1-13-11198/44 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Apellatsioonis leitakse, et maakohus käsitas garaažibokside ostmist kui ühte tervikut. Tegemist oli kahe erineva garaažiboksiga, mis olid ostetud erinevatel aegadel ning sellele tuginedes peab neid uurima üksikult. Seoses garaažiboksiga BH8 märgib SŽ-i esindaja järgmist. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et S. Prošini raha kasutati selleks, et soetada garaažiboksid ning nende registreerimine SŽ-i nimele toimus kohtu arvates selleks, et varjata S. Prošini vara. Kohus on ekslikult arvestamata jätnud selle, et S. Prošin aitas SŽ-it garaažibokside ostmisel viimase palvel. Prošin küll aitas leida garaažiboksid ning samuti aitas ostu-müügi tehingut organiseerida, kuid ostjaks ning ainuomanikuks oli siiski alati SŽ. SŽ soovis kasutada seda garaažiboksi sissetulekuallikana või investeerimisvõimalusena. Seda tõendab see, et SŽ pani korteriühistu teadetetahvlile üles kuulutuse garaažiboksi rendile andmise kohta. Kuigi garaažiboksi kasutas mõnda aega ka S. Prošin, ei tähenda see veel, et tema on selle garaažiboksi omanik. Ebaõige on kohtu seisukoht, et rahalised suhted olid ainult S. Prošini ja KZ vahel ning Ž selles ei osalenud üldse. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et SŽ-i selgitused on ebaloogilised ning tema nimel notari juures tehtud registreerimine ei tähenda midagi. Garaažiboksi BH8 soetas SŽ S. Prošinilt laenatud raha eest. S. Prošin omakorda võttis 25 000 krooni laenuks Rodion Mamedovilt ning 15 000 krooni oma emalt MP-lt. Apellandi arvates on arusaamatu, miks luges kohus eluliselt ebausaldusväärseks väite, et RM ning MP olid võimelised laenama Sergei Prošinile raha garaažiboksi ostuks. SŽ maksis talle antud võla tagasi ja esitas seaduslikud tuluallikad ja dokumendid. 22. märtsi 2010. a kontoväljavõte tõendab, et SŽ tagastas oma võla RM-ile. Samuti märtsikuu jooksul võttis SŽ arvelt raha selleks, et tagastada võlgnetav summa sularahas Sergei Prošini emale. SŽ maksis tagasi oma võlad vähema kui kuu ajaga, kohe peale seda, kui oli müünud korteri. Lisaks sellele ei võtnud kohus arvesse seda tõsiasja, et SŽ-il ei olnud maakohtus esindajat. Inimene, kel puuduvad õigusalased teadmised, ei tea, et tal on võimalus iseseisvalt kutsuda kohtusse tunnistajaid. Eeluurimisel sellist võimalust prokuratuur ei selgitanud. Kuna kohus MP-it ja RM-it ise tunnistajatena kohtusse ei kutsunud, ei põhine kohtu järeldus, et MP ning RM ei saanud S. Prošinile raha laenata, tõenditel, vaid oletusel. Garaažiboksi BH7 soetas SŽ täielikult oma rahaliste vahenditega. Ta sai raha legaalselt, müües maha oma korteri aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn. Selle tõestuseks esitas SŽ kohtule kontoväljavõtted, millest on näha, et 18. märtsil 2010. a laekus SŽ-i arvele 1 246 000.00 krooni. Garaažiboksi ostuks võttis SŽ arvelt raha väiksemate summade kaupa, kuna pangaautomaat ei väljastanud rohkem kui 10 000 krooni korraga. SŽ-i esindaja leiab, et maakohus tõlgendas valesti tunnistajate ütlusi ning ei võtnud arvesse mitmeid detaile nende tunnistustest. Tunnistaja VM kinnitas, et igal kohtumisel, mis puudutas garaažibokside ostmist, osales SŽ. Lisaks kinnitas tunnistaja VM, et boksi eest maksis notari juures SŽ. Kohus pidas ebausaldusväärseks seda, et SŽ ostis garaažiboksi BH7 selleks, et paigutada sinna oma auto, mille plaanis tulevikus osta. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et SŽ-i auto oli soetatud 2010. aasta alguses, kuid SŽ-il oli autokool läbitud juba 2008. aastal. See tähendab, et 6 (21)

3.4 Kolmanda isiku ID esindaja taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega konfiskeeriti KarS § 832 lg 2 p 1 alusel IDle kuuluv sõiduauto Dodge Viper ja teha selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta taotlus auto konfiskeerimiseks rahuldamata, vabastada auto aresti alt ja tagastada see ID-le . Apellant märgib, et maakohus on jätnud kõik ID 06.12.2013 määruskaebuses ja 17.02.2014 kohtuistungil esitatud tõendid arvestamata, leides, et nimetatud tõendid ei ole mingil määral seotud sõiduauto Dodge Viperi soetamisega. ID on 17.02.2014 kohtuistungil selgitanud, et esitas tõendid just selleks, et lükata ümber prokuröri väited, et tema emal TŠ-l ei olnud rahaliselt võimalik 60 000 krooni auto ostuks anda. Võimalus auto ostuks raha anda on aga oluline asjaolu, kuna tõendab, et sõiduauto Dodge Viper osteti peamiselt TŠ raha eest, mitte S.Prošini rahaliste vahendite arvelt. Kui 80 000-kroonise sõiduki eest tasumiseks andis 60 000 krooni ulatuses raha TŠ, siis olenemata sellest, kas raha oli antud S.Prošinile laenuna või I.D-le kingitusena, ei ole alust sõidukit konfiskeerida, kuna tegemist pole kriminaaltulu eest soetatud sõidukiga. Apellatsiooni kohaselt on maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et TŠ-l ei olnud rahaliselt võimalik 60 000 krooni auto ostuks anda. Kui kohus oleks analüüsinud TŠ finantskäitumist aastatel 2008-2010, oleks kohus selle tulemusena märganud, et TŠ on sel ajavahemikul kogu oma sissetuleku sularahas välja võtnud, mis näitabki, et ta hoidis pangakontol väikest osa oma sissetulekutest. Apellant peab arusaamatuks, miks peab kohus eluliselt mitteusutavaks seda, et TŠ hoidis lapsi, teenides sellega lisatulu, mida ta ei deklareerinud. Kriminaalmenetluses on põhjendamatult jäetud üle kuulamata tunnistaja VA, kes saaks kinnitada sõiduauto müügihinda ja selle tasumise korda. ID esindaja leiab, et kohus on valesti kohaldanud ka KarS § 832 lg 2. Kohus ei ole põhjendanud, millel põhineb arvamus, et 09.09.2008 soetatud Dodge Viper on ostetud kuritegeliku tegevuse tulemusena saadud vara arvelt - kohtuotsusest ei selgu, mis annab küllaldaselt alust arvata, et juba 2008. aastast sai Sergei Prošin kriminaaltulu, kuigi kriminaalasja episoodid pärinevad alles 2013.aasta kevadest ja isik on varem karistamata. Viidates Riigikohtu lahendile, leiab ID esindaja, et kolmandalt isikult võib vara konfiskeerida vaid juhul, kui see on saadud konkreetse kuriteo tulemusel.

