2-20-15165/49 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

4.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 16.10.2020 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 15.02.2017 E-Profiil AS (pankrotis) ja SIA Citadele Leasing Eesti filiaali (endine SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal; hageja) liisingulepingu nr 20170104/00. Liisingulepingu alusel kohustus liisinguvõtja tasuma kindlaks määratud kuupäevadel liisingu osamakseid ja intressimakseid. Hageja ja Siller Auto OÜ (kostja) sõlmisid käenduslepingu liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu kohaselt kohustus kostja käendajana tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. 01.11.2017 ütles hageja liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepingu võlgnevuse tõttu üles alates 06.11.2017. 18.01.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-18069 kuulutati välja liisinguvõtja pankrot. Hageja on liisinguvõtja pankrotimenetluses liisingulepingust tuleneva nõude tähtaegselt esitanud (summas 172 628,72 eurot) ja nõue on kaitstud II järgu nõudena. 22.06.2018 tasus kostja käendajana liisingulepingu täitmiseks 7 029,53 eurot. Hageja nõue on vastava summa võrra liisinguvõtja pankrotimenetluses vähenenud. Hageja nõude suuruseks jäi 165 599,19 eurot. 20.06.2019 võõrandas hageja liisingueseme (koos peamise ŠKODA seadmega, mille lisadeks olid kostja poolt käendatud seadmed) hinnaga 84 600 eurot. Enne võõrandamist hindas hageja tellimusel asjatundja liisingueseme väärtust märtsis 2019 ning jõudis järeldusele, et nende turuväärtus ideaaltingimustes on 105 000 eurot ja sundmüügi korral 63 000 eurot. Hagejal õnnestus seega võõrandada liisinguese mõistliku hinnaga, mis on ideaalhinna ja kiirmüügihinna keskmine. Hageja müüs liisingueseme hinnaga 84 600 eurot. 26.09.2019 (so pärast liisingueseme müüki) pöördus hageja kostja poole nõudega ülejäänud võlgnevuse summas 80 999,19 eurot tasumiseks. Kostja keeldus kohustuse täitmisest. Hageja on nõudnud kostjalt põhivõlgniku võlgnevuse tasumist hiljemalt 26.09.2019. Eeltoodu kohaselt on kostja viivitanud hagiavalduse esitamise seisuga (07.10.2020) rahalise kohustuse täitmisega vähemalt 386 päeva (26.09.2019 kuni 16.10.2020). Arvestades viivisemäära 8% aastas

ehk 0,022% päevas on päevane viivise summa 17,82 eurot. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga 6 878,52 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 80 999,19 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 6878,52 eurot ning viivise alates hagiavalduse esitamisest seadusjärgses määras. Kostja vastus Kostja oma vastuses hagi ei tunnistanud. Esiteks oli kostja seisukohal, et hageja nõue ei ole selge ega tõendatud. Teiseks puudub hagejal nõue kostja (käendaja) vastu ainuüksi põhjusel, et käendaja pöördus hageja poole sooviga omandada liisingulepingu ese jääkväärtusega, kuid hageja keeldus selle võõrandamisest. Põhjenduseks tõi hageja, et kuna tegemist on Škoda seadme lisavarustusega ning selline liisingulepinguga eraldamine (ülevõtmine) tekitaks tõrkeid hilisemal Škoda seadme müügil, siis peame vastama negatiivselt pakutud ettepanekule. Nimetatud põhjendus on aga täielikult põhjendamatu. Nimelt omandas põhivõlgnik 26.11.2014 liisingulepingu nr 20140835/00 alusel ŠKODA seadme ja alles 15.02.2017 liisingulepingu alusel vaidlusaluse lisaseadme. ŠKODA seadet oli ja on võimalik kasutada ilma lisaseadmeta ning lisaseadet saab eraldada põhiseadmest nö välja keerates ja ilma põhiseadet kuidagi kahjustamata. Lisaseadet on võimalik osta eraldi (nagu ka käesoleval juhul tehti). Kostja on veendumusel, et liisingueseme väärtus oli igal juhul oluliselt kõrgem kui müügihind, sest juba ainuüksi käendaja oli valmis jääkmaksumusega seadet ostma. Seega enne liisingueseme väärtuse tõendamist, ei ole võimalik kindlaks teha ka liisinguandja nõuet kostja vastu. Samuti oli kostja seisukohal, et hageja on käitunud halvas usus. Hageja enda käitumine on viinud asjaoluni, et väidetavalt on tekkinud müügikahju, mille tasumist nõutakse käendajalt. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte ja heade kommete vastaselt loobudes ise võimalusest saada liisingleping 100 % ulatuses täidetud ning väites seejärel, et liisinglepingu ese on võõrandatud ca kaks korda odavamalt, kui oli liisinglepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu. Kohtu põhjendused

9.Kohus on menetluses viinud läbi ka ekspertiisi liisingulepingus nr 20170104/00 kajastatud liisingueseme turuväärtuse kindlaks tegemiseks 31.08.2018 seisuga (kd II lk 97-98). Ekspert on hinnanud vaidlusaluse vara väärtuseks 150 000 eurot + km (kd II lk 113). Hageja on menetluses asunud seisukohale, et ekspertiis ei vasta eksperdiarvamusele esitatud nõuetele ja on sedavõrd oluliste puudustega, et see tuleb kõrvale jätta kui ilmselgelt ebausaldusväärne. TsMS § 301 lg 1 teise lause kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. Kohus selgitab, et eksperdiarvamusest peab seega nähtuma, millistele asjaoludele, kohtu poolt eksperdi käsutusse antud andmetele või eksperdi enda poolt läbiviidud uuringu tulemustele eksperdiarvamuses tuginetakse. See võimaldab hinnata, kas eksperdil oli arvamuse andmiseks kasutada kogu vajalik ja teadaolev informatsioon. Kui eksperdiarvamus põhjendatuse nõuetele ei vasta, võtab kohus seda arvesse arvamuse usaldusväärsuse ja kaalu hindamisel, võib aga arvamuse ka üldse kõrvale jätta kui ilmselgelt ebausaldusväärse, kui ekspert oma arvamust üldse põhjendanud pole. Kui menetlusosaline peab ekspertiisiakti puudustele tuginevalt eksperdiarvamust kõlbmatuks, peab ka ise taotlema eksperdiarvamuse selgitamiseks eksperdi küsitlemist ja eksperdiarvamuse täiendamist, et hiljem apellatsioonis eksperdiarvamuse ebapiisavusele viidata (vt kohtu selgituste osas ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad V.Kõve, I.Järvekülg, J.Ots, M.Torga; Tallinn 2017; § 301). Kohus nõustub hagejaga selles osas, et ekspertiisist ei selgu, kuidas ja millele tuginedes on ekspert oma järeldusteni jõudnud. Samas ei ole hageja taotlenud käesoleval juhul kordusekspertiisi ega ka täiendavate küsimuste esitamist eksperdile. Kohtul puudub alus kahelda eksperdi pädevuses turuhinna määramisel ning seega saab lähtuda liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel ka ekspertiisist. Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja enda poolt esitatud hindamisaruannete kohaselt oli liisingueseme turuväärtus 03.10.2017 seisuga 163 300 eurot 13.08.2018 seisuga 144 000 eurot. Eksperdi hinnang liisinguesemele 31.01.2018 seisuga jääb 163 300 ja 144 000 euro vahele summas 150 000 eurot. Seega on kohtu hinnangul eksperdiarvamus adekvaatne ja vastab tegelikule turuväärtusele.

12.Kostja on menetluses leidnud, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on keeldunud lepingueseme võõrandamisest kostjale selle jääkväärtusega. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohus selgitab, et heas usus käitumine tähendab käitumist, mis on vastav seadusele, ühiskonnas väljakujunenud moraalistandarditele, mis ei ole ülekohtune, on ausust, lojaalsust, õiglust, koostööd, teise poole huve arvestav, sisaldab valmisolekut lepingu muutmiseks, kui muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud jne. Seega on tegemist mitte ainult õiguslikku sisu, vaid ka käitumisstandardeid ja väärtussüsteeme hõlmava käitumisreegliga. Hea usu põhimõtte kui normi kohaldamine sõltub konkreetse õigussuhte asjaoludest, mis tähendab vajadust igal üksikul juhul konkretiseerida normi sisu. Eelkõige tähendab see kohustust käituda heas usus ning lähtuda eelkõige nendest reeglitest, mis on seaduses sätestatud ja mille alusel saab poolte käitumisele hinnangut anda (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostjad P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi, K.Sein; Tallinn 2016; § 6). Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esindaja pöördunud 01.06.2018 hageja poole sooviga käenduslepingu ese omandada, kuid hageja on vastanud kostja soovile eitavalt (kd I lk 105). Samuti on kostja pöördunud hageja poole 11.12.2017 ning teinud pakkumise liisingu üle võtmiseks kolmanda isiku poolt (kd II lk 60-61). Ka nimetatuga ei ole hageja nõustunud. Kohus asub seisukohale, et hageja keeldumisi ei saa pidada hea usu vastaseks käitumiseks olenemata sellest, kas liisingulepingus märgitud lisaseadet oli võimalik müüa ilma põhiseadmeta või mitte. Kostja ei saa kohtu hinnangul eeldada, et hagejal peaks olema