Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-136-10 Tartu, 31. märts 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Mihkel Kirsipuu hagi Lilja Silvia Kruuti vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 208-10446 Mihkel Kirsipuu kassatsioonkaebus 166 170 eurot 29 senti (2 600 000 krooni) Hageja Mihkel Kirsipuu (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee Kostja Lilja Silvia Kruut (sündinud xx. xxxxxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol 31. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-10446 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Mihkel Kirsipuu kassatsioonkaebuselt 26. juulil 2010 tasutud kautsjon 1661 (üks tuhat kuussada kuuskümmend üks) eurot 70 senti (26 000 (kakskümmend kuus tuhat) krooni) osaühingu Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co kontole nr 221013864232 (Swedbank).
1.Mihkel Kirsipuu (hageja) esitas 19. märtsil 2008 Harju Maakohtule hagi Lilja Silvia Kruuti (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista lepingurikkumisest tuleneva kahju 2 600 000 krooni, 476 632 krooni suuruse viivise kahju hüvitamata jätmise eest ajavahemikus 20. juunist 2006 kuni hagi esitamiseni ning viivise 0,03% päevas kahju hüvitamata jätmise eest alates hagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni. Hagiavalduse järgi kasutab hageja 28. oktoobril 1976 Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingu alusel Tallinnas Lootuse pst 113 asuvas elamus korterit nr 2. Elamu tagastati omandireformi käigus kostjale, kes kanti 29. novembril 2001 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Kostja võõrandas kinnisasja
22.detsembril 2003 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu alusel 900 000 krooni eest Osaühingule BRT Invest (kolmas isik I) ja koormas selle tasuta 99-aastase tähtajaga kasutusvaldusega Osaühingu Reinhard Varahaldus (kolmas isik II) kasuks. Hageja sai teate eelnimetatud lepingute sõlmimisest
29.detsembril 2003. 12. veebruaril 2004 sai kostja hagejalt notariaalselt tõestatud ostueesõiguse teostamise avalduse. 15. märtsil 2004 kanti kolmas isik I kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse ning kolmanda isiku II kasuks seati kasutusvaldus tähtajaga 99 aastat. 31. märtsil 2004 esitas hageja kostja ja kolmandate isikute vastu hagi kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute kannete
tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks ning kohustuse täitmata jätmise tuvastamiseks. Riigikohus jättis 20. juuni 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06 hageja nõuded kannete muutmiseks ning uute kannete tegemiseks nõusoleku andmise kohustuse olemasolu tuvastamiseks rahuldamata. Riigikohtu otsuse kohaselt on võlaõigusliku ostueesõiguse teostamise praktiliseks tagajärjeks võimalus esitada müüja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kostja kohustus kõnealuse müügilepingu alusel andma hagejale kinnistu üle ja tegema võimalikuks kinnistu omandi ülemineku. Kostja jättis selle kohustuse täitmata. 31. augustil 2006 koostatud eksperdiarvamuse järgi on kinnisasja turuväärtus 3 500 000 krooni, kinnisasja müügilepingujärgne hind on 900 000 krooni. Hageja arvates on tema kahjuks nende summade vahe, st kostja võlgneb hagejale lepingurikkumise tõttu 2 600 000 krooni. Samuti on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamisega viivitamise eest viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tema vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejale kahju tekitanud, sest ei ole müügilepingut rikkunud. Kinnisasja ei olnud võimalik hagejale võõrandada tema enda käitumise tõttu. Pärast kinnisasja müüki ja kasutusvalduse seadmist arvestas kostja ka sellega, et kui hageja soovib ostueesõigust teostada, saab ta notarile sellekohase avalduse esitamisel astuda ostja asemel müügilepingusse. Lisaks on hageja nõue vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega. Hageja on kaotanud õiguse lepingust taganeda ja/või nõuda täitmise asemel kahju hüvitamist, kuna ta ei ole teinud taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast võimalikust lepingurikkumisest teadasaamist. Hageja pidi teadma kostja võimalikust lepingurikkumisest juba alates talle lepingute sõlmimisest teatamisest 29. detsembril 2003. Hageja tugineb seega alusetult kinnistu turuväärtusele 2006. aasta seisuga. Kinnistu väärtuse tuvastamisel tuleb aluseks võtta kinnisasja müügihind selle võõrandamisel. Kui lähtuda kinnisasja turuväärtusest 2006. aastal, siis ei ole kinnisvara turuväärtuse tõusust tingitud hinnatõus käsitatav kahjuna. Hageja meelevaldselt tuletatud hinnatõus on oletuslik ja hüpoteetiline. Isegi kui hagejale tekkis kahju, siis on see põhjustatud hageja enda tegevusest. Kuna hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu, on alusetu ka hageja viivisenõue. Hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt kahju hüvitamist nõudnud. Seega on viivisenõue alates 20. juunist 2006 igal juhul põhjendamatu.
