Kohtulahend

viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohus arutas M. Villemsile esitatud süüdistust, mille asjaolud olid järgmised.

1.1 Eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul 01.01.10 kuni 19.07.10 soovis K.T. omandada kümme laskekõlblikku helisummutiga automaattuld võimaldavat tulirelva, sh viis püstolkuulipildujat UZI, milleks ta pöördus T.L. poole. T.L. lubas relvad hankida ning pöördus selleks eeluurimisel täpselt tuvastama ajal perioodil 01.01.10 kuni 19.07.10 A.K. poole. A.K. lubas omakorda relvad hankida ning küsis selleks ettemaksu. K.T. edastas T.L. sularahas ettemaksu summas 75 000 krooni, millest 68 000 andis T.L. isa S.L. ja palus selle tema poolt märgitud pangakontole üle kanda. S.L. edastas raha abikaasa H.L., kes toimetas selle 19.07.10 Tartu Swedpanga kontorisse ning tegi enda pangakontole nr XXX sularaha sissemakse summas 68 000 krooni ja teostas märgitud summa osas ülekande A.K. u kontole nr XXX. A.K. kandis relvade hankimiseks O.K. kontole nr XXX selgitusega „auto suvila“. Eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal perioodil 19.07.10 kuni 09.08.10 toimetas O.K. kümme laskekõlbmatut automaattuld võimaldavat tulirelva, sh kuus püstolkuulipildujat UZI Saksamaalt läbi Poola, Leedu ja Läti Eestisse ning andis need Tapa vallas, Loksu külas XXX talus A.K.. A.K. teavitas T.L. e tellitud relvade saabumisest ning täpselt tuvastamata ajal perioodil 19.07.10 kuni 09.08.10 sõitis T.L. enda sõidukiga Suzuki Baleno, reg nr XXX, Tapa valda Loksu külla XXX talu territooriumile, kus omandas A.K. ult üheksa tulirelva, sh viis UZI ́t, toimetas need samal päeval Tartumaale Tila külasse Raadile OÜ Awre territooriumile ning andis need üle A.M.. 09.08.10 peeti T.L. Politsei- ja Piirivalveameti töötajate poolt kinni ning tema ja K.T. vaheline relvatehing jäi soiku, mistõttu pöördus K.T. M. Villemsi poole ettepanekuga jätkata poolelijäänud relvatehingut. M. Villems nõustus ettepanekuga ning selgitas välja, et T.L. toimetas relvad A. M. M. Villems, eelnevalt K.T. ga konsulteerimata, kihutas A. M tsiviilkäibes keelatud tulirelvade ning helisummutite ebaseaduslikule käitlemisele, andes eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, perioodil 09.08.10.a kuni 27.04.11.a A. M korralduse muuta kaks T.L. e poolt Raadile toimetatud laskekõlbmatut püstolkuulipildujat UZI taas laskekõlbulikuks ja valmistada nendele helisummutid. M. Villemsi poolt tekitatud tahtluse tulemusena muutis A. M ühe püstolkuulipilduja laskekõlblikuks ning valmistas sellele helisummuti. Kõnealuse relva koos helisummutiga valduse andis A. M eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal perioodil 09.08.10.a kuni 27.04.11.a Tartumaal, Tila külas, Raadil OÜ Awre territooriumil M. Villemsile üle. Üleandmine toimus kahes osas – eraldi anti üle püstolkuulipilduja UZI ning relvaraud ja lukk. M. Villems toimetas kõnealused esemed eeluurimisega tuvastamata kohta. M. Villemsi poolt tekitatud tahtluse tulemusena muutis A. M ka teise püstolkuulipilduja UZI nr 7630467 eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal ajavahemikul 09.08.10.a kuni 27.04.11.a laskekõlbulikuks ning valmistas sellele helisummuti. A. M hoidis nimetatud relva enda töökohas

