Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KrMS § 326 lg 2 esimese lause kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile KrMS § 323 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alustel. KrMS § 386 lg 1 ja § 387 lg 2 alusel esitatakse määruskaebus kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu. KrMS § 387 lg 2 alusel võib määruskaebuse esitada 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. 7.1 Toimikust nähtub, et kriminaalasjas nr 1-13-8104 toimus 27.02.2014 eelistung, kuhu oli kutsutud ja ilmunud ka tunnistajana M.R. . Viimane esitas taotluse tunnistaja kulude hüvitamiseks, mille kohus rahuldas oma 05.03.2014 määrusega. 23.04.2014 toimunud istungil, kus pooled nõustusid kriminaalasja lõpetamisega KrMS § 202 lg 2 sätestatud korras, selgitas kohus V. Hindriksonile menetluskuludega seonduvat. Muu hulgas selgitati V. Hindriksonile, et kohus on tunnistaja M.R. ile sõidukuludena hüvitisena välja mõistnud 15 eurot. Istungi protokollist nähtub, et menetluskulude kujunemine oli V. Hindriksonile arusaadav (lk 53 pöördel). Seega pidi V. Hindrikson hiljemalt 23.04.2014 toimunud kohtuistungil teadlik olema sellest, et maakohus on mõistnud välja M.R. ult menetluskuluna hüvitise summas 15 eurot. Eeltoodust tulenevalt möödus V. Hindriksoni kaebetähtaeg antud määruse osas 10 päeva jooksul alates päevast, mil V. Hindrikson sellest teada sai. 7.2 V. Hindrikson on esitanud taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel peab menetleja hindama, kas on tõendatud mõjuva põhjuse olemasolu, mis ei võimaldanud isikul tähtaega järgida. Mõjuv põhjus KrMS § 172 tähenduses eeldab, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus ning selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (RKTK 3-2-21-40-11, p 16). Käesoleval juhul taotleb V. Hindrikson kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et määruse tunnistajakulude hüvitamise kohta sai ta kätte Tartu Maakohtu kantseleist 27.05.2014. Kuivõrd määruskaebuse esitamine on seotud tähtajaga, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama, määruse eelmises punktis tuvastas ringkonnakohus, et V. Hindrikson sai määrusest teada hiljemalt 23.04.2014, on kaebetähtaeg möödunud. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud muid objektiivseid põhjuseid, miks ta kaebust tähtaegselt ei esitanud. Seega tuleb jätta taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja määruskaebus läbi vaatamata. Määruskaebuse läbivaatamata jätmise tõttu ei käsitle ringkonnakohus määruskaebuses esitatud sisulisi seisukohti.

8.3 Riigikohus on leidnud, et KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. Seega laieneb KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebekeeld vaid sellistele KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, mis on tehtud süüdistatava nõusolekut järgivalt, kuid mitte sellisele määrusele või selle osale, mis on tehtud ilma tema nõusolekuta (RKKK 3-1-1-113-10, p 12). 8.4 Ringkonnakohtule esitatud kaebuses väidab V. Hindrikson, et ta ei ole andnud nõusolekut asja sisulisest arutamisest loobumiseks ja kannatanule kahju hüvitamiseks. Kohtuistungi protokoll V. Hindriksoni väiteid ei kinnita. Protokollist nähtub, et pooled pidasid läbirääkimisi ja jõudsid seisukohale, et kuna tegemist on väikese kuriteoga, kus avalik huvi on minimaalne ja kannatanule tekitatud kahju ei ole suur, on võimalik kohaldada KrMS § 202 sätestatud võimalusi. Kohus on küsinud V. Hindriksonilt nõusolekut prokuratuuri taotlusele kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 järgi. V. Hindrikson on kohtule vastanud, et on nõus menetluse lõpetamisega ja on nõus kannatanule maksma 50 eurot (s.o kokku 300 eurot) 6 kuu jooksul. Edasi on kohus usutlenud, kas V. Hindrikson sai aru, et tal tuleb kannatanule tasuda 300 eurot ja riigile ka menetluskulud ning tasumata jätmise korral tuleb asi uuesti üldmenetluse korras kohtusse. V. Hindrikson on nõustunud menetluse lõpetamisega nendel tingimustel (lk 51 pöördel). Seega ei esine antud juhul asjaolusid, mis tingiksid KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebeõiguse laiendamise. KrMS § 323 lg 1 p 2 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. V. Hindriksonil puudub käesoleval juhul KrMS § 385 p 10 järgi edasikaebeõigus. Eeltoodu tõttu ei käsitle apellatsioonikohus V. Hindriksoni sisulisi vastuväiteid kuriteo tõendatuse kohta.

Maarika Kuusk

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.