Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-26-2302
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 28.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse (mida täpsustas halduskohtu istungil) anda luba pidada Maroko kodanik X (puudutatud isik) kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni neljaks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 66 lg 2 ja § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Taotluse kohaselt kontrollis PPA 27.07.2026 Tallinna Vanasadamast Soome väljuva laeva reisijaid, kellest üks oli puudutatud isik. Ta esitas laevapileti X nimele ja väitis, et tal ei ole ühtegi dokumenti. Hiljem puudutatud isiku asjade läbivaatusel tuli tema seljakotist välja võltsingukahtlusega Prantsusmaa elamisloakaart X (sünd. XX.XX.XXXX) nimele, andmeid küsides esitas isik samad andmed. PPA pidas puudutatud isiku 27.07.2026 kell 17.20 VSS § 23 lg 1 ning lg 2 p-de 1–3 alusel kinni ja toimetas ta KPK-sse, kus isik avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset (RVK). Seetõttu peeti ta 28.07.2026 kell 12.00 kinni VRKS § 65 lg 2 pde 1 ja 2, 4 ja 5 alusel. Isiku väidetav reisiteekond oli Maroko-Türgi-Bulgaaria-RumeeniaSerbia-Poola-Saksamaa-Taani-Rootsi-Soome-Eesti. Isik soovis jõuda Hispaaniasse. PPA-l on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ning kodakondsuses (VSS § 6 8 p 3). Isikusamasus on tõendatud ainult isiku enda ütluse kohaselt. Päringute käigus ei saanud PPA kinnitavat infot, mille alusel saaks PPA kindel olla isikus ja tema kodakondsuses. Olles KPKs kinni peetud, avaldas puudutatud isik soovi taotleda Eestis RVK-d. Kuivõrd see ei olnud Eestisse saabudes tema esimene tegevus, ei soovinud ta tegelikult Eestis RVK-d, vaid soovis liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Selline käitumine näitab selgelt, et puudutatud isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Kui RVK taotlus peaks jääma rahuldamata ning puudutatud isikut ootab riigist väljasaatmine, võib see kaasa tuua selle, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita, vaid hakkab sellest kõrvale hoiduma (VSS § 6 8 p 6). Isikul on selleks olemas juba piisavad kogemused, julgus ja kontaktid erinevates riikides. Puudutatud isik ei ole endale eelnevalt taotlenud viisat Eestisse või mujale Schengeni alale sisenemiseks ja tuli Eestisse ilma seadusliku aluseta (VSS § 68 p 11). Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive, kuna esineb tema põgenemise oht. Puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides järgida järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki.
2.Puudutatud isik vaidles 29.07.2026 kohtuistungil taotlusele vastu.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 29.07.2026 määrusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 06.08.2026) taotluse ja andis PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.11.2026 (kaasa arvatud). Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Puudutatud isik sisenes Eestisse seadusliku aluseta ja soovis liikuda edasi järgmisesse riiki. Eestiga igasugused sidemed puuduvad. RVK taotluse esitamine polnud tema esimene tegevus riiki sisenemisel, vaid ta esitas selle alles tema kinnipidamisel. Puudutatud isiku isikusamasus ja kodakondsus on tuvastatud tema enda ütluste alusel. RVK taotluse menetlemine on alles algusjärgus. Seega esineb vajadus puudutatud isik kinni pidada tema isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks ja kontrollimiseks ning RVK vajaduse väljaselgitamiseks. Eespool kirjeldatud asjaolud annavad aluse jaatada põgenemisohtu. Põgenemisohu tõttu ei tagaks leebemate meetmete võtmine soovitud eesmärki. Isiku senine käitumine annab aluse arvata, et ta ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse või muud moodi asuda kõrvale hoiduma ega ole kättesaadav ametivõimudele. Ei ole alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist ja KPK-sse paigutamist kuni neljaks kuuks ebaproportsionaalseks. KPK-s on tagatud 2(10)
3-26-2302 meditsiiniline ning vajadusel psühholoogiline abi. Pole andmed puudutatud isiku sellise meditsiinilise seisundi kohta, mis välistaks tema kinnipidamise KPK-s.
