Eesistuja Marina Ninaste, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus
Kohtuasi ja menetlusliik
Kriminaalasi Veiko Lõometsa süüdistuses KarS § 120 ja § 121 lg 2 p 3 järgi (lühimenetluses)
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. märtsi 2026. a otsus
Apellant
Kannatanu J.E.
Apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav Veiko Lõomets (isikukood 37201215217, elukoht XXX, viibimiskoht Viru Vangla (Ülesõidu 1, Jõhvi), Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, töötab vangistuse ajal majandustöödel, varem kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 18. jaanuari 2024. a otsusega) Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ave Arnim Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsus muutmata ja J.E. i apellatsioon rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja ja kannatanu advokaadist esindaja. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Veiko Lõomets ähvardas 22. mail 2025 kell 12.17 Jõhvis Ülesõidu 1 Viru Vangla tööstushoone garaažis J.E. it. V. Lõomets ütles J.E. ile „Ma löön su maha. Ma löön sul haamriga pea lõhki“. Ta võttis laualt haamri, liikus sellega J.E. i juurde, haaras tal vasaku käega paremast õlavarrest ning tegi parema käega haamrilöögi J.E. i pea suunas. J.E. tundis V. Lõometsa sõnadest ja tegevusest ohtu enda elule. Sellise teoga pani V. Lõomets toime karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o tapmisega ähvardamise,
kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Haarates vasaku käega J.E. i paremast õlavarrest, tekitas V. Lõomets talle füüsilist valu ja parema käe deltapiirkonna pindmise nahamarrastuse mõõtmetega 4 cm x 3 cm. Selle teoga pani V. Lõomets toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o korduva teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Maakohtu otsus
2.Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsusega tunnistati V. Lõomets süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi. Talle mõisteti KarS § 63 lg 1 järgi karistuseks 2 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 1 kuu ja 10 päeva vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 18. jaanuari 2024. a otsusega mõistetud karistuse, s.o 1 aasta 1 kuu ja 29 päeva võrra. V. Lõometsa karistuseks kohtuotsuste kogumis on 1 aasta 3 kuud ja 9 päeva vangistust alates 9. märtsist 2026. Osaliselt rahuldati kannatanu J.E. i tsiviilhagi, mõistes V. Lõometsalt J.E. i kasuks välja mittevaralise kahjuna 100 eurot. V. Lõometsalt mõisteti välja menetluskulud 1069,08 eurot. Maakohtu seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
3.V. Lõometsale ette heidetud teod on tõendatud. Ta tunnistas ähvardamist. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tunnistas ta end süüdi osaliselt. V. Lõomets väitis, et soovis kannatanut üksnes ähvardada, mitte lüüa. Ta selgitas, et nende koostöö vanglas J.E. iga ei sujunud, sest viimase arvates ei olnud vaja naiste käske täita, ta kamandas teisi ning otsustas ise, mis tööd ta teeb või ei tee, tekitas endale ise töötunde, soovides olla tööl nädalavahetustel ja joonistas töö juures, ehkki töö oli tegemata. Selle peale oligi V. Lõomets vihane, kui otsustas J.E. it natuke hirmutada. Süüdistatav tegi hommikust saati lillekaste ja kutsus ka kannatanut neid tegema, ent viimane keeldus, sest see polnud talle huvitav. Hirmutamine käis sõimamisega, midagi ähvardavat ta ei öelnud.
