D.E süüdistuses KarS § 136 lg 2, § 121, E.K süüdistuses KarS § 136 lg 2, § 121, E.K süüdistuses KarS § 136 lg 2, § 424 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 21. aprilli 2014 otsus
Apellatsioonide esitajad
süüdistatava D.E (D.E) kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, süüdistatava E.K (E.K) kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, süüdistatava E.K (E.K) kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban
Prokurör
Marge Voogma
Süüdistatavad
Kaitsja
D.E, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht:XXX, kesk-eriharidus, töötab OÜ- s XXX, varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Vandeadvokaat Mati Senkel E.K, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, töötab XXX AS, lukksepp, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral, väärteokorras karistatud ühel korral.
Kaitsja
Vandeadvokaat Eduard Bulattšik E.K, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, töötab XXX, varem kriminaal- ja väärteokorras karistatud ühel korral.
Kaitsja
Vandeadvokaat Arvo Suuban
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Viru Maakohtu 21.aprilli 2014 otsus muutmata ja süüdistatav D.E kaitsja vandeadvokaat Mati Senkeli, süüdistatav E.K kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšiku ja süüdistatav E.K kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani apellatsioonid rahuldamata.
2.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Bulattšik kaudu 144,00 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24,00 (kakskümmend neli) eurot, vandeadvokaat Eduard Bulattšiku tema poolt E.K-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 2 nimetatud menetluskulu E.K-lt .
4.Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 108 (ükssada kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 18,00 (kaheksateist) eurot, vandeadvokaat Arvo Suubanile tema poolt E.K-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
5.KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista punktis 4 nimetatud menetluskulu E.K-lt. E.K tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011 või Swedbank nr EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „E.K 1-13-11579 kohtukulud“. E.K tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011 või Swedbank nr EE932200221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „E.K 1-13-11579 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
1.Viru Maakohtu 21.04.2014 otsusega mõisteti:
1.1.D.E KarS § 136 lg 2 järgi esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 1 aastase vangistusega. Sama otsusega mõisteti D.E süüdi KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses ning karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 73 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi kohaldamata ning täitmisele pööramata, kui D.E ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
1.2.E.K süüdi KarS § 136 lg 2 järgi ning teda karistati 1 aastase vangistusega. Sama otsusega tunnistati E.K süüdi KarS § 121 järgi ning karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 74 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. Katseajaks allutati E.K KarS § 75 lg 1 alusel käitumiskontrollile. -2-
1.3.E.K süüdi KarS § 136 lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. Sama otsusega tunnistati E.K süüdi KarS § 424 järgi ning karistuseks mõisteti 9 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 74 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ning katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. Katseajaks allutati E.K KarS § 75 lg 1 alusel käitumiskontrollile. KarS § 75 lg 2 kohaselt määrati E.K-le käitumiskontrolli ajaks kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume.
2.Süüdistatavatelt mõisteti välja menetluskulud.
3.D.E, E.K ja E.K katseaja alguseks loeti 21.04.2014.
4.Süüdistatavatele olid esitatud süüdistused järgnevate tegude toimepanemise eest.
