F.H süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 6. novembri 2014 otsus
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi
Süüdistatav
Kohtuistungil osalesid
F.H isikukood: XXX; elukoht: XXX kriminaalmenetluse korras karistatud ühel korral. ringkonnaprokurör Raul Heido kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi
RESOLUTSIOON:
1.Tartu Maakohtu 6. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-14-6123 jätta muutmata.
2.Apellatsioon jätta rahuldamata.
3.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Ann Saar kaudu 312 eurot, sealhulgas käibemaks 52 eurot, vandeadvokaat Ahto Sirendile tema poolt apellatsioonimenetluses süüdistatavale F.H-le riigi õigusabi osutamise eest.
F.H-lt riigituludesse välja mõista 312 eurot vandeadvokaat Ahto Sirendi poolt osutatud õigusabi eest.
5.F.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198 ning märkida viitenumber 99914700030406 ja selgitus: „F.H , 1-14-6123, menetluskulud“.
6.Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 16. detsembril 2014 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17. detsembrist 2014. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
17.detsembrist 2014. Asjaolud ja menetluse käik
1.F.H anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 280 lg 1 järgi selles, et ta esitas 24.07.2013 Tartus, Sepa 23 asuvale Maanteeameti liiklusregistri Tartu büroole juhiloa duplikaadi saamiseks valeandmeid, väites, et juhiluba on kuhugi 17.06.2013 ära kadunud või rahakotist välja kukkunud ning kinnitas enda allkirjaga, et Soome politsei ei ole juhilube ära võtnud. Tegelikult oli F.H juhiluba XXX Soome politsei poolt 18.05.2013 ära võetud seoses raskendatud asjaoludel/tõsise liiklusohutuse rikkumise tõttu. Maakohtu otsus
2.Tartu Maakohtu 06.11.2014 otsusega tunnistati F .H süüdi KarS § 280 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 30 päeva. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistati F.H kohtusaalis ja karistusaja algust arvestati alates 06.11.2014.
2.1.Süüdistuse tõendatust ei ole vaidlustatud ja seda käesolevas ringkonnakohtu otsuses ei käsitleta.
2.2.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süüdlase süü suurust ning tõi välja, et KarS § 280 lg 1 järgi on kaitstavaks õigushüveks avalik võim ning selle funktsioneerimise tõhusus. Samuti võttis kohus arvesse, et hoolimata süü tunnistamisest ei ole F.H mitte mingil viisil näidanud toimunu osas üles kahetsust, mida võiks arvestada karistust kergendava asjaoluna. Samuti seda, et süüdistataval oli talle süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus.
2.3.Maakohus ei pidanud põhjendatuks F.H suhtes rahalise karistuse kohaldamist, kuna varasemalt tingimisi karistusest vabastamine ei avaldanud süüdistatavale vajalikku mõju, s.t ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. F.H pani veidi üle poole aasta pärast kohaldatud
katseaja lõppemist toime uue tahtliku kuriteo. Lisaks sellele ei ole rahalise karistuse kohaldamine põhjendatud seetõttu, et kohtul puuduvad kindlad andmed, kas F .H oleks võimeline rahalise karistuse määratud tähtaja jooksul ära tasuma. F.H võimatust rahalist karistust tasuda kinnitab kohtu hinnangul karistusregistri teatiselt nähtuv, et tal on kõik väärtegude eest mõistetud trahvid tasumata.
2.4.Kohus ei vabastanud F.H KarS § 73 alusel tingimisi karistusest, kuna süüdistatav on varem tahtliku kuriteo toimepanemise eest karistatud ja tema karistatus ei ole kustunud. KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamise välistab aga Eestis kindla elukoha puudumine. Üldkasuliku töö kohaldamise eelduseks on süüdistatava nõusolek, mida käesolevas asjas ei ole.
2.5.Maakohus pidas võimalikuks kohaldada F.H suhtes üksnes reaalset vangistust. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja eelpool viidatud süüdistatavat iseloomustavaid andmeid, leidis kohus, et F.H on võimalik karistada seadusandja poolt ettenähtud sanktsiooni alammääras, s.o 30 päeva pikkuse vangistusega. Selline n-ö šokivangistus kannab F.H-le kui varasemalt reaalset vangistust mittekandnud isikule hoiatavat iseloomu ja peaks süüdistatavat mõjutama edaspidi seaduskuulekalt käituma. Esitatud apellatsioon
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.H kaitsja vandeadvokaat A. Sirendi, kes palub tühistada 6. novembri 2014 kohtuotsus F.H-le mõistetud karistuse osas ja mõista talle karistusõiguse normidest lähtuv õiglane karistus, mis vastab tema süüle. Kaitsja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, kuna karistuse mõistmisel ei lähtutud mitte süüst, vaid F.H isikust. Samuti ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele. Teiseks rikkus kohus kaitsja hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna vahistas süüdistatava ilma vahistamise aluse ja sisulise põhjenduseta.
