X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. mai 2026. a otsuse nr 15.3-3.4/202-5 osaliseks tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks otsustada uuesti otsuse hilisem kehtima hakkamise kuupäev või alternatiivselt määrata otsuse kehtima hakkamine vähemalt kolm kuud alates selle andmisest
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. novembril 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 26. mail 2026 otsusega nr 15.3-3.4/202-5 X-i (kaebaja) tähtajalise elamisloa nr 1056438199/TE alates 26. maist 2026 kehtetuks. Elamisluba tunnistati kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 4 alusel, mis sätestab, et tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud.
3-26-1638 PPA tugines otsuses kokkuvõtvalt järgmistele asjaoludele. X-ile anti 31. jaanuaril 2022 VMS § 118 p 9 alusel elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusega 31. jaanuarist 2022 kuni
31.jaanuarini 2027. Kontrollimisel selgus, et X ei kasuta elamisluba eesmärgipäraselt, kuna piiriületuste andmebaasi andmetel viibib ta püsivalt Venemaal ning külastab Eestit lühiajaliselt ligikaudu kord kuus 1-3 päeva. Isik ei ela püsivalt Eestis ning seega ei ole elamisloa andmise tingimused olnud tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud. Samuti ei olnud tal Eestis legaalset sissetulekut ega kehtivat ravikindlustuslepingut (vt VMS § 117 lg 1 p-d 3 ja 4).
Vastustaja teavitas kaebajat 31. märtsil 2026 elamisloa kehtetuks tunnistamise kavatsusest ning andis kaebajale võimaluse omapoolse seisukoha esitamiseks. Kaebaja esitas 15. aprillil 2026 oma selgitused ning taotles otsuse kehtima hakkamise edasilükkamist kolme kuu võrra, et ümber korraldada ettevõtte juhtimine. Otsusest nähtuvalt ei pidanud PPA otsuse hilisemat kehtima hakkamist põhjendatuks.
2.X esitas 1. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab PPA 26. mai 2026. a otsust nr 15.3-3.4/202-5 osas, milles see jõustub viivitamatult ning jäeti rahuldamata kaebaja taotlus võimaldada mõistlik üleminekuperiood temale kuuluva Eesti äriühingu Agioband OÜ juhtimise ümberkorraldamiseks. Kaebaja ei vaidlusta PPA õigust tunnistada tähtajaline elamisluba kehtetuks ega vaidle vastu asjaolule, et ta viibis pikema aja vältel väljaspool Eestit. Kaebaja soovib otsuse vaidlustatud osas ka uue otsuse tegemist. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA 26. mai 2026. a otsuse nr 15.3-3.4/2025 jõustumine kuni kohtuasja lahendamiseni või alternatiivselt võimaldada ajutine üleminekuperiood kaebajale kuuluva äriühingu Agioband OÜ juhtimise ümberkorraldamiseks.
3.Kohus võttis kaebuse 5. juuni 2026. a määrusega menetlusse ning jättis sama määrusega rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. PPA vastas kaebusele 2. juulil 2026.
4.Kohus määras 2. juuli 2026. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendavad kirjalikud seisukohad 26. augustil 2026 ja vastustaja vastuväited kaebaja esitatule 9. septembril 2026.
5.Kohus määras 9. septembri 2026. a määrusega kaebajale tähtaja võõrkeelsete tõendite tõlgete esitamiseks ning vastustajale soovi korral nende tõendite kohta seisukoha avaldamiseks. Kaebaja esitas tõlked 18. septembril 2026. Vastustaja esitas sellele vastuseks 30. septembril 2026 avalduse, milles märkis, et jääb varem esitatu juurde, ning rõhutas varem väljendatud seisukohta, et kaebajal ei ole võimalik ka kaebuse rahuldamise korral oma väidetavat eesmärki (ettevõtte juhtimise ümberkorraldamine) saavutada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja väidab järgmist.
6.1.Kaebaja ei vaidlusta PPA õigust tunnistada tähtajaline elamisluba kehtetuks ega vaidle vastu asjaolule, et ta viibis pikema aja vältel väljaspool Eestit.
