Kohtulahend

Kaitsja

vandeadvokaat Meelis Masso

Süüdistatav

S.G Isikukood: XXX; elukoht: XXXXX Karistatus: kriminaalkorras karistatud Tõkend: vahistamine kohaldatud 07.11.2011, asendatud elektroonilise valvega 27.11.2012

Kaitsja

advokaat Andres Veski

Süüdistatav

N.D Isikukood: XXX; elukoht: XXXXX Karistatus: kriminaalkorras karistatud Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 23.01.2012; vahistatud 08.11.2011, vabastatud vahi alt 23.11.2011

Kaitsja

advokaat Aivar Kello

Süüdistatav

G.H Isikukood: XXX; elukoht: XXXXX Karistatus: kriminaalkorras karistamata Tõkend: elukohast lahkumise keeld

Kaitsja

advokaat Valli Murde

Süüdistatav

J.T Isikukood: XXX; elukoht: XXXX Karistatus: kriminaalkorras karistamata Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

advokaat Heiki Kuningas

Kohtuistungi toimumise aeg

18. märts 2014

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 340 lg 1 p 6 tühistada Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2013 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-9546 osaliselt, see on Rusalan Tangijevilt väljamõistmisele kuuluvatest ekspertiisikuludest 2000 euro ja veterinaarteenuse kulu 74.16 eurot riigi kanda jätmise osas. KrMS §-de 175 lg 1 p 3 ja 180 lg 1 alusel välja mõista Ruslan Tangijevilt ekspertiisikulu kokku 3559.50 eurot ja FIE Väino Miili poolt veterinaararstina ostutatud teenuste maksumus kokku 74.16 eurot. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata.

Ruslan Tangijevi, S.G , N.D , G.H ja J.T kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. KrMS §-de 175 lg 1 p 1 ja 185 lg 2 alusel jätta Ruslan Tangijevi valitud kaitsja Meelis Masso poolt osutatud õigusabikulud summas 3300 eurot, sealhulgas käibemaks 550 eurot, K.P. kanda. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 576 eurot, sealhulgas käibemaks 96 eurot, advokaat Andres Veskile tema poolt S.G-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista S.G-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Andres Veski poolt osutatud õigusabi eest 576 eurot riigituludesse. S.G tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „S.G 112-9546 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 576 eurot, sealhulgas käibemaks 96 eurot, advokaat Aivar Kellole tema poolt N.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista N.D-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 576 eurot riigituludesse. N.D tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „N.D 112-9546 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 696 eurot, sealhulgas käibemaks 116 eurot, advokaat Valli Murdele tema poolt G.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista G.H-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 696 eurot riigituludesse. G.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS

Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „G.H 1-129546 kohtukulud“. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kaudu 576 eurot, sealhulgas käibemaks 96 eurot, advokaat Heiki Kuningale tema poolt J.T-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista J.T-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 576 eurot riigituludesse. J.T tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr EE891010220034796011, Swedbank nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal nr EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal nr EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „J.T 1-12-9546 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Tartu Maakohtu 30.10.2013 otsusega tunnistati Ruslan Tangijev süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja KarS § 392 lg 1 (metamfetamiini toimetamises üle Eesti Vabariigi riigipiiri 22.10.2010. a) järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 6 aastat vangistust. Samuti tunnistati Ruslan Tangijev süüdi KarS § 202 lg 2 p 3 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Ruslan Tangijevile liitkaristuseks üksikkaristustet raskeima suurendamise teel 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Ruslan Tangijevile mõistetud 7 aasta pikkust vangistust Tartu Maakohtu 20. detsembri 2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva võrra ning mõisteti Ruslan Tangijevile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 8 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust.

Sama otsusega mõisteti Ruslan Tangijev õigeks KarS § 22 lg 3 - § 392 lg 1 järgi, s.o narkootilise aine amfetamiinini D.S. poolt üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kaasasaitamises oktoobris – novembris 2010. a, 28. novembril 2010. a ja 13. detsembril 2010. a ning A.P. poolt fentanüüli üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kaasasaitamises 26.06.2011. a. Sama otsusega tunnistati S.G süüdi KarS § 202 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati S.G süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. S.G tunnistati süüdi ka KarS § 344 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust ning KarS § 345 lg 1 ja KarS § 280 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta vangistust. S.G mõisteti õigeks KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S.G-le liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat vangistust. S.G-le kohaldati kuni tema karistuse kandmisele asumiseni tõkendiks elukohast lahkumise keeldu. Sama otsusega tunnistati N.D süüdi KarS § 202 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati N.D-le mõistetud 1 aasta 11 kuu 12 päeva pikkust vangistust Tartu Maakohtu 10. mai 2011. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta vangistuse võrra, mõistes N.D-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 11 kuud kuud ja 12 päeva vangistust. N.D mõisteti õigeks KarS § 414 lg 1 järgi. G.H tunnistati süüdi KarS § 202 lg 2 p 1, 3 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Samuti tunnistati G.H süüdi KarS § 345 lg 1 ja KarS § 280 lg 1 järgi ning mõisteti KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti G.H-le liitkaristuseks 1 aasta vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et tingimisi jäetakse vangistus G.H suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. J.T tunnistati süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et tingimisi jäetakse vangistus J.T suhtes kohaldamata ja mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Ruslan Tangijevit süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 1 järgi selles, et ta: - omandas ebaseaduslikult tuvastamata viisil, ajal ja kohast vähemalt 200 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mida hoidis 2010. a ja vedas üle Eesti Vabariigi riigipiiri Läti Vabariiki. - isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, omandas ebaseaduslikult tuvastamata viisil, ajal ja kohast vähemalt 100 grammi narkootilist ainet amfetamiini, mida hoidis Tartumaal tuvastamata ajast kuni oktoobrini - novembrini 2010. a ja mille peitis oktoobris - novembris 2010.a Tartumaale Tähtvere

-

valda Tüki külla Ändi tee ääres kasvava puu juurde selleks, et D.S. vahendusel anda see edasi S.S. le Läti Vabariiki. omandas ebaseaduslikult tuvastamata viisil, ajal ja kohast vähemalt 4 grammi fentanüüli, see on suures koguses narkootilist ainet, mida hoidis enese juures Tartumaal tuvastamata ajast kuni 26.06.2011. a, mil andis tuvastamata viisil nimetatud narkootilise aine edasi A.P., selleks, et A.P. vahendusel anda see edasi S.S. le Läti Vabariiki.

Ruslan Tangijevit süüdistatakse veel KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et ta augustis 2011. a Tartu maakonnas omandas S.G kaasabil süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara - Saksamaa Liitvabariigist ajavahemikul 25.06.2011.a kuni 26.06.2011.a varastatud sõiduki BMW X5, VIN-koodiga WBAFF41070L351336 väärtusega 54 000 eurot, s.o vara suures ulatuses. Ruslan Tangijevit ja S.G süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 1 järgi selles, et nad: - omandasid grupis ebaseaduslikult tuvastamata viisil, ajal ja kohast vähemalt 100 grammi narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidsid grupis Tartumaal tuvastamata ajast kuni ööni vastu 28.novembrini 2010. a. Nimetatud aine peitsid S.G ja Ruslan Tangijev ühiselt Tartumaale Tähtvere valda Tüki külla Ändi tee ääres kasvava puu juurde selleks, et D.S. vahendusel anda see edasi S.S. le Läti Vabariiki. - omandasid grupis ebaseaduslikult tuvastamata viisil, ajal ja kohast vähemalt 100 grammi narkootilist ainet amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidsid ühiselt grupis Tartumaal tuvastamata ajast kuni 13. detsembrini 2010. a. Nimetatud aine peitsid Ruslan Tangijev ja S.G 13. detsembril 2010. a Tartumaale Tähtvere valda Tüki külla Ändi tee ääres kasvava puu juurde selleks, et D.S. vahendusel anda see edasi S.S. le Läti Vabariiki. S.G süüdistatakse ka KarS § 202 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et augustis 2011. a Tartu maakonnas aitas ta kaasa Ruslan Tangijevi süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara - Saksamaa Liitvabariigist ajavahemikul 25.06.2011. a kuni 26.06.2011. a varastatud sõiduki BMW X5, VIN-koodiga WBAFF41070L351336 väärtusega 54 000 eurot, s.o vara suures ulatuses - omandamisele. S.G ja N.D süüdistatakse KarS § 202 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning G.H KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et nad grupis koos omandasid juulisaugustis 2011. a tuvastamata kohas Taani Kuningriigist 23.07.2011.a varastatud sõiduki Audi Q7 registreerimismärgiga XXX väärtusega 45 000 eurot, so vara suures ulatuses. S.G süüdistatakse KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta koostas suvel 2011. aastal tuvastamata kohas Taani Kuningriigist ajavahemikul 23.07.2011. a kuni 22.08.2011. a varastatud sõiduki Audi Q7 registreerimismärgiga XXX ostu-müügi lepingu, kirjutades lepingule sõlmimise kuupäeva „2011-08-05“, sõiduki müüja väljamõeldud isiku nime „Andrijauskas Raimunas“ ja „Andrijauskas Raimundas“ ja isikukoodi „36704141742“, sõiduki margi ja mudeli „Audi Q7“, numbrimärgi „D0850C“, identifitseerimisnumbri „WAUZZZ4278D066276“, värvuse „joda“, sõiduki registreerimistunnistuse seeria ja numbri „DN119523“ ja sõiduki müügihinna „29500 EUR“, sel eesmärgil, et võtta varastatud sõiduk Audi Q7 Eesti Vabariigi Maanteeameti liiklusregistris arvele.

S.G ja G.H süüdistatakse KarS § 345 lg 1 järgi selles, et nad kasutasid grupis koos järgmisi võltsitud dokumente, mille esitasid Maanteeametile: varastatud sõiduki Audi Q7 registreerimismärgiga XXX ostu-müügi lepingut, mis on sõlmitud 05.08.2011 Andrijauskas Raimun(d)ase ja G.H vahel ning mis oli eelnevalt tema enda poolt võltsitud, võltsitud Mesler Andreass ́i ja Andrijauskas Raimunas ́e vahel sõlmitud müügilepingut, võltsitud Saksamaa Liitvabariigi registreerimistunnistuse I osa seerianumbriga ZBI 052615685 ja võltsitud Saksamaa Liitvabariigi registreerimistunnistuse II osa seerianumbriga DN119523 ning mahakäiatud originaaltehasetähise peale paigaldatud muudetud tehasetähisega sõidukit Audi Q7. S.G ja G.H süüdistatakse KarS § 280 lg 1 järgi selles, et nad grupis kasutasid järgmisi võltsitud dokumente: varastatud sõiduki Audi Q7 registreerimismärgiga XXX ostu-müügi lepingut, mis on sõlmitud 05.08.2011 Andrijauskas Raimun(d)ase ja G.H vahel ning mis oli eelnevalt S.G poolt võltsitud, võltsitud Mesler Andreass ́i ja Andrijauskas Raimunas ́e vahel sõlmitud müügilepingut, võltsitud Saksamaa Liitvabariigi registreerimistunnistuse I osa seerianumbriga ZBI 052615685 ja võltsitud Saksamaa Liitvabariigi registreerimistunnistuse II osa seerianumbriga DN119523 ning mahakäiatud originaaltehasetähise peale paigaldatud muudetud tehasetähisega sõidukit Audi Q7. Ning esitasid need 05.08.2011. a ja 06.08.2011. a aadressil Jõhvi Pargi 54 Eesti Vabariigis Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Jõhvi büroos, s.o ametiasutusele, sel eesmärgil, et võtta varastatud sõiduk Audi Q7 Eesti Vabariigi Maanteeameti liiklusregistris arvele ning saada Eesti Vabariigi Maanteeameti liiklusregistrist Eesti Vabariigi sõiduki registreerimistunnistus eelnimetatud sõidukile, so ametliku dokumendi. S.G ja J.T süüdistatakse KarS § 212 lg 1 järgi selles, et nad tegutsedes grupis, eesmärgiga QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalilt välja petta kindlustushüvitist, kutsusid tahtlikult esile kindlustusjuhtumi, mis seisnes selles, et 27.06.2010 kella 17.50 paiku Tartu – Jõgeva maanteel Tabivere ristmikul sõitsid tahtlikult kokku sõidukid Volkswagen Passat, registreerimismärk XXX , mida juhtis J.T ja Mercedes Benz CLK 500, registreerimismärk XXX, mida juhtis S.G. N.D süüdistatakse veel KarS § 414 lg 1 järgi selles, et tema, rikkudes lõhkematerjaliseaduse §-i 14, soetas tuvastamata ajal, kohast ja viisil ebaseaduslikult lõhkematerjali.

Maakohus, hinnanud kriminaalasjas esitatud tõendeid, oli seisukohal, et N.D tuleb KarS § 414 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna pole tõendatud, et ta on selle kuriteo toime pannud.

Hinnates kõiki tõendeid kogumis, leidis kohus, et S.G ja J.T tekitasid süüdistuses märgitud ajal ja kohas sõidukite kokkupõrke 27.06.2010. a tahtlikult, kutsudes sellega esile kindlustusjuhtumi. Eeskätt 20 aastat vana sõiduki VW Passat omandamise asjaolud, sõiduki kindlustamine 20 päeva enne liiklusõnnetust näitavad, et see oli soetatud kindla eesmärgiga kasutada seda liiklusõnnetuses. Erinevalt VW Passatist ei pidanud J.T vajalikuks registreerida liiklusregistris oma nimele teist tema valduses pikemat aega olnud sõidukit Seat Toledo.