4.V. Lõometsa süüditunnistamisel tugines kohus lisaks süüdistatava ja kannatanu ütlustele veel tunnistajate H.S. i ja A.K. ütlustele. Tunnistaja H.S. rääkis, et kui tema läks koos A.K. ga garaaži, siis niitis J.E. parasjagu muru ning riivas niidukiga aiaposti. Ta selgitas, et aiapostide vahelt peaks trimmeriga käsitsi niitma teine välitööline, s.o süüdistatav. Viimane oli tunnistaja garaaži minemise ajal juba ärritunud ning väitis, et J.E. sundis teda rohtu korjama, ehkki tema ülesanne on teha valmis lillekastid. Tunnistajale oli teada, et viimased 2-3 nädalat olid suhted J.E. i ja V. Lõometsa vahel pingelised, sest viimase sõnul kamandas kannatanu teda. Ühel momendil ütles kannatanu midagi V. Lõometsale, mispeale see ütles kuidagi nii, et ära kamanda, ma löön su maha. Järgmisel hetkel haaras kätte haamri ja hakkas liikuma kannatanu suunas. Kannatanu tegi liigutuse, nagu hakkaks ennast kaitsma. Haamer oli süüdistatava käes piisavalt kõrgeks hoituna ning ta tegi sellega löögi kannatanu suunas. Tunnistaja L.P. ile rääkis juhtunust kannatanu. Viimasele tekitatud vigastus (3 x 4 cm suurune marrastus parema käe deltapiirkonnas) on fikseeritud SA IdaViru Keskhaigla 22. mai 2025. a epikriisis. Seal märgitu kohaselt on vigastus kerge ja paraneb 1 nädalaga. Asitõendi vaatlusprotokollis on 30. juulil 2025 vaadeldud salvestist, mis kohtule on esitatud ka zip-failina. Tunnistaja J.S. nägi kannatanu õlavarrel nahamarrastust ja tegi pildid. Neist nähtuvalt on J.E. i paremal õlavarrel visuaalselt nähtav vigastus.
5.V. Lõometsale etteheidetav süüdistus on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule. Teoaktid on ajalises ja ruumilises mõttes ning loogiliselt seotud ja tuleneb ühisest tahtlusest. Tegu algas verbaalse ähvardamisega, jätkus haamri võtmisega ja liikumisega kannatanu suunas, tema haaramisega ning lõppes haamrilöögi tegemisega. Tegu kestis 18 sekundit, millest aktiivne faas oli 5 sekundit.
Teod olid tahtlikud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 2(9)
7.Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi summas 100 eurot. V. Lõometsa tegu on põhjuslikus seoses J.E. il tekkinud kahjuga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 5 mõttes ei olnud J.E. i isikuõiguste rikkumine raske ega ulatuslik. Intensiivselt alanud rünnak oli lühiajaline (18 sekundit), süüdistatav lõpetas oma tegevuse ise. Rikkumise mõju kannatanu tervisele oli pigem kerge. Kannatanu võttis palderjani, käis ühel korral psühhiaatri ja kahel korral psühholoogi juures. Puuduvad andmed, et kannatanu heaolu oleks pikemat aega või püsivalt kahjustatud. Kohtupraktikas algavad deliktiõiguse kergemate rikkumiste puhul rahalised hüvitised 100 eurost (vt 2023. a valminud kohtupraktika analüüs tsiviilasjades mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2020–2022). Kriminaalasjades 2018.–2020. a lahendite põhjal tehtud analüüs näitab, et mitmetes asjades, kus isiku kehavigastused olid kergemad, piirdus hüvitis 50–100 euroga. Lisaks uuris kohus värskemat kohtupraktikat (2024–2026), mis samuti eeltoodut kinnitab. Näiteks tsiviilasjas nr 2-23-3153 väänas üks kinnipeetav teise kipsis kätt, tekitades talle füüsilist valu. Talle määrati mittevaralise kahju hüvitis 100 eurot. Kriminaalasjas 1-24-5754 ründas üks kinnipeetav vanglas teist ja lõi teda korduvalt kätega kehasse. Kannatanu kukkumisel aga jätkas peksmist rusikate, põlve ja jalgadega pähe ning kehasse, millega põhjustas talle erinevaid vigastusi (sh palju verevalumeid). Talle mõisteti välja 300 eurot. Kriminaalasjas nr 1-25-5074 ähvardas süüdistatav kannatanu metsa viia, teda kurikaga lüüa ja maja põlema panna. Ta läks kannatanu elukohta ja nõudis vastu ust trampides kannatanu väljatulemist. Järgmisel päeval ähvardas ta kannatanut suhtlusrakenduses, läks hiljem kannatanu viibimiskohta ja võttis sõneluse käigus välja noa. Kannatanu mittevaraliseks kahjuks hindas kohus 200 eurot. Kriminaalasjas nr 1-24-1953 lõi süüdistatav kannatanut rusikaga näkku, tõmbas ta jopest pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu nina ning kahel korral rusikaga oimupiirkonda. Kannatanule mõisteti mittevaralise kahjuna välja 100 eurot.
