2-12-9354/13 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

16.Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kostja on kohtule esitanud aegumise vastuväite, siis annab kohus esmalt hinnangu nõude aegumise osas. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 alusel nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-33-09 punktis 10 märkinud, et hageja tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Riigikohtu lahendis 3-2-1-33-08 märgitakse et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu otsuse 3-2-1-29-06 punktid 24 ja 28, otsuse 3-21-1-07 punkt 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsuse 3-2-1-1-07 punkt 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Juhinduvalt Riigikohtu eelmärgitud lahendist nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 16.04.2007. Liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata alates 2009.a augustist ja on jätnud tasumata liisinguvõtjale esitatud arved kuni 2009.a novembrini (tl 27-30), mistõttu lõpetas hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu 24.11.2009, mille kohta edastas eelnevalt liisinguvõtjale ja kostjale 31.07.2009 teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 6264 ja 135-136). Seega on hagi esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82

20.Vastavalt VÕS § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt liisingufirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlblikuks seadmine). Vastavalt üldtingimuste punktile 7.3, kui liisingufirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingufirma kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Kuna liisinguvõtja liisingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma liisingueseme tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri IIAOÜ poole. Liisingueseme valdus taastati 10.12.2009 (tl 55), pärast mida andis IIAOÜ liisingueseme võõrandamiseks üle A OÜ-le (tl 137). IIAOÜ ja A OÜ esitasid hagejale osutatud teenuste (vara tagastusteenus, müügiteenus) eest arve kokku summas 397,05 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud (tl 56-59). Riigikohus on lahendi 3-2-1-112-06 punktis 9 leidnud, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud lahendi punktis 11, et lisakulu võib olla ka sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Kostja märgib, et sõiduk tagastati vabatahtlikult hageja poolt soovitud aadressile ning alles hiljem selgus, et liisinguese tagastati inkassofirmale, mitte hagejale. Kostja leiab, et hageja ei pidanud tegema pingutusi, et sõiduk tagastataks. Samas ei ole kostja millegagi tõendanud oma väiteid, et ta viis liisingueseme ise hagejale tagasi. Müügiteenuse arve osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et lisakulud liisingulepingu alusel summas 397,05 eurot on põhjendatud.

2-12-9354 kroonini, sh käibemaks, so 6 518,99 euroni, millest teavitati liisinguvõtjat ja kostjat 23.02.2013 saadetud teatistega (tl 142-143). Liisinguese realiseeriti 04.03.2010 hinnaga 99 000 krooni, sh käibemaks, so 6 327,25 eurot (tl 60). Nõude tekkimisest teavitas hageja nii liisinguvõtjat kui ka kostjat, saates neile 07.09.2010 vastavasisulise teate (tl 65-67 ja 145). Kostja esitatud väljavõtted ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, kuna nimetatud väljavõtetelt ei nähtu, millisest ajahetkest vastavad kuulutused pärinevad (tl 97-103). Samas leiab kohus, et kuna müügihind erineb selle müükisuunamise hinnast ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 7 988,96 eurot käibemaksuga, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda. Ühtlasi ei pea kohus põhjendatuks alandada liisingueseme hinda kuu aja jooksul pärast selle müüki suunamist, võttes arvesse, et tegemist oli luksusautoga, millisele ostja leidmine ei pruugigi koheselt õnnestuda, võttes täiendavalt arvesse 2009.a valitsenud ebasoodsat majanduslikku olukorda. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud alandada liisingueseme hinda kolme kuu jooksul, so alates liisingueseme müüki suunamisest 17.12.2009 kuni selle realiseerimiseni 04.03.2010 ligikaudu 20% võrra. Seega tuleb liisingueseme väärtuseks pidada liisingueseme tagastamisel selle esmane müügihind ehk 7 988,96 eurot (käibemaksuga). Kostja on märkinud, et soovis liisingueseme müügis aktiivselt osaleda. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et liisinguvõtjat ja kostjat on teavitatud liisingueseme müüki suunamisest ja selle müügiprotsessist (tl 138-143), seega oli kostjal võimalus osaleda müügiprotsessis ja müüa liisinguese suurema hinnaga. Kostja ei ole seda teinud.