Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Ivanna Oolbergi hagi KKT Oil OÜ vastu töötasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivanna Oolbergi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Ivanna Oolberg, esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko Kostja KKT Oil OÜ, esindaja vandeadvokaat Inga-Murula Riim
Asja läbivaatamise kuupäev
13. veebruar 2023. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-9335. Saata asi samale ringkonnakohtule Ivanna Oolbergi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
Ivanna Oolberg (hageja) esitas 25. veebruaril 2021 töövaidluskomisjonile avalduse TTK Oil OÜ (kostja) vastu töötasu saamiseks. Töövaidluskomisjon jättis 12. mai 2021. a otsusega avalduse rahuldamata.
2.Hageja esitas 10. juunil 2021 Viru Maakohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses ning mõista kostjalt välja töötasu öötöö eest 729 eurot 47 senti ja ületunnitöö eest 361 eurot 79 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. septembril 2016 töölepingu, mille p 5.1 järgi maksab kostja hagejale töötasu 2 eurot 96 senti tunnis, mis sisaldab tasu töötamise eest õhtusel ajal ja öösel. Lisaks oli kostja sõlminud Kiviõli Keemikute Ametiühinguga kollektiivlepingu, mille p-de 1.8 ja 3.1.7 järgi maksab kostja hagejale öösel töötatud aja eest lisatasu 30% tunnitasust ning lisatasu on arvatud tunnitasu hulka ja see on määratud kindlaks töölepingus. Kostja ei maksnud hagejale öösel töötamise
2-21-9335 eest töötasu kooskõlas töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-s 6 ja § 45 lg-s 1 sätestatuga. Samuti maksis kostja hagejale vähem tasu ületunnitöö eest, kuna ta ei arvestanud hagejale makstud lisatasude, preemiate jms väljamaksetega. Hageja töötas täistööajaga ja graafiku alusel, mille järgi oli tal iga kuu keskmiselt seitse vahetust kell 8.00 kuni 20.00 ja seitse vahetust kell 20.00 kuni 8.00. Kuigi hageja töötasu suurenes igal aastal (2018 tunnitasu 3 eurot 27 senti, 2019 tunnitasu 3 eurot 55 senti ja 2020 tunnitasu 3 eurot 85 senti), on selle suurus öösel töötamise eest seaduses sätestatust väiksem. TLS § 29 lg 6 koostoimes § 45 lg-ga 1 sätestavad, et öösel töötamise eest peab hagejale olema tagatud vähemalt 1,25-kordne tunnitasu alammäär. Hagejale maksti töölepingus kokkulepitud töötasu nii päeval kui ka öösel töötatud aja eest, mistõttu on tema öösel töötamise tasu eeltoodust väiksem. Olukorras, kus hagejal on sama töötasumäär sõltumata sellest, kas ta töötab päevasel või öisel ajal, jääb tal saamata seadusega ettenähtud lisatasu öötöö eest. Töölepingu p 5.1 on tühine vastuolu tõttu hageja huvide, võrdse kohtlemise põhimõtte ja hea usu põhimõttega, kuna öösel töötamise tasu ei saa sisalduda töötasu alammääras ja hageja saab öötöö eest väiksemat tasu, kui teised töötajad.
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõuded on nii aegunud kui ka alusetud. Hagejaga töölepingus kokkulepitud tunnitasu (baastasu) oli suurem, kui TLS § 29 lg-s 6 sätestatud töötasu alammäär, mistõttu võis selles TLS § 45 lg 1 järgi sisalduda ka tasu öötöö eest. Kostja arvutas hageja ületunnitasu õigesti üksnes baastasu järgi, arvestamata hagejale makstud preemiat. Kostjale makstud preemia suurus oli iga kuu erinev ja preemia maksmises ei olnud pooled kokku leppinud, mistõttu ei ole preemia käsitatav hageja baastasuna. Ületunnitasu arvestuse aluseks saab olla vaid baastasu.
