1-13-11579/37 - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 2 kohaselt määra ta B.E-le käitumiskontrolli ajaks kohustus mitte tarvitada alkoholi ja narkootikume. Tõkend id - elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. äljaVmõista T.M-ilt menetluskulu riigituludesse : - 532,50 eurot sundraha - 0,45 eurot kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu - 1023,84 eurot kaitsetasu adv. Mati Senkeli poolt õigusabi osutamise eest. V älja mõista B.E-lt menetluskulu riigituludesse: - 532,50 eurot sundraha - 0,45 eurot kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu - 24,70 eurot sundtoomise kulu - 1250,40 eurot kaitsetasu adv. Eduard Bulattšiku poolt õigusabi osutamise eest. V älja mõista B.E-lt menetluskulu riigituludesse: - 532,50 eurot sundraha - 0,45 eurot kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu - 1028,00 eurot kaitsetasu adv. Arvo Suubani poolt õigusabi osutamise eest. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pank või nr EE932200221023778606 Swedbank või nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049900 ning selgitus: „süüdistatava nimi, 1-13-11579, menetluskulu”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded kohtutäiturile täitemenetlusse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest: Advokaadibüroo Mati Senkel kasuks 627,84 eurot (s.h on käibemaks 20%) adv. Mati Senkeli poolt määratud korras süüdistatav T.M-i kaitsjana kohtus osutatud õigusabi eest. Advokaadibüroo Bulattšik kasuks 700,80 eurot (sh käibemaks 20 %) advokaat Eduard Bulattšiku poolt süüdistatav B.E kaitsjana riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest. Ida- Viru Advokaadibüroo OÜ kasuks 716,00 eurot (s.h on käibemaks 20%) adv. Arvo Suubani poolt määratud korras süüdistatav B.E kaitsjana kohtus osutatud õigusabi eest. Asitõendeid käesolevas kriminaalasjas ei ole.

T.M on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel xxxx bussipeatuse juures tõmbas alaealise L N (ik xxxx) mahtuniversaali xxxx registreerimismärgiga xxxx, lukustas sõiduki uksed ning viis kannatanu xxxx asuvasse talle kuuluvasse xxxx töökotta ning jättis kannatanu tööliste B.E ja B.E valve alla. Mingi aeg hiljem tiris ta kannatanu uuesti jõuga oma autosse ja viis kõigepealt xxxx poe vastas olevasse tühja majja ning seejärel enda elukohta xxxx, kus hoidis kannatanut veel kinni ning siis viis kannatanu koju. Seega T.M, võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. T.M-i süüdistatakse samuti selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel xxxx asuvas xxxx kuuluvas kummiremonditöökojas tõukas L N selili lauale pikali, mille tagajärjel käis kannatanu pea hooga vastu seina, seejärel pigistas korduvalt eelnevalt B.E poolt jõuga tangide vahele pandud L N sõrme ning seejärel vedas kannatanu jopest tirides, nii et jope soonis valusalt kaenla alla, xxxx poe vastas asuvasse tühja majja, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – näo piirkonna põrutuse. Seega T.M , lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest, põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. B.E on antud kohtu alla süüdistatuna selles,et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel xxxx asuvas T.M-ile kuuluvas töökojas, xxxx peale se da kui T.M xxxx bussipeatuse juures tõmbas alaealise L N (ik xxxx) mahtuniversaali xxxx registreerimismärgiga xxxx, lukustas sõiduki uksed ja viis kannatanu töökotta ning jättis tööliste B.E ja B.E valve alla, valvas, et kannatanu ei saaks ära minna ja takistas sellega alaealise L N lahkumist. Seega B.E, võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. B.E süüdistatakse samuti selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel xxxx asuvas T.M-ile kuuluvas xxxx töökojas pani jõuga L N sõrme tangide vahele, peale mida T.M pigistas korduvalt tangide vahele pandud L N sõrme ning peale seda lõi ta kannatanule ühe korra rusikaga rindkeresse ja veel mingi aeg hiljem lahtise käega näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – näopiirkonna põrutuse.

