Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kalle Tiivel’i süüdistuses KarS § KarS § 113- § 25 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a otsus lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja Prokurör
Kaitsja
Süüdistatava Kalle Tiivel’i kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal Anneli Lumiste
KALLE TIIVEL,
isikukood 38206165730, Elukoht: XXXXXX X-X XXXXXXX, emakeel – eesti keel, varem kriminaalkorras karistamata, viibib vahi all alates 15.07.2013.a. Vandeadvokaat Paavo Paal
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a kohtuotsus Kalle Tiivel’i suhtes jätta muutmata ja süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata.
2.
1-13-11316/151
Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
08.06.2018
Mõista Kalle Tiivel’ilt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 421,20 eurot. Menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE701700017001577198. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „süüdimõistetu nimi, 1-13-1234, menetluskulud“.
Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 16. mail 2014. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a otsusega lühimenetluses tunnistati Kalle Tiivel süüdi KarS § 113- § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 5 aastat ja 4 kuud vangistust. Määrati, et karistuse kandmise algust arvestatakse alates kinnipidamisest, s.o 15.07.2013.a. VÕS § 134 lg 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mõisteti Kalle Tiivelilt välja MP kasuks mittevaraline kahju 8000 eurot.
2.Kalle Tiivel tunnistati süüdi selles, tema, 14.07.2013.a. kella 02:00 paiku Tallinnas XXXXXXX XXX XXXX/XXXXXXX X asuva tankla XXXXXXX parklas lõi MPle noaga ühe korra vasakule poole kaela piirkonda, kaks korda vasaku käe küünarvarre piirkonda, ühe korra vasaku reie piirkonda ja kaks korda rindkere piirkonda. Sellise tegevusega tekitas Kalle Tiivel kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – lõikehaavad vasakul pool rindkere eespinnal, vasakul pool kaela tagapinnal, kaks haava vasakul küünarvarrel ning vasakul reiel. Vasaku küünarluunärvi vigastus põhjustas vasaku käe III-V sõrme motoorse funktsiooni häire (sõrmi ei saa sirutada) ning nahatundlikkuse languse, põhjustades sellega pikaajalise tervisekahjustuse kestusega üle 4 kuu. Kaela tagapinnal ja vasakul küünarvarrel paiknevad haavad olid eluohtlikud tervisekahjustused, mistõttu Kalle Tiivel pidi selliseid vigastusi tekitades möönma kannatanu surma saabumist. Kuna kannatanul õnnestus end kaitsta edasise rünnaku eest ning saada operatiivset ravi, ei õnnestunud Kalle Tiivelil oma kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ja kannatanu surm ei saabunud. Seega, Kalle Tiivel, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult teise inimese tapmist ning vastavalt oma ettekujutusele teost tegi kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani sellega toime tapmise katse, s.o. KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
ESITATUD APELLATSIOON
3.Apellant palub Tallinna Ringkonnakohtul tühistada Harju Maakohtu kohtuotsus Kalle Tiiveli süüdimõistmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista Kalle Tiivel õigeks talle esitatud süüdistuse osas.