4.Viru Maakohus jättis 6. aprilli 2022. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja menetluskulu 630 eurot 7 senti ja viivise sellelt. Maakohtu otsuse kohaselt ei esitanud hageja nõuet tunnistada töölepingu p 5.1 vastuolus olevaks hea usu põhimõttega, mistõttu kohus seda ei hinnanud. Hagejaga sõlmitud töölepingus kokkulepitud tunnitasu on suurem kui Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alammäär. Kostja töötasu arvutusest nähtub, et hagejale arvutati öötöö eest tasu kooskõlas TLS § 45 lg-s 1 sätestatuga. Sotsiaalministeerium on selgitanud, et seadusega ei ole kooskõlas olukord, kus pooled lepivad kokku töötasu alammääras, mis sisaldab tasu öösel töötamise eest, sest sellisel juhul saab töötaja kätte üksnes seaduses toodud miinimumi, mis ei sisalda 0,25-kordset lisatasu komponenti. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu. Hageja palgaarvestusest nähtub, et kostja on esmalt korrutanud hageja töötatud tunnid töölepingus kokkulepitud tunnitasu ehk baastasuga ja ületundide arvu korrutanud 0,5 tunnitasuga. Kostja arvutas ületunnitöö eest tasu seaduse kohaselt. Lisatasu ehk preemiat ei pea arvestama baastasu hulka, kuna selles ei ole pooled kokku leppinud töölepingus ega kollektiivlepingus.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha uue otsuse ja hagi rahuldada. Hageja ei pidanud töötasu nõudmiseks esitama tuvastusnõuet, vaid maakohus pidi hindama hageja väidet, et töölepingu p 5.1 ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas, töötasu nõude lahendamisel. Töölepingu ja kollektiivlepingu järgi pidi kostja maksma hagejale öötöö eest tasu tunnitasu 2(7)
2-21-9335 alammäär × 30%. Poolte kokkulepitud töötasu öösel töötamise eest on oluliselt väiksem, kui TLS-is igale töötajale tagatud töötasu ööajal, s.o vähemalt tunnitasu alammäär × 1,25. Töölepingu p 5.1 on tühine osas, mille järgi sisaldab põhitöötasu ööajal töötamise tasu. Kostja pidanuks ületunnitöö tasu arvutama hagejale tegelikult makstud töötasu, mitte üksnes töölepingu p-s 5.1 kokkulepitud tunnitasu alusel. Töötasu on töö eest makstav tasu, sh põhitöötasu, lisatasud, preemiad, majandustulemustelt, tehingutelt makstav tasu jne. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus keeldus 9. juuni 2022. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Määruse kohaselt ei andnud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 sätestatud luba lihtmenetluses lahendatud asjas tehtud otsuse peale kaebuse esitamiseks ega ole selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Hageja ei pidanud esitama tuvastusnõuet, mille lahendamine on seotud tema sooritusnõude lahendamisega. Asjaolu, et maakohus ei käsitlenud hageja nõuet tunnistada töölepingu p 5.1 hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus selgitas, et seadusega kooskõlas ei ole selline olukord, kus pooled lepivad kokku töötasu alammääras, mis sisaldab tasu öösel töötamise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et nad leppisid kokku töötasu alammäärast suuremas töötasus ning see kokkulepe on kooskõlas TLS § 45 lg-ga 1. Kostja maksis hagejale töötasu päevasel ja öisel ajal töötamise eest samas suuruses ja see on olnud töötasu alammäärast kõrgem. Seejuures oli hageja töötasu suurus piisav, et tagada talle öötöö eest tasu määras miinimummäär × 1,3, arvestades hageja päevase ja öötöö proportsiooni. Kuigi töölepingu seadus ei sisalda töötasu määratlust, on eelduslikult töötasu hulgas kõik tasud, mida tööandja maksab töötajale töö tegemise eest. Kostja kinnitusel maksti kostja ettevõttes töötajatele ka preemiat, mis oli alati erineva suurusega, ning selle maksmises ei olnud pooled kokku leppinud. Lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus. Alles siis, kui tööandja on muutnud preemia (lisatasu) maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused, on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Pooled ei ole hagejale preemia maksmist ega selle suurust töölepingus kokku leppinud ning selle tasumise kohustust ega arvutamise aluseid ei nähtu ka kollektiivlepingust. Hageja ei ole selgitanud, mille eest talle preemiat maksti, samuti ei ole hageja väitnud, et preemia oli kollektiivlepingu p-s 4 sätestatud lisatasu. Arvestades apellatsioonkaebuse taotlust, vaidlustab hageja üksnes menetluskulude jaotust, kuid ei vaidlusta sisuliselt temalt väljamõistetud menetluskulude rahalist suurust. Seetõttu tuleb keelduda apellatsioonkaebuse tervikuna menetlusse võtmisest, sh nii sisulise otsuse kui ka menetluskulude osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3(7)
2-21-9335 Määruskaebuse kohaselt ei võinud hageja öötöö tasu sisalduda töötasus, mistõttu oli kostja kohustatud tasuma hagejale TLS § 45 lg 1 alusel öösel töötamise eest 1,25-kordset tunnitasu ja kollektiivlepingu järgi 1,3-kordset tunnitasu. Ületunnitöö tasu arvutamisel pidanuks kostja arvestama ka hagejale makstud lisatasuga, kuna see oli muutunud töötasu osaks.