3.Harju Maakohus jättis 13. mai 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võlaõigusseaduse (VÕS) § 244 lg-s 3 sätestatuga vastuolus kostja käsitus, et hagejal oli võimalik teostada ostueesõigust ka enne kinnisasja müümist kolmandale isikule I. Tuvastatud on, et hageja ja kostja pidasid enne kinnisasja võõrandamist läbirääkimisi müügilepingu sõlmimiseks, kuid lepingu olulistes tingimustes kokkuleppele ei jõutud. Seega ei tulenenud VÕS § 14 lg 3 järgi neile läbirääkimistest õiguslikke tagajärgi. Kostja lepingurikkumine on ilmselge. Hagejal oli omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 121 lg 10 järgi õigus teostada ostueesõigust. Hageja teostas ostueesõigust VÕS §-s 250 sätestatud tähtaja jooksul ning hageja ja kostja vahel tekkis VÕS § 244 lg 1 alusel kehtiv müügileping samadel tingimustel 22. detsembril 2003 sõlmitud müügilepinguga. VÕS § 208 lg 1 järgi on müüja üheks põhikohustuseks teha
võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, millele vastavad ostja kohustused tasuda müüjale ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Kostja ei saanud sellist müügilepingujärgset kohustust täita (see on õiguslikult võimatu), sest 22. detsembril 2003 sõlmitud asjaõiguslepinguga oli kinnisasja omandiõigus läinud üle kolmandale isikule I. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja nõuab VÕS § 135 lg 2 järgi hinnavahe hüvitamist. Viidatud sättest tuleneb, et kui kahjustatud lepingupool taganeb lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind. VÕS § 135 lg 2 kohaldamine eeldab, et kahjustatud lepingupool on lepingust taganenud. Hageja loeb end taganenuks kostjaga sõlmitud müügilepingust alates 21. juunist 2006, st alates viidatud Riigikohtu otsusele järgnevast päevast, ning taganemine toimus järelduslikult kahjunõude esitamisega kostjale. Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab sõltuvalt asjaoludest vaadelda järeldusliku (konkludentse) taganemisena lepingust, kuid oluline on tuvastada sellekohase tahteavalduse tegemine (nõude esitamine) teisele lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Hageja ei ole esitanud taganemisavaldust VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud mõistliku aja jooksul. Hageja pidi kostja lepingurikkumisest teada saama hiljemalt Tallinna Linnakohtu 17. märtsi 2005. a otsusest, millega jäeti rahuldamata hageja nõuded kolmandate isikute vastu ning tuvastati, et kostja ei ole täitnud 22. detsembri 2003. a müügilepingust ja hageja ostueesõiguse teostamise avaldusest tulenevat kohustust teha võimalikuks kinnisasja omandi üleminek hagejale. Hageja oli juba ostueesõiguse teostamise avalduse tegemise ajal teadlik, et lisaks nimetatud müügilepingule sõlmiti ka asjaõigusleping ning kolmas isik I ei soostu kinnistu omandiõigust loovutama. Samuti pidi hageja teadma VÕS § 244 lg 1 sisust. Riigikohtu otsus ei tekita, muuda ega lõpeta hageja õigusi kostja suhtes, selles üksnes konstateeritakse lepingupoolte olemasolevaid õigusi ja kohustusi. Hageja tegi tuvastatud asjaoludel taganemisavalduse 2007. aasta novembris, s.o ligikaudu 2 aastat ja 8 kuud pärast kostja lepingurikkumisest teadasaamist. Kui lähtuda sellest, et hageja taganes müügilepingust