3.1.Kaitsja arvates Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata Kalle Tiiveli ütlusti toimunu kohta. Kalle Tiivel on nii kriminaalasja kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses andnud ütlusi, mille kohaselt ta küll lähenes kannatanu MPle, kuid oli sunnitud siis ennast kaitsma kannatanu rünnaku eest. Kalle Tiiveli ütluseid kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid Kalle Tiiveli vigastuste kohta. Samuti kinnitavad Kalle Tiiveli ütlusi tunnistaja AF ütlused. Mõlemad tõendid on maakohus põhjendamatult arvestamata jätnud. Hinnates Kalle Tiiveli ütluseid toimunu kohta, on võimalikud kaks järeldust. Esimene nendest on see,
2(9)
et Kalle Tiivel ei põhjustanud kannatanu MP vigastusi, vaid M P põhjustas need enda liikumisega rüseluse käigus. Teine järeldus on, et Kalle Tiivel põhjustas küll kannatanu vigastused, kuid tegutses hädakaitse seisundis, mistõttu süüdistatavale inkrimineeritava tegevuse õigusvastasus on välistatud. Kaitsja leiab, et Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud, millal on saanud Kalle Tiivel need vigastused, mille kohta on käesoleva kriminaalasja materjalide juurde lisatud tõend. Ida-Tallinna Keskhaigla tõend Kalle Tiiveli vigastuste kohta kinnitab kaudse tõendina Kalle Tiiveli ütlusi toimunu kohta. Maakohtu järeldused selle kohta, et vigastused võivad olla saadud kannatanu poolse tegevuse tagajärjel, on aga oletuslikku laadi. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et Kalle Tiiveli versiooni toimunust lükkab ümber süüdistatava käitumine pärast talle inkrimineeritavate tegude toimumist. Maakohus on asunud selles küsimuses järgmisele seisukohale: „Veel üks põhjus, miks kohus leiab, et K.Tiivel lõi korduvalt noaga M.Pi on asjaolu, et peale seda, kui vigastatud M.P hakkas jooksma tankla kaupluse suunas, sõitis K.Tiivel koheselt minema. Kui uskuda K.Tiiveli versiooni kannatanu enesevigastamisest, siis peale konflikti lõppu nähes, et tema käes olev nuga oli verine, pidi ta aru saama, et selle noaga oli M.P vigastusi saanud ning kui tema kannatanut tahtlikult noaga ei löönud, miks oli tal siis nii kiire ärasõiduga. On igati loomulik, et jäädakse kannatanu juurde, püütakse teada saada, mis juhtus ja abistada, kuid K.Tiivel seda ei teinud.“ Kaitsja hinnangul on maakohus põhjendamatult asunud hindama süüdistatava käitumist sündmuste toimumise ajal lähtuvalt süüdistatava käitumisest pärast sündmuse toimumist. Kalle Tiiveli käitumine pärast sündmuste toimumist on võimalikult selgitatav mitmete asjaoludega, muuhulgas näiteks ehmatus. Samuti on eluliselt usutav Kalle Tiiveli lahkumine sündmuskohalt, tulenevalt tema varasematest suhetest kannatanuga. Nendest asjaoludest tulenevalt tuleb Kalle Tiivel talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leiab, et süüdistataval puudus igasugune tahtlus kannatanu tappa. Taganemata oma varasemalt esitatud seisukohtadest, on kaitsja seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole leidnud tõendamist süüdistatava tahtlus kannatanu tapmiseks. Nendel asjaoludel palub kaitsja ringkonnakohtul alternatiivselt ümber kvalifitseerida Kalle Tiiveli süüdimõistmine KarS § 118 järgi. Küsimus Kalle Tiivelile inkrimineeritava tegevuse kvalifitseerimisest KarS erinevate sätete kohaselt (kas raske tervisekahjustuse tekitamine või tapmise katse) on käesolevas kohtumenetluses küsimus süüdistatava tahtluse tuvastamisest erinevate võimalike tagajärgede saabumise osas talle inkrimineeritavate tegude toimepanemisel. Seda on sedastanud ka maakohus kohtuotsuse motiveerivas osas. Maakohus on asunud seisukohale, et Kalle Tiivelil esines kaudne tahtlus kannatanu surma võimaliku saabumise osas. Maakohus motiveerib seda kõigepealt välise teopildiga, viidates sealjuures Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06. Muuhulgas on maakohus viidanud asjaolule, et süüdistatavale inkrimineeritakse kannatanu mitmekordset noaga löömist ning kahe tekitatud vigastuse eluohtlikkust. Kaitsja maakohtu põhistusega ei nõustu. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata järgmiste asjaoludega. Kalle Tiivelil esines talle inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal erutusseisund, mis on käesolevas kriminaalasjas tuvastatud psühhiaatrilise-psühholoogilise kompleksekspertiisiga. Maakohus on põhjendamatult eksperditiisiaktis toodud arvamusega arvestamata jätnud. Kalle Tiivelile inkrimineeritav tegevus toimus väga lühikese aja jooksul. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimus rüselus (mida kinnitavad nii Kalle Tiiveli kui ka kannatanu ütlused, aga samuti ka tunnistaja AF ütlused). Nendel asjaoludel ei ole tõenäoline, et Kalle Tiivel möönis või pidi möönma talle inkrimineeritava tegevuse ajal kannatanu võimalikku surma. Maakohus