6.2.Otsuse viivitamatu jõustumine on ebaproportsionaalne, kuna ei arvesta piisavalt kaebaja tegelikke kohustusi Eesti äriühingu omaniku ja juhatuse liikmena.
6.3.Kaebaja on Eesti äriühingu Agioband OÜ omanik ja ainus juhatuse liige. Otsuse viivitamatu jõustumine toob kaasa kaebaja ID-kaardi ning sellega seotud elektroonilise identifitseerimise ja digiallkirjastamise vahendite kehtivuse lõppemise. Selle tulemusena puudub kaebajal faktiliselt võimalus kasutada Eesti riiklikke e-teenuseid, esitada dokumente äriregistrile, täita maksukohustusi, allkirjastada ettevõtte dokumente, teha äriühinguga seotud muudatusi, määrata 2(9)
3-26-1638 uus juhatuse liige, viia seaduslikult lõpule ettevõtte juhtimise üleandmine ja täita juhatuse liikme kohustusi vastavalt Eesti seadustele.
6.4.Kuna kaebaja on ettevõtte ainus juhatuse liige, tekitab elektroonilise identiteedi vahendite kohene kehtetuks muutumine olukorra, kus ettevõtte juhtimine on sisuliselt halvatud ning kaebajal puudub võimalus täita Eesti õigusest tulenevaid kohustusi seoses äriühingu juhtimise ja juhtimise üleandmisega.
6.5.PPA jättis ilma piisava proportsionaalsuse analüüsita rahuldamata kaebaja taotluse võimaldada vähemalt kolmekuuline üleminekuperiood. Vähem koormavaks ja proportsionaalsemaks meetmeks oleks olnud piiratud tähtajaga üleminekuperioodi võimaldamine ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks, juhtimise üleandmiseks, lepinguliste kohustuste täitmiseks ning administratiivsete toimingute lõpetamiseks. Kaebaja ei taotle elamisloa säilitamist pikaajaliseks Eestis elamiseks, vaid üksnes mõistlikku ajutist perioodi ettevõtte juhtimise seaduslikuks ümberkorraldamiseks ja üleandmiseks.
6.6.Viisa alusel Eesti külastamise võimalusele tuginemine ei tõenda reaalselt kasutatava alternatiivi olemasolu. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtisid Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes viisataotluste vastuvõtmise piirangud kõigi Eesti viisaliikide puhul välja arvatud konkreetselt loetletud erandjuhtudel. Ettevõtlusega tegelemist või kaebajale kuuluva Eesti äriühingu juhtimist ei ole nimetatud erandite hulgas ette nähtud. Vabariigi Valitsuse 8. septembri 2022. aasta korraldusega nr 247 „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ piirati kehtiva lühiajalise Schengeni viisaga Venemaa Föderatsiooni kodanike Eesti välispiiri ületamist ning Eesti äriühingu juhtimisest ei tulenenud sellest erandit. PPA tugines abstraktselt olemasolevale õiguslikule võimalusele, kontrollimata selle tegelikku ja õiguslikku kättesaadavust konkreetsele kaebajale.