Tartumaal Tila külas Raadil OÜ Awre ruumes kuni 27.04.11.a, kui Kaitsepolitseiametnikud seal läbiotsimise teostasid ning relva ja helisummuti leidsid ja ära võtsid. Püstolkuulipilduja UZI on tsiviilkäibes keelatud tulirelv, samuti on M. Villems 03.08.12 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-1403 karistatud KarS § 4181 lg 2 p 1 ning § 420 lg 1 järgi 2009 kevadel toimepandud teos. Eeltoodu alusel süüdistati M. Villemsit KarS § 4181 lg 2 p 1 alusel tsiviilkäibes keelatud tulirelva ebaseaduslikule käitlemisele kihutamises ning ebaseaduslikus käitlemises vähemalt teist korda, samuti KarS § 420 lg 1 alusel tulirelva helisummuti ebaseaduslikule käitlemisele kihutamises ning ebaseaduslikus käitlemises. 1.2 Eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal A. M komplekteeris ning seadis töökorda ka optilise sihikuga vintpüssi kaliibriga Winchester .308. A. M hoidis nimetatud laskekõlbulikku vintpüssi oma töökohas Tartumaal Tila külas Raadil OÜ Awre ruumes, kuni andis selle eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal 2011 aprillis OÜ Awre ruumes Martin Villemsile ettepanekuga leida relvale 10 000 krooni eest ostja. M. Villems võttis relva enda valdusesse ning viis selle eeluurimisega tuvastamata kohta. M. Villemsil puudusid vajalikud load kõnealuse relva käitlemiseks, samuti ei olnud ta neid lube ka taotlenud. Seega pani Martin Villems toime vähemalt teist korda tulirelva ebaseadusliku käitlemise, s.o KarS 418 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