Seega B.E , lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest, põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. B.E on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 04.02.2010 kella 17.10 ja 21.00 vahel xxxx asuvas T.M-ile kuuluvas xxxx töökojas, peale seda kui T.M xxxx bussipeatuse juures tõmbas alaealise L N (ik xxxx) mahtuniversaali xxxx registreerimismärgiga xxxx, lukustas sõiduki uksed ja viis kannatanu töökotta ning jättis tööliste B.E ja B.E valve alla, jäi kannatanut valvama, istudes tooliga ukse ette, et kannatanu ei saaks ära minna ja takistas sellega alaealise L N lahkumist. Seega B.E , võttes ilma seadusliku aluseta vabaduse nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult, pani toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. B.E süüdistatakse samuti selles, et tema juhtis 10.02.2013 kella 01.40 ajal, olles alkoholijoobes, sõiduautot xxxx registreerimismärgiga xxxx, liikudes xxxx tänavatel, kus ta pärast peatumist xxxx maja juures politsei poolt juhtimiselt kõrvaldati. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST s/n ARBK- 0025 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,78 mg/l. B.E rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 (Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) ja § 69 lg 4 p 1 (Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui te ma ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem) nõudeid. Seega B.E, juhtides sõidukit joobeseisundis, pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. L N vabaduse võtmise ja tema kehalise väärkohtlemise episood: T.M , B.E ja B.E end L N vabaduse võtmise episoodis süüdi ei tunnistanud. Samuti ei tunnistanud T.M ja B.E end süüdi kehalises LN väärkohtlemises. Süüdistatav T.M andis kohtuistungil ütlusi, kirjeldades oma tegevust talle esitatud süüdistuses kirjeldatud viisil, õigustades oma tegu vajadusega kaitsta oma vara ja kodu ning ta oli šokiseisundis ja seepärast oli tal mõjuv põhjus nii käituda. Teab, kuidas peaks asju ajama, aga eesti politsei ei aja asju, sellepärast käitus nii. Tema ütluste kohaselt oli 21.12.2009 esimene vargus tema elukohast ja siis tutvus L N , kes oli tema poja klassivend. Esimese va rguse lahendas politsei ära ja ta sai varastatud asjad tagasi, kuid arvuti oli katki ja kahju mõisteti kohtuotsusega välja ning see on talle hüvitatud. Seda, et L N oli neil kodus käinud, kuulis peale esimest vargust. 04.02.2010 hommikul läks tööle ning samal päeval käidi tema juures taas vargil ja varastati sisuliselt sama elektroonikat. Naine avastas ja helistas politseisse. Jõudis koju enam -vähem politseiga ühel ajal, kusagil kella 3 paiku. Politsei tegi oma tööd 1,5 -2 tundi. Käek iri oli sama, mis esimene kord ning seetõttu arvas kohe, et jälle L. Politsei võttis seletused ja kui kell sai pool viis, siis lõpetas töö, ütles, et tööpäev läbi. Oli vaja asjad ruttu kätte saada ja sellepärast läks ja võttis ise L kinni. Teadis, kuidas L koolis käib ja millise bussiga koju läheb. Sõitis bussile järgi, võttis L kinni ja pani oma autosse. Kohe, kui poisil rinnust kinni võttis ja oma autosse pani, ütles, et ta kindlasti teab, milles asi on. L eitas, kinnitades, tema ei teadnud midagi. T.M ei uskunud, et bussi panekuga L haiget sai. Võttis jope rinnust kinni ja pani bussi, ning selgitas kohtus, et peab väga nõrguke olema, et haiget saada. Viis L xxxx enda töökotta, et välja selgitada, kus asjad on. Seal võttis ta bussist välja ja läksid töökotta, puhkeruumi, seal võis lükata L laua peale pikali aga pead ära lüüa ta ei