8.Kostja palub jätta hageja määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata TsMS § 637 lg 21 alusel lihtmenetluse asjana, leides, et maakohus ei ole selgelt valesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on TsMS § 405 lg 1 mõttes lihtmenetluse asjaga, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võib ringkonnakohus keelduda TsMS § 637 lg 21 tingimustel. Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei võinud keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuna maakohus on selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, mis võis oluliselt mõjutada kohtuotsust. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus ei teinud kindlaks hageja ööajal töötamise ja ületunnitöö tasu nõuete lahendamiseks kõiki olulisi asjaolusid ning jättis otsuse olulises osas põhjendamata. Lisaks ei arvestanud ringkonnakohus apellatsioonkaebust tervikuna menetlusse võtmata jättes, et hageja on mh vaidlustanud temalt väljamõistetud menetluskulude suuruse.
11.Hageja nõuab kostjalt tasu ööajal töötamise eest. Pooled ei vaielnud maakohtu menetluses selle üle, et nad leppisid töölepingus kokku hagejale makstava tunnitasu, mis sisaldab ööajal töötamise tasu, ning lisaks reguleerib hageja töötasu kollektiivleping, mille kohaselt sisaldub hageja tunnitasus ööajal töötamise tasu 30% tunnitasust. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et nende kokkulepitud tunnitasu on suurem TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud tunnitasu alammäärast. Kolleegium selgitab ööajal töötamise tasustamise ja hageja nõude lahendamise kohta järgmist.
11.1.TLS § 45 lg 1 järgi, kui tööaeg langeb ööajale (kell 22.00 kuni 6.00), maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu, kui ei ole kokku lepitud, et töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest. Pooled võivad leppida kokku TLS § 45 lg-s 1 sätestatud 1,25-kordsest töötasust suurema öötöö tasumäära. Seaduses sätestatust suurem öötöö tasumäär võib tuleneda ka kollektiivlepingust (nt kollektiivlepingu seaduse § 4 lg 1). TLS § 45 lg 1 koostoimes TLS § 29 lg-ga 6, mille järgi tuleb töötajale maksta töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääras, ei võimalda leppida kokku, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub TLS § 29 lg-s 5 sätestatud töötasu alammääras (vt ka TLS § 2). Kui pooled on leppinud kokku eelnimetatud alammäärast suurema töötasu, võib see sisaldada tasu ööajal töötamise eest. Sellise kokkuleppe korral maksab tööandja töötajale nii päevasel kui ka ööajal töötamise eest samasugust töötasu, st öösel töötamise vähemalt 1,25-kordne tasu sisaldub osaliselt päevasel ajal töötamise eest makstavas tasus. Ööajal töötamise tasu saab kooskõlas TLS § 45 lg-s 1 sätestatuga sisalduda töötasus üldjuhul siis, kui kokkulepitud töötasu on vähemalt TLS § 29 lg-s 5 sätestatud töötasu alammäär koos kehtiva öötöö 4(7)
2-21-9335 tasumääraga (nt 2023 tunnitasu alammäär 4,30 × 1,25 = 4,825). Olukorras, kus kokkulepitud töötasu on eelmärgitust väiksem (kuid ületab TLS § 29 lg-s 5 nimetatud töötasu alammäära), tuleb võrrelda töötaja päeval ja öösel töötamise aega ning päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni järgi teha kindlaks, kas töötajale on tagatud nii töötasu alammäär kui ka öötöö vähemalt 1,25-kordne tasu. Vastasel korral ei ole välistatud, et kuigi pooled lepivad TLS § 45 lg 1 alusel kokku TLS § 29 lg-s 5 sätestatud töötasu alammäärast suurema töötasu, ei saa töötaja tegelikult ööajal töötamise eest ettenähtud suuremat tasu. TLS § 45 lg-s 1 sätestatud kokkuleppe eesmärk ei ole anda tööandjale võimalus hoida kõrvale töötasu alammäära ja öötöö eest ettenähtud suurema tasu maksmisest.