6.7.Otsuse põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks hinnatud otsuse kohese jõustumise konkreetseid tagajärgi ega üleminekuperioodist keeldumise vajalikkust. PPA analüüsis otsuses eraldi elamisloa kehtetuks tunnistamise mõju proportsionaalsust kaebaja perekonnaelule, kuid põhjendustest ei ole võimalik tuvastada, et vastustaja oleks kaebaja taotluse lahendamisel hinnanud otsuse kohese jõustumise konkreetseid tagajärgi Agioband OÜ juhtimisele, juhtimisõiguse teisele juhatuse liikmele üleandmise võimalikkust ja selleks vajalikku aega, vajalike registritoimingute ja muude õiguslikult oluliste toimingute tegemise võimalikkust pärast kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist, võimalust vähendada nimetatud tagajärgi piiratud kolmekuulise üleminekuperioodi võimaldamisega, konkreetse avaliku huvi olemasolu, mis nõudis elamisloa kehtetuks tunnistamist just 26. mail, mitte pärast piiratud üleminekuperioodi. 6.8 Vastustaja on argumendile, et kaebajale teatati haldusmenetluse alustamisest 31. märtsil 2026 ning seetõttu oleks ta saanud alustada äriühingu juhtimise ümberkorraldamist juba enne otsuse tegemist, tuginenud alles kohtumenetluses ega kasutanud seda otsustamise alusena. Asjaolu, et 1. juunil oli kaebajal võimalik teha üks konkreetne toiming digiallkirja kasutades, ei tõenda, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli tagatud piisav üleminekumehhanism. Kuna vastustaja tugineb oma seisukoha põhjendamiseks pärast vaidlustatud otsuse tegemist aset leidnud sündmusele (digiallkirja kasutamise võimalusele 1. juunil 2026), tuleb arvesse võtta ka sündmuste edasist arengut tervikuna. Kaebaja astus konkreetsed sammud Agioband OÜ jätkusuutliku juhtimisstruktuuri loomiseks, nimetades juhatuse liikmeks usaldusväärse isiku – Hispaania kodaniku, kelle e-residentsuse kohta on PPA teinud positiivse otsuse. Eesti konsulaat teatas 17. juunil 2026, et dokument on jõudnud Eesti saatkonda Madridis, kuid selle kättesaamine Barcelonas on võimalik alles järgmise konsulaarmissiooni ajal 2026. aasta septembris ning dokument tuleb kätte saada isiklikult. Seega on äriühingu elektroonilise juhtimise jätkusuutliku üleandmise korraldamine teisele isikule objektiivselt aeganõudev protsess, mille kestus ei sõltu üksnes kaebaja tegevusest. Kaebaja enne vaidlustatud otsuse 3(9)
3-26-1638 tegemist väljendatud kartused juhtimise kohese ümberkorraldamise võimatuse kohta olid reaalsed ning taotletud kolmekuuline üleminekuperiood ei olnud meelevaldne ega ülemäärane. Viited ajavahemikule 31. märtsist kuni 26. maini ning digiallkirja kasutamisele 1. juunil esitas vastustaja täiendavate argumentidena alles kohtumenetluse käigus ja need ei asenda vaidlustatud otsuses endas sisalduvat põhjendust.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.PPA on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
7.2.Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid elamisloa kehtetuks tunnistamise osas üldiselt. Vaidlust ei ole, et kaebaja tegelik elukoht ei olnud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis ja tal puudus tähtajalise elamisloa kehtivuse jooksul legaalne sissetulek. Kaebaja ainus etteheide on, et tema elamisluba ei tunnistatud kehtetuks etteulatuvalt.
7.3.Kaebaja on juhatuse liige Eesti ettevõttes, mille tegevusvaldkonnaks on tarkvara ja pilvetehnoloogiad ning kaebaja ise osaleb toote arendamises. Vastustaja jääb otsuses esitatud seisukoha juurde, et kaebaja piiriületuste andmed kinnitavad, et tal on võimalus osaleda ettevõtte tegevuses ka distantsilt, kuna ta on Eestis viibinud pärast ettevõtte asutamist vaid lühiajaliselt. Seega ei takista ka tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine kaebaja ettevõtlusega tegelemist.
7.4.PPA andis kaebajale juba 31. märtsil 2026 teada, et tema tähtajalise elamisloa tingimused ei ole täidetud ning PPA plaanib tema elamisloa kehtetuks tunnistada. Kuna kaebaja ei ole sisuliselt esitanud vastuväiteid elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ning on seega nõustunud PPA-ga, et elamisloa tingimused ei ole täidetud, ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust, et tema tähtajaline elamisluba jääb kehtima. Kaebajal oleks olnud võimalus juba alates 31. märtsist 2026 tegeleda ettevõtte juhtimise üleandmisega, kuid ta ei ole põhistanud ega tõendanud, et oleks astunud samme ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks.
7.5.Kaebaja on 1. juunil 2026 esitatud kaebuse allkirjastanud digitaalselt pärast seda kui PPA oli kaebaja tähtajalise elamisloa juba kehtetuks tunnistanud. Kuna kaebajal on pärast tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist olnud võimalik dokumente digitaalselt allkirjastada, on tal järelikult olnud võimalus ka muid digitaalseid teenuseid kasutada, sh teha toiminguid ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks. Kaebaja väide, et elektroonilise identifitseerimise vahendite kohene kehtetuks muutumine tekitab olukorra, kus ettevõtte juhtimine on sisuliselt halvatud ning kaebajal puudub võimalus täita Eesti õigusest tulenevaid kohustusi seoses äriühingu juhtimise ja juhtimise üleandmisega, ei vasta tõele.