Vastuolude kohta ütlustes selgitas T.M, et eeluurimisel antud ütlused on õiged ja siis ta mäletas paremini kui käesoleval kohtuistungil, sest siis olid asjad paremini meeles kui täna, s.o 4 aastat hiljem. Selgitustes m öönis, et võis tookord vihahoos L igasuguseid asju öelda. Võttis omaks ähvardamise aga L puutunud tema ei ole, kui keegi lõi, siis sellel ajal, kui ta töökojast ära oli. Otsest korraldust valvata kellelegi ei andnud, B.E jäid lihtsalt sinna. Süüdistatav B.E andis kohtuistungil ütlus i, et lõpetas 04.02.2010 töö 16.30 ja läks enne koju minekut T.M-i töö juurest läbi. Poeg Arvi oli juba seal, istusid ja ajasid lihtsalt juttu. T.M tuli töökotta umbes kella 17 paiku koos ühe võõra poisiga, keda ta ei tundnud ega olnud varem kunagi näinud. Mart rääkis, et tal teist korda asjad kadusid kodust ning et see sama poiss oli eelnevalt tema juures kodus vargil käinud. Tulid uksest sisse, poiss oli tasa. Hakkasid poissi pinnima, et kas asjad on tema käes. Poiss ei rääkinud midagi, vahepeal Mart läks pojale rongi vastu. Ütles poisile, et rää kigu välja. Tundus, et poiss ei tahtnudki ära minna ja istus vasakul tooli peal, tema istus paremal pool teise tooli peal ja B.E istus kolmanda tooli peal, ei mäleta aga kumbki neist istus päris ees. Uksed olid lihtsalt kinni, lukus ei olnud. Oleks poiss jooksnud, siis oleks uksest välja jooksnud, aga ta ei proovinudki. T.M tuli tagasi 10- 15 minuti pärast, ikka küsisid, et rääkigu välja, et saab Mart asjad kätte. Poiss väitis, et tema ei ole võtnud, et ei tea midagi. Poissi ta ei tundnud ega teadnud, aga jäljed viitasid temale ja oli ju esimene kord teinud. Mardiga ja tema pojaga tuli seal kohapeal jutuks, et see poiss õpib tema pojaga ühes klassis ja on tal kodus külas käinud. Keegi midagi ei teinud, löömist ei olnud. Kõva sõna oli kindlasti, et hak aku rääkima ja see oli nagu ähvardus, et räägi ära ja too asjad välja. Tangide jutt võis olla koos Mardiga, võib -olla tõesti demonstreerisid poisile, et niimood i võib juhtuda. Ütlesid, et rääkigu parem välja, et tangid võivad näpu otsast ära võtta ja samal ajal olid tangid noormehele füüsiliselt nähtavad. Poiss ütles mingi aja pärast, et teab midagi varguse kohta ja läksid kõik kolmekesi koos poisiga xxxx , ku s poiss ise kõndis

majja, tema leidis kile alt koti varastatud asjadega. Poiss ei üritanudki ära joosta. Mingit löömist tema ei näinud ega löönud ise ka. Mingeid vigastusi ta poisil ei näinud. Süüdistatav rääkis, et04.02.2010 oli alguses töökojas T.M-i töölisega koos, siis tuli isa kella 16.45 paiku ja hiljem tuli T.M koos võõra poisiga. Noormeest ei ta tundnud. Kui T.M hakkas rääkima, et tal on majas sees käidud, siis sai aru, miks poiss sinna toodi. Kõrvalt ütles ka, et räägi välja, et endal lihtsam, aga vestluses ta eriti ei osalenud. Ei ole ähvardanud millegagi. T.M ei öelnud konkreetselt midagi talle, kui lahkus, ainult seda kuulis, et läheb poisile vastu. Tema jäi sinna oma õlut lõpetama. Hiljem läks lihtsalt uudishimust kaasa asju ära tooma. Ukse ees ei istunud ega takistanud ka ära minemast. Ajas isaga juttu ja käis ka korra väljas see aeg, kui T.M-i ei olnud. Kõik üritasid teada saada, kus asjad on. N ei ole mingit kokkupuudet olnud ei enne neid sündmusi, ega ka pärast ja ta ei tea, et oleks N mingit põhjust teda alusetult süüstada. Kannatanu L N andis ütlusi, et oli 2010. aastal alaealine ja käis xxxx. Kohtualustest teab Mart T.M-i, kes oli tema klassivenna isa, olid tal külas käinud. T.M võttis ta kinni peale kella 17, kui tuli koolibussi pealt, mis tuli iga päev kindlal kellaajal. Tema tuli bussist välja, buss sõitis ära ja siis T.M sõitis tumerohelise mikrobussiga tema ette ja rebis ta jõuga autosse. Temaga koos olid kaks nooremat venda, kes olid veel väiksemad kui tema. T.M oli tollel ajal temast kaks korda suurem ning appi hüüda ei