2-11-36905/40 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.AS Nordea Finance Estonia (hageja) esitas 10. veebruaril 2012 hagi Aiu Põllumajandus OÜ (kostja) vastu, milles taotles kostjalt võlgnevuse summas 39 560,40 eurot väljamõistmist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Grain Marketing OÜ 25. veebruaril 2010 faktooringulepingu nr 182, millega Grain Marketing OÜ kohustus hagejale loovutama faktooringulepingu vältel kõik faktooringulepingu lisas 1 sätestatud ostjale esitatud rahalised nõuded, mis ei olnud vastuolus faktooringulepinguga. Grain Marketing OÜ pidi faktooringulepingu tähtaja jooksul väljastama ostjale kõik arved märkega, et arved kuuluvad tasumisele hagejale. Faktooringulepingu lisa 1 kohaselt oli kostja faktooringulepingus määratletud ostjaks ja seega faktooringuvõlglaseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 tähenduses. Grain Marketing OÜ loovutas hagejale rahalise nõude kostja vastu, mis tulenes kostjale müüdud vilja arvest nr 220037 summas 39 560,40 eurot, millel oli märge arvel näidatud nõude loovutamisest hagejale. Faktooringulepingu p-st 16.2 tulenes, et loovutamise ja hageja poolt nõude omandamise hetkeks loetakse Grain Marketing OÜ poolt ostjale arve väljastamise kuupäev. Faktooringulepingu p 16.5.1 kohaselt koondloetelu esitamisega hagejale kinnitas Grain Marketing OÜ, et arvete aluseks olevate kaupade müük või teenuse osutamine on toimunud vastavalt Grain Marketing OÜ ja kostja vahelises lepingus kokkulepitud tingimustele. Eeltoodu kinnituseks edastas Grain Marketing OÜ hagejale arve nr 220037 koos kostjapoolse kinnitusega arvel nr 220037 märgitud kauba kättesaamise kohta. Grain Marketing OÜ krediteeris arve nr 220037 hagejat informeerimata ja eelneva nõusolekuta põhjusel, et kostja ei olnud, hoolimata hagejale antud kinnitusest arvel nr 220037, märgitud kaupa kätte saanud, milline kinnitus oli hageja poolt nõude aktsepteerimise ja faktooringuavansi Grain Marketing OÜ-le väljamaksmise aluseks faktooringulepingu p 16.4 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja tasunud hagejale arvel nr 220037 märgitud kauba ostuhinda summas 39 560,40 eurot. Hageja oli seisukohal, et kuivõrd kostja kinnitas eelnevalt arvel nr 220037 märgitud kauba kättesaamist, siis eeltoodud kostja vastuväited ei anna õigust hagejale arve nr 220037 tasumata jätmiseks. Hageja nõu tuleneb VÕS § 256 lg-st 1. Hageja soovis hagi põhistades tugineda kahele erinevale alternatiivsele õiguslikule alusele.

Hageja oli seisukohal, et kostja allkiri arvel nr 220037 oli VÕS § 30 lg 1 p1 järgi konstitutiivseks võlatunnistuseks hageja ees. Kostja kinnitas oma allkirjaga arvel nr 220037 kohustuse olemasolu hageja ees ja vastuväidete puudumist kauba kättesaamise osas. Kostja lõi oma allkirjaga uue, loovutatud nõudest sõltumatu võlasuhte, millega kinnitas kohustuse olemasolu hageja ees. Hagejal oli võimalik nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi ning kuna tegemist oli iseseisva (s.o abstraktse) kohustusega sai hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist olenemata vastuväidetest, mis võisid tuleneda müügilepingust ja mida kostja saaks vastuväidetena kasutada hageja vastu. Alternatiivselt soovis hageja analoogia korras kohaldada võlaõigusseaduse faktooringulepingu regulatsiooni. Hageja leidis, et analoogselt VÕS § 258 lg-s 1 sätestatule ei olnud kostjal antud juhul võimalik kauba mittekättesaamise vastuväidet esitada, kuna ta oli kauba kättesaamist juba allkirjaga kinnitanud. Võlaõigusseaduse kommentaaride järgi on VÕS § 258 lg 1 eesmärk piirata faktooringuvõlgniku õigusi esitada nõudeid faktoori suhtes tulenevalt nõude aluseks oleva lepingu rikkumisest, kui tal on sellise nõude esitamise õigus faktooringu kliendi suhtes. Faktooringuvõlgnik peaks vastuväiteid ja nõudeid esitama eelkõige faktooringu kliendi, mitte faktoori, vastu, s.o kostja peaks esitama hagejale loovutatud arve nr 220037 alusel kauba saamise nõude Grain Marketing OÜ vastu. Seaduse sisemise loogika ja faktooringu mõtte ning majandusliku eesmärgi kohaselt ei peaks faktoori positsioon olema sõltuvuses üksnes talle raha maksmisest. VÕS § 258 lg 1 kui erisäte VÕS § 171 lg1 suhtes laieneb ka käesolevale juhtumile. Faktooringuvõlgnikul on küll põhimõtteline õigus faktoori nõudele vastuväiteid esitada, ent faktooringulepingu iseloomust tulenevalt ei saaks ta seda teha siis, kui ta on nõude üleminekust teadlik ning andnud faktoorile kinnituse vastuväidete puudumise kohta. Selline käitumine oleks vastuolus ka hea usu põhimõttega.

