2-21-18232/107 - Pankrotiõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Maakohus luges, et Ehitusfirma Riplan OÜ nõudeavaldust ei ole esitatud ja jättis Ehitusfirma Riplan OÜ nõude tunnustamata. Maakohus jättis resolutsiooni 3. ja 4. punktis nimetatud võlausaldajate menetluskulud nende endi kanda. Maakohus lahendas vastuväited võlausaldajate nõudeavaldustele järgmiselt. Krediidi Ressurss OÜ nõue summas 445 189,66 eurot on loetud tunnustatuks PankrS § 1003 lg 3 alusel, sest sellele ei vaielnud vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Pille Prill ja Siim Kõvatu on esitanud vastuväite (V kd, tl 92-94) Krediidi Ressurss OÜ leppetrahvi nõudele kogusummas 40 880 eurot ja viivisenõuetele summas 152 460 eurot. Alternatiivselt palusid nad viivist ja leppetrahvi vähendada. Pankrotihaldur on esitanud vastuväite (V kd, tl 88-89) Krediidi Ressurss OÜ õigusabikulude nõudele summas 12 749 eurot, viivisenõuetele summas 152 460 eurot ja leppetrahvi nõuetele kogusummas 40 880 eurot. Pankrotihaldur palub VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt kohtul vähendada võlausaldajale tasumisele kuuluvat viivist ja leppetrahvi. Pankrotihaldur nõustus viivisega, mis vastab põhivõla summalt arvestatud seadusejärgsele viivitusintressi määrale. Pankrotihaldur nõustus õigusabikuludega ulatuses, mis on põhjendatud, vajalikud ja tõendatud. Maakohus nõustus pankrotihalduri vastuväidetega, mille kohaselt on Krediidi Ressurss OÜ poolt laenulepingutes 88E-13.01.21 ja 94E-08.03.21 nõutav viivisemäär ebamõistlikult suur võrreldes VÕS § 113 lg-s 1 märgituga. Krediidi Ressurss OÜ ei ole nõudeavalduses põhjendanud, millistel erakordsetel asjaoludel leppisid pooled kokku viivisemäära, mis ületab seaduses sätestatut vastavalt 9 ja 13 korda. Pooltel on majandus- ja kutsetegevuses formaalselt vabadus ise kujundada lepingu tingimused, sh määrata lepingu rikkumise sanktsioonid. Maakohus leidis aga, et võlausaldaja nõude suurust ja põhjendatust tuleb hinnata pankrotimenetluse raames PankrS § 2 esimese lause kohaselt. Pankrotimenetluses tuleb esikohale seada võlgniku vararessursi kasutamise solidaarsuse põhimõte, mille kohaselt ei saa ühele võlausaldajale anda olulisi eeliseid teiste sama grupi võlausaldajate ees üksnes nõude suurust mõjutavate ebatavaliste või ebamõistlike lepingutingimuste tõttu. Maakohus

12.juulil 2021 ning 31. augustil 2021 sõlmitud lisakokkulepetest tulenev põhivõla nõue on 405 866,89 eurot, intressinõue 14 163,15 eurot, leppetrahvi nõue 9000 eurot, viiviste nõue 193 741,04 eurot ja võlausaldaja õigusabikulud 864 eurot. L-Man Capital OÜ nõuded on tagatud võlgnikule kuuluvatele kinnistutele (registriosa nr 3867804, 3857404, 3866604, 4558603, 3857904) seatud hüpoteekidega. Pille Prill ja Siim Kõvatu on esitanud vastuväite (V kd, tl 92-94) L-Man Capital OÜ leppetrahvi nõudele summas 9000 eurot ja viivitusintressile summas 193 741,04 eurot ning kui L-Man Capital OÜ ei esita laenusummade võlgnikule väljamaksmise tõendeid, siis ka põhinõudele. Hiljem loobusid võlausaldajad vastuväitest põhinõudele ja intressile. Viivis ja leppetrahv on hea usu ja heade kommetega vastuolus. Alternatiivselt palusid nad viivist ja leppetrahvi vähendada. Pankrotihaldur on esitanud vastuväite (VI kd, tl 43 jj) L-Man Capital OÜ viivisenõuetele kogusummas 193 741,04 eurot ja leppetrahvi nõuetele kogusummas 9000 eurot. Pankrotihaldur palus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt kohtul vähendada võlausaldajale tasumisele kuuluvat viivist ja leppetrahvi. Pankrotihaldur leidis, et viivis tuleb