5.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult mõistnud S. Prošini KarS § 184 lg 2 p 2 alusel süüdi prokuröri taotletud ulatuses. 5.1 S. Prošin tunnistas end maakohtus süüdi 29.06.2013. a episoodis, s.o 8,12 g narkootilise aine käitlemises, mis sisaldas puhast fentanüüli 0,37g. Nimelt toimus 29.06.2013. a kuriteo matkimine, milles fikseeriti see, kuidas S. Prošin andis AS-le üle väikesemõõdulise heleda eseme, kes selle aga kinnipidamise käigus maha pillas (kd I; toim.l. 49), ning pärast S. Prošini kinnipidamist toimunud sündmuskoha vaatluse käigus leiti maast salvrätik, mille sisse oli keeratud minigrip kilekotid pruuni pulbrilise ainega (kd I; toim.l. 23). Narkootilise aine ekspertiisi akti kohaselt oli pulbri mass 8,12 g ja pulber sisaldas 0,37 g fentanüüli (kd I; toim.l. 33). Samas tuleb nentida, et ka selle episoodi osas erinevad S. Prošini ütlused oluliselt teistest tõenditest – AS-i ütlustest ning jälitustoimingu protokollile lisatud S. Prošini ja AS-i vestluse stenogrammist. S. Prošini ütluste kohaselt sai ta kõnealuse narkootilise aine 22. juunil 2013 AS-ilt garantiiks, et ta maksab ära S. Prošinile võlgnetava summa. Nimelt oli AS S. Prošini väitel tellinud talt akvaariumi, mille eest ei suutnud aga kokkulepitud ajaks maksta. 29. juuni õhtul kell 19.00 pidid nad uuesti omavahel kohtuma ning siis pidi AS oma võlgnevuse tasuma ning S. Prošin pidi talle tema pakikese tagasi andma. Juhuslikult nägi ta AS-i autot juba umbes veerand seitsmest ja sõitis selle juurde. Järgnenud vestluses palus AS, et S. Prošin tooks talle pakikesed ära. S. Prošin soovis saada oma raha ning AS lubas raha sel ajal üle lugeda, kui S. Prošin pakid ära toob. S. Prošin käiski ja tõi kodust narkootilise aine pakikesed ära. Uuesti kokku saades hakkasid nad uuesti rahast rääkima, kuid ei jõudnudki asju lõpuni rääkida, sest tuli politsei. Ringkonnakohtu hinnangul väärib tähelepanu see, et vestluse stenogrammi kohaselt ei mainitud ei esimesel ega hilisemal kokkusaamisel kordagi akvaariumi. Teiseks nähtub stenogrammist, et AS küsib S. Prošinilt korduvalt, kas viimane tõi talle midagi. AS vastab sellele, et nad pidid ju hiljem kokku saama: „...ma lihtsalt mõtlesin õhtul annan sulle ära.“ Sellele järgneb diskussioon teemal, kas AS on valmis teda samas ootama. Alles siis, kui nad on kokku leppinud, et AS jääb samasse kohta ootama, küsib S. Prošin: „Kuule, aga mis meil rahade kohta on, sa ütle mulle.“ Seega, kuigi S. Prošini ütluste kohaselt pidi 29.06.2013 kokkusaamine toimuma selleks, et AS maksaks ära oma võla, ei tunne S. Prošin kokkusaamise algul üldse huvi, kas AS saab väidetava võlgnevuse ära maksta. Selle asemel soovib AS S. Prošinilt midagi saada. S. Prošin ei vaidle sellel ka vastu, väidab ainult, et pidi soovitava tooma AS-le õhtul hiljem. Seejuures ei sea S. Prošin AS-i soovitud asja ära toomise tingimuseks vestluses kordagi tingimuseks seda, et AS esmalt oma võlgnevuse ära maksaks, kuigi S. Prošini ütluste kohaselt oli ta saanud pakikesed 8 (21)

narkootilise ainega selle garantiiks, et AS maksab ära oma võla. Alles pärast seda, kui on kokku lepitud, et S. Prošin toob AS-i soovitud asja ära, küsib S. Prošin, kuidas neil omavaheline rahaline seis on. Kuigi AS vastab selle peale, et andis S. Prošinile avanssi, leiab S. Prošin, et AS on talle hoopis võlgu 900. Kokkuvõtteks teatab S. Prošin, et annab AS-le „7 grammi“ ning AS lepib sellega. Teisel kokkusaamisel täpsustab S. Prošin, et on hoopis kaheksa. Seega nähtub vestluse stenogrammist, et S. Prošin mitte ainult ei teadnud, milline on tema poolt AS-le antava pakikese mass, vaid ta ka ise otsustas, kui palju ta AS-le annab, mis seab kahtluse alla tema väited selle kohta, et tegemist oli üksnes talle ajutiselt hoida antud narkootilise ainega. S. Prošini ütlused ei haaku kuidagi vestluse stenogrammiga ka põhjusel, et S. Prošini sõnul ei andnud ta AS-le tagasi kogu viimase poolt talle antud narkootilist ainet, sest esiteks AS ei küsinud kõike tagasi ning teiseks oli selge, et AS ei ole võimeline talle kõike ära maksma. Stenogrammist nähtuvalt ei räägita aine tagasi andmisest, vaid AS küsib lihtsalt, kas S. Prošin tõi talle midagi. Seetõttu ei ole juttu ka sellest, et AS oleks küsinud tagasi üksnes 7 grammi. 7 grammi nimetab S. Prošin ise. Ka ei ütle AS ei esimese ega teise vestluse käigus kordagi, et ta ei ole võimeline S. Prošini küsitud rahasummat tasuma. Vastupidi – kui S. Prošin küsib talt 1500 (eurot), siis AS kinnitab, et sellal, kui S. Prošin ära käib, loeb ta raha üle. Ebaloogiliseks ja seetõttu mitteusutavaks peab ringkonnakohus S.Prošini selgitusi selle kohta, mida tähendab vestlustes öeldu, et AS maksis eelmine kord 15 eest 390 rohkem. Nimelt väitis S. Prošin, et nad olid paika pannud akvaariumi valmistamise eelarve, milles oli 390 eurot akvaariumi transport. Transpordikulu maksis AS nende 22. juunil toimunud eelmisel kohtumisel ära. Selle all, et AS maksis 390 rohkem, mõtles S. Prošin oma selgituse kohaselt seda, et AS ei olnud kindel, kas ta vajab transporti. „15 eest“ all mõtles S. Prošin enda väitel aga seda, et 15 päeva enne eelmist kohtumist andis ta AS-le kirjaliku eelarve. Ringkonnakohtule tundub taoline sõnastus selle mõtte edasiandmiseks, mida S. Prošin enda väitel öelda soovis, äärmiselt ebaõnnestunud ja kunstlik. Seevastu haakuvad jälitusprotokolliga AS-i ütlused. AS-i sõnade kohaselt said nad kokku põhjusel, et ta pidi ostma S. Prošinilt fentanüüli ning maksma ära võla eelmise saadud koguse eest. Eelmisel korral sai ta S. Prošinilt 15 grammi fentanüüli. Selline selgitus selle kohta, mida tähendab „15 eest“ tundub ringkonnakohtule oluliselt usutavam kui S. Prošini versioon. Tõsiasi on see, et 27.06.2013. a läbiotsimisel leiti AS-i kotist 15,65 g fentanüüli sisaldavat pulbrit. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus põhjendatult kõrvale S. Prošini ütlused ja tugines AS-i ütlustele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et AS-i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, kuna ta oli huvitatud S. Prošini vastu ütluste andmisest, et saada ise kergemat karistust. Esiteks tuleb nentida, et vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. See tähendab ühtlasi seda, et kellegi ütlusi ei või pidada ebausaldusväärseks ainuüksi seetõttu, et ta võib olla huvitatud kindlast menetluse lõpptulemusest. Sellisel juhul tuleks nt süüdistatavate endi, kannatanute ja kaassüüdistatavate ütlusi pidada alati ülejäänud tõenditest nõrgemat kaalu omavaiks. Lisada tuleb seda, et ringkonnakohtu hinnangul ei saanud AS-i suhtes läbi viidava menetluse tulemus kuidagi sõltuda tema ristküsitlusel antavatest ütlustest, kuna ASi ütlustest nähtub, et tema suhtes toimunud kriminaalasjas oli ristküsitluse toimumise ajaks juba kohtuotsus tehtud (kd I; toim.l. 119). Seega ei takistanud miski AS-il anda just selliseid ütlusi, nagu ta ise õigeks pidas. Kaitsja viitab apellatsioonis ka AS-i kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid 9 (21)

tegemist ei ole asjakohase viitega, kuna tõendiks on AS-i maakohtus ristküsitlusel antud ütlused; kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldatud ning seega kohtule kättesaadavaks tehtud ei olegi. Kohtukolleegium leiab, et ka AS-i ütluste sisu ei anna alust nende usaldusväärsuses kahelda. Ta ei ole andnud ristküsitlusel täies ulatuses süüdistuse versiooni kinnitavaid vastuseid. Ta tunnistas, et ei mäleta täpselt, mitmel korral ta S. Prošinilt fentanüüli sai ning ei osanud anda täpset vastust saadud aine koguste kohta. Ka tunnistas ta, et sai fentanüüli ka teiste isikute käest, mistõttu prokurör vähendas maakohtus S. Prošini süüdistuse mahtu. Seoses kaitsja väitega, et AS on korduvalt muutnud oma ütlusi S. Prošinilt saadud fentanüüli koguste kohta, tõdeb ringkonnakohus, et kohtutoimikus seda kinnitavaid tõendeid ei ole. Kaitsja viitab apellatsioonis ASi kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et ristküsitluse raames oleks KrMS § 289 lg-le 1 tuginedes tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks või muul alusel avaldatud ASi kohtueelses menetluses antud ütlusi. Seega ei ole kaitsja väited AS-i ütluste muutmise kohta kontrollitavad. ASi ütluste haakumine teiste tõenditega ja sellest tulenev usaldusväärsus on ringkonnakohtu hinnangul oluline ka teiste episoodide tõendamise seisukohalt. 5.2 asuvas suvilas teostatud läbiotsimise käigus leiti AS-le kuuluvast õlakotist kaks pakendit fentanüüliga, mille ta oli saanud S. Prošinilt. Kohtutoimikust nähtub, et 27.06.2013. a XXXXX aiandusühistus V, aadressil XXXXXXX XX XX toimunud läbiotsimisel leiti AS-i kotist pakk 15,65 g fentanüüli sisaldava pulbriga. Samuti toimikus olevast ära tundmise esitamise protokollist (kd I; toim.l. 79-84) nähtuvalt tundis AS isikuna, kellelt ta fentanüüli sai, ära S. Prošini. Arvestades, et AS viitas S. Prošinile kui teda fentanüüliga varustavale isikule, ja oli valmis osalema kuriteo matkimisel, pidi AS teadma, et matkimine osutub võimalikuks, s.t, et S. Prošin tõesti saab talle fentanüüli anda. Kuna S. Prošin andiski 29.06.2013. a AS-le fentanüüli ning tema versioon, mille kohaselt andis ta AS-le tagasi tollele kuuluva fentanüüli, ei leidnud kinnitust, vaid tõendamist leidis, et tegemist oli fentanüüli andmisega müügiks, muudab see usaldusväärseks ka AS-i väite, et tema kotist 27.06.2013. a leitud fentanüül oli samuti saadud S. Prošini käest. Ka kinnitab seda kohtukolleegiumi hinnangul see, et 29.06.2013 toimunud AS-i ja S. Prošini kohtumisel oli juttu sellest, kui palju AS maksis „15 eest“. Selle episoodi kohta leiab kaitsja, et kuna AS ei kinnitanud, et sai talt (koos 15-grammise pakiga) 27.06.2013. a toimunud läbiotsimisel ära võetud 2-grammise paki fentanüüliga samuti S. Prošinilt, on ta oma ütlusi võrreldes varasemaga muutnud ega ole selgitanud, miks ta varem andis teistsuguseid ütlusi. Seoses sellega tuleb nentida, et apellatsioonis ei ole nimetatud, milliste varem (millal ja millises menetlusstaadiumis antud) antud ütlustega AS-i ütlused kaitsja hinnangul vastuolus on. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kohtutoimikusse lisatakse vaid need tõendid, mida on kohtuistungil vahetult uuritud. Tulenevalt tõendite vahetu uurimise kohustusest võib kohus reeglina tugineda isiku kohtus ristküsitlusel antud ütlustele. Varem antud ütlusi saab kasutada juhul, kui need on kohtuistungil avaldatud ning juhtumid, mille puhul see on lubatav, on ammendavalt nimetatud kriminaalmenetluse seadustikus. Kui isik andis kohtus ütlusi, saab tema varasemaid ütlusi eelkõige avaldada KrMS § 289 lg 1 alusel võimalike vastuolude väljaselgitamiseks ristküsitluse käigus. 10 (21)

Maakohtu 11.02.2014. a istungi protokollis ei ole mingeid andmeid selle kohta, et kaitsja või mõni teine kohtumenetluse pool oleks ristküsitluses KrMS § 289 lg 1 alusel taotlenud AS-i varem antud ütluste avaldamist vastuolu esiletoomiseks. Kuna AS-it pole väidetava vastuolu selgitamiseks küsitletud, on põhjendamatu etteheide, et tunnistaja ei ole selgitanud väidetavat vastuolu tema ristküsitlusel antud ütluste ja varem antud ütluste vahel. Ka läbiotsimise protokollist ega ära tundmiseks esitamise protokollist ei ilmne, et AS oleks väitnud, et sai mõlemad pakid fentanüüliga just S. Prošinilt. 