K.R , elukoht: xxxxx xxxxxx, xxxxx xxxx xxxxx, xxxxx x-xx (viibib Tallinna Vanglas); isikukood: XXX; kodakondsus: xxxxxxxxxx; haridus: xxxxxxxxx; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 11.09.2013 otsusega KarS § 201 lg 1 järgi 2 kuud vangistust KarS § 74 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga; vahistatud alates 11.05.2014.a. Eve Jundas
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 27.mai 2014.a. otsus kriminaalasjas nr 1-14-1713 sisuliselt muutmata. 2.Täpsustada maakohtu otsust sissejuhatuses süüdistatava karistatuse osa, märkides Tartu Maakohtu 11.09.2013.a otsusega KarS § 201 lg 1 järgi vangistus 2 kuud KarS § 74 alusel tingimisi 18 kuulise katseajaga.
3.Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
K.R kaitsja Eve Jundas riigi õigusabi eest makstud tasu 72 (seitsekümmend kaks) eurot jätta riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.
SÜÜDISTUS:
1.K.R süüdistatakse KarS § 199 lg 2 p 4 järgi selles, et olles karistatud 11.09.2013 Tartu Maakohtu poolt KarS § 201 lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega tingimisi 1 aasta 6 -kuulise katseajaga varastas ta 15.12.2013 kella 00.30 ja 11.00 vahelisel ajal, viibides xxxxx Xxxxx x-xx TK ja KS korteris ,baarikapist 300 eurot K.S raha. Samuti tema 23.11.2013 kella 17 ja 24.11.2013 kella 03 vahelisel ajal, viibides Tartus XXXXXXXXX XX-XX DN korteris, varastas ta sülearvuti ASUS X53U koos laadijaga koguväärtuses 200 eurot, sülearvuti koti väärtusega 15 eurot, interneti puldi Mint väärtusega 29 eurot ja juhtmevaba arvuti hiire väärtusega 12 eurot.
PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
2.K.R unnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati K.R-ile mõistetud karistust 1/3 võrra, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti K.R kahtlustatavana kinnipidamise aeg (27.11-28.11.2013), s.o 2 päeva, karistusaja hulka, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 11.09.2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu võrra ning mõisteti liitkaristuseks 9 kuud 28 päeva vangistust. Tõkend vahistamine jäeti muutmata ja karistuse algust arvati 11.05.2014.a.
APELLATSIOON:
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava K.R kaitsja Eve Jundas. K.R kaitsja Eve Jundas palub tühistada Pärnu Maakohtu 27.mai 2014.a. otsus osaliselt ja teha uus otsus karistuse osas ning mõista süüdistatavale K.R-ile leebem karistus. Samuti vabastada K.R tingimisi mõistetud karistuse kandmisest KarS § 74 lg 1 kohaselt allutamisega käitumiskontrollile. Apellant leiab, et maakohtul olnuks alus kohaldada K.R suhtes kas rahaline karistus või vangistusena mõistetud karistuse korral asendada karistus KarS § 69 lg.1 sätestatud üldkasuliku tööga. Selles osas, eriti KarS § 73 lg.1 kohaldamise osas, maakohtu otsuses piisavad ja põhistatud motiivid puuduvad. Puuduvad motiivid selles, miks ei arvestatud K.R palvega kriminaalhooldaja järelevalve all ühiskondlikult kasulikku tööd teha. Asjaolu, et ta enne vahistamist ei töötanud, ei välista tema poolt tulevikus töö tegemist, seda eriti kriminaalhooldaja järelevalve all. Maakohus võinuks rohkem arvestada, et K.R ei ole eitanud süüd kuriteo toimepanemises, on seda kogu aeg tunnistanud ja kahetsenud. Kannatanutega on K.R leppinud. Kannatanud on tunnistanud, et tarvitasid koos K.R-iga alkoholi, soodustades seega varguse toimepanemist. Mõlemad kannatanud olid teadlikud sellest, et K.R on kalduvus varguste toimepanemiseks, eriti
alkoholijoobes. Nad teadsid, et K.R on varguste eest ka kohtulikult varem karistatud. K.R helistas hiljem ise kannatanu T. K`le, tunnistades vargust ja lubades raha tagasi maksta. Kannatanud on huvitatud sellest, et K.R tasuks neile tekitatud kahjud. Karistus reaalse vangistuse näol seda kannatanute soovi ei taga. Karistuse mõistmisel on kohus märkinud, et K.R tegevuses ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Samuti lugenud teo ohtlikkust vähendavaks asjaoluks, et kannatanud olid K.R oma eluruumidesse lubanud. Maakohus võinuks rohkem arvestada varguse päevadel ühist alkoholi tarvitamist kannatanutega. Ilmselt eelnimetatud asjaolusid arvestades nõudis ka prokurör K.R-ile kergema karistuse kohaldamist kui seda leidis maakohus. K.R käitumises esinevad seega KarS § - s 57 lg 1 p 3 ja p 9 ning lg.2 sätestatud karistust kergendavad asjaolud. K.R on süüd puhtsüdamlikult tunnistanud ja kahetsenud, kannatanutega leppinud. Kannatanud oma käitumisega soodustasid kuriteo toimepanemist K.R poolt. K.R soovib asendada temale mõistetud karistuse vangistuse näol karistusega üldkasuliku tööna, millist karistust võimaldab KarS §73 lg.1 kohaldamine. Alternatiivselt palub kaaluda temale mõistetud karistuse vähendamist. K.R palub parandada ilmse eksituse kohtuotsuses. Kohtuotsuses on ekslikult K.R isikuandmete osas näidatud, et ta on karistatud 11.septembril 2013.a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 201 lg.1 järgi vangistusega üks (1) aasta ja kuus (6) kuud, mille kandmisest vabastati KarS § 74 lg.1 kohaselt kaheksateist (18) kuulise katseajaga. Tegelikult peab olema “ karistatud 11.septembril 2013.a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 201 lg.1 järgi vangistusega kaks (2) kuud, mille kandmisest vabastati KarS 74 lg.1 kohaselt kaheksateist(18) kuulise katseajaga.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4.Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks märkida, et apellandi apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja karistuse kergendamist ning KarS § 74 lg 1 kohaldamist. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et karistust tuleb kergendada ja vangistus asendada üldkasuliku tööga. Samas ei ole kaitsja alternatiivselt taotlenud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18.märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja karistuse kergendamist ja KarS § 74 lg 1 sätte kohaldamist, kuid käesolevas kriminaalasjas saab kaitsja apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et apellatsiooni põhistuste pinnalt on ilmne, et kaitsja alternatiivne nõue on vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. 4.1 Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt K.R-ile mõistetud karistuste muutmiseks puudub alus. KarS § 199 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 2 aastat 6 kuud 15 päeva. Maakohus on K.R-ile mõistnud KarS § 199 lg 2 p 4 järgi vangistuse 1 aasta, seega alla sanktsiooni keskmist määra.
KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 199 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud põhistanud, miks K.R-ile pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Lisaks puudub süüdistataval kindel töökoht ja sissetulek. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 4.2 Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24.oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas asjas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtueelsel uurimisel on süüdistatav K.R avaldanud kahetsust (tlk 21, 34), kuid maakohtus toimunud istungil süüdistatav puhtsüdamliku kahetsust ei avaldanud (tlk 81). Kolleegium leiab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Samas on K.R jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist ja seda ka peale 23.11.2013.a. episoodi. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude jätkuv toimepanemine K.R poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Seoses apellatsioonis tooduga, et esinevad veel KarS § 57 lg 1 p 9 ja lg 2 karistust kergendavad asjaolud, tuleb märkida järgimist. Kriminaalasja materjalidest ei tulene, et süüdistatav on kannatanutega leppinud, mistõttu ei saa seda asjaolu arvestada karistust kergendava asjaoluna. Ka ei nõustu kolleegium apellandiga, et kannatanud oma käitumisega oleks soodustanud kuriteo toimepanemist K.R poolt. Asjaolu, et kannatanud andsid süüdistatavale öömaja ei saa lugeda süüdistatava süüd vähendavaks asjaoluks.
Lisaks asub kolleegium seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o. tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o. motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult K.R teosüüle ning selle vähendamiseks puudub alus. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse.
5.Kaitsja apellatsioonis toodule vabastada K.R tingimisi mõistetud liitkaristuse kandmiselt KarS § 74 lg 1 kohaselt allutamisega käitumiskontrollile, märgib kohtukolleegium järgmist. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 74 sätte kohaldamiseks puudub seaduslik alus. KarS § 74 lg 5 sätestab üheselt, et kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätestatule. Kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole K.R uut kuritegu pannud toime ettevaatamatusest, vaid tahtlikult, mistõttu oli maakohus kohustatud mõistma liitkaristuse KarS § 65 lg 2 sätestatud korras ja süüdistatava veelkordse karistusest tingimusliku vabastamiseks seaduslik alus puudub.
6.Kaitsja apellatsioonis toodule, asendada mõistetud liitkaristuse üldkasuliku tööga, märgib kohtukolleegium järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). K.R suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut (sõltuvus alkoholist), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Kolleegiumil puudub igasugune usk, et K.R suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on K.R puhul väga kõrge. Nikolai Sadivskit iseloomustab asjaolu, et olles vabastatud mõistetud karistuse kandmiselt, pani K.R toime uue kuriteo juba mõne kuu möödudes peale eelmist kohtuotsust, millega oli karistusest tingimisi vabastatud ning jätkas ka peale 23.11.2013.a episoodi varavastaste kuritegude toimepanemist. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et K.R ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kolleegiumile näitab see üheselt, et K.R ei suuda isegi mõistetud karistuse võimaliku täitmisele pööramise teadmise juures käituda õiguskuulekalt ega pidada lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Isiku vabastamisel karistuse kandmiselt antakse isikule sisuliselt võimalus korraldada enda elu viisil, mis välistaks karistuse täitmisele pööramise. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada.
7.Apellant märgib, et kohtuotsuses on ekslikult K.R isikuandmete osas näidatud, et ta on karistatud 11.septembril 2013.a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 201 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud, mille kandmisest vabastati KarS § 74 lg 1 kohaselt 18 kuulise katseajaga. Tegelikult peab olema “ karistatud 11.septembril 2013.a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 201 lg 1 järgi vangistusega 2 kuud, mille kandmisest vabastati KarS 74 lg 1 kohaselt 18 kuulise katseajaga. Kolleegium nõustub, et nimetatud viide on maakohtu otsuse sissejuhatuses
eksitav, mistõttu tuleb täpsustada maakohtu otsuse sissejuhatuses märgitud süüdistatava karistatust.
8.KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. K.R kaitsja Eve Jundas taotles kohtuotsusega ja kohtuistungi protokolliga tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest koos käibemaksuga, summas 72 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus jätab Pärnu Maakohtu 27.mai 2014.a kohtuotsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi, mistõttu käesoleval juhul kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.
9.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 342 lg 1, lg 2 p 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 27.mai 2014.a kohtuotsuse sisuliselt muutmata, kuid tehes sellesse täpsustusi.
Orvi Tali
Sten Lind
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.