2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt väljastas Grain Marketing OÜ kostjale 25. veebruaril 2011 arve nr 220037 148 tonni odra eest summas 39 560,40 eurot. Vaatamata asjaolule, et Grain Marketing OÜ ei olnud kostjale arvel näidatud vilja tarninud, allkirjastas kostja esindaja ekslikult dokumendi, milles kinnitas, et on arvel kajastatud vilja juba kätte saanud. Tegelikkuses soovis kostja esindaja kinnitada vaid arve kättesaamist. Faktiliselt Grain Marketing OÜ arvel kajastatud vilja kostjale ei tarninud, mistõttu puudus kostjal ka kohustus arve nr 220037 tasumiseks. Kostja avaldas, et Grain Marketing OÜ kui kauba väidetav tarnija väljendas seisukohta, et tarnet tegelikkuses toimunud ei ole. Nimetatud asjaolu tõendas Grain Marketing OÜ poolt 27. aprillil 2011 kostjale väljastatud kreeditarve nr 220047. Hageja avaldas hagiavalduses, et ta ei andnud Grain Marketing OÜ-le nõusolekut kreeditarve esitamiseks. Nimetatud väitega asus hageja seisukohale, et kostjal oli jätkuvalt kohustus tasuda arve nr 220037. Kostja hinnangul oli selline hageja seisukoht väär ja kehtiva õigusega vastuolus. Hageja nõude ja sellele vastav kostja tasumiskohustus sai tuleneda vaid Grain Marketing OÜ ja kostja vahelisest müügitehingust, mitte faktooringulepingust, mis oli hageja ja Grain Marketing OÜ vaheline õigussuhe, milles kostja ei osalenud. Kostja poolt ekslikult allkirjastatud kauba vastuvõtmist kinnitav dokument võimaldab vaid eeldada, et kaup on üle antud. Kuna nii kostja kui Grain Marketing OÜ avaldasid, et vilja nimetatud koguses kostjale üle ei antud, siis lükkas kostja ümber vastuvõtmist kinnitavast dokumendist tuleneva eelduse. Hagejal on käesoleva juhul nõue vaid Grain Marketing OÜ vastu, mitte kostja kui isiku vastu, kes sõlmis faktooringu kliendiga (Grain Marketing OÜ) müügilepingu, mida Grain Marketing OÜ kunagi täitma ei asunud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võlgnevuse tasumist VÕS § 256 lg 1 alusel, sest hageja nõue tulenes Grain Marketing OÜ ja kostja vahelisest lepingust. Hageja käsitlus, mis käsitles nõude õigusliku alusena VÕS § 256, oli väär.