21.juunil 2006, oleks viivituse pikkuseks enam kui 15 kuud. Seega on hageja taganemise õiguse VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud ning kahju hüvitamise nõude esitamine VÕS § 135 lg 2 järgi on välistatud. Isegi juhul, kui hageja ei oleks VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi kaotanud õigust müügilepingust taganeda, oleks taganemise õigus välistatud VÕS § 6 lg-s 2 (samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § s 138) sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja käitumine on olnud vastuoluline ning vähemalt üheks taganemisõiguse teostamise eesmärgiks oli kostjale kahju tekitamine. Riigikohtu otsusega lõppenud kohtuvaidluses nõudis hageja kostjaga sõlmitud müügilepingu täitmist. Pärast kohtumenetlust otsustas hageja aga kostjaga sõlmitud müügilepingust taganeda. Võlaõigusseadus ei välista otseselt õigust muuta valitud õiguskaitsevahendit, kuid see peab olema kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja pidi nii ostueesõiguse teostamisel kui ka 31. märtsil 2004 hagiavalduse
esitamisel eeldama või võimalikuks pidama, et kostjal võib osutuda võimatuks täita hagejaga sõlmitud müügilepingut. VÕS § 108 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei või võlausaldaja kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Vaatamata sellele esitas hageja kostja vastu täitmisnõude. Sellises olukorras võis kostja eeldada, et hageja ei kasuta enda taganemisõigust. Seetõttu ei peaks kostja kandma ka riske, mis kaasnevad kinnisasja turuhinna tõusuga ajavahemikus, mil hageja püüdis oma täitmisnõuet realiseerida. Eeltoodud asjaoludel soovib hageja hinnavahe hüvitamise nõude esitamise abil sisuliselt rikastuda, mis on vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahju (hinnavahe) hüvitamise vajadus tekkis vähemalt osaliselt hageja enda tegevuse tagajärjel - alusetuks osutunud täitmisnõude esitamise tõttu kohtule. Hageja saanuks nõuda kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist ka Riigikohtu 20. juuni 2006. a otsusega lõppenud kohtuvaidluses. Hageja saab jätkuvalt sellise nõude esitada, kuid nõude aluseks ei saa olla VÕS § 135 lg 1 või 2. Samuti on küsitav, kas pärast taganemisõiguse lõppemist VÕS § 118 lg 1 kohaselt säilib võlausaldajal nn suur kahju hüvitamise nõue (täitmise asemel esitatav kahju hüvitamise nõue). Kuivõrd hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, on alusetu ka esitatud viivisenõue. Kuivõrd hageja on kaotanud õiguse nõuda kinnisasjade hinnavahe hüvitamist, ei ole vaja käsitleda kostja vastutuse ulatust ja kahju suurust.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, kuid loobus sellest ringkonnakohtu istungil.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja lõpetas menetluse vastuapellatsioonkaebuse osas, võttes kostja vastuapellatsioonkaebusest loobumise vastu.
6.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Muu hulgas esitas kostja aegumise vastuväite.