8.Kohus leidis, et J.E. ile põhjustati väheulatuslikku kahju. Tema kannatusi leevendab osaliselt ka süüdistatava süüditunnistamine ja karistamine. Kannatanule tekitatud valu ja kahjustused olid aktuaalsed vahetult pärast tegu ning seejärel veel mõnda aega.
9.V. Lõometsale karistust mõistes arvestas kohus KarS §-s 56 sätestatut. Kergendava asjaoluna arvestas kohus V. Lõometsa süü tunnistamist ja kahetsust. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tegemist on üheepisoodilise teoga, milles V. Lõometsa teosüüle vastab sanktsiooni alammäärale lähenev karistus. Kohus arvestas veel teo tehiolusid. Kannatanule tekitatud tervisekahjustus – nahamarrastus –, oli kergemat laadi ega kutsunud esile tema tervise pikemat halvenemist ega muid koosseisuväliseid negatiivseid tagajärgi. Kohus nentis, et V. Lõometsa on korduvalt karistatud (sh tapmise eest). Impulsiivsus on tema käitumise oluline riskifaktor. Pärast eelviimast karistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei ole ta isikuvastaseid kuritegusid toime pannud. Teda karistati hoopis korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kuriteo pani ta toime karistuse kandmise ajal. Lisaks on V. Lõometsa kolmel korral karistatud distsiplinaarkorras. Varasemad vangistused ei ole teda mõjutanud. Süü suurust, süüdistatava isikut ja kergendavat asjaolu arvestades pidas kohus põhjendatuks karistada V. Lõometsa 2 kuu pikkuse vangistusega. Apellatsioon
10.Kannatanu J.E. palub tühistada maakohtu otsuse V. Lõometsale mõistetud karistuse ja tsiviilhagi osas. Ta palub hüvitada tsiviilhagi 2000 euro ulatuses ja karistada V. Lõometsa KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi seadusest tuleneva keskmise karistusmääraga. Ta taotleb kriminaalasja lahendamist üldmenetluses või ringkonnakohtus.
11.J.E. it ei teavitatud istungi kuupäevast. Ta toimetati vägisi sama päeva hommikul videosilla teel toimunud istungile. J.E. ei saanud istungiks valmistuda ja hirmust 3(9)
süüdistatava ees ei soovinud istungil osaleda. Lühikese etteteatamisaja tõttu polnud tal võimalik istungist osavõtmisest teavitada esindajat.
12.J.E. i arvates oleks ta V. Lõometsa tugevast haamrilöögist pähe surma saanud, kui ei oleks pead eest ära tõmmanud. Ta vajas pärast rünnakut psühholoogi ja psühhiaatri ravi, sai trauma ja tervisekahjustuse. Viru Keskhaigla patsiendikaardilt on näha, et ta pidi 6 kuud ravimeid tarvitama. Psühhiaatri määratud ravi ajal ei olnud J.E. il võimalik teha traktoristitööd. Teenistusest ilmajäämisega sai ta varalist kahju. Traumast ja stressist tingituna oli raskendatud pere ja lastega suhtlemine ning peresuhted kannatasid. Õiglane mittevaralise ja varalise kahju hüvitis on 2000 eurot.
13.V. Lõomets jätkab endiselt J.E. i traumeerimist ja ähvardamist. J.E. kardab, et V. Lõomets viib kas ise või teiste kinnipeetavate abil ähvarduse täide. Seetõttu on J.E. il välistatud vanglas töötamine ja sissetuleku teenimine.
14.V. Lõometsale mõistetud karistus on liiga leebe. Teda tuleks karistada vähemalt KarS § 121 lg 2 p 3 järgse keskmise karistusmääraga. Menetlus ringkonnakohtus
15.Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2026. a määrusega võeti J.E. i apellatsioon menetlusse ning menetlusosalistele anti võimalus esitada seisukohad, taandused ja taotlused 22. maiks 2026.
16.Kannatanu J.E. jäi apellatsiooni juurde. V. Lõometsa teo tagajärjel sai ta materiaalset kahju 732,60 eurot seoses saamata jäänud 6 kuu palgaga. Seega on varaline ja mittevaraline kahju kokku 2000 eurot.