4.1.D.E-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel Tapa vallas Jootme külas bussipeatuse juures tõmbas alaealise L.N. (ik XXX) mahtuniversaali Chrysler Voyager registreerimismärgiga XXX , lukustas sõiduki uksed ning viis kannatanu Tapale XXX asuvasse talle kuuluvasse OÜ XXX töökotta ning jättis kannatanu tööliste E.K ja E.K valve alla. Mingi aeg hiljem tiris ta kannatanu uuesti jõuga oma autosse ja viis kõigepealt Ambla poe vastas olevasse tühja majja ning seejärel enda elukohta Ambla XXX , kus hoidis kannatanut veel kinni ning siis viis kannatanu koju. Seega D.E , võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. D.E süüdistatakse samuti selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel Tapal XXX asuvas OÜ-le XXX kuuluvas töökojas tõukas L.N. selili lauale pikali, mille tagajärjel käis kannatanu pea hooga vastu seina, seejärel pigistas korduvalt eelnevalt E.K poolt jõuga tangide vahele pandud L.N. sõrme ning seejärel vedas kannatanut jopest tirides, nii et jope soonis valusalt kaenla alla, Amblas poe vastas asuvasse tühja majja, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – näo piirkonna põrutuse. Seega D.E, lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest, põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4.2.E.K süüdistatakse selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel Tapal XXX asuvas D.E-le kuuluvas OÜ XXX töökojas, peale seda kui D.E Tapa vallas Jootme küla bussipeatuse juures tõmbas alaealise L.N. sõidukisse, lukustas sõiduki uksed ja viis kannatanu töökotta ning jättis tööliste E.K ja E.K valve alla, valvas, et kannatanu ei saaks ära minna ja takistas sellega alaealise L.N. lahkumist. Seega E.K, võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. E.K süüdistatakse samuti selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel Tapal XXX asuvas D.E-le kuuluvas OÜ XXX töökojas pani jõuga L.N. sõrme tangide vahele, peale mida D.E pigistas korduvalt tangide vahele pandud L.N. sõrme ning peale seda lõi ta kannatanule ühe korra rusikaga rindkeresse ja veel mingi aeg hiljem lahtise käega näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – näopiirkonna põrutuse. Seega E.K , lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest, põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4.3.E.K on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel Tapal XXX asuvas D.E-le kuuluvas OÜ XXX töökojas, peale seda kui D.E Tapa vallas Jootme küla bussipeatuse juures tõmbas alaealise L.N. sõidukisse, lukustas sõiduki uksed ja viis kannatanu töökotta ning jättis tööliste E.K ja E.K valve alla, jäi kannatanut valvama, istudes tooliga ukse ette, et kannatanu ei saaks ära minna ja takistas sellega alaealise L.N. lahkumist. -3-
Seega E.K, võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. E.K süüdistatakse samuti selles, et tema juhtis 10.02.2013 kella 01.40 ajal, olles alkoholijoobes, sõiduautot Volkswagen Vento registreerimismärgiga XXX , liikudes Rakvere linnas Posti ja Tallinna tänavatel, kus ta pärast peatumist Tallinna tn 8 maja juures politsei poolt juhtimiselt kõrvaldati. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST s/n ARBK-0025 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,78 mg/l. E.K rikkus LS § 69 lg 1 ja § 69 lg 4 p 1 nõudeid. Seega E.K, juhtides sõidukit joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
5.Maakohus leidis, et kohtus uuritud tõenditega kogumis on tõendatud D.E, E.K ja E.K süü KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning D.E ja E.K süü KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Maakohtu seisukohad süüdistatavate poolt alaealise L.N. suhtes toime pandud kuritegude osas on kokkuvõtvalt järgmised. D.E, E.K ja E.K end L.N. lt vabaduse võtmise episoodis süüdi ei tunnistanud. Samuti ei tunnistanud D.E ja E.K end süüdi L.N. kehalises väärkohtlemises.
5.1.Maakohus nõustus prokuröriga, et kannatanu L.N. ütlustes ei ole alust kahelda, need on olnud järjekindlad ja põhilistes faktides kattuvad. Samuti leidis kohus, et kannatanul ei ole mingit huvi ebaõigete ütluste andmiseks või antud sündmuste väljamõtlemiseks. Maakohus hindas kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ning jõudis seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et kannatanu hakkaks süüdistatavaid süüdistama tegudes, mida nad teinud ei ole, sest tal puudub selleks motiiv. Samuti leidis maakohus, et kannatanu ei saa sellest ka mingit kasu, eriti aastaid hiljem, kui ta on varguse eest karistuse ära kandnud.
5.2.Maakohus tuvastas, et L.N. lt vabaduse võtmise ja tema kehalise väärkohtlemise sündmuste ahela algatajaks oli D.E . Maakohus tõi välja paralleeli ähvarduse täideviimisega, mille kohaselt on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu ja nii saab ka siin rääkida sellest, et kõik andsid oma teopanuse. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et E.K viibisid koos D.E-ga , seega olid teadlikud viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitsid need heaks ning võimendasid neid oma kohalolekuga, samuti valvasid D.E korraldusel kannatanut ja ähvardasid ka ise kannatanut ning nõudsid, et ta varguse üles tunnistaks ja asjad välja annaks.
5.3.Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust ka selles, et süüdistatavad teadsid, et kannatanu on alaealine. Nimelt räägiti töökojas sellest, et kannatanu on D.E poja klassivend (teo toimepanemise ajal 15-aastane).