J.T oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv QBE Insurance Limited Eesti filiaaliga sõlmitud liikluskindlustusleping ja ta tunnistas end liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Seega tekkis kindlusandjal kohustus hüvitada tekkinud kahju vastavalt lepingu tingimustele, kuna leidis aset liiklusõnnetus, s.o kindlustusjuhtum. Mõlemad süüdistatavad vormistasid vajalikud dokumendid ja S.G esitas 28.06.2010. a QBE Insurance Limited Eesti filiaalile sõidukikindlustuse kahjuavalduse, mis näitab eesmärki saada kindlustushüvitist. Kuna kindlustusandjal tekkis kahtlusi, et tegemist võib olla kindlustusjuhtumi lavastamisega, ei ole kahju hüvitatud. KarS § 212 lg-s 1 ettenähtud kuriteo subjektiks on eelkõige vastutust loova erilise isikutunnusega isik, kindlustusvõtja. J.T puhul on see tingimus täidetud – tal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv liikluskindlustusleping. Sõiduki kehtiva poliisi kohaselt oli Mercedes Benz CLK 500 reg märgiga XXX omanik A.K.. Kindlustusandja If P&C Insurance liikluskindlustuse tavalepingu poliis on välja antud 11.05.2010. a ja on kehtiv kuni 10.08.2010, s.o 3 kuud. Kindlustusvõtjaks on A.K. (kd 3, tl 910). Liikluskindlustuse seaduse sätetest (§§ 2, 4 ja 5) tulenevalt on liikluskindlustus seotud konkreetse sõidukiga, ning kindlustatu on sõiduki valdaja. Mercedes Benz CLK 500 reg märgiga XXX registreerimistunnistusele (kd 3, tl 11) on selle sõiduki kasutajana kantud S.G ning 27.07.2010. a liiklusõnnetuse ajal oli nimetatud sõiduk tema valduses. S.G tegutses kindlustushüvitise saamise eesmärgil ja tal tekkis õigus kindlustushüvitisele. Ta andis kindlustusjuhtumi esilekutsumisel sama suure teopanuse nagu J.T. Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt vastutab S.G kindlustuskelmuse toimepanemise eest kaastäideviijana. Seega on J.T ja S.G kaastäideviijatena toime pannud KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kindlustusjuhtumi esilekutsumise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Käsitletud tõendamist leidnud asjaoludest tulenevalt asus kohus seisukohale, et S.G ja J.T panid kindlustuskelmuse toime kavatsetult. Nad tegutsesid eesmärgipäraselt, tekitades sõidukite kokkupõrke selleks, et saada kindlustushüvitist, andes selleks mõlemad oma panuse.

G.H , S.G ja N.D süüdistatakse sõiduki Audi Q7 omandamises ja hoidmises. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Omandamine on võimalik nii omandajale endale kui ka kolmandale isikule, omandaja võib täita ka vahendaja ülesannet (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-06 p-d 10-11). Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel oli kohus seisukohal, et G.H, N.D ja S.G andsid kõik olulise panuse selleks, et varastatud sõiduk Audi Q7 ühiselt

omandada. Kohus leidis, et süüdistatavate tegelik eesmärk ei olnud varastatud sõiduki omandamine G.H kasuks, kuigi selle sõiduki omanikuks sai võltsitud ostumüügilepingu alusel G.H. Nimetatud sõiduki leidsid N.D ja S.G , kes tegid G.H-le ettepaneku see oma nimele vormistada. G.H ise selle sõiduki eest ei tasunud vaid teenis sõiduki edasimüümisel ainult väikese tasu nagu nähtub edaspidi käsitletavatest sõiduki turustamise kohta kogutud tõenditest. S.G ja N.D aitasid G.H sõiduki Audi Q7 liiklusregistris arvele võtta. S.G osa seisnes veel sõiduki Jõhvi liiklusregistrisse toimetamises, seal sõiduki registreerimiseelse kontrolli teostamisel osalemises, registreerimiseks vajaliku ostumüügilepingu võltsimises (tõendeid käsitleb kohus edaspidi seoses dokumendi võltsimise süüdistusega). N.D otsis tutvusi selleks, et valmistada ette ohutumad tingimused varastatud sõiduki Eesti liiklusregistris arvele võtmiseks. Ta suhtles sellel eesmärgil läbi oma tuttava korduvalt T.T.K ja viibis mõlemal registritoimingute tegemise kuupäeval Jõhvis. Sõidukit Audi Q7 kasutasid nii G.H kui N.D. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Hinnangu sellele, kas G.H, S.G ja N.D olid teadlikud sõiduki Audi Q7 kuritegelikust päritolust, andis kohus pärast kõigi kriminaalasjas kogutud tõendite hindamist. Järgnevalt käsitles kohus sõiduauto Q7 registrimärgiga XXX XXX turustamist, mis on süüks arvatud G.H-le ja N.D-le. Kriminaalasjas uuritud tõendite alusel leidis maakohus, et sõidukit Audi Q7 turustasid G.H ja N.D ühiselt kuriteo kaastäideviijatena. Vaidlust ei ole selles, et G.H müüs tema nimele registreeritud sõiduki Audi Q7 registrimärgiga XXX XXX AS-le Nordea Finance Estonia, mida on esindanud D.A.. 25.10.2011. a on müüja G.H ja D.A. poolt allkirjastatud vara ostu-müügileping. Asjaolu, et sõiduki turustamisel ei tegutsenud G.H üksi, nähtub tema pealtkuulatud kõnest, kus ta räägib kompanjonist, kes sai müügist suurema summa kui tema. G.H ei ole tegelenud Audi Q7 hindamisega OÜ-s Roheline Laine – seal käisid kaks meest. Olemasolevate tõendite alusel ei saa väita, et üheks isikuks, kes käis Rohelises Laines sõidukit Audi Q7 hindamas, oli N.D. Kohus asus seisukohale, et N.D osa sõiduki Audi Q7 turustamisel seisnes autole ostja otsimises ning võimaliku ostja D.A. suhtlemises. Ta kontrollis sõiduki müümise protsessi. Nii peab G.H nõu N.D-ga müügikuulutuse kordamise osas, kuna D ei saa kokkuleppele ja N.D lubab kõik välja selgitada. Seda tõendavad jälitustoimingute protokollid. Järgnevalt käsitles kohus sõiduki Audi Q7 dokumentide ja tehasetähise võltsimisega seonduvat. Tõendid kinnitavad, et 05.08.2011. a ei olnud S.G ja G.H-ga liiklusregistri Jõhvi büroos sõiduki Audi Q7 arvele võtmisel kedagi kaasas. Seega valmistas S.G väljamõeldud müüja isikuandmetega ostu-müügilepingu ning kandis sellele sõiduki kohta valed andmed. Asjaolu, et S.G oli teadlik sellest, et Audi Q7 registreerimisnumber DO850C, millist Saksa Liitvabariigi registrimärki nimetatud sõiduk enne Eestis arvele võtmist kandis, ei ole õige, tõendab tema ja N.D poolt 02.07.2012. a tehtud ja Ruslan Tangijevi arvutist leitud foto, millel on sõidukil teise numbriga registrimärk, s.o NF NT 134. K.P. ütlused tõendavad, et nende arvutisse sai Audi Q7 foto S.G vahendusel.

KarS § 344 lg 1 näeb ette vastutuse dokumendi võltsimise eest juhul, kui selle alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Käesoleval juhul sai Audi Q7 uueks omanikuks vastavalt 05.08.2011. a ostu-müügilepingule G.H. KarS § 344 subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab kaudsest tahtlusest. Reaalselt mitteeksisteeriva isiku andmete müügilepingule müüjana kandmisel, samuti valede sõiduki andmete kirjutamisel, tegutses S.G otsese tahtlusega, teades, et need andmed ei vasta tõele. S.G ja G.H süüdistatakse võltsitud dokumentide kasutamises ja samade dokumentide näol ametiasutusele valeandmete esitamises. Olles 05.08.2010. a kahekesi liiklusregistri büroos sõidukit Audi Q7 arvele võtmas, esitasid S.G ja G.H Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Jõhvi büroos eelnevalt S.G poolt võltsitud 05.08.2010. a kuupäevaga ostu-müügilepingu, samuti võltsitud 25.07.2010. a kuupäevaga ostu-müügilepingu, millele oli kantud sõiduki võltsitud tehasetähis ja lepingu üheks pooleks oli väljamõeldud isik Andrijauskas Raimunas. Veel esitasid nad Saksamaa Liitvabariigi registreerimistunnistuse I ja II osa, mis eksperdi arvamuse kohaselt on võltsitud ja võltsitud tehasetähisega sõiduki. Saksamaa sõiduki registreerimistunnistuse I ja II osa puhul seisnes võltsimine selles, et kasutatud oli dokumendi originaalplanke, millel sissekanded ja sinist värvi templikujutis on valmistatud värvainena toonerit kasutava väljundseadmega. Registreerimistunnistused on vormistatud võltsitud tehasetähisega sõidukile. Seega on kõik need dokumendid järgitehtud, mis vastab materiaalse võltsimise tunnustele. Võltsitud ostu-müügilepingute, Saksamaa sõiduki registreerimistunnistuse ja võltsitud tehasetähisega sõiduki ja sellele vastava registreerimistunnistuse esitamise eesmärk oli varjata sõiduki tegelikku päritolu. KarS § 280 objektiivne koosseis seisneb ametiasutusele valeandmete esitamises, kui see on toime pandud ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks. S.G ja G.H esitasid võltsitud dokumendid ametiasutusele, s.o Maanteeametile. Süüdistatavad tegutsesid Maanteeametile võltsitud dokumente esitades eesmärgipäraselt - kavatsetult (KarS § 16 lg 2). Olles teadlikud sellest, et müügileping on võltsitud, kuna sõiduki müüjana märgitud isik ei saanud lepingut koostada, pidid G.H ja S.G vähemalt möönma, et ka muud selle sõiduki kohta olemasolevad ja nende poolt liiklusregistri büroole esitatud sõiduki Audi Q7 dokumendid on võltsitud. Selline teadlikkus nähtub ka süüdistatavate eelnevast käitumisest sõiduki omandamisel ja turustamisel. G.H ja S.G ühist tegutsemist liiklusregistri büroole eelnimetatud dokumentide esitamisel tõendab turvakaamera salvestis, võltsitud tehasetähisega sõiduki esitamist tunnistaja M. ja süüdistatavate endi ütlused. Kuigi kõik dokumendid vormistati G.H nimele, nähtub Krediidipanga turvakaamera salvestiselt ka aktiivne S.G tegevus. Eeltoodu alusel oli kohus seisukohal, et S.G ja G.H tegevus täidab nii KarS § 345 lg-s 1 kui ka KarS § 280 lg-s 1 ettenähtud kuritegude koosseisu.

KarS § 202 subjektiivne koosseis on täidetud, kui teo toimepanija tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega, st kui vara omandaja, hoidja või turustaja peab võimalikuks vara süüteolist päritolu. N.D ja S.G olid näinud sõidukit Audi Q7 teise registreerimismärgiga NF NT 134, mida sõiduk kandis varguse hetkel. Foto sõidukist Audi Q7 selle registreerimisnumbriga oli tehtud N.D kasutuses oleva fotoaparaadiga ja oli Ruslan Tangijevi arvutisse saadetud sõiduki müügi eesmärgil süüdistatavate poolt. Sama sõidukit Eesti liiklusregistris arvele võttes kandis see juba hoopis teist numbrit ning selle märkis S.G ka ostu-müügilepingule. S.G esines selle sõiduki müüjana 05.08.2011. a Jõhvi autoregistri büroos. Ta varjas oma identiteeti. Samuti ei soovinud OÜ-s Roheline Laine Audi Q7-le hindamist tellimas käinud mehed oma tegelikku isikut avaldada - D A esinenud mees keeldus taas isikut tõendavat dokumenti esitamast, mistõttu T.V. ei olnud võimalik veenduda, kas töö tellinud isik oli ka tegelikult D.A.. N.D on püüdnud igati varjata oma seotust selle sõidukiga, milleks puuduks igasugune vajadus, kui ta oleks kindel, et tegemist on tavapärase ostu-müügilepinguga ja ta esineb vaid hea sõbra ja nõustaja rollis, kes aitab G.H endale autot osta. KarS § 202 koosseisu täitmiseks ei ole vajalik, et süüdistatavad teaksid konkreetselt, millise kuriteo läbi vara seadusliku omaniku valdusest välja läks. N.D , G.H ja S.G omandasid kuritegelikul teel saadud vara suures ulatuses, mis annab aluse kvalifitseerida nende poolt toimepandud kuritegu KarS § 202 lg 2 p 3 järgi ning isikute grupis kuriteo toimepanemine p 1 järgi. N.D on karistatud Tartu Maakohtu 27.08.2009. a otsusega muuhulgas ka KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, milline karistus on kustumata. Seega pani ta 2011. a juulis-augustis teadvalt varastatud sõidukit Audi 7 omandades sellise teo teist korda, mis annab aluse kvalifitseerida tema kuritegu KarS § 202 lg 2 p 2 järgi.

