.S. asus maast ülesse tõustes enda jopet kohendama. Ühtlasi on tema punakas toonis kampsunil näha üksikuid verepritsmetega sarnanevaid plekke: need asuvad täpselt nina all kõhu peal. See haakub ka Ü.L. e vastavasisuliste ütlustega E.S. i väljanägemise kohta.
50.Seega on E.S. i ütlused loogilised ja veenvad ning haakuvad teiste tõenditega. Kogutud tõendikogum ühes kannatanu ütlustega kinnitab, et sündmuste käik leidis aset viisil, nagu see on kirjas süüdistuses. Küll aga on prokuratuur eksinud süüdistustekstis kehavigastusi kirjeldades – süüdistuses on märgitud, et O. Šilov põhjustas E.S. le muu hulgas punetuse vasakul oimupiirkonnal. Kuigi tegelikult vigastas O. Šilov hoopis E.S. i paremat oimupiirkonda. Selline erinevus vigastuse täpse asukoha (oimupiirkonna poole) osas ei riku süüdistatava kaitseõigust: tegemist pole KrMS § 268 lg 5 järgse oluliselt erineva faktilise asjaoluga. Süüdistustekstis on nõutava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks
51.Lähtudes sellest, et võimalikule otsasõidule ja E.S. i poolsele löömisele ei viita ükski teine tõend peale O. Šilovi ebausaldusväärsete ütluste, puudub vajadus neid väiteid võimaliku hädakaitse või tahtliku provokatsiooni valguses põhjalikumalt käsitada. Olgu siiski märgitud, et O. Šilovi vastutus ei langeks ära isegi juhul, kui E.S. oleks talle autoga otsa sõitnud: O. Šilovi vägivalla kasutamise hetkeks poleks otsasõit olnud enam vaadeldav KarS § 28 lg 1 järgse vahetu ründena, mis oleks andnud aluse hädakaitse teostamiseks. III
52.Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata. Seetõttu jääb rahuldamata ka taotlus O. Šilovile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
53.Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha menetluskulude osas.
54.Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Apellatsioonile ning täiendavale seisukohale lisatud arvete kohaselt on kaitsja töömaht olnud järgmine. Kaitsjal kulus maakohtu otsuse kuulutamisel osalemisele ja kohtuotsusega tutvumisele, kliendiga suhtlemisele ja kliendile seisukoha koostamisele, samuti kliendi poolt saadetud materjali analüüsimisele, sõidule ja apellatsiooni koostamisele kokku 23,5 tundi. Apellatsioonivastuste lugemisele, tõenditega tutvumisele ja vastuse koostamiseks 5,5 tundi. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata,
jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 ls 1 järgi O. Šilovi kanda. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuses esitatud taotlus apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks.
55.Küll aga tuleb menetluskulud hüvitada E.S. ile. E.S. i esindaja esitas apellatsioonimenetluses kaitsja apellatsiooni osas oma seisukoha. Sellele lisatud taotluse kohaselt kulus esindajal kohtuotsuse ja apellatsiooni läbitöötamiseks 4 tundi, kliendiga konsulteerimiseks 1,5 tundi ja seisukoha koostamiseks 2 tundi. Tunnihind on 186 eurot, sh käibemaks. Kokku tekkis kannatanul 1581 euro suurune õigusabikulu. Ringkonnakohus leiab, et loetletud toimingud on olnud vajalikud, neid on tehtud mõistlikus mahus ja ka õigusteenuse tunnihind on kohase suurusega. Seega arvab kriminaalkolleegium viidatud 1581 eurot menetluskulude hulka. Kuna apellatsioonimenetluse käivitas O. Šilovi kaitsja kaebus, mida ei saatnud ringkonnakohtus edu, tuleb vastav tasu süüdistatavalt kannatanule KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.