27.06.2013 toimunud läbiotsimise protokolli kohaselt tunnistas AS, et tema kotis on kaks pakendit narkootilise ainega (kd I; toim.l. 72), kuid protokoll ei sisalda mingeid väiteid selle kohta, kust kõnealune narkootiline aine pärineb. Äratundmiseks esitamise protokollis on aga AS tundnud S. Prošinis ära mehe, kellelt sai viimati 25.06.2013. a 15 g fentanüüli. Ca 15 g fentanüüli oligi aga just suuremas läbiotsimisel ära võetud pakis. Seega ei ole ringkonnakohtul mingeid andmeid selle kohta, et AS oleks varem andnud teistsuguseid ütlusi kui ristküsitlusel ning kaitsja sellekohased väited on paljasõnalised. Seega tõendavad AS-i ütlused koos äratundmiseks esitamise protokolliga, 27.06.2013. a toimunud läbiotsimise protokolliga ja jälitustoimingu protokolliga, et AS sai talt 27.06.2013. a ära võetud 15 g fentanüüli just S. Prošini käest. Asjaolu, et tehtud ei ole DNA-ekspertiisi, ei tähenda seda, et S. Prošini ei ole võimalik kõnealuse fentanüüliga seostada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta kohustust teha narkootilise aine käitlemises seisnevates kriminaalasjades aine käitleja välja selgitamiseks DNA-ekspertiis. Vastupidi – vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning sama paragrahvi teise lõike kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid kogumis. Seega otsustab kohus seda, kas on tõendatud, et süüdistatav on narkootilist ainet käidelnud, nende tõendite alusel, mis talle on esitatud. Asjaolu, et mingisugust tõendit ei ole kogutud, ei ole seega iseenesest süüdistatava õigeksmõistmise alus. Märkida tuleb, et kaitsjal on õigus esitada pärast toimiku saamist taotlusi, mistõttu oleks kaitsjal olnud võimalik taotleda DNA ekspertiisi, kui ta pidas seda kaitsealuse süütuse tõendamiseks vajalikuks. Lisada tuleb siiski, et tulenevalt kohtu kohustusest hinnata kõiki tõendeid kogumis ei tähenda ka see, kui pakendilt süüdistatava DNA-d ei leita, automaatselt, et isik tuleb õigeks mõista, vaid kõnealust tõendit tuleb hinnata koostoimes teiste tõenditega. Ka käesoleval juhul andis AS ütlusi selle kohta, millised meetmed neil olid vältimaks seda, et pakkidelt võidaks leida S. Prošini DNA-d. 5.3 Õige on S. Prošini kaitsja apellatsioonis märgitu, et ainsaks tõendiks selle kohta, et ka enne eespool nimetatud episoode müüs S. Prošin AS-le korduvalt suures koguses fentanüüli, on AS-i sellekohased ütlused. Ka on õige kaitsja apellatsioonis märgitu, et nn sõna-sõna vastu olukordades peab kohus tõendeid eriti hoolikalt kaaluma ning otsuses selgelt oma siseveendumuse kujunemist selgitama. Ringkonnakohtu hinnangul on aga maakohus seda teinud. Maakohus on esitanud otsuses oma argumendid, miks ta ei nõustu kaitsja väitega, et AS-i ütlused ei ole usaldusväärsed. Lisaks on kohus põhjendanud seda, miks ta ei pea usaldusväärseks S. Prošini ütlusi. Seega on kohus igakülgselt põhjendanud, miks ta eelistab ühte tõendit teisele. Nagu eespool välja toodud, peab ka ringkonnakohus S. Prošini ütlusi ebausaldusväärseks, ASi omi aga usaldusväärseks. Kuna eespool käsitletud episoodide osas kinnitavad AS-i ütlusi ka teised tõendid ning juba nendest episoodidest nähtub, et AS ostis korduvalt S. Prošinilt 11 (21)

fentanüüli, suurendab see AS-i ütluste usaldusväärsust ka osas, milles ta väidab, et ostis alates 2013. a veebruarist või märtsist korduvalt S. Prošinilt fentanüüli. Seoses kaitsja väitega, et AS on korduvalt muutnud oma ütlusi S. Prošinilt saadud fentanüüli koguste kohta, tõdeb ringkonnakohus, et kohtutoimikus seda kinnitavaid tõendeid ei ole. Kaitsja viitab apellatsioonis AS-i kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuid – nagu juba eespool märgitud – ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et ristküsitluse raames oleks KrMS § 289 lg-le 1 tuginedes tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks või muul alusel avaldatud ASi kohtueelses menetluses antud ütlusi. Seega ei ole kaitsja väited ASi ütluste muutmise kohta kontrollitavad. Ekslik on kaitsja väide, et tal ei olnud menetlusõiguslikult õigust küsitleda AS-it kuriteo matkimisel tehtud salvestuse kohta. Ristküsitluse raames on tunnistaja küsitlemise õigus nii prokuröril kui kaitsjal. Prokuröri taotluse alusel üle kuulatavat tunnistajat saab kaitsja küsitleda teisesküsitluse vormis. Teisesküsitluse raames on KrMS § 288 lg 3 kohaselt võimalik tunnistajale esitada küsimusi nii nende asjaolude kohta, mille kohta esitas talle küsimusi ka esmasküsitleja – sellisel juhul on lubatud suunavate küsimuste küsimine, kui ka uute asjaolude kohta, mille puhul ei tohi küll kasutada suunavaid küsimusi. Seega ei olnud kaitsjal mingisugust takistust esitada AS-le küsimusi tema ja S. Prošini vahel toimunud vestluse kohta, mida kuriteo matkimise käigus salvestati. Arvestades, et maakohtu istungi protokolli kohaselt oli jälitustoimingu protokoll juba avaldatud, ei olnud kaitsjal ringkonnakohtu hinnangul mingit takistust viidata mingile konkreetsele jälitustoimingu protokollist tulenevale infole. Märkida tuleb, et AS-i ülekuulamisel esitas prokurör AS-le küsimusi 29. juunil toimunud kokkusaamise kohta (kd I; toim.l 118 ja 120 pöördel). Kaitsjal oli võimalik seega esitada täpsustavaid küsimusi selle kohta, kuidas kokkusaamine aset leidis ning mida räägiti, tuvastamaks, kas ASi kirjeldus toimunust on kooskõlas jälitustoimingu protokolliga. Vastuolu korral oleks kaitsjal tulenevalt KrMS § 289 lg-st 3 olnud võimalik tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada jälitustoimingu protokoll osas, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Samuti on ekslik S. Prošini väide, et tal ei olnud võimalik küsitleda AS-it nende asjaolude kohta, mis ilmnesid kohtu jaoks alles tema ütlustest. Nagu eespool märgitud, on kõigil küsitlejatel õigus esitada küsimusi ka selliste asjaolude kohta, mille kohta eelnevad küsitlejad ei ole küsimusi esitanud. Menetlusseadustikust ei tulene ka keeldu küsitleda tunnistajat nende asjaolude kohta, mille kohta kavatseb ütlusi anda süüdistatav. Tunnistaja küsitlemise seisukohalt ei ole mingit tähtsust sellel, kas süüdistatav on juba sama asjaolu kohta ütlusi andnud või mitte. Kuna tunnistaja peab kirjeldama seda, mida tema ise koges ja mäletab, ei tohigi ta teada, millised on teised tõendid sama asjaolu kohta. Seega, kui S. Prošinil oli soov esitada AS-le küsimusi, mis tema arvates oleks kinnitanud tema kaitseversiooni, siis ei olnud tal menetlusõiguslikult selleks takistust. Märkida tuleb aga seda, et kuigi S. Prošin ei esitanud AS-le küsimusi selle kohta, kas viimane tellis talt akvaariumi, puudutasid AS-i ütlused seda, kuidas ta S. Prošiniga tutvus ning need ütlused ei kinnita kuidagi S. Prošini versiooni. Kui S. Prošini väitel tutvusid nad lemmikloomakaupluses, siis AS-i ütluste kohaselt tutvusid nad kuskil seltskonnas ning AS tutvuski S. Prošiniga eesmärgil hakata talt fentanüüli ostma (kd I; toim.l. 116).