Lisaks tunnistajate ütlustele tõendab sõiduki BMW X5 registrimärgiga XXX kasutamist Ruslan Tangijevi poolt Statoili Karlova automaatjaama 09.08.2011 videokaamera salvestis. Tõendid kogumis kinnitavad, et Saksamaalt varastatud sõiduk BMW X5 tehasetähisega WBAFF41070L351336 oli alates 2011. a augusti algusest kuni selle sõiduki äravõtmiseni 05.09.2011. a Ruslan Tangijevi valduses. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Ruslan Tangijevile andis tema soovil sõiduki BMW X5 kasutada S.G. Ruslan Tangijev ja tema elukaaslane kasutasid seda sõidukit mitme nädala vältel vastavalt sõiduki sihtotstarbele. Kui kauaks sõiduk Ruslan Tangijevi valdusesse jääb, sellist kokkulepet S.G sõnul neil omavahel ei olnud. Samas tõendavad nii S.G kui tunnistaja R.O. ütlused, et Ruslan Tangijev soovis seda autot osta. Seda kinnitab ka Ruslan Tangijevi s olev sõnum, milles antakse Ramzanile teada 2010. aasta X5 ostmisest. Ruslan Tangijevi valduses olnud sõiduki BMW X5 registreerimistunnistuselt nähtub, et selle sõiduki esmaregistreerimine on olnud aprillis 2010. Ühtegi teist sama marki sõidukit ei ole Ruslan Tangijevil sellel ajal olnud, mistõttu ta sai rääkida vaid Saksamaalt varastatud sõidukist BMW X5 tehasetähisega WBAFF41070L351336. 09.09.2011. a läks S.G sõidukit BMW X5 Jõhvi liiklusregistri büroosse arvele võtma ning peitis koos Ruslan Tangijeviga selle hiljem ära. Ajutine valdusest loobumine lühiajalise teenena ei

tähenda valduse lõpetamist. Valduse selle sõiduki üle kaotas Ruslan Tangijev 15.09.2011. a, kui see politsei poolt leiti ja ära võeti. Selleks, et omandamine täidaks KarS §-s 202 ettenähtud kuriteo koosseisu, peab selline valdus olema pahauskne. Sõiduki BMW X5 Maanteeameti liiklusregistri Jõhvi büroos arvele võtmise ja sellele järgnenud peitmise asjaolusid, mis kinnitavad, et nii Ruslan Tangijev kui S.G olid teadlikud selle sõiduki kuritegelikust päritolust. Tõendamist on leidnud S.G süü selles, et ta aitas omandada Ruslan Tangijevil sõidukit BMW X5. Selleks toimetas ta 2011. a augustis nimetatud sõiduki Ruslan Tangijevi kätte, püüdis seda 08.09.2011. a Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Jõhvi büroos võltsitud dokumentidega arvele võtta, peitis selle esmalt metsa Kose vallas ja seejärel KohtlaJärvel asuvasse garaaži. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et S.G tõi sõiduki BMW X5 Läti Vabariigist Ruslan Tangijevilt saadud raha eest. Isikute grupi moodustavad kaastäideviijad (KarS § 21 lg 2). Kuna S.G-le on inkrimineeritud vaid kaasaaitamine, ei ole Ruslan Tangijev ja S.G sõidukit BMW X5 omandanud isikute grupis. Seega tuleb Ruslan Tangijevi süüdistusest välja jätta KarS § 202 lg 2 p 1. Ruslan Tangijevi poolt sõiduki peitmisel osalemine on hõlmatud omandamisega ning tema tegu vastab KarS § 202 lg 2 p 3 tunnustele, s.o süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine suures ulatuses. S.G-le seoses sõidukiga BMW X5 süüks arvatud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 22 lg 3 ja 202 lg 2 p 3 järgi. S.G on täideviijana isikute grupis toime pannud veel sõiduki Audi Q7 omandamise, mistõttu tema teod tuleb kogumis kvalifitseerida KarS § 202 lg 2 p 1, 2, 3 järgi.

Esmalt võttis kohus seisukoha tunnistaja S.S. deponeeritud ütluste lubatavuse osas kasutada neid tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. Kohus asus seisukohale, et S.S. deponeeritud ütlusi on võimalik kasutada KrMS § 2891 lg 2 alusel tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. S.S. on kõigist oma varasematest ütlustest lahti öelnud. Kaitsja leiab, et on rikutud Ruslan Tangijevi õigusi, kuna tal ei võimaldatud osaleda S.S. ütluste deponeerimisel. Maakohus sellega ei nõustunud. KrMS § 691 lg 4 kohaselt saab prokuröri taotlusel jätta kahtlustatava kutsumata, kui tema ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Järgnevalt analüüsis kohus Ruslan Tangijevile esitatud süüdistust omandamises ja S.S. le üleandmises 22.10.2010. a Valka linnas.

metamfetamiini

Tunnistaja S.S. deponeerimisel antud ütlustega ja jälitusprotokolliga luges kohus tõendatuks, et Ruslan Tangijev oli selleks isikuks, kes, olles tuvastamata isikult eelnevalt omandanud 200 grammi narkootilist ainet metamfetamiini sisaldavat pulbrit, vedas selle üle Eesti Vabariigi riigipiiri Läti Vabariiki Valka linna S.S. le. Osa sellest ainest on S.S. lt läbiotsimisel ära võetud, mis kinnitab, et S.S. on andnud metamfetamiini omandamise kohta õigeid ütlusi. 200 grammis narkootilist ainet sisaldavas pulbri segus oli puhast metamfetamiini 30 g, s.o suures koguses.

Kohus leidis, et Ruslan Tangijev pani kuriteo toime kavatsetult. S.S. ja Ruslan Tangijevi konspireeritud vestlusest nähtub, et neil oli omavaheline kokkulepe ning Ruslan Tangijev sõitis Valka eesmärgiga kokkulepitud kohas narkootiline aine üle anda. Toimetades Eestist narkootilise aine metamefetamiini kavatsetult üle riigipiiri Valka, täitis Ruslan Tangijev ka KarS § 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Järgnevalt käsitles kohus Ruslan Tangijevi ja S.G süüdistust amfetamiini käitlemises 2010. a sügisel. Kohus leidis, et D.S. kaugülekuulamine oli põhjendatud, kuna eeluurimisel on püütud teda mõjutada. Kohus ei nõustunud Ruslan Tangijevi kaitsja väitega, et tunnistajad on näidanud täiesti erinevaid kohti, kuhu pakid olid peidetud. Vaadates fotot nr 5 (kd 6, tl 95), kus D.S. näitab narkootilise aine paki leidmise kohta ja fotot nr 6, kus V.F. näitab seda kohta, on ilmne, et tegemist on ühe sama kohaga. Tõenditega, milleks on tunnistajate S.S. , V.F. , D.S. ja A.S. ütlused, nende ütluste olustikuga seostamise protokollid ja jälitusprotokollid, luges kohus tõendatuks, et D.S. sai kolmel korral Ruslan Tangijevilt narkootilist ainet amfetamiini edasiandmiseks S.S. le. Ruslan Tangijev, olles amfetamiini eelnevalt omandanud, korraldas narkootilise aine peitmise metsa ja juhatas tunnistaja peidikuni. Asjaolu, et narkootiline aine tuli just Ruslan Tangijevi kaudu ja temale selle eest ka tasuti, tõendavad S.S. ja D.S. ütlused. Maakohus leidis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et amfetamiini käitles süüdistuses märgitud ajal ja viisil S.G. Seega tuleb S.G KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi õigeks mõista, kuna pole tõendatud, et ta on need kuriteod toime pannud. Kohus oli seisukohal, et Ruslan Tangijev omandas ja andis edasi amfetamiini kavatsetult. Tema käitumist iseloomustab nii suur organiseerituse kui ka konspireerituse tase. Kuna kohus ei lugenud tõendatuks, et Ruslan Tangijev omandas amfetamiini ja peitis selle edasiandmise eesmärgil koos S.G-ga, tuleb Ruslan Tangijevi süüdistusest jätta välja KarS § 184 lg 2 p 1, s.o isikute grupp. Järgnevalt käsitles kohus Ruslan Tangijevi süüdistust fentanüüli omandamises ja edasiandmises. Tunnistajate M.C. ja S.S. ühesuguste ütlustega ning jälitustoimingu protokolliga on tõendatud, et Ruslan Tangijev andis 26.06.2011. a vähemalt 4 grammi fentanüüli A.P., et see toimetakse selle Valka S.S. le. Ruslan Tangijevi poolt S.S. le saadetud kogus oli suurem kui temalt äravõetud 3,1378 g, millest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt 1098-le inimesele. Seega käitles Ruslan Tangijev narkootilist ainet – fentanüüli – suures koguses. Kohus oli seisukohal, et Ruslan Tangijev käitles fentanüüli kavatsetult, s.o eesmärgipäraselt.

Ruslan Tangijev on erineval ajal omandanud ja edasi andnud erinevaid narkootilisi aineid korduvalt: esmalt metamfetamiini, seejärel kolmel korral amfetamiini ning 2011. a ühel korral eelmistest ohtlikumat narkootilist ainet – fentanüüli. Seega vastab tema tegevus KarS § 184 lg 2 p-s 2 ettenähtud kuriteo tunnustele. Ruslan Tangijevile on esitatud süüdistus KarS § 392 lg 1 järgi veel selles, et kõigil kolmel korral, mil ta saatis D.S. kaudu amfetamiini S.S. le, aitas ta sellega kaasa narkootilise aine toimetamisele üle riigipiiri. Samuti on Ruslan Tangijevile esitatud süüdistus selles, et ta aitas kaasa fentanüüli üle riigipiiri toimetamisele. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Ruslan Tangijevi süüdistuses on sisustatud tema poolt narkootilise aine üle riigipiiri toimetamisele kaasaaitamine ühel juhul teadlikkusega ja teisel juhul narkootilise aine saatmisega teise isiku vahendusel. Kohus leidis, et kuna süüdistuses ei ole kirjeldatud ühtegi kaasaaitamise tegu, tuleb Ruslan Tangijev KarS § 22 lg 3- 392 lg 1 järgi, s.o amfetamiinini D.S. poolt üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kaasasaitamises oktoobris – novembris 2010. a, 28. novembril 2010. a ja 13. detsembril 2010. a ning A.P. poolt fentanüüli üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kaasasaitamises 26.06.2011. a kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Osutatud paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus peab otsuses põhistama vangistuse mõistmist, kui karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi. Ruslan Tangijevil on üks kehtiv kriminaalkaristus. Süüdistatava karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, samuti puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Kuigi Viru Vangla iseloomustuse kohaselt oli Ruslan Tangijevil vabanemisel soov oma eluviisi muuta, siis tegelikkuses see nii ei läinud. Ta hakkas suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega ja salasigarettide ning ebaseadusliku alkoholiäri asemel tegelema narkootiliste ainete käitlemisega. Seega läksid vaatamata kantud karistusele uued kuriteod raskemaks. Arvestades eeltoodut oli kohus seisukohal, et Ruslan Tangijevile tuleb mõista KarS § 184 lg 2 p 2 ja KarS § 392 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades karistuseks 6 aastat vangistust ning KarS § 202 lg 2 p 3 järgi 2 aastat vangistust. Kuna tegemist on oma olemuselt erinevate kuriteoliikidega, ei pea kohus põhjendatuks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldada absorbtsiooniprintsiipi ja lugeda kergemat karistust raskemaga kaetuks. Ruslan Tangijevi süü suurusele vastab kuritegude kogumi eest 7 aastat vangistust. N.D on kriminaalkorras karistatud korduvalt. 01.10.2013. a jõustunud karistusregistri seaduse muudatuste kohaselt on tal 2 kehtivat kriminaalkaristust. N.D karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolud ei ole. Vaatamata varasematele karistustele varavastaste kuritegu toimepanemise eest, on N.D jätkanud kuritegude toimepanemist. Sõiduki Audi Q7 omastamise pani ta toime ajal, kui ta oli viimase kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi vabastatud, s.o katseajal. Arvestades eeltoodut oli kohus seisukohal, et N.D tuleb KarS § 202 lg 2 p 1, 2, 3 järgi

kvalifitseeritava teo eest karistada vangistusega, kuna kergemaliigilisem rahaline karistus ei ole piisav, et mõjutada teda uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. N.D on omastanud kuriteo läbi saadud vara teistkordselt, isikute grupis ja suures ulatuses, kuriteo skeem on hästi kooskõlastatud ja ettevalmistatud, N.D on oma osa selles püüdnud varjata, mis näitab tema süü suurust. Seega tuleb karistus mõista sanktsiooni keskmisest määrast suuremana, s.o 2 aastat vangistust. S.G ei ole käesoleval ajal ühtegi kehtivat kriminaalkaristust. Selline käitumine, kus süüdistatav ei ole andnud toimepandud teo kohta õigeid ütlusi ja on tunnistanud vaid seda osa teost, mille kohta on olemas otsesed tõendid, ei näita sisulist kahetsust. Seega S.G karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. S.G tuleb karistada vangistusega. Ta on toime pannud kindlustuspettuse, omandanud isikute grupis suures ulatuses vara – välisriigist varastatud sõiduki ning aidanud kaasa samasuguse kuriteo toimepanemisele. Selleks on ta võltsinud dokumente, neid kasutanud ja esitanud ametiasutusele. Varastatud sõidukitega seotud kuriteod on toime pandud lühiese ajavahemiku jooksul ja näitavad S.G aktiivsust sellel perioodil 2011. a suvel, tema soovi teenida varastatud sõidukite omandamise arvelt. Seega on S.G süü nii suur, et välistab rahalise karistuse mõistmise. S.G süü suurusele kindlustuspettuse eest vastab vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Tema süü on oluliselt suurem KarS § 202 lg 2 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemisel. Nende tegude eest karistas kohus S.G sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistusega, milleks on 2 aastat vangistust. Dokumendi võltsimisel ei ole S.G karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ja selle teo eest mõistis kohus talle vangistuse KarS § 344 lg 1 keskmises määras, s.o 6 kuud. KarS § 345 lg 1 ja KarS § 280 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on S.G karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 10 järgi kuritegude toimepanemine isikute grupis, s.o sõiduki Audi Q7 võltsitud dokumentide kasutamises ja ametiasutusele valeandmete esitamises koos G.H-ga . Viimati nimetatud tegude eest tuleb S.G karistada KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta vangistusega. Kuna üksikkaristustest raskeim ei vasta kohtu hinnangul S.G süü suurusele kõigi kuritegude kogumi eest, tuleb talle mõista liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat vangistust. G.H ei ole varem kriminaalkorras karistatud, samuti puuduvad kehtivad väärteokaristused. Tema karistust kergendavaid asjaolusid ei ole, karistust raskendava asjaoluna tuleb arvestada KarS § 58 p 10 järgi kuritegude toimepanemine isikute grupis, s.o sõiduki Audi Q7 võltsitud dokumentide kasutamises ja ametiasutusele valeandmete esitamises koos S.G-ga. Kohus leiab, et G.H tuleb karistada vangistusega, kuna rahaline karistus ei oleks piisavalt mõjus ja tema süü on selleks liiga suur. Samas ei olnud G.H kuriteo läbi saadud vara omandamise initsiaatoriks, mistõttu on võimalik talle mõista KarS § 202 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksem karistus 1 aasta vangistust ning liitkaristuseks kuritegude kogumi eest samuti 1 aasta vangistust, lugedes KarS § 345 lg 1 ja 280 lg 1 järgi mõistetud 6 kuud vangistust raskema karistusega kaetuks. J.T on kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi ei ole. Samuti puuduvad tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kohus leidis aga, et J.T-le ei ole võimalik mõista rahalist karistust, kuna tema süü on selleks liiga suur.

