lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-08-73052/23

Võlaõigus › Alusetu rikastumine

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 07.05.2010

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-08-73052/23
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Alusetu rikastumine
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
07.05.2010
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2393
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
AÕS § 72 lg 1, 2, 3, 5Kaasomandi valdamine ja kasutamineVÕS § 113 lg 1ViivisAÕS § 68 lg 1Omandi mõisteTsMS § 171 lg 1Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisusedTsMS § 371 lg 1Hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusedTsMS § 428 lg 1Menetluse lõpetamise alusedTsMS § 652 lg 1Apellatsioonimenetluses arvestatavad asjaolud ja tõendidTsMS § 654 lg 6Ringkonnakohtu otsuse sisu

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-08-73052/11Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja04.11.2009

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-2-1-137-10Riigikohus20.12.2010

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Kaupo Paal, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.mai 2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-73052

Tsiviilasi

Toomas Noorvälja hagi Enn Kareda vastu 479 501 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.novembri 2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Noorvälja apellatsioonikaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Toomas Noorväli (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX X-X XXXXXXX), esindaja adv Indrek Lillo Kostja Enn Kareda (ik XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX

X-X XXXXXXX)

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

479 501 krooni

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 04.novembri 2009 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Kõik esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad hageja, Toomas Noorvälja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja
  • 17.07.20262-26-111516/11Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20262-26-10708/6Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja
  • 15.07.20262-26-3243/4Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus
  • 14.07.20262-26-12320/8Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 14.07.20262-25-121675/9Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
TsÜS § 149Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused

1.Toomas Kareda esitas 04.11.2008 kohtule hagi Enn Kareda vastu 479 501 krooni ja viivise saamiseks. Avalduse kohaselt kuulub poolte kaasomandisse Tallinnas, XXXXXXXXXX XX/XXXXXX X asuv kinnistu. Kaasomanike vaheline kasutuskord on kindlaks määratud 30.09.1999 Tallinna Linnakohtu otsusega ja selle järgi on hageja kasutuses 98,7 m2 ning kostja kasutuses 189,3 m2 ehitiste kasulikku pinda. Seega kasutab kostja hageja omandiosa arvelt 45,3 m2 rohkem pinda, kui näeb ette temale kuuluv omandiosa. Hageja ei ole sellise olukorraga nõus ning on korduvalt nõudnud, et kostja hüvitaks hagejale osa, mille võrra kostja kasutab oma kaasomandi osast suuremat pinda. Kostja ei ole nõus hageja nõuet rahuldama.
2.Kostja kasutab hagejale omandiõiguse alusel kuuluvat kaasomandi osa ning omandab seeläbi kasu, mis kuulub hagejale. Seega peab kostja tasuma asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 ning § 72 lg-te 1 ja 2 alusel hagejale tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest kohalikku keskmist üürihinda. Üüritava pinna keskmine hind kasutuskorra kindlaksmääramisest 2000.a kuni 2006.a on olnud 100 kr/m2 eest. 2006.a algusest on keskmine üürihind 115 kr/m2 eest. Kostja on kohustatud tasuma hagejale kuni 31.12.2005 igakuiselt 4530 krooni ning alates 01.01.2006 igakuiselt 5 209,50 krooni. Vastava hüvitise oleks kostja pidanud hagejale välja maksma igakuiselt. Kuna ta ei ole seda teinud, siis peab ta tasuma seadusega võlasuhtele kindlaksmääratud viivist. Hagi esitamise aja seisuga oli kogunenud viivist 200 680,25 krooni ning alates 05.11.2008 on viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras summast 479 501 krooni kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kostja vastus
3.Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel on kindlaks määratud kinnistu kasutuskord ning pooled on kokku leppinud nende kasutuses olevalt osalt saadava võimaliku vilja kuuluvuses. Enne Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsust sõlmisid pooled 20.09.1988 lihtkirjaliku elamu kasutuskorra lepingu, milles leppisid kokku elamu olemasolevate ja projektijärgselt ehitatavate ruumide kasutuskorra vastavalt 1985.a kinnitatud rekonstrueerimise projektile. Just selles kasutuskorra lepingus kokkulepitu ja väljakujunenud kasutuskorra alusel määras Tallinna Linnakohus 30.09.1999 otsusega kindlaks majavalduse ja elamumaa kasutamise korra poolte vahel ning selliselt on elamut kasutatud 1988.aastast käesoleva ajani. Käesoleval ajal on kostja kasutuses rohkem kasulikku pinda seetõttu, et kostja ehitas vastavuses 20.09.1988 lepinguga juurdeehituse, kuid hageja omapoolset juurdeehitust ei teinud. 1988.a sõlmitud kasutuskorra lepinguga leppisid pooled kokku nii selles, et kummagi kaasomaniku poolt ehitatud juurdeehitus jääb selle ehitanud kaasomaniku kasutusse kui ka selles, et kaasomaniku kasutuses olevalt osalt saadav võimalik kasu ja viljad kuuluvad sellele kaasomanikule, kelle kasutuses vastav osa on. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
4.Kostja ei ole alusetult rikastunud ega asja kasutamisest vilja omandanud. Hagejal puudub alus nõuda väidetavalt saadava vilja hüvitamist kostja poolt ehitatud ja poolte kokkuleppe kohaselt kostja kasutusse jäänud juurdeehituse kasutamise eest, sest vastav nõue on kasutuskorra lepingus kokkulepitu kohaselt välistatud. Kostja ei ole suurema pinna kasutamisest kasu saanud. Kostja ei ole enda poolt elukohana kasutatavat pinda