11.2.Kolleegium selgitab lisaks, et kui ööajal töötamise tasu sisaldub TLS § 45 lg 1 alusel poolte kokkuleppe kohaselt tunnitasus, peab tööandja maksma töötajale vähemalt töölepingus kokkulepitud tunnitasu ka aja eest, mil töötaja ööajal ei töötanud (nt TLS § 5 lg 1 p 5, § 28 lg 2, § 29 lg 1 koostoimes võlaõigusseaduse § 76 lg-ga 1). Ainuüksi asjaolu, et töötaja ei ole öötööd teinud, ei anna sellise kokkuleppe korral alust kokkulepitust väiksemat töötasu maksta.
11.3.Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (Riigikohtu 6. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834/36, p 16). Kuna tööaja arvestuse pidamise kohustus on TLS § 28 lg 2 p 4 järgi tööandjal, peab tööandja mh arvestama töötaja töötamist ööajal ning seda vajaduse korral tõendama (vt nt TLS § 28 lg 2 p 12 ja § 50). Seega, kui kokkulepitud töötasu on väiksem, kui töötasu alammäär ja öötöö tasumäär kokku, aga suurem kui töötasu alammäär (vt käesoleva määruse p 11.1), peab tööandja vaidluse korral tõendama päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni ning alles pärast seda, kui tööandja on seda teinud, on töötajal võimalik tööandja esitatu ümber lükata (TsMS § 5 lg 2, § 230 lg 1).
11.4.Maakohus märkis oma otsuses, et kostja tehtud töötasu arvestusest nähtub, et hagejale ei ole TLS § 45 lg 1 järgi öötöö eest töötasu vähem arvutatud. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta kostja kollektiivlepingust tuleneva kohustuse maksta hagejale ööajal töötamise eest seaduses sätestatust suuremat tasu (vt hageja 1. juuli 2021. a hagiavalduse täiendus (I kd, tl 178) ja kostja 5. juuli 2021. a vastus hagiavaldusele (II kd, tl 5)). Samuti ei teinud maakohus nõuetekohaselt kindlaks hageja päevasel ja öisel ajal töötamist (vt käesoleva määruse p-d 11.1 ja 11.3) ega tuvastanud nende alusel, kas hagejale oli tagatud nii TLS § 29 lg-s 5 ettenähtud töötasu alammäär kui ka kollektiivlepingus sätestatud öötöö tasu. Asja materjalidest nähtub, et pooled on esitanud hageja töötamise kohta tõendeid, kuid maakohus ei põhjendanud, milline kostja arvutus ja miks välistab hageja nõude rahuldamise.
12.Hageja esitas kostja vastu ka ületunnitöö tasu nõude. Pooled ei vaielnud maakohtu menetluses selle üle, et kostja tegi lisaks töötasule hagejale iga kuu erineva suurusega väljamakseid. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja makstut tuleb arvestada ületunnitöö tasu arvutamise aluseks oleva töötasuna. Kolleegium selgitab ületunnitöö tasu aluseks oleva töötasu ning hageja nõude lahendamise kohta järgmist.