17.Kuriteo tagajärjel halvenes J.E. i tervis. Ta võttis 6 kuud psühhiaatri poolt välja kirjutatud ravimeid ja käis igakuiselt korduvalt psühholoogi vastuvõtul (mitte kaks korda, nagu kohtuotsuses kirjas). J. Lõomets ähvardas teda otsese tahtlusega. Seoses ravimite tarvitamisega ei olnud J.E. il enam võimalik tööl käia. Vanglas sissetuleku puudumise tagajärjel halvenes kannatanu vaimne tervis. Süüdistatav ei ole kannatanu ees vabandanud ega tehtut kahetsenud. Ehkki ajaliselt vältas tegu paarkümmend sekundit, tekitas see kannatanule elukestva trauma.
18.Kannatanule jääb V. Lõometsa varasemat elukäiku ning selle kuriteo asjaolusid arvesse võttes arusaamatuks vangla käitumine – panna V. Lõomets tööle samasse tööstusesse garaaži. Kannatanu seevastu ei ole senini saanud tööstusesse tagasi, kuna neil on süüdistatavaga isolatsioon.
19.Süüdistatav V. Lõomets palub jätta kannatanu apellatsioon rahuldamata.
20.J.E. keeldus istungil osalemisest ja lahkus. Ta ei selgitanud, et ei teadnud istungi toimumisest. Esindajat J.E. il kriminaalmenetluses ei olnud. Ta ei esitanud hagi juurde tõendeid ega soovinud kohtuasja arutamisel osaleda. Kohtule ei ole esitatud meditsiinilisi ravidokumente, mis kinnitaksid J.E. ile psühhiaatrilise ravi määramist või näitaksid, mis ravimeid ta tarvitab. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et just selle episoodi järel vajas J.E. psühhiaatrilist ravi. V. Lõomets on kuulnud J.E. i abieluprobleemidest.
21.V. Lõomets kinnitab, et ei soovinud J.E. it surnuks lüüa. Selle 18 sekundi jooksul ei olnud tal aega midagi planeerida. Videosalvestiski kinnitab, et tegu oli üksnes hirmutamisega. Ainus tervisekahjustus oli marrastus. Kuigi V. Lõomets käest kinni haaramist ei mäleta, oleks sellise teo eest tema karistamine pikaaegse vangistusega ilmselgelt ülemäärane. Tsiviilhagi summa ületab mõistlikkuse piiri. J.E. soovib saada kiiret raha ning näitab V. Lõometsa halva ja ohtlikuna, tuues välja tema 2014. a vägivallakuriteo. V. 4(9)
Lõomets kinnitab, et ei tegele J.E. i ähvardamise ja traumeerimisega. Viimati nägi ta J.E. it kaugelt, kui see töötas pesu vahetajana. Neil kahel puudub kokkupuude.
22.Väär on J.E. i väide, et ta ei saanud traktoristina edasi töötada. V. Lõomets eemaldati töölt. Tööle tagasi pandi ta ajal, mil J.E. viibis Tallinna Vangla avavanglas. J.E. i vallandamise põhjuseks oli halb tööga hakkama saamine. Seejärel töötas J.E. pesuvahetajana, ent kõrvaldati töölt. Tallinna avavanglas aga tehti talle 12 ettekannet, mistõttu ta paigutati tagasi Viru Vanglasse. Vanglas on lisaks tööstusele võimalik teha teisi töid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23.Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on piisavalt põhjalikult ja veenvalt argumenteerinud kõiki otsuses tehtud järeldusi. Kohtukolleegium vastab apellatsiooni väidetele, käsitledes esmalt J.E. i taotlust kriminaalasja lahendamiseks üldmenetluses (I) ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist puudutavaid argumente karistuse ja tsiviilhagi osas (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III). (I)
24.J.E. i arvates tuleb kriminaalasi lahendada üldmenetluses. Seda taotlust ei ole ta põhjendanud. Ringkonnakohus selgitab, et lühimenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja võib prokuratuuri tagastada kohtu alla andmise staadiumis KrMS § 2351 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused või kui kohus ei nõustu kohtuasja lahendamisega lühimenetluses. Praeguses asjas taotlesid süüdistatav ja tema kaitsja 8. detsembril 2025 asja lahendamist lühimenetluses (dtl 71) ning sellega nõustus ka prokurör, kes saatis 31. detsembril 2025 süüdistusakti kohtusse lühimenetluses. Lühimenetluseks ei ole vaja kannatanu nõusolekut. Kohus andis 26. jaanuaril 2026 V. Lõometsa kohtu alla lühimenetluses (dtl 85). Väärib väljatoomist, et ka J.E. andis kohtueelses menetluses nõusoleku lahendada asi kokkuleppemenetluses, s.o lihtmenetluses. Kohtuistungil selgitas prokurör, et kokkuleppemenetluse välistas V. Lõometsa mittenõustumine J.E. i taotletud tsiviilhagi summaga.