5.4.Maakohus leidis, et D.E nii eeluurimisel kui ka hiljem kohtus oma motiive ja tegevust kirjeldades, tunnistas ennast tegelikult sisuliselt süüdi. D.E ütlused on olulisemas osas kinnitanud kannatanu ütlusi. Maakohtu hinnangul langevad süüdistatava ja kannatanu ütlused kokku osas, kus ka D.E se kinnitab, et ta võttis kannatanu jõudu kasutades kinni ja pani enda autosse ning vastu kannatanu tahtmist viis ta töökotta ning hoidis seal kinni. Samuti kinnitab D.E ka tangide kasutamist.
5.5.Maakohus märkis, et KarS § 136 lg 2 alusel alaealiselt seadusliku aluseta vabaduse võtmine eeldab vähemalt kaudset tahtlust. Maakohtu hinnangul panid D.E, E.K ja E.K antud teo toime otsese tahtlusega. Samuti leidis maakohus, et süüdistatavate D.E ja E.K poolt kannatanule korduvalt valu tekitav käitumine ja tema löömine on toimunud nimetatud käitumissituatsiooni ja kuriteosündmuse puhul süüstavatest tõenditest tulenevalt otsese tahtlusega.
-4-
5.6.Kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes leidis maakohus, et D.E, E.K ja E.K süü kuritegude toimepanemises on täielikult tõendatud D.E enda ütlustega, kannatanu L.N. ja tunnistaja E.K. u ütlustega ning väljavõttega ambulatoorsest kaardist, kust nähtub, et L.N. pöördus arsti poole ja tal tuvastati peapõrutus.
5.7.Eeltoodule tuginedes tuvastas maakohus, et: - süüdistatavate D.E, E.K ja E.K käitumises esinevad KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning võttes nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, panid nad toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo; - süüdistatavate D.E ja E.K käitumises esinevad KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. D.E ja E.K lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest ning põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, panid toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
6.Maakohtu hinnangul oli tõendatud E.K poolt KarS § 424 sätestatud süüteo toimepanemine.
7.Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 56 lg-s 1 sätestatust. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et D.E , E.K ja E.K tegevuses karistust raskendavad asjaolud puudusid. D.E ja E.K tegevuses puudusid ka karistust kergendavad asjaolud. E.K puhul arvestas maakohus tema poolt süü osalist tunnistamist ja kahetsust. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus ka süü suurust - kuriteod pandi toime otsese tahtlusega. Samas arvestas maakohus asjaoluga, et D.E on varem kohtu poolt karistamata, E.K ja E.K on varem kriminaalkorras karistatud. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga süüdistatavatele mõistetavate karistuste liigi ja määra osas. Maakohus leidis, et käesoleval ajal tuleb arvestada ka seda, et osade kuritegude toimepanemisest on möödunud juba mitu aastat. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks karistada süüdistatavaid KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega sanktsiooni alammääras ning teiste kuritegude eest samuti vangistusega sanktsiooni alammäära lähedases määras tingimusliku vangistusega. D.E suhtes pidas maakohus võimalikuks karistusest tingimisi vabastamist, ilma tema allutamiseta käitumiskontrollile KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. Kuna aga E.K ja E.K on varem süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemises, siis nende puhul kohaldas maakohus KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamist ühes nende allutamisega käitumiskontrollile. Maakohus ei pidanud rahalise karistuse mõistmist E.K-le ega E.K-le põhjendatuks, kuna nende eelmised rahalised karistused ja rahatrahvid on tasumata.
8.Menetluskulude osas märkis maakohus järgnevat. Maakohus lähtust KrMS § 180 lg-st 1, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 532,50 eurot; -5-
toimikust koopia tegemise kulud ja määratud kaitsjatele makstud tasud ning E.K puhul ka tema suhtes kohaldatud sundtoomise kulu. Viru Maakohtu 21.04.2014 otsusele esitasid apellatsiooni kõik süüdistatavate kaitsjad. D.E kaitsja apellatsioon
9.D.E kaitsja taotleb Viru Maakohtu 21.04.2014 otsuse tühistamist täies ulatuses või osaliselt ning D.E õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja D.E karistuse vähendamist.
10.Apellant leiab, et kohtuotsus ei vasta KrMS § 3051 lg 1 nõuetele, st pole seaduslik ega põhjendatud. Samuti leiab apellant, et maakohus on rikkunud KarS § 27 ja § 29, sest süüdistatava teo õigusvastasus on välistatud hädaseisundiga.