võrdsustada kokkulepitud intressimääraga. L-Man Capital OÜ nõue summas 405 866,89 eurot on loetud tunnustatuks PankrS § 1003 lg 3 alusel, sest sellele ei vaielnud vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Maakohus nõustus pankrotihalduri vastuväidetega, mille kohaselt on 17. märtsi 2021 laenulepingu ja selle lisakokkulepete alusel nõutav viivisemäär ebamõistlikult suur, võrreldes VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgituga. Võlausaldaja ei ole nõudeavalduses põhjendanud, millistel erakordsetel asjaoludel leppisid pooled kokku viivisemäära, mis ületab kordades VÕS § 113 lg 1 märgitut. Maakohus leidis, et pankrotimenetluse raames nõude suuruse ja põhjendatuse hindamisel peab kohus kõigi võlausaldajate võrdse kohtlemise huvides rakendama VÕS § 113 sätestatud määrasid. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega kohaldas maakohus viivisemäärana lepinguga ettenähtud intressimäära vastavalt 12% või 14% aastas. Eelnevast tulenevalt on viivis 17. märtsi 2021 lepingust tuleneva põhivõla 119 200 eurot osas 1841,88 eurot

14.L-Man Management OÜ esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti L-Man Management OÜ nõue summas 104 220,65 eurot tunnustamata. L-Man Management OÜ palub teha asjas uue määruse, millega kinnitada võlausaldajate nimekirjas L-Man Management OÜ nõue 1. rahuldamisjärgu nõudena (pandiga tagatud) täiendavalt ka summas 104 220,65 eurot, s.o kokku summas 326 980,72 eurot. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud palub L-Man Management OÜ jätta pankrotihalduri ning Pille Prilli ja Siim Kõvatu kanda. Maakohtu määruse resolutsioonis on arvutusviga tunnustamata nõude suuruse osas, mistõttu lähtub määruskaebuse esitaja sellest, et tema nõue jäeti tunnustamata summas 104 220,65 eurot. Maakohus pidas põhjendavas osas põhjendatuks ka koostöölepingust tulenevat lepingutasu nõuet summas 900 eurot. Maakohus on tunnustanud võlausaldaja 326 980,72 euro suurusest nõudest 222 760,07 eurot, millest järeldub, et tunnustamata osa suuruseks pidanuks olema 326 980,72 – 222 760,07 = 104 220,65 eurot, mitte 89 100,65 eurot, nagu on märgitud maakohtu resolutsioonis. L-Man Management OÜ ei nõustu maakohtu määrusega osas, milles leiti, et laenulepingust ja koostöölepingust tulenev viivisemäär on ebamõistlikult kõrge. Maakohus kohaldas sisuliselt VÕS § 162 lg-t 1, mis kohaldub ka viivise vähendamisele ning vähendas viivisemäära laenulepingu p-st 2.6 ja koostöölepingu p-ist 4.2 tulenevalt määralt 1% päevas määrani 12% ja 20% aastas, s.o vastavalt määrani 0,033% päevas ja 0,055% päevas. VÕS § 113 reguleerib tervikuna viivise ehk viivitusintressiga seotud küsimusi. Seetõttu kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause olukorrale, kus lepingus on ette nähtud seadusest kõrgem viivise ehk viivitusintressimäär. Võlausaldaja viivisenõude suurus moodustab põhinõudest laenulepingu osas 59,27% ja koostöölepingu osas 35,55%. Riigikohtu praktikast juhindudes pidanuks viivisemäär vähemalt määras 0,5% päevas või 0,25% olema igal juhul mõistlik. Seevastu maakohus pidas mõistlikuks määraks kõigest 0,033% ja 0,055% päevas. Üksnes asjaolu, et viivisemäär 1% päevas on kõrgem kui viidatud kohtupraktikas aktsepteeritud viivisemäär, ei tähenda, et sellise viivisemääraga lepingutingimus oleks ilmselgelt ebamõistlik. Viivisemäära mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka lepingu sõlmimise asjaolusid. Laenulepingu näol oli tegemist ärilaenuga, kus omafinantseering oli praktiliselt minimaalne (10%