Koos S.G-ga kutsusid nad kindlustusjuhtumi esile, korraldades sõidukite vahelise kokkupõrke Tabiveres. Arvestades seda, et tegemist on teise astme kuritegudega ning G.H ja J.T varasemat õiguskuulekat käitumist, on võimalik nende suhtes kohaldada KarS § 73 sätteid ja vabastada nad mõistetud karistusest tingimisi minimaalse kolmeaastase katseajaga ilma käitumiskontrolli kohaldamata.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, nimelt kohtuotsuse motiivide osas, mis puudutavad KarS § 212 materiaalõiguse ebaõiget tõlgendamist ja asendada need prokuröri apellatsioonis toodud põhjendustega, ning osas, millega maakohus jättis seoses Ruslan Tangijevi õigeksmõistmisega KarS § 22 lg 3 ja§ 392 lg 1 järgi riigi kanda tema osa ekspertiisikuludest summas 2000 eurot ja veterinaarteenuse kulud 74,16 eurot ja teha uus otsus, millega mõista nimetatud summad Ruslan Tangijevilt välja. Maakohus tõlgendas oma otsuses KarS § 212 selliselt, et koosseisu realiseerimiseks on vajalik erisubjekti, ehk KarS § 212 lg-s 1 ettenähtud kuriteo subjektiks saab olla eelkõige vastutust loova erilise isikutunnusega isik, kelleks on kindlustusvõtja. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-105-13 võetud seisukoha järgi aga ei nõua KarS § 212 koosseis kuriteo toimepanijalt erilist isikutunnust, ehk et „kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja“. On arusaamatu, mis põhjusel jätab maakohus 2000 eurot ekspertiisikulusid ja veterinaarteenuse kulu 74,16 eurot, mis on konkreetselt seotud Ruslan Tangijevi süüdistusega ja süüdimõistva otsusega, riigi kanda. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava Ruslan Tangijevi kaitsja, taotledes maakohtu otsuse täielikku tühistamist ja Ruslan Tangijevi õigeksmõistmist või alternatiivselt asja uueks arutamiseks maakohtule saatmist. Kaitsja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Kriminaalmenetluse ebaausus ja ebaobjektiivsus seisnes eelkõige selles, et ilma eluliselt usutavate ja objektiivsete põhjusteta ei võimaldatud Ruslan Tangijevil osa võtta ütluste deponeerimise kohtuistungitest eeluurimiskohtuniku juures, asja arutamisel kohtus aga varjati ilma eluliselt usutavate ja objektiivsete põhjendusteta olulisi süüdistuse tunnistajaid vaheseinaga, mistõttu ei olnud võimalik jälgida tunnistajate kehakeelt ja miimikat. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine osaliselt jälgitav. Nii näiteks jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et varastatud sõiduki BMW X5 omandas KarS § 202 mõttes Ruslan Tangijev aga mitte S.G sarnaselt sõiduki Audi Q7 kuriteoepisoodiga samas maakohtu otsuses. Asjas puuduvad aga tõendid selle kohta, et Ruslan Tangijev teadis või vähemalt pidi teadma, et auto on varastatud. Vastasel korral ei oleks ei Ruslan Tangijev ega tema elukaaslane sellega nii vabalt, pikka aega ja avalikult ringi sõitnud. Asjaolu, et S.G ja tunnistaja R.O. on andnud ütlusi selle kohta, et Ruslan Tangijev soovis seda autot osta (R.O. rääkis liisimisest) ei ole määrava tähendusega, sest soovida võib mida iganes, kuid selle eest ei saa kedagi kriminaalvastutusele võtta. Samuti ei

ole oluline ka see, mida Ruslan Tangijev vastas 08.09.2011.a õhtul oma ehitustöölisele kui viimane küsis, kus auto on. Kaitsja arvates on maakohus lasknud ennast liialt mõjutada Ruslan Tangijevi sülearvutist DELL leitud Skype vestlusest võetud sõnumiga oma pojale (ekspertiisiakt nr 12E-IA0007 kd 13, tl 410). Vaatamata sellele, et ekspertiisiakti nr 12E-IA0007 lisana 2 kaasas olnud CD plaat oli maakohtu poolt tõendina vastu võetud, siis konkreetselt seda sõnumit kohtulikul arutamisel ei käsitatud ja prokurör tugines sellele alles kohtuvaidluses. Apellant taotleb tunnistaja K.P. täiendavat ülekuulamist ringkonnakohtu istungil. Puutuvalt nimetatud Skype sõnumisse soovib kaitsja märkida, et esiteks on see kontekstist välja rebitud ja teiseks on nii prokurör kui ka maakohus andnud sellele sõnumile tähenduse, mida sõnumi saatja silmas ei ole pidanud. Maakohtu otsusest ei nähtu neid asjaolusid, mille põhjal saaks väita, et sõiduk BMW X5 oli Ruslan Tangijevi tegeliku võimu all. Kohtu poolt uuritud tõendid kinnitavad, et tegelikult oli BMW X5 S.G võimu all. Kaitsja arvates on maakohus asunud ekslikule seisukohale nagu oleks Ruslan Tangijev selle sõiduki peitmisest osa võtnud. Selle kohta tõsikindlad tõendid puuduvad. Maakohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks, et Ruslan Tangijevi telefonile on tulnud 08.09.2011. a kahtlusi tekitavad sõnumid. Isegi kui asuda seisukohale, et Ruslan Tangijev võis aidata otsida S.G IdaVirumaal garaaži, kuhu paigutada kahtlane sõiduk, siis ei tee see Ruslan Tangijevist veel süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandajat, hoidjat ega turustajat. Apellant leiab, et maakohtul puudus õigus kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks tunnistaja S.S. kohtueelses menetluses deponeeritud ütlusi ja jätta täiesti kõrvale S.S. poolt kohtulikul arutamisel kaugülekuulamise teel läbiidud ristküsitlusel antud ütlused. Käesolevas kriminaalasjas on kohus eelistanud sama isiku vastuolulistest ütlustest ühtesid ütlusi, kusjuures vaidlust ei saa olla selles, et S.S. näol on tegemist ebausaldusväärse tunnistajaga. Maakohus on teinud järeldused S.S. mõjutamise kohta ainuüksi tuginedes prokuröri suunavates küsimustes sisalduvatele asjaoludele tuginedes. Jättes kahtlustava Ruyslan Tangijevi tunnistaja S.S. ütluste deponeerimise kohtuistungile kutsumata ja rajades kohtuotsuse valdavas osas vaid tunnistaja S.S. deponeeritud ütlustele, jättes kõrvale tunnistaja ristküsitlusel antud ütlused ning rajades kohtuotsuse valdavas osas vaid neile ütlusele, on maakohus rikkunud ka KrMS § 15 lg 3 sätet. Apellant leiab, et tunnistajate D.S. , V.F. (V.) ja A.T. ütlustes on vastuolud olulistes asjaoludes ja need annavad aluse lugeda nende tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks ning need tõendid tuleb tõendite kogumist tervikuna välja jätta. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on võimalik süüdistatava Ruslan Tangijevi poolt väidetavalt käideldud narkootikumide kogust ja kontsentratsiooni tõendada tunnistajate ütlustega ja S.S. lt Läti Vabariigis läbiotsimisel äravõetud narkootikumidele tehtud ekspertiisidega. Erinevalt maakohtust on apellant seisukohal, et süüdistatava Ruslan Tangijevi poolt kohtus ristküsitlusel antud ütlustes ei esine vastuolusid.

Tartu Maakohtus on otsuses jätnud hindamata ühe kirjaliku tõendi, so hääleekspertiisi 29.06.2012.a akti nr E12-1F0002. Apellant taotleb nimetatud tõendi uurimist ringkonnakohtu istungil. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava G.H kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab G.H süüditunnistamist KarS § 202 lg 2 p 1 ja 3 ja § 345 lg 1 ja § 280 lg 1 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist kõigis kuritegudes. Kaitsja seisukohad on järgmised. Ehkki Jõhvi büroos asuv turvakaamera ei hõlma hoovi, kus toimus esialgse ostu-müügilepingu sõlmimine Andrijauskas Raimundas ja G.H vahel, ei tähenda, et tehingu tegemine ei toimunud. Apellant ei võinud nimetada selle inimese nime, kelle käest ta sai raha sõiduki ostmiseks just seetõttu, et ta tunneb end selle inimese eest väga ebamugavalt. Apellant korduvalt rõhutanud, et kui ta olnuks teadlik sellest, et tema poolt ostetav sõiduk Audi Q7 on varastatud, ei oleks ta seda mingil juhul ostnud. Kohus tegi tõendeid hinnates väära järelduse selle kohta, et ostu-müügileping Andrijauskas Raimundase ja G.H vahel on koostatud S.G poolt. Nii S.G kui ka G.H kohtuliku uurimise käigus antud ütlused kattuvad selles osas, mis puudutab esialgse ostu-müügilepingu koostamist ja allkirjutamist. Lisaks ülaltoodule pidi kohus arvestama, et G.H on kriminaalkorras karistamata. Kui vaadata apellandi käitumist, siis ei ole ta keskmiselt mõistliku inimese arvates valesti käitunud. Nimelt käis ta kahel korral Jõhvi büroos, teisel korral üksi. Pärast sõiduki Audi Q7 05.08.2011 ostmist oli see apellandi valduses kuni selle 24.10.2011 müümiseni Nordea Pank AS-le. Selle ajavahemiku jooksul ei ole apellant sõidukit varjanud ega peitnud. Lisaks oli vaja arvestada, et ostmisel 05.08.2011 oli sõiduk kontrollitud selles kogenud ja pädeva ametniku poolt, mis samuti ei saanud tekitada apellandi kahtlusi selle kohta, et sõiduki puhul on tegemist varastatud varaga KarS § 202 tähenduses. Apellandil ei tekkinud ja objektiivselt ei saanudki tekkida kahtlusi selle kohta, et inimesed, keda ta tunneb aastaid, saaks kihutada teda tahtlikult õigusvastasele teole. Jõhvi büroos dokumentide vormistamisel puudusid objektiivsed tunnused selle kohta, et dokumendid oleksid võltsitud. Kohtuotsuse lk 42 viidatud Jõhvi büroo turvakaamera salvestisest nähtub, et dokumendid esitas S.G ning G.H käes oli ainult raha. Apellant jääb seisukoha juurde, et kohtuotsus tema süüditunnistamise osas ei ole piisavalt põhjendatud KrMS § 3051 lg 1 kohaselt. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava S.G kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab süüdistatava süüditunnistamist ning tema õigeksmõistmist. Taotlusi põhjendab kaitsja järgnevalt. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistuse kergendamist. Kohtu järeldused VW Passat soetamise kohta on meelevaldsed ja oletuslikud ning ei lähe kokku J.T poolt antud ütlustega sõiduki soetamise asjaolude kohta, mida kohus

analüüsinud ei ole. J.T andis ütlusi, et VW Passat sai soetatud põhjusel, et sellega oli soov käia Venemaal, et vedada kütust ning selle arvelt saada täiendavat sissetulekut. Teha järeldus sõiduki soetamise, liikluskindlustuslepingu sõlmimise ja avarii toimumise vahel olnud suhteliselt lühikese ajavahemiku alusel selles, et sõiduk oli soetatud kindlustuskelmuse eesmärgil, ei ole põhjendatud. Samuti ei saa nõustu kaitsja kohtu järeldustega selles, et S.G ja J.T ütlused omavahel vastuolus on. Teatud vastuolu võib küll olemas olla kindlustusandjale antud seletustes, mis aga pole selline, mis seaks kahtluse alla süüdistatavate kohtuistungil antud ütluste sisu. Samuti on kohus jätnud arvestamata J.T ütlused selles, et kuigi ta avarii toimumise ajal tunnistas ennast süüdi, sest sõitis välja peateele, siis hiljem ja ka kohtuistungil oli ta seisukohal, et tema süü omaksvõtt ei olnud põhjendatud, sest tema arvates oleks S.G olnud võimalus kokkupõrget vältida. Oletustel põhineb ka kohtu järeldus sellest, et K. saabus avarii toimumise kohta koos MM. Kindlustuskelmuse lavastamiseks puudus S.G motiiv. Kui kohus on leidnud, et S.G kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolus kohtuistungil antud ütlustega, oleks kohus pidanud andma hinnangu tema ütluste usalduväärsusele ja võtma seisukoha, kas ütlusi saab tõendina kasutada või mitte. Kohus seda aga teinud ei ole. Samuti ei pruugi tunnistaja M ütlused kajastada olukorda objektiivselt. Ei saa väita, et S.G poolt oleks toime pandud varastatud sõiduki omandamine, hoidmine ja turustamine. Kohus on S.G poolt müüja andmete kandmist müügilepingule käsitlenud materiaalse võltsimisena, kuid selline käitumine, kus üks isik täidab teise isiku eest müügilepingu, samas kui selle allkirjastab müügilepingule müüjana kantud isik, ei ole keelatud ja seda ei saa käsitleda võltsimisena. S.G ei teadnud ega pidanuki teadma, et G.H poolt omandatud auto oli eelnevalt varastatud. Kohus on otsuses märkinud, et nii S.G kui ka Ruslan Tangijev olid teadlikud selle sõiduki kuritegelikust päritolust. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Nii S.G , Ruslan Tangijev kui ka tunnistaja P on andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, millistel asjaoludel BMW X5 Ruslan Tangijevi valdusesse sai ja kuidas ning kes seda kasutasid. Sellest, et autoga on mingid probleemid, sai S.G teada alles autoregistrikeskuses. Kui ringkonnakohus leiab siiski, et S.G süü on tõendatud, palub kaitsja kergendada tema karistust. Süüdistatav on kohtueelse uurimise ajal olnud üle aasta vahistatud. Käesoleval ajal on temal olemas kindel töö ja elukoht, perekond, stabiilne sissetulek. Reaalse vangistuse edasine kandmine ei ole kaitsja arvates põhjendatud ning tema suhtes oleks kohaldatavad KarS § 74 sätted. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava N.D kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist N.D süüditunnistamise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks temale esitatud süüdistuses KarS § 202 järgi. Kaitsja põhjendab oma taotlusi järgmiselt. Kohus on N.D süü osas tuginenud vaid oletustele. Kriminaalasjas kogutud tõendid, mida kohus ka kohtuotsuses analüüsib, ei osuta N.D-le kui auto Audi Q7 valdajale, kes oleks olnud teadlik auto kriminaalsest päritolust. Selliseid tõendeid lihtsalt ei ole.