lt saadud kauba, sealhulgas UZI automaadid. T.L. ütluste kohaselt paigutas ta kappi 5 UZI automaati, A.M. ütluste kohaselt oli neid rohkem kui üks, tema mäletamist mööda oli neid neli. Kohtu hinnangul on teiste kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajate ütlustega tõendatud (K.T., T.L. , O.K. ja A.K. ), et A.M. töökohta Raadile jõudis siiski 5 UZI automaati. Kui T.L. nimetatud relvad Raadile A.M. töökohta viis, siis tutvusid nad koos A.M. ga antud relvade tehnilise ehitusega. Relvad olid laskekõlbmatud, s.t deaktiveeritud ning neile tuli teha uued relvarauad. Lisaks sellele oli vaja teha summutid. A.M. pidi relvad korda tegema, kuid seda T.L. ga tehtud kokkulepet ta ei täitnud, kuna T.L. arreteeriti ja relvad jäid A.M. l seisma. Pärast T.L. arreteerimist ei olnud A.M. l enam võimalik temaga relvade osas suhelda. T.L. enda ütluste kohaselt keegi seoses nende relvadega tema vahi all olemise ajal tema poole ei pöördunud, kuid ühel korral 2010. a sügisel helistas ta oma isale poodi, kus juhtus olema ka Martin Villems, kes küsis temalt „Kas need on seal?“ ja tema vastas „Jah!“, sellega see jutt piirdus, kuid T.L. sai aru, et jutt käib tema relvatehingust K.T. . 2.4 Seda, et jutt käis just sellest relvatehingust, kinnitavad ka K.T. ja A.M. ütlused. Nii on K.T. enda ütlustes selgitanud, et ta tellis T.L. lt relvi, mille eest ka maksis, kuid relvi ta ei saanud. K.T. sõitis koos Martin Villemsiga Otepääle O.K. i juurde, et võib-olla on võimalik O.K. teada saada, kes pidi relvad tooma ja kuhu viima. Ka Martin Villems lubas pärast Otepääl käimist relvade kohta uurida ja uuris ka. Kogu aeg oli jutt, et relvad saavad valmis, kuid seda, kes relvi tegema pidi, seda Martin Villems K.T. le ei öelnud. Alguses mingeid kokkuleppeid K.T. ja Martin Villemsi vahel nende relvadega seoses ei olnud, kuid pärast tahtis Martin Villems saada osa rahast. Kui K.T. l laps sündis, ei tahtnud ta enam sellega tegeleda ka relvade valmides tegeleda. Seda ütles ta ka Martin Villemsile, öeldes lisaks, et Martin Villems ise läheks ja räägiks. Martin Villemsi osalemist relvade ebaseaduslikus käitlemises tõendab ka tema poolt relvade otsima asumine. Olles teadlik, et K.T. tegevus on ebaseaduslik, ei ole eluliselt usutav, et Martin Villems hakkas K.T. kadunud relvi otsima vaid soovist sõpra aidata. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, kuidas Martin Villems T.L. isa juurde poodi sattudes telefoni teel vahi all viibivalt T.L. lt relvade asukoha kohta päris. Kui Martin Villems oleks tõesti uskunud, et relvadega seotud tegevus on seaduslik, s.t, et tegemist on seaduslike deaktiveeritud relvadega, oleks Martin Villems võinud T.L. lt otse küsida, kus need deaktiveeritud relvad on. Martin Villems küsis aga lihtsalt „Kas need on seal?“, teades, et T.L. saab aru, millest ta räägib. T.L. saigi aru, et Martin Villems räägib tema ja K.T. partnerlussuhtest sündinud relvatehingust, vastates Martin Villemsi küsimusele „Jah“. See omakorda viitab aga sellele, et Martin Villemsile oli juba varasemast teada koht, kuhu L. tavaliselt sellised relvad toimetab. Selline umbmäärane küsimus, mis võib käia ükskõik milliste asjade kohta, näitab selgelt Martin Villemsi teadlikuks olemist sellest, et ta on osaline ebaseaduslikus tegevuses. 2.5 Seda seisukohta toetavad ka A.M. ütlused. A.M. ütluste kohaselt kontakteerus pärast T.L. vahistamist temaga Martin Villems, kes küsis temalt, kas relvad on tema käes ja A.M. kinnitas talle, et on. Seejärel oli Martin Villemsiga jutuks, et A.M. teeks kõik tema käes olevad relvad ära. Martin Villems viib L. pooleli jäänud asja ise lõpuni. A.M. tegigi kaks neist UZI-dest ära, kuid rohkem mitte. Ühe töökorda seatud relvadest andis ta Martin Villemsile enda töökohas Raadil üle. Relva andis ta üle deaktiveerituna, kuid kokkupanduna, s.o Martin Villemsile üleantud relva olulised osad, relva raud ja lukk said eraldi kaasa. Teise valmis tehtud UZI võttis ära Kaitsepolitsei. Ülejäänud UZI-d, mis tema juures olid, jäid deaktiveerituteks ja ta ei tea, mis nendest edasi sai. Martin Villems ei pidanud A.M. t kuidagi veenma relvi talle üle andma, kuna A.M. teadis, et T.L. on Martin Villemsiga tuttav, lisaks sellele teadis Martin Villems kohe nende kokku saades, et relvad on tema käes, lubades asi lõpuni viia. 2.6 Et Martin Villems soovis ise K.T. alustatud relvatehingu lõpule viia kinnitab ka see, et pärast K.T. loobumist antud relvatehingust andis Martin Villems K.T. le küll teada, et relvad saavad valmis, kuid ei öelnud K.T. le, kes neid teeb. See näitab, et Martin Villems jätkas poolelijäänud relvatehinguga

sealt, kus see T.L. arreteerimisel pooleli jäi, s.t jätkas plaaniga lasta relvad töökorda seada, et neid oleks võimalik müüa. Samuti ei jõudnud A.M. poolt töökorda seatud UZI, mille ta Martin Villemsile Raadil oma töökohas üle andis, K.T. kätte. Kui Martin Villems oleks aga vaid soovinud aidata sõbral juba kinni makstud relvad lihtsalt üles leida ja ei soovinud relvatehingut ise lõpuni viia, oleks nimetatud UZI jõudnud K.T. kätte või siis oleks ta K.T. le lihtsalt öelnud, kus relvad asuvad, et K.T. l oleks võimalik edasist tegevust planeerida.