10.1.Apellatsiooni kohaselt pani D.E teod toime, kõrvaldades ohtu enda ja oma perekonnaliikmete õigushüvedele, so varale. Apellant märgib, et varastatud arvutites olid D.E osaühingu majandustegevusega seotud dokumendid, mille kadumine või hävinemine oleksid võinud tekitada osaühingule suures ulatuses võlgnevusi või koguni pankroti ning nende taastamine oleks olnud vaevarikas. Eeltoodule tuginedes ning kaaludes huvisid ja arvestades õigushüvedega, leiab apellant, et D.E õigushüve, st tema vara ähvardava ohu suurus oli suurem, võttes arvesse arvutite maksumust ja arvutites olevate andmete tähtsust, võrreldes paaritunnise liikumisvabaduse piiramisega L.N. puhul.
10.2.Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud tangidega kannatanu sõrme pigistamine ja kannatanu huulele verevalumi tekkimine. Apellant märgib, et tangidega sõrme pigistamise tagajärjel oleksid sõrmele jäänud vastavad jäljed, mida käesolevas asjas aga tuvastatud ei ole. Samuti ei ole perearsti poolt tuvastamist leidnud kannatanu huulel väidetavalt tekkinud verevalum. Siinkohal lisab apellant, et ka kannatanu riietest tõmbamine ei saanud kannatanule valu tekitada. Apellatsiooni kohaselt võis antud tegevus põhjustada kannatanule ebamugavustunnet ja negatiivseid emotsioone. Apellant möönab, et kannatanul valu tekkimise osas võib kohtul tekkida kahtlus, kuid see pole kõrvaldatav ning tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks tõlgendada.
10.3.Alternatiivselt märgib apellant, et kui ringkonnakohus asub seisukohale, et D.E tegevuses puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, siis tuleks kannatanu L.N. poolt toimepandud vargust käsitleda vastutust kergendava asjaoluna. Apellatsiooni kohaselt oli D.E teo toimepanemise ajal hingelise erutuse seisundis, mis oli esile kutsutud kannatanu poolt toimepandud sissetungimise ja vargusega D.E majas. Siinkohal märgib kaitsja, et esineb ka KarS § 57 p-s 4 sätestatud vastutust kergendav asjaolu, sest arvutite ja teiste elektrooniliste esemete varguse tõttu oli D.E pandud raskesse isiklikku olukorda. E.K kaitsja apellatsioon
11.E.K kaitsja taotleb Viru Maakohtu 21.04.2014 otsuse täies ulatuses tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse E.K KarS § 136 lg 2 ja § 121 sätestatud kuritegude toimepanemises õigeks.
12.Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud krminaalmenetlusõigust, mistõttu tuleb otsus apellatsooni korras tühistada. Apellatsiooni kohaselt põhineb E.K süüdimõistev otsus kaheldavatel andmetel, mistõttu ei saa olla seaduslik.
12.1.Apellatsiooni kohaselt ei hoidnud keegi L.N. t kinni, vaid kannatanul oli võimalik töökojast ise lahkuda. Apellant märgib, et E.K läks peale tööd D.E juures läbi ning kui D.E läks oma pojale rongijaama vastu, siis E.K, E.K ja L.N. ajasid lihtsalt -6-
juttu. Apellant möönab, et kõva häälega rääkimist ning füüsiliselt tangide näitamist võis esineda, et L.N. räägiks, kuhu ta varastatud asjad peitis, kuid kannatanut keegi kinni ei hoidnud ning valu keegi kannatanule ei tekitanud.
12.2.Apellatsooni kohaselt ei ole tõendatud kannatanule kehavigastus(t)e tekitamine. Perearsti kohaselt sai L.N. löögi näkku, vasakusse suunurka, kuid apellant ega teised kaassüüdistavad väidetavalt toimepandud teo tagajärjel tekkinud vigastusi kannatanul ei näinud. Apellatsiooni kohaselt ei ole objektiivseid tõendeid, mille alusel oleks võimalik E.K KarS § 136 lg 2 ja § 121 sätestatud kurtegude toimepanemises süüdi tunnistada. Kaitsja leiab, et kohtuotsus tugineb vaid eeldustele ja oletustele. E.K kaitsja apellatsioon
13.E.K kaitsja taotleb Viru Maakohtu 21.04.2014 otsuse osalist tühistamist (KarS § 136 lg 2 osas) seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Samuti taotleb kaitsja võimaldada E.K-lt asuda väljamõistetavad menetluskulud osade kaupa aasta jooksul.