olnud mõtet, sest ühtegi inimest peale tema väikevendades läheduses ei olnud. Algul ta ei tundnud T.M-i ära. T.M midagi talle ei öeldud. Siis lukustas T.M autouksed ja hakkas xxxx poole sõitma, endiselt midagi ei selgitanud. Sõitsid xxxx taga asuv asse kummiboksi. Siis tundis T.M-i ära, et tegemist on sama isikuga, kelle juures ta varem vargil oli käinud. Siis T.M võttis uuesti jopest kinni ja vedas ta taha ruumi ning lükkas laua peale pikali nii, et pea käis vastu seina. Seal olid veel töölised, keda ta siis ei tundnud, kuid kohtuistungil kinnitas, et need isikud olid süüdistatavad B.E ja B.E . T.M väitis, et ta oli tema majja sisse murdnud, tahtis asju tagasi. Kahtlustas teda sellepärast, et enne oli käinud vargil ja siis tunnistas kõiges süüdi. Ei mäleta palju kahe varguse vahe oli, tema meelest olid need lähestikku. Esimese varguse järel peeti ta autoga kinni, autos olid T.M-ilt varastatud esemed, T.M sai tagasi kõik asjad. Samal päeval , kui T.M ta kinni võttis, käis uuesti vargil ja varastas samad asjad. Kui T.M tahtis teada, kas ta käis vargil, siis vastas, et ei ole majas sees käinud. Ta ei tahtnud oma süüd tunnistada. T.M läks vahepeal poeg K rongi vast as ja enne minekut ta ütles kuhu läheb. Kui T.M oma pojale järgi läks, siis ütles ta kahele sinna jäänud mehele, et nad teda valvaksid. Tal ei olnud võimalust sellest ruumist ära minna, ta ei hakanud seda ka proovima, kuna algul seisis noorem mees ukse juures ja hiljem istus vanem mees tooliga ukse ette. Ei ole täpselt meeles, kuidas isikud liikusid aga teda valvasid mõlemad. Mõlemad olid temaga samas ruumis ja hoidsid tal silma peal. T.M käskis neil seda teha, ütles mõlemale mehele ära minnes, et nad valvaksid, et ta jooksu ei paneks niikaua kui ta tagasi tuleb. Käitumise järgi valvasid teda mõlemad. Istusid mõlemad toolide peal ja mulje oli, et kui oleks tõusnud, siis oleksid mõlemad ka tõusnud. Ei proovinud, kuna kartis, sest noorem lubas kallale tulla, kui üritab põgeneda. Siis tuli T.M tagasi ja pani tal näpud tangide vahele, ütles, et lõikab näpud maha. T.M-i aitas vanem tööline, kes pani jõuga näpud tangide vahele ja T.M pigistas, mille tagajärjel ta tundis valu. Ikka veel ei tunnistanud ta vargust üles. Siis lubas T.M ta metsa viia ning puu külge siduda, vaadata ning vaadata, kas hommikuks külmub ära. Algul ei võtnud ähvardust reaalselt , aga kui mehed köie tõid, siis hakkas uskuma, et äkki viivadki. Siis lõpuks ütles, kus asjad on ja ta juhatas mehed xxxx poe juures olevasse tühja majja. Sinna läks koos kõigi kolme kohtulausega ja näitas asjad ette. Viidi majja jõuga sisse, hoiti jopest

kinni ja tõmmati järsult majja, Vanem mees leidis asjad üles ja lõi teda rusikaga rindu. Kõik asjad saadi kätte. Siis mindi edasi T.M-i juurde koju, kus vanem tööline lõi lahtise käega näkku teda. Miks teda T.M-i koju viidi, tema aru ei saanud. Siis T.M rääkis telefoniga, siis viidi koju. Vargust ta üles ei tunnistanud. Hiljem, politseis tunnistas ta ennast selles varguses siiski süüdi. L N seletas kohtuistungil, et peale 25.veebruari, s.o peale eelmist kohtuistungit, käis T.M tal töö juures, karjus ta peale, et ei oleks pidanud avaldust tegema, et tahab Riigikohtusse edasi minna, et teda närvi ajada. Põhiline, et oleks pidanud kohe avalduse tagasi võtma, et sel pole mingit mõtet . Temale tundus see ähvardusena, kuid ta ei reageerinud sellele, vaid pööras selja ja kõndis minema. Kinnitas, et käesoleval ajal mäletab toonaseid sündmusi isegi paremini, sest siis oli šokk suurem, kui vahetult peale sündmusi üle kuulati. Tunnistaja E K andis ütlusi, et L N on tema poeg ja poeg oli sündmuste toimumise ajal 2010. aastal alaealine. Seletas, et k ellaaegades võib