Kohtulahend

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Siinkohal viitab ringkonnakohus RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 sedastatud põhimõtetele selle küsimuse lahendamisel. Osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub nimelt üks järgmine, äärmiselt oluline arusaam. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seaduses sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni ning kehtivat kohtupraktikat silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. 5.2 Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Neid erandlikke asjaolusid ei tuvastanud maakohus ning neid ei näe käesolevas kriminaalasjas ka ringkonnakohus. 5.3 A. Levtšenko ei viita ühelegi erandlikule asjaolule, mis iseloomustaks tema poolt toimepandud kuritegusid ning kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja tehioludega, peab vajalikuks nentida, et neid ka ei ole. KarS § 201 järgi kvalifitseeritud kuriteo näol oli lihtsalt võõra omandi teadliku kahjustamisega süüdistatava poolt, mis oli pandud toime omakasupüüdlikel eesmärkidel, mille toimepanemises ei ole võimalik sedastada midagi erandlikku KarS § 73/74 tähenduses. Sama tuleb märkida ka süüdistuse osas KarS § 121 järgi – süüdistatav peksis massiivselt enda elukaaslast ning tekkinud tüli käigus ka endale vähetuttavat isikut, milles on võimatu näha midagi sellist erandlikku, mis toetaks karistuse tingimuslikul täitmisele pööramata jätmist. Kriminaalkolleegium kordab, et apellatsioonis ei esita neid ka A. Levtšenko ise, mistõttu on tema taotlus ilmselt põhjendamatu ning pekspektiivitu. 5.4 Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et nagu see tuleneb juba seaduse sõnastusest, võib karistuse kandmisest tingimisi vabastada isiku vaid juhul, kui kohus leiab, et selle ärakandmine süüdistatava poolt ei ole otstarbekas. Juba see regulatsioon näitab, et karistuse sellise individualiseerimise juures tuleb keskenduda ka süüdistatava isikuandmetele, sh tema varasemale (aga ka teojärgsele) elukäigule. Sellega seoses osundab kohtukolleegium, et A. Levtšenko on varasemalt kriminaalkorras mitmel korral karistatud, senised katsed tema käitumise suunamisel õiguskuulekuse suunas on ilmselgelt nurjunud. Kõnekas on siinkohal ka fakt, et peale süüdistuses vaatluse all olevate kuritegude toimepanemist on A. Levtšenko jätkanud õiguskorda eiravat käitumist, täpsemalt on teda mitmel korral karistatud väärteokorras KarS § 218 järgi kvalifitseeritud süütegude toimepanemise eest (vt kd 2, tlk 119). Ka need asjaolud välistavad ringkonnakohtu hinnangul KarS §-de 73/74 kohaldamise juba eos ehk teisisõnu – puuduvad ka teo toimepanijat iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis võimaldaks sellel argumendil jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Selles tähenduses on olukord pigem vastupidine. 5.5 Eelnevast tingituna peab ringkonnakohus välistatuks ka üldkasuliku töö kohaldamist A. Levtšenko suhtes. Kuivõrd KarS § 69 sätete kohaldamine eeldab samal ajal sisuliselt samuti kriminaalhoolduse kohaldamist (vt KarS § 69 lg 4) ning selle võimaluse kriminaalkolleegium eelnevalt välistas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel küsimusel eraldi pikemalt peatuda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt veel vaid seda, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb

reegeljuhtumil kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata edasisele õiguskuulekusele. A. Levtšenko, olles varasemalt kriminaalkorras karistatud, selliseks isikuks ilmselgelt ei ole. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on A. Levtšenko enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Seetõttu loeb kriminaalkolleegium apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks ka selles osas.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.