7.6.Kaebajale anti tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks 31. jaanuaril 2022, kuid elamisloa kehtivuse jooksul ei ole kaebaja Eestisse elama asunud. Lisaks ei ole kaebajal olnud ka legaalset sissetulekut. Kaebajal puuduvad nii eraelulised kui ka pereelulised sidemed Eestiga ning tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, ilma etteulatuvat kuupäeva määramata, ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
7.7.PPA ei pidanud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses hindama kaebaja võimalusi viisa saamiseks.
7.8.Kaebaja on esitanud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse edasiulatuvat kehtima hakkamist taotledes vastuolulisi väiteid - ühelt poolt väidab kaebaja, et vajab kolmekuulist 4(9)
3-26-1638 perioodi juriidilise isiku tegevuse nõuetekohaseks lõpetamiseks, kuid teisalt, et seda oli vaja uue juhatuse liikme määramiseks.
7.9.Kuna kaebaja ei olnud PPA poole pöördunud küsimusega elektroonilise identifitseerimise ja digitaalse allkirjastamise võimaluste osas, ei ole PPA ka selles osas kaebajale selgitusi jaganud.
7.10.Pärast vaidlustatud otsuse tegemist astus kaebaja konkreetseid samme Agioband OÜ jätkusuutliku juhtimisstruktuuri loomiseks ja usaldusväärse isiku (Hispaania kodaniku) juhatuse liikmeks nimetamiseks. 9. juunil 2026 tegi PPA vastava taotluse suhtes positiivse otsuse ja 17. juunil 2026 teatas Eesti konsulaat, et dokument on jõudnud Eesti saatkonda Madridis, kuid selle kättesaamine Barcelonas on võimalik alles järgmise konsulaarmissiooni ajal 2026. aasta septembris ning dokument tuleb kätte saada isiklikult. Isegi kui kaebajal oleks tähtajaline elamisluba kolm kuud hiljem kehtetuks tunnistatud, ei oleks see muutnud Hispaania kodaniku Eesti e-residendi digi-ID menetlusprotsessi ega kättesaamist. Samuti ei oleks kolmekuuline periood võimaldanud Hispaania kodanikul kasutada Hispaania ID-kaarti Eesti äriregistris avalduste tegemiseks ega allkirjastamiseks. Seega ei oleks ka kaebaja tähtajalise elamisloa etteulatuvalt kehtetuks tunnistamise puhul oma eesmärki saavutanud.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega PPA tunnistas VMS § 135 lg 2 p 4 alusel kehtetuks talle varem väljastatud tähtajalise elamisloa osas, milles otsus jõustub viivitamatult, st üldises korras vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-le 1. Samas ulatuses on kaebaja esitanud ka kohustamisnõude.
9.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Venemaa Föderatsioonis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele PPA andis 31. jaanuari 2022. a otsusega tähtajalise elamisloa kehtivusega 31. jaanuar 2022 kuni 31. jaanuar 2027 VMS § 118 p 9 alusel, st püsivalt Eestisse elama asumiseks. VMS § 135 lg 2 p 4 kohaselt võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane ei kasuta elamisluba eesmärgipäraselt. Tegemist on kehtetuks tunnistamise valikulise alusega, mis võimaldab vastustajale otsustamisel kaalumisruumi. Kaebaja ei vaidlusta iseenesest tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist ega vaidle vastu vastustaja tuvastatud asjaolule, et kaebaja viibis elamisloa kehtivuse ajal pikema aja vältel väljaspool Eestit ning et tal puudus Eestis legaalne sissetulek ja ravikindlustus.