on
põhjendamatult
jätnud
kõrvale
käesolevas
asjas
tehtud
ambulatoorse
3(9)
kohtupsühhiaatrilise ja kohtupsühholoogilise kompleksekspertiisi aktis osundatud ekspertide arvamuse, et Kalle Tiivel oli talle inkrimineeritavate tegude ajal tugevas emotsionaalses erutusseisundis. Maakohus ei nõustunud ekspertiisiaktis mainituga K.Tiivelil tugeva emotsionaalse erutusseisundi esinemise osas, kuna ekspertiisiakti põhjendavas osas puudub täielikult analüüs, mille põhjal ekspert sellisele järeldusele on jõudnud. Kaitsja ei nõustu maakohtu sellise järeldusega ning märgib, et maakohus on sellist seisukohta väljendades asunud ise eriteadmisi omava eksperdi rolli, mis on lubamatu. Kaitsja leiab, et põhjendamatu on maakohtu poolt tuginemine ka süüdistava hilisemale käitumisele. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna süüdistatav lahkus pärast konflikti sündmuskohalt, siis suhtus ta ükskõikselt kannatanu edasisse käekäiku. Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Kannatanu liikus konflikti toimumise kohast XXXXXXX teenindusjaama poole, kus vaieldamatult olid inimesed, kes süüdistatavale arusaadavalt said kannatanut ka abistada. Teiseks, Kalle Tiivelil on tuvastatud tegutsemine tugevas emotsionaalses erutusseisundis talle inkrimineeritavate tegude ajal. Loogiline ei ole maakohtu seisukoht, et sellises konfliktsituatsioonis jäädakse tavaliselt paigale kannatanu abistamiseks ning vastupidine käitumine näitab ükskõiksust kannatanu edasise käekäigu suhtes. Kaitsja osundab, et selles küsimuses on oma seisukohta väljendanud eksperdid, kes on omistanud Kalle Tiivelile impulsiivse käitumise. Kaitsja peab eluliselt ebausutavaks, et süüdistatav oleks tegutsenud tahtlusega kannatanud tappa XXXXXXX teenindusjaamas, kus kriminaalasja materjalide kohaselt viibisid teised isikud ja kus kõigile teadaolevalt on valvekaamerad. Arvestades asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu vahel toimus lühikese aja jooksul rüselus, süüdistatav oli talle inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal tugevas emotsionaalses erutusseisundis, siis on kaitsja hinnangul Kalle Tiiveli süüdimõistmine kannatanu tapmise katses põhjendamatu ning kõne alla saab tulla üksnes küsimus raske tervisekahjustuse tekitamisest. Lähtudes eespool toodust palun Tallinna Ringkonnakohtul ümber kvalifitseerida Kalle Tiiveli süüdimõistmine KarS § 118 järgi.
3.2.Kaitsja on alternatiivselt ka seisukohal, et Kalle Tiivelile maakohtu poolt mõistetud karistus – 8 aastat vangistust – on ülemääraselt range ja ei arvesta käesoleva kriminaalasja kõiki asjaolusid. Kaitsja palub Tallinna Ringkonnakohtul alternatiivsena tühistada Harju Maakohtu otsus Kalle Tiivelile karistuse mõistmise osas ning mitte mõista Kalle Tiivelile rangemat karistust, kui seda on kuus aastat (mida vähendada lühimenetluse kohaldamise tõttu). Kaitsja hinnangul maakohus on jätnud arvestamata asjaoluga, et Kalle Tiivelil ei ole ühtegi kehtivat kriminaalkaristust. Maakohus on jätnud rahuldamata kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud taotluse, et Kalle Tiiveli süüdimõistmise korral karistataks teda osalise reaalse vangistusega, vabastades teda ülejäänud osas vangistuse kandmisest tingimisi. Sellise taotluse rahuldamata jätmist ei ole maakohus kaitsja hinnangul põhistanud. Kaitsja hinnangul on aga selline taotlus, arvestades Kalle Tiiveli isikut, põhjendatud. Kaitsja palub ringkonnakohtul kaaluda Kalle Tiiveli osalist karistusest vabastamist tingimisi, ühes tema allutamisega käitumiskontrollile. Eespool toodud asjaoludel kaitsja palub kergendada Kalle Tiivelile mõistetud karistust ning kaaluda tema osalist vangistusest vabastamist ühes allutamisega käitumiskontrollile.
