1-14-6547/31 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohus leidis, et I. Lillepea ja A. Lillepea kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus märkis, et KrMS § 258 lg 1 p 3 kohaselt tuleb eelistungil muu hulgas otsustada kriminaalasja menetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2-6 sätestatud alustel. Tulenevalt KrMS § 199 lg 1 p-st 2 on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks kuriteo aegumistähtaja möödumine. KarS § 81 lg 1 p 2 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui teise astme kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kõik A. ja I. Lillepeale inkrimineeritavad teod on teise astme süüteod. Menetletavas kriminaalasjas arestiti Harju Maakohtu 13.08.2009 määrusega nr 1-09-12527 nii I. Lillepea kui ka A. Lillepea vara ning samal päeval kohaldati mõlema suhtes kohtueelse menetleja poolt tõkendina ka elukohast lahkumise keeldu. 08.11.2012 kohaldas kohtueelne menetleja A. Lillepea suhtes uuesti tõkendina elukohast lahkumise keeldu ning 09.11.2012 sama tõkendit ka I. Lillepea suhtes. Nimetatud tõkendi kohaldamise määruste peale esitas I. ja A. Lillepea kaitsja 12.11.2012 kaebused ning samal päeval ringkonnaprokurör rahuldas kaitsja eelnimetatud kaebused ning tühistas oma määrusega A. Lillepea ja I. Lillepea suhtes 08.11.2012 ja 09.11.2012 kohaldatud tõkendid. Maakohus märkis, et KarS § 81 lg 5 p 1 kohaselt katkeb kuriteo aegumine kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega. Aegumine algab uuesti uue menetlustoimingu tegemisest. Maakohus nõustus kaitsjaga selles, et kui tõkendi kohaldamise määrused on tühistatud, ei katkenud etteheidetavate kuritegude aegumine nimetatud tõkendite kohaldamisega. Kuna A. Lillepea suhtes 08.11.2012 ja I. Lillepea suhtes 09.11.2012 tõkendi – elukohast lahkumise keeld – kohaldamise määrused on tühistatud, leidis maakohus, et kuritegude aegumistähtaeg nimetatud tõkendite kohaldamisega ei ole katkenud, vaid I. ja A. Lillepeale etteheidetavate kuritegude aegumistähtaja katkestas 13.08.2009 kohaldatud tõkendid ning I. ja A. Lillepeale kuulunud vara arestimine. Seega leidis maakohus, et kuritegude aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 13.08.2009 ning I. ja A. Lillepeale inkrimineeritavate kuritegude aegumistähtaeg möödus 13.08.2014, s.o 5 aasta möödumisel vastavalt KarS § 81 lg 1 p 2. Maakohus asus seisukohale, et käesolevaks hetkeks on kõik süüdistatavatele I. ja A. Lillepeale etteheidetud kuriteod aegunud, kuivõrd süüdistatavatele inkrimineeritavad teod on toime pandud enne neile kohaldatud tõkendit, mille kohaldamisest hakkas kuritegude aegumine uuesti kulgema, s.o 13.08.2009, seega puudub maakohtu hinnangul õiguslik alus kriminaalmenetluse jätkamiseks ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 262 p 41 kohaselt tuleb kohtul oma määruses otsustada ka tsiviilhagi menetlusse võtmine. Kuna I. ja A. Lillepea suhtes kriminaalmenetlus lõpetati, siis jättis maakohus ka käesolevas

4.1.Süüdistatav J. Järvik palub maakohtu määrus täies ulatuses tühistada, jätkata kriminaalmenetlust A. Lillepea süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1, 2 ,4; § 2172 lg 1, § 380 ja § 3851 järgi ja I. Lillepea süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1, 2 ,4; § 2172 lg 1, § 380 ja § 3851 järgi ning läbi vaadata ka A. Lillepea ja I. Lillepea vastu esitatud tsiviilhagid. Kaitsja märgib, et süüdistatav J. Järvik ei nõustu maakohtu määrusega I. Lillepea ja A. Lillepea tegude võimaliku aegumise osas, kuivõrd leiab, et süüdistatavate I. Lillepea ja A. Lillepea teod ei ole aegunud. Kaitsja märgib, et lisaks I. Lillepea ja A. Lillepea suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendile on ka nende vara 13.08.2009 arestitud. KarS § 81 lg 5 p-st 1 tulenevalt katkeb kuriteo aegumine süüdistatava vara arestimisega. Aegumine algab uuesti uue