10.Vastustaja on piiriületuste andmebaasi andmete alusel tuvastanud, et isik viibis püsivalt Venemaal ning külastas Eestit lühiajaliselt ligikaudu kord kuus 1-3 päevaks. Piiriületuste andmebaasi järgi viibis kaebaja 2022. a jooksul Eestis kokku 63 päeva; 2023. a jooksul kokku 13 päeva; 2024. a jooksul kokku 13 päeva; 2025. a jooksul kokku 17 päeva; 2026. a (kuni 26.05.2026) kokku 11 päeva, olles seejuures viimati lahkunud Venemaale 6. mail 2026 (otsuse p 9, dtl 9). PPA asus eeltoodud andmete põhjal seisukohale, et kaebaja peamine elukoht on Venemaa Föderatsioonis ning tema lühiajalisi käike Eestisse ei saa käsitada püsivalt Eestis elamisena välismaalaste seaduse tähenduses. Kuna isik ei ela püsivalt Eestis, on vastustaja jõudnud järeldusele, et elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul olnud täidetud. Kaebaja ei sea kahtluse alla piiriületuse andmete õigsust ega järeldust, et on Eestis viibinud viimastel aastatel vaid lühiajaliselt. Kuna kaebaja ei vaidlusta elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei oma tähendust tema selgitused, millistel asjaoludel ta on viibinud valdavalt oma kodakondsusjärgses riigis, mitte Eestis. 5(9)
3-26-1638
11.Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks, väites, et vastustaja jättis arvestamata kaebaja taotluse lükata elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtima hakkamine kolme kuu võrra edasi, et võimaldada kaebajal korraldada enda Eesti ettevõtte juhtimine ja üleandmine, s.t nõuetekohaselt lõpetada ettevõtte tegevus, esitada aruandlus, lõpetada suhted klientide ja partneritega ning lõpetada juriidiline isik.
12.HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt üldjuhul adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kuid haldusaktis võib ette näha selle hilisema kehtima hakkamise. Praegusel juhul ei ole vastustaja hilisemat kehtima hakkamist ette näinud ning selles ongi käesoleva vaidluse keskne küsimus.
13.Vastustaja ei märkinud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise teates täpsemalt, millisel kuupäeval oli tal kavas kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistada Kaebaja on taotluse otsuse kehtima hakkamise alguse edasilükkamiseks esitanud vastuseks menetluse algatamisele 15. aprilli 2026. a seletuskirjas (vt vaidlustatud otsuse p 6, dtl 8-9). Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja jättis kaebaja vastava taotluse tähelepanuta. Vastustaja on taotlust ja selles avaldatut kajastanud vaidlustatud otsuse kirjeldavas osas (otsuse p 6) ning põhjendustes (otsuse p 10).
14.Kaebaja heidab vastustajale ette ebapiisavat põhjendamist ja kaalumist tema taotluse osas lükata elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine kolme kuu võrra edasi ning tuginemist asjakohatutele kaalutlustele. Vastustaja on jõudnud otsuse p-s 10 järeldusele, et kaebaja palve elamisloa kehtetuks tunnistamise tähtaja edasilükkamiseks ei ole õigustatud. Vastustaja lähtus seda järeldust tehes samas otsuse punktis esitatud järgmistest põhjendustest: kaebaja ei ela Eestis ning tal puudub Eestis legaalne sissetulek; kaebaja viibimine Eestis on kogu elamisloa kehtivuse vältel olnud lühiajalise iseloomuga ning ta ei ela tegelikult püsivalt Eestis, mistõttu puudub tal ka vajadus elamisloa järele; kaebaja piiriületuste andmed ja tegevuse iseloom kinnitavad, et tal on võimalus osaleda ettevõtte tegevuses ka distantsilt ning lühiajaliselt saab Eestis viibida viisa alusel. Otsuse p-dest 11 ja 12 nähtuvalt leidis vastustaja, et PPA hinnangul ei kaasne elamisloa kehtetuks tunnistamisega riivet kaebaja perekonnaelule, kuna ta elab koos sugulastega oma kodakondsusjärgses riigis. PPA andmetel ei ole kaebajal muid lähisugulasi Eestis ning kaebaja ütluste kohaselt vajab tema Venemaa Föderatsioonis elav ema hooldamist. Seega pidas vastustaja põhjendatuks tunnistada kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks alates 26. maist 2026.