Eelnevast järeldub, et A. M tegi talle toodud relvadest töökorda vaid 2 tükki, millest üks võeti ära läbiotsimise käigus ning teine sai A.K. le, kes müüs selle O.K. le, kes omakorda müüs selle K.T. le. Seega on kahe kasutuskõlbulikuks tehtud relva saatus teada ning ei ole võimalik, et M. Villemsil oli puutumus reaktiveeritud UZI-ga. Neid ütlusi ei ole kohtuotsuses aga käsitletud. 3.6 Tunnistaja A. M on ebausaldusväärne veel põhjusel, et ta on n.ö heast peast andnud ütlusi vintpüssi käitlemise kohta, millest korrakaitseasutused ei teadnud mitte midagi. Samal ajal on kohus pidanud loogiliseks, et A. M andis alguses valeütlusi tema kätte toodud UZI-de arvu kohta. Ei ole eluliselt usutav, et isik annab ennast süüstavaid ütlusi kuriteo asjaolude kohta, mille kohta ei ole ühtegi teist tõendit. Seejuures on A.M. ütlused ainukeseks tõendiks selle kohta, et ta andis vintpüssi M. Villemsile. Samal ajal on tunnistaja T.L. ütlusi andes pidanud võimalikuks, et ta omandas 2010 kevadel või suvel A.M. lt vintpüssi helisummutiga. Seega ei saanud M. Villems seda 2011 aasta aprillis kuidagi omandada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.

osaliselt M. Villemsi valdusesse ka jõudsid. Ühtlasi tähendab see tõdemus, et selle ebakonkreetsuse kaudu ei saa seada kahtluse alla A.M. kui tõendiallika terviklikku usaldusväärsust. 6.1 Samuti märgib kohtukolleegium, et selle asjaolu valguses ei ole asjakohased ka apellandi osundused tunnistajate ütlustele, milles nad kirjeldavad ühe töökorras UZI automaatrelva soetamist ning müümist süüdistuses kirjeldatust erineval ajal ning erinevate isikute poolt (vt p 3.5); nagu võib mõista, ringles neid töökorras relvi, sh ka UZI-sid, osundatud isikute vahel mitmeid ning kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütlused ei puuduta vältimatult just neid kahte töökorda tehtud automaatrelva, mis on vaatluse all käesolevas kriminaalasjas. Sellele versioonile osundas ringkonnakohtu istungil ka riiklik süüdistaja ning tõendamist leidnud asjaolusid kogumis silmas pidades peab kohtukolleegium seda ka tõeseks.

on siinkohal asjakohane riikliku süüdistaja poolt maakohtus tehtud tähelepanek (vt tlk 138 pöördel), et kui M. Villemsi eesmärgiks oli tõepoolest üksnes leida üles deaktiveeritud relvad ning need sellisel kujul neid relvi otsinud K.T. le ka tagastada, siis jääb täielikult arusaamatuks, miks piirdus M. Villems ainult ühe automaatrelva kaasavõtmisega; otsides deaktiveeritud relvi ning need ka leides, olnuks ju loogiline, et ta oleks võtnud kaasa kõik A.M. juurest leitud relvad. Sellisel viisil ta aga kummatigi ei käitunud, võttes kaasa ainult ühe relva; see räägib selgelt seda keelt, et tegemist oli selleks ajahetkeks ainukese töökorda seatud UZI-ga, nagu seda väidab enda ütlustes ka A. M. Teiseks tuleb märkida, et vastuolude tõttu on avaldatud ka M. Villemsi eeluurimisel antud ütlused, mille kohaselt sai ta A.M. käest siiski töökorras automaadi UZI (tlk 136 pöördel). Selgitust, et selliseid ennast rõõnavaid ütlusi andis ta Kaitsepolitsei initsiatiivil ning kättemaksuks K.T. le, ei pea ringkonnakohus vähimalgi määral usutavaks. Kolmandaks märgib ringkonnakohus veel, et kaudse tõendina räägib süüdistuse versiooni kasuks seegi, et tuvastatult on M. Villems olnud seotud sellel ajaperioodil relvade ebaseadusliku käitlemisega (vt Harju Maakohtu 3. augusti 2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-1403 tuvastatud asjaolud, tlk 75 jj). Olemata küll vahetuks süüstavaks argumendiks, saab sellegi toel kinnistada lõppjäreldust, et tegelikkusele vastab just A.M. versioon toimunust. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on süüdistuse selles osas veatu ning apellatsioon jääb edutuks.