Pärast sõiduauto Audi Q7 ostmist andis G.H N.D-le mõnel korral võimaluse seda sõidukit kasutada. Ja see on ka kõik. Tunnistajad Z.M., S.S., R.K., T.T. ja J.M. ütlused ei tõenda kuidagi N.D-le esitatud süüdistust. G.H poolt sõiduki Audi Q7 registrimärgiga XXX kasutamist ja selle parkimist Ülenurmes Rukki 10 maja hoovi ja Mäe tn 50 maja ette, kuhu oli pargitud ka VW Phaeton registrinumbriga XXX, ei tõenda kuidagi N.D-le esitatud süüdistust. Aasta Auto AS vastus päringule koos lisadega, ei tõenda kuidagi N.D-le esitatud süüdistust. Pole millegagi tõendatud, et auto hoidjaks oli N.D ja et seda autot vahepeal kasutati. Auto valdajaks oli ikka G.H ja seda sõidukit lihtsalt sellel ajal ei kasutatud. Kui soovida tõendada N.D süüd, siis kaudsete tõendite kõrval peaksid olema mingid otsesed tõendid, mis seoksid teatud konkreetsel ajal telefoni konkreetse isikuga. Sama on ka telefoni positsioneerimisega. Positsioneerimine ei anna infot selle kohta kelle valduses oli telefon, kus ja mis põhjusel viibis ta ühe või teise telefonimasti tegevuspiirkonnas. Selliseid andmeid antud kriminaalasjas kogutud ei ole. On vähetõenäoline, et N.D pidi mäletama rohkem kui kuu aega hiljem auto numbrit, mida kunagi Lätis oli fotografeeritud. Kohtu hinnang sellele tõendile on meelevaldne. Eelpool käsitletud tõendite alusel ei saa väita, et N.D koos G.H ja S.G-ga pani toime KarS §-s 202 ette nähtud süüteo,. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava J.T kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav õigeks temale esitatud süüdistuses. Kaitsja põhjendab oma taotlusi järgmiselt. Tunnistaja S.M. esitatud salvestis ei ole tõendina käsitletav. Tunnistaja eesmärgiks polnud süüdistatava ütluste salvestamine, kuid paratamatult jäid ka need salvestisele. Kriminaalmenetluse normidele tuginedes on kaitsja seisukohal, et tunnistaja S. M poolt esitatud salvestis ja selle väljatrükk ei ole saadud viisil, mis järgiks kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigust. Antud juhul ei teadnud süüdistatav, et tema jutt salvestatakse, ei teadnud miks seda tehti, ei teadnud, mis eesmärgil salvestist kasutama hakatakse. Süüdistatavat ei teavitatud sellest, et liiklusõnnetusest tulenevalt esinevad tema suhtes kahtlused ning toiminguid teostatakse kriminaalmenetluse algatamise eesmärgil. Kui isikul on õigus keelduda tunnistajana ütlustest, mis võivad teda süüstada siis selline õigus laienes ka antud juhul S. M poolt võetud ütlustele. Kohus pidas ebatõeseks süüdistatava ütlusi, mis käsitlevad sõiduauto VW Passat ostmise asjaolusid ning seda, kellelt auto osteti. Kahtluse korral süüdistatava ütluste tõesuses oleks pidanud süüdistatavat selle kohta küsitlema. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust saab kontrollida kohtuistungil ristküsitluse käigus. Salvestuses räägitut pole võrreldud süüdistatava ütlustega kohtuistungil. Süüdistatavat pole salvestise sisu osas küsitletud. Pole küsitletud ka sõiduki ostu-müügi asjaolude kohta. Süüdistatav on selgitanud, et tema teine sõiduk Seat Toledo oli korrast ära, selle amortisaatorid olid korrast ära, auto kere roostes. Seega teise ja sõidukorras oleva auto ostmine oli igati loogiline ning selles polnud midagi tavatut, et seda seostada kuriteoga. Samas ei selgu kohtuotsusest, miks kohtu poolt esitatud asjaolu tähtsust omab ning kuidas see tõendab kavatsetust kuriteo toimepanemiseks.

Maakohtu hinnangul pidi süüdistatav M. M elukaaslast tundma. Kohtuotsuses on öeldud: Kohtuotsuses pole ainsatki viidet tõendile, millisele tuginedes on järeldus tehtud. Kohtuistungil süüdistatav selgitas, miks ta M. M elukaaslast ära ei tundnud. Ta selgitas, et ei näinud neid koos ühest ja samast autost väljumas, ei näinud kas nad koos tulid. Asjaolu, et süüdistatav ei anna süüdistajale meelepärast vastust ei tähenda, et süüdistatav valetaks. Edasi ei nähtu kohtuotsusest, milline seoses on ülalnimetatud asjaolul esitatud süüdistusega ning kuidas see tõendab kavatsetust kuriteo toimepanemiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kohtuotsuses nimetatud salvestist ega ka kindlustusandjale antud seletusi avaldatud ning pole antud võimalust vastuolusid selgitada. Sellega on rikutud süüdisatava kaitseõigust ja ühtlasi ka menetlusõiguse norme KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Maakohus on isikutevahelise (S.G ja J.T) suhtluse puudumist käsitlenud süüstava tõendina, piirdudes tõdemusega, et isikud võisid omavahel suhelda. Omamata ainsatki tõendit süüdistatavate J.T ja S.G omavahelise vestluse, J.T ja K vahelise vestluse kohta on sellele vaatamata järeldatud, et süüdistatavad suhtlesid ja leppisid avarii toimumises eelnevalt kokku. Peale selle on süüdistatav ka põhjendanud oma sõidutrajektoori valikut. Süüdistatav viis oma poja tunnistaja S juurde. Tunnistaja kinnitab, et süüdistatava poeg käis sageli tema juures. Tunnistaja ei mäleta, kas süüdistatava poeg A käis tema juures enne avariid avarii päeval, sest see oli 2-3 aastat tagasi. Seega tunnistaja ei eita seda võimalust, ta ei mäleta kuna palju aega on möödunud. Kui S.G oli tõepoolest tahtlus liiklusavarii lavastada, siis J.T sellest teadlik ei olnud. Olemata teadlik S.G plaanidest ei saanud J.T nende teostamisele kuidagi tahtlikult kaasa aidata.

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokuröri apellatsiooni osas süüdistatavad ja kaitsjad oma arvamust ei avaldanud. Prokurör palus jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Samas palus prokurör rahuldada tema poolt esitatud apellatsioon ning tühistada maakohtu otsus apellatsioonis taotletud ulatuses. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, prokuröri, ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, s.h maakohtu istungite protokolle, leiab, et Tartu Maakohtu otsus R. Tangijevi, S.G, N.D, G.H ja J.T süüditunnistamises ja karistamises tuleb jätta muutmata. Küll aga kuulub maakohtu otsus osalisele tühistamisele R. Tangijevilt maakohtu poolt väljamõistetud kohtukulude osas.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel neile süüksarvatud kuriteoepisoodides on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatavad panid süüdistuses näidatud aegadel ja viisil toime neile süüks arvatud kuriteod. Maakohus on käsitletud kuriteoepisoodides põhjalikult kajastanud kõiki uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioonid toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et sisuliselt kordavad kaitsjad apellatsioonides neid argumente, mida nad on esitanud oma kaitsealuste kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu seisukohtadele, millega on juba vastatud apellatsioonides taasesitatud argumentidele, ei ole ringkonnakohtul omapoolselt lihtsalt midagi põhimõttelist või sisulist lisada. Apellatsioonides tõstatatud argumentidele vastab ringkonnakohus vaid järgmist. J.T ja S.G süüdistus KarS § 212 lg 1 järgi Apellatsioonis leiab J.T kaitsja, et S. M poolt politseile üleantud salvestis ja selle alusel koostatud tekstiline dokument, milles kajastub J.T ja S. M vaheline vestlus ei ole kasutatav tõendina, sest see on saadud KrMS § 64 lg 3 sätteid rikkudes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kaitsja sellesisulisele väitele kohtuotsuses juba ammendavalt vastanud, ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu otsuses esitatut käesolevas otsuses korrata. Küll aga väärivad ringkonnakohtu arvates tähelepanud J.T kaitsja väited, mille kohaselt puudus maakohtul kriminaalmenetluse sätetest tulenev õigus tunnistada J.T kohtus antud ütlused vastuolusolevateks ütlustega, millised ta on andnud vestluses S. M ja seletuses kindlustusandjale. Oma väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et J.T pole ristküsitluse käigus ilmnenud vastuolude osas küsitletud ning sellest tulenevalt ei saanud kohus nimetatud vastuoludele ka anda omapoolset hinnangut. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus tõepoolest leidnud, et J.T ütlused, mis ta andis S. M (M. M tõi talle sõiduki Venemaalt), ei vasta tõele, sest tegelikult osteti sõiduauto VW Passat omanikult, kelle elukoht on Võrumaal. Samuti on maakohus leidnud, toetudes S. M ja J.T vahelisele vestlusele, et J.T väited nagu ei tunneks ta kohtuistungil esitatud fotol ära oma sõbranna M. M elukaaslast J. K, ei ole eluliselt usutavad. Ka loeb maakohus J.T ristküsitluse käigus antud ütlused vastuolus olevateks tema poolt kindlustusandjale antud seletusega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole menetlusosalistel tekkinud J.T ristküsitluse käigus (kd XVIII tl 133-136) kahtlusi, et süüdistatava kohtus antud ütlused oleksid vastuolus tema varasemate ütlustega. Taolise järelduse saab ringkonnakohtu arvates teha

asjaolust, et menetlusosalised pole ristküsitluse käigus esile toonud ühtegi vastuolu J.T kohtus antud ja varasemate ütluste vahel. Nimetatule viitab otseselt ka see, et menetlusosalised ei ole taotlenud ja kohus ei ole ka avaldanud KrMS § 293 lg 1, 289 lg 1,3 alusel J.T seletust, mille ta andis 28. juunil 2010 kindlustusandja esindajale ega ka 7. märtsil 2011 koostatud vaatlusprotokolli, milles kajastub S. M ja J.T vaheline vestlus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel üldse avaldatud, pole ka võimalik neid võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Seda enam teha järeldusi vastuolude esinemise kohta kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. Taolisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-10-09. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohtul puudus seaduslik alus ülalesitatud vastuolude väljatoomiseks ning ringkonnakohus maakohtu sellekohaste järeldustega J.T ja S.G süüküsimuse otsustamisel ei arvesta. Samas märgib ringkonnakohus, et ülalesitatud maakohtu poolt tehtud järeldused ei oma J.T ja S.G süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust ning ammugi ei tingi nimetatu süüdistatavate õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, asetanud need omavahel konteksti ning tulnud õigele järeldusele, et J.T ja S.G on toime pannud KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Nii on maakohus, analüüsides liiklusõnnetuse tehiolusid (tee kulges sirgelt, vahemaa, mille S.G läbis enne kokkupõrget, tee laius, nähtavus) tulnud õigele järeldusele, et süüdistatavate poolt kirjeldatud viisil ei oleks taoline kokkupõrge saanud toimuda juhusliku õnnetusena. Ringkonnakohus nõustub siinjuures täielikult maakohtu otsustusega, et ülakirjeldatud tingimustel pidi J.T-le kuuluv ja ristmikul seisev punast värvi sõiduk S.G-le olema nähtav juba mitmesaja meetri kauguselt ning otsasõit J.T sõidukile tema poolt igati välditav. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et S.G ütlused, miks ta ei märganud ristmikul seisvat J.T-le kuuluvat sõidukit ja ei suutnud vältida kokkupõrget, ei ole tõsiseltvõetavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et sõiduki juht ei vaata mitmesaja meetri läbimise ajal kordagi teele. Ringkonnakohtu arvates oleks S.G-le piisanud vaid ühest pilgust teele, et märgata teel seisvat punast värvi sõidukit ning tajuda liiklusohtu. Seda enam, et S.G liikus elamurajooni piirkonnas, kus sõites koondub autojuhi tähelepanu tahes tahtmata liikluses toimuvale, et vältida taolistel teelõikudel suurema tõenäosusega tekkida võivaid liiklusohtlikke olukordi. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt tunnistaja S. V ütlustele antud hinnanguga. S. V ütluste kohaselt nägi ta ujumast tulles ristmikul seismas punast värvi VW Passatit, mille roolis oli J.T . Ta jõudis minna koju, mis asub ristmikust umbes 100 meetri kaugusel, toimetada mõnda aega õue peal ja siis kuulis ta maanteelt pauku. Maanteele jõudes sai aru, et Mercedese ja J.T poolt juhitud VW Passati vahel oli toimunud kokkupõrge. Ringkonnakohus leiab, et S. V ülaltoodud ütlustest saab teha tõsikindla järelduse, et J.T poolt juhitud sõiduk seisis ristmikul igal juhul pikemalt, kui on vajalik, isegi algajal juhil, parempöörde sooritamiseks.

