Kohtulahend

karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 1 kuu 3 päeva vangistust KarS § 68 alusel alates 31.oktoobrist 2010.a. M.I on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on M.I uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 31% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 33%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul olemas toetavad lähisuhted ning kindel elukoht X juures. Varasemad katseajad on süüdimõistetul ebaõnnestunud. M.I avaldas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ning jätkata oma elu seadusekuulekalt. Prokurör kohtule esitatud kirjalikus arvamuses toetas M.I ennetähtaegset vabastamist. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on M.I ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. M.I puhul on positiivne vangistuse ajal tööhõives osalemine ning sotsiaalabiprogrammide läbimine. Tal on olemas elukoht ja lähedased, eelkõige X, kes teda on valmis toetama. Samuti on olemas võimalik töökoht. Samas aga peab kohus arvestama, et M.I on kriminaalkorras karistatud juba 4 korda, sealhulgas korduvalt reaalse vangistusega. Teda on varasemalt määratud katseajale, kuid sellest hoolimata on ta oma kuritegelikku käitumist pidevalt jätkanud. Käesoleval ajal kannabki ta samuti liitkaristust. Seega on ilmne, et varasemad karistused ja nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole M.I-le piisavat mõju avaldanud ning senini ei ole ta tema suhtes üles näidatud usaldust ära teeninud. Arvestades seda, et ka käesoleva vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud tema üle kehtestatud korrale alluda ning tal on vangistuse ajal esinenud rikkumisi, siis on kohtul alust kahelda, et M.I oleks oma suhtumist muutnud ka käesoleva vangistuse ajal ning oleks põhjendatud tema järjekordne usaldamine ja ennetähtaegne vabastamine. Samuti annab eeltoodu aluse kahelda selles, et süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt järgida temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva üsnagi pikaaegse kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Materjalide põhjal tuleb järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu teenimise eesmärgil. Materjalidest nähtuvalt on tal ka varasemalt olnud

olemas töökoht ja lähedaste toetus, kuid vaatamata sellele on ta toime pannud korduvalt kuritegusid. Samuti tuleb riskiteguriks lugeda süüdimõistetul kriminaalse tutvusringkonna ja väheste positiivset mõju avaldavate toetavate suhete olemasolu. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et M.I katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende süüdimõistetute suhtes, kes on riigipoolse usalduse ära teeninud ega ole seda varasemalt korduvalt kuritarvitanud. Selline seadusest tulenev kergem karistuse kandmise viis ei ole kehtestatud reeglina kõigi süüdimõistetute suhtes, vaid on siiski seaduse mõtte kohaselt erandiks, kui isiku puhul esinevad kõik vabastamiseks vajalikud positiivsed asjaolud. Arvestades seda, et M.I kannab liitkaristust, on korduvalt karistatud ning ka vangistuses ei ole ta suutnud laitmatult alluda temale kehtestatud reeglitele, leiab kohus, et M.I puhul sellise isikuga tegemist ei ole. Süüdimõistetul tuleks vangistust edasi kandes näidata, et ta on igati motiveeritud oma eluviisi muutma ning suudab alluda temale kehtestatud reeglitele. Samas, arvestades mõningaid positiivseid muutusi ja tingimusi vabaduses, leiab kohus, et põhjendatud oleks anda talle võimalus ennetähtaegse vabanemise arutamiseks lühema tähtaja jooksul kui seda on 1 aasta kuna tema vabanemisel oleks ilmselt vajalik siiski teatud ajal järelevalve ja kontroll läbi kriminaalhoolduse. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata M (IK X) temale Viru Maakohtu 25.oktoobri 2012.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Määrata, et Tartu Vangla on kohustatud esitama materjalid M tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise arutamiseks kohtule uuesti kuue (6) kuu möödumisel alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.