4.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 29.07.2026 määrus (täiendatud 06.08.2026) ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata, alternatiivselt lühendada kinnipidamise tähtaega 3 kuuni. VSS § 68 p 6 asjas ei kohaldu. Puudutatud isik andis PPA-le teada kohe pärast kinnipidamist, et soovib esitada RVK taotlust. PPA ei ole toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis viitaks sellele, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud vastuolulisi ütlusi eesmärgiga menetlust takistada, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. VSS § 68 p 11 asjas ei kohaldu. See kohaldub piirimenetluse raames, kuid puudutatud isiku suhtes toimub kiirendatud menetlus ehk ta on riiki lubatud. Neljakuuline kinnipidamine ületab märkimisväärselt kiirendatud menetluse 3-kuulist kestust, mis on ette nähtud määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg-s 3. Lisaks näeb see säte ette, et menetlev ametiasutus viib kiirendatud läbivaatamismenetluse lõpule võimalikult kiiresti. Halduskohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid puudutatud isiku juhtumi menetluse erandlikule keerukusele või muudele objektiivsetele takistustele, mis muudaksid nii pika kinnipidamisaja vajalikuks ja proportsionaalseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
6.Halduskohtu määrust ei ole alust tühistada. PPA taotluse rahuldamine oli lõppjäreldustes põhjendatud. Kinnipidamisest üldiselt
7.RVK taotleja kinnipidamine on erandlik meede (RKHKm 3-25-2126/93, p 10). RVK taotlejate vastuvõtu nõuded on sätestatud direktiivis (EL) 2024/1346 1, mille põhjenduse 26 teise lause kohaselt tohib RVK taotlejat kinni pidada ainult selle direktiiviga ette nähtud väga selgelt kindlaksmääratud erandlike asjaolude korral ning nii sellise kinnipidamise viisi kui ka eesmärgi puhul tuleb lähtuda vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Direktiivi art 10 lg 1 sätestab, et liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta on RVK taotleja, või taotleja kodakondsuse alusel. Kinnipidamine põhineb ainult ühel või mitmel art 10 lg-s 4 osutatud kinnipidamise põhjustest. Kinnipidamine ei tohi olla karistuslikku laadi. Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates pidada RVK taotlejat kinni, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (art 10 lg 2). Nimetatud sätte võtab Eesti õigusesse üle VRKS § 65 lg 1, mis sätestab, et RVK taotlejat võib kinni pidada VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Euroopa Kohus (EK) on varasema samasisulise direktiivi 2013/33/EL kohta selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (EKo 14.09.2017, K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16, p 48). Kinnipidamise aluseid tuleb seetõttu tõlgendada
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1346, 14. mai 2024, milles sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded.
3(10)
3-26-2302 kitsalt ja kohaldada üksnes siis, kui see on rangelt vajalik (vt EKo 30.06.2022, M. A. vs. Valstybės sienos apsaugos tarnyba, C-72/22 PPU, p-d 82–83).
8.Halduskohus andis loa pidada puudutatud isik kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Nähtuvalt haldusasja nr 3-26-2657 materjalidest oli X tegelikult taotlenud RVK-d Lätis, kuid need asjaolud ei olnud PPA-le halduskohtu määruse tegemise ajal teada. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse seaduslikkust selle tegemise ajal teada olnud asjaolude valguses. Nüüdseks peetakse puudutatud isikut KPK-s kinni halduskohtu 28.08.2026 määruse alusel vastavalt VRKS § 65 lg 2 p-le 7. Kinnipidamine isikusamasuse ja kodakondsuse kontrollimiseks
9.VRKS § 65 lg 2 p 1 järgi võib RVK taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks.
10.See kinnipidamise alus tugineb direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 punktile a ning on identne varem kehtinud direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 punktiga a, mille kohaselt võis RVK taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida.