25.J.E. i väide, et talle ei toimetatud kätte kohtukutset, on õige. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt ei ole kannatanule saadetud kutset ega tehtud kättetoimetatavaks kohtu alla andmise määrust. Viimases märgitu kohaselt tuleb J.E. istungil osalemise soovi korral kutsuda osa võtma video teel. Ringkonnakohus leiab, et kohus oleks pidanud kannatanut istungi toimumisest teavitama varem, edastades talle kutse. Küll aga ei toonud see rikkumine kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust ning ei olnud seega oluline KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest J.E. it teavitati kohtuistungi toimumisest ja võimaldati tal istungist osa võtta. Seda näitab tema osalemine 9. märtsi 2026. a istungi alguses. Sel istungil avanes tal võimalus avaldada istungil osalemise kohta arvamust või taotleda istungi edasilükkamist. J.E. vastas selgesõnaliselt, et ei soovi istungist osa võtta, jättes põhjused enda teada. Kuigi rikuti kohtuistungile kutsumise korda, oli J.E. il võimalus nii istungil osaleda kui ka kohtule taotlusi esitada. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud J.E. il kohtueelses menetluses esindajat. Seega ei rikkunud maakohus esindajat kutsumata jättes KrMS § 236 lg-s 1 sätestatud korda, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tal esindajat ei olnud ning esindaja kutsumist ei taotlenud ta ka maakohtult. Ringkonnakohtulegi esitas J.E. ise nii apellatsiooni kui ka kirjaliku seisukoha. (II)
5(9)
26.J.E. taotleb V. Lõometsa karistamist KarS § 120 lg-s 1 ja § 121 lg 2 p-s 3 ettenähtud keskmise karistusmääraga.
27.Maakohus arvestas karistust mõistes kuriteo asjaolusid. Kannatanu õlavarrele tekitatud nahamarrastus oli võrdlemisi kerge ja selle tekitas süüdistatav käega, mitte esemega. Ähvardus piirdus ühe lausega ja löögilaadse liigutuse tegemisega. Tegu oli lühiajaline ega põhjustanud kannatanule märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi. Maakohus ei tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid, ent kergendavana tõi välja V. Lõometsa poolt süü tunnistamise ja teo kahetsemise. Maakohus pööras tähelepanu ka V. Lõometsa isikule, sh tõi välja tema käitumise karistuse ajal ja varasemad karistused. Tähelepanuta ei jäänud seegi, et V. Lõometsa impulsiivsus on oluline riskifaktor. Samas leidis kohus, et õiguskorra kaitsmise eesmärke täidab 2-kuuline vangistus.
28.Kolleegium soostub apellandiga, et süüdistatavale mõistetav karistus on võrdlemisi leebe, kuid karistuse mõistmisel ongi maakohtul avar kaalutlusruum. Vastavalt Riigikohtu praktikale on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tegemist siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. (Vt nt RKKK 26.01.2021, 1-19-4150/132, p-d 27 ja 28 koos viidetega.) Taolist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud, seega pole apellatsioonikohtul alust maakohtu otsustust muuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mõistnud karistuse seaduses sätestatu piires ja vastavalt oma siseveendumusele ning on karistusmäära valikut otsuses põhjendanud. Siinjuures arvestab ringkonnakohus, et maakohus küsitles istungil V. Lõometsa. Sel viisil kujunes maakohtus vahetult veendumus, et süüdistatavale mõistetav karistus on sobiv. Kinnipeetavale kohaldatavad hüved (nt avavanglasse paigutamine, tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimaluse avanemine) sõltuvad karistuse kulgemisest ja tähtaegadest. Seoses uue liitkaristuse mõistmisega luges kohus V. Lõometsa vangistuse algusajaks 9. märtsi 2026, mis mõjutab negatiivselt ka tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalusi.