3.1.Maakohus lähtus F.H töökoha puudumise osas üksnes prokuröri arvamusest. Kuigi süüdistatav kinnitas kohtuistungil (kohtuistungi protokoll lk 1-3), et saab oma töötamist ka dokumentaalselt tõendada, eelistas kohus prokuröri arvamust tõendile ja muid variante sisuliselt kaalumata rahuldas prokuröri ebaseadusliku taotluse, mõistes F.H-le karistuseks vangistuse. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et kohtuotsuse sissejuhatavas osas on F .H ankeetandmetesse märgitud „ei tööta, ei õpi“, kuigi süüdistatav avaldas kohtuistungil sõnaselgelt oma töökoha. See võimaldab järeldada, et maakohus oli juba enne istungit kohtuotsuse langetanud ning kohtuistungi läbiviimine ei omanud enam sisulist tähendust. Kuigi kohtupraktikas ei nõuta süüdistatavalt töölepingu ja palgatõendite esitamist, et mõista talle rahalist karistust, esitab kaitsja apellatsiooni lisana F.H töölepingu ja valiku palgatõenditest.
3.2.F.H-le mõistetud karistus on apellatsiooni kohaselt ebaproportsionaalne ja teole mittevastav. Karistuse mõistmisel ei ole kohus lähtunud mitte süü suurusest, vaid süüdlase isikust, millest on KarS-i regulatsioonis loobutud. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Lisaks on kohus vangistuse valikut põhjendanud väärteotrahvide mittetasumisega, mida ei saaks küll ühelgi juhul arvestada karistusliigi valikul. Esiteks on kohtu sellekohased andmed aegunud ja teiseks on tegemist täitemenetluse probleemiga, mille tagamine karistusõiguslike meetmetega on igal juhul ebaseaduslik.
3.3.Kohtuotsuse täitmise tagamiseks F.H kohtusaalis vahistamine oli ilmselgelt ebaseaduslik. Taolise vahistamise puhul saaks vahistamise aluseks valdavalt olla vaid oht, et süüdistatav võib pakku minna, kuid isegi sellist oletuslikku ohtu ei saa kriminaalasjas küll millegagi põhjendada. Tõkendit süüdistava suhtes kohaldatud ei olnud, kuid vaatamata sellele oli F.H korrektselt kohal nii uurija kui prokuröri juures ja osales kohtumenetluses.
3.4.Kohus nimetas mõistetud vangistust šokivangistuseks, kuid apellatsiooni kohaselt on ligi 1,5 aastat pärast teo toimepanemist šokivangistuse kohaldamine ülimalt küsitav ja kannab pigemini kättemaksu iseloomu. Kohese vahistamise tagajärjel on F.H sisulisest jäetud ilma kaebeõigusest, kuna vähemalt enamus vangistusest saab läbi ajaks, kui ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaatama hakkab. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et süüdistatav on perekonnainimene, kes elab ja töötab Soome Vabariigis, ning tal ei olnud kaasas isegi elementaarseid hügieenitarbeid, rääkimata muudest igapäevaselt tarvilikest asjadest. Ka kõik suhted (ka tööandjaga) katkesid ilma igasuguse etteteatamise võimaluseta, mistõttu on vägagi tõenäoline, et tööandja lõpetab F.H-ga töölepingu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde. Täpsustusena kaitsja selgitas, et taotleb rahalist karistust ja selle tasaarveldamist kantud vangistusega ning rahalise hüvituse väljamõistmist F .H-le seoses tema kohtusaalist vahistamisega kaasnenud kannatustega. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus maakohtu otsus muutmata jätta.