mitte kellelegi välja üürinud ega ole selle kasutamisest ka vilju saanud, mistõttu on hageja nõue alusetu. Kuni käesoleva hetkeni ei ole kostja poolt ehitatud juurdeehituse ehitustöid lõpetatud ja juurdeehitusel puudub kasutusluba. Seega ei saa juurdeehituses olevaid ruume kasutada ei hageja, kostja ega ükski kolmas isik ning juurdeehituse pinda ei saa sel põhjusel arvestada kostja kasutuses oleva pinnana. Hageja nõue on kogu ulatuses aegunud. Kostja vaidles vastu ka hageja nõude suurusele. Hageja ei ole väidetava kohaliku keskmise üürihinna suuruse kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Hageja ei ole tõendanud, et pinda on üldse võimalik välja üürida ja millise üüripinnaga on tegemist, sest erinevatel ruumidel on erinev üürihind. Seadusest ja poolte kokkuleppest ei tulene, et kostja peaks hagejale makseid tegema igakuiselt. Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 ja VÕS § 113 lg 1 kohaselt oli 01.07.2002 – 01.05.2004 seadusjärgseks intressimääraks 7%, mitte 14%, nagu leiab hageja. Esimese astme kohtu otsus

5.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle asjas faktiliste asjaolude üle, mis puudutavad poolte poolt kinnistu ja selle oluliste osade kasutamist. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte omandis on XXXXXXXXXX XX/XXXXXX X asuv kinnistu võrdsetes mõttelistes osades. Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja kasutada on kinnistul asuvast elamust 98,7 m2 ja kostja kasutuses 189,3 m2 kasulikku pinda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltel peaks olema kasutada võrdne osa kasulikku pinda ning kas kostja on kohustatud hagejale tasuma tema kasutuses oleva kasuliku pinna osa eest, mis ületab poolt elamu kasulikust pinnast.
6.AÕS § 68 lg 1 ning § 71 lg-te 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 ning § 62 lg-te 1 ja 4 koostoimest järeldub, et kaasomanikel on omavahelistes suhetes omaniku õigused ja need õigused ulatuvad kinnisasja puhul kogu kinnisasjale, s.h selle olulistele osadele. Kaasomandi kasutamine on piiratud AÕS § 72 lg 3 järgi üksnes teiste kaasomanike kasutusõigusega. Täielik õiguslik võim asja üle tähendabki seda, et omanikul on õigus otsustada asja kasutusviisi ja isikute üle, kes seda kasutavad. Õige on hageja väide, et omanikul on õigus oma asja kas ise kasutada või lubada seda kasutada kolmandatel isikutel kas tasuta või tasu eest. Sama põhimõte kehtib ka kaasomanike puhul. Olukorras, kus kaasomaniku kasutuses ja valduses on suurem osa kaasomandi mõttelisest osast kui talle tegelikult kuulub, on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt selle kasutamise eest tasu. Tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa välja üürinud või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandiosast suuremat osa välja üürida, vaid asjaolust, et ühe kaasomaniku kasutuses on kaasomandi osast suurem osa. Kaasomanikul on õigus nõuda kasutuseelise rahalist hüvitamist. Riigikohus on 09.10.1997 otsuses nr 3-2-1-111-97 ja 21.12.2004 otsuses nr 3-2-1-143-04 asunud seisukohale, et juhul, kui kaasomanike vahel puudub kokkulepe kaasomandis oleva asja kasutamise kohta ning see määratakse kindlaks selliselt, et ühe kaasomaniku kasutusse jääb tema omandiosast suurem osa, tuleb tal maksta teistele kaasomanikele, kelle kasutusse jääb nende omandiosast väiksem osa, hüvitist.
7.Kaasomandi kasutamine toimub AÕS § 72 lg 1 järgi kaasomanike kokkuleppel. Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/21-5060/98 on määratud kindlaks vaidlusaluse kinnistu kasutuskord poolte vahel. Kohtuotsusega on kindlaks määratud, millist osa kinnistust ja milliseid kinnistu olulise osa (ehitis) osasid saavad pooled kasutada. Kohtuotsusega on juurdeehitis jäetud kostja kasutusse. Kohtuotsuses ei ole kindlaks määratud, et hagejal oleks õigus saada kostjalt hüvitist.
8.Õige ei ole kostja väide, et kaasomanike vahel on siiani kehtiv lihtkirjalik leping kaasomandi kasutamise kohta, sest lepingut ei ole muudetud ega lõpetatud.