12.1.TLS § 44 lg 7 kohaselt maksab tööandja töötajale ületunnitöö rahas hüvitamise korral 1,5-kordset töötasu. Kuigi töötasu on TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud, sh majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, ei näe seadus ette töötasu kohustuslikke osi ega määratle nende sisu. Muu hulgas ei tulene TLS-ist erinevalt enne 1. juulit 2009 kehtinud palgaseaduse (PalS) §-s 2 sätestatust, et töötasu koosneb põhitasust ja lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest ning põhitasu on tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud tasu. Samuti ei ole ületunnitöö tasustamine seotud tunnitasu määraga (vrd PalS § 14). Seega võivad pooled leppida kokku, millistest osadest töötasu koosneb ning mh võib töötasu sisaldada nt lisatasu, 5(7)
2-21-9335 tulemustasu vms makseid. Tööandjal on kohustus teavitada töötajat töötasust kirjalikult ning teha seda selgelt ja arusaadavalt (TLS § 5 lg 1 p 4 koostoimes lg-tega 2 ja 5). Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, kuidas pooled lisaks töölepingus kokkulepitud töötasule tehtavaid makseid nimetavad, võivad need olla käsitatavad ka töötasuna. Kolleegiumi varasemast seisukohast tulenevalt on töötajale makstav lisatasu muutunud töötasu osaks nt juhul, kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused (Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p-d 5, 9 ja 10). Samuti võib lisatasu maksmisega olla töötasu poolte kokkuleppel suurendatud. Seda nt olukorras, kus töötasu suuruse muutmist ei ole töölepingus kirjalikult vormistatud, kuid töötasu nähtub üksnes töötajale makstud töötasu teatisest. Sellisel juhul tuleb eeldada, et pooled on töötasu kokkuleppel muutnud ning vastupidist väitev tööandja peab kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et pooled ei ole töölepingut muutnud, nt et teatis ei kajasta töötajale makstud töötasu suurust (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 13). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde ning leiab, et need on asjakohased ka praeguses asjas.
12.2.Arvestades, et töötaja on töösuhte nõrgem pool (vt ka käesoleva määruse p 11.3), peab töötasu koosseisu TLS § 5 lg 1 p-st 4, lg-test 2 ja 5 ning TsMS § 5 lg-st 2 ja § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama tööandja. Seejuures on tööandjal võimalik põhjendada muude väljamaksete tegemist ja tõendada, et tegemist oli tööandja ühepoolse otsuse alusel tehtud maksetega, mis ei ole käsitatav töötasuna. Pärast seda, kui tööandja on oma tõendamiskohustuse täitnud, on töötajal võimalik tööandja esitatu ümber lükata.
12.3.Maakohus leidis, et lisatasu ehk preemiat ei pea arvestama baastasu hulka, kuna selles ei ole pooled kokku leppinud töölepingus ega kollektiivlepingus. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kostja maksis hagejale preemiat, mis ei ole käsitatav töötasuna. Kolleegiumi hinnangul ei anna üksnes asjaolu, et kostja tegi hagejale iga kuu erineva suurusega lisamakseid, alust leida, et tegemist oli hagejale makstud preemiaga, mis ei ole töötasu osa. Kuna hageja tugines sellele, et kostja tegi talle erinevaid makseid (lisatasu, preemia vms), pidanuks maakohus poolte tõendamiskoormuse jaotust arvestades tegema kindlaks, kuidas oli lisamaksete tegemine reguleeritud või kokku lepitud ning mille eest kostja hagejale lisamakseid tegi.
13.Kui ringkonnakohus võtab hageja apellatsioonkaebuse menetlusse, tuleb asja lahendamisel võtta kooskõlas eeltooduga põhjendatud seisukoht hageja nõuete rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Kui ringkonnakohus tuvastab poolte tõendamiskoormuse reeglitega arvestades, et kostja maksis hagejale öösel töötamise eest kollektiivlepingus kokkulepitud tasu ning lisaks töölepingus kokkulepitud tunnitasule preemiat vms, mis ei ole käsitatav töötasuna, tuleb hagi jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ka kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, põhjendades seda asjaoluga, et hageja ei ole vaidlustanud temalt väljamõistetud menetluskulude suurust. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega. Kolleegium märgib oma varasemat selgitust järgides, et kui maakohus on otsuses määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi, on tegemist maakohtu eraldi otsustusega, mille peale esitatud kaebuse menetlusse võtmine sõltub mh sellest, kas vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust nii haginõude lahendamise ja menetluskulude jaotuse kui ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast haginõude kohta tehtud otsustuse ja 6(7)
2-21-9335 menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas tuleb apellatsioonkaebust menetleda juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro ulatuses (TsMS § 178 lg 2) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547/20, p 13). Praeguses tsiviilasjas jättis maakohus hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 630 eurot 7 senti. Hageja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda (hageja 5. mai 2022. a apellatsioonkaebus (II kd, tl-d 33 ja 34 pöördel)). Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuna hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses üksnes menetluskulude jaotust, mitte temalt väljamõistetud menetluskulude rahalist suurust, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda tervikuna. Kuigi hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, on ta vaidlustanud maakohtu otsusega temalt väljamõistetud kostja menetluskulude suuruse.
15.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.