15.Kohtu hinnangul on eeltoodud põhjendused asjakohased tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel, kuid samas nõustub kohus kaebajaga, et vaidlustatud otsusest ei nähtu ühese arusaadavusega, millist põhjust on vastustaja täpsemalt silmas pidanud haldusakti jõustumise edasilükkamise taotluse üle otsustades ning millistest kaalutlustest ta seejuures lähtus. Kui vastustaja on pidanud võimalusi juhtida Eesti ettevõtet distantsilt ka välisriigist ning viibida ka pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist Eestis viisa alusel, on põhjendatud kaebaja arvamus, et sellised põhjendused ei pruugi olla asjakohased. Vastustaja ei ole analüüsinud, millised võimalused on Eestis elamisluba mitteomaval Venemaa Föderatsiooni kodanikul Eesti äriühingu juhtimisel ja tegevuse korraldamisel ennast elektroonilises äriregistri keskkonnas identifitseerida ja dokumente allkirjastada. Kuna elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaotas kaebaja ka võimaluse Eesti ettevõttega seonduvalt e-äriregistris toiminguid teha ja elektrooniliselt dokumente allkirjastada, nõustub 6(9)
3-26-1638 kohus kaebajaga, et asjakohased ei olnud vastutaja põhjendused seoses Eestis lühiajaliselt viisa alusel viibimisega.
16.Vastustaja on kohtumenetluses vastuseks kaebusele ja esialgse õiguskaitse taotlusele selgitanud oma seisukohta otsuse jõustumise edasilükkamise kohta kokkuvõtvalt järgmiselt. PPA andis kaebajale juba 31. märtsil 2026 teada, et tema tähtajalise elamisloa tingimused ei ole täidetud ning et PPA plaanib tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistada. Kuna kaebaja ei ole sisuliselt esitanud vastuväiteid elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ning on nõustunud PPA-ga, et elamisloa tingimused ei ole täidetud, ei saanud tal tekkida ka õigustatud ootust, et tema tähtajaline elamisluba jääb kehtima. Kaebajal oleks olnud võimalus juba alates 31. märtsist 2026 tegeleda vajadusel ettevõtte juhtimise üleandmisega. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole põhistanud ega tõendanud, et ta oleks astunud samme ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks. Vastustaja märkis vastuses kaebusele ka, et kaebaja on 1. juunil 2026 esitatud kaebuse allkirjastanud digitaalselt, kuigi PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistanud juba
26.mail 2026. Kuna kaebaja on pärast tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist olnud võimeline dokumente digitaalselt allkirjastama, on tal järelikult olnud võimalus ka muid digitaalseid teenuseid kasutada, sh teha toiminguid ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks. Kaebaja väidet, et elektroonilise identiteedi vahendite kohene kehtetuks muutumine tekitab olukorra, kus ettevõtte juhtimine on sisuliselt halvatud ning kaebajal puudub võimalus täita Eesti õigusest tulenevaid kohustusi seoses äriühingu juhtimise ja juhtimise üleandmisega, peab vastustaja põhjendamatuks. Kohtumenetluses ei ole vastustaja korranud vaidlustatud otsuses esitatud väidet, et kuna kaebaja ettevõtlus on võimalik olnud ka alaliselt Eestis viibimata, siis elamisloa kehtetuks tunnistamine seda ei mõjuta ning kaebaja saab Eestit külastada lühiajaliselt ka viisa alusel.
17.Kaebaja peab põhjendamiskohustuse rikkumiseks, et väite kaebaja võimaluse kohta teha toiminguid ettevõtte juhtimise ümberkorraldamiseks juba alates 31. märtsist 2026 elamisloa kehtetuks tunnistamisest teada saades esitas vastustaja alles kohtumenetluses. Sama väidab kaebaja ka vastuses kaebusele rõhutatud asjaolu kohta, et 1. juunil 2026 esitas kaebaja kohtule kaebuse digitaalselt allkirjastatuna. Kohtu hinnangul ei saa neid pidada kohtumenetluses esitatud haldusakti täiendavateks põhjendusteks, vaid pigem vastustaja väideteks vastuseks kaebusele vastavalt HKMS § 123 lg 1 p-le 4.