J.T ütluste kohaselt soovis ta sõita Tartusse. Soovides Tartusse viivale maanteele keerata, peatas ta sõiduki ristmikul, hindas, et Jõgeva poolt lähenev sõiduk on veel kaugel (200300 m) ning pööras maanteele. Seega nähtub J.T ütlustest, et maanteele keerates käitus ta nagu keskmine autojuht taolises olukorras ning taoliselt käitudes ei saanud parempöörde sooritamiseks kuluda niipalju aega nagu seda kirjeldab S. V oma ütlustes. Seejuures ei ole süüdistatav oma ütlustes kunagi väitnud, et ta oleks ristmikule jõudes pidanud mingil liiklusega mitteseotud põhjusel pöörde sooritamisega viivitama. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda S. V kui objektiivse tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ning nimelt S. V ütlustele tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et seistes ristmikul ootas J.T S.G poolt juhitud sõiduki lähenemist. Maakohtu poolt on ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt tuvastamist leidnud ka asjaolu, et J.T ja S.G omasid ühiseid tuttavaid. Nimetatuga on kohus veenvalt ümber lükanud süüdistatavate väited, et kuivõrd nad ei olnud isegi tuttavad, puudus neil võimalus kokkuleppida liiklusõnnetuse korraldamise asjaolude osas. Siinjuures on ringkonnakohtu jaoks mõistetamatud kaitsjate väited nagu oleks maakohus käsitlenud S.G ja J.T vahelise suhtluse puudumist nende süüküsimuse otsustamisel süüstava tõendina. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus käsitlenud S.G , J.T ja nendega seotud isikute suhtlemise asjaolusid vastuseks kaitseversioonile, mille kohaselt avariis osalenud S.G ja J.T omavahel tuttavad ei olnud, nad ei ole omavahel suhelnud ning seega ei saanud nad tahtlikult ka kindlustusjuhtumit esile kutsuda. Vastates nimetatud kaitseversioonile, on maakohus ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt tuvastanud, et M. M ja viimase elukaaslase J. K kaudu omasid süüdistatavad ühiseid tuttavaid. Samas on maakohus pidanud tähelepanuväärivaks, et nii enne avariid kui ka pärast avariid on S.G tihedalt suhelnud J. K ning M. M J.T-ga. Ka on maakohus, tuvastanud S.G ja G. Suhhoditseval ühiste tuttavate olemasolu, teinud sellest ainuvõimaliku järelduse, et ainuüksi telefonilise suhtluse puudumine S.G ja J.T vahel, ei tõenda iseenesest seda, et nad ei ole üldse suhelnud. Seega on maakohus taolise väite esitamisega vaid ümberlükanud kaitseversiooni, et S.G ja J.T puudus võimalus kokkuleppida kindlustusjuhtumi esilekutsumise asjaoludes. S.G kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohtu järeldus, nagu oleks J.T soetanud VW Passati vaid kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks, on oletuslik. Oma väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et maakohtu sellekohane järeldus ei lähe kokku J.T kohtus antud ütlustega, mille kohaselt soovis süüdistatav kasutada sõidukit kütuseveoks Venemaalt. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, millistel eesmärkidel O. J.T VW Passati soetas, ei oma tema süüküsimuse otsustamisel olulist tähtsust. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtul oli kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis hinnates küllaldane alus eelpoolnimetatud järelduse tegemiseks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, et käsitletavas kuriteoepisoodis kogutud tõendid moodustavad taolise tõendite kogumi mis lubab tõsikindlalt väita, et G.

Suhhoditseva ja S.G tekitasid 27. juunil 2010 tahtlikult sõidukite kokkupõrke, kutsudes taoliselt esile kindlustusjuhtumi eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Prokurör leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on kohtuotsuses põhjendamatult leidnud, nagu saaks KarS § 212 lg 1 ettenähtud kuriteo subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik s.o kindlustusvõtja. Ringkonnakohus nõustub prokuröri nimetatud seiskohaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-105-13 p 17 leidnud, et kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja, sest taolise lähenemisega jäetaks karistusõigusliku vastutusega hõlmamata olukorrad, mil kindlustuskelmuse tunnustele vastava pettusliku teo paneb toime isik, kes kindlustusandjaga lepingulistes suhetes ei ole, kuid tegutseb kindlustushüvitise saamise eesmärgil ja kellel kindlustusjuhtumi toimumise korral tekib õigus kindlustushüvitisele. Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nimetatud seisukohta, jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja kohtu seisukoha nagu eeldaks KarS § 212 lg 1 subjekt erilise isikutunnusega isiku olemasolu. N.D, G.H ja S.G süüdistus varastatud sõiduki Audi Q7 omandamises, hoidmises ja turustamises; S.G süüdistus nimetatud sõiduki ostu-müügilepingu võltsimises; G.H ja S.G süüdistus sama sõiduki võltsitud ostu-müügilepingute ja registreerimistunnistuse kasutamises ning ametiasutusele valeandmete esitamises Käsitletavates kuriteoepisoodides leiavad süüdistatavate kaitsjad, et nende kaitsealuste süü ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud. Oma nimetatud väiteid põhistavad apellandid eelkõige asjaoluga, et käsitletavates kuriteoepisoodides ei ole kogutud ühtki otsest tõendit, mis kinnitaksid N.D, G.H ja S.G süüd neile süüks arvatud kuritegude toimepanemises. Apellandid leiavad, et kuivõrd otsesed tõendid süüdistatavate süü tõendatuse kohta puuduvad, siis tuleb N.D, G.H ja S.G õigeks mõista. KrMS § 7 lg 3 tulenevalt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Samas ei tulene nimetatud põhimõttest mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Isiku süüd võivad kinnitada ka kaudseid tõendid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Sarnasele põhimõttele on viidanud mitmetes oma lahendites ka Riigikohtu kriminaalkolleegium. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium näiteks lahendis 3-1-1-15-12 leidnud, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Kolleegium on samas rõhutanud, et seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest

kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt analüüsitud kaudsete tõendite kogum käsitletavates kuriteoepisoodides moodustabki taolise kogumi, mis on niivõrd kaalukas, et lubab tõsikindlalt väita N.D , G.H ja S.G poolt neile käsitletavates kuriteoepisoodides süüks arvatavate kuritegude toimepanemist. Apellatsioonis leiab N.D kaitsja, et sõiduauto Audi Q7 reg.nr XXX ei ole olnud N.D valduses ning süüdistatav ei ole proovinud seda müüa. Kaitsja arvates asjaolu, et G.H , kui sõiduki omanik, andis sõidukit mõned korrad N.D-le kasutada, ei muuda N.D veel nimetatud sõiduki kaasvaldajaks. Sõiduauto Audi Q7 reg.nr XXX müümisel aga ei abistanud G.H mitte N.D vaid S.G. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited, nagu oleks N.D kasutanud sõidukit Audi Q7 reg.nr XXX vaid paaril korral, ei vasta kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludele. Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi asjaolu, et Ž. M. on näinud N.D kahel korral nimetatud sõidukiga sõitmas, veel alust kategooriliseks järelduseks, et süüdistatav seda rohkematel kordadel ei kasutanud. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et sõidukit Audi Q7 reg.nr XXX oli pargitud Tartu Mäe tn 50 maja ees 2011 oktoobris 6 päeval. Samas oli nimetatud aadressil pargitud ka sõiduauto VW Phaeton reg.nr XXX, mis indentifitseeriti N.D sõidukina. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et algselt elas aadressil Tartu Mäe tn 50-4 S.G ning pärast tema ärakolimist N.D. Arvestades asjaolu, et aadressil Mäe 50 oli pargitud N.D kasutuses olnud sõiduk VW Phaeton reg.nr XXX ning seda, et sõiduk pargitakse üldiselt oma elukohta, siis on põhjendatud teha järeldus, et nimetatud aadressil elas 2011 oktoobris N.D. Nimetatust saab aga teha ka tõsikindla järelduse, et vähemalt 6 päeval 2011 oktoobris oli sõiduk Audi Q7 reg.nr XXX N.D valduses. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu kaitsja väide, et Audi Q7 reg.nr XXX parkimine Mäe 50 maja juurde ei tähenda, et seda kasutati N.D poolt. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 11. oktoobril 2011, s.o kuupäeval, mis ei ole kajastamist leidnud jälitusprotokollis, fikseeriti sõidukit Audi Q7 reg.nr XXX juhtinud juhi poolt kiiruse ületamine. Jälitusprotokollis fikseeritud G.H ja N.D vahelisest vestlusest aga ilmneb üheselt, et nimetatud kuupäeval juhtis sõidukit N.D. Seega on üheselt tõendatud, et N.D kasutas Audi Q7 reg.nr XXX ning see ei olnud vaid pargitud Mäe 50 maja juurde. Mõistetamatu on ringkonnakohtu jaoks, millistele tõenditele tuginedes on kaitsja apellatsioonis väitnud, et Audi Q7 reg.nr XXX parkijaks Tartus Mäe 50 elamu juurde oli G.H . Ühtki tõendit, mis kaitsja taolist väidet kinnitaks, kriminaalasjas kogutud ei ole. Pealegi nähtub kriminaalasjas kogutud tõenditest, et G.H hoidis Audi Q7 reg.nr XXX ajal, mil see oli tema valduses, oma elukohas Mõisavahe tänaval ja Ülenurmes Rukki 10 maja hoovis. Ka ei ole eluliselt usutav, et G.H pargiks sõiduki, juhul kui see oleks olnud vaid tema valduses, millegipärast aadressil Tartu Mäe 50. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja väide, nagu oleks sõiduki Audi Q7 reg.nr XXX müümisel G.H abistanud S.G, põhjendamatu.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S.G olnud isikuks, kellega koos G.H registreeris sõiduki Jõhvi ARK büroos, kuid isikuks, kellega koos G.H sõiduki D. A müüs, oli N.D. Nimetatu ilmneb üheselt G.H ja N.D vahelistest telefonivestlustest. Nii nähtub jälitusprotokollist, et 16. oktoobril 2011 toimunud telefonivestluses pärib G.H N.D-lt, kuidas on selle autoostjaga, kelle viimane olevat leidnud. N.D vastuse kohaselt on kõik vaikne ning tema teada olevat ostja läinud panka rääkima. Ringkonnakohtu arvates nähtub juba nimetatud vestlusest, et nimelt N.D oli isikuks, kes otsis sõidukile Audi Q7 ostjat.

Käekirjaeksperdi arvamuse kohaselt ei ole 25. juuli 2011 Audi Q7 müügilepingul olev kirje Andrijauskas Raimunas ja isikukood 36704141742 kirjutatud S.G poolt. Ka on käekirja ekspert andnud arvamuse, et ei ole võimalik määrata kas sõiduki Audi Q7 5. augusti 2011 müügilepingul Andrijauskas Raimunase nime järel olev allkiri ja ekspertiisiks esitatud sõiduki 25. juuli 2011 müügilepingul Andrijauskas Raimunase nime järel olev allkiri on kirjutatud S.G poolt. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda asjaolu, et kirjet Andrijauskas Raimunas ja isikukoodi 36704141742 ei kirjutanud ekspertarvamuse kohaselt 25. juuli 2011 Audi Q7 müügilepingul S.G, kuidagi nn „tundmatu lätlase“ viibimist Jõhvis sõiduki registreerimisel, vaid ainult seda, et nimetatud kirjet ei kirjutanud S.G . Samuti ei lükka nimetatu ümber teisi kriminaalasjas kogutud ja maakohtu poolt analüüsitud tõendeid (näiteks J. M ütlused). Puutuvalt Audi Q7 5. augusti 2011 ja 25. juuli 2011 müügilepingul olevate allkirjade kohta märgib ringkonnakohus, et ekspertarvamusest ei saa teha ühest järeldust, et nimetatud allkirju ei kirjutanud S.G , nagu seda väidab kaitsja. Ekspert on nimetatud allkirjade kohta avaldanud arvamust, et ei ole võimalik määrata, kas allkirjad on kirjutatud S.G poolt. Käekirjaekspertiisi lisa 1 kohaselt tähistab ekspertiisaktis kasutatud väljend “kirjutaja määramine ei ole võimalik“ , et ekspertuuringud ei võimalda kirjutaja suhtes arvamust anda. Ammugi aga ei kinnita nimetatud ekspertarvamus, et auto ostu-müügi lepingu sõlmimise juures Jõhvis viibis keegi nn „tundmatu lätlane“. Kuivõrd ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et Jõhvis sõiduki Audi Q7 ostumüügilepingu sõlmimise juures ei viibinud nn „tundmatu lätlane“, siis on maakohus ka õigustatult leidnud, et ostu-müügilepingusse kandis valeandmed nimelt S.G ning S.G ja G.H olid isikuteks, kes nimetatud võltsitud dokumente kasutasid ning nende abil ametiasutusele valeandmeid esitasid. G.H kaitsja leiab apellatsioonis, et kuivõrd ARK Jõhvi büroo turvakaamerad ei fikseeri asutuse hoovil toimuvat, siis ei ole kriminaalasjas ümberlükatud G.H väide ostu müügilepingule allkirja andmise kohta nn „tundmatu lätlase“ poolt ARK Jõhvi büroo hoovil. Vastuseks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et kahtlemata vääriks kaitsja nimetatud väide tähelepanu juhul, kui kriminaalasjas oleks tõendamist leidnud nn „tundmatu lätlase“ viibimine Jõhvis ostu-müügi lepingu sõlmimise juures. Kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega on aga tõendamist leidnud vastupidine, s.t nn „tundmatut lätlane“ ei viibinud koos S.G ja G.H-ga Jõhvis, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaitsja sellesisulisel väitel pikemalt peatuda. Kaitsja väitele, nagu ei oleks G.H olnud teadlik, et sõiduk Audi Q7 on saadud kuritegelikul teel, on maakohus oma otsuses juba põhjalikult vastanud. Maakohus on kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsi tulemusena välja toonud asjaolud, mis võimaldavad tõsikindlalt väita, et G.H oli teadlik, et sõiduk Audi Q7 on saadud kuritegelikul teel. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhistustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu arvates ei anna ka G.H vaimsed võimed alust arvata, et ta ei saanud aru S.G ja N.D tegevusest, nagu püüab seda väita kaitsja. Ringkonnakohtu arvates kinnitab G.H arusaamist tehingust ilmekalt 24. oktoobril 2011 kell 21:15:09 alanud G.H telefonivestlus tundmatu isikuga, kus G.H on tundmatule