3.Tartu Maakohtu 02. oktoobri 2012 tagaseljaotsusega jäeti rahuldamata AS Nordea Finance Estonia hagi Aiu Põllumajandus OÜ vastu võla väljamõistmiseks. Maakohus leidis, et hagi tuli jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 lg 1 kohaselt kui hageja taotleb kohtuistungile ilmumata jäänud kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist, teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kuna kostja ei ilmunud 19. septembril 2012 toimunud kohtuistungile, taotles hageja tagaseljaotsuse tegemist. Kostja ei teatanud maakohtule enne kohtuistungit mõjuvat põhjust istungile ilmumata jätmiseks ega esitanud taotlust istungi edasilükkamiseks. Seega pidas maakohus põhjendatuks tagaseljaotsuse tegemist, kuid kuna hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud, tegi maakohus vastavalt TsMS § 413 lg-le 1 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ja Grain Marketing OÜ sõlmisid faktooringulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 lg 1 mõistes, mille kohaselt kohustus Grain Marketing OÜ loovutama hagejale faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas nimetatud ostjale esitatud rahalised nõuded. Faktooringulepingu lisaks olevas ostjate nimekirjas oli ostjana märgitud ka kostja. Arve nr 220037 on allkirjastanud nii Grain Marketing OÜ esindaja kui ka kostja juhatuse liige. Arvetel oli ka märge, et arvel näidatud nõue oli loovutatud hagejale. Kostja väitis, et tegelikult Grain Marketing OÜ nimetatud arvete alusel kostjale vilja ei tarninud. Selle kinnituseks esitas kostja Grain Marketing OÜ poolt 27. aprillil 2011 väljastatud kreeditarve summas 39 560,40 eurot. Kostja selgitas oma 04. juuli 2012 vastuses (kd II, tl 1–4), et viljaäris ei toimu mistahes koguse vilja üleandmine mitte kunagi arve alusel. Teiste viljamüüjate ja kostja vaheliste tehingute dokumentatsioonist nähtuvalt tuli kostja söödatootmisse kogu tooraine läbi kaalumaja, kus vormistatakse saatelehed, mis allkirjastatakse kostjapoolse kaaluja poolt. Hageja oma 31. juuli 2012 vastuses (kd II, tl 10–13) pidas kostja esitatud tõendeid ja selgitusi asjakohatuteks, leides, et kostja oli kaotanud õiguse tugineda kauba mittesaamise vastuväitele hageja suhtes. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kauba kättesaamine ei omanud käesolevas asjas tähtsust. Hageja ei esitanud maakohtule tõendeid selle kohta, et kostja sai kauba

puudub olukorras, kus hageja on taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, õigus asuda asja omaalgatuslikult ja hageja tagaseljaotsuse taotlust eirates sisuliselt lahendama. Kohus saaks kostja istungile ilmumata jäämise korral sisuliselt asja lahendada vaid hageja sellekohasel taotlusel. Kui hageja asja sisulise läbivaatamise taotlust ei esita või kui hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist, kuid kohus seda taotlust ei rahulda peab kohus asja arutamise edasi lükkama; 3) on kohtul kaks võimalust, kui hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist ning kohus leiab, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud. Esiteks, kui hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, siis peab kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldama. Teiseks, kui hagi ei ole õiguslikult veenev, siis tuleb kohtul jätta hagi rahuldamata. Hagi õigusliku veenvuse kontrollimisel loetakse kõik hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, seega tõendatuks (sõltumata sellest, kas kostja on neile varasemas menetluses vastu vaielnud või mitte). Hageja poolt esitatud asjaolude tõendatuks lugemine ongi see kahjulik tagajärg, millega kostja peab kohtuistungile ilmumata jäämisel arvestamata; 4) on õiguskirjanduses leitud, et tagaseljaotsuse tegemisel ei hinda kohus tõendeid ega kostja vastuväiteid. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-152-06 (p14) leidnud, et kohus peab lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks. Viimati mainitu kehtib ka juhul, mil kostja on esitanud hagile vastuväiteid, kuid tema kahjuks tehakse tagaseljaotsus. Kostja peab sellise õigusliku sanktsiooniga arvestama ja alati hagile vastama ja istungil osalema. Otsuses nr 3-2-1-95-99 on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kohus ei pea tagaseljaotsuses tõendeid hindama. Lahendis nr 3-2-1-103-12 (p 14) märkis riigikohus, et kostja väidetega tagaseljaotsuse tegemisel ei arvestata; 5) eksis maakohus tagaseljaotsuse tegemisel hagi veenvuse kontrollimisel ning asus ebaõigesti seisukohale, et hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei saanud seda tagaseljaotsusega rahuldada. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme VÕS § 171 lg 1, § 208 lg 1 ja § 213 lg 3 ning jättis VÕS § 258 lg 1 (analoogia korras) ning VÕS § 6 ja § 23 või alternatiivselt VÕS § 30 lg 1 üldse kohaldamata, kuigi asjaoludest tulenevalt oleks nimetatud sätteid pidanud kohaldama. Kuna tagaseljaotsuse tegemisel loetakse kõik hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks, siis oleks kohus pidanud lugema tõendatuks ka asjaolu, et arvel nr 220037 märgitud kaup oli kostjale üle antud ning arvel nr 220037 kajastatud rahaline nõue müüja Grain Marketing OÜ poolt loovutatud. Esmalt oleks kohus pidanud hagi rahuldama tuginedes võlaõigusseaduse sätetele, mille kohaselt on ostjal kohustus müügilepingu alusel tasuda müüjale kauba ostuhind ning mille kohaselt tuleb nõude loovutamise korral täita loovutatud nõudele vastav rahaline kohustus uuele võlausaldajale. Alternatiivselt oleks kohus saanud hagi rahuldada ka tuginedes analoogia korras VÕS § 258 lg-le 1 ning VÕS §-le 30, kuivõrd hageja hinnangul ei ole kauba saamine hagi rahuldamise ainsaks ja obligatoorseks eelduseks. Paraku rikkus maakohus menetlusnormi, mille kohaselt loetakse tagaseljaotsuse tegemisel hagis esitatud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ning asus ise asjas kogutud tõendeid hindama ja tõenditele tuginedes asjaolusid tuvastama; 6) on tõendatud, et vastustaja sai Grain Marketing OÜ-lt kauba kätte. Apellant on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et vastustaja ise on apellandile kauba kättesaamist kinnitanud. Apellant ei ole kunagi omaks võtnud asjaolu, et kostja ei ole tegelikult vaidlusalust kaupa kätte saanud, nagu vastustaja menetluses väita püüab. Apellant on viidanud ka kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Grain Marketing OÜ (pankrotis) pankrotihalduri seisukohtadele, milles samuti kinnitatakse kauba kättesaamist. Samuti on apellant esitanud vastuväiteid Grain Marketing OÜ (pankrotis) õigusele loovutatud nõuet pärast apellandile loovutamist käsutada ning loovutatud nõuet kajastava arve suhtes kreeditarvet esitada. Olukorras, kus Grain Marketing OÜ (pankrotis) ei võinud kreeditarvet väljastada, ei saanud kreeditarve õigusvastane

19.septembrist 2012. Viidatus kirjas rõhutas vastustaja, et vaidleb jätkuvalt hagile kogu ulatuses vastu ning juhtis kohtu tähelepanu, et juhul kui kohus peaks vaatamata vastustaja poolt esitatavale tõendile haigestumise kohta kaaluma tagaselja otsuse tegemist, siis vastavalt TsMS § 413 lg 1 viimasele lausele tuleks käesolevas asjas teha otsus, millega jätta hagi rahuldamata, sest hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Vastustaja esitas 25. septembril 2012 kohtule töövõimetuslehe tõendamaks istungilt puudumise mõjuvat põhjust. Vastustaja taotles TsMS § 437 p 2 tuginedes, et kohus ei teeks tagaseljaotsust. 01. oktoobril 2012 esitas vastustaja täiendavad seisukohad selle kohta, et esinevad kaja esitamise alused ning hagi rahuldava tagaseljaotsuse tegemine ei ole hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu võimalik. 02. oktoobril 2012 tegi maakohus otsuse, millega jättis hagi rahuldamata; 2) kui ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme ulatuses, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, siis on käesolevas asjas võimalik vaid menetlust jätkata, mitte rahuldada apellandi taotlust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldava tagaseljaotsuse tegemiseks ringkonnakohtu poolt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-2-5-10 märkinud, et õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et olukorras, kus kostja on esitanud hagivastuse seitse päeva pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kuid samas teeb kohus tagaseljaotsuse 6 kuud pärast hilinenud hagivastuse esitamist, jättes selles kostja vastuse TsMS § 331 alusel tähelepanuta, on kohus ületanud TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse, kui kostja ei esitanud vastust tähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul tuleks aga sellisel juhul eelistada tagaseljaotsuse tegemisele menetluse jätkamist. Käesolevas asjas teatas vastustaja koheselt, st järgmisel päeval, kohtule istungile mitteilmumise mõjuvast põhjusest, aga ka asjaolust, et ta jääb kõigi oma seisukohtade juurde ning ei võta hagi mingil juhul õigeks. Kuna tagaseljaotsust ei olnud mõjuvat põhjust tõendava tõendi esitamise ajaks tehtud, olnuks otstarbekas menetlust jätkata, kuid seda vaid juhul, kui hagi oleks olnud õiguslikult põhjendatud ulatuses, mis ei oleks muutnud võimatuks maakohtul hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata jätta; 3) on riigikohus lahendis 3-2-1-152-06 õigusliku veenvuse osas märkinud, et TsMS § 407 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse, mis tähendab, et kohus peab subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla. Apellandi poolt esitatud hagi ei ole veenev juba ainuüksi selle tõttu, et hagiavalduses on apellant ise viidanud asjaolule ja tõendile, millest nähtub, et esialgne võlausaldaja on vastustajale esitatud arve krediteerinud, mis tähendab, et vastustaja ei saanud müügilepingu esemeks olevat vilja kunagi kätte ning seega ei tekkinud vastustajal ka kohustust, mille täitmist apellant vastustajalt nõuda saaks. Hagiavalduses on apellant asunud õiguslikult põhjendamatule seisukohale, et arve, mille esitamise aluseks olevat kaupa vastustaja kunagi kätte ei saanud ning mis on kreeditarvega annulleeritud, allkirjastamine on oma sisus võlatunnistus. Apellant ei ole oma hagi õiguslikult põhjendanud viisil, mis võimaldanuks kohtul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Apellant ei ole väitnud, et vastustaja on müügilepingu eseme kätte