3.3.Maakohus on põhjendamatult rahuldanud tsiviilhagi summas 8000 eurot. Samas on Kalle Tiivel nõustunud maakohtu istungil tasuma kannatanule 2000 kuni 3000 eurot. Kaitsja hinnangul on käesoleval juhul, Kalle Tiiveli süüditunnistamise korral, tsiviilhagi rahuldamise võimalikuks aluseks üksnes kannatanu võimalik moraalne kahju sündmuse ajal ja tema haiglaravil viibimise ajal. Siinkohal on oluline, et kannatanu ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, kui pikalt ta viibis ravil ega
4(9)
ka järgnevate väidetavate üleelamiste kohta. Selles osas on tsiviilhagi tõendamata. Süüdistatavale teadaolevalt on kannatanu juba üsna pea pärast süüdistuses kirjeldatud sündmusi asunud uuesti tööle ning nendel asjaoludel ei saa rääkida tsiviilhagi rahuldamisest summas 8000 eurot. Kalle Tiiveli süüdimõistmise korral palub kaitsja vähendada väljamõistetavat tsiviilhagi kuni summani 3000 eurot. Kaitsja taotles kriminaalasja lahendamist kirjalikus menetluses.
PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
4.Prokurör leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 27.01.2014.a. otsus, mille alusel mõisteti süüdi Kalle Tiivel KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat: Kohtuotsuses on leitud põhjendatult, et kannatanule ei saanud tekitada tervisekahjustusi keegi muu kui süüdistatav. Ekspertiisiakti kohaselt on kannatanul vähemalt 5 noahaava. Kohtualune Kalle Tiivel kinnitas, et tal oli kannatanu juurde minnes nuga kaasas ja möönis, et kannatanule tekitatud lõikehaavad on tekitatud sellesama noaga. Kohus on viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-1-128-06, milles Riigikohus leidis, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda eriti siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (näiteks korduv noaga löömine) ning siis kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Kalle Tiiveli tahtlust kannatanut rünnata elu ohustavalt iseloomustabki see, et ta läkski kannatanu juurde, olles eelnevalt spetsiaalselt kaasa võtnud noa (see ei olnud tal juhuslikult kaasas vaid ta võttis selle autost). Tõepoolest ka KarS § 118 väline teopilt sarnaneb objektiivselt tapmiskatsena kvalifitseeritava teopildiga. Seega tuleb lisaks välisele teopildile arvestada ka süüdlase tahtlust iseloomustava subjektiivse küljega kuid ka siinjuures tuleb ikkagi pidepunktina arvestada toimunut oma objektiivses avaldumises. Siin kirjeldabki subjektiivset külge see, et Kalle Tiivel ei löönud kannatanut mitte üksnes elutähtsate organite piirkonda üksiku rusikalöögiga vaid korduvalt noaga nii tugevalt, et noa tera tungis kannatanu kaelal eluohtlikult lülisambakanalisse ning küünarvarrel nii, et vigastas küünarluuarterit ja -närvi. Seejuures tekitas ta noaga vigastusi ka reiel ning rindkerel kuid need vigastused ei olnud eluohtlikud. See näitab, et kannatanut on noaga rünnatud piisavalt tugeva jõuga, et tekitada sissetungivaid eluohtlikke vigastusi, samuti piisavalt valimatult, mis näitab, et süüdlase jaoks oli tähtsusetu, milliseid kohti kannatanu kehal täpsemalt ta löögid tabavad ja millised vigastused ohvrile selle tulemusena tekitatakse. Kui lähtuda apellatsioonis esitatud väitest, et Kalle Tiivelil oli kannatanut noaga rünnates tahtlus tekitada „kõigest“ raskeid, st muu hulgas ka eluohtlikke tervisekahjustusi, siis on väga keeruline väita, et ta ei andnud selliseid vigastusi tekitades endale aru, et vägivalla tulemusena ja selliste eluohtlike tervisekahjustuste tulemusel pole välistatud kannatanu surm. Prokurör leiab, et kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolud ei võimalda Kalle Tiivel tegu kvalifitseerida apellatsioonis esitatud kuriteokoosseisu järgi. Ei ole ka tõsiseltvõetav apellatsioonis esitatud versioon Kalle Tiiveli väidetava hädakaitseseisundi kohta, mille kohaselt väljendati kartust võimaliku kannatanust lähtuva rünnaku ees – kannatanu ja Kalle Tiivel olid juba eelnevalt kohtunud täiesti tavalises situatsioonis – tankla kassajärjekorras. Kannatanu ei teinud Kalle Tiivelist välja, nad ei suhelnud omavahel. Ka tanklast väljas olles, ei ilmutanud kannatanu mitte mingisugust huvi Kalle Tiiveli vastu vaid ta tegi lihtsalt enda auto kõrval suitsu. Kalle Tiivel ise läks kannatanu juurde, seejuures noaga varustatuna. Ilmselgelt oli Kalle Tiivel ise agressiivsem, ründav pool. Kannatanu suitsetas enda sõnul auto kõrval ja sealsamas kitsas alas kahe