selgitanud, et auto müügi tehingust saab suuremat kasu tema sõber ja tema saab tilgakese, nii tuhande ringis. Seega oli G.H teadlik ja sai ka aru, milline on tema roll seoses sõidukiga Audi Q7. R. Tangijevi süüdistus kuritegelikul teel saadud sõiduki BMW X5 omandamises ja hoidmises ning S.G süüdistus R. Tangijevi poolt sõiduki omandamisele kaasaaitamises Käsitletavas kuriteoepisoodis heidab R. Tangijevi kaitsja esmalt maakohtule ette, et kohtuotsusest ei selgu, milliste tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et varastatud sõiduki BMW X5 omandas KarS § 202 mõttes R. Tangijev, mitte aga S.G. S.G kaitsja aga leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tuvastamist leidnud, et R. Tangijev soovis nimetatud sõidukit omandada ning seega ei saanud S.G selle omandamisele ka kaasa aidata. Ringkonnakohus taoliste kaitsjate etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakülgselt analüüsinud käsitletavas kuriteoepisoodis kogutud ja kohtus uuritud tõendeid ning esitanud nendest tulenevad omapoolsed järeldused. Nii on maakohus välja toonud, et alates 2011 augusti algusest oli sõiduk BMW X5 R. Tangijevi ja tema perekonna valduses. Mingit kokkulepet, kauaks sõiduk R. Tangijevi valdusse jääb, ei olnud. Kohus on kohtuotsuses käsitlenud ka R. Tangijevi -s olevat sõnumit, milles R. Tangijev annab oma pojale teada 2010 aasta väljalaske BMW X5 ostmisest talle. Samuti on kohus viidanud S.G ja R. O ütlustele, milliste kohaselt soovis R. Tangijev sõidukit osta. Ringkonnakohtu arvates on maakohus nimetatud tõenditest teinud ainuõige järelduse, et sõiduki BMW X5 omandas nimelt R. Tangijev. Asjaolu, et kaitsja nimetatud järeldusega ei nõustu, ei tähenda aga seda, et maakohus oleks rikkunud põhistamiskohustust. Samas, juhul kui lähtuda kaitseversioonist, et sõiduki omandas S.G , jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks pidi S. S.G selle andma rohkemaks kui kuuks ajaks tasuta R. Tangijevi ja tema perekonna valdusesse. S.G ütlustest tulenevalt ostis ta sõiduki võlgu ning eesmärgiga see edasi müüa. Ringkonnakohtu arvates ei ole mõistetav, miks peaks isik, kes soovib auto edasimüümisest kasu saada, andma sama sõiduki rohkemaks kui kuuks ajaks tasuta kasutamiseks teisele isikule. Seda enam, et nimetatud sõiduk on ostetud laenuks saadud raha eest ning isik peaks olema eelkõige huvitatud kiiremast võla tasumisest ning ka enda kasumi kättesaamisest. Siinjuures leiab ringkonnakohus, et põhjendamatu on ka R. Tangijevi kaitsja etteheide nagu oleks maakohus lasknud end liialt mõjutada R. Tangijevi sülearvutist DELL leitud -s peetud vestluse sisust. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav kaitsja väide, et nimetatud vestluses kasutas R. Tangijev auto ostmisest oma pojale teadandmist kui peibutist viimase koju meelitamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et R. Tangijev, kes soovib oma pojaga läbisaamist normaliseerida, valetaks viimasele ning meelitaks teda endaga kohtumisele katmata lubadustega, mis tõe selgudes muudaks olukorra kahtlemata veel pingelisemaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, on õigustatult leidnud, et nii S.G kui ka R. Tangijev pidasid võimalikuks, et sõiduk BMW X5 on saadud kuritegelikul teel.

Apellatsioonis leiab R. Tangijevi kaitsja, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust väita, et R. Tangijev osales sõiduki BMW X5 peitmiseks vajaliku garaaži otsimises ja selle peitmises Ahtmes asuvasse garaaži. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitanud kohtuotsuses kogumi tõendeid (R. O, S.G ja R. Tangijevi ütlused, jälitusprotokollide väljavõtted), millistele tuginedes on maakohus kaitsja eeltoodud väite üheselt ümberlükanud. Kaitsja nimetatud väite paikapidamatust kinnitab ringkonnakohtu arvates kujukalt 8. septembril 2011 toimunud sündmuste ajaline kulgemine.

BMW X5.

S.G kaitsja leiab, et kuigi S.G reaktsioon pärast probleemide ilmsikstulekut sõiduki BMW X5 registreerimisel ei olnud õigustatud, ei anna see veel alust tema süüditunnistamiseks R. Tangijevi tegevusele kaasaaitamises. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja taoline väide põhjendamatu juba ainuüksi põhjusel, et juhul kui S.G saanuks probleemidest teada alles ARK Jõhvi büroos, puudunuks tal ju igasugune põhjus sõidukiga lahkumiseks, selle peitmiseks metsa, hilisemaks garaaži otsimiseks ning sõiduki sinna peitmiseks. Tõsiseltvõetav ei ole ka S.G selgitus, et ARK Jõhvi büroost sõitis ta sõidukiga ära ja peitis selle metsa, sest oli šokis. S.G ütlusi arvestades oli ta šokis vähemalt 15 septembrini 2011, sest kuni selle ajani oli süüdistataval võimalik võtta ühendust politseitöötajatega ning selgitada kus sõiduk BMW X5 asub ning selgitada oma rolli selle peitmises. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse nimetatud kuriteoepisoodis muutmata.

R. Tangijevi süüdistus narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises

Apellatsioonis väidetu kohaselt puudus maakohtul õigus käsitletavates kuriteoepisoodides kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks tunnistaja S.S. deponeeritud ütlusi, jättes seejuures kõrvale tema kohtulikul arutamisel antud ütlused. Esitatud väidet põhistab kaitsja õiguspraktikas omaksvõetud printsiibiga, mille kohaselt situatsioonis, kus isiku ütlused kohtueelsel uurimisel ja kohtus on diametraalselt erinevad tuleb kohtul otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kaitsja arvamuse kohaselt kuuluvad nimetatud printsiibi alusel hindamisele ka tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ja deponeeritud ütlused, sest vastasel korral oleks antud deponeeritud ütlustele juba ette kindlaksmääratud jõud. KrMS § 691 lg 1 kohaselt võib prokuratuur, kahtlustatav või kaitsja taotleda, et eeluurimiskohtuniku juures kuulataks üle isik, kes on kriminaalmenetluses tunnistajaks, kui kriminaalmenetluse esemeks on tahtlik kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Seega on seaduseandja nimetatud paragrahvi näol andnud võimaluse fikseerida tunnistaja ütlusi võistleva menetluse nõudeid silmas pidades kohtu ees juba kohtueelse menetluse käigus. KrMS § 2891 lg 2 kohaselt võtab kohus KrMS § 289 nimetatud alusel, s.o tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, avaldatud varasemad ütlused vastu tõendamiseeseme asjaolude tuvastamiseks, kui need on deponeeritud. Nimetatud sättest tulenevalt, on kohtul, erinevalt deponeerimata ütlustest, lubatud tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimisel esitatud varasemad deponeeritud ütlused vastu võtta, lugeda need usaldusväärseteks ning neid kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks. KrMS § 289 sätestatust tuleneb, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kasutada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, s.h ka KrMS § 691 alusel deponeeritud ütlusi, kui need on vastuolus ristküsitluses antud ütlustega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt olid S.S. kohtueelsel uurimisel antud ja deponeeritud ütlused vastuolus tema kohtus antud ütlustega ning tulenevalt KrMS § 289 lg 1 on maakohus prokuröri taotlusel need kohtuistungil avaldanud. Seega tuli kohtul, pärast S.S. ristküsitlemist, hinnata võistleva menetluse nõudeid silmas pidades saadud S.S. deponeeritud ja hiljem üldmenetluse kohtuistungil antud ütlusi. Ringkonnakohtu arvates ongi maakohus taoliselt toiminud ning nimetatud S.S. erinevaid ütlusi hinnanud. Kohus on kõrvutanud S.S. poolt antud ja deponeeritud ütlusi teiste kriminaalasjas kogutud kirjalike ja isikuliste tõenditega ning leidnud, et need on kokkulangevad. Samas on kohus analüüsinud ka S.S. ristküsitluse käigus antud ütlusi ning leidnud, et need on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Samas on kohus vaaginud ka S.S. väiteid kohtus ütluste muutmise põhjuste kohta ning leidnud, et need ei ole tõsiseltvõetavad. Andes hinnangu S.S. kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsusele on kohus leidnud, et nimetatud ütluste andmise hetkeks oli realiseerunud ka oht, miks S.S. ütlused kohtueelsel menetlusel üldse deponeeriti, s.o tunnistajat mõjutati valeütluste andmisele. Eelnimetatud tõendeid ja asjaolusid hinnates jõudis maakohus järeldusele, et usaldusväärseteks tuleb lugeda S.S. kohtueelsel uurimisel antud ja deponeeritud ütlused. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu taoline otsustus põhjendatud.

Tulenevalt KrMS § 691 lg 2 on ütluste deponeerimise eesmärk tunnistaja kohtuliku ülekuulamise tagamine, kui tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või teda võidakse mõjutada valeütlusi andma. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli üheks põhjuseks, miks prokurör taotles KrMS § 691 lg 2 alusel S.S. ütluste deponeerimist ja miks kohus nimetatud taotluse ka rahuldas, nimelt kahtlus, et tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma (kd XVII tl117-118). S.S. poolt ütluste andmise hetkeks maakohtus oli nimetatud oht ka realiseerunud. Ringkonnakohus leiab, et kui ütluste deponeerimise üheks eesmärgiks on fikseerida tunnistaja ütlused juhuks kui on alust kahtlustada, et teda võidakse mõjutada valeütluste andmisele ja hetkeks, kui tunnistaja annab kohtuistungil ütlusi on nimetatud oht ka realiseerunud, siis ei ole põhjendatud jätta tunnistaja ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja vaid põhjendusel, et need on diametraalselt erinevad ning tunnistaja ei suuda mõistusepäraselt seletada oma ütluste kohtus muutmise põhjuseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellisel juhul tuleb kohtul tunnistaja kohtueelsel uurimisel deponeeritud ütlusi ja kohtus antud ütlusi hinnata nende kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning seejärel anda hinnang, millised tunnistaja kohtu ees antud erinevatest ütlustest lugeda usaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui kohtul puuduks ülalkirjeldatud kaalutlusõigus, ei täidaks KrMS § 691 lg 2 esitatud ütluste deponeerimise teine alternatiiv oma eesmärki. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et hinnates ülakirjeldatud viisil erinevaid, kuid võistleva menetluse nõudeid silmas pidades tunnistaja poolt kohtu ees antud ütlusi, ei too see kaasa KrMS § 61 lg 1 rikkumist, sest nimetatud ütluste usaldusväärsus on ikkagi allutatud kohtulikule kontrollile. Ringkonnakohus ei nõustu R. Tangijevi kaitsjaga nagu oleks rikutud süüdistatava õigusi sellega, et tal ei võimaldatud osaleda S.S. ütluste deponeerimisel. KrMS § 691 lg 4 kohaselt toimub ütluste deponeerimisel tunnistaja ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures, kuhu kutsutakse prokurör, kahtlustatava kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Seega on tunnistaja ütluste deponeerimisel üldjuhul kahtlustatavale tagatud viibimine tunnistaja ülekuulamise juures ning vaid juhul, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust, on see piiratud. Juhul kui kahtlustatav ei viibi tunnistaja ülekuulamise juures on küll piiratud tema küsitlemisõigus, kui ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid. Samas on nimetatud küsitlemisõigus aga ringkonnakohtu arvates tagatud kahtlustatava kaitsja osavõtu kaudu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S.S. ütluste deponeerimisel järginud KrMS § 691 lg 4 sätestatut. Esitanud taotluse tunnistaja S.S. ütluste deponeerimiseks, on prokurör ühtlasi taotlenud kohtult jätta R. Tangijev ütluste deponeerimise juurde kutsumata. Seejuures on prokurör oma taotlust põhjendanud R. Tangijevilt ja tema tuttavatelt lähtuva ohuga S.S. le nii ütluste andmisel kui ka pärast ütluste andmist. Kohus on prokuröri poolt esitatud põhjendusi aktsepteerinud ning leidnud, et S.S. ütluste deponeerimine ilma R. Tangijevi osavõtuta on põhjendatud (kd XVI tl 103-104).

Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla prokuröri poolt S.S. ütluste deponeerimise taotluses esitatud R. Tangijevi mittekutsumise põhjendused, leides, et need ei olnud eluliselt usutavad. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Kahtlustatav jäetakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde kutsumata, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Ringkonnakohus leiab, et hinnang, kas kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust või mitte, on kaalutlusotsus, mille prokurör teeb kriminaalasja materjalidele tuginedes. Seejärel hindab eeluurimiskohtunik prokuröri poolt esitatud põhjendusi ning võtab vastu otsustuse kas prokuröri nimetatud taotlus rahuldada või mitte. Taoliselt on S.S. ülekuulamise puhul prokurör ja eeluurimiskohtunik ka käitunud ning seega järginud KrMS § 691 lg 4 sätestatut. Põhjendamatu on ka kaitsja apellatsioonis esitatud etteheide, nagu ei saanuks maakohus kohtuotsuses prokuröri taotlust R. Tangijevi mittekutsumiseks S.S. ütluste deponeerimisele õigustada asjaoluga, et samas kriminaalasjas oli 5. mail 2012 ühe teise tunnistajaga ühendust võetud ning teda oli mõjutatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on prokurör esitanud taotluse S.S. ütluste deponeerimiseks käsitletavate kuriteoepisoodide osas 7. mail 2012 ning samal kuupäeval toimus ka S.S. ülekuulamine. Seega on põhjendamatu kaitsja etteheide, et prokurörile ei olnud ütluste deponeerimise taotluse esitamise hetkeks teada teise, samas kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja mõjutamine. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu kaitsja etteheide nagu ei oleks ainuüksi R. Tangijevi kaitsja viibimine S.S. ütluste deponeerimise juures piisav, et tagada kahtlustatavale tunnistaja küsitlemise õigus, sest kaitsja polnud tuttav kriminaalasja materjalidega ja tal puudus piisav informatsioon, et tunnistajat tõhusalt küsitleda. Kriminaalmenetluse seadustikuga on tagatud kaitsja piiramatu suhtlemine oma kaitsealusega. Seega on kaitsjal ka võimalus kooskõlastada küsimustik, mida tema kaitsealune soovib tunnistajalt küsida. Kriminaalaja materjalidest nähtuvalt toimus S.S. ülekuulamine eeluurimiskohtuniku juures 7. mail 2012 ning teist korda kuulati S. S üle 21. mail 2012. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd S.S. ülekuulamine tema ütluste deponeerimiseks toimus kahel päeval ning nimetatud ülekuulamiste vahel jäi kaks nädalat, oli kaitsjal piisavavalt aega kooskõlastada küsimustik, mida süüdistatav sooviks tunnistajalt küsida. Pealegi sai R. Tangijev tunnistaja S.S. le küsimusi esitada kohtuistungil (XVIII kd tl 99). Eeltoodu tõttu on ringkonnakohtu jaoks mõistetamatu ka kaitsja etteheide justkui tugineks R. Tangijevi süüdimõistev kohtuotsus valdavas ulatuses tõendile (S.S. ütlused), mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on S.S. t küsitlenud eeluurimiskohtuniku juures toimunud ülekuulamisel R. Tangijevi kaitsja ning kohtuistungil nii R. Tangijevi kaitsja kui ka süüdistatav ise. Pealegi ei tugine R. Tangijevi suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus vaid S.S. ütlustel, sest otsustuse tegemisel on maakohus arvestanud ka teisi kriminaalasjas kogutud dokumentaalseid ja isikulisi tõendeid. Seega on kaitsja taoline etteheide apellatsioonis põhjendamatu.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles nagu oleksid tunnistajate D.S. ja V.F. ütlused ebausaldusväärsed. Maakohus on oma otsuses käsitlenud D.S. ja V.F. ütlusi, kõrvutanud neid nii omavahel kui ka teiste kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütluste ning ka dokumentaalsete tõenditega. Pärast taolist tunnistajate ütluste analüüsi on maakohus jõudnud järeldusele, et puudub alus kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Asjaolu, et D.S. ei mäletanud kohtuistungi toimumise ajaks täpselt, kas ta käis S.S. palvel Tartus narkootikume toomas kahel või kolmel korral, ei muuda veel tema ütlusi ebausaldusväärseteks, nagu seda väidab apellatsioonis kaitsja. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda D.S. mittemäletamine iseenesest veel seda, et tunnistaja eitaks kolmel korral narkootikumide järel käimist. D.S. ja V.F. ütlusi ei muuda ringkonnakohtu arvates ebausaldusväärseteks ka asjaolu, et 28. novembril 2012 toimunud kuriteoepisoodis nende ütlused lahknevad osas, kas tagasiteel Valka tarvitati autos narkootikume või mitte. Siinjuures arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et tegemist oli narkootikume tarvitavate isikutega ning on eluliselt usutav, et taolised isikud ei pruugi kõiki tarvitamise kordi ajas ja ruumis mäletada. Ringkonnakohus leiab, erinevalt kaitsjast, et ülaltoodud vastuolu näol ei ole tegemist taolise vastuoluga, mis tingiks D.S. ja V.F. ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise. Ringkonnakohtu arvates omab nimetatud kuriteoepisoodis tunnistajate ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tähtsust eelkõige asjaolu, et mõlemad tunnistajad on sarnaselt kinnitanud, et nad sõitsid 28. novembril 2012 Tartusse, et tuua sealt narkootikume ning toimetada need S.S. le Läti Vabariiki Valka. Tunnistajate ütlused on kokkulangevad ka narkootikumide leidmise asjaolude osas (koht kust narkootikumid leiti, telefonikõne R. Tangijevile, helistamine V.F. telefonilt jms). Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohtu seisukohad R. Tangijevi poolt käideldud narkootikumide koguse ja kontsentratsiooni kohta on oletuslikku laadi. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu ja leiab, et maakohtu sellekohane arutluskäik kohtuotsuses on igati korrektne ning põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates viiks kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väidete järgimine olukorrani, kus narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises saaks isikule süüdistuse esitada vaid juhul, kui tema poolt käideldud narkootikumid oleks alati tingimusteta uurimisorganite käsutuses. Taoline väide ei ole ringkonnakohtu arvates aga tõsiseltvõetav. Karistus S.G kaitsja on apellatsioonis lisaks süüdistatava õigeksmõistmise taotlusele esitanud alternatiivselt taotluse süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks. Esitatud taotlust põhjendab kaitsja asjaoluga, et S.G on nimetatud kriminaalasjas olnud vahistatud üle aasta ning käesoleval ajal ei ole vangistuse edasine kandmine enam põhjendatud. Kaitsja leiab, et S.G poolt kandmata karistuse suhtes tuleks kohaldada KarS § 74 sätteid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S.G-le karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 esitatud sätteid.

Mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu sellekohase otsustuse muutmise ning süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamise, kaitsja ega ka S.G ringkonnakohtule ei esitanud. Ringkonnakohtu arvates ei anna asjaolu, et S.G on käesolevas kriminaalasjas viibinud vahi all, veel alust kohaldada tema poolt kandmata karistuse osas KarS § 74 sätteid. KarS § 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Käesolevas kriminaalasjas mõisteti S.G süüdi nelja Karistusseadustiku paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kusjuures tema süü kuritegude toimepanemisel ei olnud väike. Samas on S.G varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka vangistusega, kuid vaatamata sellele asus S.G taas kuritegelikule teele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et S.G poolt toimepandud kuritegude asjaolud ega ka süüdlase isik ei evi taolisi erisusi, mis teeksid talle mõistetud karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus S.G-le mõistetud karistuse muutmata. Ekspertiisikulu Esitatud apellatsioonis leiab prokurör, et arusaamatu on maakohtu otsustus jätta R. Tangijevilt väljamõistetud ekspertiisikuludest 2000 eurot ja veterinaarteenuse kulu 74.16 eurot riigi kanda. Prokurör leiab, et kuivõrd need kulud on otseselt seotud R. Tangijevi poolt toimepandud kuritegudega milles ta on süüditunnistatud, siis tulnuks maakohtul need R. Tangijevilt ka välja mõista. Maakohtu kohtuotsuse leheküljel 71 (kd XIX tl 193) on kohus leidnud, et R. Tangijevil tuleks ekspertiisikuludest hüvitada 3559.50 eurot. Kohtuotsuse leheküljel 72 (kd XIX tl 194) on kohus aga leidnud, et seoses R. Tangijevi osalise õigeksmõistmisega KarS § 22 lg 3 ja 392 lg 1 järgi jääb ekspertiisikuludest 2000 eurot, veterinaarteenuse eest makstav summa 74.16 eurot ja riigi õigusabi kulu 230 eurot, riigi kanda. Seejuures on kohus oma otsustust põhjendanud KrMS § 181 lg 1 sättega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-61-08 leidnud, et KrMS § 181 lg 1 sätted on kohaldatavad ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Kohtuotsusest nähtuvalt mõisteti R. Tangijev õigeks KarS § 22 lg 3 ja 392 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, s.o narkootilise aine amfetamiini D.S. poolt ja narkootilise aine fentanüüli A.P. poolt üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamisele kaasaaitamises.

Samas tunnistati R. Tangijev maakohtu poolt süüdi nii amfetamiini kui ka fentanüüli ebaseaduslikus käitlemises, s.o narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, mille D.S. ja A.P. üle riigipiiri toimetasid. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et R. Tangijevi süüdistuses narkootikumide üle riigipiiri toimetamisele kaasaaitamises oleks teostatud ekspertiise. Seega, süüdistuse selle osa menetlemisega (KarS § 22 lg 3 ja 392 lg 1), milles R. Tangijev õigeks mõisteti, ei tekkinud KrMS §-st 175 lg 1 p 3 tulenevaid kohtukulusid. Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisikulu 2000 euro ulatuses riigi kanda jätmine ei oleks KarS § 181 lg 1 järgi õigustatud isegi siis, kui lähtuda asjaolust, et D.S. ja A.P. poolt toimetati üle riigipiiri narkootikume. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on ainsaks otseselt narkootikumidega seotud ekspertiisiks, mille maksumuse peaks R. Tangijev kohtuotsuse kohaselt hüvitama, kohtutoksikoloogia ekspertiis maksumusega 95 eurot. Samas on nimetatud ekspertiisiga tuvastatud, kui suur on narkootilise aine fentanüüli kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kohtutoksikoloogia ekspertiisiga määrati kindlaks narkootilise aine kogus millist R. Tangijev ebaseaduslikult käitles ning kuivõrd R. Tangijev on fentanüüli ebaseaduslikuks käitlemises ka süüdi tunnistatud, siis puudub alus nimetatud ekspertiisi maksumuse jätmiseks riigi kanda põhjusel, et R. Tangijev mõisteti KarS § 22 lg 3 ja 392 lg 1 alusel esitatud süüdistuses õigeks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtul puudus KarS § 181 lg 1 alusel õiguslik põhjendus jätta ekspertiisikulu 2000 eurot riigi kanda. Ringkonnakohus tühistab nimetatud osas maakohtu otsuse ja mõistab R. Tangijevilt välja ekspertiisikulu kokku 3559.50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on ka maakohtu otsustus jätta KrMS § 181 lg 1 tuginedes riigi kanda veterinaarteenuse eest makstud summa 74.16 eurot. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli veterinaarteenus seotud R. Tangijevi elukohas toimunud läbiotsimisega, mis teostati sealt narkootikumide leidmise eesmärgil. Kuivõrd nimetatud läbiotsimine oli seotud narkootikumidega, milliste ebaseaduslikus käitlemises R. Tangijev süüdi tunnistati, mitte kuidagi aga KarS § 22 lg 3 ja 392 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, milles R. Tangijev õigeks mõisteti, siis on põhjendatud nimetatud kulu väljamõistmine R. Tangijevilt. Ülaltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka nimetatud osas ning mõistab veterinaarteenuse eest makstud summa 74.16 eurot välja R. Tangijevilt. Kohtukulu KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on R. Tangijevi kaitsja esitanud K.-M. P, seoses käesolevas kriminaalasjas R. Tangijevile osutatud õigusabiga, arve summas 3 300 eurot (sh käibemaks 550 eurot). Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada järgmist. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 1 punktides 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

KrMS § 185 lg 2 teise lause kohasel kui apellatsiooni esitaja on prokurör, kannab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas esitas apellatsiooni nii R. Tangijevi kaitsja, kes vaidlustas kaitsealuse süüdimõistmise maakohtu poolt, kui ka prokurör, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis riigi kanda R. Tangijevilt väljamõistmisele kuuluvad ekspertiisitasud ning veterinaarteenuse eest makstud tasu. Ringkonnakohus tühistas prokuröri apellatsiooni alusel maakohtu otsuse prokuröri poolt taotletud osas, s.o tegi KrMS § 337 lg 1 p 4 ettenähtud lahendi. Samas jättis ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni R. Tangijevi õigeksmõistmiseks rahuldamata, s.o tegi selles osas KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi. Kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse R. Tangijevi süüditunnistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata ning kuivõrd kriminaalasjas esitatud kaitsjatasu taotlusest ei nähtu, et R. Tangijev või tema kaitsja oleksid teinud kulutusi seoses prokuröri poolt esitatud apellatsiooniga (näiteks kirjalik või suuline vastus prokuröri apellatsioonile), siis peab ringkonnakohus õigustatuks jätta KrMS § 185 lg 2 alusel kaitsjatasu selle isiku kanda kellel see on tekkinud. N.D kaitsja A. Kello esitas seoses maakohtu otsusega tutvumise ning apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas (sh käibemaks 48 eurot). Seoses ringkonnakohtu istungil osalemisega palub kaitsja hüvitada kaitsjatasu summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda N.D. S.G kaitsja A. Veski esitas seoses apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas (sh käibemaks 48 eurot). Seoses ringkonnakohtu istungil osalemisega palub kaitsja hüvitada kaitsjatasu summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda S.G. G.H kaitsja V. Murde esitas seoses apellatsiooni koostamisega ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 192 euro suuruses summas (sh käibemaks 32 eurot). Seoses ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ja sellel osalemisega palub kaitsja hüvitada kaitsjatasu summas 504 eurot (sh käibemaks 84 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda G.H. J.T kaitsja H. Kuningas esitas seoses maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamisega ning 18. märtsil 2014 toimunud kohtuistungil osalemisega ajavahemikul 11.00 kuni 13.00 taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 432 euro suuruses summas (sh käibemaks 72 eurot). Seoses ringkonnakohtu 18. märtsi 2014 kohtuistungi jätkumisega kuni kella 15.00 esitas kaitsja täiendava taotluse, milles palub hüvitada kaitsjatasu summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb see menetluskulu kanda J.T.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 02.12.2014.a otsusega nr 3-1-1-79-14 Riigikohtu 02.12.2014 otsus Resolutsioon (Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2014. a otsus ja Tartu Maakohtu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.