(III)
29.Kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja süüdistatavalt 2000 euro väljamõistmist. Sellest osa moodustab varaline kahju, teise osa aga mittevaraline kahju.
30.Hagimenetlusele on omane dispositiivsus: kohus lahendab hageja esitatud nõuet hageja välja toodud asjaoludest lähtudes. Selline põhimõte on kirjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-s 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asja olusid tõendab.
31.J.E. esitas tsiviilhagi 30. juunil 2025. Selles palus ta hüvitada talle tekitatud moraalse kahju 2000 eurot vaimsete kannatuste eest, mis tal tekkisid seoses surmahirmu tundmisega oma elu pärast ning kuriteojärgse stressiga. Tsiviilhagi kohaselt vajas J.E. pärast sündmust psühholoogi ja psühhiaatri abi. Viimane kirjutas talle välja ravimid, mida ta peab kasutama 6 kuud (dtl 16). 2000 euro suurust moraalset kahju deklareeris ta ka kokkuleppemenetlusega nõustumisel (dtl 15). 5. detsembril 2025 Viru Ringkonnaprokuratuurile Tallinna Vanglast lähetatud avalduses nõustus J.E. vähendama tsiviilhagi 1500 euroni, kui see kohe välja makstakse (dtl 70).
32.TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt on hagi ese hageja selgelt väljendatud nõue. Riigikohus on hagi eset defineerinud kui hageja protsessuaalset taotlust, milles palutakse kohtult millegi 6(9)
välja mõistmist või tuvastamist ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. Hagi ese on seega hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuded. Poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud, ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada (RKTKo 10.10.2007, 3-2-153-07, p 14; RKTKo 31.10.2007, 3-2-1-86-07, p 11; RKTKo 02.10.2009, 3-2-1-91-09, p 15; RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 13).
33.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis väitis J.E. esmakordselt, et osaliselt (arvestuslikult 732,60 eurot) moodustab nõude hoopis varaline kahju, mida ta sai töölt pooleaastase eemalviibimise tõttu. Kolleegium leiab, et kuna J.E. ei esitanud varalise kahju nõuet hagiavalduses, siis ei saanud maakohus (ega saa ka ringkonnakohus) seda nõuet lahendada. Sestap ei käsitle ringkonnakohus neid apellatsiooniväiteid, mis seonduvad J.E. ile väidetavalt tekitatud materiaalse kahjuga seoses tööst eemal olemisega.
34.J.E. i väited puudutavad tööga seoses ka mittevaralist kahju, mida ta sai vaimse tervise halvenemise tõttu, sest ei saanud ravimite võtmise tõttu traktoristitööd teha. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole J.E. i töölt eemaldamine otseses põhjuslikus seoses V. Lõometsa teoga. Viru Vangla haldusteenistuse spetsialist, tunnistaja H.S. rääkis 12. juuni 2025. a ülekuulamisel, et koostas J.E. i kohta erakorralise ettekande ja ta eemaldati töölt, sest J.E. oli pikema aja jooksul täitnud oma tööülesandeid hooletult ja rikkunud väliala, mida ta hooldas (dtl 18). Kas see põhjus on asjakohane praegusel ajal, või ei saa J.E. endisel töökohal töötada, kuna ta on V. Lõometsast isoleeritud, ei ole praeguse menetluse esemeks ega saa mõjutada väljamõistetavat summat. Kinnipeetava tööd vanglas reguleerib vangistusseadus. Selle § 39 lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Ka kannatanu ise möönab, et vangla lubas V. Lõometsal samas tööstuses garaažis töötamist jätkata, ent ei võimaldanud seda J.E. il. Vangla otsustused ei ole etteheidetavad süüdistatavale.