5(9)
auto vahel Kalle Tiivel teda ka ründas. On selge, et sellises olukorras kannatanu end kaitstes võis ka Kalle Tiiveli endast eemale ja sealjuures vastu sõidukit lükata nii, et Kalle Tiivel sai vigastusi, mis tal fikseeriti. Seejuures ei saa kannatanu tegevust lugeda rünnakuks, mida Kalle Tiivelil olnuks hädakaitseseisundiga õigustades tõrjuda. Hädakaitseseisundi eeldus on ründe õigusvastasus. Kannatanu poolne enesekaitse ei ole rünne, mis oleks õigusvastane. Apellatsioonis viidatud Kalle Tiivelil eksperdi poolt tuvastatud tugev emotsionaalne erutusseisund ei mõjutanud eksperdi hinnangul kuidagi Kalle Tiiveli võimet enda tegevusest aru saamast ega seda juhtimast. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör suulist menetlust ei taotle.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et süüdistatava kaitsja seisukohad kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
6.Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimiset KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud miks ta ei nõustu süüdistatava kaitsja seisukohaga, et viimane oli sunnitud ennast kaitsma kannatanu rünnaku eest ning süüdistataval polnud tahtlust kannatanu tappa. Maakohus leidis õigustatult, et süüdistatava ütlused ei riimu kõigi teiste kriminaalasja materjalides kogutud tõenditega. Käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et just süüdistatav lähenes kannatanule XXXXXXX tanklas, olles eelnevalt võtnud oma autost noa. Nimelt asitõendina vaadeldud AS XXXXXXX turvakaamerate videost nähtub, et kaamera nimetusega „Pesula“ vaateväljas on näha kell 02.19.25 kuidas MP liigub oma auto juures ja tema auto taha sõidab Kalle Tiivel taksoga (kohtukolleegium: oma autoga). Kalle Tiivel liigub taksost välja, liigub MP juurde ja lööb teda, mille tulemusel mõlemad vajuvad autode vahele pikali. Edasi on näha kuidas MP lükkas endast eemale Kalle Tiiveli, viimane kukub ühe küljega vastu oma autot. MP liigub kiirel sammul autodest eemale. MP (kohtukolleegium: tegelikult Kalle Tiivel ja selles ei ole vaidlust) tõuseb auto juures püsti, istub autosse ja sõidab minema. (T I lk 98). Edasi on näha kuidas kaamera vaatevälja nimetusega „Saal“ ilmub kell 02.20.03 MP, kes hoiab kinni oma kaelast kahe käega. On näha kuidas MP kaelast purskab verd, mis kukub põrandale (T I lk 102). Kohtukolleegium märgib, et Kalle Tiiveli poolt MP rünnaku algusest kell 02.19.25 kuni eluohtlikult haavatud MP teenindussaali sisenemiseni kell 02.20.03 möödus kõigest pool minutit, mis tähendab, et Kalle Tiivel ründas MP äkitselt ning rünne kestis väga lühikest aega. Nimetatud olukorras on kohtukolleegiumi veendumusel absoluutselt välistatud olukord, et süüdistatav Kalle Tiivel võis viibida M. P rünnates hädakaitses. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et süüdistava ja kannatanu vaheliseks tüliküsimuseks oli asjaolu, et K. Tiiveli endine elukaaslane O. asus elama M. P, mis häiris süüdistatavat. Maakohtu poolt uuritud tõenditest – videosalvestusest, kannatanu ja süüdistatava enda ütlustest tuleneb üheselt, et M. P ei teinud kohates 14.07.2013 kell 02.15.55 (T I lk 96) XXXXXXX teenindusjaamas K. Tiivelit viimasest välja ning suundus oma auto juurde. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasja materjalide põhjal on üheselt tuvastatav, et K. Tiivel ründas M. P noaga isiklike suhete pinnal varasemalt tekkinud vaenulikust suhtumisest tingitud kättemaksu motiivil.