17.1.Kohus möönab, et kuigi HKMS § 158 lg 2 ls 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga, tuleneb sama lõike esimesest lausest, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega on praeguses asjas esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuete lahendamisel ka oluline arvesse võtta pärast vaidlustatud otsuse andmist kujunenud asjaolusid.
17.2.Asjaolu, et kaebaja allkirjastas 1. juunil 2026 digitaalselt kohtule esitatud kaebuse, ei saanudki vastustajale teada olla juba otsuse tegemise ajal, st 26. mail 2026. Vastustaja on kohtumenetluses seda väidet esitades pidanud silmas, et kaebuse digitaalselt allkirjastamine näitab, et kaebajal olid hoolimata elamisloa kehtetuks tunnistamisest olemas jätkuvalt digitaalsed identifitseerimis- ja allkirjastamisvõimalused. Lisaks nähtub äriregistrist, et kaebaja on 9. juulil 2026 digitaalselt allkirjastanud ka Agioband OÜ 2025. a majandusaasta aruande. Seega on kohtul sarnaselt vastustajaga alust arvata, et kaebajal oli jätkuvalt võimalik digitaalseks asjaajamiseks ka pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist. Vastustaja on selgitanud täiendavates kirjalikes seisukohtades, et digitaalset identifitseerimist ja allkirjastamist võimaldavad Smart-ID ja mobiilID lahendused ei ole seotud kehtiva elamisloa kaardiga, vaid isikukoodiga ning neil on eraldiseisev kehtivusaeg, mis ei ole sõltuvuses elamisloakaardi kehtivusest. 7(9)
3-26-1638
17.3.Väite osas, et kaebaja teadis juba 31. märtsist 2026, saades PPA-lt teate tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise kohta (dtl 63-64), nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal ei saanud olla tekkinud õigustatud ootust, et vastustaja teates nimetatud tagajärge ei kohalda. Vastustaja ei esitanud vastuväiteid kaebaja poolt tuvastatud ja teates kajastatud asjaolude kohta. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vastustajale vaidlustatud otsuse andmise ajaks teatavaks saanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks alustanud ettevõtte ümberkorraldamist, kuid ta vajab konkreetsete toimingute jaoks rohkem aega. Kohus nõustub vastustajaga, et 31. märtsi 2026. a teade elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise kohta võimaldas kaebajal alustada ettevalmistusi ettevõtte juhtimise üleandmiseks või tegevuse lõpetamiseks.
18.Kaebaja 26. augusti 2026. a menetlusdokumendist ning esitatud tõenditest ja selgitustest ilmneb, et kaebaja oli pärast vaidlustatud otsuse tegemist asunud korraldama äriühingu juhatuse liikme asendamist Hispaania kodanikuga, kes asus taotlema Eesti e-residentsust. PPA on teinud
9.juunil 2026 selle taotluse osas positiivse otsuse (dtl 93, tõlge dtl 105) ning 17. juunil 2026 teavitas Eesti konsulaat Hispaania kodanikku digi-ID kättesaamise võimalustest. Kuna isiku elukoht Hispaanias on Barcelonas, oli dokumentide kättesaamise kohaks valitud samuti Barcelona. Isikule on selgitatud, et dokumendi kättesaamine Barcelonas on võimalik alles järgmise konsulaarmissiooni ajal 2026. a septembris ning dokument tuleb kätte saada isiklikult. Samas selgitati ka dokumendi varasema kättesaamise võimalust Madridis asuvast Eesti saatkonnast, broneerides selleks aja veebipõhises kalendris (dtl 94, tõlge dtl 106).
19.Eeltoodust ilmneb, et juhatuse liikme asendamine Hispaania kodanikust isikuga ei kujunenud kuigi pikaajaliseks ning on usutav, et kohe juba 31. märtsil 2026 elamisloa kehtetuks tunnistamise kavatsusest teada saades tegutsedes poleks elamisloa kehtetuks tunnistamise edasilükkamine olnud üldse vajalik või konkreetseid samme uue juhatuse liikme Eesti residendi digi-ID saamiseks astudes oleks kaebaja saanud PPA-lt paluda otsuse edasilükkamist juba konkreetseks ajaks. Kaebaja ei alustanud aga koheselt ettevõtte juhtimise ümberkorraldusteks vajalike toimingutega, vaid esitas abstraktse taotluse lükata elamisloa kehtetuks tunnistamine kolme kuu võrra edasi.