5.Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
6.Kaitsja taotleb F.H-le mõistetud karistuse tühistamist ja talle uue, õiglase karistuse mõistmist, mis vastab tema süüle. Ringkonnakohus eeltoodud taotlusega ei nõustu. Maakohtu põhjendused (vt käesoleva otsuse p-d 2.2. kuni 2.5.) on kooskõlas karistuse mõistmise alustega. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et karistuse mõistmisel on rikutud KrMS § 338 p 2, 3, 4 nõudeid.
7.Ringkonnakohus alljärgnevalt käsitleb kaitsja konkreetseid väiteid.
7.1.Väidetavalt maakohus lähtus F.H töökoha puudumise osas üksnes prokuröri arvamusest. Süüdistatav avaldas kohtuistungil sõnaselgelt oma töökoha ja kinnitas, et saab oma töötamist ka dokumentaalselt tõendada, kuid kohus eelistas prokuröri arvamust tõendile ja mõistis F .H-le karistuseks vangistuse. Ringkonnakohus nõustub sellega, et F.H on maakohtus öelnud, et töötab Soomes ja on nimetanud ka firma nime ja linna, kus see asub. Samuti on ta kinnitanud, et töötamist kinnitavad dokumendid saab ta esitada hiljem (lk 36 – 36 pöördel). Samas ringkonnakohus märgib, et töökoha olemasolu ei ole iseenesest selline asjaolu, mille tõttu tuleks obligatoorselt mõista rahaline karistus, sest väidetavalt süüdistatav on võimeline seda tasuma. Karistamise alused on toodud KarS §-s 56 ja nendest maakohus ka antud juhul komplekselt juhindus.
7.2.F.H-le mõistetud karistus on ebaproportsionaalne ja teole mittevastav. Karistuse mõistmisel ei ole kohus lähtunud mitte süü suurusest, vaid süüdlase isikust, millest on KarS-i regulatsioonis loobutud. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergema karistusega. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks F.H-le tuleb karistuseks mõista just vangistus, miks teda ei ole võimalik karistusest tingimisi vabastada KarS §-de 73 või 74 alusel ning miks vangistust ei saa asendada üldkasuliku tööga (otsuse lk 4-5).
Ringkonnakohus nõustub eeltoodud põhjendustega ja leiab sarnaselt maakohtuga, et varem kriminaalkorras KarS § 74 alusel karistatud isikule, kelle katseaeg lõppes 2013 jaanuaris ja kes juba 2013 juulis pani toime uue kuriteo, on põhjendatud karistuseks mõista vangistus. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et karistuse mõistmisel on kohus lähtunud mitte süü suurusest, vaid põhiliselt süüdlase isikust, mida KarS § 56 ette ei nägevat. See väide on vastuolus kohtupraktikaga. Riigikohtu 20.02.2007 otsuse nr 3-1-1-99-06 p-de 15-15.1 kohaselt süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik keelaks absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi: karistusseadustiku mõtte ja mitmete konkreetsete sätete kohaselt ei tohiks karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kohtupraktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Eeltoodust lähtudes vastupidiselt kaitsjale ringkonnakohus leiab, et vähetähtis ei ole seejuures ka asjaolu, et F.H on üle 20 korra väärteokorras karistatud. Oluline ei ole see, kas kõik mõistetud rahatrahvid on tasutud, vaid see, et selline karistusliik ei oma enam vastavat mõju, sest rikkumisi pidevalt jätkatakse. Seetõttu tulebki pöörduda rangema karistusliigi poole, nagu seda maakohus ka tegi. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja arvamusega, et KarS §-s 280 sätestatud valeandmete esitamine on selline kuritegu, mille eest vangistuse mõistmine olevat unikaalne kohtupraktika ajaloos, järelikult ka diskrimineeriv ja võrdset kohtlemist välistav. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist on avaliku võimu teostamise vastase süüteoga, mille toimepanemise eest on rahalise karistuse kõrval ette nähtud ka võimalus karistada vangistusega, siis antud juhul ei ole siin tegemist mingi diskrimineerimise või võrdse kohtlemise rikkumisega. Karistamise alus on isiku süü ja vangistus mõistetakse siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik kergema karistusega saavutada. Käesoleval juhul maakohus ka selliselt toimis ja põhjendas, miks tuleb kohaldada vangistust, kuid seda sanktsiooni miinimummääras. Ringkonnakohus märgib, et seadusandja on pidanud vajalikuks karmistada KarS §-s 280 sätestatud kuriteo sanktsiooni (jõustub 01.01.2015). Seega on tegemist kuriteoga, mille toimepanemine väärib riigi seisukohalt rangemalt karistamist kui senini.