11.VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud RVK taotleja kaasaaitamiskohustusega. Vastavalt VRKS § 20 lg-le 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b alusel peab RVK taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. EK leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p 42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et RVK taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Samas kohtuasjas esitatud kohtujuristi 04.05.2017 ettepanekus (p-d 59–63) on selgitatud, et isikusamasuse ja kodakondsuse kindlakstegemine on vajalik mitmete asjaoludega seoses: isiku vastavus RVK andmise tingimustele, RVK andmist välistavad asjaolud, vastutava liikmesriigi kindlaksmääramine, RVK taotleja erivajadused. Lisaks selgitas kohtujurist (p 72): „Arvestades, et varjupaigataotlejad põgenevad tagakiusamise eest, on alust arvata, et paljud neist liiguvad võltsitud või puudulike dokumentidega. Vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 punktist a koostoimes artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleneb, et taotlejat võib sellel alusel kinni pidada üksnes juhul, kui ta oma isikut või kodakondsust ei avalda või kui pädevad ametiasutused ei usu tema väiteid. Isiku või kodakondsuse tuvastamise eesmärgil ei või kinni pidada iga taotlejat. Lisaks tuleb artikli 8 lõike 3 punkti a kohaldamisel silmas pidada vastuvõtudirektiivi eesmärke. Nende hulka kuuluvad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtted, nagu ka põhimõte, et kinnipidamise aluste kontrollimiseks vajalik aeg on võimalikult lühike.“
12.Kooskõlas eeltoodud selgitustega on Euroopa Varjupaigaamet märkinud 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta2 selle kinnipidamise aluse kohta (küll piirimenetluste kontekstis, kuid on asjakohane ka siinsel juhul) järgmist: „Seda ei tohiks tõlgendada nii, et see õigustab kõigi taotlejate kinnipidamist, kellel puuduvad nõuetekohased dokumendid. Kinnipidamist tuleks kohaldada juhul, kui on selge, et taotlejalt vabaduse võtmine on ainus viis, kuidas ametiasutused saavad kindlaks teha isiku identiteedi või kodakondsuse või seda kontrollida. Hindamisel võivad ametiasutustele olla abiks teatavad näitajad, näiteks isiku tahtlik katse ametiasutusi eksitada, selgete põhjuste olemasolu, mis võimaldavad arvata, et taotleja on pahauskselt hävitanud või kõrvaldanud isikut tõendava dokumendi, et vältida tema
Suunised kinnipidamise alternatiivide kohta, lk 17.
4(10)
3-26-2302 isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemist; võltsitud dokumentide kasutamine; tahtlik taotlejapoolse koostöö puudumine taustakontrolli käigus; selgelt vastuolulise teabe esitamine; põgenemise oht.“
13.PPA ei tuginenud halduskohtule esitatud taotluses sellele, et puudutatud isik on jätnud oma isiku tuvastamise ning dokumentide esitamise osas kaasaaitamiskohustuse mingis aspektis täitmata. Praeguses asjas avaldas puudutatud isik PPA-le kinnipidamisel kohe oma nime ja kodakondsuse. Taotlusele oli lisatud 28.07.2026 isiku tuvastamise akt, mille kohaselt PPA luges isiku ütluste alusel tuvastatuks, et tegemist on X-iga. PPA pole taotluses, halduskohtu istungil ega vastuses ringkonnakohtu sellekohasele küsimusele esile toonud, et tal oli tekkinud põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik on soovinud eksitada PPA-d selles, kes ta on. Samuti pole PPA selgitanud, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isikusamasust ning kodakondsust tuvastada ja kontrollida. Halduskohtu istungil märkis PPA esindaja sellega seoses lihtsalt, et isikul ei ole dokumente. Pelgalt asjaolu, et isikut tõendava dokumendita RVK taotleja puhul ei saa PPA reeglina olla tema isikusamasuses ja kodakondsuses kindel, ei saa olla automaatselt kinnipidamise aluseks, sest see tingiks iga isikut tõendavate dokumentideta RVK taotleja kinnipidamise, mis oleks vastuolus direktiiviga (EL) 2024/1346 (põhjendus 26, art 10 lg 2) ja VRKS-i asjaomaste sätetega. PPA tõi 25.08.2026 vastuses ringkonnakohtule esile asjaolu, et võltsitud elamisloakaardi omamise eesmärk oli jätta ametiasutusele eksitav mulje, nagu oleks isikul seaduslik alus Schengeni alal viibimiseks ja liikumiseks. Ringkonnakohus märgib, et puudutatud isik ise ei esitanud PPA-le võltsitud Prantsusmaa elamisloakaarti, selle leidis PPA hiljem tema seljakotist ise; suuliselt andis ta samad andmed, mis on elamisloakaardil. See dokument on küll võltsitud, kuid selle omamine ei anna tunnistust sellest, et puudutatud isik on keegi muu kui X. PPA ametniku 08.08.2026 ettekandes oleva foto kohaselt on isiku telefonis foto X Maroko passist.