13.1.Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult tuginenud kannatanu ütlustele ning neid usaldusväärseteks pidanud. Apellant leiab, et kannatanu on esitanud mitmeid erinevaid versioone, mida E.K tema liikumisvabaduse piiramiseks tegi. Apellant leiab, et kohus pole otsuses nimetatud vastuolusid käsitlenud ega põhjendanud, miks sellistel asjaoludel on kannatanu ütlused kohtu arvates usaldusväärsed. Süüdistatav eitab antud teo toimepanemist. Kohus on tuginenud vaid kannatanu ütlustele, mille kohaselt kannatanu ise ei teinud ruumist lahkumiseks midagi ning ainult oletas, et kui ta oleks proovinud, siis teda oleks takistatud. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et tuvastamata on asjaolu, mille kohaselt E.K oli teadlik kannatanu väidetavast soovist lahkuda, kuid sellele vaatamata takistas teda, istudes toolil ukse ees. Kaitsja leiab, et kannatanuga ühes ruumis viibimine ei täida KarS §-s 136 märgitud süüteokoosseisu ja E.K tuleb selles osas õigeks mõista.
13.2.KrMS § 180 lg 3 kolmanda lause kohaselt võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. E.K-lt mõisteti kohtuotsusega välja menetluskulu kokku 1560,95 eurot. Esitatud taotlust võimaldada hüvitada menetluskulud osade kaupa maakohus ei lahendanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi ja esitatud apellatsioonidega ning uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungi protokolli ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja Viru Maakohtu 21.04.2014 otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1.
15.Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11).
-7-
15.1.Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).
15.2.KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-92-11).
16.Ringkonnakohus märgib koheselt, et apellatsioonides korratakse sisuliselt enamikke vastuväiteid, mis olid kaitseversioonide sisuks juba maakohtus. Maakohtule on vastuväited olnud teada ja nendele on esimese astme kohtu otsuses juba tähelepanu omistatud ning tõenditest tulenevalt ümber lükatud. Apellatsioonides sisaldub muuhulgas ka selliseid väiteid, mis kohtuotsuse tõendite analüüsis ja motiveerimisel ning kohtu siseveendumuse kujunemisel ei oma süüdistuse seisukohast kaalukat tähtsust. Seega peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda esitatud apellatsioonidega seonduvalt vaid olulisimal.
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistustes märgitud tegevuse tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad ammendavad ja vastuoludeta. Maakohus on vajaliku põhjalikkusega asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning kaitseargumendid omavahelisse konteksti ja põhjendatult järeldanud, et tõendamist on leidnud süüdistuse versioon süüdistatavate tegevusest süütegudes KarS §-de 121 ja 136 lg 2 järgi. Maakohtu otsus ei sisalda vastuolusid, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel.
18.Apellatsioonides on üldsõnaliselt leitud, et kohtuotsus pole seaduslik, samas ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsis ja põhjendustes menetlusnormide rikkumisi, mis peaks olema kohtuotsuse tühistamisel aluseks. Apellatsioonide põhisisu kordab seega paljuski juba maakohtus esitatud vastuväiteid.
19.Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele esitatud süüdistuste põhisisuks on alaealiselt isikult (kannatanu L.N. ) vabaduse võtmine ja tema suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemine.
20.Apellandid leiavad, et kannatanu on ütlustes olnud vastuoluline ning seetõttu on tegemist ebausaldusväärse tõendiallikaga ja tema ütlused tuleks tõendikogumist kõrvale heita. Milles aga seisnevad põhimõttelist kvaliteeti omavad vastuolud kannatanu ütlustes esitatud kaitseväidetest ei selgu ja sellest tulenevalt on tegemist paljasõnaliste ja konkretiseerimata vastuväidetega. Ringkonnakohus ei tuvastanud samuti kannatanu ütlustes põhimõttelist laadi vastuolusid, mis tõstataks kahtluse nende usaldusväärsuses. Kannatanu on jätkuvalt ja sarnaselt kirjeldanud temalt vabaduse võtmise ja kehalise väärkohtlemise asjaolusid.