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu ei oleks maakohus otsuses üldse võtnud seisukohta küsimuses, millise koguse fentanüüli AS S. Prošinilt lisaks 25.06.2013 ja 29.06.2013. a episoodidele sai. Nentida tuleb, et kuna kohus viitab otsuses üle antud fentanüüli kogust käsitledes prokuröri kohtuvaidluses esitatud seisukohtadele, ei tule otsusest selgelt esile, kus refereerib kohus prokuröri seisukohta ning kus kirjeldab enda oma. Üle antud narkootilise aine käsitlemise kontekstist on aga võimalik aru saada, et kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et S. Prošin andis AS-le vähemalt 15 korral üle vähemalt 10 g fentanüüli. Nimelt kirjeldatakse otsuses seda, kuidas tuletatakse AS-i ütlustest see, et S. Prošin andis vähemalt 15 korral üle vähemalt 10 g fentanüüli, ning seejärel asub kohus põhjendama, miks kohus süüdistuse versiooni põhjendatuks peab. Kuigi, nagu kaitsja apellatsioonis märgib, puudutab süüdistus nimetatud osas sellise narkootilise aine käitlemist, mida ei ole ära võetud ega vahetult uuritud, leiab ringkonnakohus, et käideldud narkootilise aine suur kogus on tõendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses märgituga, et arvestades reaalselt ära võetud fentanüüüli koguseid ja puhta narkootilise aine kontsentratsiooni, annab aluse lugeda kõik S. Prošini AS-le edasi antud narkootilise aine kogused suurteks kogusteks. Arvestada tuleb, et 29.06.2013. a oli üle antud pulbrilise aine kogus 8 g ning see sisaldas suure koguse – 0,37g – fentanüüli, ületades fentanüüli suure koguse piirmäära (0,002g) paljukordselt; AS-i ütluste kohaselt olid varem üle antud kogused aga suuremad kui 8 g. On igati alust arvata, et üle antud aine fentanüüli kontsentratsioon oli võrreldav AS-ilt 27.06.2013. a läbiotsimisel ära võetud ja 29.06.2013. a sündmuskoha läbiotsimisel leitud ainetega – ei ole usutav, et kui AS oleks varem narkootilise ainega petta saanud, oleks ta jätkanud selle ostmist S. Prošinilt. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu otsuse muutmiseks S. Prošini süüdimõistmise osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka taotlus kergendada S. Prošinile mõistetud karistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on mõistetud karistust nõuetekohaselt põhjendanud ega pea vajalikuks karistuse põhjendusi üle korrata.

varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus. Lisaks neile on võimalik arvestada ka muid asjaolusid, põhjendades, kuidas need näitavad, et isiku vara on saadud kuriteo tulemusel. S. Prošini toimepandud kuriteo asjaolud on just sellised, et neist võib järeldada, et ta võis saada kuritegelikku tulu juba varem – käesoleval juhul on tuvastatud, et S. Prošin tegeles mitmete kuude vältel suurte koguste fentanüüli müügiga. AS-i ütluste kohaselt tutvuski ta S. Prošiniga selleks, et hakata talt fentanüüli ostma. Seega on alust arvata, et S. Prošin sai samalaadsete tegude tulemusel tulu juba eelnevalt. Ka leiab ringkonnakohus, et kohtutoimikus olevate S. Prošini varalist seisu ja selle muutumist kajastavate tõenditega on tõendatud ka see, et vahemikus 2008. a – 2013. a on tema väljaminekud olnud oluliselt suuremad kui õiguspärased sissetulekud. S. Prošini varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokoll tõendab, et tema ametlikud tulud on olnud ajavahemikul 2008-2013 olnud väiksed. Aastatel 2008 ja 2009 ei ole S. Prošin deklareerinud üldse tulusid. 2010. a on ta deklareerinud tulusid 20 652 EEK ja 2012. a 2749 EUR. Ka pangakontode väljavõtetest nähtuvad töötasuna käsitatavad laekumised on 2008. aastal olnud tagasihoidlikud ning 2008. a alguse seisuga oli S. Prošini kontodel vastavalt 18 539,19 EEK ja 188,75 EEK. Samas on ainuüksi 2008. aastal S. Prošini kontole makstud sularahas sisse 322 035 EEK. Seega on suur osa S. Prošini kontole laekunud rahast teadmata päritoluga ning tema kulutused ületasid oluliselt ametlikke sissetulekuid. Ajavahemikul 01.01.2008 – 22.07.2013. a kokku on S. Prošin saanud töötasu ja muid tulusid, mille päritolus ei ole alust kahelda, 25 611,92 eurot. Samal perioodil on S. Prošin pangakontodel teinud kulutusi (v.a sularaha väljavõtt) kokku 29236,23 eurot (kohtu arvutus erineb ses osas vaatlusprotokollis märgitud tulemusest 3788,94 EUR võrra, sellega seoses nendib kohus, et S. Prošini väljaminekute tabelis on 2008. a veerus on kõige alumises reas märgitud 3788,94 EUR ilma selgituseta, mida see tähistab). Lisaks on kontodelt võetud välja sularaha 40 431,9 EUR. Seega on kulutusi kokku olnud 69668,13 eurot. See tähendab, et kulutused on ületanud jälgitavaid tulusid 44056,21 euro ulatuses. Seejuures väärib tähelepanu, et 2008. a alguse seisuga oli S. Prošini kontodel vastavalt 18 539,19 EEK ja 188,75 EEK, mis tähendab, et kõnealuseid kulutusi ei saanud S. Prošin teha varem kontol olnud vahendite arvel. . S. Prošini legaalse vara päritoluna on apellatsioonides nimetatud XXXXXXXXX XX X-X korteri müüki SŽ-ile, mille eest sai S.Prošin väidetavalt 115 000 eurot sularahas. Seoses sellega on aga maakohus põhjendatult märkinud, et ostu-müügilepingust nähtuvalt on SŽ tasunud S. Prošinile 1 801 857 krooni enne lepingu sõlmimist pangaülekandega. Samas sellise pangaülekande kohta andmed puuduvad. Ka ei ole näha, et SŽ-il oleks olnud arvel vajalikud rahasummad, mille ta oleks välja võtnud või üle kandnud. Arvestades, et lepingu osapoolte ütlused erinevad notariaalselt kinnitatud lepingus märgitust ning kontrollitavaid andmeid 1 801 857 krooni maksmise kohta ei ole, ei ole ütlused sularahas makstud raha kohta usaldusväärsed ning sellise rahasumma maksmine S. Prošinile ei ole tõendatud. Eelnevast tulenevalt on KarS § 832 lg-s 1 sätestatud nõuded täidetud ning konfiskeerimine KarS § 832 alusel põhimõtteliselt võimalik. Seetõttu peab ringkonnakohus õiguspäraseks S. Prošinilt tema kinnipidamisel ära võetud sularaha konfiskeerimist.