14.Seega ei saanud siinsel juhul kinnipidamise aluseks olla direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 punkt a ja VRKS § 65 lg 2 p 1. Kinnipidamine RVK taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks
15.VRKS § 65 lg 2 p 2 järgi võib RVK taotlejat kinni pidada RVK taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. See säte on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 361 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud muu hulgas taotleja RVK vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (RKHKm 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et RVK taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (RKHKm 3-25-2126/93, p 11).
16.Puudutatud isik esitas RVK taotluse, kuid menetlus halduskohtu määruse tegemise ajal oli alles algstaadiumis. PPA-l tuli korraldada taotlejaga isiklik vestlus, kontrollida vestlusel saadud andmeid, kõrvutades neid päritolumaa teabega, samuti võib olla vaja võimaldada puudutatud isikule anda täiendavalt selgitusi ja esitada võimalikud oma vastuväited PPA seisukohtadele. Sellised toimingud on osa RVK taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust, et tagada PPA otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsus (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Loetud päevadega ei olnud PPA veel jõudnud teha vajalikke toiminguid ning nende toimingute tegemiseks peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav. 5(10)
3-26-2302 Põgenemisohust üldiselt
17.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht (vt RKHKm 3-17-792, p-d 18.1.–18.5). VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse RVK õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13).
18.Halduskohus rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust, jättes määruses märkimata, millise VSS §-s 68 toodud aluse esinemist on PPA taotluses väidetud ning millisele alusele peab kohus ise põhjendatuks tugineda. Lisaks on põgenemisohtu analüüsitud väga napilt, mis võib kaasa tuua meelevaldselt vabaduse võtmise. Ringkonnakohus peab siinsel juhul võimalikuks kõrvaldada eeltoodud puudused määruskaebemenetluses, lähtudes sellest, et PPA tugines esimese astme kohtus põgenemisohu väitmisel VSS § 6 8 p-dele 3, 6 ja 11. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse määruskaebemenetluses PPA-lt nõutud täiendavaid seisukohti ning tõendeid. Põgenemise oht – põhjendatud kahtlus isikusamasuses või kodakondsuses
19.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad mingid asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väitab, et tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama mingidki menetluses kogutud andmed ja tõendid. Siinses asjas ei ole neid sellisel määral, et see õigustaks inimeselt vabaduse võtmist. Põgenemise oht – ei ole antud luba Eestisse siseneda
20.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 68 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes neid ei ole kohaldatud. Puudutatud isik on RVK taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 3 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri 4 (lk 233 teine lõige): Selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, pole saanud Eestisse sisenemiseks luba või ta kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13). Põgenemise oht – ei soovi täita väljasõidukohustust
21.Tulenevalt VRKS § 65 lg-st 3 pole VSS §-s 68 nimetatud asjaolu RVK taotleja põgenemise ohu hindamisel kohaldatav, kui see pole ühildatav Euroopa Liidu ühtse RVK õigustikus sätestatud menetluse erisustega. Siinses asjas tuleb arvestada, et RVK taotlejal on
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1356, 14. mai 2024, millega kehtestatakse kolmanda riigi kodanike taustakontroll välispiiridel ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 767/2008, (EL) 2017/2226, (EL) 2018/1240 ja (EL) 2019/817.
Eelnõu - Riigikogu.