12.1 Tegelikkusele ei vasta kaitsja väide, nagu oleks A. M hakanud selle tulirelva kohta andma ütlusi n.ö heast peast, ilma välise mõjurita. Nimelt on A. M ristküsitlusel selgitanud, et sellest relvast ei hakanud ta rääkima mitte isiklikul initsiatiivil, vaid ta andis vastuseid konkreetsetele politsei poolt esitatud küsimustele (tlk 131). Seejuures osundab ringkonnakohus sellelegi, et tõendiallika ütluste üheks usaldusväärsuse kriteeriumiks on praktikas loetud sedagi, kui need ütlused on samal ajal isikut ennast süüstavad – ning praegusel juhul see nii ka on, sest enda ütlustes on A. M kinnitanud sedagi, et teda on selle relva käitlemise eest võetud kriminaalvastutusele (samas). 12.2 A.M. ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka kaitsja viide tunnistaja T.L. ütlustele, kes omandas väidetavalt 2010 aastal samuti A.M. lt vintpüssi. Tegelikkuses on tunnistaja T.L. olnud enda sellekohastes ütlustes enam kui ebamäärane; kaitsja küsimustele vastates on ta korduvalt selgitanud, et midagi konkreetset ta sellise relva omandamise kohta öelda ei saa, kuna neid pakkumisi oli sel ajaperioodil äärmiselt palju ning ta lihtsalt ei mäleta. Pärast kaitsja poolt mitmendat korda sama küsimuse esitamist on T.L. lõpuks tõesti öelnud, et mingi vintpüssi ostmist A.M. lt ei saa ta täielikult välistada, kuna „neid oste ja asju oli päris mitmeid“ (tlk 134). Sellest ebamäärasest fraasist ei saa kindlasti mitte aga teha järeldust, et tegemist oli tõsikindlalt just selle Winchester .308 vintpüssiga, mille edasiandmist M. Villemsile enda ütlustes kinnitab A. M. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba osundas, käideldi nii A.M. kui ka teiste isikute poolt tulirelvi äärmiselt laialdaselt, mistõttu ei saa ehk tõesti välistada mingi vintpüssi müümist A.M. poolt mingil ajahetkel ka T.L. le; see aga ei tähenda, et tegemist peaks olema kindlasti just praeguses kriminaalmenetluses vaatluse all oleva relvaga. Ka selle argumendi jätab kohtukolleegium seetõttu edasise tähelepanuta.

Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.

14.1 Kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (Kord). Alates 1. oktoobrist 2014 kehtib Advokatuuri juhatuse otsusega kehtestatud Kord 1. septembri 2013 redaktsioonis. Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta. 14.2 Kaitsja esitatud taotluse kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 12 pt, mida ringkonnakohus peab maakohtu otsuse mahtu ja apellatsiooni sisu arvestades põhjendatud ajakuluks. Selle eest tuleb kaitsjale seega mõista välja 240 eurot. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 2 pt, mille eest tuleb kaitsjale mõista välja 40 eurot. 14.3 Kokku kuulub kaitsjale seega väljamõistmisele 280 eurot, millele lisandub käibemaksuna 56 eurot. Lõppsummaks kujuneb seega 336 eurot, mille väljamõistmist taotleb ka kaitsja. 14.4 Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata, tehes seega KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi. KrMS § 185 lg 2 ls 1 sätestab, et sellisel juhul

kannab menetluskulud isik, kellel need on tekkinud. Käesoleval juhul on selleks süüdistatav M. Villems.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

/allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.