15.Krediidi Ressurss OÜ esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse tühistada maakohtu määrus osas, milles jäeti tunnustamata võlausaldaja viiviste nõue ja kahju (õigusabikulude) hüvitamise nõue kogusummas 145 325,17 (132 576,17 + 12 749) eurot. Krediidi Ressurss OÜ palub teha tühistatud osas uus määrus, millega kanda võlausaldajate nimekirja Krediidi Ressurss OÜ nõue summas 610 398,66 eurot 1. rahuldamisjärgus vastavate pandiesemete realiseerimisväärtustele vastavas ulatuses ning teha tühistatud osale vastavas proportsioonis parandus nimekirja märgitud minimaalselt väljamakstava summa kohta ja nõude esimeses rahuldamisjärgus rahuldamata jäänud osas nõude teise rahuldamisjärku ülekandmise osas. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub Krediidi Ressurss OÜ jätta vastuväidete esitajate kanda. Võlausaldaja vaidlustab määruse osaliselt, s.o viiviste nõude osalise ja õigusabikulude täielikult tunnustamata jätmises. Lähtudes varasemalt pakutud kompromissist ei vaidlusta võlausaldaja leppetrahvi nõude tunnustamata jätmist. Maakohus pidi esmalt hindama, kas võlgnikuga kokkulepitud viivisemäär oli kokku leppimise ajal ebamõistlik või mitte. Alles pärast viivisemäära ebamõistlikkuse tuvastamist olnuks kohtul õigus viivist vähendada mõistliku suuruseni. Maakohus ei ole viivisemäära üldse hinnanud, asudes seisukohale, et pankroti korral kohaldatakse viivist kokkulepitud intressi määras. Selline seisukoht on meelevaldne ega põhine seadusel. Võlausaldaja ei nõustu maakohtuga, et kõigi võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte on saavutatav kõikide lepingute tingimuste ühtlustamisega. Maakohus on asunud määruses seisukohale, et lepinguväliste õigusabikulude kandmine pankrotivara arvel ei ole põhjendatud. Hüpoteekide seadmise lepingutes sisalduvad tagatavate nõuete kokkulepped, milles muu hulgas on kokku lepitud, et hüpoteekidega on tagatud ka nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused. Maakohtu järeldus selles, et esindaja kasutamine on olnud „objektiivselt mittevajalik”, ei põhine tegelikel asjaoludel ega ka seadusel. Võlausaldaja kordas oma pankrotimenetluses esitatud seisukohti võlausaldajate ja pankrotihalduri vastuväidetele.

intress 14 163,15 eurot + viivis 6414,73 eurot). Maakohus jättis õigusabikulud 864 eurot, leppetrahvi 9000 eurot ja viivise 187 326,31 eurot tunnustamata (kokku 197 190,31 eurot). L-Man Capital OÜ vaidlustab maakohtu määrust nõude rahuldamata jätmise ulatuse osas ning palub tunnustada kogu nõuet 623 635,08 eurot 1. rahuldamisjärgu nõudena. Leppetrahvi nõude 9000 eurot aluseks on laenulepingu p 2.6, mille kohaselt, kui võlgnik ei täida intressi tasumise kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda ja võlgnik kohustub tasuma igakordsel rikkumisel leppetrahvi summas 1000 eurot. L-Man Capital OÜ tugines sellele, et võlgnik rikkus intressi tasumise kohustus üheksal korral ning nõuab seega leppetrahvi 9000 eurot. Maakohus leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ja vastuolus laenusuhte olemusega. Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata lähtuvalt sellest, milline on konkreetses lepingus leppetrahvi funktsioon, kas eelkõige kompenseerida kahju või sanktsioneerida rikkumist. Kui funktsiooniks on kompenseerida kahju, siis tuleb kaaluda, millist kahju võisid pooled lepingu sõlmimisel ette näha. Kui leppetrahvi funktsioon on eelkõige sanktsioneerida rikkumist, siis tuleb arvestada rikkumise raskust, poolte majanduslikku seisundit, huvi täitmise vastu jne. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul laenulepingus sätestatud leppetrahvi funktsioon sanktsioneerida rikkumist (st intresside mittemaksmist). Ringkonnakohtu hinnangul sarnaneb leppetrahvi kokkulepe oma sisult täiendava viivise nõudega (nõue rahaliselt kohustuselt, selle igakordsel rikkumisel), kuigi see ei ole määratletud protsendina täitmata kohustusest. Kuivõrd intressidelt ei või viivist nõuda (VÕS § 113 lg 6) ning vastupidine kokkulepe on tühine, on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus jätta leppetrahvi nõue tunnustamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi seega osas, milles maakohus vähendas leppetrahvi nullini. Viivisenõude 193 741,04 eurot aluseks on laenulepingu p 2.6, mille kohaselt, kui võlgnik rikub laenulepingu p-s 2.3 (lepingutasu) või p-s 2.7 (mh sissenõudmiskulud) nimetatud kohustusi, on võlgnik kohustatud tasuma viivist määras 1% tasumata summalt päevas. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse tõttu peab kõigi võlausaldajate võrdse kohtlemise huvides rakendama kuni pankroti välja kuulutamiseni sissenõutavaks muutunud viivisele VÕS §-s 113 sätestatud määra. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus kohaldas viivisemäärana lepinguga ettenähtud intressimäära vastavalt 12% (laenulepingud I ja II) või 14% (laenuleping III) aastas. Ebaselgeks jääb maakohtu seisukoht, et olukorras, kus poolte vahel on kehtiv viivisemäära kokkulepe, tuleb viivisemäärana kohaldada lepingutes kokkulepitud intressimäära. Maakohus ei ole tuvastanud lepingutes kokku lepitud viivisemäära tühisust, mis annaks alust kohaldada viivisele seaduses sätestatud määrasid (vt ka Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-d 33-34). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et viivisemäär 1% aastas ja viivis summas 193 741,04 eurot on praegusel juhul ebamõistlikult suur ning kuulub VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 vähendamisele. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust (Riigikohus

õigusabile, sh kohtumenetluse eelselt. Nõudeavaldusele on lisatud arve nr 20220156. Maakohus leidis, et tegemist on lepinguväliste õigusabikuludega ning esindaja kasutamine polnud vajalik. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega kohtueelsete õigusabikulude osas nõude tunnustamata jätmisega. Tegemist ei ole lepinguväliste kuludega, vaid kulude kandmises on laenulepingus kokku lepitud. Samuti on L-Man Capital OÜ esitanud kulude tõendamiseks advokaadibüroo arve, mille kirjeldusest nähtub, et õigusabi on osutatud laenulepingute alusel nõudekirjade koostamise ja laenulepingu ülesütlemisega seoses. Kuigi nõudeavalduses on nõutud õigusabikulusid 864 eurot, on arve esitatud kulude 840 eurot tasumiseks. Arvestades arvel märgitud toiminguid, ei ole lepingulise esindaja ajakulu (5 h 15 min) ebamõistlikult suur. Samuti ei ole vandeadvokaadist esindaja tunnitasu keskmisest oluliselt kõrgem. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus jättis tunnustamata L-Man Capital OÜ õigusabikulude nõude 840 eurot. 840 eurot ületavas osas on õigusabikulude nõue tõendamata. L-Man Capital OÜ nõuab õigusabikuludelt ka viivist laenulepingu p 2.6 alusel 1% tasumata summalt päevas, s.o 458,88 eurot (278,40+180,48). Seega nõuab L-Man Capital OÜ viiviseid enam kui poole õigusabikulude ulatuses. Maakohus ei ole õigusabikuludelt arvestatud viivist eraldi hinnanud, kuivõrd õigusabikulud jättis maakohus tunnustamata. Nõudeavalduses on õigusabikuludelt viivist arvestatud 480 eurolt (viivitus 58 päeva) ja 384 eurolt (viivitus 47 päeva). Ringkonnakohus tuvastas, et õigusabi