1-13-2973/55 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

olnud võimalik midagi näha, tunnistajate J.J. ja A.K. ütlustest ei nähtu, sest vastasel juhul ei oleks toimunud edasisi sündmusi. Samas oligi politseinikest tunnistajate eesmärk parkida politseisõiduk selliselt, et seda ei oleks võimalik kergesti märgata. Tunnistaja J.J. , kes istus politseisõiduki roolis, on talle näidatud A.K. poolt koostatud kaardi põhjal öelnud seda, et 900 kurvi all pidas ta silmas vahetult enne Sauvälja 10 olevat kurvi. J.J. kinnitas, et kui Sauvälja tee lõpeb, siis on paremale 900 kurv ning et sel momendil kadus M.T poolt juhitud auto nende vaateväljast ära, kuid kui tema sinna kurvi jõudis, siis keeras see auto ennast risti selle sama teega nende silmade all ja alustas tagurdamist. A.K. on öelnud seda, et auto kadus nende vaateväljast sel momendil, kui keeras Sauvälja teelt oma maja tänavale ning et silmside taastus, kui auto oli risti teega, hakates tagurdama Sauvälja 10 hoovi. Selle kohta, et M.T isikut ei olnud võimalik tuvastada ID kaardi alusel, kuna M.T väitel tal ID kaarti ei ole, märkis maakohus, et rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on M.T-le 19.10.2010 välja antud ID kaart kehtivusega kuni 19.10.2015. Liiatigi on M.T ise hiljem öelnud seda, et ID kaart on tal kadunud, millest järeldub see, et mingil ajal oli tal see siiski olemas. 1.4 Tunnistaja A.K. kinnitas seda, et nad sõitsid liikuva auto kõrvale. J.J. hüppas autost välja, läks liikuva auto juurde ja tõmbas ukse lahti. A.K. on täiesti kindlalt väitnud seda, et rooli taga oli M.T , kellel tema kontrollis kohapeal alkoholijoovet, indikaatorvahendi näit oli 1,38 mg/l. Roolis ei saanud keegi muu olla, sest praktiliselt liikuvast autost võeti juht maha. Enne ei olnud võimalik kellelgi autost lahkuda. Tunnistaja A.K. ütlustega on analoogsed tunnistaja J.J. ütlused. Nii on J.J. öelnud seda, et kui ta jõudis selle autoni, siis ta pidurdas, hüppas autost välja ja jooksis tagurpidi liikuva auto juhipoolse ukse juurde, tehes selle ukse lahti. Kui ta ukse lahti tegi, siis auto veel natuke tagurdas ja jäi seisma. Ta palus juhil auto välja suretada ja autost välja tulla. Tunnistaja J.J. on täiesti kindlalt öelnud seda, et sealt autost tuli välja M.T ja mitte keegi teine. Süüdistatava M.T ütlused, et tema autot joobeseisundis ei juhtinud, on ennastõigustavad ja paljasõnalised, sest neid ütlusi ei kinnita ükski teine tõend. Kohtulikul uurimisel on tunnistajate A.K. ja J.J. ütlustega üheselt tõendatud see, et M.Ttabasid nad liikuvast autost (M.T tagurdas Sauvälja 10 hoovi). Nimetatud tunnistajate ütlused lükkavad ümber süüdistatava M.T väite, et sel ajal, kui politsei tema juurde jõudis, auto mootor enam ei töötanud, ta istus autos rooli taga ja lahutas auto armatuuri. Kohtul ei näinud põhjust kahelda politseiametnikest tunnistajate ütluste õigsuses. Kohtu hinnangul ei ole tunnistajatel A.K. l ja J.J. l, kes teostavad oma töö tõttu igapäevaselt liiklusjärelevalvet, mingit põhjust ühtegi liiklejat, sh ka süüdistatavat M.T alusetult süüstada või midagi omalt poolt välja mõelda. 1.5 Kohtu arvates on ka tunnistaja P.R ütlused usaldusväärsed vaatamata kaitsja poolt osundatule, et P. R ei osanud politseile öelda, mis oli selle auto number. Kohtu hinnangul ei ole P. R ütluste näol tegemist süüdistatava M.T alusetu süüstamisega eelnevate omavaheliste suhete pinnalt, vaid P. R on täitnud oma kodanikukohust, teatades politseile korduvalt mootorsõidukit alkoholijoobes juhtinud juhist M.T-st ja abistades politseid tema tabamisel liikuva sõiduki roolist. 1.6 Süüdistataval tuvastati 05.10.2012 tõenduslikku alkomeetrit kasutades alkoholijoove 1,37 mg/l kohta. Nimetatud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kuritegu on kohtu arvates kogutud süüstavatest tõenditest tulenevalt toime pandud otsese tahtlusega, sest M.T oli teadlik oma seisundist – alkoholijoobest, kuid ometi asus ta sellises seisundis juhtima mootorsõidukit.

2.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava M.T kaitsja, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 424 järgi. Apellandi seisukohad on järgmised. 2.1 Apellatsiooni kohaselt on esimese astme kohus viinud läbi ühekülgse ja puuduliku kohtuliku uurimise, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja hinnangul on kohus eiranud süütuse presumptsiooni põhimõtet. M.T on kogu menetluse kestel kategoorilises vormis eitanud alkoholijoobes sõiduki juhtimist 05.10.2012, lausa vastupidi – ta on kinnitanud, et temal oli kaine autojuht. Maakohus ei motiveerinud M.T kohtuistungil antud ütluste mittearvestamist. 2.2 Kohtu siseveendumust tunnistajate A.K. ja J.J. ütluste tõelevastavuses ei suutnud kummutada olulised vastuolud nende ütlustes, aga samuti mõnede asjaolude mittemäletamine või mõnedele tähtsusetutele asjaoludele tähelepanu suunamine. Et tegemist on politseitöötajatega, kes sisuliselt igapäevaselt tegelevad õigusrikkujate kinnipidamisega, siis oleks igati loomulik, et arvestades sündmusest möödunud praktiliselt ühte aastat, ei suudaks nad kõiki asjaolusid sellise täpsusega mäletada ja seejuures mahus, milline kattus nende kohtueelses menetluses antud ütlustega; tähelepandav on aga, et tunnistajad ei mäletanud auto värvi – punast värvi Mercedes-Benz on enam kui harvaesinev ja eksisid ka politseisõiduki sõidusuuna määratlemisel. 2.3 Maakohus ei ole kohtuotsuses märkinud, milliste objektiivselt tuvastatavate ja tuvastatuks loetud tõendite pinnalt ning milliste järelduste tulemusel loeb kohus süüteokoosseisu toimepanemise tõendatuks. Kohus ei pidanud tähtsaks tuvastada, et M.T oli tahtlus ehk teo faktiliste asjaolude teadmine ning tahtmine kuritegu toime panna. 2.4 Süüdistatavale teadaolevalt võisid tunnistaja P. R ütlused olla ajendatud omavahelistest ebatervetest suhetest. 2.5 Eelistades tunnistajate ütlusi süüdistatava ütlustele on kohus apellandi hinnangul hinnanud tõendeid äärmuseni ühekülgselt ning rikkunud sellega kriminaalmenetlusnormi. Käesoleval juhul ei ole kohus põhjendanud, millest tulenevalt ei arvesta kohus süüdistatava ütlusi ja peab tunnistajate ütlusi ning teisi tõendeid aprioorseteks. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliste tunnistajate ütlustega ning kirjalike tõenditega on süüdistatava ütlused ümber lükatud.