eksida, aga mingi aeg talle helistas elukaaslane A N, et kaks nooremat poissi L ja L tulid jooksuga ja ütlesid, et L viidi rohelise universaalkerega autoga ära. Tahtis teada, kus poeg on ja helistas tuttavale xxxx, et uurida, kellel võiks olla selline auto. Sai teada, et T.M oli otsinud L taga, et talle oli sisse murtud. Siis oli ta jub a seoses esimese vargusega politseis käinud. Algul ta ootas, et poiss ilmub välja, aga kui ei ilmunud, siis lõpuks helistas politseisse. Teatas, et poiss võeti T.M-i autosse ja ei ole veel koju jõudnud. Siis läks veel aega ja kusagil õhtul 9 paiku tõi tuli T.M poja rohelise autoga koju ja siis ta küsis õues T.M-i käest, et milles asi on. T.M vastas ainult, et küsi poisi käest, pani auto ukse kinni ja sõitis minema. L rääkis, et teda peksti kõhupiirkonda, et olid üks noorem ja üks vanem meesterahvas. See, et poiss ei tahtnud rääkida, et ta oli endasse sulgunud, näitas seda, et midagi on juhtunud, kuna muidu on ta jutukas. Poeg ise näitas, et suu seest põskede juurest katki. Järgmine päev viis poja arsti juurde, kuna L ei olnud selline nagu tavaliselt. Ravi ei määratud, silmnähtavaid vigastusi ei olnud. Endasse sulgunud oli poeg pärast seda pikka aega ja küsimuste peale läks hüsteerikasse, ei vastanud talle. Kuna tema oli haige, võttis iga päev tablette ja raha ei jagunud, siis poeg ütles, et tahtis teda aidata, et ta saaks rohud välja osta. Kohtuistungil avaldat ud kirjalik ud tõendid: Väljavõte ambulatoorsest kaardist , millest nähtub, et L N pöördus perearsti K K poole seoses sellega, et 04.02.2010 kell 17.10 sai lahtise käega löögi näkku vasaku suunurga piirkonda. Dgn. Näo piirkonna põrutus. Peavalu sündroom. Kohtuotsus 30.04.2010 kriminaalasjas nr 1-10-4851, millega L N on kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud selles, et ta käis vargil T.M-ile kuuluvas majas 21.12.2009 kella 09.10 ajal ja 04.02.2010 kella 08.00 paiku. Põhiseaduse § 20 sätestab, et igal inimesel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Inimesel on õigus vabalt valida oma asukohta. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, sealhulgas kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette. KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes seadusliku aluseta vabaduse võtmise objektiivse koosseisu moodustab isiku kinnihoidmine, mis ei pea kestma pikemat aega. Vabaduse võtmine on isikule liikumistakistuse loomine – kinnipidamine või kinnihoidmine. Asjaolu, et pärast isik süüdlase poolt vabastatakse, ei tee

vabaduse võtmist olematuks. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust, kusjuures koosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. On oluline, et süüdlane teaks või vähemalt peaks võimalikuks, et kannatanu on alaealine. Vabaduse võtmine tähendab tegu, millega luuakse isiku liikumistakistus ehk välistatakse isiku liikumisvõimalus. Siia kuuluvad füüsilise liikumisvabaduse võtmine – inimese kinnihoidmine, suletud ruumi paigutamine, kinnisidumine vms. Vabaduse võtmises seisnev tegu võib olla ka ähvardamine. Tegemist ei pea olema tingimata absoluutse liikumisvõimetuse tekitamisega. Takistus on loodud ja seega ka võetud isikult vabadus, kui takistust on võimalik ületada üksnes füüsilise jõu abil või selliselt, et see oleks ohtlik elule või tervisele. Seega, isegi kui L N oleks üritanud põgeneda, siis oleks see olnud ohtlik tema elule ja tervisele, sest teda oli sellise tegevuse puhul ähvardatud vägivallaga. KarS § 121 järgi kvalifitseeritav, s.o kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis. Nimetatud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab tervise kahjustamist, samuti löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Subjektiivsest