Kaasomanike vahel sõlmitud lihtkirjalikku kaasomandi kasutamise kokkulepet on kohtuotsusega muudetud ja järelikult see ei kehti enam. Kaasomanike kokkuleppeks AÕS § 72 lg 1 mõttes tuleb pidada Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsust. Järelikult on kaasomanike vahel kehtiv kokkulepe, mis ei sätesta kostja kohustust tasuda hagejale hüvitist tema kaasomandi osast suurema osa kasutamise eest. Seetõttu ei ole hageja nõue põhjendatud.

9.Hageja nõue ei saa rajaneda alusetu rikastumise sätetele, sest alusetu rikastumise puhul puudub igasugune õiguslik alus soorituse tegemiseks või see on hiljem ära langenud. Kaasomaniku nõue teiste kaasomanike vastu saab rajaneda AÕS § 72 lg 2 või kaasomanike kokkuleppele. Käesoleval juhul on poolte vahel olemas kokkulepe, mis reguleerib poolte vahelisi õigusi. Kui poolte vahel oleks kaasomandi kasutamise kokkulepe, mis sätetaks tasu maksmise kohustuse, oleks hagejal õigus nõuda ka tasu.
10.Asjaolu, et juurdeehitisel puudub kasutusluba ja seetõttu ei saa kumbki kaasomanik seda kasutada, ei ole käesolevas vaidluses oluline. Kasutusloa väljastamine on haldustoiming, millega kohalik omavalitus fikseerib, et ehitamine on toimunud vastavalt ehitusprojektile või muudele kohaliku omavalitsuse pool seatud ning õigusaktides sätestatud tingimustele. Kasutusloa olemasolu või puudumine ei oma kaasomanike vaheliste omanikusuhete pinnalt mingisugust tähtsust, sest ei anna kaasomanikule õigustust teise kaasomaniku kasutusõiguse piiramiseks.
11.Hagi ei ole aegunud. Hageja nõue rajaneb AÕS § 72 lg-le 2 ning seega saab hageja nõuda kohustuse täitmist TsÜS § 149 alusel kümme aastat alates nõude sissenõutavaks muutmisest. Apellatsioonkaebus
12.Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus (vaheotsus), millega tunnustada hageja nõude põhjendatust ning saata asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.
13.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue kostja vastu on välistatud seetõttu, et hageja ja kostja on selle välistanud omavahelise kokkuleppega. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999 kohtuotsust kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramiseks tuleb käsitleda kaasomanike vahelise kokkuleppena. Kui pooled ei saavuta omavahelist kokkulepet, siis saavad nad taotleda kasutuskorra kindlaksmääramist kohtu poolt, kuid selles küsimuses tehtud kohtuotsus ei ole kokkulepe, vaid võib seda üksnes asendada. Eelnimetatud kohtuotsusega määrati kindlaks kaasomandi kasutuskord ning asjas ei menetletud vaidlusaluse hüvitise nõuet. See, et pooled siis ei nõudnud vastava hüvitise kindlaksmääramist, ei anna alust väita, et hageja oleks olnud nõus sellega, et kostja kasutab suuremat pinda ja seda tasuta. Väga raske on leida loogilist põhjust, miks oleks pidanud kostja saama oma omandiosast suurema pinna oma kasutusse tasuta. Viidatud kohtuotsuses ei ole märgitud, et kostjal on võimalik omandiosast suuremat pinda tasuta kasutada. See, milline kaasomanik saab oma kasutusse tema omandiosast suurema pinna, selgub pärast kohtuotsuse tegemist ning alles pärast seda on ühel kaasomanikul võimalik esitada sellest tulenevaid nõudeid teise kaasomaniku vastu. Kohus on sisuliselt võtnud hagejalt võimaluse pöörduda selles küsimuses kohtusse, kuna on leidnud, et see küsimus on lahendatud juba varasema kohtuotsusega. Iseenesest lubab TsMS § 371 lg 1 p 4 tõepoolest keelduda hagi menetlusse võtmisest, kui on olemas varasem kohtu lahend sama asja kohta samade poolte vahel. Kui menetlust on juba alustatud, siis tuleks selline menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Seega, kui hageja poolt esitatud hagi esemeks olev nõue on tõepoolest varasemalt jõustunud kohtuotsusega lahendatud, siis ei oleks kohus saanud jätta hagi rahuldamata, vaid oleks pidanud