6(10)
3-26-2302 õigus lõpliku otsuse tegemiseni riigis viibida ja tal ei ole väljasõidukohustust. RVK taotleja soovimatus päritoluriiki naasta on varjupaigamenetluses tavapärane. RVK eesmärk ongi luua isikule võimalus päritoluriiki mitte naasta teda seal ähvardavate tagajärgede tõttu. RVK taotleja soovimatusest päritoluriiki naasta ei saa järeldada, et taotleja hoidub PPA läbi viidavast menetlusest kõrvale või ei täida talle tulevikus pandavat lahkumiskohustust. VSS § 68 p 6 järgi kinnitab põgenemisohtu see, kui isiku hoiakutest või käitumisest nähtub kavatsus võimalikku tulevast väljasõidukohustust mitte täita, hoidudes väljasaatmismenetlusest kõrvale või raskendades selle täitmist. Ainuüksi eelistusest esitada RVK taotlus mujal Euroopa Liidus ei saa järeldada, et kui isik on juba Eestis RVK taotluse siiski esitanud, sooviks ta PPA läbi viidavatest menetlustest kõrvale hoida (RKHKm 3-25-2126/93, p 25).
22.PPA ja halduskohus on õigesti tuginenud puudutatud isiku põgenemise ohule VSS § 6 8 p 6 järgi koostoimes teiste siinse juhtumi asjaoludega. Puudutatud isik on andnud erinevatel aegadel erinevaid selgitusi oma reisiteekonna kohta. Kinnipidamisel rääkis ta sellest, et oli Balkani, Kesk-Euroopa ja Skandinaavia maade kaudu jõudnud Soome ja soovis laevaga Soome tagasi minna, et jõuda välja Hispaaniasse. Selline teekond Hispaaniasse jõudmiseks on ilmselt ebamõistlik ja seega mitteusutav. PPA 08.08.2026 ettekande kohaselt on puudutatud isik oma juttu muutnud ja avaldanud, et tuli Marokost Venemaale, sealt edasi Valgevenesse, kust sisenes ebaseadusliku smugeldamisskeemi abil Lätisse, kust liikus edasi Eestisse. See on usutav ja haakub isiku telefonist leidunud andmetega (telefonikontaktide hulgas Valgevene numbrid). Seega sisenes puudutatud isik ebaseaduslikult Lätisse välispiiri ületades (puuduvad andmed ametliku piiriületuse kohta) ning liikus sealt ebaseaduslikult Eestisse, soovides siit edasi liikuda Soome.
23.Puudutatud isik teatas kinnipidamisel, et oli minemas laevaga Soome. Tal oli ka broneering Soome sõitvale laevale. Samas puudus tal isikut tõendav dokument ja koosmõjus Lätis välispiiri ületamise asjaoludega andis see aluse põhjendatud järelduseks, et puudutatud isiku eesmärgiks oli jõuda Euroopa Liidu sisepiirideta alal välja riiki, kus ta saaks end sisse seada. Taustakontrolli käigus selgus, et plaan oli välja jõuda Hispaaniasse. Ka 08.08.2026 kinnitas isik soovi jõuda Hispaaniasse, kuid kirjeldas üksikasjalikult, kuidas oli maksnud ligi 3000 eurot smugeldajale, et jõuda Valgevenest Schengeni alale. Puudutatud isik on osalenud smugeldamisskeemis, mille eesmärk oli jääda nii Läti kui ka Eesti võimude eest varjatuks ning kasutada reegleid rikkudes Schengeni alal vaba liikumise võimalust, et jõuda sihtriiki. See näitab, et puudutatud isikul on kogemus ja valmisolek varjuda ametivõimude eest oma eesmärgi saavutamiseks. Põgenemisohu kokkuvõte
24.Tulenevalt eeltoodust oli halduskohtu määruse tegemise ajal tõenäoline, et uuesti vabadusse pääsemise korral jätkaks puudutatud isik võimaluse otsimist liikuda edasi algsesse sihtriiki, kus on suurem marokolaste kogukond ja sobiv keelekeskkond (nagu Hispaanias, Maroko naaberriigis), toe saamise ning enda elatamise võimalused jms. Samuti, juhul kui puudutatud isiku RVK taotlus peaks osutuma põhjendamatuks ning tal peaks tekkima väljasõidukohustus, oli alust arvata, et ta teeb kõik selleks, et ebaseaduslikult Schengeni alale tulekuga seotud kulutused ja vaev ei jääks asjatuks ning leida võimalus ametivõimude eest varjatult jääda Schengeni alale. Põgenemise oht ei ole pelgalt abstraktne ega seotud soovimatusega naasta päritoluriiki ja eelistusega taotleda RVK-d kusagil mujal, nagu oli asjas nr 3-25-2126/93, vaid selle tuvastamisel saab võtta aluseks konkreetselt puudutatud isiku senise tegevusega seotud asjaolud. Kinnipidamise alternatiivid
7(10)
3-26-2302