21.Ringkonnakohus ei pea tõsiseltvõetavaks süüdistatavate E.K ja E.K endi süü eitamisele rajatud kaitseversiooni. Maakohus on süüdistatavate ütlusi analüüsinud ja ütluste sisust tulenevalt ka sellekohase hinnangu andnud. Süüdistatavate ütluste sisust tulenevalt on loomulikult tõusetunud nende usaldusväärsuse küsimus ja maakohus pole E.K ja E.K ütlusi usaldusväärseks pidanud, kuna need ei haaku usaldusväärseks peetud kannatanu ütlustega. Süüdistatava D.E ütlused riimuvad kannatanu ütlustega põhilisemas, mida maakohus on ka järeldanud, kõrvutades süüdistatava eri ajaperioodidel antud ütlusi. -8-
Apellatsioonid süüdistatavate süü eitamisele rajatud kaitsetaktika osas mingit põhimõtteliselt uut tõsiseltvõetavat kriitikat maakohtus uuritud tõenditekogumi osas ei esita ja seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks üksikasjalikumalt taolistel üldistel väidetel peatuda.
22.Süüdistuse (KarS § 136 lg 2) kohaselt tõmbas süüdistatav D.E alaealise kannatanu tänavalt sõidukisse, lukustas sõiduki uksed, viis kannatanu temale kuuluvasse töökotta ning jättis kahe täiskasvanust kaassüüdistatava E.K ja E.K valve alla. Hiljem viis füüsilist jõudu kasutades kannatanu veel tühja majja ja seejärel enda elukohta, kus hoidis kannatanut kinni. KarS § 136 mõttes vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole aga täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud (RKKKo nr 31-1-57-10, p-d 9-10). Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tõenditest tulenevalt usaldusväärselt tuvastanud, et kannatanu L.N. püüdis alates süüdistatava D.E esmasest tegevusest (jõuga sõidukisse tõmbamisest) tema meelevallast vabadusse pääseda. Mingit nõusolekut endalt vabaduse võtmiseks ja D.E-ga kaasaminekuks kannatanu ei andnud. Seega ei saa käesolevas asjas vaidlust olla selles, et D.E poolne tegevus kannatanu suhtes on käsitletav koosseisupärase teona KarS § 136 lg 2 mõttes. KarS §-s 136 sätestatud teo moodustab isiku tahtevastane vabadusevõtmine, mille sisuks on isikule liikumistakistuse loomine – kinnipidamine või kinnihoidmine. Süüdistatav D.E andis endale ilmselgelt aru oma tegevuse ebaseaduslikkusest, viies alaealise kannatanu korduvalt füüsilist jõudu kasutades mitmetesse hoonetesse, kusjuures ta sai aru kannatanu soovist lahkuda ruumidest ja hoonetest, kuhu teda vastumeelselt viidi. Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis, mille D.E tõenditest tulenevalt tahtlikult ka realiseeris.
23.Ringkonnakohus ei soostu apellatsioonides esitatud kahtlustega kannatanu ütluste usaldusväärsuses süüdistustes märgitud asjaolude kohta. Esitatud pole ühtki eluliselt usutavat mõistlikku motiivi, miks pidi sündmuste toimumise ajal 15 aastane kannatanu andma valeütlusi. Kannatanu ütlused riimuvad usaldusväärselt tema ema, tunnistaja E.K. u ütlustega. Maakohus on õieti analüüsinud süüdistuses kirjeldatud olukorda, kus mitu süüdistatavat võimendavad oma kohalolekuga kaassüüdistatava poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides ja süvendades sellega kannatanus hirmu, millega annavad oma teopanuse ebaseaduslikku tegevusse. Olemasolevate tõendite (sealhulgas süüdistatavate endi ütluste) kohaselt pole mingit kahtlust, et E.K ja E.K olid teadlikud D.E tegevuse eesmärgist seoses alaealise L.N. jõuga kohaletoomise ja kinnipidamisega töökojas.
24.Maakohtus antud ütlustes kannatanu selgitas kuidas D.E ta tänavalt jõuga sõidukisse tiris. Süüdistatav lukustas autouksed ja viis ta seejärel Tapa Säästumarketi kõrval asuvasse kummiboksi, kus jopest tirides vedas ta taharuumi, kus olid tema kaks töölist (E.K ja E.K ). Süüdistatav D.E hakkas seoses vargusega süüdistatava majapidamises kannatanule küsimusi esitama. Kuna kannatanu endiselt eitas varguse toimepanekut, siis ähvardati teda metsaviimise ja kinnisidumisega, kus ta hommikuks pidi ära külmuma. Kannatanul hakkas tõsine hirm siis kui D.E köie tõi. Vahepeal käis D.E ära ja siis valvas teda noorem töölistest (E.K), kes istus tooliga ukse ees. Kannatanu sai sel hetkel aru, et ta pole võimalik ruumist lahkuda, sest teda oli hoiatatud, et kui ta jooksu paneb, siis „lüüakse nägu segamini.“ Seda oli öelnud noortööline (E.K).