7.1 SŽ-i esindaja leiab, et maakohus on ebaõigesti pidanud garaažibokside registreerimist SŽ-i nimele näilikeks tehinguteks. Asjaolu, et S. Prošin kasutas garaažibokse, ei tähenda, et ta oli nende omanik. Seoses sellega nendib kohtukolleegium, et maakohus on kasutanud konfiskeerimise põhjendamisel erinevate konfiskeerimise alustega seotud argumente. Kui vara, mille KarS § 832 alusel konfiskeerimise üle otsustatakse, on registrite või omandiõigust tõendavate tõendite kohaselt kolmanda isiku omandis, on konfiskeerimine võimalik järgmistel juhtudel: 1) kohus lükkab ümber väited, et vara omanik on kolmas isik ja loeb tõendatuks, et vara omanik oli süüdistatav, konfiskeerides vara süüdistatavalt KarS § 832 lg 1 alusel; 2) kohus tuvastab, et kolmanda isiku vara on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 832 lg 2 p 1); 3) kohus tuvastab, et kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 832 lg 2 p 2). Esimesel juhul on konfiskeerimisotsustuse adressaat süüdistatav, kahel viimasel juhul aga kolmas isik. Käesoleval juhul kohaldas maakohus konfiskeerimist KarS § 832 lg 2 p 1 alusel ning otsuse resolutsioonis on isikuna, kellelt vara konfiskeeriti, nimetatud SŽ-it. Viidatud sätte alusel kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks on vaja tõendada, et kolmas isik sai vara süüdistatava kulul, kes omakorda on saanud vara kuritegelikul teel. Argumendid selle kohta, kes reaalselt tegeles konfiskeeritava asja ostmisega või kes seda asja kasutas, võivad omada tähtsust selle tuvastamisel, kes on asja tegelik omanik või kas asi võõrandati kolmandale isikule selle konfiskeerimise vältimiseks (sellisel juhul tuleb aga tõendada ka see, et kolmas isik teadis, et asi võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks). Konfiskeerimisel KarS § 832 lg 2 p 1 alusel nimetatud asjaolud aga tähtsust ei oma. Ringkonnakohus leiab, et garaažiboksi BH8 puhul on tõendatud see, et SŽ omandas selle S. Prošini arvel. Nimelt nähtub garaažiboksi müünud KZ maakohtus antud ütlustest, et garaažiboksi eest maksis talle sularahas S. Prošin, kusjuures maksmine toimus poolteist või 2 aastat enne seda, kui müük notariaalselt vormistati. Hiljem täpsustas ta, et maksmine toimus aastal 2009 (kd I; toim.l. 114). SŽ-i varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollist selgub, et SŽ-il ei olnud 2009. aastal selliseid varasid, mille arvel kõnealust garaažiboksi osta. SŽ ise ei eita maakohtus antud ütlustes, et tal ei olnud 2009. aastal raha, et garaažiboksi eest maksta ning selle eest maksis S. Prošin, kuid väitis, et tasus viimasele võla 2010. a märtsis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga SŽ-i ütlused usaldusväärsed, kuna tema erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused on omavahel vastuolus. Maakohtu istungil avaldatud SŽ-i kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt maksis ta mõlema garaaži eest sularahas kokku umbes 60 000 krooni, s.o kumbki maksis umbes 30 000 krooni. Need ütlused on maakohtus antud ütlustega vastuolus mitmes punktis. Esiteks on erinevus selles, kes garaažiboksi BH8 eest maksis: kas SŽ ise või S. Prošin. Teiseks on vastuolu ka garaažiboksi hinnas – kohtus väitis SŽ, et kumbki garaažiboks maksis 40 000 krooni, kohtueelses menetluses aga 30 000 krooni. Lõpuks võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldatud osa tekstist välja lugeda, et maksmine toimus mõlema garaažiboksi puhul 2010. a, kohtus tunnistas SŽ, et garaažiboksi BH8 eest maksti varem. SŽ selgitas vastuolusid maakohtus sellega, et ta ei tundnud end väga hästi ning ei olnud tema varasid puudutavateks küsimusteks valmis ning ei mäletanud asjaolusid täpselt. Need väited ei 15 (21)

selgita ringkonnakohtu hinnangul viidatud vastuolusid – kuigi SŽ väidab, et ta ei mäletanud täpselt garaažibokside ostu asjaolusid, on ta avaldatud ütlustes esitanud väga konkreetseid ja selgelt kohtuistungil antud ütlustest erinevaid väiteid selle kohta, kuidas ta garaažiboksid ostis. Ka tunnistab ta, et andis allkirja selle kohta, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi ning ütlused kajastatud õigesti. Väide, et ta ei mäletanud garaažibokside ostmisega seotud asjaolusid ei selgita seda, miks ta andis ütlusi, mis sisaldasid kindlaid väiteid, mille kohta ta aga pärast kinnitas, et need on valed. SŽ-i ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et tema kohtus antud ütluste kohaselt oli ka garaažiboksi BH8 hind 40 000 krooni, garaažiboksi müünud KZ väitel oli hinnaks 70 000 krooni. Kuigi S. Prošin püüdis tunnistajalt saada kinnitust, et ta maksis garaažiboksi eest 40 000 krooni (S. Prošin esitas suunava küsimuse: „Oled kindel, et ma andsin 70 000 mitte 40 000?“), jäi KZ kindlaks, et tema tahtis saada 70 000 krooni, mööndes, et võis saada „natuke vähem“ (kd I; toim.l. 114 pöördel). Seda, et tema soovis saada 70 000 krooni, kinnitas KZ mitmele küsimusele vastates veendunult. Kordagi ei kinnitanud ta, et oleks müünud garaažiboksi 40 000 krooni eest. On selge, et 40 000 krooni ei ole 70 000 krooniga võrreldes veidi vähem. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium tõendatuks, et garaažiboks müüdi 70 000 euro eest. Kuna SŽi ütlused garaažiboksi hinna kohta ei kattu garaažiboksi müüja omadega, ei ole usaldusväärsed ka tema väited selle kohta, et laenas garaažiboksi ostuks 40 000 krooni ja maksis selle hiljem S. Prošinile tagasi. Mis puutub SŽ-i väitesse, et osa summast maksis ta S. Prošini soovil RMile, siis konto väljavõte (kd IV; toim.l. 7) kinnitab küll seda, et SŽ on RM-ile teinud 22.03.2010. a 25 000 krooni suuruse ülekande põhjendusega „võlg“, kuid see, et tegemist oli garaažiboksi ostuga seotud võlaga, tuleneb ainult SŽ-i enda ütlustest, mille kohus luges aga ebausaldusväärseks. Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et garaažiboksi eest tasus S. Prošin 70 000 krooni, tõendatud ei ole aga see, et SŽ oleks hiljem omakorda S. Prošinile garaažiboksi eest tasunud. Kuigi garaažiboksi BH7 müünud VM ütluste kohaselt andis talle raha üle SŽ, leiab kohtukolleegium, et ka selle garaažiboksi puhul on tõendatud, et selle eest tasuti S. Prošini raha eest. Siinkohal tuleb arvestada sellega, et garaažiboksi BH7 müüja VM maakohtus antud ütluste kohaselt pidas temaga läbirääkimisi garaaži ostmise üle S. Prošin, kellega ta leppis kokku ka garaaži hinnas. Müük viibis põhjusel, et garaaži ei saanud enne erastamist müüja. 2010. a detsembri alguses võttis S. Prošin temaga ühendust, teatas, et nüüd on võimalik müük vormistada ning teatas, et notaris teda ei ole, tuleb SŽ, kes annab raha üle (kd I; toim.l. 115). SŽ-i ütlused selle garaažiboksi ostu kohta on ebausaldusväärsed, kuna need lahknevad olulistes punktides garaažiboksi müünud VM ütlustest. Nimelt väitis, SŽ, et soovis osta garaaži oma auto jaoks ning tema pöördus S. Prošini poole, kes omakorda otsis garaaži. Auto ostis ta omakorda 2010. a alguses, võib-olla aprillis. Seevastu VM ütluste kohaselt suhtles ta S. Prošiniga garaaži müügi teemadel juba 2007. a sügisest. Müüki tahtsid nad vormistada 2008. a kevadel, kuid siis selgus, et müüki ametlikult vormistada ei saa, mistõttu lükkus müük edasi. Küll andis ta siis juba garaaži S. Prošinile kasutada. Seega oli S. Prošin valmis garaažiboksi eest maksma juba 2008. aastal, s.o ajal, mil SŽ-il ei olnud võimalust selle eest tasuda (SŽ-i selgituste kohaselt oli tal võimalik garaažiboksi eest maksta tänu sellele, et ta müüs 2010. a kevadel korteri).

Ka tuleb nentida, et SŽ-i kontoväljavõttest ei nähtu selliseid kandeid, millest saaks teha järelduse, et selle arvel tasuti garaažiboksi eest. SŽ-i ütluste kohaselt võttis ta rahasumma garaažiboksi eest tasumiseks välja osade kaupa ajavahemikus aprillist detsembrini (kd IV; toim.l. 40). Konto väljavõttest nähtub küll see, et SŽ on korduvalt võtnud kontolt välja suuremaid summasid, kuid samas ei selgu, millised konkreetsed väljavõetud summad olid seotud garaažiboksi ostuga. Vastuseks prokuröri küsimusele ei osanud SŽ väljavõetud summade kohta täpselt vastata: „Oli vaja sularaha kinnisvara ostmiseks, peegli jaoks. Oli vaja sularaha, ma ei mäleta konkreetselt“ (kd IV; toim.l. 40 pöördel). Seega võttis SŽ kontolt sularaha välja mitmesuguste kulutuste katteks ning ei ole tuvastatav, et ta oleks võtnud rahasummasid välja garaažiboksi ostuks. Ka tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuigi SŽ-i väitel oli tema jaoks selline ostusumma mitme kuu jooksul osade kaupa välja võtmine mugav, ei osanud aga selgitada, milles see mugavus seisnes. Kuna tõendatud ei ole seega see, et SŽ garaažiboksi eest maksis, garaažiboksi ostuga tegeles S. Prošin, kes informeeris VM-t ka sellest, et raha annab üle SŽ, leiab ringkonnakohus, tõendatud on, et garaažiboks osteti S. Prošini vara arvel. SŽ-i esindaja märgib apellatsioonis, et SŽ-il ei olnud maakohtus esindajat ja kuna tal õigusalaseid teadmisi ei ole, siis ta ei teadnud, et tal on ka õigus kutsuda kohtusse tunnistajaid. Esindaja leiab, et kohus oleks ise pidanud seetõttu kutsuma tunnistajatena RM-i ja MP-i. Seoses sellega nendib ringkonnakohus, et apellatsioonis ei ole viidatud konkreetsele kriminaalmenetluse seadustiku sättele, millest tulenevalt oleks maakohus olnud kohustatud apellatsioonis nimetatud isikud omal algatusel tunnistajatena kohtuistungile kutsuma. Pealegi on apellatsiooni väide, et esindaja puudumise tõttu ei osanud õigusteadmisteta kolmas isik maakohtus oma õigusi kaitsta, põhjendamatu. Maakohtu 11.02.2014. a istungil on istungiprotokolli kohaselt SŽ-ile tema õigusi selgitatud ja ta on kinnitanud, et ta on õigustest aru saanud (kd I, toim.l. 108 pöördel). Kolmanda isiku esimeste õigustena nimetab KrMS § 402 lg 1 õigust esitada tõendeid, taotlusi ja taandusi. Lisaks on kolmandal isikul tulenevalt KrMS § 41 lg-st 1 õigus esindajale. Seega oli kolmandat isikut informeeritud sellest, et tal on õigus taotleda tunnistajate ülekuulamist. Ka oli tal võimalik võtta endale esindaja, kui ta leidis, et ei ole võimeline ise oma huve kaitsma. 7.2 Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on ka sõiduauto Dodge Viper konfiskeerimine ID-lt. Kolmanda isiku esindaja apellatsiooni keskne seisukoht on see, et maakohus on põhjendamatult lugenud ebausaldusväärseks ID ütlused ning on jätnud arvestamata muud tõendid, millega AD soovis tõendada seda, et sai raha auto ostmiseks oma emalt. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna auto konfiskeeriti KarS § 832 lg 2 p 1 alusel ID-lt, ei oma kohtukolleegiumi hinnangul tähtsust maakohtu otsuses esitatud argumendid selle kohta, miks ta ei usu ID väiteid, et viimane ostis auto, pidades seda heaks investeeringuks, ega nendele argumentidele esitatud vastuväited. KarS § 832 lg 2 p 1 nõuab üksnes selle tuvastamist, et auto eest, mille sai endale ID, maksis S. Prošin. Seega on küsimus selles, kas auto eest maksis S. Prošin või kasutati auto ostmiseks ID emalt saadud raha, nagu väidab ID ise. ID pangaväljavõtetest nähtub, et ID-l endal auto ostuks rahalisi vahendeid ei olnud.