6(9)
Maakohus on K. Tiiveli tahtluse vormi tuvastamisel asunud õigele seisukohale, et Kalle Tiivel tegutses kaudse tahtlusega ning õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr. 3-1-1-128-06, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkoda). Käesoleva kaasuse puhul kannatanule oli süüdistatava poolt tekitatud viis torke-lõikehaava, milledest kaks, s.o. kaela tagapinnal ja vasakul küünarvarrel paiknevad haavad oli eluohtlikud tervisekahjustused. Lisaks põhjustas vasaku küünarluunärvi vigastus vasaku käe III-V sõrme motoorse funktsiooni häire ning nahatundlikkuse languse, põhjustades sellega raske kehalise haiguse. Kohtukolleegium lisaks osundab ka varasemalt kujunenud kohtupraktikale, et tahtluse tuvastamisel ei tule arvestada ainuüksi võimalike koosseisupäraste tegudega – tahtluse tuvastamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka isiku teoeelne käitumine, aga samuti teojärgne käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seega leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist. Rääkides elu ohustava teo sooritamisest ning ka teoeelsest- ning järgsest käitumisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud tahtluse tuvastamisel toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn mosaiigiteooria nime all – kõiki asjaolusid kogumis hinnates saab selle alusel tuvastada isikul (tapmis)tahtluse esinemise või siis selle puudumise. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatav kättemaksu motiivil ootamatult ründas kannatanut, tekitades talle 5 noalööki, millest 2 olid eluohtlikud ja seejärel koheselt lahkus sündmuskohalt, on maakohus ainuõigesti järeldanud, et K. Tiivelile inkrimineeritud kuritegu tuleb kvalifitseerida tapmise katsena KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi.
7.Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on õigustatult jätnud arvestamata K. Tiiveli suhtes läbiviidud ambulatoorses kohtupsühhiaatrilises ja –psühholoogilises ekspertiisis väljendatud arvamuse K. Tiivelil esinenud tugeva emotsionaalse erutusseisundi osas. Nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega eksperdiarvamuse selles osas arvestamata jätmise kohta, kohtukolleegium esmalt osundab Riigikohtu lahendile asjas nr. 3-1-1-10-13, et erutusseisund pole selline koosseisutunnus, mille olemasolu eeldused peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab erutusseisundi kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10). Käesolevas kaasuses on tuvastatud, et süüdistatav ja kannatanu juhuslikult kohtusid XXXXXXXX teenindusjaamas ning süüdistatav isiklikel põhjustel kättemaksu motiivil ründas ootamatult kannatanut noaga. Teiseks kohtukolleegium märgib, et õiguslikult ei oma süüdistataval erutusseisundi väidetav esinemine mingit tähtsust – provotseeritud tapmise katsest saab rääkida vaid juhul, kui see oli toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähendase isiku suhtes. Käesolevas kaasuses ei ole sellised asjaolud aga tuvastatud ja nendele ei viidata ka apellatsioonis. Kohtukolleegium märgib samuti, et maakohus seadis õigustatult kahtluse alla eksperdiarvamuse süüdistataval tekkinud tugeva emotsionaalse erutuseseisundi osas, kuna eksperdiarvamuse põhjendavas osas puudub täielikult analüüs, mille põhjal ekspert sellisele järeldusele on jõudnud. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-79-10, et KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on jõudnud õigustatud järelduseni, et eksperdi arvamuse kujunemise käik ei ole kontrollitav, kuna selles osas
7(9)
puuduvad põhjendused, mis on vastuolus KrMS § 107 lg 2 p 2, seega tuleb jätta eksperdiarvamus süüdistataval tugeva emotsionaalse erutusseisundi esinemise osas arvestamata.