-9-
Kuna kannatanu eitas varguse toimepanemist, pani D.E ta näpud tangide vahele, ähvardas maha lõigata, samuti ähvardas teda metsa viia ja puu külge siduda. Näppude tangide vahele panekul abistas D.E vanem tööline (E.K) ja sel hetkel tundis kannatanu valu. Seejärel viisid kõik kolm süüdistatavat ta Ambla poe lähedal asuvasse tühja majja. Siis tunnistas kannatanu varguse üles, sest seal asusid kõik D.E majapidamisest varastatud esemed. Seal lõi vanem tööline (E.K) teda rusikaga rindu ja hiljem kui süüdistatavad olid viinud ta D.E juurde koju lõi sama mees teda veel lahtise käega näkku. Miks teda pärast esemete väljaandmist veel löödi, seda ta ei tea. Kannatanu ei varjanud maakohtus, et oli D.E majapidamises kahel korral vargil käinud. Politseis oli ta varguse asjaolude kohta selgitused andnud ja tunnistas end süüdi. Süüdistatav D.E on käinud teda hiljem ähvardamas, et ta politseisse avalduse tegi (kd 2 lk 74-78).
25.Süüdistatava D.E kaitsja väitis maakohtus, et tema kaitsealune tegutses kannatanu suhtes süüdistuses märgitud tegusid toime pannes hädaseisundis KarS § 29 mõttes. Maakohus on nimetatud kaitseväidet otsuses ammendavalt käsitlenud. Põhjendatult on kohus leidnud, et süüdistatava D.E varale ja tema huvidele ei olnud vahetut ohtu kannatanu poolt ja seega oli täiesti otstarbetu temalt vabadus võtta ja füüsilist vägivalda tarvitada. Veelgi enam, D.E-le oli täpselt teada, et tema majapidamises toime pandud vargusega tegeles politsei. Süüdistatava D.E on maakohtus antud ütlustes põhjendanud alaealise kannatanu suhtes ebaseaduslikku käitumist asjaoluga, et tahtis oma vara kaitsta, oli erutusseisundis ja eesti politsei ei ajavat asju nii nagu vaja on. Nimetatud kaitseväite puhul polegi võimalik tuvastada, milles seisnes siis eluliselt usutavalt vahetu või vahetult eesseisev oht enda või teiste isikute õigushüvedele, mistõttu D.E pidi alaealiselt kannatanult vabaduse võtma ja teda kehaliselt väärkohtlema. Maakohut pole põhjendatult taoline süüdistatava kaitseväitena esitatud õigustav selgitus veennud süüdistatavate tegevust seaduslikuks tunnistama ja kohus on õigustatult märkinud viitega Põhiseaduse §-le 20, et inimesel on õigus vabalt valida oma asukohta ja vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, sealhulgas kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks või sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette.
26.Apellatsioonides on esitatud D.E ja kaassüüdistatavate E.K ja E.K tegevust kui tavalist käitumissituatsiooni, milles keegi ei tegutsenud ebaseaduslikult. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu, sest sisuliselt oli alaealine kannatanu süüdistatava D.E poolt füüsilist jõudu kasutades kinnipeetuna ja seejärel töökotta viiduna täiskasvanud kolme süüdistatava meelevallas. Kaitsjate korduvatele küsimustele, miks ta kohe appi ei karjunud ja vastu ei hakanud süüdistatava D.E tegevusele, on kannatanu ammendavalt vastanud : „kellele ma appi hüüan, kui mitte ühtegi inimest peale mu kahe noorema venna ei olnud ligidal.... D.E on minust kaks korda suurem.“ (kd 2 lk 78). Kannatanu on prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et D.E andis töökojas viibinud kaassüüdistatavatele (E.K ja E.K) käsu tema valvamiseks kui ta vahepeal ära käis ja mõlemad süüdistatavad olid temaga samas ruumis ja hoidsid tal silma peal, et ta jooksu ei paneks. Kannatanul oli tema ütluste kohaselt arusaam, et mõlemad valvavad teda ja kui ta peaks jooksu panema, siis võtavad ta kinni. Kuna noorem mees (E.K) oli lubanud kallale tulla, siis ta ei üritanudki põgeneda.