8.Riigikohus tühistas 23. veebruari 2010. a otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja muutis kohtuotsuse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja saatis asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt eksis maakohus VÕS § 118 lg 1 ja TsÜS § 138
kohaldamisel. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus lepingut, kui jättis kinnisasja omandiõiguse ostueesõigust teostanud hagejale üle andmata. Samuti leidis maakohus õigesti, et ekslik on kostja arusaam, nagu oleks hagejal olnud võimalik ostueesõigust teostada ka enne kinnisasja müügilepingu sõlmimist. Maakohus jättis asja lahendamisel õigesti käsitlemata kostja väited poolte varasemate läbirääkimiste kohta müügilepingu sõlmimiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja taganes konkludentselt kostjaga sõlmitud müügilepingust. Lähtudes hageja huvides Ameerika Ühendriikides tegutsenud advokaadi M. A. Aiello e-kirjast, milles ta kinnitas, et esitas kostjale nõude, saab lugeda lepingust taganemise avalduse tegemise ajaks
23.novembri 2007. Poolte varasemaid vestlusi ei saa võrdsustada kahjunõude esitamisega, kuna õiguslikke tagajärgi saavad kaasa tuua üksnes selgelt ja tingimusteta väljendatud tahteavaldused. Õige ei ole maakohtu järeldus, et 2007. a novembriks oli VÕS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud lepingust taganemise mõistlik tähtaeg lõppenud. Lepingute puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest kahjustatud pool ei saa esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral on kahju hüvitamise nõue. Sellest, et kostja ei täida ostueesõiguse tagajärjel tekkinut müügilepingut, sai hageja teada hiljemalt
31.märtsil 2004, kui hageja esitas kostja ja kolmandate isikute vastu hagi. Nimetatud ajast kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 20. juunil 2006 nõudis hageja müügilepingu täitmist, kuna hagejal ei olnud selgust, et müügilepingu täitmine on võimatu. Kostja kui lepingut rikkunud pool võis arvestada, et hageja ei kasuta oma taganemisõigust mõistliku aja jooksul pärast täitmise võimatuse ilmnemist. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pea VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olema lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg. Hageja kinnisomandi üleandmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 146 lg 5). Hageja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja oli saanud 13. märtsil 2004 ostueesõiguse teostamise avalduse (VÕS § 82 lg 3, TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2). Hageja taganes lepingust 23. novembril 2007 ja selleks ajaks ei olnud mõistlik tähtaeg möödunud, st taganemine on kehtiv. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest ühelt poolt leidis maakohus, et hageja pidi esitama alternatiivselt kahju hüvitamise nõude, teiselt poolt aga seda, et hageja käitus kahju hüvitise nõuet esitades hea usu põhimõtte vastaselt. Hagejal oli õigus valida, millise õiguskaitsevahendi ta valib oma õiguste kaitsmiseks. Maakohus oletas paljasõnaliselt, et hageja taganes lepingust kostjale kahju tekitamise eesmärgil. Samuti ei taotlenud hageja sellega rikastumist, sest VÕS § 135 lg 2 alusel oli hagejal õigus hinnavahet kahjuna nõuda. Kuna hageja teostas kinnistu suhtes asjaõigusliku toimeta ostueesõigust, oli pärast ostueesõiguse teostamist kostjal sama ostueesõigusega koormatud asja suhtes kaks sama sisuga müügilepingut: müügileping algse ostjaga ning ostueesõiguse teostamise tagajärjel tekkinud sama sisuga müügileping hagejaga (VÕS § 244 lg 1). Eelduslikult pidi hageja aru saama, et kostja suudab neist täita vaid ühe ja omandi ülekandmisel ostueesõiguseta isikule osutub kohustuse täitmine hagejale võimatuks. Hageja kahju hüvitamise nõue ei muutunud sissenõutavaks 31. märtsil 2004. Puuduvad