20.Kohus möönab, et vaidlustatud otsuses esitatud vastustaja põhjendused olid vastuolulised ning ettevõtte distantsilt juhtimise ja viisa saamise osas vähemalt osaliselt ka asjakohatud, kuid leiab, et hoolimata etteheidetest põhjendamisel ja kaalumise teostamisel viivad vastustaja täiendavad põhjendused ja selgitused kohtumenetluses järeldusele, et vastustaja otsustus jätta elamisloa kehtetuks tunnistamine edasi lükkamata, oli põhjendatud.
21.Ülal kirjeldatud asjaoludest ilmneb, et kaebajal oli võimalus asuda ettevõtte juhtimise üleandmist või ka ettevõtte tegevuse lõpetamist korraldama juba teada saades PPA kavatsusest elamisluba kehtetuks tunnistada, sh leida juhatuse liikmeks sobiv usaldusväärne isik. Samuti on selgunud, et kaebajal endal oli võimalik teha juhatuse liikme toiminguid ka pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist ning uuel juhatuse liikmel tekkis võimalus e-residendina toiminguid teha juba mõistliku aja jooksul pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist.
22.Kohtupraktikas on küll kujunenud lähenemine, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Sama on aga peetud erandlikult võimalikuks lähtuda haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel haldusaktist välja jäänud, kuid hiljem kohtumenetluses esitatud põhjendustest, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures võib kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti andmisel (Riigikohtu 29. novembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt ei pruugi vormi8(9)
3-26-1638 ega menetlusvead kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Hoolimata ülal välja toodud põhjendamispuudustest leiab kohus, et puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kohtul puudub veendumus, et ka põhjendusi teisiti või põhjalikumalt sõnastades oleks vastustaja jõudnud teistsuguse otsustuseni.
23.Eelduslikult on uueks juhatuse liikmeks olev Hispaania kodanik saatkonna selgitustes märgitud ajal, st hiljemalt 2026. a septembrikuus (või isegi varem) Eesti residendi digi-ID dokumendid kätte saanud ja tal on võimalik teha Eesti äriühingu juhtimiseks vajalikke tegevusi. Kuigi Madridi ja Barcelona vahelist distantsi arvestades võis dokumentide varasem kättesaamine Madridis asuvast saatkonnast alates 17. juunist 2026 olla ajaliselt ja rahaliselt koormavam, oli eresidendil põhimõtteliselt võimalus asjaajamisteks juba sellest ajast. Kohtu hinnangul ei takista vaidlustatud otsus kaebajale kuuluva ettevõtte juhtimist ega riku seega tema õigusi. Otsuse tühistamiseks puudub seega alus.
24.Kaebaja on taotlenud ka PPA kohustamist otsustada uuesti otsuse hilisem kehtima hakkamise kuupäev või alternatiivselt määrata otsuse kehtima hakkamine vähemalt kolm kuud alates selle andmisest. Kohus ei saaks kohustamisnõuet rahuldada isegi vaidlustatud otsuse õigusvastasuse korral, kuna see poleks kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik ega eesmärgipärane – ülal kirjeldatut arvestades on ära langenud asjaolud, mis takistanuks kaebajal äriühingu juhtimise üleandmist või lõpetamist. Liiatigi on käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud ka kolme kuu pikkune ajavahemik, mille võrra kaebaja haldusakti kehtima hakkamist palus edasi lükata. Seega pole kohustamisnõude rahuldamise eeldused täidetud (vt riigivastutuse seaduse § 6 lg 1) ei põhi- ega ka alternatiivse kohustamisnõude puhul.
25.Eeltoodut kokku võttes tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
26.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
27.Kohus on 2. juuli 2026. a määrusega kaebuse lahendamiseks kirjalikku menetlust määrates otsustanud käesolevas haldusasjas kohtuotsuse avaldamisel asendada HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nimi tähemärgiga X. Kui kaebaja ei soovi nime asendamist, tuleb seda kohtule teatada enne käesoleva kohtuotsuse jõustumist. allkirjastatud digitaalselt Sirje Kaljumäe kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.