kulude nõue on tõendatud 840 euro ulatuses, millelt arvestatava viivise arvestust ei ole võlausaldaja esitanud. Seega ei ole võlausaldaja viivisearvutus kontrollitav ning nõue tuleb jätta üksnes seetõttu tunnustamata. Kokku kuulub L-Man Capital OÜ nõuded tunnustamisele suuruses 427 284,77 eurot (426 444,77+840). Nõue jääb tunnustamata 196 350,31 euro ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab L-Man Capital OÜ määruskaebuse seega osaliselt. Kuivõrd praeguseks on müüdud ka kõik tagatiseks olnud kinnistud ja pankrotihaldur esitas uue võlausaldajate nimekirja, tuleb vastavalt korrigeerida esimese ja teise rahuldamisjärgu jaotisi. L-Man Capital OÜ nõuet tagasid: -

Maakohus luges põhinõuded 160 200 eurot PankrS § 1003 lg 3 alusel tunnustatuks. Maakohus tunnustas L-Man Management OÜ nõudeid kokku 222 760,07 eurot ja jättis määruse resolutsioonga tunnustamata nõude 89 100,65 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et maakohtu resolutsioonis on arvutusviga ning tegelikkuses jättis maakohus tunnustamata nõude 104 220,65 euro (326 980,72-222 760,07) ulatuses. Maakohus jättis tunnustamata leppetrahvi nõude kokku 4000 eurot, õigusabikulud kokku 969 eurot. Viivisenõuet 94 955,76 eurot tunnustas maakohus 10 824,11 euro ulatuses. L-Man Management OÜ vaidlustab maakohtu määrust osas, millega jäeti tunnustamata leppetrahvi, viiviste ja õigusabikulude nõuded. Leppetrahvi nõude 4000 eurot aluseks on laenulepingu p 2.6, mille kohaselt, kui võlgnik ei täida intressitasumise kohustus, on võlausaldajal õigus nõuda ja võlgnik kohustub tasuma igakordsel rikkumisel leppetrahvi 1000 eurot. L-Man Management OÜ tugines sellele, et võlgnik rikkus intressi tasumise kohustust neljal korral ning nõuab seega leppetrahvi 4000 eurot. Maakohus leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult suur ning ei ole vastavuses laenusuhte iseloomuga. Ringkonnakohus leiab, et ka praegusel juhul on laenulepingus sätestatud leppetrahvi funktsioon sanktsioneerida rikkumist (st intresside mittemaksmist). Ringkonnakohtu kordab punktis 19 märgitut, et selline leppetrahvi kokkulepe sarnaneb oma sisult täiendava viivise nõudega (nõue rahaliselt kohustuselt, selle igakordsel rikkumisel), kuigi see ei ole määratletud protsendina. Kuivõrd intressidelt ei või viivist nõuda (VÕS § 113 lg 6) ning vastupidine kokkulepe on tühine, on põhjendatud maakohtu lõppjäreldus jätta leppetrahvi nõue tunnustamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendusi seega osas, milles maakohus vähendas leppetrahvi nullini. Viivisenõude 94 955,76 euro aluseks on laenulepingu p 2.6, mille kohaselt, kui võlgnik rikub põhiosa või laenulepingu p-s 2.3 (lepingutasu) või 2.7 (mh sissenõudmiskulud) nimetatud summade tasumise kohustust, on võlgnik kohustatud tasuma viivist määras 1% tasumata summalt päevas. Viivisenõude 14 220 eurot aluseks on koostöölepingu p 4.3, mille kohaselt, kui võlgnik rikub laenu tagasimaksmise tingimusi, on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi 1% viivituses olevalt summalt päevas. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse tõttu peab kõigi võlausaldajate võrdse kohtlemise huvides kohaldama viivisele VÕS §-s 113 sätestatud määrasid. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus kohaldas viivisemäärana lepinguga ettenähtud intressimäära vastavalt 12% (laenulepingud) või 20% (laenuleping ja koostööleping) aastas. Ringkonnakohus märgib, et L-Man Management OÜ viivisenõuete hindamisel ei ole maakohus tuvastanud viivisekokkuleppe tühisust ega põhjendanud, miks tuleb viivisele kohaldada lepingutes kokkulepitud intressimäärasid. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et viivisemäär 1% päevas ja viivised 94 955,76 eurot ja 14 220 eurot on praegusel juhul ebamõistlikult suured ning kuuluvad vähendamisele VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. L-Man Management OÜ ei ole viidanud, et tal oleks tekkinud võlgniku viivitusest viiviste ulatuses kahju. Arvestades võlgniku majanduslikku seisu, maksejõuetust ja võlausaldajale eeldatavalt tekkinud kahju suurust on põhjendatud viivise vähendamine määrani, mis vastab intressimäärade alusel arvutatud mõistliku summani. Seega on põhjendatud maakohtu määrus osas, millega vähendati viiviseid kokku 10 044,93 euro (laenuleping) ja 779,18 euroni (koostööleping) ning seda ületavas osas jäävad viivisenõuded tunnustamata. Õigusabikulude 684 eurot aluseks on laenulepingu p 2.7, mille kohaselt on võlgnik kohustatud kandma kõik kulud, mis on seotud mh võlausaldaja kuludega õigusabile, sh kohtumenetluse eelselt ja nõudeavaldusele lisatud arve nr 20220158 (VI kd, tl 99). Õigusabikulude 285 eurot aluseks on koostöölepingu p 2.6, mille kohaselt on võlgnik kohustatud kandma kõik kulud, mis on seotud

muuhulgas võlausaldaja kuludega õigusabile, sh kohtumenetluse eelselt ja nõudeavaldusele lisatud arve nr 20220338 (VI kd, tl 100). Maakohus leidis, et tegemist on lepinguväliste õigusabikuludega ning esindaja kasutamine polnud vajalik. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega kohtueelsete õigusabikulude osas nõude tunnustamata jätmisega. Tegemist ei ole lepinguväliste kuludega, vaid kulude kandmises on laenulepingus ja koostöölepingus kokku lepitud. Samuti on L-Man Management OÜ esitanud kulude tõendamiseks advokaadibüroo arved, mille kirjeldusest nähtub, et õigusabi on osutatud laenulepingu ja koostöölepingu alusel nõudekirjade koostamise ja laenulepingu ülesütlemisega seoses. Arved on esitatud summas 893 eurot ja 285 eurot, kuid nõudeavalduses nõuab L-Man Management vastavalt 684 eurot ja 285 eurot. Ringkonnakohus peab kulu tõendatuks arvel märgitud ulatuses. Arvestades arvel märgitud toiminguid, ei ole lepingulise esindaja ajakulu (3 h 55 min ja 1 h 15 min) ebamõistlikult suur. Samuti ei ole vandeadvokaadist esindaja tunnitasu keskmisest oluliselt kõrgem. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus jättis tunnustamata L-Man Management OÜ õigusabikulude nõude 969 eurot. L-Man Management OÜ nõuab õigusabikuludelt ka viivist laenulepingu p 2.6 alusel 1% tasumata summalt päevas, s.o 437,76 eurot (235,98+201,78). Seega nõuab L-Man Management OÜ viivised peaaegu poole õigusabikulude nõude ulatuses. Maakohus on käsitlenud viivisenõudeid tervikuna ning ei ole õigusabikuludelt viivisearvutusi eraldi teinud, kuivõrd õigusabikulude osas jättis maakohus nõude tunnustamata. Nõudeavalduses on õigusabikuludelt viiviseid arvestatud 342 eurolt (viivitus 69 päeva) ja 342 eurolt (viivitus 59 päeva). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlausaldaja viivisearvutused jälgitavad ega esitatud õigusabiarvetega seostatavad. Seega tuleb jätta viivisenõue õigusabikuludelt tunnustamata. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad L-Man Management OÜ nõuded tunnustamisele kokku 223 729,07 euro (222 760,07 + 969) ulatuses. L-Man Management OÜ nõuded jäävad tunnustamata 103 251,65 euro ulatuses. L-Man Management OÜ määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuivõrd praeguseks on müüdud ka kõik tagatiseks olnud kinnistud ja pankrotihaldur esitas uue võlausaldajate nimekirja, tuleb korrigeerida vastavalt esimese ja teise rahuldamisjärgu jaotisi. L-Man Management OÜ nõudeid tagasid:

Laenulepingust nr 88E-13.01.2021 tulenevad nõuded kokku summas 296 814,52 eurot (sh põhivõlg 207 000 eurot, intressid 6412,52 eurot, leppetrahv 19 630 eurot, viivised 57 960 eurot ja õigusabikulud 5812 eurot). Laenulepingust nr 94E-08.03.2021 tulenevad nõuded kokku summas 354 464,14 eurot (sh põhivõlg 225 000 eurot, intressid 6777,14 eurot, leppetrahv 21 250 eurot, viivised 94 500 eurot ja õigusabikulud 6937 eurot). Vastuväited esitasid pankrotihaldur 206 089 euro ulatuses ning võlausaldajad Pille Prill ja Siim Kõvask 193 340 euro ulatuses. Maakohus luges nõuded 445 189,66 euro ulatuses (põhivõlg ja intressid) tunnustatuks PankrS § 1003 lg 3 alusel, sest sellele ei vaielnud vastu haldur ega võlausaldajad. Maakohus tunnustas viiviseid 19 883,83 eurot. Leppetrahvi ja õigusabikulude osas jättis maakohus nõude tunnustamata. Seega tunnustas maakohus nõuet kokku 465 073,49 eurot, sh põhivõlg (207 000 + 225 000) + intressid (6412,52 + 6777,14) + viivis (19 883,83). Krediidi Ressurss OÜ vaidlustab maakohtu määrust osas, milles jäeti tema viivisenõue 132 576,17 euro ulatuses ja õigusabikulude nõue 12 749 eurot tunnustamata. Viivisenõude 57 960 eurot aluseks on laenulepingu nr 88E-13.01.2021 eritingimustes sisalduv kokkulepe viivitusintressis määraga 0,2% päevas. Viivisenõude 94 500 eurot aluseks on laenulepingu nr 94E-08.03.2021 eritingimustes sisalduv kokkulepe määraga 0,3% päevas. Maakohus leidis, et viivisenõuded kuuluvad vähendamisele ning kohaldas viivisemääradena lepingutega ettenähtud intressimäära 12% aastas. Maakohus ei ole tuvastanud, et viivise kokkulepped oleks tühised, mis annaks alust VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrade kohaldamiseks. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et viivisemäärad 0,2% ja 0,3% päevas ja sissenõutavaks muutunud viivised 57 960 eurot ja 94 500 eurot on praegusel juhul ebamõistlikult suured ning kuuluvad vähendamisele VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Võlausaldaja ei ole viidanud, et tal oleks maksetega viivitamisega tekkinud nõutud ulatuses kahju. Arvestades võlgniku majanduslikku seisu ja maksejõuetust, on põhjendatud viivise vähendamine määrani, mis vastab intressimäärade alusel arvutatud summani. Seega on põhjendatud maakohtu määrus osas, millega vähendati viiviseid kokku 9527,67 euro (laenuleping nr 88E-13.01.2021) ja 10 356,16 euroni (laenuleping nr 94E-08.03.2021) ning seda ületavas osas jäävad viivisenõuded tunnustamata. Õigusabikulude 12 749 eurot tekkimist on Krediidi Ressurss OÜ selgitanud järgmiselt: laenuandja on võlgniku poolt lepingu rikkumise tõttu pidanud kasutama õigusabi. Laenuandja esindaja on suulise käsunduslepingu alusel osutanud Krediidi Ressurss OÜ-le õigusabiteenust. Praegusel juhul on Krediidi Ressurss OÜ ja tema esindaja vahel väidetavalt kokkulepe, et esindaja saab tasu 2% võlgnetava nõude summast (V kd, tl 103-105). Nõudeavaldusele ei ole lisatud tõendeid õigusabikulude kandmise kohta, sh arveid osutatud õigusabi eest tasumiseks. Maakohtu seisukoht, et tegemist on lepinguväliste õigusabikuludega on küll ekslik, kuid lõppjäreldusena jättis maakohus põhjendatult õigusabikulude (5812+6937) osas nõudeavalduse tunnustamata. Seega muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi õigusabikulude nõude tunnustamata jätmise osas ning jätab õigusabikulude nõude tunnustamata tõendamatuse tõttu. Eeltoodust tulenevalt jääb Krediidi Ressurss OÜ määruskaebus rahuldamata.