küljest eeldab antud kuritegu tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et süüdistatavate T.M-i ja B.E poolt kannatanule korduvalt valu tekitav käitumine ja tema löömine on toimunud nimetatud käitumissituatsiooni ja kuriteosündmuse puhul süüstavatest tõenditest tulenevalt otsese tahtlusega. Kohtu hinnangul oli L Nlt vabaduse võtmine ja tema kehaline väärkohtlemise sündmuste ahela algatajaks T.M , kes on nii eeluurimisel kui ka kohtus oma motiive ja tegevust kirjeldades, ennast tegelikult sisuliselt süüdi tunnistanud ja kinnitanud olulisemas osas kannatanu ütlusi. T.M ise kinnitab, et ta võttis kannatanu jõudu kasutades kinni ja pani enda autosse ning vastu kannatanu tahtmist viis ta töökotta ning hoidis seal kinni, samuti kinnitab ta ka tangide kasutamist. Kohus nõustub prokuröriga, et k annatanu L N ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad ja põhilistes faktides kattuvad ning tal ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või selliseid asju välja mõelda. Kannatanu ütlused tema suhtes vägivalla t arvitamise kohta on usutavad ja valu tundmine ning vigastuste tekkimine tõepärane ning seda kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Samuti on kohtu hinnangul usaldusväärsed tunnistaja E K ütlused. Samas ei saa usaldusväärseks pidada B.E ja B.E ütlus i, kuna nende ütlused ei haaku tuvastatud tehioludega ega usaldusväärse kannatanu ütlustega. Olukorras, kus on ainult nö sõna- sõna vastu, peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nii öelda üldhinnangusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahend is nr 3-1-1-74-05 märgib, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate

asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Seega tuleb väga hoolikalt hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust ja elulist usutavust ning seda, kas tal on motiiv, et valetada. Kannatanu L N ei ole olnud põhjust hakata alusetult süüdistama suvalisi isikuid selles, et need teda kinni hoidsid ja tema suhtes vägivalda tarvitasid. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu hakkaks T.M-i ja B.E süüdistama tegudes, mida nad teinud ei ole, sest tal ei ole selleks mingit motiivi ja samuti ei saa ta sellest ka mingit kasu, eriti nüüd aastaid hiljem, kui ta on varguste eest karistus e ära kandnud. L N on andnud vahetult peale sündmusi, eeluurimisel ja ka nüüd üle nelja aasta hiljem kohtus ütlusi, et kõik kolm isikut osalesid tema kinnihoidmises ja valvamises ning kaks nendest kasutasid ka vägivalda. Samuti on T.M juba eeluurimisel vahetult peale sündmusi ning nüüd kohtus kinnitanud suuremas osas kannatanu ütlusi. Nii nagu olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu, saab ka siin rääkida sellest, et kõik andsid oma teopanuse. Seega B.E viibisid koos T.M-iga, olid teadlikud viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitsid need heaks ning võimendasid neid oma kohalolekuga, samuti valvasid T.M-i korraldusel kannatanut ja ähvardasid ka ise kannatanut ning nõudsid, et ta varguse üles tunnistaks ja asjad välja annaks. Seda, et tegemist on alaealisega, teadsid ka kõik, sest töökojas räägiti sellest, et kannatanu on T.M-i poja klassivend, tegemist oli ainult 15 aastase noormehega, kes isegi täna , s.o 4 aastat hiljem, näeb oma tegelikust vanusest noorem välja. Samuti teadsid kõik süüdistatavad, et nii käituda ei tohi ja seaduslikult aetakse asju teistmoodi ning politsei juba tegeleski asjaga, kusjuures esimene vargus oli selleks ajaks lahendatud ja asjad T.M-ile tagastatud. T.M-i väide, et eelmine kord ta justkui ei saanud asju tagasi tervetena ja esitas kahjunõude, mis on talle hüvitatud, on ebaõige, sest