35.J.E. i arvates on maakohus eksinud selles, et ta on käinud psühholoogi vastuvõtul kaks korda, nagu maakohus kirjutas, vaid igakuiselt korduvalt. Kriminaalasja materjalides sellist väidet toetavad tõendid puuduvad. Kui J.E. soovis seda asjaolu tõendada Viru Keskhaigla patsiendikaardiga, oleks ta pidanud selle tõendi esitama kohtueelses menetluses või vähemalt pöörama sellele maakohtu tähelepanu. Õigust tõendite esitamiseks selgitati J.E. ile kohtueelses menetluses tema ülekuulamisel 9. juunil 2025 (dtl 10). Maakohus lahendas kriminaalasja lühimenetluses toimiku materjalide põhjal. J.E. maakohtu istungist osa võtta ei soovinud ja taotlusi ei esitanud. Maa- ja ringkonnakohtu käsutuses ei ole tõendeid, mis kinnitaksid J.E. i apellatsiooni väidet, et ta käis pärast garaažis toimunud intsidenti igakuiselt korduvalt psühholoogi vastuvõtul. Küll aga nähtub J.E. i 9. juuni 2025. a ütlustest, et pärast intsidenti kohtus ta kahel korral psühholoogiga ning pandi kirja psühhiaatri vastuvõtule. Ta võtab hommikul ja õhtul palderjani tablette (dtl 12).
36.Järgnevalt selgitabki ringkonnakohus, et maakohtu otsustus mõista V. Lõometsalt J.E. i kasuks välja 100 eurot on põhjendatud.
37.Kohtupraktikas juurdunud seisukoha kohaselt ei saa mittevaralist kahju rahas mõõta. Seetõttu määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega (RKTKo 20.06.2013, nr 3-2-1-7313, p 13 ja 23.06.2023, nr 2-21-5449/19, p 15 ning RKKKo 11.11.2021, nr 1-20-3535/66, p 18).
38.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud faktilised asjaolud – süüdistatav ähvardas J.E. it sõnaliselt, kasutas ähvarduse ajal haamrit, millega tegi löögisarnase liigutuse. Löök kannatanut ei tabanud. Kannatanul käest kinni haaramisega tekitas V. Lõomets J.E. ile 3 x 4 cm nahamarrastuse, mis meditsiinidokumenti arvestades 7(9)
paraneb eelduslikult 1 nädalaga. Sündmus toimus vangla garaažis kahe pealtnägija juuresolekul ja oli seotud probleemidega süüdistatava ja kannatanu koostöös. Pärast seda käis kannatanu kahel korral psühholoogi juures ja psühhiaatri vastuvõtul ning pidi 6 kuud tarvitama ravimeid. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanule tekitati tervisekahjustus ja ähvardades tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega, rünnati J.E. i vaimset tervist. Kuna teo toimepanija on V. Lõomets, kelle teo ja tekkinud tagajärje vahel on põhjuslik seos, siis vastutab ta J.E. ile tekitatud mittevaralise kahju eest.
39.V. Lõometsale tehtud karistusõiguslik etteheide seisneb ühes teos, mis vastab mitmele süüteokoosseisule. Maakohus arvestas, et J.E. i isikuõiguste rikkumine ei olnud raske ega ulatuslik. Tema tervisekahjustus oleks eelduslikult paranenud nädalaga. Süüdistatav lõpetas tegevuse ise, visates haamri käest. Tuginedes J.E. i ütlustele möönis kohus, et V. Lõometsa poolne rünnak ei tekitanud J.E. ile masendust ega sügavat pikemalt kestvat hirmutunnet. Ringkonnakohus märgib, et J.E. ile (füüsilisest) tervisekahjustusest tulenev tagajärg oli kerge ja tsiviilhagis ta seda kahjuhüvitise põhistamisel välja ei toonud.
