Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 19. detsembri 2013 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdimõistetu Ennu Gansen, määruskaebus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013 määrus muutmata ja süüdimõistetu Ennu Ganseni määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Pärnu Maakohtu 16.06.2008 otsusega mõisteti Ennu Gansen süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, p 8, § 121, § 114 p 6 järgi ja mõisteti liitkaristuseks 9 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja poolt 26.04.2007 otsusega mõistetud karistuse 5 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 10 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust, millise karistuse kandmise algust hakati lugema 12.06.2007. Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2008 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt E. Ganseni süüdimõistmises ning karistamises KarS § 114 p 6 järgi ja liitkaristuse mõistmises. E. Gansen tunnistati süüdi KarS § 113 järgi ja mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristusest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati 2 eelvangistuses viibitud päeva karistusaja hulka. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 26.04.2007 Pärnu
Maakohtu poolt mõistetud ärakandmata karistuse 5 kuu 27 päeva vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 9 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust. Karistusaja algus oli 12.06.2007 ja lõpp on 06.12.2016.
2.Tartu Maakohtu 19.12.2013 määrusega jäeti E. Gansen vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtu põhjendused olid järgnevad.
2.1.Maakohus leidis, et E. Ganseni tingimisi ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Süüdimõistetu on ära kandnud nõutava osa mõistetud karistusest ja seetõttu on olemas ettenähtud formaalne alus tema vabastamiseks tingimisi enne tähtaega.
2.2.Maakohus tõi välja järgmised asjaolud. E. Gansenit on kriminaalkorras karistatud korduvalt ning ta kannab viiendat reaalset vangistust. Käesolevat vangistust kannab tapmise, kehalise väärkohtlemise ja varguse eest. Mõistetud karistused ning ka karistusest tingimisi vabastamised ei ole pannud E. Gansenit hoiduma kuritegude toimepanemisest, vaid kuriteod on muutunud järjest raskemaks. Vägivallakuritegude ajendiks on olnud alkohol, mida ta tarvitas vabaduses pidevalt ja palju. Ka vanglas on E. Gansenil probleeme distsipliinist kinnipidamisega, mille tõttu teda on distsiplinaarkorras karistatud. Vanglas on E. Gansen läbinud arvuti algkoolituse ning sõltuvusvõõrutusprogrammi Usk ja teadmine, toimunud on igakuised vestlused, et analüüsida kuriteo põhjuseid. Maakohtu istungil avaldas E. Gansen, et ta ei ole kuritegu toime pannud ning ta soovib enda süütust tõestada, kuid seda on praegu keeruline teha. Kinnipeetav tahab vabadusse, et hakata asja uurima ja esitada tõendid Riigikohtule. Vangla hinnangul on E. Gansen kõrgohtlik, kuna tema poolt uue korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgneva kahe aasta jooksul on 25% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 32%. Vabanemisel saab E. Gansen asuda esialgu elama Tartu Varjupaika aadressil Lubja 7, Tartu. Vabanemise korral puudub E. Gansenil kindel töökoht. Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo otsuse kohaselt on tema töökaotuse protsendiks 80% ja tal on tuvastatud raske puue.
2.3.Maakohus leidis, et eeltoodu taustal, kus E. Gansen on hinnatud kõrgohtlikuks ning tema poolt avaldatud elukoht aadressil Lubja 7, Tartu on varjupaiga staatust omav asutus, milline ei vasta kriminaalhoolduse teostamiseks vajalikele nõuetele, jääb väheks korduvalt kriminaalkorras karistatud E. Ganseni poolt läbitud mõningatest programmidest, et ta ennetähtaegselt vabastada nii raske kuriteo toimepanemise järel.
3.Tartu Maakohtu 19.12.2013 määruse peale esitas 26.12.2013 määruskaebuse süüdimõistetu E. Gansen, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 19.12.2013 määrus ja saata asi tagasi Tartu Maakohtusse uueks arutamiseks teise kohtukoosseisu kätte. Samuti palub E. Gansen välja vahetada kaitsja usalduse kaotamise tõttu ja kaitsja tasud jätta riigi kanda. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgnevad.
3.1.Kinnipeetav märgib, et maakohus ei olnud eelnevalt teadlik, et 19.11.2013 otsusega nr 1039410 ja 1039411 on sotsiaalkindlustusamet omistanud E. Gansenile raske vaimse puude ja töövõimetuse 80%. Maakohus otsustas ilmselt KrMS § 45 lg 2 alusel määrata E. Gansenile kaitsja, kuigi tema ei ole seda taotlenud.