menetlustoimingu tegemisest. I. ja A. Lillepeale etteheidetavate kuritegude aegumistähtaja katkestas 13.08.2009 nende vara arestimine. Seega hakkas kuritegude aegumistähtaeg uuesti kulgema 13.08.2009 ning I. ja A. Lillepeale inkrimineeritavate kuritegude aegumistähtaeg möödus 13.08.2014, s.o 5 aasta möödumisel vastavalt KarS § 81 lg 1 p 2. Kaitsja märgib, et ringkonnaprokurör esitas süüdistusakti Harju Maakohtule 6.08.2014. Seega enne 13.08.2014, mil oleks möödunud 5 aastat kuritegude toimepanemisest. Seega leiab süüdistatav J. Järvik, et süüdistatavatele I. ja A. Lillepeale etteheidetud kuriteod ei ole aegunud, kuivõrd lisaks elukohast lahkumise keelu tõkendile kohaldati nende suhtes ka vara arestimist, milliseid määruseid aga ei ole tühistatud. Seega puudus kaebaja hinnangul õiguslik alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas jääb süüdistatav J. Järvik oma eelnevate seisukohtade juurde, kuid kaitsja märgib täiendavalt, et süüdistatavate A. Lillepea ja I. Lillepea suhtes kohaldati 8.11.2012 ja 9.11.2012 tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Prokuratuur tühistas 12.12.2012 eelnimetatud tõkendid, mistõttu olid määrused süüdistatavate A. Lillepea ja I. Lillepea suhtes elukohast lahkumise keelu kohta ajavahemikus 8.11.2012-12.12.2012 ja 9.11.2012-12.12.2012 kehtivad ja süüdistatavatele täitmiseks kohuslikud. Määruste hilisem õiguslik staatus ei saa aegumise katkemist välistada. Süüteo aegumine katkes elukohast lahkumise keelu kohaldamisega A. Lillepea suhtes 8.11.2012 ja I. Lillepea suhtes 9.11.2012. Seega hakkas kaitsja hinnangul aegumistähtaeg 8.11.2012 ja 9.11.2012 KarS § 81 lg 6 järgi uuesti kulgema ning möödub alles vastavalt 8.11.2017 ja 9.11.2017, mistõttu menetluse lõpetamiseks KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ei ole alust.

4.3.Q OÜ esindaja palub maakohtu määrus täies ulatuses tühistada, jätkata kriminaalmenetlust A. Lillepea ja I. Lillepea osas, vaadata läbi Q OÜ tsiviilhagi summas 22 139 075,63 krooni ehk 1 414 944,90 eurot ning jätkata A. Lillepeale ja I. Lillepeale kuuluva vara aresti. Tsiviilhageja Q OÜ ühineb J. Järviku 6.10.2014 ja S AS 7.10.2014 määruskaebustes tooduga ning leiab, et süüdistatavatele inkrimineeritud süüteod ei ole aegunud, kuna aegumine on katkenud KarS § 81 lg 5 p 1 alusel seetõttu, et 13.08.2009 arestiti süüdistatavate vara. Lisaks on tsiviilhageja seisukohal, et süüdistatavatele inkrimineeritud süüteod ei ole KarS § 81 lg 5 p 1 alusel aegunud sellepärast, et süüdistatavate suhtes on kohtuväline menetleja kohaldanud 8.11.2012 ja 9.11.2012 tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Nimelt on tõkendi kohaldamine kõnealuse sätte alusel süüdistatava vara arestimise kõrval iseseisvaks süüteo aegumise katkemise aluseks. Kaebaja hinnangul on ekslik määruses toodud seisukoht, mille kohaselt ei katkenud süütegude aegumine tõkendite kohaldamise tõttu sellepärast, et tõkendi kohaldamise määrused olid 12.12.2012 tühistatud. KarS § 81 lg 5 p 1 seab aegumise katkemise sõltuvusse tõkendi kohaldamisest ehk tegelikust kehtimahakkamisest. Tulenevalt KrMS § 128 lõikest 1 jõustusid 8.11.2012 ja 9.11.2012 määrused süüdistavatele elukohast lahkumise keelu kohaldamise kohta viivitamatult pärast nendele süüdistatavate allkirja võtmist. Prokuratuuri 12.12.2012 määrustest, millega nimetatud määrused tühistati, nähtub, et määrused ei olnud tühistatud tagantjärele. Määruste tagasiulatuv tühistamine ei ole ka mõeldav, kuna nende toimet vahepealses ajavahemikus ei ole võimalik tagantjärgi kõrvaldada. Seega olid kaebaja hinnangul määrused süüdistatavate suhtes elukohast lahkumise keelu kohta ajavahemikus 8.11.2014-12.12.2014 ja 9.11.2014-12.11.2014 kehtivad ja süüdistatavatele täitmiseks kohuslikud. Määruste hilisem õiguslik staatus ei saa aegumise katkemist välistada. Tõik, et määruse, mille alusel isiku suhtes kohaldatud