Kohtulahend

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5.1 Apellant leiab esmalt, et talle mõistetud karistus tuleks jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub nimelt üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist kohtuotsuse motiveerimiskohustuse rikkumisega (otsuse p 16.2). Nagu juba osundas ka maakohus, kinnitab see otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seaduses sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning kehtivat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 5.2 Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Neid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud maakohus ning neid ei näe käesolevas kriminaalasjas ka ringkonnakohus. 5.3 J.Z-i se ei viita apellatsioonis ühelegi erandlikule asjaolule, mis iseloomustaks tema poolt toimepandud kuritegusid ning kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja tehioludega, peab vajalikuks nentida, et neid ka ei ole. Süüdistatav ründas joobeseisundis olles kahte pensioniealist naisterahvast ning seda üksnes asjaolust johtuvalt, et need tegid tema väljakutsuvale käitumisele etteheiteid. Süüdistatava ema on seejuures kirjeldanud, kuidas J.Z paiskas ta põrandale ning lõi teda kokku üle kümne korra (tlk 27) ning nagu võib mõista, hoidis raskemad tagajärjed ära üksnes kannatanu põgenemine enda elukohast. Kirjeldatud tehioludes on võimatu näha midagi sellist erandlikku, mis toetaks karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Kriminaalkolleegium kordab, et apellatsioonis ei esita neid ka J.Z-i se, mistõttu on tema taotlus ilmselt põhjendamatu ning pekspektiivitu. Ühtlasi märgib kriminaalkolleegium, et tegelikkusele ei vasta süüdistatava väide, nagu oleks kannatanud kohtuistungil tema vabanduse vastu võtnud ning ei omaks tema suhtes enam pretensioone – kolleegiumi hinnangul ei saa midagi sellist kummagi kannatanu kohtuistungil väljendatust kindlasti mitte järeldada (vt tlk 73), mistõttu jätab kohtukolleegium selle väite kui paljasõnalise edasise tähelepanuta. 5.4 Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et nagu see tuleneb juba seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku vaid juhul, kui kohus leiab, et selle ärakandmine . Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale elukäigule. Nimetatuga seoses osundab apellatsioonikohus sarnaselt maakohtuga asjaolule, et J.Z on varasemalt kriminaalkorras mitmel korral karistatud, senised katsed tema käitumise suunamisel õiguskuulekuse suunas on seega ilmselgelt nurjunud. Teise kuriteoepisoodi pani ta toime pärast seda, kui oli alustatud kriminaalmenetlust esimeses episoodis ning tema suhtes oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu (tlk 22). Ka need asjaolud välistavad ringkonnakohtu hinnangul KarS §-de 73/74 kohaldamise juba eos ehk teisisõnu – puuduvad ka teo toimepanijat iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldaks sellel

argumendil jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Selles tähenduses on olukord pigem vastupidine. 5.5 Eelnevast tingituna peab ringkonnakohus välistatuks ka üldkasuliku töö kohaldamist J.Z-i suhtes. Kuivõrd KarS § 69 sätete kohaldamine eeldab samal ajal sisuliselt samuti kriminaalhoolduse kohaldamist (vt KarS § 69 lg 4) ning selle võimaluse kriminaalkolleegium eelnevalt ühemõtteliselt välistas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel küsimusel eraldi pikemalt peatuda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt veel vaid seda, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata edasisele õiguskuulekusele. J.Z , olles varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, selliseks isikuks ilmselgelt ei ole. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on J.Z enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Seetõttu loeb kriminaalkolleegium apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks ka selles osas.

Paavo Randma

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.