L N süüdimõistvast kohtuotsusest nähtuvalt ei ole kannatanu poolt tsiviilhagi esitatud. T.M-i kaitsja avaldas seisukoha, et tema kaitsealune tegutses hädaseisundis KarS § 29 mõistes , ning seega ei ole temale inkrimineeritud teod õigusvastased, kuna need on toime pandud selleks, et kõrvaldada vahetu või vahetult eesseisev oht tema õigushüvedele ning et tema valitud vahend oli selle ohu kõrvaldamiseks vajalik, kuna kaitstav huvi oli kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu, kuna varguse toimepanemisega T.M-i varale ja tema huvidele ning õigustele tekkinud nii nimetatud vahetut ohtu ei olnud võimalik kõrvaldada üksnes L N vabaduse piiramise ja tema kehalise väärkohtlemisega, vaid täiesti seaduslike vahenditega, kuna vargusega tegeles juba politsei, kellele oli koheselt teada antud L N, kui võimaliku teo toimepanija nimi. L N ei olnud võimalik viivitamatult tabada küsitleda vaid seetõttu, et noormees ei olnud veel koolist koju jõudnud. Eelmise varguse episoodi oli politsei lahendanud ja asjaolu, et seda isikut ei olnud samal päeval koheselt võimalik kätte saada, ei andnud T.M-ile alust kuriteo toimepanemiseks alaealise suhtes. Väited, et oht seisnes T.M-i perekonna arvutites oleva info kadumises, mis oleks võinud halvimal juhul lõppeda tema ettevõtte võlgadesse sattumise ja isegi pankrotiga, ei ole kohtu hinnangul asjakohased ning seega kohus neid põhjalikumalt ei käsitle. Nimetatud väiteid hindab kohus süüdistatava püüdena vabastada end süüst. T.M-i , B.E ja B.E süü kuritegude toimepanemises täielikult tõendatud T.M-i enda ütlustega, kannatanu L N ja tunnistaja Ene Kivistiku ütlustega ning väljavõttega ambulatoorsest kaardist, kus on näha, et L N pöördus arsti poole ja tal tuvastati peapõrutus.

üüdistatavate S T.M-i , B.E ja B.E käitumises esinevad süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning võttes nooremalt kui kaheksateistaastaselt isikult seadusliku aluseta vabaduse, panid nad toime KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatavate T.M-i ja B.E käitumises esinevad KarS § 121 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. T.M ja B.E lüües ja kehaliselt väärkoheldes teist inimest ning põhjustades sellega teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. poolt sõiduki juhtimine joobeseisundis: B.E süüdistatakse selles, et tema juhtis 10.02.2013 kella 01.40 ajal, olles alkoholijoobes, sõiduautot xxxx registreerimismärgiga xxxx, liikudes xxxx tänavatel, kus ta pärast peatumist xxxx maja juures politsei poolt juhtimiselt kõrvaldati. Tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST s/n ARBK -0025 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,78 mg/l. B.E rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 (Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) ja § 69 lg 4 p 1 (Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem) nõudeid. B.E tunnistas end alkoholijoobes auto juhtimises süüdi ja ta ei eita seda, et oli alkoholijoobes ja juhtis sellises olekus mootorsõidukit ning ta ei vaidlusta ka joobe tuvastamise asjaolusid ega tuvastatud joobe suurust. Kahetses juhtunut. Tunnistaja A S andis kohtuistungil ütlusi, et politseinikuna pidas ta koos paarimehe M M 10.02.2013 peale südaööd kinni sõiduauto xxxx xxxx tn nurgal, kuna auto sõitis parempoolsete ratastega lumevalli. Kinni pidada otsustasid nad auto, kuna see sooritas ebakindla manöövri ja nad otsustasid kontrollida. Juht oli autos üksinda, tuli ise autost välja ja kohe oli tunda alkoholilõhna ning juht tunnistas, et on alkoholijoobes. Isikul puudus ka mootorsõiduki juhtimise õigus. Kõigepealt lasid puhuda indikaatorvahendisse ja kuna see näitas alkoholijoovet, siis kontrollisid