8.Kalle Tiivel’ile mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse osas ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on Kalle Tiivel’ile karistuseks § 113 - § 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetud 8 aastat vangistust, mis on seejärel vähendatud KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, kusjuures KarS § 113 sanktsiooni keskmiseks määraks on 10 aastat ja 6 kuud. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka esitatud apellatsioonis. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud miinimumilähedane karistusmäär KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi on igati kohane nii üld-, kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest ning mõjutab varem kriminaalkorras karistamata süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud põhjendama mittenõustumist kaitsja taotlusega karistada K. Tiivel’it osalise reaalse vangistusega, vabastades teda ülejäänud osas vangistuse kandmisest tingimisi. Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas kujunenud seisukohale, et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja –määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (3-1-1-18-11). Kohtukolleegium on seisukohal, e maakohus on K. Tiivel’ile mõistetava karistusliigi ja –määra nõuetekohaselt põhistanud, mistõttu kohtukolleegium ei pea neid põhjendusi kordama.
9.Kannatanu MP’i kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju osas märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on olulised tapmise katse tagajärjel kehavigastuste tekitamise ja isiku tervise kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus on kirjeldanud kannatanule tekitatud vigastusi ja põhjendanud, miks ta leiab, et need ei põhjustanud kannatanule mitte ainult suurt füüsilist valu, vaid tõid kaasa ka tema elukvaliteedi olulise languse. Nimelt käesoleva ajani ei liigu kannatanul närvide vigastuse tõttu vasaku käe kolm sõrme, kannatanu on vasakukäeline, seetõttu on ta füüsiliselt sõltuv teistest inimestest, kes aitavad tal eluks vajalikke tegevusi sooritada.
8(9)
Riigikohus on eespool viidatud otsuses märkinud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Maakohus on mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist põhjendades märkinud, et ei nõustu kannatanu poolt nõutud mittevaralise kahju hüvitamisega summas 15 000 eurot, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on tehtud kohtupraktika analüüs 2009. aastal. Selle analüüsi kohaselt 2008. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral oli vahemikul 100 000–300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 – 19 173 eurot. (M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel: http://www.riigikohus.ee/vfs/905/ MittevaralinekahjuTsiviilasjades_2008_Maarja_Lillsaar_Margit_Vutt.pdf). Võrreldes 2008. aastaga ei ole kohtukolleegiumi andmetel kohtupraktika oluliselt muutunud. Tõusvas joones natuke on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase. 2008. aastal oli keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 eur), 2013. aastal 943,5 eurot (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/72408). Seega on 2008. a andmed endiselt kasutatavad võrdlusmaterjalina. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et 8 000 euro suurune hüvitis on igati põhjendatud hüvitis tapmiskatse tulemusena põhjustatud tervisekahjustuse eest, mille tagajärjel on kannatanu elukvaliteet langenud. Kuna kannatanu elukvaliteedi langus on seotud kolme sõrme liikumise kahjustamisega, siis on põhjendatud mittevaralise kahju väljamõistmine miinimummäära lähedal summas 8 000 eurot.
10.24.04.2014 süüdistatav Kalle Tiivel on edastanud ringkonnakohtule avalduse, milles toob välja mitu asjaolu seoses temale süüks arvatud kuriteo toimepanemisega. Kohtukolleegium märgib, et apellatsioonitähtaja jooksul on käesolevas kriminaalasjas apellatsiooni esitanud 05.03.2014 üksnes süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal. Süüdistatava avalduses toodud väited ei puuduta ka süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsiooni. Süüdistatav ei ole iseseisvalt apellatsiooni esitanud, seetõttu jätab kohtukolleegium süüdistatava avalduses toodud väiteid tähelepanuta.
11.KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kalle Tiivel’i kaitsja vandeadvokaat Paavo Paal taotles süüdistatavaga nõupidamiste ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 421,20 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad süüdistatava apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.
12.Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014 otsuse Kalle Tiivel’i suhtes muutmata ja tema apellatsiooni rahuldamata.
Pavel Gontšarov
Ivi Kesküla
Meelika Aava
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.