eeldused VÕS § 82 lg 3 kohaldamiseks, sest kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks ajast, mil hageja teadis või pidi teadma, et kostjal on võimatu kinnistu omandit üle kanda. Hiljemalt kolmandate isikute suhtes omandi ja tasuta kasutusvalduse sissekannete tegemise ajast kinnistusraamatusse 15. märtsil 2004 pidi hageja aru saama, et kostja omandi ülekandmise kohustuse täitmine on võimatu. Nimetatud päevale järgnevast päevast muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ja selle aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Kohustuse täitmise nõudega hagi esitamine 31. märtsil 2004 peatas küll kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei peatanud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Seega oli hageja kahju hüvitamise nõue
23.novembriks 2007 aegunud. Kuna kostja taotles nõudele aegumise kohaldamist, tuleb hageja nõue jätta sel põhjusel rahuldamata. Hageja sai nõude aegumist vältida alternatiivse nõude esitamisega kohustuse täitmise kõrval juhuks, kui kohus jätab kohustuse täitmise nõude rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu pole alust rahuldada ka viivise nõuet. Kostja esitas hagile aegumise vastuväite esimest korda Riigikohtus ja taotles seda ka asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu istungil. Õige ei ole hageja väide, et kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, kuna kostja rikkus tahtlikult omandi üleandmise nõuet. Hageja arvates süüdistas kostja hagejat ebakorrektses käitumises, andis kinnistu valduse lepinguga kohe üle kolmandale isikule, ei tunnistanud eelnevas menetluses hageja nõuet, pakkus hagejale poolt kinnistut ja taotles hagejale kinnistu omandi üleandmisele suunatud notariaalse tehingu aja edasilükkamist, mille tagajärjel kanti vahepeal kinnistusraamatusse kolmandad isikud. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Hageja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja rikkus heade kommete vastase tegevuse või oma tegevusetusega kohustuse täitmise nõuet. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 2 järgi on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud, ei ole kostja menetlusõigusi pahauskselt teostanud, kuid aegumise taotluse hilise esitamise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 3 alusel kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäi apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, samuti menetluskulude jaotuse osas,
ning teha asjas tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt TsÜS § 146 lg-t 1 ja jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 146 lg 4, mille järgi on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist puudutavate asjaolude ja tõendite kohta, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Kostja rikkus tahtlikult oma põhikohustust, sest, olles teadlik hageja ostueesõigusest, andis kostja kohe pärast 22. detsembri 2003. a tehingutest hagejale teatamist kinnistu valduse kolmandale isikule üle ning käsutas kinnistut enne ostueesõiguse teostamise tähtaja möödumist. Samuti jäeti sõlmimata ostueesõiguse täitmist tagav kokkulepe. Kostja rikkus tahtlikult heade kommete vastaselt oma põhikohustust, sest arvas pärast ostueesõiguse teostamist, et hageja ei pea saama kinnistu omanikuks samadel tingimustel, milles kolmandate isikutega 22. detsembril 2003 kokku lepiti, sh kogu kinnistu omanikuks. Kuna hageja ei nõustunud kostja tingimustega, soovis kostja hagejat 22. detsembril 2003 tehtud tehingutega karistada. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 200 lg-t 2, kui ei jätnud pärast kassatsiooniastme läbimist esitatud aegumise vastuväidet tähelepanuta. TsMS § -st 2 ja § 200 lg-st 2 tuleneb koosmõjus keeld kohaldada aegumist, kui sellekohane vastuväide esitatakse olukorras, kus vaidlus on juba kord kassatsiooniastme läbinud. Kuna kostja ei esitanud varem menetluses aegumise vastuväidet, käitus ta vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus sai aegumist TsMS § 651 lg 2 järgi kohaldada, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, sest sellega väheneb hageja vara, st piiratakse põhiseaduse § -s 32 sätestatud põhiõigust, ning jätta TsMS § 651 lg 2 kui põhiseadusega vastuolus olev säte asjas kohaldamata.