25.Asjaolu, et on tuvastatud isiku põgenemise oht, ei tähenda, et mistahes muud abinõud eesmärgi saavutamiseks (isiku RVK menetluses kättesaadavuse tagamiseks) ei ole võimalikud ega piisavalt tõhusad. VRKS § 67 lg 1 sätestab, et PPA võib otsustada kinnipidamise asemel kinnipidamise alternatiivi (kindlaksmääratud kohas elamine, PPA-s registreerimas käimine või dokumendi hoiule andmine – VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koosmõjus) kohaldamise, kui esineb VRKS § 65 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alus. See tähendab, et kinnipidamise õigustamiseks peab põgenemise oht olema sedavõrd märkimisväärselt suur, et mitte piirduda kinnipidamise alternatiiviga. Kinnipidamine peab olema konkreetsel juhtumil isikuga seotud individuaalseid asjaolusid arvestades vajalik ning proportsionaalne, tekkiv kahju isikuvabadusele peab olema tasakaalus kaitstava kaaluka avaliku huviga.
26.Siinsel juhul ei oma puudutatud isik Eestiga mistahes sidemeid, ta on jäänud Eestisse ilmselgelt tema tahte vastaselt ainuüksi seetõttu, et ta tabati katselt reisida ebaseaduslikult edasi Soome. Tema Schengeni alale saabumise ja transiidi läbi Eesti korraldasid smugeldajad, s.o ta oli nendest sõltuvuses ega tegutsenud iseseisvalt. Ta on pidanud palju panustama (enda sõnul 10 000 eurot, vt 09.08.2026 ettekanne), et saavutada oma kaugem eesmärk jõuda soovitud sihtriiki, milleks ei ole Eesti. Juhul kui isik peaks pääsema vabadusse ja talle jääb üksnes kindlaksmääratud elukohas elamise või PPA-s registreerimas käimise kohustus (dokumente, mida hoiule anda, tal pole), on ebatõenäoline, et isik jätab kasutamata võimaluse liikuda Schengeni alal suhteliselt vabalt edasi ning jõuda oma esialgu planeeritud sihtkohta. Puudutatud isiku puhul ei ole erilisi tema isikuga, erivajadusega, vaimse või füüsilise tervisega, perekondliku olukorraga jne seotud asjaolusid, mis muudaksid lühiajalise kinnipidamise ebaproportsionaalseks võrreldes kaaluka avaliku huviga, et RVK menetlus oleks võimalik tõhusalt ja nõuetekohaselt kiiresti lõpule viia, et otsustada isiku võimaluse üle jääda RVK-d vajava pagulase või täiendava kaitse saajana Eestisse või alustada tema väljasaatmisega. Kinnipidamise proportsionaalsus
27.Kinnipidamise loa andmist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. VRKS § 38 lg 6 kohaselt vaatab PPA taotluse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt määruse (EL) 2024/1348 art-s 35 sätestatud tähtajal. RVK taotlus tuleb läbi vaadata võimalikult kiiresti ning üldjuhul mitte hiljem kui kuue kuu jooksul (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 4). Määruskaebuses väidab puudutatud isik, et PPA asus tema RVK taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Toimikust ei nähtu, et PPA oli juba halduskohtus toimunud menetluse ajal seisukohal, et hakkab puudutatud isiku RVK taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Isegi kui PPA kohaldab kiirendatud menetlust, siis määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3 kohaselt tuleb see viia lõpule võimalikult kiiresti ning hiljemalt kolme kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Samas näeb määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2 ette, et kui menetlev ametiasutus leiab, et taotluse läbivaatamisega on seotud faktilised või õiguslikud asjaolud, mille läbivaatamine kiirmenetluse korras on liiga keerukas, võib ta jätkata taotluse sisulist läbivaatamist kooskõlas art 35 lg-ga 4 ja art-ga 39. Halduskohtu luba kinnipidamiseks neljaks kuuks ei andnud õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui on vältimatult vajalik RVK menetluses asjaolude väljaselgitamiseks – see saab aga täpsemalt selguda alles menetluse käigus, sõltuvalt sellest, milliseid menetlustoiminguid ja kui suures mahus on tarvilik teha. RVK menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles väga esialgses staadiumis ja siis ei olnud alust kindlalt väita, et asjaolude väljaselgitamine võtab aega vähem kui neli kuud. Kui asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud toimingud on tehtud ning puudub muu seaduslik kinnipidamise alus, tuleb PPA-l taotleja vabastada (RKHKm 3-25-2126/93, p 13.3). Kui PPA ei tee seda, on isikul võimalik esitada halduskohtule kaebus PPA kohustamiseks vabastada ta KPK-st, sh saab ta selle kaebuse raames taotleda enda vabastamist esialgse õiguskaitse korras. Praeguseks on ilmnenud, et puudutatud isiku 8(10)
3-26-2302 kinnipidamise aluseks on edaspidi VRKS § 65 lg 2 p 7 ja teda peetakse KPK-s kinni uue halduskohtu loa alusel. Seega on vaidlustatud luba nüüdseks ammendunud.
