Kohtulahend

Vähendada KrMS § 238 lg. 2 alusel L.P-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. Vastavalt KarS § 65 lg 2 suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 27.09.2013 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 1 aasta vangistust – võrra ning mõista liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Kohaldada L.P suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 21.01.2014.a.. Välja mõista L.P riigituludesse sundraha 266,25 eurot ja menetluskulud 216 eurot. Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777. Maksekorraldusele märkida selgitus: „L.P, 1-14-606, menetluskulud“. Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates resolutiivosa kuulutamisest.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

L.P on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 21.01.2014 kell 14.05 paiku Tallinnas Kopli 1 asuva Balti jaama turu platsil küünistas näo piirkonnast ja lõi kioskimüüjat XXX, tekitades XXXfüüsilist valu ning marrastusi otsa ette ja näo vasakpoolsele küljele.

Seega L.P pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, temale muul viisil valu ja tervisekahjustuse tekitamise, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 121 järgi. Süüdistatav L.P tunnistas kohtuistungil end esitatud süüdistuses süüdi. Kohtueelsel uurimisel on ta andnud ütlusi, mille kohaselt 21.01.2014.a. oli ta Balti jaama turul. Pakkus seal kõrvarõngaid. Müüja käskis tal ära minna ja tõukas teda. Tema üritas müüjat vastu nägu eemale tõugata ning sellel ajal kriimustas kannatanut. Kannatanu kukkus kaubakottide peale. Kannatanu lõi teda jalgadega vastu jalgu ning hammustas /tl 19.20/. Kohtuistungil seletab süüdistatav, et ei soovinud kannatanut näkku tabada. Juhuslikult kriimustas kannatanut. Süüdistatava süü inkrimineeritava kuriteo toimepanemises on peale tema isikliku omaksvõtu täielikult tõendatud järgmiste kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega: - kannatanu XXX ütlustega, et ajavahemikul 21.01.2014.a. kella 14.05 ajal tuli Balti jaama turul tema juurde süüdistatav ning pakkus müügiks kosmeetikatooteid. Ta keeldus, kuna arvas, et asjad on varastatud. Seejärel ta väljus kioskist, et kutsuda turvamees. Süüdistatav seisis väljas olevate lettide juures tema ees ja ei lasknud teda läbi. Ta palus naisel eest ära minna, kuid viimane ei lasknud teda läbi. Seejärel püüdis ta naist eest ära lükata, kuid viimane hakkas teda vene keeles solvama. Ta tahtis siiski naisest mööduda, kuid viimane hakkas teda näost küünistama, võib-olla ka lõi, kuna ta kukkus maha. Ta tundis füüsilist valu ning laubal ja näo vasakul poolel olid marrastused. Keegi oli juba kutsunud turvamehe ning naine peeti kinni /tl 1-5/; - isiku läbivaatluse protokoll koos fototabeliga, millest nähtub, et kannatanu laubal ja põsel on marrastused ning veri /tl5-7. Kriminaalasjas kogutud tõenditega (kannatanu ütlused, mis riimuvad kirjalike tõenditega) on leidnud tõendamist, et L.P lõi otsese tahtlusega kannatanut näkku ning küünistas kannatanut, tekitades kannatanule tahtlikult füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so pani toime kehalise väärkohtlemise ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus asjas nr 3-1-7711, p 11). ). Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. L.P ei tööta, teda on varem korduvalt karistatud nii kriminaal- kui ka väärteokorras. Väärteokorras süüdistatavale määratud rahatrahvid on tasumata ning ei ole neid mõjutanud süütegude toimepanemisest loobuma, mistõttu teda ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, kuna see oleks vastuolus kohtupraktikaga ning sellise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Käesolevas asjas selliseid märkimisväärseid erisusi ei esine. Riigikohus on asunud seisukohale, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada

õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohus leiab, et ei esine asjaolusid, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi L.P puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (temale on mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. L.P on kriminaal- ja väärteokorras korduvalt karistatud, sh NPALS § 15-1 järgi. Tema suhtes on varasemalt kohaldatud nii KarS § 74 kui ka § 69 sätteid. Inkrimineeritav kuritegu on toime pandud katseajal. Kohus leiab, et sotsiaaltööga ei ole võimalik mõjutada L.P kuritegude toimepanemisest loobuma. L.P on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama. Kuna varasemad karistused ei ole mõjutanud L.P loobuma süütegude toimepanemisest, siis leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Vangistuse määra üle otsustamisel arvestab kohus L.P süüd kuriteo toimepanemises. L.P pani kuriteo toime avalikus kohas ning otsese tahtlusega. Samuti arvestab kohus süü suuruse hindamisel tekitatud kahju ulatust ning asub seisukohale, et mõistetav karistus (vangistus) peaks jääma karistusraami esimese kolmandiku lähedale. Kohus kohaldab, juhindudes KrMS § 130 lg 41, L.P suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist, et tagada kohtuotsuse täitmine. Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 2565 lg 2, 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kohus peab põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, so määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Kohus arvestab siinkohal asjaoluga, et vanglas viibival isikul on rahaliste nõuete täitmine raskendatud. Tsiviilhagi ei ole. Eha Popova Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.