7.3.Maakohus nimetas mõistetud vangistust šokivangistuseks, kuid ligi 1,5 aastat pärast teo toimepanemist šokivangistuse kohaldamine on ülimalt küsitav ja kannab pigemini kättemaksu iseloomu. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest maakohus on põhjendanud, et selline n-ö šokivangistus kannab F.H-le kui varasemalt reaalset vangistust mittekandnud isikule hoiatavat iseloomu ja peaks süüdistatavat mõjutama edaspidi seaduskuulekalt käituma. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt šokivangistus omab eripreventiivset mõju just isiku tõsise hoiatamisega lühiajalise vangistusega, kus ta vahetult kogeb, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabaduse piirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat (RKKKo nr 3-1-1-99-06 p-d 12 ja 21; 3-1-1-21-05 p 5).
7.4.Kohtuotsuse täitmise tagamiseks F.H kohtusaalis vahistamine oli ilmselgelt ebaseaduslik. Taolise vahistamise puhul saaks vahistamise aluseks valdavalt olla vaid oht, et süüdistatav võib
pakku minna, kuid isegi sellist oletuslikku ohtu ei saa millegagi põhjendada. Tõkendit süüdistava suhtes kohaldatud ei olnud, kuid vaatamata sellele oli F.H korrektselt kohal nii uurija kui prokuröri juures ja osales kohtumenetluses. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et süüdistatav on perekonnainimene, kes elab ja töötab Soome Vabariigis, ning tal ei olnud kaasas isegi elementaarseid hügieenitarbeid, rääkimata muudest igapäevaselt tarvilikest asjadest. Kõik suhted (ka tööandjaga) katkesid ilma igasuguse etteteatamise võimaluseta, mistõttu on vägagi tõenäoline, et tööandja lõpetab F .H-ga töölepingu. Ringkonnakohus nõustub sellega, et F.H kohtusaalis vahistamine tekitas talle mitmesuguseid probleeme, kuid see vahistamine ei olnud ilmselgelt ebaseaduslik, nagu seda väidab kaitsja. Seetõttu ei ole ka alust mingit rahalist hüvitust välja mõista, nagu kaitsja taotleb. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohus kohaldas šokivangistust, siis lähtudes KrMS §-dest 306 lg 1 p 9 ja 313 lg 1 p 8 tuli lahendada ka tõkendi küsimus. KrMS § 130 lg 41 lubab vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Riigikohtu 28.11.2012 määruse nr 3-1-1-94-12 p 14 kohaselt on selle sätte näol tegemist eraldi alusega vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel KrMS § 306 lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades. Sellise vahistamisaluse kehtestamise põhiseaduslikuks aluseks on PS § 20 p 1 esimene alternatiiv, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta isikult vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Seejuures on kohtul õigus võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta. Õige on kaitsja väide, et sel juhul on vahistamise aluseks valdavalt kahtlus, et süüdistatav võib pärast süüdimõistvast otsusest teadasaamist pakku minna. Ringkonnakohus aga ei nõustu sellega, et antud juhul sellist ohtu polnud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et F.H elab ja töötab Soomes, samuti elab seal tema ema, kelle toetusest F.H eelnevalt elatus (lk 36-37). Kuna talle tõkendit polnud kohaldatud, siis oli tal võimalik kohe Eestist lahkuda ning olles teadlik eesootavast vangistusest, võinuks ta hakata selle kandmisele asumisest kõrvale hoiduma. Määrav oli aga antud juhul see, et tegemist oli šokivangistusega, mis reeglina eeldabki isiku kohest vahistamist, et ta reaalselt asuks vangistust kandma. Juba antud termin „šokk“ rõhutab, millal see on vahetult toimivam. Seda kinnitab ka kohtupraktika (nt Harju Maakohtu 30.03.2012 otsus ning Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2012 määrus ja 21.01.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-09-20251).
8.Menetluskulud. Kaitsja adv A. Sirendi on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtu istungil osalemise eest kokku 312 euro ulatuses (sh käibemaks 52 eurot) seoses süüdistatav F .H-le riigi õigusabi osutamisega. Ringkonnakohus leiab, et see taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning nimetatud summa väljamaksmisele. KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest lähtudes peab F.H hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjakulud 312 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau
/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas
/allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.