tõendusliku alkomeetriga ja vormistasid ka vastavad dokumendid. Mingit vaidlust ei olnud, kontrollisid isikuandmeid, selgitasid isikule tema õigusi ja kuna indikaatorvahend näitas joovet, siis oli vaja kasutada tõenduslikku alkomeetrit, mis on avariibussis olemas. Tõenduslik alkomeeter näitas kriminaalset joovet, mille täpset suurust ei mäleta. Isik oli kõigega nõus ja vereproovi andmist ei nõudnud. Vormistasid joobe tuvastamise kohta protokolli ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Siis lasid isiku vabaks ja auto jäi üle tee olevasse parklasse. Nemad andsid materjalid üle menetlejale ja rohkem asjaga ei tegelenud. Joobe tuvastamise tõenditena avaldati kohtuistungil:

III Kohtu seisukoht karistuse osas KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on tagada õigusnormide tõsiselt võetavus ning üldsuse usaldus ning rahulolu, et süütegudele reageeritakse õiglaselt. Heites isikule ette õigusvastaseid tegusid, võetakse ta vastutusele üksnes tema poolt toimepandud tegude eest ja nende piirides. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest iseseisva alusena karistuse mõistmisel, tuleb süü arvestamisel, karistuspiiride määramisel ning eriti karistusest tingimisi vabastamise korral silmas pidada ka isikut, kuna süü hõlmab mitte üksnes hetkelisi ajendeid, vaid ka püsivamaid isikuomadusi. Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks üh ikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks, et karistuse üldpreventiivne eesmärk, õiguskorra mõjutamine tervikuna ei tohi muutuda karistatava isiku kasutamiseks teiste isikute mõjutamisvahendina. Eripreventsiooniga on seotud karistatava isikuomadused, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet konkreetsele süüdlasele. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest näeb seadusandja karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel arvestab kohus asjaoluga, et T.M-i , B.E ja B.E tegevuses karistust raskendavad asjaolud puuduvad. T.M-i ja B.E tegevuses puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud. B.E puhul arvestab kohus tema poolt süü osali st tunnistami st ja kahetsust. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada süü suurust - kuriteod on toime pandud otsese tahtlusega. Samas tuleb arvestab sellega, et T.M on varem kohtu poolt karistamata, B.E ja B.E on varem kriminaalkorras karistatud. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus nõustudes prokuröri seisukohaga süüdistatavatele mõistetavate karistuste liigi ja määra jaosas arvestab asjaolu, et T.M on varem kohtu poolt karistamata. B.E ja B.E on küll karistatud kriminaalkorras, kuid L N suhtes toimepandud kuritegudes oli algatajaks siiski T.M. Samuti arvestab kohus, e t vastutust raskendavad asjaolud puuduvad ning käesoleval ajal tuleb arvestada ka seda, et osade kuriteo toimepanemisest on möödunud juba mitu aastat. Eeltoodust tulenevalt saab pidada põhjendatuks karistada süüdistatavaid KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega sanktsiooni alammääras ning teiste kuritegude eest samuti vangistusega sanktsiooni alammäära lähedases määras tingimusliku vangistusega. T.M-i suhtes saab pidada võimalikuks karistusest tingimisi vabastamist, ilma tema allutamiseta käitumiskontrollile KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel. Kuna aga B.E ja B.E on varem süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemises, siis nende puhul kohaldab kohus KarS § 74 alusel karistusest tingimisi vabastamist ühes nende allutamisega käitumiskontrollile. R ahalise karistuse mõistmist ei B.E-le ega ka B.E-le ei saa pidada põhjendatuks, kuna nende eelmised rahalised karistused ja rahatrahvid on tasumata.