40.Kannatanu märgib, et V. Lõometsa tegu tekitas talle elukestva trauma. Kui ta ei oleks pead eest ära tõmmanud, oleks surmav haamrilöök teda pähe tabanud. Ringkonnakohus möönab, et ehkki V. Lõometsa rünnak toimus äkki ja kohalviibinutele üllatuslikult, ei ole väide surmavast löögist kooskõlas videosalvestise ega J.E. i enda ütlustega. 9. juuni 2025. a ülekuulamisel rääkis J.E. , et ta jõudis löögi hetkel mõelda, et tõstab käe kaitseks pea kohale üles: „kui Lõomets mind haamriga lööb, siis tabab ta minu kätt, aga pea jääb terveks“. J.E. i ütluste kohaselt tekkis tal reaalne hirm arvates, et „ta päriselt tulebki mind haamriga peksma ja tapab mu ära“. Edasine sündmuste käik seda kartust ei kinnitanud, sest J.E. i ütlusi arvestades karjus samal hetkel kõrval olnud H.S. V. Lõometsale, et see lõpetaks, mille peale „tardus Lõomets paigale, mind ta siiski ei löönud“. Ka V. Lõomets kinnitas kirjalikus vastuses, et soovis J.E. it üksnes hirmutada ja selle 18 sekundi jooksul ei olnud tal aegagi midagi planeerida. Sündmuse vahetule pealtnägijale H.S. ile aga tundus, et tegelikult ei tahtnudki V. Lõomets J.E. ile pihta saada, sest tegelikult käis haamer väga kõrgelt üle J.E. i pea (dtl 18).
41.Videost nähtuvalt ei jooksnud kannatanu pärast rünnakut ära ega väljendanud muul viisil surmahirmu. Seega oli V. Lõometsa teo mõju J.E. ile lühiajaline. V. Lõometsa sõnul „Sellega kõik piirdus. Rohkem midagi ei toimunudki. See oligi kõik. Siis me rääkisime ülemusega veel juttu ja ülevalt tuli valvur, kes ütles, et ma pean ära minema“ (dtl 44). V. Lõometsa sõnu kinnitab 30. juuli 2025. a asitõendi vaatlusprotokoll. Sekund pärast haamrilöögi sooritamist eemaldus V. Lõomets J.E. ist ohutusse kaugusse, s.o oma töölaua juurde ning viskas haamri käest töölaua alumisele riiulile. Seejärel toimus 30 sekundi vältel vestlus (dtl 30). Ringkonnakohus leiab, et kui süüdistatava emotsioon vaibus ning ta kaugenes ja pani haamri käest, siis sel hetkel puudus J.E. il alus karta oma elu ja tervise pärast.
42.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et iga kuritegu tekitab kannatanule teatud määral stressi. Samas ei saa kogutud tõendite pinnalt väita, et J.E. i heaolu oleks olnud pikaajaliselt või püsivalt kahjustatud. J.E. võttis palderjani tablette. Ringkonnakohtule teadaolevalt on palderjani tabletid leebe looduslik käsimüügiravim, mis aitab kaasa lõõgastumisele ja toetab inimest stressi ning uinumisraskuste korral.
43.J.E. i kinnitusel kardab ta V. Lõometsa isiklikku või teiste kinnipeetavate vahendusel teostatavat kättemaksu. Samas ei ole J.E. ka teost aasta möödumisel viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest järeldada V. Lõometsa tahet tekitada kannatanus hirmutunnet. V. Lõometsa kinnitusel ei tegele ta J.E. i ähvardamisega – neil puudub üldse kokkupuude. J.E. it on ta näinud vaid kaugelt. 8(9)
44.Samuti on maakohus kahjuhüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse sedagi, milliseid kahjuhüvitisi on kohus seniajani määranud. Maakohus põhjendas jälgitavalt ja tuginedes 2020. ja 2023. a kohtupraktika analüüsile ning värskemale kohtupraktikale (lahendid aastatest 2024.–2026), et kergemate deliktiõiguslike rikkumiste või kehaliste väärkohtlemiste puhul algavad hüvitise summad 50–100 eurost. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et J.E. i isikuõiguste rikkumine on kergemat laadi, mistõttu vastab 100eurone hüvitis nii rikkumise raskusele ja ulatusele kui ka kohtupraktikale. Kuna diskretsiooniõiguse piiresse jääva kahjuhüvitise summa kujunemist on maakohtu otsuses igakülgselt põhjendatud ja ringkonnakohus kaalutlusõiguse vigu ei tuvastanud, jääb otsus tsiviilhagi osas muutmata. (IV)
45.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. märtsi 2026. a otsuse muutmata ja kannatanu apellatsiooni rahuldamata.
46.J.E. esitas taotluse avaldada jõustunud lahendis üksnes tema nime initsiaalid. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 4081 lg-le 2 avaldatakse jõustunud kohtuotsuses süüdistatava nimi. Teiste isikute nimed ja muud isikuandmed asendab kohus initsiaalide või tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.