3.2.Lisaks toob kinnipeetav välja, et 18.12.2013 tuli tema juurde Tartu Vanglasse kaitsja Eve Laine, kelle põhisõnum oli, et kohtunik Kägu ei lase teda vabadusse. Kaitsja tõi välja ka terve rea põhjuseid, miks kohus E. Gansenit ei vabasta. Kaitsja jättis 19.12.2013 maakohtu istungil välja toomata kõige olulisema – vangistus on põhjustanud E. Gansenile raske tervisekahjustuse. Samuti asjaolud, et vangla toetab kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ning vangla on palunud, et kohus ei arvestaks otsuse langetamisel talle vangistuse jooksul määratud distsiplinaarkaristusega.
3.3.E. Gansen märgib, et kohtulahend kuulutati välja ja loeti kohtusaalis ette 19.12.2013, millest alates hakkas lugema 10-päevane kaebetähtaeg. 26.12.2013 oli viimane võimalus postitada tähtajaline edasikaebus. Kohtuotsus paberkandjal ei olnud aga kinnipeetavani jõudnud. Seega on kinnipeetav kaebuse esitamisel tuginenud oma mälule.
3.4.Maakohus tõi välja 2 põhjust, miks ei saa E. Gansenit vabastada: puudub kindel elukoht ja distsiplinaarkaristused vangistuse kandmisel. Kaebaja leiab, et kumbki põhjustest ei ole objektiivne, kuna sotsiaalkorter on talle linna poolt antud ja karistusega paluti kohtul mitte arvestada.
3.5.Samuti ei nõustu kaebaja sellega, et maakohus on kohustanud teda tasuma kohtukulusid (st kaitsjatasu 96 eurot). Kinnipeetav ei ole kaitsjat taotlenud, kaitsja ei ole tema seisukohti kaitsnud ja on suhtunud oma töösse hooletult.
3.6.29.12.2013 esitas E. Gansen Tartu Maakohtule avalduse, milles märgib, et kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-07-7548 on saabunud Tartu Vanglasse küll 23.12.2013, kuid tema sai selle kätte alles 27.12.2013. Kuna määruskaebuse viimane esitamise kuupäev oli 26.12.2013, siis oli sunnitud ta kaebuse koostama ilma lahendit omamata. Seega tulenevalt teadmatusest adresseeris ta kaebuse Tartu Ringkonnakohtule, mitte Tartu Maakohtule nagu määrus kohustab. Sellest tulenevalt palub E. Gansen Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusele anda ametlik käik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et E. Ganseni vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele järgnevat.
5.Ringkonnakohus on seisukohal, et E. Ganseni määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ja E. Ganseni ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsustus jätta E. Gansen enne tähtaega vangistusest vabastamata, tuginedes tema poolt toime pandud kuritegude arvule, nende iseloomule ja isikust tulenevatele põhjustele, on põhjendatud.
6.Ringkonnakohus peab positiivseks asjaolu, et E. Gansen on läbinud neljatunnise arvuti algkoolituse, läbinud sõltuvusprogrammi Usk ja teadmine ja on osalenud igakuistel vestlustel seoses kuriteo põhjuste analüüsiga. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik õiendist (tl 19; 20) nähtub, et E. Gansen on leidnud endale esialgse elukoha Tartu Varjupaigas aadressil Lubja 7, Tartu, Tartumaa.
6.1.Samas tuleb KarS § 76 lg 3 toodud asjaolusid hinnata nende kogumis, mistõttu ringkonnakohus leiab, et E. Ganseni vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ning kohtu otsustuse kujunemisel ei ole aluseks kinnipeetava seisukohad. Kuna E. Gansen on korduvalt varem karistatud, siis on tal olnud mitmeid võimalusi enda vigadest õppimiseks, et mitte enam kuritegelikule teele sattuda. Ometi ei ole kinnipeetav varasemalt mõistetud karistustest mingeid põhjapanevaid järeldusi enda jaoks teinud, mis ringkonnakohtu arvates kõneleb E. Ganseni ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Samuti ei toeta kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist asjaolu, et ta on varem viibinud kriminaalhooldusel, kuid on rikkunud nõudeid. Sellest nähtub, et E. Ganseni suhtes varasemalt rakendatud karistused ei ole oma eesmärki - edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest - täitnud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohtul puudub süüdlase suhtes küllaldane usaldus, et ta vabaduses hoidub kuritegelikust käitumisest, ei ole võimalik süüdimõistetut tingimisi enne tähtaega vabastada.
6.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine piisavalt asjaolusid, mis veenaksid kohut selles, et käesoleval ajal suudaks E. Gansen vabaduses käituda õiguskuulekalt. Süüdimõistetu isikut iseloomustavad asjaolud tema ennetähtaegset vabastamist ei toeta – E. Gansenil puudub kindel töökoht vabaduses, mis on eelkõige majanduslikuks riskiks; ta on toime pannud korduvalt vargusi; vähetähtis ei ole mainida ka, et kinnipeetava kuritegude ajendiks on olnud sõltuvusprobleemid. Kinnipeetav on tunnistanud küll oma alkoholiprobleemi ja on motiveeritud alkoholi kuritarvitamisest loobuma, kuid ei ole astunud selleks ühtegi reaalset sammu.