11.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus jättis õigesti kohaldamata TsÜS § 146 lg 4 ja põhjendas oma seisukohta. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes pahatahtlikult. Kostja pakkus enne kolmandale isikule kinnistu müümist kinnistut müüa ka hagejale. Pooled leppisid kokku väiksemas ostuhinnas, kui kostja algul saada soovis, kuid sellest hoolimata ei olnud hageja nõus kinnistust enda kasutuses olevat osa sellise hinnaga ostma. Seega tegi kostja kõik endast oleneva, et anda hagejale kui ostueesõigust omavale isikule võimalus saada tema kasutuses oleva kinnisasja osa omanikuks. Poolte vahel jäi leping sõlmimata hageja enda pahatahtliku käitumise ja hageja niigi allakaubeldud ostuhinna tasumata jätmise tõttu. Sellises olukorras otsustas kostja sõlmida müügilepingu kolmanda isikuga, uskudes, et hageja saab ostueesõigust teostades astuda lepingusse kolmanda isiku asemele ning nõuda kinnistusraamatu kande muutmist. Kostja oli hageja ostueesõiguse avalduse saamise järel nõus sõlmima asjaõiguslepingu, kuid kinnistu omandanud kolmas isik keeldus omandi üleandmisest. Samuti toetas kostja eelmises vaidluses hageja positsiooni saada kinnisasja omanikuks ning kostja soovil tegi kolmas isik hagejale ettepaneku muuta kinnistusraamatu kannet ning kanda kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse sisse hageja, kui ta tasub pool ostuhinda.
Põhjendamatu on hageja väide, et ringkonnakohus ei saanud aegumist TsMS § 200 lg 2 järgi kohaldada ja TsMS § 651 lg 2 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Hageja soovib hagiga alusetult rikastuda. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et hageja taganes lepingust mõistliku aja jooksul ja et Ameerika Ühendriikide advokaadi M. A. Aiello e-kirja saab lugeda lepingust taganemise avalduseks. M. A. Aiellol puudus esindusõigus ning hageja teadis, et kostja oli määranud endale esindaja Eestis. Seega saab lepingust konkludentselt taganemise avalduseks pidada hageja 19. märtsil 2008 esitatud kahju hüvitamise hagi. Kui hageja esitas 31. märtsil 2004 lepingu täitmise hagi, sai kostja mõistlikult eeldada, et hageja ei tagane lepingust. Lepingust taganemine ca neli aastat pärast lepingurikkumisest ning üks aasta ja üheksa kuud pärast Riigikohtu eelmises asjas tehtud otsusest teada saamist ei ole toimunud mõistliku aja jooksul.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud ja kas ringkonnakohus sai asjas aegumist kohaldada, kui kostja esitas aegumise vastuväite ringkonnakohtule alles siis, kui ringkonnakohus vaatas asja uuesti läbi pärast seda, kui Riigikohus oli ringkonnakohtu otsuse tühistanud.
14.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et menetlusökonoomia põhimõtet arvestades peab menetlusosaline esitama kohtumenetluses nõude aegumise vastuväite üldjuhul viivitamata. Menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 järgi esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised TsMS § 329 lg 2 järgi esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Kostja peab TsMS § 394 lg 2 p 3 järgi andma kohtule teada kõik oma taotlused ja väited juba vastuses hagile. Seejuures peab menetlusosaline TsMS § 200 lg 1 järgi kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Kohus peab asja läbi vaadates arvestama TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesannet lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi peab kohus selgitama juba eelmenetluses välja nii hageja nõuded kui ka menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning menetlusosaliste taotlused. Kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal TsMS § 200 lg 2 järgi õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kui menetlusosalistel ei ole taotlusi asja sisulise arutamise täiendamiseks või kui kohus jätab taotluse rahuldamata, lõpetab kohus TsMS § 401 lg 4 järgi asja sisulise arutamise ning kuulab TsMS § 402 järgi menetlusosalise soovil ära kohtuvaidluse. Ülaltoodut arvestades saab menetlusosaline esitada ka aegumise vastuväite tsiviilasja sisulise
arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel TsMS § 66 järgi üldjuhul õigust menetlustoimingut hiljem teha, sõltumata sellest, kas teda sellise tagajärje eest enne hoiatati. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite pärast kohtu määratud või TsMS §-dest 329-330 tuleneva tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega peab kohus jätma hilinemisega esitatud aegumise kohaldamise taotluse eelduslikult tähelepanuta. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostja, kes põhjustab TsMS §-de 329-330 järgi hilinenult esitatud aegumise vastuväitega menetluse venimise selle tõttu, et kohus arvestab mõjuval põhjusel hilinenult esitatud aegumise vastuväidet TsMS § 331 lg 1 järgi, kannab TsMS § 169 lg 1 järgi ka menetluse venimisest tingitud menetluskulud.