28.VRKS § 21 lg-st 1 tuleneb, et kinnipidamise alternatiivide kohaldamisel ning taotleja kinnipidamisel hinnatakse ja arvestatakse taotleja vastuvõtu erivajadust ning menetluslikku eritagatist vajava taotleja eriolukorda ja sellest tingitud vajadusi. VRKS § 65 lg 5 sätestab, et vastuvõtu erivajadusega või menetlusliku eritagatise vajadusega taotleja kinnipidamise korral tuleb arvestada taotleja vaimset ja füüsilist tervist. Taotlejat ei peeta kinni, kui see võib tema vaimset või füüsilist tervist tõsiselt ohustada. Siinsel juhul ei olnud alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega. Tasuta õigusabi halduskohtu istungil
29.Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuses ei tugine puudutatud isik sellele, et tema kinnipidamine ja halduskohtu määrus oleks õigusvastane seetõttu, et tal ei olnud halduskohtu istungil tasuta õigusabi osutajat. Ta ka ei väida, et soovis kohtuistungiks esindajat. Talle on määruskaebemenetluses olnud tagatud õigus tasuta õigusabile. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et tasuta õigusabi andmata jätmine saaks siinses asjas kaasa tuua menetluse sedavõrd suurt ebaõiglust ja olulist menetlusnormi rikkumist, et see tooks kaasa kohtumääruse tühistamise. Kuna aga PPA on ringkonnakohtule esitanud oma arvamuse RVK taotlejale kinnipidamise asjas tasuta õigusabi tagamise kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada järgmist.
30.Juhul kui RVK taotleja seda soovib, tuleb talle tagada tasuta õigusabi osutaja halduskohtu istungile, kus otsustatakse tema kinnipidamise küsimust.