tõkendi hilisem tühistamine ei saa aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 1 järgi välistada, nähtub selgelt ka seaduse eesmärgist. Nimelt on seadusandja KarS § 81 lg 5 p 1 kehtiva regulatsiooni kehtestamisel leidnud, et KarS § 81 lg 5 eesmärk on siduda aegumise katkemise selliste menetlustoimingutega, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. Käesoleval juhul on aga vaieldamatu, et riik on elukohast lahkumise keelu kohaldamise ajal kriminaalasjaga aktiivselt tegelenud ja süüdistatavad olid sellest teadlikud: 8.11.2012 ja 9.11.2012 määrused tõkendi kohaldamise kohta olid süüdistatavatele allkirja vastu teatavaks tehtud ning 12.12.2012 otsustas prokuratuur ka nende määruste õiguspärasuse üle. Et KarS § 81 lg 5 punktis 1 nimetatud menetlustoimingud omavad aegumise katkemisele mõju vastava määruse tegemise hetkest ning sellele järgnevad toimingud, sh määruse tegelik täitmine, ei ole aegumise kohaldamisel asjassepuutuvad, on leidnud ka Tallinna Ringkonnakohus 6.08.2014 määruses asjas nr 1-14-3857 (p 11-13). Nagu ringkonnakohus viidatud asjas on sedastanud, tekiks vastasel juhul aegumise aluste osas määratlematu olukord. Tsiviilhageja hinnangul oleks see vastuolus õigusselguse põhimõttega, mis on kord juba olnud aegumise regulatsiooni muutmise aluseks. Kaebaja leiab, et süüteo aegumine katkes elukohast lahkumise keelu kohaldamisega A. Lillepea suhtes 8.11.2012 ja I. Lillepea suhtes 9.11.2012. Seega hakkas aegumistähtaeg neil kuupäevil KarS

5.Ringkonnakohtule esitatud kirjalikus seisukohas palub süüdistatavate A. Lillepea ja I. Lillepea kaitsja Tarvo Lindma jätta S AS-i ja J. Järviku kaitsja määruskaebused rahuldamata. Kaitsja leiab, et ekslik ja seadusega vastuolus olev on määruskaebustes esitatud seisukoht, et aegumistähtaeg pidi mööduma 13.08.2014, kuid kuna prokurör aga esitas süüdistusakti kohtule 06.08.2014, siis katkes sellega aegumine. KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt katkeb aegumine süüdistatava kohtu alla andmisega. KrMS § 257 lg 1 kohaselt toimub kohtu alla andmine kohtumäärusega. A. Lillepead ja I. Lillepead ei ole kõnealuses kriminaalasjas kunagi kohtu alla antud – kohus ei ole enne ega pärast 13.08.2014 teinud määrust nende kohtu alla andmiseks (süüdistatav J. Järvik anti kohtu alla samuti alles 30.09.2014). Prokuröri poolt süüdistuskokkuvõtte kohtule saatmine ei ole seaduse tähenduses kohtu alla andmine. Täiendavas seisukohas leiab süüdistatavate A. Lillepea ja I. Lillepea kaitsja, et ka Q OÜ määruskaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja hinnangul on ekslik määruskaebuse esitaja seisukoht, et tõkendi kohaldamise määruse tühistamine ei mõjuta aegumise katkemist. Kaitsja märgib, et mõlema süüdistatava suhtes Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt tehtud määrustega on sõnaselgelt uurija poolt tõkendite kohaldamise kohta tehtud määrused ja tõkendid tühistatud, mitte ei ole tõkendeid muudetud ega lõpetatud nende kohaldamise vajaduse äralangemise vms. põhjusel. Tõkendid ja nende kohaldamise määrused tühistati, kuna neid oli kohaldatud ebaseaduslikult. Tõkendi kohaldamise määruste tühistamine tähendab, et need määrused ei ole omanud algusest peale õiguslikku tähendust. Kaitsja leiab, et kuna seadusega on antud tõkendi kohaldamisele kuriteo aegumise seisukohalt eriline õiguslik tähendus – s.t. aegumise katkemine on seatud sõltuvusse tõkendi kohaldamisest, siis oleks ilmselgelt lubamatu ning vastuolus õigusriigi põhimõtetega järeldus ja olukord, kus ebaseaduslikult kohaldatud ning hiljem ka sellel põhjusel tühistatud tõkend (selle kohaldamise määrus) siiski omaks süüdistatava suhtes negatiivseid õiguslikke tagajärgi. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu (sh viiakse läbi kriminaalmenetlust ja kohaldatakse riigi sundi) üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Määruskaebuse esitaja poolt esitatud seaduse tõlgendus jätaks võimaluse täitevvõimu selliseks omavoliks, mille negatiivseid tagajärgi ei olekski võimalik enam kõrvaldada. Täitevvõimu teostaja (antud juhul uurija) saaks sellisel juhul luua süüdistatavale negatiivseid õiguslikke tagajärgi (katkestada aegumise) ebaseadusliku (sh teadvalt) määruse tegemisega ja seda sõltumata sellest, kas see määrus hiljem tühistatakse. Sellisel viisil riigivõimu teostamine on lubamatu ning ei saa tuua süüdistatavate jaoks kaasa negatiivseid õiguslikke tagajärgi s.o katkestada kuriteo aegumist. Kaitsja märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 6.09.2013 kriminaalasjas nr 1-13-7093 teinud määruse, mille punktis 6.1. on sõnaselgelt avaldanud eeltoodud järeldusi kinnitava seisukoha: „...kui tõkendi kohaldamise määrus tühistatakse, tähendab see seda, et isiku suhtes ei või kohaldada muid õigusjärelmeid, mille kohaldamine on seotud isikule tõkendi kohaldamisega. Seega, kui tõkendi kohaldamise määrus tühistati, ei või lugeda aegumistähtaega katkenuks põhjendusega, et tegelikult on isiku suhtes tõkendit kohaldatud.“ Siinjuures osundab süüdistatavate kaitsja, et viidatud kriminaalasjas läks kohus seaduse tõlgendamisel veelgi kaugemale. Kohus leidis, et sellised tõkendi tühistamise tagajärjed on kohaldatavad ka isegi siis, kui isik ei olegi seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja korras ise tõkendit vaidlustanud, vaid prokuratuur on ise omal algatusel ja sõltumata selle põhjendustest (sh ka sõltumata põhjenduste õiguspärasusest) tõkendi tühistanud, kuna prokuratuuril on igal ajal õigus ja kohustus hinnata varem tehtud menetlustoimingute seaduslikkust ja põhjendatust.

8.Vaidlus on aga selles, kas süüteo aegumine katkes uuesti elukohast lahkumise keelu kohaldamisega A. Lillepea suhtes 8.11.2012 ja I. Lillepea suhtes 9.11.2012. Maakohus asus seisukohale, et kui tõkendi kohaldamise määrused on tühistatud, ei katkenud etteheidetavate kuritegude aegumine nimetatud tõkendite kohaldamisega. Ringkonnakohus jääb käesoleval juhul oma varasema arusaama juurde, mille kohaselt eristab kriminaalmenetluse seadustik tõkendi tühistamist ja määruse, sh sellise määruse, millega on kohaldatud tõkendit, tühistamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 6.09.2013 määrus kriminaalasjas nr 1-13-7093). Käesolevas kriminaalasjas on mõlema süüdistatava suhtes Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt 12.12.2012 tehtud määruste resolutsiooni p 2 kohaselt tõkendite kohaldamise määrused tühistatud, mitte ei ole tõkendeid nende kohaldamine vajaduse ära langemise tõttu tühistanud (2. kd, tl 7-10). Sisuliselt on prokuratuur kaebuse lahendamisel asunud seisukohale, et elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks puudus algusest peale alus, märkides, et kahtlustatavatel on olemas kindel elukoht, perekond ning nad ei ole hoidnud menetlusest kõrvale. Pelgalt viide isiku elustiilile ei anna alust piirata tema liikumisvabadust. Juhul, kui tõkendi kohaldamise määrus tühistatakse, tähendab see seda, et isiku suhtes ei või kohaldada muid õigusjärelmeid, mille kohaldamine on seotud isikule tõkendi kohaldamisega. Seega, kui tõkendi kohaldamise määrus tühistati, ei või lugeda aegumistähtaega katkenuks põhjendusega, et tegelikult on isiku suhtes tõkendit kohaldatud. Q OÜ esindaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 6.08.2014 määrusele kriminaalasjas nr 1-14-3857, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd viidatud kriminaalasjas oli tegemist jõustunud vara arestimise määrusega. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A. Lillepeale ja I. Lillepeale inkrimineeritavate kuritegude aegumistähtaeg möödus 13.08.2014, s.o 5 aasta möödumisel A. Lillepeale ja I. Lillepeale elukohast lahkumise keelu ja vara arestimise kohaldamisest vastavalt KarS § 81 lg 1 p-le 2 ja lgle 6.