keelduma hagi menetlusse võtmisest või nimetatud asjaolu hilisemal ilmnemisel menetluse lõpetama. Seda, et Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsusega vaidlusalust küsimust ei otsustatud, näitab see, et kohus ei keeldunud hagi menetlusse võtmisest ega lõpetanud tsiviilasja menetlust. Kuna esimese astme kohus käsitles üksnes nõude põhjendatust, siis saab apellatsioonikohus nõude põhjendatuse osas tehtud lõppotsuse tühistada ning teha vaheotsuse, millega lugeda hageja poolt esitatud nõue põhjendatuks. Vastus apellatsioonkaebusele

14.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
15.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
16.Maakohus kohaldas materiaalõiguse normi õigesti ja ei rikkunud asja menetlemisel ja otsuse tegemisel menetlusõiguse normi. Kohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsus on võrdsustatav kaasomanike kokkuleppega AÕS § 72 lg 1 mõttes. Seda on möönnud ka hageja apellatsioonkaebuses, märkides, et kohtuotsus asendab kaasomanike kokkulepet. Kohtuotsusega reguleeriti kõik pooltevahelised õigused ja kohustused, mis seonduvad kaasomandi kasutuskorraga ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks. Hageja kinnitab apellatsioonkaebuses, et ta ei nõudnud kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise menetluses hüvitise määramist omandi osa suurusele mittevastava pinna kasutamise eest. Hagiavalduses märgitu kohaselt esitas hageja kostjale raha tasumise nõude esmakordselt 23.11.2005, s.o 6 aastat pärast kohtuotsuse tegemist, teistkordselt alles 28.07.2008. Hageja käitumisest järeldub, et ka tema tõlgendas kohtuotsust selliselt, et kostja kasutab hagejaga võrreldes suuremat pinda tasuta. Seega kehtib ka käesoleval ajal kaasomanike vahel kokkulepe, mis võimaldab kostjal tasuta kasutada tema omandiosast suuremat pinda, s.t kostjal on suurema pinna tasuta kasutamiseks õiguslik alus.
18.Asjaolu, et maakohus ei keeldunud käesoleva hagi menetlusse võtmisest ega lõpetanud vaidlusaluste asjaolude ilmnemisel menetlust, ei tähenda seda, et Tallinna Linnakohtu 30.09.1999 otsusest ei tulene kostja õigus tema omandiosast suuremat pinda tasuta kasutada, nagu hageja apellatsioonkaebuses ekslikult leiab.
19.Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et hageja raha nõue on vastuolus hea usu põhimõttega AÕS § 72 lg 5 tähenduses. Asja materjali kohaselt leppisid pooled 20.09.1988 lepingus kokku, kuidas kasutatakse olemasolevaid ja tulevikus projektijärgselt ehitatavaid ruume. Kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitus pidi jääma selle ehitanud kaasomaniku kasutusse. Kostja ehitas juurdeehituse valmis,

hageja seda ei teinud. Olukorras, kus kostja kasutuses olev pind on suurenenud varasema kokkuleppe alusel ning selle lepingu alusel väljakujunenud tegelik kasutuskord oli aluseks ka 30.09.1999 kohtuotsuse tegemisele, on ebaõiglane nõuda kostjalt raha tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest.

20.Maakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud hageja.

E.Liiv

K.Paal

A. Tänav

Jõustunud Riigikohtu 20 12 2010 otsuses nr 3-2-1-137-10 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-73052) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Arvata Toomas Noorvälja kassatsioonkaebuselt 8. juunil 2010. a tasutud kautsjon 2397 (kaks tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) krooni riigituludesse.
4.Mõista Toomas Noorväljalt Eesti Vabariigi kasuks välja kassatsioonikautsjon 2398 (kaks tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa) krooni. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034799018 (AS SEB Pank) või nr 221023778606 (Swedbank AS) (mõlemal juhul tuleb viitenumbriks märkida 3100058140).
5.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Toomas Noorvälja kanda.
6.Resolutsiooni p-s 4 nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 14.07.20262-26-114762/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 13.07.20262-23-116107/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja