Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue

parkis sõiduki 29.05.2020, EP opereeritavale parkimisalale EP81, 1123 Tartu mnt 1, Tallinn, parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti ega fikseeritud parkimise algusaeg parkimiskellaga. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastati kostjale koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõue number 1352 9052 0101 6218 maksetähtaeg 12.06.2020, summas 30 eurot, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja ei tasunud võlgnevust vabatahtlikult. Kostja vastuväidete kokkuvõte

sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Sõiduauto parkimisega hageja parklasse avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust VÕS § 20 lg 1 järgi. Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja 11 lg 1 sõlmituks suulises vormis lepingu, kuna seadus ei sätesta antud lepingule kohustuslikku kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kostjal oli õigus pärast hageja esitatud lepingutingimustega tutvumist parkimisalalt lahkuda ning sellisel juhul ei oleks ta oma nõustumust hageja ettepanekule andnud ning lepingut ei oleks sõlmitud. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi.

esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, on tõendatud sõiduki klaasipuhastajate vahele pandud leppetrahviteadetega. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole oma sõidukit hageja parkimisalale parkinud. Samuti ei ole ta tõendanud, et ta oleks paigutanud sõiduki armatuurlauale vastaval parkimisalal parkimisõigust andva parkimiskaardi või parkimisautomaadist ostetud parkimispileti, oleks alustanud mobiilset parkimist või tõendanud tasuta parkimisõigust parkimiskellaga. Seega vastutab kostja vastavalt kehtivale õiguspraktikale ja seadusandlusele leppetrahvide eest kuni ta tõendab, kes sõidukit on kasutanud ning kas võimalik kolmas osapool, kes on sõidukit kasutanud, vastutab ka leppetrahvist tuleneva nõude eest (RKL 23.03.2016 lahend nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahend nr 3-2-1-68-16, 26.01.2017 lahend nr 3-2-1-77-16, 06.12.2017 lahend nr 2-15-3430). Vastavalt tõendamiskoormisele tuleb kostjal tõendada, et tema sõidukit ei kasutanud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadele kehtib eeldus, et leping sõlmiti sõiduki omanikuga (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11). Kuna kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tema sõidukit kasutas mõni teine isik, siis ei välista tema paljasõnalised vastuväited vastutust. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-19-123666 selgitanud, et liiklusseadusest tulenev andmete säilitamise kohustus on avalik-õiguslik kohustus. Omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui 6 kuu jooksul ning seetõttu on omanikul õigus oma õiguste kaitseks säilitada andmeid vähemasti võimalike nõuete aegumistähtaja lõpuni. Kui sõidukiomanik seda ei tee, on tegemist tema enda riskiga. Kuivõrd hagi ei ole aegunud, ei saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-116867). Järelikult loeb kohus tõendatuks, et kostja parkis parkimistingimusi rikkudes, mistõttu puudub alus jätta hagi rahuldamata ja kostjal tuleb tasuda täies ulatuses lepingust tulenev ja sissenõutavaks muutunud leppetrahv.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.