ID esindaja heidab apellatsioonis ette, et maakohus on jätnud ID 06.12.2013. a määruskaebusele lisatud ja 17.02.2014. a kohtuistungil esitatud tõendid arvestamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis need tõendid tähelepanuta põhjendatult. Nii ID kui tema esindaja selgitavad, et on esitanud tõendeid tõendamaks, et ID emal oli olemas raha, et auto ostu rahastada. Näiteks nähtub esitatud kontoväljavõttest, et 27.11.2007 on TŠ-le 27.11.2007 laekunud Vene Föderatsioonist pension 50 241,09 krooni (kd II; toim.l. 176). Ka on esitatud tõend, mis kinnitab seda, et TŠ-l oli investeerimishoius (kd II; toim.l. 177). ID väitis maakohtu istungil üheselt, et auto ostuks andis tema ema raha oma säästudest, mida ta hoidis sularahas kodus (kd IV; toim.l. 34 pöördel). Tasu selle töö eest, mida ta pärast pensionile jäämist tegi, saigi ta sularahas (kd IV; toim.l. 36 pöördel). Vastuseks prokuröri küsimustele, mis tuginesid just esitatud tõenditel, andis ID ütlusi, et kõnealust Vene Föderatsioonist saadud summat tema ema välja ei võtnud ja sellest auto ostu ei rahastatud (kd IV; toim.l. 36). Seega nimetatud tõendid ei tõenda seda, et TŠ-l oli olemas selline kogus sularaha, millest auto ostu rahastada. Seega on ainsaks tõendiks selle kohta, et auto ostmiseks andis 60 000 krooni tema ema TŠ, ID enda ütlused. Kriminaaltulu kokkuvõtte kohaselt on TŠ surnud 04.02.2013. Kuna raha, mille TŠ auto ostuks andis, hoidis ta väidetavalt kodus ning see oli teenitud tööga, millest saadud tulusid TŠ ei deklareerinud, ei ole ka mingeid dokumente, mis tõendaks raha olemasolu ja selle üleandmist. ID maakohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on aga olnud vastuolulised, mida möönab isegi ID esindaja. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et vastuolud ütlustes on sellised, mis muudavad ID ütlused tervikuna ebausaldusväärseks. Vastuolusid ütlustes on mitmeid. Esiteks on ID andnud erinevaid ütlusi selle kohta, kas tema ema andis raha laenu või kingitusena. Teiseks andis ID kohtueelses menetluses ütlusi, et auto ostu juures ta ise ei viibinud ja seetõttu ei tea, kui palju ja kuidas S. Prošin selle eest maksis. Ta ei tea, kas auto eest maksti sularahas või ülekandega. Kohtus väitis ta, et ta oli auto ostu juures ja nägi, kuidas S. Prošin andis raha VA-le üle. Arusaadavaid ja veenvaid selgitusi nende vastuolude kohta ID maakohtu istungil ei andud. Näiteks kui ID-l paluti selgitada erinevaid ütlusi selle kohta, kas ta nägi raha üleandmist või mitte, siis selgitas ta oma kohtueelses menetluses antud ütlusi sellega, et ta „ei seisnud kõrval“. Sellega taandus ta aga omakorda taas oma kohtuistungil antud ütlustest, kuna eelnevalt oli ta vastanud küsimusele, kas ta nägi, kellele S. Prošin raha edasi andis: „Jah, muidugi“ (kd IV; toim.l. 34). Arvestades, et vastuolusid on mitmete ostuga seotud küsimuste osas, s.h küsimuses, mis tingimustel TŠ auto ostuks raha andis, on maakohus õigesti jätnud ID ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Nõustuda ei saa ID esindajaga, kes leiab, et kuigi ID andis erinevates menetlusetappides erinevaid ütlusi selle kohta, mis tingimustel ta ema auto ostuks raha andis, on oluline see, et ütlused on alati olnud ühetaolised selles osas, et raha auto ostuks andis just TŠ. Kohtukolleegium leiab, et ütluste erinevused küsimuses, mis tingimustel raha anti, seab kahtluse alla selle, kas raha üldse anti. Seega on tõendatud see, et auto omandanud ID-l endal selle ostmiseks vara ei olnud, tõendamist ei leidnud aga see, et ta oleks saanud auto ostmiseks raha oma emalt TŠ-lt. Kuivõrd vaidlus puudub küsimuses, et auto ostmisega tegeles vahetult S. Prošin, peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et ID omandas auto S. Prošini arvel.

Kohtukolleegium leiab, et andmed S. Prošini ajavahemikus 2008 – 2013. a saadud teadmata päritolu tulude kohta ei ole jälgitavad. Nii on erinevates S. Prošini varanduslikku seisu, sissetulekuid ja väljaminekuid analüüsivates dokumentides nimetatud S. Prošini kulutuste suurused ning andmed teadmata allikatest pärit sissetulekute kohta erinevad. Isiku varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollis on need summad vastavalt 111 430,45 eurot ja 78 988,08 eurot (kd II; toim.l. 33). Kriminaaltulu kokkuvõttes on kulutuste suuruseks märgitud 109 513,1 eurot ning teadmata allikatest pärit tuluks 77 070,75 eurot. Ka jääb ringkonnakohtule arusaamatuks kuhu paigutuvad S. Prošini väljaminekute kontekstis tema kontolt sularahas välja võetud rahasummad, nt, kuidas haakuvad need SŽ-ile sularahas makstud elatisega. Seega puudub ringkonnakohtul veendumus, et sama väljaminekut ei ole arvestatud korduvalt. Ringkonnakohus nõustub S. Prošini kaitsjaga selles, et S. Prošini vara juurdekasvu arvestades on põhjendamatult lähtutud mitte tegelikust soetamishinnast, vaid keskmisest hinnast – seda ka garaažibokside puhul, mille müügihinda on kinnitanud ka garaažibokside müüjad. Kuivõrd aluseks võetud keskmine hind oli tegelikust müügihinnast suurem, on sellega näidatud tegelikust suuremana S. Prošini tehtud kulutusi, mille puhul on teadmata nende katteallikad. Seega, kuigi garaažiboksid ja sõiduauto Dodge Viper ise konfiskeeriti, suurendati nende soetusmaksumuse asemel keskmise hinna näitamisega S. Prošini väidetavat kuritegelikul teel saadud summat ja sellega ka summat, mille väljamõistmist S. Prošinilt KarS § 84 alusel taotleti. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tõendatud on see, et suure osa S. Prošini sissetulekute allikas on teadmata. Ainuüksi sularahas aastatel 2008-2013 kontole makstud ja sealt välja võetud summad ületavad selgelt konfiskeeritud garaažibokside ja sõiduauto ostuhindu, mistõttu saab neid pidada kuritegelikul teel saadud vara arvel saaduks, kuid kuna esitatud tõendite alusel ei ole tõendatud täpne kuritegelikul teel saadud tulu suurus, ei ole alust täiendavalt KarS § 84 kohaldamiseks. Vastavalt tuleb aresti alt vabastada maakohtu otsusega konfiskeerimise asendamise tagamiseks aresti alla jäetud sõiduauto Mercedes Benz 230E ja S. Prošinile kuuluv liikmelisus HÜ-s K (hooneosa AB32).