27.Ringkonnakohus märgib resümeerivalt, et sisuliselt oli tegemist alaealise kannatanu kui varavastase teo toimepanija suhtes läbi viidud repressiivmeetoditega, et teada saadud varastatud esemete asukohta, kasutades selleks ebaseaduslikult vabaduse võtmist ja vägivalda.
- 10 -
Eelkirjeldatud asjaoludel ja juba maakohtus analüüsitud tõenditest tulenevalt, leiab ringkonnakohus samuti, et süüdistatavad panid toime neile inkrimineeritud süüteod ning apellatsioonid jäävad nendes esitatud vastuväidetes ja taotlustes edutuks.
28.Süüdistatava D.E kaitsja apellatsioonis taotletakse alternatiivselt ka mõistetud karistuse kergendamist. Siinkohal nimetatakse vastutust kergendava asjaoluna seda, et kannatanu L.N. pani ise toime varguse. Ringkonnakohus leiab, et taoline kaitseväide on asjakohatu ning kannatanu poolt toime pandud varavastane süütegu ei saa kuidagi õigustada D.E poolt L.N. suhtes toime pandud vägivallaga seotud ja vabadusevastaseid tegusid ja olla kaalukaks argumendiks süüdistatavale karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus ka apellatsiooni seisukohta, et D.E oli teo toimepanemise ajal hingelise erutuse seisundis, mis oli esile kutsutud kannatanu poolt toimepandud sissetungimise ja vargusega D.E majas. Samuti ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et esineb ka KarS § 57 p-s 4 sätestatud vastutust kergendav asjaolu, s.o esemete vargus, mille tõttu oli D.E pandud raskesse isiklikku olukorda. Võib möönda, et isiku jaoks on esemete vargus ebameeldiv, kuid see ei siiski õigustada hilisemat kuritegude toimepanemist kannatanu suhtes. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus õigustatult süü suurust selles, et kuriteod olid toime pandud otsese tahtlusega. Veel on maakohus põhjendatult arvestanud, et kannatanu L.N. suhtes toime pandud kuritegudes oli initsiaatoriks D.E ja kuritegude toimepanemisest on möödunud mitu aastat (kd 2 lk 119-121). Samas on arvestatud asjaoluga, et E.K ja E.K on varasemalt karistatud kriminaalkorras. Maakohus on karistuse mõistmisega seonduvalt märkinud, et karistust raskendavad asjaolud süüdistatavate puhul puuduvad ning süüdistatava E.K puhul arvestanud kergendava asjaoluna süü osalist tunnistamist ja kahetsust. Samuti on maakohus motiveerinud süüdistatavatele karistuse mõistmist sanktsiooni alammäära lähedaselt, kohaldades vangistust tingimuslikult ja põhjendanud miks ei ole süüdistatavaid võimalik karistada rahalise karistusega. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate karistuse kergendamiseks oleks alust siis kui maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) või kui mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Selliseid aluseid ringkonnakohtu hinnangul ei esine ja alternatiivtaotlused süüdistatavate karistuse kergendamiseks jäävad samuti tagajärjetuks.
29.Süüdistatava E.K kaitsja palus apellatsioonis kohtul määrata tema kaitsealuse menetluskulude tasumine osade kaupa ühe aasta jooksul. Samas mingeid sisukohaseid põhjendusi (resotsialiseerumisväljavaated, varaline seisund), milledest järelduks KrMS § 180 lg 3 aluste olemasolu apellatsioonis ei esitatud. Ringkonnakohus leiab, et E.K menetluskulude osaline riigi kanda jätmine või ositi hüvitamine pole üldsõnalise taotlusena käesoleval juhul põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
30.Süüdistatava E.K kaitsja vandeadvokaat E. Bulattšik esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 4 pooltundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 144,00 eurot (sh käibemaks 24,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 jääb menetluskulu E.K enda kanda, kuna apellatsioon jäi tagajärjetuks.
31.Süüdistatava E.K kaitsja vandeadvokaat A. Suuban esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni - 11 -
koostamiseks 1,5 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 108,00 eurot (sh käibemaks 18,00 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 ls-st 1 jääb menetluskulu E.K enda kanda, kuna apellatsioon jäi tagajärjetuks.
32.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu 21.04.2014 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Mati Kartau
- 12 -
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.