31.VRKS § 65 lg 7 kohaselt teavitatakse RVK taotleja kinnipidamisel teda viivitamata kirjalikult temale arusaadavas keeles tema kinnipidamise põhjusest ja õigusest kinnipidamine vaidlustada ning taotleda vaidlustamiseks tasuta õigusabi. VRKS § 16 lg 2 p 4 kohaselt on välismaalasel õigus saada tasuta õigusabi halduskohtumenetluses, kui välismaalane vaidlustab enda kinnipidamist VRKS-s sätestatud alusel – see tähendab, et õigus laieneb ka halduskohtus toimuvaks kinnipidamise loamenetluseks ning seda sõltumata sellest, kas RVK taotlejale on jõutud määrata tasuta õigusabi osutaja RVK menetluse raames (VRKS § 16 lg 2 p 1). Sestap on ebaõige PPA seisukoht, et kuna RVK taotlus registreeritakse alles pärast taustakontrolli lõppu, saab ka kinnipidamise asjus tasuta õigusabi hakata osutama pärast seda. VRKS § 16 lgst 2 tuleneb selgelt, et õigus omada tasuta õigusabi osutajat RVK menetluses ja kinnipidamise menetluses pole üksteisest sõltuvad – isegi kui välismaalane ei taotle tasuta õigusabi RVK menetluses, võib ta seda taotleda ja saada kinnipidamise menetluses. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus põhiõiguste kõrge kaitse nõudega ja EL varjupaigaõigustiku aluspõhimõtetega. VRKS-i osundatud sätted on mõeldud tagama, et RVK taotleja, kelle kinnipidamist otsustatakse, saaks kasutada vastuvõtutingimuste direktiivist tulenevat õigust õigusabile kinnipidamise kohtuliku läbivaatamise käigus. Nimelt sätestab selle direktiivi põhjenduste p 26 viimane lause, et kui taotleja on kinni peetud, peaks tal olema tegelik juurdepääs vajalikele menetlustagatistele, näiteks kohtulikule läbivaatamisele, ning õigus tasuta õigusabile ja esindamisele, kui see on selle direktiivi alusel kohaldatav. Direktiivi (EL) 2024/1346 art 11 lõiked 4 ja 6 näevad ette tasuta õigusabi saamise õiguse juhul, kui kinnipidamise on otsustanud haldusorgan – kinnipidamiskorralduse peale kohtule kaebuse esitamiseks, kui ka juhul, kui kinnipidamist otsustab haldusorgani taotlusel kohus – sellisel juhul kohtus toimuvaks menetluseks. Täpsem korraldus sõltub iga liikmesriigi õigussüsteemi eripärast.
32.Eestis otsustab kinnipidamise menetleva asutusena PPA või Kaitsepolitseiamet, seejuures on kinnipidamine üle 48 tunni lubatud vaid halduskohtu loal. Isiku kinnipidamine ei ole kohtu, vaid haldusorgani otsustus ning kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat 9(10)
3-26-2302 isikut kinni pidama (RKHKm 3-20-1697/31, p 30). Haldustoiminguks loa andmisel peab halduskohus seega kontrollima, kas haldusorgan on otsustanud inimeselt vabaduse võtta põhjendatult. Välismaalane saab vaidlustada oma kinnipidamise seaduslikkust (s.o kaitsta ennast, tutvuda asja materjaliga, vaielda vastu taotluse väidetele ja tõenditele, esitada omalt poolt väiteid ja tõendeid, omada esindajat, jm menetluslikud õigused) Eesti õigusele eripärases halduskohtus toimuvas kohtuliku läbivaatamise korras. Asjaolu, et tegu on kohtuliku eelkontrolliga, mitte järelkontrolliga, ei muuda järeldust, et see on seotud isiku õigusega õiguskaitsevahendile (PS, harta ja EL varjupaigaõigustiku mõistes). Põhiõigus õiguskaitsevahendile on tagatud alates halduskohtus toimuvast menetlusest, mitte alles määruskaebuse esitamisest teise astme kohtule.
33.Puudutatud isiku kinnipidamise protokollis ei ole talle selgitatud õigust saada tasuta õigusabi kinnipidamise menetluses esindamiseks (nii PPA esialgse 48-tunnise kinnipidamise vaidlustamiseks kui ka õiguste kaitsmiseks halduskohtus toimuvas eelkontrolli menetluses). Seega on PPA rikkunud puudutatud isiku õigusi. Menetluslikud küsimused
34.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
35.Halduskohus tegi määruse 29.07.2026 (resolutsioonmäärus) ning täiendas seda kirjeldava ja põhjendava osaga 06.08.2026. Samas on viimatinimetatud lahendi tegemisel ekslikult märgitud, et PPA 28.07.2026 taotlus on justkui lahendatud halduskohtu 06.08.2026 määrusega. Ühes haldusasjas ei saa teha kahte lõpplahendit. Ka praegusel juhul on asjas tehtud üks määrus – 29.07.2026 määrus, mida 06.08.2026 on lihtsalt täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga.
36.Jõustunud kohtulahend tuleb HKMS § 175 lg 3 ja § 265 lg 4 alusel avaldada arvutivõrgus selliselt, et puudutatud isiku nimi on varjatud. See on piisav puudutatud isiku identifitseerimise vältimiseks, tagades samal ajal menetluse avalikkuse piisavas ulatuses ja võimaluse tutvuda kohtupraktikaga.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.