7.Ringkonnakohus rõhutab, et kuigi seadus võimaldab süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga, kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. E. Ganseni puhul ei esine selliseid veenvaid asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist.
8.E. Gansen taotleb ka kaitsjatasude riigi kanda jätmist, põhjendades seda asjaoluga, et tema ei ole kaitsjat taotlenud, kaitsja ei ole tema seisukohti kaitsnud ning on suhtunud oma töösse hooletult. Samuti taotleb E. Gansen kaitsja väljavahetamist, kui kohus peab kaitsja osavõttu kohustuslikuks.
8.1.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tulenevalt KrMS § 45 lg 2 p 2 on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise või füüsilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. 05.12.2013 Tartu Maakohtu istungi protokollist (tl 5) nähtuvalt on süüdimõistetu juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et tal on tuvastatud töövõime kaotus 80% ja raske psühholoogiline puue ning sellest tulenevalt püstitas kinnipeetav küsimuse, kas kohus ei leia, et kaitsja osavõtt oleks kohustuslik. Töövõimetust kinnitab ka Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo otsus nr 1039411 (tl 8), mille kohaselt E. Gansenil esineb keskmisele puude raskusastmele vastav liigutuste funktsiooni mõõdukas kõrvalekalle, raskele puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle. Seega on Tartu Maakohus 13.12.2013 määrusega põhjendatult määranud E. Gansenile KrMS § 45 lg 2 p 2 alusel riigi õigusabi osutamise. Tulenevalt RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 oli E. Gansenil võimalus riigi õigusabi osutamine vaidlustada, kuid kinnipeetav ei ole seda teinud. KrMS § 45 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustustest üksnes käesoleva seadustiku § 46 lõikes 1 sätestatud alustel. KrMS § 48 alusel puudub kinnipeetaval võimalus loobuda kaitsjast.
8.2.RÕS § 20 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi osutava advokaadi ja riigi õigusabi saaja kokkuleppel asuda isikule samas asjas õigusteenust osutama teine advokaat, kes on nõus temale riigi õigusabi osutamise kohustuse üleandmisega. Seega on võimalik advokaati vahetada õigusabi saaja, hetkel määratud esindaja ja uue (teise) advokaadi kokkuleppel. Kui kokkulepe kolme osapoole vahel on olemas, siis tuleb pöörduda advokaadi vahetamise taotlusega kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse poole. Käesolevas asjas sellist kokkulepet ei nähtu. Samuti annab RÕS § 20 lg 31 aluse riigi õigusabi saajal taotleda kohtult advokaadi kõrvaldamist riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. E. Gansen väidab, et kaitsja ei ole tema seisukohti kaitsnud ja on suhtunud oma töösse hooletult. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et erimeelsused suhtlemisel ja asjaolu, et koostöö ei suju, ei ole põhjendatud alus pidada kaitsjat
asjatundmatuks või hooletuks. E. Ganseni seisukohad on alusetud ja taotlus tuleb jätta rahuldamata.
8.3.Lisaks on E. Gansen taotlenud kaitsjatasu 96,00 eurot riigi kanda jätmist põhjendusega, et tema ei ole kaitsjat taotlenud, kaitsja ei ole tema seisukohti kaitsnud ja on suhtunud oma töösse hooletult. KrMS § 180 lg 3 kohaselt kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Seega on võimalik menetluskulusid jätta riigi kanda üksnes osaliselt. Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas esineb asjaolusid, mis kaaluksid vajadust jätta E. Gansenil tekkinud menetluskulud osaliselt riigi kanda. KrMS § 187 lg 2 sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, siis on menetluskulud, s.o kaitsjale määratud tasu ja kulud (KrMS § 175 lg 1 p 4), tekkinud süüdimõistetu E. Gansenil. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiskohustuse kindlaksmääramisel hindab kohus nii nagu süüdimõistva kohtuotsusegi puhul KrMS § 180 lg-s 3 toodut. Osundatud sätte kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et reeglina kuuluvad menetluskulud süüdimõistetu poolt täielikule hüvitamisele ning vaid juhul, kui täieliku hüvitamiskohustusega seataks ohtu süüdimõistetu resotsialiseerumine ning majanduslik toimetulek, jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda. Süüdimõistetu E. Ganseni määruskaebus ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et menetluskulude täiel määral süüdimõistetu kanda jätmine seaks ohtu tema resotsialiseerumise või käiks talle üle jõu. Seega puudub alus E. Ganseni puhul KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.
9.Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja süüdimõistetu E. Ganseni määruskaebuse rahuldamata.
Paavo Randma
Mati Kartau
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.