15.Kui menetlusosaline vaidlustab maakohtu otsuse, võib ta TsMS § 631 lg 1 järgi tugineda apellatsioonkaebuses üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Samas on poolel TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda ringkonnakohtus ka aegumise kohaldamist, isegi kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. TsMS § 639 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei määratle selgelt, millise ajani saab menetlusosaline esitada apellatsioonimenetluses aegumise vastuväite, leiab kolleegium, et arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult ning TsMS § 651 lgs 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Üldjuhul võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva jooksul, alates maakohtu otsuse talle kättetoimetamisest, ning selle aja jooksul võib ta TsMS § 634 lg 1 järgi ka kaebust muuta ja täiendada, mh laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud. Kolleegiumi arvates tuleb ka aegumise vastuväide ringkonnakohtus esitada üldjuhul kas apellatsioonkaebuses või apellatsioonkaebuse muutmise avalduses ning pärast apellatsioonitähtaja möödumist ei saa apellatsioonimenetluses apellant enam aegumise kohaldamist taotleda. Pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustab kohus TsMS § 641 lg 1 järgi vastustajat koos apellatsioonkaebuse kättetoimetamisega apellatsioonkaebusele kohtu määratud ajaks kirjalikult vastama ning oma vastuses peab vastustaja TsMS § 642 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi märkima, kas ta peab
kaebust õigeks või vaidleb sellele vastu ning millised on tema vastuväited kaebuse nõudmiste ja põhjenduste kohta ning asjaolud, millele ta tugineb. Seega tuleb vastustajal kolleegiumi arvates apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist taotleda hiljemalt kohtu määratud vastuse ja seisukohtade esitamise viimasel päeval.
16.Kui pool ei ole maa- ega ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda. Kui aga Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, jätkub menetlus ringkonnakohtus TsMS § 693 lg 1 esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Seega juhul, kui asja menetlus jätkub ringkonnakohtus pärast kassatsioonimenetlust, ei saa menetlusosalised enam aegumise vastuväidet esitada, kui apellatsioonkaebuse esitamise või apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg on möödunud.
17.Praeguses asjas nähtub toimiku materjalidest, et hageja esitas 12. juunil 2009 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles märkis mh, et ta taganes poolte lepingust konkludentse tahteavaldusega, s.o kahju hüvitamise nõude esitamisega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat või tahtliku rikkumise korral TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat (II kd, tl 118-123). Kostja esitas 6. juulil 2009 vastuapellatsioonkaebuse (II kd, tl 135-144) ja vastuse hageja apellatsioonkaebusele (II kd, tl 146-151), millest kummaski ei taotlenud kostja aegumise kohaldamist. Seega ei vaielnud pooled apellatsioonimenetluses hageja nõude aegumise üle. Pärast seda, kui Riigikohus tühistas ringkonnakohtu 15. oktoobri 2009. a otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja muutis kohtuotsuse põhjendusi, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, esitas kostja 16. juuni 2010. a kohtuistungil hagile aegumise vastuväite nii suuliselt (II kd, tl 77-79) kui ka kirjalikus kohtukõne kokkuvõttes (III kd, tl 62-70). Kolleegium leiab, et selles menetlusstaadiumis ei saanud kostja ülalnimetatud põhjendustel aegumise kohaldamist ringkonnakohtus enam taotleda ja ringkonnakohus pidi jätma kostja taotluse tähelepanuta, sest see oli esitatud hilinemisega.
18.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 146 lg 4, märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendades TsMS § 442 lgs 8 sätestatud nõudeid. Ringkonnakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja esitatud asjaolud ei anna alust kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon osaühingule Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.